Posts Tagged With: Saunamaa

Kahekümne üheksas päev. Saunamaa – Luhasoo

Neljapäev, 7. november 2013. Läbitud teekond 23 km (sellest 8 km jalgsi) Saunamaa lõkkekohast läbi Rõuge Luhasoo metsaonni.

Atraktsioon omaette

Atraktsioon omaette

Täna sai meil täis 500 km matkateed! Kui matka planeerides ning alustades tundus Pähni olevat täiesti tabamatus kauguses ning selleni kõndimine utoopia, siis täna hommikul saabus reaalsus – Pähni jõuame juba homme ning sealt algabki meie matka viimane osa. Niiviisi võttes on see tegelikult päris kurb.

See selleks, igatahes on meil viimastel päevadel jäänud teele päris mitu Eesti kõige-kõigemat – eile alustasime Vällamäelt, mis on jalamilt kõrgeim küngas siinmaal, siis Suur Munamägi – kõrgeim tipp Eestis ning täna käisime ümber Rõuge Suurjärve, mis on meie sügavaim järv.

Hommikuvalguses oli see Saunamaa hoopis loogilisem kui õhtupimeduses – pingid ja lõkkease ei tuututanud oma suva järgi enam ringi ning plats oli kah hoopis pisem. Toimetama hakates kordus tavaline jama – sai küll vara üles tõustud, kuid liikuma saime ikka kahtlaselt hilja. Nomaeivõi, võiks ju olla nagu õppinud või nii – aga ei. Igatahes saime lõpuks kotid selga ja asusime Rõuge poole teele.

Igasuguseid saunu

Igasuguseid saunu

Teele jäi igasuguseid saunu, Saunamaa ikkagi ju. Oli seal metsasaun, oli eesti saun ja kindlasti muudki, kuid ei tahtnud võõra talu hoovis kah nagu kontvõõrad ringi koperdada, kodus seal ka ei tundunud kedagi olevat. Koerad vaid haukusid igal pool. Igatahes tasuks siia tagasi tulla kui hooaeg on, kasvõi selleks, et lihtsalt uurida, mis värk siin täpsemalt on.

Rõuges tegimegi siis poepeatuse, midagi eriti ju ei ostnudki, kuid aega läks pikalt – lõunat ootasime trepil nagu kaks külajoodikut, menüü oli küll aga üsna erinev. Andrel oli poe ees mingi äkiline ja ootamatu kõnekoosolek, mille üheks ja veidi üllatavaks tulemuseks oli see, et Rõugest korjas meid auto peale kohalik loodusvaht Kalle. Jah, seesama, kes meid Vällamäe majagi juures väisas. Igatahes, olles rännanud ümber Rõuge Suurjärve, leidsime end äkitsi autokabiinist ning matk Luhasoo poole võiski alata.

Rõuge Suurjärv

Rõuge Suurjärv

Ei olnud teelt kõrvalekaldeid ühtigi, see tõsine ja kurnav rännak läks täpselt mööda matkateed. Vahepeal tuli küll välja ronida ning teele langenud suuri puid eest ära saagida.

Teate, see sõit oli aga täiesti atraktsioon omaette, no nii toredat autojuhti pole me veel näinud ega kuulnud. Juttu puhutud sai kõigest, kohalikust elu-olust ja inimestest, matkateest, matkamisest ja muust. Kuna Kalle siin Haanjamaal muuhulgas ka matkatee hooldamisega tegeleb, siis loomulikult jutt ikka peaasjalikult sellele läks – kustkohast oli keegi viitu puruks peksnud, kus keegi matkajaid külla kutsunud ning kus on kurjemad ja kus toredamad talumehed.

Õhtu Luhasoo rabaonnis

Õhtu Luhasoo rabaonnis

Tee Luhasooni oli tegelikult palju kenam kui alguses kartsime, tõsi, paar kilomeetrit oli vahepeal asfalti, ülejäänu metsa- ja põllutee, vahetevahel künklik vahel aga lausa soine. Kahju oli küll pisut, et seda teed oma jalge alla tallata ei saanud, kuid Kallega autosõit kompenseeris kõik selle ning kui ta meile küüti pakkunud poleks, siis oleksime Luhasoole jõudnud pilkases pimeduses ning kõik see tee selle armsa metsaonnini siin raba keskel oleks jäänud nägemata. Võib-olla ka meie rabasaarele tulemata.

