Posts Tagged With: Vällamäe

Kahekümne kaheksas päev. Vällamäe – Saunamaa

Kolmapäev, 6. november 2013. Läbitud teekond 21 km Vällamäe metsamajast, Vaskna järve lõkkekohast mööda üle Suure Munamäe ning läbi Haanja lõkkekoha Saunamaa lõkkekohta.

Teel Munamäele

Teel Munamäele: Alar teeb tempot ja Kristel sibab rõõmsalt kaasa

Päris vara hommikul käis maja juures laamendamas üks kohalik kass. Lärm oli nii suur, nagu oleks brigaad nupust nikastanud jõutõstjaid üritanud maja palkhaaval koost lahti võtta. Kargasin uksest välja ning üks kiisumiisu putkas kraavi, kuhu silmade põledes jõllitama jäi. Õnnetu loom oli kogu selle kisa-kära peale vaid meie või pintslisse pista jõudnud. Oleme nüüd võitud.

Kui välja arvata see, et ilm oli taas selline eestimaine udu-niiskus-vihm-jms kompott, oli kõik muu igati kena. Udusse uppuvad künkad, metsatukad siin-seal… Mis ma ikka seletan, tulge ise parem vaatama. Eelmisel õhtul oli meiega taas liitunud Alar, kes meile teed juhatas ning oma pika sammuga tempot tegi. Kristel sibas rõõmsalt kaasa, mina lonkisin veidi tagapool – jalg tegi ikka veel veidike haiget, eriti neil järskudel Haanjamaa nõlvadel.

Üles Munamäele viis mõrvartõus. Nii poisid, täiskiirusel Tehvandi tõusust üles, aga ühe jalaga! No ma mõtlesin, et sinna ma suren – tõus igati oma nime väärt. Vasak jalg oli lihtsalt karguks all, vaid parem vinnas mäkke. Ausalt, kui see matk läbi saab, on parem jalg paks kui tõsine tammepakk, vasak säärane peenike kõrreke. Ma üritasin seda pilti ette kujutada, ei olnud nii hirmus äge.

Suure Muna kohviku menüü põhielemendid. Foto kohviku FB leheküljelt: Jonijon

Suure Muna kohviku menüü põhielemendid. Foto kohviku FB leheküljelt: Jonijon

Munamäelt alla tulles jääb kohe tee lõppu üks väike ning imearmas kohvik – Suure Muna kohvik. Tegime kohvikule kaks ringi peale, sest seest paistis kaminas tuli ning me olime veendunud, et keegi seal sees ju ometi peab olema. Ust aga polnud nagu eriti kuskil. Lõpuks oli majarahval vist juba natuke naljakas, et mida nad seal kolistavad ümber maja käia nagu kuutõbised ja kas uudishimust meie vastu või hakkas neil meist lihtsalt kahju, sest vihma loomulikult ju sadas, tehti uks lahti ja lasti meid tuppa sooja nagu ennetähtaegseid mardisante. Algul muidugi eriti ei tahetud vist lasta, kahtlased tüübid sellised, ja üleüldse on kohvik avatud ainult nädalavahetuseti, meil aga oli… pole päris kindel, aga nädalavahetus üsna tõenäoliselt mitte. Lisaks oli Alar neile kahtlaselt tuttava näoga muidugi.

Vastu võttis meid uksel monsieur JoniJon isiklikult, setu oma prantsuse maiustustemeister. Leti taga oli hiiglama armas tüdruk, kes meile naeratas ning kommi ja kohvi jagas. Kahjuks ei jõudnud me küsida ta nime.

Tegemist väga toreda kohvikuga, mitte selline külapoekese-burksiputka moodi, vaid ikka kõige ehedam chocolaterié Võrumaa küngaste vahel, riiulid kõikvõimalikku kohapeal käsitsi valmistatud head-paremat täis. Sukaadi chilliga ja chillita, naeriga ja naerita. Iirist šokolaadiga, kohvist ja smuutidest rääkimata. Kardetavasti on see kohvik kohustuslik peatuspunkt nii matkateelistele kui lihtsalt mäevallutajatele. Tervitused siinkohal pererahvale, kes meie vastu väga sõbralikud olid ja kahtlemata oma külalislahkusega meie 28. matkapäeva igas mõttes suhkrusse kastsid. Aitäh!

