Kolmekümne kuues päev. Linnajärve – Ähijärve

Neljapäev, 14. november 2013. Läbitud teekond 16 km Linnajärve lõkkekohast ning Kivi metsaonnist mööda läbi Veski lõkkekoha Ähijärve looduskeskuseni.

Kohal!

Ja nüüd siis sellest, mis eelnes pildile.

Hommik Linnajärvel oli täiesti uskumatu. Väljas paistis päike, nautisime ammukadunud valgust ja soojust paadisillal pannkooke küpsetades. Hommik oligi täpselt nii tühi ja vaikne, et Külli sai enda sõnul lõpuks ometi aru, miks need hommikud niimoodi venivad teinekord ja alles lõunapaiku tihti teele oleme saanud. Seal on lihtsalt hea!

Matkasime Kivi metsaonni poole, kauguses terendamas Ähijärve, see päris lõpp selleks korraks. Vaatasime udu Kivi onni ümber ja nendel väikestel metsavahelistel rabalapikestel, ühe juures tegime lõuna. Peale seda aga – nagu tavaks saanud – saabus öö, nii ka seekord. Ööhämaruses lõbustas Küllivan, lipsus, viigipükstes ja ühes roosas jopes meid kuu poja järgi sammu seades ühe valsiga, edasi olid vaid puud kahel pool teed. Vaidlesime, kas olime neil teil varem matkanud. Leidsime, et vähemal-rohkemal määral olime. 15 km tiksus õhtusse liiga kiiresti, olgugi et iga hinna eest vaeva nägime teekonna pikendamisega. Küllivan ei lasknud meil aga teelt eksida.

Miks need hommikud niimoodi venivad

Eemalt paistis järvekuma puude vahelt, kõik oli vaikne. Raja viimased loetud kilomeetrid mööda laudteed ja metsarada, järve ääres. Kuuga. Seal. Veski lõkkekohas viimane paus ja… kui arvasin, et 27. oktoobril ujumas käia on rekord, siis ei teadnud ma veel sellest plaanist, mis mulle Ähijärvel koitis. Seal oli see vesi ja ma teadsin, et ma olen tegelikult juba kohal, aga et kuidagi nagu tahaks veel kuidagi kogu seda loodust omal nahal tunda. Kuu oli hunnitu nagu alati ja mets vaikne ja kogu see tavaline jutt sellest metsaromantikast. Nii et sellel hetkel me leidsime, et 14. november +3 kraadise õhutemperatuuriga on ka igati väga mõistlik aeg väike ujumisring järves teha, milles me ka veendusime, et see hea plaan oli. Ilmselgelt olid selle plaani kvaliteediomaduste kohalt mõned eriarvamused. Külli ja Ivan läksid ees siis minema, et külm rutem otsa saaks. Varsti olime ka meie maja juures, viimased sammud üle härmas rohu ja oligi kõik…

*

Pidulik lõpetamine

Maja juures võtsid meid vastu Alar ja Tarmo, suurest rõõmust kepsutav Kaidi, Külli, Ivan ja Mati. Pasteedi ja vahuveiniga. Natuke oli ebareaalne küll, et oligi kõik. Aga asjadega tavaliselt juba kord nii läheb. See on tavaliselt selleks, et saaks uusi ja põnevamaid seiklusi ette võtta ja midagi veel toredamat korda saata, kuigi praegusel hetkel, kui nüüd päris aus olla, siis me ei usu, et seda viimase kuu aja seiklust väga lihtne üle lüüa oleks, kunagi. Selline täiesti uskumatu ettevõtmine, täiesti uskumatute mõtete ja juhtumistega.

Sellel õhtul nautisime seapraadi ja verivorsti, suitsusauna ja sellele järgnevaid ameerika mägesid – ja ei, seda mitte alkoholist, vaid pigem temperatuurivahest sauna ja järve vahel, pingelangusest, või kurat teab millest. Järgmine hommik oli laisk, pika duši… ma tahtsin kirjutada kuuma dušiga, aga jäin mõtlema, et tegelikult olen meeletult külma vett armastama hakanud sel matkal. Uurisime kohalikku kinnisvaraturgu Leevil ning kiirustasime Võrru, et Õlle 17-s kõht täis süüa ja peale seda Kandlesse teatrisse minna Ugala külalisetendust “Duetid” vaatama. Soovitan.

Transformatsioon

Kui Ähijärvelt lahkusime, Andre ja Anni teatririietes, mina endiselt matkasaabastes, oli natuke naljakas olla, samas ka väga omas elemendis ja täiesti ükskõikne igasuguse riietuse väljanägemise osas, siis Võrus peale õhtusööki, kui ka minu riided lõpuks napilt enne teatrit saabunud olid, oli transformatsioon seda nauditavam. Vahetasin siis need saapad ja gore-püksid kleidi vastu ja läksime perra kaema, mis sääl teatris ka näidatas. Hiljem viivuks veel pubist läbi, viimased hüvastijätud – tänud siinkohal Alarile, kes meie matka lõunaosariikides oluliselt meeleolukamaks muutis ning Jaanusele sooja vastuvõtu ja vägagi meelepärase söögi-joogipoolise eest – ning tee pealinna poole võis alata, kus pidu hommikutundideni kestis.

Novotsiis. Järgmine hommik oli küll väsinud, ent absoluutselt kahtlemata kindlasti õnnelik. Ja nii on see siiani.

*

Aitäh!

Täname kõiki kaasaelajaid, neid, kellest me teadsime, et Te meie blogi lugesite ja neid, kellest Teist me ei teadnud ja võib-olla ei tea siiamaani ega saagi kunagi teada. Ja muidugi veel enam neid, kes meile päriselt külla tulid. Tore on see tunne kui tundub, et näe, kedagi veel huvitab :)
Järgmise matkani!

Kolmekümne esimene päev. Pähni

Puhkepäev: laupäev, 9. november 2013. Läbitud teekond 3 km Pähni õpperada mööda ümberkaudses metsas.

Loodus Pähni õpperajal ja ka ilmselt paljudest teistes Eesti metsades

Pidasime Pähnis pisikese päeva puhkust.

Pähnis oli meid eelmisel päeval vastu võtnud kohalik maadevalitseja Tarmo ning siinkohal peame talle küll tänusõnad teele saatma, sest meie Pähnis veedetud aeg oli tõesti hubane ja äraütlemata mõnus. Sai jälle puhkepäevale kohaselt kaks õhtut saunatatud, maailma asju arutatud ja saapaid vahatatud.

