Posts Tagged With: Luhasoo

Kolmekümnes päev. Luhasoo – Pähni

Reede, 8. november 2013. Läbitud teekond 13 km Luhasoo metsaonnist Pähni Looduskeskuseni.

Luhasoo

Luhasoo

Tänane teekond oli selline lühike, kuid üle pika aja sai seeeest matkatud, ilma et oleks haltuura korras autoga sõitnud või muidu sohki teinud. Ja tunne oli tore.

Et hilised hommikud on selle matka puhul juba traditsiooniks saanud, leidsime, et peaks asjalikumaks hakkama ja nii plaanisimegi tänaseks varajase äratuse igavikulise klaveri ning linnulaulu saatel, et hommikuudu rabas pildile püüda.

Kõikide skeptikute meelehärmiks võin öelda, et toimis. Varajane äratus siis. Mida aga ei olnud, oli meeliülendavalt kaunis udune hommik esimestes õrnades päikesekiirtes müstiliselt õõtsuva rabasaare rüpes, sest hommik oli taaskord üsna tavaliste killast väikese vihmaboonusega pealekauba. Hingematvate pastelltoonide asemel hajus pimedus kus kurat sohu ning alguse sai uus päev.

Sellegipoolest oli hommikune rabamatk päeva alustuseks kaunis sobilik ning häälestus veel eelolevaks matkaks sai laetud igatsusega kõigi tulevaste rabade suhtes. Rohkem neid ei tule, peab teinekord kuhugi mujale otsima minema.

Bad Toro

Bad Toro

Tollel päeval töötas üsna täiskäigul ka tootearendusosakonna visioonitiim, kuid ei hakka siinkohal kõiki peeni nüansse avalikustama. Avalikustame hoopis fakti, et Bad Toro puhul on tegemist väga isaste tutti frutti nätsukestega, mis kahjuks oma kvantitatiivsest edust kvaliteedi ees hoolimata kõik korraga otsa kipuvad saama.

Pähni looduskeskusesse jõudsime juba enne pimeduse saabumist, ütlesime tere Tarmole ja Helinale ning vajusime nende nahkdiivanisse tsivilisatsioonist mõnu tundma. Andre ning Alar võtsid veel õhtu läbi tööd teha, hiljem kütsime sauna ning panime aluse meie kokanduskulinaarsele tippsaavutusele, millest lähemalt aga järgmises postituses. Õhturahu saabus sel päeval vara …kuid milline õhtu see oli!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kahekümne üheksas päev. Saunamaa – Luhasoo

Neljapäev, 7. november 2013. Läbitud teekond 23 km (sellest 8 km jalgsi) Saunamaa lõkkekohast läbi Rõuge Luhasoo metsaonni.

Atraktsioon omaette

Atraktsioon omaette

Täna sai meil täis 500 km matkateed! Kui matka planeerides ning alustades tundus Pähni olevat täiesti tabamatus kauguses ning selleni kõndimine utoopia, siis täna hommikul saabus reaalsus – Pähni jõuame juba homme ning sealt algabki meie matka viimane osa. Niiviisi võttes on see tegelikult päris kurb.

See selleks, igatahes on meil viimastel päevadel jäänud teele päris mitu Eesti kõige-kõigemat – eile alustasime Vällamäelt, mis on jalamilt kõrgeim küngas siinmaal, siis Suur Munamägi – kõrgeim tipp Eestis ning täna käisime ümber Rõuge Suurjärve, mis on meie sügavaim järv.

Hommikuvalguses oli see Saunamaa hoopis loogilisem kui õhtupimeduses – pingid ja lõkkease ei tuututanud oma suva järgi enam ringi ning plats oli kah hoopis pisem. Toimetama hakates kordus tavaline jama – sai küll vara üles tõustud, kuid liikuma saime ikka kahtlaselt hilja. Nomaeivõi, võiks ju olla nagu õppinud või nii – aga ei. Igatahes saime lõpuks kotid selga ja asusime Rõuge poole teele.

Igasuguseid saunu

Igasuguseid saunu

Teele jäi igasuguseid saunu, Saunamaa ikkagi ju. Oli seal metsasaun, oli eesti saun ja kindlasti muudki, kuid ei tahtnud võõra talu hoovis kah nagu kontvõõrad ringi koperdada, kodus seal ka ei tundunud kedagi olevat. Koerad vaid haukusid igal pool. Igatahes tasuks siia tagasi tulla kui hooaeg on, kasvõi selleks, et lihtsalt uurida, mis värk siin täpsemalt on.

Rõuges tegimegi siis poepeatuse, midagi eriti ju ei ostnudki, kuid aega läks pikalt – lõunat ootasime trepil nagu kaks külajoodikut, menüü oli küll aga üsna erinev. Andrel oli poe ees mingi äkiline ja ootamatu kõnekoosolek, mille üheks ja veidi üllatavaks tulemuseks oli see, et Rõugest korjas meid auto peale kohalik loodusvaht Kalle. Jah, seesama, kes meid Vällamäe majagi juures väisas. Igatahes, olles rännanud ümber Rõuge Suurjärve, leidsime end äkitsi autokabiinist ning matk Luhasoo poole võiski alata.

Rõuge Suurjärv

Rõuge Suurjärv

Ei olnud teelt kõrvalekaldeid ühtigi, see tõsine ja kurnav rännak läks täpselt mööda matkateed. Vahepeal tuli küll välja ronida ning teele langenud suuri puid eest ära saagida.

Teate, see sõit oli aga täiesti atraktsioon omaette, no nii toredat autojuhti pole me veel näinud ega kuulnud. Juttu puhutud sai kõigest, kohalikust elu-olust ja inimestest, matkateest, matkamisest ja muust. Kuna Kalle siin Haanjamaal muuhulgas ka matkatee hooldamisega tegeleb, siis loomulikult jutt ikka peaasjalikult sellele läks – kustkohast oli keegi viitu puruks peksnud, kus keegi matkajaid külla kutsunud ning kus on kurjemad ja kus toredamad talumehed.

Õhtu Luhasoo rabaonnis

Õhtu Luhasoo rabaonnis

Tee Luhasooni oli tegelikult palju kenam kui alguses kartsime, tõsi, paar kilomeetrit oli vahepeal asfalti, ülejäänu metsa- ja põllutee, vahetevahel künklik vahel aga lausa soine. Kahju oli küll pisut, et seda teed oma jalge alla tallata ei saanud, kuid Kallega autosõit kompenseeris kõik selle ning kui ta meile küüti pakkunud poleks, siis oleksime Luhasoole jõudnud pilkases pimeduses ning kõik see tee selle armsa metsaonnini siin raba keskel oleks jäänud nägemata. Võib-olla ka meie rabasaarele tulemata.

Veelkord – suur aitäh, Kalle!

Need rabad on aga nähtus omaette. Kuidagi eriti armsad ja kodused, eriti eesti. Istud seal rabajärve ääres ja vaatad, kuidas kõik paigal on – otsa ega äärt kuskil ei paista, põhjatul veepinnal peegeldumas kõik mõeldud ja mõtlemata mõtted.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 3 kommentaari

Create a free website or blog at WordPress.com.