Kommid söödud ning samm kõigil igati reibas, asusime muid Haanjamaa osasid vallutama. Kuna sadas, siis erilist sotsialiseerumist omavahel polnud, tempo oli sportlik ja künkad lauged. Siin-seal oli märke möödunud tormidest – korralikud puuhiiglased risti-rästi jalus. Vahepeal ajas Alar ühe kohaliku talumehega juttu, meie aga piidlesime kohalikku kassi, kes end katuselt alla saamisega lõbustada võttis. Igatahes see meie võid öösel kinni ei pistnud, ta oli selleks liiga kass.

Tuli UDU.

Tuli UDU.

Tuli UDU. Lihtsalt plaks, äkki oli kohal ning meie kondasime selles nagu tondid ringi. Võib-olla pole täna õhtul telki vajagi – võtta tuleb vaid saag (… see läks ju katki), st siis terav nuga, udust blokid välja saagida ning endale iglu ehitada. Ammu pole enam näinud seda, mida sisse hingan. Kuid väga ilus oli see sellegipoolest.

Kuskil enne Rõuget läheb metsa vahelt läbi üks sügav ojaorg. Mitte veel Ööbikuorg aga päris sarnane, säänne kompott Haanjast ja Lahemaast.

Üte lätte veeres sai leiutatud uus janukustutuskontseptsioon: kuna seljakotiga on võsase ojani nati keerukas ronida ning vesi nõnna madalal, et selleni jõudmiseks oleks pidanud kõhuli mudasse heitma, tuli kasutada elevandimeetodit. Kristeli veevoolik on piisavalt pikk, et saab rahulikult istuda ja allikast vett imeda. Sel ajal kui Kristel veevarude täiendamisega maadles, püüdes kaldajärsakult järjekindlalt vett pudelisse saada, jõudsin pea mitu liitrit allikavett ära lürpida.

Pääle veepausi rääkis Alar meile uma kooliajast ning tädi Klaavast. Kui Alarit näete, ets küsige ta käest selle kohta, peris tore lugu om. Hiljem sai see org Tädi Klaava oruks ristitud.

Pildikesi kahekümne kaheksanda päeva teekonnast: keegi oli jälle kaskesid rappa loopinud

Pildikesi kahekümne kaheksanda päeva teekonnast: keegi oli jälle kaskesid rappa loopinud

Hämaruse rüpes kaotasime korraks õige teeotsa käest ja asusime, täis otsustavust, täpselt vastupidises suunas teele. Pärast mõningat hämmingut avastasime siiski, et meie selja taga on kah tee ning läksime tagasi, seekord oli suund õige.

Saunamaa lõkkekoha ümber elab palju koeru. Lärm on peris kõva. Ja nu see on siin ikke üts ära manatud paik – lõkkease, pink-laud ning puude varjualune lasevad siin lihtsalt oma suva järgi ringi ja vahetavad kohti, orientiirid puhta paigast ära. Peldik on säänne stabiilsem tegelinski, ta on siin ikke uma koha pääl, aga sees on tal kuivad lõkkepuud ja peris mitu riidenagi.

Tegelikult on see lõkkekoht üks lagedam plats künkatipul, kus orientiirid tõesti puuduvad ning hääbuvas lambivalguses tundubki, et asjad paigutuvad järjepidevalt ringi. Meie võtsime sellelt lõkkekohalt siin süütuse, lõkkease oli rohtu kasvanud ning polnud seal söekribalatki. Nüüd sai ka see koht sisse õnnistatud.

Õhtu on niiskevõitu ja väsimus ka päris suur, ega polegi muud kui lõket veel veidi vaadata ja siis sooja magamiskotti tuttu kolida.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Kahekümne seitsmes päev. Vällamäe

Puhkepäev: teisipäev, 5. november 2013. Läbitud teekond põhiliselt sauna ja tagasi.