Läbitud teekonnana läks päevaraamatusse kirja meeleolukad 3 km Pähni õpperada, kus tutvusime lähemalt leppade ja nende eluoluga. Jalutasime käidud radu, vaatasime loodust ja mõtlesime, mis seal enne meid ennevanasti olla võis.

Ajalooline hetk ilmnes Pähnis leivasupi näol. Nagu pikal matkal ikka, hakkab hing ihkama kõiksugu eriskummalisi asju, mida normaaltingimustes matkal ei ole. Hoolimata meie force majeure’ist, kes meid kalamarja ning võileivatordi ja pasteediga kostitada võttis, lüües segi kõik meie menüüplaanid, mis enamasti lõppes sellega, et tassisime niisama spordi mõttes vorsti kaasa, olime mõlgutanud mõtteid, et leivasupp oleks üks äraütlemata tore kostitus.

Leiba meil tõepoolest oli

Ja leiba meil tõepoolest oli, sest eelnimetatud põhjustel ja ka seetõttu, et seda meile koguaeg juurde toodi, leidsime, et peab tegema leivasuppi. Leiba, nagu külas kohane, liha jäägu metsa. Mida me aga ei adunud, enne kui hilja, oli kogus. Nii suutsime esimest korda elus leivasuppi tehes hakkama saada umbes viie liitri kehakinnitusega, mis, muide, tuli väga hää – new age’ilikult gojimarjade ja korintrosinatega – kuid olgugi, et end korduvalt ületada püüdsime ning noil päevil vaid leivasupist elatusime, jäi seda omajagu ka pähnikatele. Nii et kui te seda loete, tehke üks leivasupipaus!

Kilomeetreid kokku lugeda ei taibanud, ent Luhasoos oli täitunud 500, seega on praegu seda veidi enam. Ees ootamas viimased loetud päevad matkamist maailma serval. Kaeme Lätit ja astume edasi, silmapiiril terendamas juba finišijoonena Ähijärve suitsusaun. Saunast sauna käib see arvepidamine meil siin nende suusailmade ja poriste Tori hobustega ikka.

Kolmekümnes päev. Luhasoo – Pähni

Reede, 8. november 2013. Läbitud teekond 13 km Luhasoo metsaonnist Pähni Looduskeskuseni.

Luhasoo

Tänane teekond oli selline lühike, kuid üle pika aja sai seeeest matkatud, ilma et oleks haltuura korras autoga sõitnud või muidu sohki teinud. Ja tunne oli tore.

Et hilised hommikud on selle matka puhul juba traditsiooniks saanud, leidsime, et peaks asjalikumaks hakkama ja nii plaanisimegi tänaseks varajase äratuse igavikulise klaveri ning linnulaulu saatel, et hommikuudu rabas pildile püüda.

Kõikide skeptikute meelehärmiks võin öelda, et toimis. Varajane äratus siis. Mida aga ei olnud, oli meeliülendavalt kaunis udune hommik esimestes õrnades päikesekiirtes müstiliselt õõtsuva rabasaare rüpes, sest hommik oli taaskord üsna tavaliste killast väikese vihmaboonusega pealekauba. Hingematvate pastelltoonide asemel hajus pimedus kus kurat sohu ning alguse sai uus päev.

Sellegipoolest oli hommikune rabamatk päeva alustuseks kaunis sobilik ning häälestus veel eelolevaks matkaks sai laetud igatsusega kõigi tulevaste rabade suhtes. Rohkem neid ei tule, peab teinekord kuhugi mujale otsima minema.

Bad Toro

Tollel päeval töötas üsna täiskäigul ka tootearendusosakonna visioonitiim, kuid ei hakka siinkohal kõiki peeni nüansse avalikustama. Avalikustame hoopis fakti, et Bad Toro puhul on tegemist väga isaste tutti frutti nätsukestega, mis kahjuks oma kvantitatiivsest edust kvaliteedi ees hoolimata kõik korraga otsa kipuvad saama.

Pähni looduskeskusesse jõudsime juba enne pimeduse saabumist, ütlesime tere Tarmole ja Helinale ning vajusime nende nahkdiivanisse tsivilisatsioonist mõnu tundma. Andre ning Alar võtsid veel õhtu läbi tööd teha, hiljem kütsime sauna ning panime aluse meie kokanduskulinaarsele tippsaavutusele, millest lähemalt aga järgmises postituses. Õhturahu saabus sel päeval vara …kuid milline õhtu see oli!

Kahekümne üheksas päev. Saunamaa – Luhasoo

Neljapäev, 7. november 2013. Läbitud teekond 23 km (sellest 8 km jalgsi) Saunamaa lõkkekohast läbi Rõuge Luhasoo metsaonni.

Atraktsioon omaette

Täna sai meil täis 500 km matkateed! Kui matka planeerides ning alustades tundus Pähni olevat täiesti tabamatus kauguses ning selleni kõndimine utoopia, siis täna hommikul saabus reaalsus – Pähni jõuame juba homme ning sealt algabki meie matka viimane osa. Niiviisi võttes on see tegelikult päris kurb.

See selleks, igatahes on meil viimastel päevadel jäänud teele päris mitu Eesti kõige-kõigemat – eile alustasime Vällamäelt, mis on jalamilt kõrgeim küngas siinmaal, siis Suur Munamägi – kõrgeim tipp Eestis ning täna käisime ümber Rõuge Suurjärve, mis on meie sügavaim järv.

Hommikuvalguses oli see Saunamaa hoopis loogilisem kui õhtupimeduses – pingid ja lõkkease ei tuututanud oma suva järgi enam ringi ning plats oli kah hoopis pisem. Toimetama hakates kordus tavaline jama – sai küll vara üles tõustud, kuid liikuma saime ikka kahtlaselt hilja. Nomaeivõi, võiks ju olla nagu õppinud või nii – aga ei. Igatahes saime lõpuks kotid selga ja asusime Rõuge poole teele.

Igasuguseid saunu

Teele jäi igasuguseid saunu, Saunamaa ikkagi ju. Oli seal metsasaun, oli eesti saun ja kindlasti muudki, kuid ei tahtnud võõra talu hoovis kah nagu kontvõõrad ringi koperdada, kodus seal ka ei tundunud kedagi olevat. Koerad vaid haukusid igal pool. Igatahes tasuks siia tagasi tulla kui hooaeg on, kasvõi selleks, et lihtsalt uurida, mis värk siin täpsemalt on.