Veelkord – suur aitäh, Kalle!

Need rabad on aga nähtus omaette. Kuidagi eriti armsad ja kodused, eriti eesti. Istud seal rabajärve ääres ja vaatad, kuidas kõik paigal on – otsa ega äärt kuskil ei paista, põhjatul veepinnal peegeldumas kõik mõeldud ja mõtlemata mõtted.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 3 kommentaari

Kahekümne kaheksas päev. Vällamäe – Saunamaa

Kolmapäev, 6. november 2013. Läbitud teekond 21 km Vällamäe metsamajast, Vaskna järve lõkkekohast mööda üle Suure Munamäe ning läbi Haanja lõkkekoha Saunamaa lõkkekohta.

Teel Munamäele

Teel Munamäele: Alar teeb tempot ja Kristel sibab rõõmsalt kaasa

Päris vara hommikul käis maja juures laamendamas üks kohalik kass. Lärm oli nii suur, nagu oleks brigaad nupust nikastanud jõutõstjaid üritanud maja palkhaaval koost lahti võtta. Kargasin uksest välja ning üks kiisumiisu putkas kraavi, kuhu silmade põledes jõllitama jäi. Õnnetu loom oli kogu selle kisa-kära peale vaid meie või pintslisse pista jõudnud. Oleme nüüd võitud.

Kui välja arvata see, et ilm oli taas selline eestimaine udu-niiskus-vihm-jms kompott, oli kõik muu igati kena. Udusse uppuvad künkad, metsatukad siin-seal… Mis ma ikka seletan, tulge ise parem vaatama. Eelmisel õhtul oli meiega taas liitunud Alar, kes meile teed juhatas ning oma pika sammuga tempot tegi. Kristel sibas rõõmsalt kaasa, mina lonkisin veidi tagapool – jalg tegi ikka veel veidike haiget, eriti neil järskudel Haanjamaa nõlvadel.

Üles Munamäele viis mõrvartõus. Nii poisid, täiskiirusel Tehvandi tõusust üles, aga ühe jalaga! No ma mõtlesin, et sinna ma suren – tõus igati oma nime väärt. Vasak jalg oli lihtsalt karguks all, vaid parem vinnas mäkke. Ausalt, kui see matk läbi saab, on parem jalg paks kui tõsine tammepakk, vasak säärane peenike kõrreke. Ma üritasin seda pilti ette kujutada, ei olnud nii hirmus äge.

Suure Muna kohviku menüü põhielemendid. Foto kohviku FB leheküljelt: Jonijon

Suure Muna kohviku menüü põhielemendid. Foto kohviku FB leheküljelt: Jonijon

Munamäelt alla tulles jääb kohe tee lõppu üks väike ning imearmas kohvik – Suure Muna kohvik. Tegime kohvikule kaks ringi peale, sest seest paistis kaminas tuli ning me olime veendunud, et keegi seal sees ju ometi peab olema. Ust aga polnud nagu eriti kuskil. Lõpuks oli majarahval vist juba natuke naljakas, et mida nad seal kolistavad ümber maja käia nagu kuutõbised ja kas uudishimust meie vastu või hakkas neil meist lihtsalt kahju, sest vihma loomulikult ju sadas, tehti uks lahti ja lasti meid tuppa sooja nagu ennetähtaegseid mardisante. Algul muidugi eriti ei tahetud vist lasta, kahtlased tüübid sellised, ja üleüldse on kohvik avatud ainult nädalavahetuseti, meil aga oli… pole päris kindel, aga nädalavahetus üsna tõenäoliselt mitte. Lisaks oli Alar neile kahtlaselt tuttava näoga muidugi.

Vastu võttis meid uksel monsieur JoniJon isiklikult, setu oma prantsuse maiustustemeister. Leti taga oli hiiglama armas tüdruk, kes meile naeratas ning kommi ja kohvi jagas. Kahjuks ei jõudnud me küsida ta nime.

