Seitsmes päev. Hüpassaare – Saeveski

Läbitud 21,7 kilomeetrit.

Selle distantsi sekka käib ka see kilomeetrine teejupike, mis viis Hüpassaare muuseumi õuelt ja seal olevalt lõkkekohalt matkateele. Ning siin Saeveski lähistel kaotasime me ka kilomeetripostid mõneks ajaks silmist, ei teagi, kas selle tõttu, et oli juba pime või läksime me mõnd teist rada mööda. Või oli GPSil lihtsalt halb nähtavus :)

Hüpassaare rabarada

Tänane päev läks juba päris vaevaliselt. Eks hakkab matkaväsimus end tunda andma.
Liikuma saime alles kella kahe ajal, tõsi küll, mitte lebotamise pärast vaid me käisime hommikul Hüpassaare soorajal (ca 5 km; ei läinud kogutee arvestusse) ja Mart Saare kodumuuseumis.
Muuseumis viibides oli tõepoolest tunne üsnagi pühalik. Kuigi majahoidja tahtis meile väga jutustada oma töö peenetest iseärasustest ja sagedasematest probleemidest, mistõttu stendidelt info ammutamine oli veidi keeruline. Ometi oli imeline märgata laual Mart Saare kuulsaid ümaraid musta raamiga prille, vaadelda seinal rippumas tema kuube ja selle all riiulis tema jalutuskeppi.
Rabarada oli mõnus ja vajalik vaheldus sirge-sirgetele metsasihtidele.

Teele asunud, taipasime õige pea, et motivatsiooni ega jõudu pole just üleliia. Vähemalt oli tee huvitavam ja ilusam kui varem. Meie tähelepanu haaras väikeste karvaste röövikute rohkus teel, neid oli tõesti pea igal sammul. Ühel sirgemal teelõigul märkasime ka veidi suuremaid karvaseid elukaid – need olid 5-6 metsseapõrsast kes meist ca 100 m kauguselt üle tee läksid. Emist me ei näinud kuna ta jõudis üle tee enne kui me kurvi tagant välja jõudsime. Võibolla oli ka põrsaid rohkem.

Väsinud matkaja Luitel

Lõunapausi pidasime täna alles 17 paiku Luite lõkkekohas. See oli imelisemaid lõunapause seni – esiteks superilus koht ning kõht oli hakanud endast märku andma juba Hüpassaarest teele asudes ja jalad…ooo need jalad!
Edasisele teele jäi päris kenasti seeni – kukekaid, mõned puravikud ja ka porgandriisikaid. Seeni korjates jõudis kohale ka väsimus, sest pehmelt öeldes hakkasime me käituma imelikult. Andre ja Kaidi vestlesid väga elavalt mingitel minule segaseks jäänud teemadel, mind aga tabas gravitatsioon. Peagi hakkas hämarduma, mis muutis teeloleku veidi müstiliseks. Hakkasime deklameerima luuletusi.

Nii poolel teel hakkas sadama vihma. See oli seekord soe ja mõnus vihm, mis motivatsioonile pigem positiivselt mõjus. Väljas oli aga juba täiesti pime. Samm-sammu haaval vähenes ka tee Saeveski onnini ja minu impovisatsioonilise laulu saatel jõudsimegi kohale. Esimese asjana sai eemaldatud matkasaapad, Andre pani kohe ka ahju küdema ja Kaidi käis vee järel. Tasapisi jõudsime muudegi toimetusteni, nii et praeguseks on juba söök söödud ja mõtted magama minekul. Suur rõõm täidab meid kõiki siis kui jälle aeg-ajalt meenub, et homme mitte kuskile liikuma ei pea. Loodame, et hiired öösel meie toidukraami nahka ei pane.
Öö on soe ja selge ning metsas huikavad öölinnud.
Head ööd kõigile!

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Navigeerimine

One thought on “Seitsmes päev. Hüpassaare – Saeveski

  1. Iwan

    olen nädal aega rikastanud siinseid postitusi teekonna kaartidega, kuid nüüd jäävad kaardid mõned päevad ilmumata, kuna suundun ise metsa!

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.