Rõuges tegimegi siis poepeatuse, midagi eriti ju ei ostnudki, kuid aega läks pikalt – lõunat ootasime trepil nagu kaks külajoodikut, menüü oli küll aga üsna erinev. Andrel oli poe ees mingi äkiline ja ootamatu kõnekoosolek, mille üheks ja veidi üllatavaks tulemuseks oli see, et Rõugest korjas meid auto peale kohalik loodusvaht Kalle. Jah, seesama, kes meid Vällamäe majagi juures väisas. Igatahes, olles rännanud ümber Rõuge Suurjärve, leidsime end äkitsi autokabiinist ning matk Luhasoo poole võiski alata.

Rõuge Suurjärv

Ei olnud teelt kõrvalekaldeid ühtigi, see tõsine ja kurnav rännak läks täpselt mööda matkateed. Vahepeal tuli küll välja ronida ning teele langenud suuri puid eest ära saagida.

Teate, see sõit oli aga täiesti atraktsioon omaette, no nii toredat autojuhti pole me veel näinud ega kuulnud. Juttu puhutud sai kõigest, kohalikust elu-olust ja inimestest, matkateest, matkamisest ja muust. Kuna Kalle siin Haanjamaal muuhulgas ka matkatee hooldamisega tegeleb, siis loomulikult jutt ikka peaasjalikult sellele läks – kustkohast oli keegi viitu puruks peksnud, kus keegi matkajaid külla kutsunud ning kus on kurjemad ja kus toredamad talumehed.

Õhtu Luhasoo rabaonnis

Tee Luhasooni oli tegelikult palju kenam kui alguses kartsime, tõsi, paar kilomeetrit oli vahepeal asfalti, ülejäänu metsa- ja põllutee, vahetevahel künklik vahel aga lausa soine. Kahju oli küll pisut, et seda teed oma jalge alla tallata ei saanud, kuid Kallega autosõit kompenseeris kõik selle ning kui ta meile küüti pakkunud poleks, siis oleksime Luhasoole jõudnud pilkases pimeduses ning kõik see tee selle armsa metsaonnini siin raba keskel oleks jäänud nägemata. Võib-olla ka meie rabasaarele tulemata.

Veelkord – suur aitäh, Kalle!

Need rabad on aga nähtus omaette. Kuidagi eriti armsad ja kodused, eriti eesti. Istud seal rabajärve ääres ja vaatad, kuidas kõik paigal on – otsa ega äärt kuskil ei paista, põhjatul veepinnal peegeldumas kõik mõeldud ja mõtlemata mõtted.

Kahekümne kuues päev. Kirikumäe – Vällamäe

Esmaspäev, 4. november 2013. Läbitud teekond 21 km Kirikumäe metsaonnist ümber Kavadi järve Vällamäe metsamajja.

Kõige vihmasem matkapäev

Hommikul silmi-kõrvu avades ma peaaegu ei uskunud seda, mis õuest kostus. Tegemist oli esmaklassilise tormiga, mis palju kurikuulsale St. Jude’ile vähemalt siin Kagu-Eesti nurgas küll eriti millegagi alla ei jäänud. Pigem kippus üle lööma.

Öö oli olnud küllaltki seiklusrikas, eriti Andrel, tundus. Katus tilkus läbi, sellega ta öösel sõdis. Hommikul sisustasime oma aega peamiselt sellega, et otsisime metsa alt oma asju taga, mis tuul omasoodu ringi oli pillutanud nagu loomise loos sirjelind oma poegi. Tuulemühin oli ikka väga sünge, sekka ladistas veidi vihma, mis koostöös tuulega igast sajast ilmakaarest pritsida võttis.

Meie suureks rõõmuks või kurvastuseks, polegi päris täpselt kindel, oli aga torm, mis järve lainetama lükkas, nii et lausa vahujänesed peal, lõunaks põldude ja metsade vahel üsna maha rahunenud ning päeval saime testida moodsa matkavarustuse vihmapidamist märksa tagasihoidlikemais tingimusis.

Jätsime hüvasti Tarmo ja Marisega ning jätkasime viimaste vaprate tööviilidega (Andy, Jaanus ja Aleks, kuna mul nvn tööd/kodu nagu eriti pole, nagu juba motomatkajatega varem selgeks oli saanud) meie püha üritust. Eriti ei jõudnud nagu hoogu sisse saadagi, kui isand Sikk meid kuskil põlluvahel jälle kinni püüdis ja pakkus, et viskab meid ettepoole ära, et me raja põnevamat poolt ikka päevavalges uudistada jõuaks ja igav kruusatee/asfalt kiirelt minevikku kaoks. Viimastest postitustest on ilmselt juba üsna selge, mis me sellest arvasime ning nii oli meil ka selle päeva keskmine matkamise kiirus inimvõimete piire kombates küllaltki operatiivne.

Uudistab mõisaparki internetivahendusel

Uudistasime Uue-Saaluse mõisparki ning kaalusime tõsiselt Kavadi järvele kahe ringi peale tegemist, et igaks juhuks mitte liiga vara kohale jõuda. Lõpusirgel avastasime ühel hetkel, et saunani on jäänud alla kilomeetri, kui puudevahelt astus meile vastu taaskord isand Sikk isiklikult, sigaret suunurgas, kavala muigega aru pärimas, kuidas siis järve ääres oli. Ilus oli ja oli kindlasti väärt minemist. Mis sealt edasi sai, oli aga see, et olgugi, et saun tundus olevat juba käegakatsutav, keeras matkarada nüüd juba jälle alpinisti juhtimisel ikka kuhugi vasakule mäkke ära ja selle asemel, et minna kõige otsemat teed pidi sauna, vallutasime mõlemad Vällamäe tipud (kes pole kursis, siis tegemist Eesti kõrgeima künkaga jalamilt mõõdetuna) ja tatsasime veel mööda mäge ringi kuni ühel hetkel sellele mäele tõenäoliselt juba seitse ringi peale olime teinud ning saunalootused juba üsna kustumas olid ning vaim vaikselt külmööbimiseks ettevalmistusi tegema hakkas.

Eesti suhteliselt kõrgeima mäe tipus

Okei. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, aga kuna ma praeguseks hetkeks olen umbestäpselt terve tänase päeva blogitippimisega oma hetki sisustanud, siis vahepeal tuleb ju oma elu ise põnevaks teha. Kohale jõudsime mäeretkelt parajasti pimeduse saabudes ja saun oli selleks ajaks peaaegu valmis.