Tegemist väga toreda kohvikuga, mitte selline külapoekese-burksiputka moodi, vaid ikka kõige ehedam chocolaterié Võrumaa küngaste vahel, riiulid kõikvõimalikku kohapeal käsitsi valmistatud head-paremat täis. Sukaadi chilliga ja chillita, naeriga ja naerita. Iirist šokolaadiga, kohvist ja smuutidest rääkimata. Kardetavasti on see kohvik kohustuslik peatuspunkt nii matkateelistele kui lihtsalt mäevallutajatele. Tervitused siinkohal pererahvale, kes meie vastu väga sõbralikud olid ja kahtlemata oma külalislahkusega meie 28. matkapäeva igas mõttes suhkrusse kastsid. Aitäh!

Kommid söödud ning samm kõigil igati reibas, asusime muid Haanjamaa osasid vallutama. Kuna sadas, siis erilist sotsialiseerumist omavahel polnud, tempo oli sportlik ja künkad lauged. Siin-seal oli märke möödunud tormidest – korralikud puuhiiglased risti-rästi jalus. Vahepeal ajas Alar ühe kohaliku talumehega juttu, meie aga piidlesime kohalikku kassi, kes end katuselt alla saamisega lõbustada võttis. Igatahes see meie võid öösel kinni ei pistnud, ta oli selleks liiga kass.

Tuli UDU.

Tuli UDU.

Tuli UDU. Lihtsalt plaks, äkki oli kohal ning meie kondasime selles nagu tondid ringi. Võib-olla pole täna õhtul telki vajagi – võtta tuleb vaid saag (… see läks ju katki), st siis terav nuga, udust blokid välja saagida ning endale iglu ehitada. Ammu pole enam näinud seda, mida sisse hingan. Kuid väga ilus oli see sellegipoolest.

Kuskil enne Rõuget läheb metsa vahelt läbi üks sügav ojaorg. Mitte veel Ööbikuorg aga päris sarnane, säänne kompott Haanjast ja Lahemaast.

Üte lätte veeres sai leiutatud uus janukustutuskontseptsioon: kuna seljakotiga on võsase ojani nati keerukas ronida ning vesi nõnna madalal, et selleni jõudmiseks oleks pidanud kõhuli mudasse heitma, tuli kasutada elevandimeetodit. Kristeli veevoolik on piisavalt pikk, et saab rahulikult istuda ja allikast vett imeda. Sel ajal kui Kristel veevarude täiendamisega maadles, püüdes kaldajärsakult järjekindlalt vett pudelisse saada, jõudsin pea mitu liitrit allikavett ära lürpida.

Pääle veepausi rääkis Alar meile uma kooliajast ning tädi Klaavast. Kui Alarit näete, ets küsige ta käest selle kohta, peris tore lugu om. Hiljem sai see org Tädi Klaava oruks ristitud.

Pildikesi kahekümne kaheksanda päeva teekonnast: keegi oli jälle kaskesid rappa loopinud

Pildikesi kahekümne kaheksanda päeva teekonnast: keegi oli jälle kaskesid rappa loopinud

Hämaruse rüpes kaotasime korraks õige teeotsa käest ja asusime, täis otsustavust, täpselt vastupidises suunas teele. Pärast mõningat hämmingut avastasime siiski, et meie selja taga on kah tee ning läksime tagasi, seekord oli suund õige.

Saunamaa lõkkekoha ümber elab palju koeru. Lärm on peris kõva. Ja nu see on siin ikke üts ära manatud paik – lõkkease, pink-laud ning puude varjualune lasevad siin lihtsalt oma suva järgi ringi ja vahetavad kohti, orientiirid puhta paigast ära. Peldik on säänne stabiilsem tegelinski, ta on siin ikke uma koha pääl, aga sees on tal kuivad lõkkepuud ja peris mitu riidenagi.

Tegelikult on see lõkkekoht üks lagedam plats künkatipul, kus orientiirid tõesti puuduvad ning hääbuvas lambivalguses tundubki, et asjad paigutuvad järjepidevalt ringi. Meie võtsime sellelt lõkkekohalt siin süütuse, lõkkease oli rohtu kasvanud ning polnud seal söekribalatki. Nüüd sai ka see koht sisse õnnistatud.

Õhtu on niiskevõitu ja väsimus ka päris suur, ega polegi muud kui lõket veel veidi vaadata ja siis sooja magamiskotti tuttu kolida.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.