Sai saunatatud. Sai peale sauna ojas käidud. Sai maailma asjad ära arutatud. Ja võib-olla sai midagi veel tehtud, aga rohkem ei mäleta ja fantaasia sai siinkohal ka otsa, sest ma olen ametlikult ära kirjutanud neli postitust, jäänud ainult tänane. (Hurraa!!) Õhtu saabudes saatsime Tallinna poole teele ka viimased sõbrad, kes teel umbes kakskümmend kaks peatust tegid, sest uni niitis, ja tõmbasime nädalavahetusele koos kolmanda matkaetapiga ametlikult joone alla. Punkt. Järjejutt jätkub järgmises postituses, kust võib lugeda tõenäoliselt seda, kuidas me nutitelefoniga tippimise MM-iks valmistusime ja kuidas elu ikka endiselt päris tore on.

Kahekümne viies päev. Make – Kirikumäe

Pühapäev, 3. november 2013. Läbitud teekond 19 km Make lõkkekohast läbi Vana-Vastseliina linnamäe ja Vastseliina Kirikumäe metsaonni.

Laager Make müüri all

… ja nii see pühapäev äraoodatud saigi. Make hommikul nagu eriti midagi äraütlemata põnevat ei juhtunudki. Kõik oli endiselt üsna märg. Eelmisel hommikul oli tootearendusosakond taas tööpostil olnud ning veevärgiga telgi ära leiutanud, too aga demonstreeris Make hommikul praaki. Mõte oli küll geniaalsena tundunud, kuid sealjuures tuleb tähele panna, et kui platypuse voolik tõmmata telgiukse vahelt sisse, siis peab peale passima, et huulik padja alla ei satuks. Muidu juhtub see, mis sellisel juhul ikka juhtub. Uputus. Nii suutiski Andre omale hommikuks peaaegu vesivoodi tekitada.

Oma suureks üllatuseks leidsime teiselt poolt müüri ka trepi, mis üles müürile viis. Õhtul oli ainsa võimalusena tundunud püstloodis mööda kuusejuuri ülesronimine, mida loomulikult ka agaralt transporditeena kasutati, kui tarvis oli saateautost midagi vähem- või rohkemtähtsat ära tuua. Igal juhul seda treppi mööda meil sel päeval ka matkatee jätkus. Müüri peal saatsime Alari selleks päevaks koju, Andre koos Marisega Kirikumäele ning panime ise nelja tuule suunas ülejäänutega leekima.

Saab ka nii

Päeva esimene pool kulges endiselt mööda Piusa ürgoru matkarada kuni Vana-Vastseliina linnuseni. Teel alt orust üles linnamäeni tõkestas meie rada võimas kuusk, mis põhimõtteliselt üsna täpselt trepi keskel olevast katusega puhkekohast latvapidi aknast tuppa oli suutnud kukkuda. Esimesed ronisid üle, järgmised aga leidsid, et võiks ju seltsimehelikult kasulikud olla ja kuuse pooleks saagida. Mõeldud-tehtud. Millega aga ilmselgelt ei arvestatud, oli liiga palju jõudu ja gravitatsioon, mistõttu umbes poole saagimise peal Andrei sae lihtsalt pooleks murdis. See aga teda ei takistanud ning sai see kuusk ka ilma sae käepidemeta lõpuni läbi viilitud. Seisvate ovatsioonide saatel vinnati latv teisele poole treppi ära ning viimased said inimesekombel trepist üles astuda.

Mäe otsas ootas meid linnus, kus püüdsime korraks kinni ka veel Ringi seltskonna, kes taas oma teleporteerumise võimeid näisid olevat kasutanud, sest no sellel hommikul startisime meie küll enne neid. Vana-Vastseliinas jätsime hüvasti Edgari, Linda, Uku, Vudi ja teiste sügismatkalistega, keda kuskil läheduses saun pidi ootama ning astusime Vastseliina poole edasi.

ZT (umbes pooled meist)

Mõned head kilomeetrid astutud, möödusime tee ääres seisvast Hiluxist, sees üsna stoilise ilmega ohutusvestis tüüp. Peaaegu olime juba autost mööda astunud ja mokaotsast tere öelnud, kui too akna alla keris ja arvas, et no võib-olla ei ole tegelikult kõige parem aeg hetkel seda konkreetset teed mööda edasi minna. Jahiliin on iga hetk metsast välja jõudmas ja einoh, tegelikult põhimõtteliselt võib ilma pikema jututa kuuli saada. Nii me seal seisime kahe variandi ees: oodata, kuni põder käes, või hüpata kasti ja lasta end kolm kilomeetrit edasi sõidutada. Et paar päeva tagasi oli autotranspordiga juba kuradile sõrm ära antud, mõõdeti sellele kohe järgmine jupp lisaks ja nii oli tol päeval meie matkamise keskmine kiirus 70 km/h. Vinnasime kotid kasti ja sukeldusime ise neile järele, kes salongi ära ei mahtunud. Lahtisest tagaluugist nägime alustuseks rebasepoissi, kes küll õnneks tol päeval ilmselt eluga pääses, ning nii kümmekond jahimeest, püssid laskevalmis iga poole kilomeetri tagant äraootavalt üles rivistatud ainiti metsa poole passimas.

Matkalõuna

Vastseliinas võtsime nõuks kohaliku tankla ette laager püsti lüüa ning see koht kabanossidest tühjaks süüa. Kes Ütles Vorst oli end sujuvalt mustast halli habemega koerast kurjakuulutavalt mustaks kassiks digimuundanud ning nuias vaikse näuga igaühe käest süüa välja. Täiendasime varusid ning tõttasime viimast seitset kilomeetrit astuma, mis kiirelt ning meeleolukalt õhtuhämarusse kadusid.

Kirikumäe onn oli üks väga armas metsaonn suure veranda ning õdusa toauberikuga, mis küll, nagu hiljem selgus, nii tuult kui vett mõne nurga alt ikka sisse lasi. Väike fotosessioon Ivani kalendriprojekti tarvis, mulle uued patsid ning Külli ja Ivaniga jätsime selleks korraks jumalaga. Teised aga rääkisid end Andrei eestvõttel esmaspäevaks töölt vabaks ja matkasid meiega Vällamäele sauna välja, sellest aga lähemalt järgmises postituses.

Selle õhtu vaieldamatu kulminatsioon oli aga kiigelaulunelik Marise ja Andre eestvedamisel. Kiikusime, lõõritasime setu ja muid regilaule ja ise ka päris hästi ei uskunud, kuhu me sattunud olime. Võimas! Hiljem jõudis logistika- ja varustusmeeskond Küllivani saatmiselt tagasi, segasime kokku taaskordse mõistatusliku metsamöga eelmisel õhtul üle jäänud riisist ja muust ettejuhtuvast ning keerasime kerra ära, õndsas teadmatuses järgmisel hommikul ees ootavast…

Kahekümnes ja kahekümne esimene päev. Värska

Puhkepäevad: teisipäev ja kolmapäev, 29.-30. oktoober 2013. Läbitud teekond automatkana eelmisel päeval kadunud kindani Põhjalaagri lasketiiru lähistel, Värskasse Seto talurahvamuuseumisse ning Põlvasse poodi.

Kogu sel päeval paistnud päike Õrsava järves

Torm St. Jude on edukalt üle elatud. Jah, me oleme kõik elus ja tervise juures.

Eile möllanud torm ei märatsenud siin tegelikult üldse nii võimsalt kui ilmaprognoos võttis vaevaks väita. Tõsi, tuul oli kõva ning paar puudki lükkas siin läheduses ümber, kuid tegelikult ei erinenud see harilikust sügistormist kuigivõrd. Metsa all poleks aga tõesti tahtnud viibida, igasugu prahti lendas ringi ning vihma sadas hooti päris kõvasti (ning umbmäärasest suunast) aga kindlasti Inglismaa või Taaniga (või kasvõi Saaremaaga) meie kogemust võrrelda ei saaks. Ainus kahju, mis torm meile tegi, oli vaid see, et magada ei saanud tol ööl meist keegi väga hästi, mühin oli lihtsalt liialt vali. Lisaks õnnestus meil maja liialt palavaks kütta. Elekter ja levi olid ka paar päeva üsna ebapüsivad muutujad.

Kogu elu käis kunagi ainult saunas

Iga aasta 28. oktoobril oli siin Setumaal Lindora laat, (kuhu me ei jõudnud) ning samal päeval on ka Luige metsamaja ülitoredal perenaisel Hiljal sünnipäev. Palju õnne!

Kuna nii mõnedki jalad tahtsid tohterdamist, jäime siia Luigele kaheks päevaks. Siin oli muidu tore, millegi eriti põnevaga me siin aga hakkama ei saanud. Tüdrukud külastasid Seto talurahvamuuseumi. Tegelesime sokipesuga, saunatasime ja tundsime end niisama hästi, sättides vaimu valmis üha põnevamaks muutuva looduse tarvis.

Maja ise on kena, selline pisike aga igati mõnus ja hubane. Lisaks on siin väga mõnus saun, mis on piisavalt suur, et ei pea jalgupidi kerises istuma. Veevärki siin küll pole, kuid õuel on kaev. Igaks juhuks vist ei tasu seda vett sellest kaevust otse küll juua.

Annemarie pidi Tallinnasse ära sõitma, jäime taas Kristeliga kahekesi. Kuid juba homme õhtul peaks suurem zombiarmee meiega liituma ning juba täna õhtul tuleb Alar Sikk meiega kaasa kõndima. Kauaks ta kahjuks meiega jääda ei saa, juba paari päeva pärast ootavad tedagi muud kohustused.

Pesupäev

Kuna mul jalg oli haige, siis tegelesin ma viimase nädala jooksul automatkamisega. Päeval, kui me Värskasse jõudsime, tegin ka siis Setumaal väikese tiiru ning mõtlesin ka üle vaadata, mis on saanud Saatse saapast. Kes ei tea, siis Saatse saabas on üks selline pisut absurdne koht, kus Eestile kuuluv ning Eesti asulaid ühendav maantee läheb nii kilomeetri ulatuses läbi Venemaa. Pärand nõukogude ajast – siis ei seganud sellised asjad kedagi. Veel mõned aastad tagasi oli saapas maantee ümber tihe oksatraataed ning igasugused erinevad liiklusmärgid, mis ei lubanud autoga peatuda, jala kõndida ning üleüldse oli vähim lubatud liikumiskiirus 30 km/h. Nüüdseks oli kõik see kadunud. Jalgsi ikka kõndida ei tohtinud ning ka peatuda ei võinud, kuid polnud enam okastraati, kiirusepiirangut ega miskit. Tee ääres kännul istus vaid üks ääretult tülpinud näoga vene piirivalvur ja tegi suitsu. Eks uue piirilepinguga see Saatse saabas tulebki Eestile tagasi. Kuid – setodele see ei meeldi, üks oluline turismiatraktsioon kaob.

Homme tuleb taas edasi minna. Eks paistab, kuidas mu jalg hakkama saab. Kui alt ei kuku, siis saab jälle matkata!

Kaheksateistkümnes päev. Leevi – Rebasemäe

Pühapäev, 27. oktoober 2013. Läbitud teekond 26 km Leevi lõkkekohast läbi Paidra järve lõkkekohtade, Liipsaare metsaonn-vaatetorn-lõkkekoha, üle Meenikunno raba laudtee, Päikeseloojangu metsamajast ning Mustjärve lõkkekohast mööda, läbi Valgjärve lõkkekoha Rebasemäe metsaonnini.

Allikal

Ega ise enam ka päris hästi ei usu, et varsti saab kolm nädalat täis seda matkamist ja et kaks nädalat on veel minna. Kuidagi täiesti ebareaalne tundub. Istun siin Rebasemäe metsaonnis praegu, kuulan, kuidas vihm sajab, ja kirjutan blogipostitust, sest und ei ole. Seda juhtub minuga äärmiselt harva, et mul und ei ole. Minu teooria on see, et oleme siin lihtsalt nii ennast välja puhanud (ma tean, et see nii on, sest ma näen igal öösel unenägusid), et mul lihtsalt ei ole tarvis nii palju magada.

Üks lugu räägib, kuidas sellel maal on päev nõnda pikk, et neelab öö – no selle asja võlu on see, et praegusel aastaajal on juba üsna vastupidi. Öö kipub neelama päeva. Õhtul kella viiest hakkab juba hämarduma ning üsna tavaline on, et GPS näitab, et päikesetõusuni on jäänud pea 14 tundi.

Teine asi, mis on naljakas, ja mulle tundub, et olen kohastunud metsaeluga, on see, et mul ei näi enam üldse külm olevat. No kes mind teab, teab, et üldjuhul on tegemist ikka kõrgemat klassi külmavaresega. Aga tõenäoliselt ei saa ma selle eest täit au endale võtta – väljas on erinevalt eelmise nädala külmarekorditest hoopis ilmselt oktoobrilõpu soojarekordid. Mu telefon arvab, et siin võiks praegu sooja olla 11 kraadi, mis tähendab, et isegi mu kümne aasta vanuses “talvises” magamiskotis, mis on kindlasti oma talvevalmidusest nii mõndagi minetanud, on ikka üsna palav.

See, et ilm on soe, on mõnes mõttes muidugi tore. Kahjuks kaasneb soojade ilmadega sageli ka vihm. Täna seda õnneks ei kaasnenud, kuigi ka täna oli taevas üsna ühtlaselt hall. Hommik oli kiire, lõbustasime end põhiliselt koristamisega – Leevi lõkkekoht peitis endas nii mõnegi märgi varasemast inimtegevusest. Tundus, et peaasjalikult oli tegeletud suitsetamise, leivasöömise ning viinajoomisega. Põõsast tuli välja kümme mitte enam esimeses nooruses viinapudelit (ja pealevõtuks poolik Valge Klaar) ning üks pakukirves, rääkimata siis arvukatest sigaretikonidest.

Selle tegevuse käigus õnnestus kohata ka üht loomakest – hiireonu, kes oma tegevusi üsna avalikult puujuurte vahel toimetada võttis. Loomadega see aga tänaseks ka piirdus.

Paidra järv

Astusime siis Annemariega kahekesi täna jälle, Andre endiselt saatemeeskonnas. Paidra järve ääres tegime esimese pausi. Iseenesest kujutab koht endast päris suurt telkimisala mitme katusega varustatud laua-pinkidega, päris mitme lõkkekohaga ning ühe väikese paadisillaga. Et ilm oli soe, oli esimene mõte seda järve nähes – ujuma. Mõeldud-tehtud. Väga värskendav ja mõnus oli. Ühtlasi ilmselt ka rekordiliselt hiline aeg niisama ilma saunata järves ujumas käia.

Pärast järvepeatust viis tee läbi kaunite männimetsade ja mõnede künklike põllulappide Lihtensteini külast läbi. Külas oli kollane maja ning sellele lähenedes ilmus aknale nägu. Veel mõned meetrid lähemale jõudes võis aknal silmata ka teist nägu, mõlemad ilmselgelt meie lähenemisest elevil. Koputasid aknale ja viipasid meid endale külla. No tegelikult tundus, et tegu oli sellise päeva-joomaga, ei julgenud igaks juhuks minna ja astusime teed mööda edasi, mis majanurgast mööda viis ning ka tänaseks põllud lõpetas. Selle piirkonna juures on üks tore asi see, et loodus on enamasti ikka üsna metsane ning külasid-põlde pigem vähem.

Anni külastab Lihtensteini

Lihtensteinis käidud, ootaski meid Liipsaarel juba Andre. Lõunatasime siis torni all, vaatasime, mis tornist paistab, ja sammusime mööda laudteed Meenikunnole, ilmselt Lõuna-Eesti kõige kuulsamale ja kõige rohkem massiturismi sihtkohana tuntud rabale. Inimesi trehvasime seal seega nii mõnegi. Selleks ajaks, kui meie jalad laudteel astumiseni jõudsid, oli metsa tagant ka päikese loojumist märgata, mis halli taeva kohe üle värvis ning meie rabamatka sellevõrra meeliülendavamaks tegi. Raba on endiselt minu lemmik Eestimaa loodusmaastikest ning ka see kord ei jäänud harjumuspärasele millegi võrra alla.

Rabas käidud, astusime mööda metsarada edasi kuni ühel hetkel üsna segaduses olime, kuhupoole edasi minema peaks. Märgistus puudel oli peaaegu juurdemõeldav ja kadus hämaruses sootuks, võtsime siis suuna GPSi järgi tee poole, kuhu meil tarvis jõuda oli. Asjale aitas kaasa ka parajasti teed mööda liikuv auto, mis meie suunavaliku heaks kiitis ning nii jõudsimegi metsast välja sadakond meetrit kaugemal, kui seda tegi ametlik rada.

Meenikunno rabas

Viimase teepeatusena istusime Valgjärve ääres ning jälgisime, kuidas viimanegi valgus oma varjud ööga kokku sulatas.

Õhtu oli vaikne ja rahulik, nagu rabamaastikel see enamasti ikka olema on sattunud. Jäänud veel viimased viis kilomeetrit mööda üsna sirget metsasihti Rebasemäe poole. Tee kulges kõrge ja tiheda kuusemetsa vahel ning lambivalgus reetis ka piimja uduloori meile emotsiooni loomas.

Kohale jõudsime kella seitsme paiku ning varsti pärast meid jõudis ka vihm. Ja nii seal väljas muudkui tilgub ja tilgub. Rebasemäe onn on selline kuusnurgakujuline, keskel lõkkease – üsna sarnane Kukemetsa onniga, veidi suurem ning seetõttu natuke ka veidi vähem hubane. Vihma eest varjab, seltskond on koos, hommikul hea mugav magamiskotis kohvi juua.

Homme ootab meid juba Värska ning Luige metsamaja, et seal üks täiemõõduline puhkepäev õhtusse saata ning teisest matkaetapist kokkuvõtteid teha. Saab lausa kaks õhtut järjest saunatada, Seto talumuuseumit uudistada ning ehk Tsäimajas teed juua. Värskas lähevad meie teed selleks korraks lahku ka Annemariega ning sealt jätkame siis juba Andrega kahekesi kuni järgmise nädalavahetuseni, mil lausa massimatkamiseks minna lubab, sest on oodata kogu ZT armeed pea täies koosseisus.

Nüüd peab aga vist järele kontrollima, kuidas need lood selle unega ikkagi on…

Kaheteistkümnes päev. Kukemetsa – Tähemaa

Esmaspäev, 21. oktoober 2013. Läbitud teekond 26 km Kukemetsa metsaonnist läbi Alajõe küla Tähemaa lõkkekohta.

Külm kõnnib Kukemetsas ja hein läheb kõlinal katki

Üks esimesi asju, mida ma täna hommikul kuulsin, oli Andre kirumine, kui ta magamiskotist välja ronis. “Kurat! Kui külm siin on!” Need, kes Andret tunnevad, teavad, et see tähendab tõeliselt külma ilma. Niisiis võttis minul ja Kristelil üksjagu aega, et magamiskotist väljuda. Kui päikesetõusust oli möödunud 1,5 tundi, näitas auto termomeeter -7 kraadi, mis tähendab, et enne päikesetõusu võis vabalt -10 või veelgi vähem olla.

Hommikul olid puud latvadeni härmas nagu talvel ja kõik jääs, mis vähegi jäässe minna sai – maapind, joogivesi, hambapasta, saapad ja kõik muu. Hein läks sellele astudes kõlinal katki.

Kukemetsa onn asub keset majandusmetsa, nii et esimesed kilomeetrid kulgesid üsna sirgjooneliselt.
Peale esimese kilomeetri läbimist oli juba põhjust tähistamiseks, sest täitus 200 käidud kilomeetrit! Nii me siis tähistasime keset täiesti suvalist metsa – Kristel võttis oma lagritsa Minttut (täiesti kohutav jook) ja mina viina.

Esimene suurem vaatamisväärsus oli Alajõe küla. Seal sai ennast lõbustada talusiltide lugemisega. Kõrvuti asusid näiteks Loigu ja Lombi ning Kuusiku ja Kaasiku talu. Alajõe külas tegime ka esimese peatuse. Seal oli kena külaplats, mis asus paisjärve ääres, ja kus oli just sobivalt ka katusealune istumiseks. Päikse käes peesitades kaalusime korraks isegi võimalust sinna terveks päevaks jääda ja Andre endale õhtuks järele kutsuda, aga otsustasime siiski edasiliikumise kasuks.

Looduse poolest ei olnud täna just huvitavaim päev. Peaasjalikult külamaastikud, põllud ja üsna sirged teed. Aga ilm oli täna täiesti super! Päike küttis nii, mis jaksas, ja pani meid palavusest ägama. Aga varjulistes kohtades ei sulanud härmatis terve päeva jooksul ja peamiseks lõbuks oli jäätunud lompide katki astumine.

Päike kütab nii mis jaksab

Teises päevapooles nägime päris palju koeru. Üks neist oli selline bernhardiini moodi. Ta jooksis oma koduhoovist välja tee peale, et meile ikka täiesti selgeks teha, kelle territooriumiga on tegemist. Koera tuli tagasi koju viima väike tüdruk. Ta oli üleni roosas ja oli nii 2 korda väiksem kui see koer. Aga ta haaras koeral ümber kaela ja asus teda asjalikult tagasi hoovi poole tirima. Kuna meil oli sel hetkel veel minna üksjagu, siis ei jäänud me jälgima selle stseeni lõppu.

Viimased 6 km kulgesid meil tõusvas sportlikus tempos, mille üle me ise (või vähemalt mina) jätkuvalt hämmastusin. Nii jõudsime me kohale üsna kiiresti ja leidsime üles ka lõkkekoha põleva lõkkega, kuigi me ekslikult korraks kuud lõkkeks pidasime.

Õhtul külastas meid veel ka väga kurja taksikoeraga väga sõbralik jahimees, kel oli õnnestunud oma auto kraavi keerata. Tema väljaaitamisega Andre antud hetkel tegelebki.

Igatahes – auto sai kraavist välja. See oli vana, kolmetonnine Land Cruiser, mis oli risti, tagasildapidi sügaval kraavis. Andre seda üksi välja ei saanudki, me auto oli lihtsalt liiga kerge. Sõitis ta küll põllule, et otsesuunas seda välja tirida, aga tõmbas lihtsalt köie puruks. Lõpuks tuli jahimehe sõber veidi suurema autoga ka appi, rakendasime kaks autot järjestikku kui rongi ning lõpuks (pärast järgmist katkenud köit ja rehvilibistamist) saimegi suure auto kraavist välja. Oli lõbus ja tegus õhtu. Kõik olid väga tänulikud ja rõõmsad, jahimehed said koju minna. Kuuldes, et me ööseks metsa jääme, olid nad väga üllatunud, aga soovisid siis meile edu ja head tervist.

Head ööd meie kõigi poolt siit Tähemaalt. Siin tähed säravad ja metsas puud pauguvad. Homseni!

Üheteistkümnes päev. Kaiu – Kukemetsa

Kolmapäev, 20. oktoober 2013. Läbitud teekond 22 km Kalamehe lõkkekohast Kaiu järve äärest Kukemetsa metsaonni.

Hommik Kaiu järve ääres

Kätte on jõudnud need ajad, mil hommikuti tuleb hambapastatuubi pasta kättesaamiseks taguda, pigistamisest ei piisa. Ehk siis ilmad on karged. Ärkamine võttis veidi rohkem aega kui tavaliselt ja magamiskotist välja ronimiseks tuli koguda pisut tahtejõudu. Aga hommikuste joogaharjutuste tegemisega sai keha mõnusalt soojaks. Puder ja kohv sisse kallatud, jätkasime matka, täna siis Kristeliga kahekesi. Võiks öelda, et päev oli täna peaaegu sajaprotsendiliselt parem kui eilne. Ilm oli ilus – külm, kuid päikseline ja maastik ning loodus kordades ilusam ja huvitavam. Lõpuks olime metsas. Samal ajal kui meie Kristeliga matkasime, sõitis Andre autoga ringi ja ajas asju – tegi niisama tööd ja käis poes ja apteegis. Kohtusime uuesti lõunapausiks, mis täna üsna hilisel ajal aset leidis.

Teekond peale lõunat

Peale lõunat jäi meil veel kõndida umbes 7 km. See möödus päris kiirelt. Kui me Kukemetsa onni jõudsime ootas meid ees lausa kaks lõket! Üks väljas ja teine onnis sees. Katusealuse all põles ka tormilatern…  Romantika missugune. Valisime siis neist kahest lõkkest mugavama ja läksime onni. Õhtusöögiks keerasime kokku makaroni-konservi-oa-tomati-oliivi-roa, mis oli lihtsalt imeline. Ja nüüd pole muud kui magama keerata – siis on  kõik esmased vajadused rahuldatud ja elu ilus.

Head ööd kõigile – me lõhume nüüd veidi puid ja lähmegi magama.

Seitsmes päev. Hüpassaare – Saeveski

Läbitud 21,7 kilomeetrit.

Selle distantsi sekka käib ka see kilomeetrine teejupike, mis viis Hüpassaare muuseumi õuelt ja seal olevalt lõkkekohalt matkateele. Ning siin Saeveski lähistel kaotasime me ka kilomeetripostid mõneks ajaks silmist, ei teagi, kas selle tõttu, et oli juba pime või läksime me mõnd teist rada mööda. Või oli GPSil lihtsalt halb nähtavus :)

Hüpassaare rabarada

Tänane päev läks juba päris vaevaliselt. Eks hakkab matkaväsimus end tunda andma.
Liikuma saime alles kella kahe ajal, tõsi küll, mitte lebotamise pärast vaid me käisime hommikul Hüpassaare soorajal (ca 5 km; ei läinud kogutee arvestusse) ja Mart Saare kodumuuseumis.
Muuseumis viibides oli tõepoolest tunne üsnagi pühalik. Kuigi majahoidja tahtis meile väga jutustada oma töö peenetest iseärasustest ja sagedasematest probleemidest, mistõttu stendidelt info ammutamine oli veidi keeruline. Ometi oli imeline märgata laual Mart Saare kuulsaid ümaraid musta raamiga prille, vaadelda seinal rippumas tema kuube ja selle all riiulis tema jalutuskeppi.
Rabarada oli mõnus ja vajalik vaheldus sirge-sirgetele metsasihtidele.

Teele asunud, taipasime õige pea, et motivatsiooni ega jõudu pole just üleliia. Vähemalt oli tee huvitavam ja ilusam kui varem. Meie tähelepanu haaras väikeste karvaste röövikute rohkus teel, neid oli tõesti pea igal sammul. Ühel sirgemal teelõigul märkasime ka veidi suuremaid karvaseid elukaid – need olid 5-6 metsseapõrsast kes meist ca 100 m kauguselt üle tee läksid. Emist me ei näinud kuna ta jõudis üle tee enne kui me kurvi tagant välja jõudsime. Võibolla oli ka põrsaid rohkem.

Väsinud matkaja Luitel

Lõunapausi pidasime täna alles 17 paiku Luite lõkkekohas. See oli imelisemaid lõunapause seni – esiteks superilus koht ning kõht oli hakanud endast märku andma juba Hüpassaarest teele asudes ja jalad…ooo need jalad!
Edasisele teele jäi päris kenasti seeni – kukekaid, mõned puravikud ja ka porgandriisikaid. Seeni korjates jõudis kohale ka väsimus, sest pehmelt öeldes hakkasime me käituma imelikult. Andre ja Kaidi vestlesid väga elavalt mingitel minule segaseks jäänud teemadel, mind aga tabas gravitatsioon. Peagi hakkas hämarduma, mis muutis teeloleku veidi müstiliseks. Hakkasime deklameerima luuletusi.

Nii poolel teel hakkas sadama vihma. See oli seekord soe ja mõnus vihm, mis motivatsioonile pigem positiivselt mõjus. Väljas oli aga juba täiesti pime. Samm-sammu haaval vähenes ka tee Saeveski onnini ja minu impovisatsioonilise laulu saatel jõudsimegi kohale. Esimese asjana sai eemaldatud matkasaapad, Andre pani kohe ka ahju küdema ja Kaidi käis vee järel. Tasapisi jõudsime muudegi toimetusteni, nii et praeguseks on juba söök söödud ja mõtted magama minekul. Suur rõõm täidab meid kõiki siis kui jälle aeg-ajalt meenub, et homme mitte kuskile liikuma ei pea. Loodame, et hiired öösel meie toidukraami nahka ei pane.
Öö on soe ja selge ning metsas huikavad öölinnud.
Head ööd kõigile!

Teine päev. Kabli – Laiksaare

Läbitud tee – 24,5 kilomeetrit.

Tänased märksõnad: haigur, prügikükitamine ja hügroskoopne naine.

Sügisene võrdpäevsus möödus enamjaolt pilviselt aga võrdlemisi soojalt (ca 12 – 15 kraadi).
Hommik algas ilusa päiksepaistega, puder oli küllusliku pähklilisandiga ja teeleasumine venis lausa alla tunni.

10.50 lugesime remonditava looduskeskuse ees infotahvlit, mis väitis, et seal telkimine praegu hoopiski keelatud on. Eile pimedas me seda tõesti ei näinud. Jah, ja paarsada meetrit eemal oli kena ning suur lõkkekoht (Priivitsa nimelt) koos katusealuste, lõkkepuudega ja puha. Kell 10.55 hämmastusime Priivitsa oja ääres otse meie nina alt lendu tõusnud haigru pärast. Ei puudunud palju, et see meile täitsa vastu nina oleks lennanud.

Tee läks aga edasi ning koosnes pikast ja päris sirgest kruusa- ning asfaltteest. Edasi ja edasi. Ja edasi.

Laiksaare metsaonn

Massiaru on Eesti traktoripealinn. Kui mujal on staatusesümboliks võimalikult äge auto, siis siin on selleks kindlasti traktor. Ning kes eriti äss tahab olla, soetab endale veel karmi järelhaagise ka.

Tee oli – ütleme ausalt – suht igav. Kümnepallisüsteemis hinne 3. Päästjateks on toredad kohalikud – Urissaare õunaonu eelkõige, siis imepisike ja kena nastik, keda imetlesime vähemalt 15 minutit ja need viimased 800 m mööda Laiksaare loodusõpperada – lõpuks ometi päris metsamaastik – tihe ja hämar laas. Tänase öö veedame siin rajal, sügavas (niivõrd-kuivõrd) metsas olevas hubases metsaonnis. Muide, Regio kaardil on Laiksaare metsaonn ca kilomeetri jagu mööda paigutatud.

Prügikükitamine

Aga prügikükitamine?
No prügikükitamine on tulevane olümpiaala, mille pioneeriks on Kristel. See seisneb seljakotiga liikudes prügi järele kükitamises, kilekott näpu vahel, kusjuures seljakott peab sisaldama telgi, magamiskoti ja vähemalt ühe päeva vahetusriided ja toidu- ning joogivaru. Variatsioonideks on veel kestvus- ja kiirkükitamine.

Hügroskoopne naine?
Jäägu see esialgu saladuseks, aga olgu öeldud niipalju, et see võib väga tõenäoliselt olla Annemarie. Igatahes võib siin terendada tulevikulahendus telgikondensatsiooni vastu.