Palju rõõmu lihtsatest asjadest

Palju rõõmu lihtsatest asjadest

Peale tippimise tegelesime täna veel arvutamisega ning raalisime välja, et seljataha oleme jätnud 477 km, millest umbes 20 on sõidetud autoga. Päris jõhker. Polnud midagi targemat teha ja kõndisime niisama oma lõbuks 450 km. Normaalne. Emadele-isadele südamerahustuseks ütlen seda, et tervis on korras ja kõik väga hästi. Kes ei usu, võib galerii alt ise järgi vaadata, kuidas silmad säravad – eelolevatel päevadel tekib sinna kindlasti nii mõnigi viide erinevate autorite fotojäädvustustele.

Täna juhtus täpselt üks asi. Peaasjalikult tegelesime elu üle järelemõtlemisega, sellesse tõi korraks vaheldust Kalle, kes meid oma külaskäiguga austas. Päevakangelast polnud mina isiklikult küll enne kohanud, kuid teiste jutte mööda oli tegemist väga muheda tegelasega. Ja täpselt sellise mulje tüüp endast jättiski.

Muidu aga sai tänahommikune kokkuvõte viimaste päevade sündmustest juba vist viimase reede postitusse kirja. Mul on hea meel, et on nii palju toredaid inimesi, keda oma teel kohanud oleme, ja kes spetsiaalselt meile külla on tulnud. Eriti hea meel on muidugi nende viimaste üle. Tõdesime Andrega hommikul, et meil on ikka jumalapalju jumalatoredaid sõpru! Ja iseenesestki mõista on Eestis jumalapalju jumalatoredaid kohti, nii et kui ma praegusel hetkel mõtlen selle peale, et järgmised pool aastat olen jälle siit eemal, on peaaegu nagu kahju…

Peldik tõuseb kohe kanajalgadele ja kõnnib minema maagilisse metsa

Peldik tõuseb kanajalgadele ja kõnnib nelja tuule poole minema

Vällamäe meenutab natuke nukitsamehe filmi, eriti aga peldik, mis täpselt nii välja näeb, et igal hetkel kanajalgadele tõuseb ning nelja tuule poole lihtsalt minema kõnnib.

Matkaplaani sai ka natuke sätitud. Praegu tundub laupäeval olevat Pähnis puhkepäev, kuid kui tõepoolest nii juhtuma peaks, et nädalavahetusel jälle liitujaid on oodata, siis on seal tegelikult mänguruumi. Nii et antagu aga ainult märku!

Meie lõpetame siin sellega nüüd oma nutitelefonitippimiseralli ning tegeleme sellega, millega siin tegelema peaks. Passime tühja pilguga tulle ning kui viitsime, lähme sauna. Homseks lubab, üllatus-üllatus, jälle vihma. Sinnamaani on aga soe tuba, puud praksuvad kaminas ja viimastest päevadest nii palju positiivset energiat, et kõigile selle eest üks suur aitäh!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Kahekümne kuues päev. Kirikumäe – Vällamäe

Esmaspäev, 4. november 2013. Läbitud teekond 21 km Kirikumäe metsaonnist ümber Kavadi järve Vällamäe metsamajja.

Kõige vihmasem matkapäev

Kõige vihmasem matkapäev

Hommikul silmi-kõrvu avades ma peaaegu ei uskunud seda, mis õuest kostus. Tegemist oli esmaklassilise tormiga, mis palju kurikuulsale St. Jude’ile vähemalt siin Kagu-Eesti nurgas küll eriti millegagi alla ei jäänud. Pigem kippus üle lööma.

Öö oli olnud küllaltki seiklusrikas, eriti Andrel, tundus. Katus tilkus läbi, sellega ta öösel sõdis. Hommikul sisustasime oma aega peamiselt sellega, et otsisime metsa alt oma asju taga, mis tuul omasoodu ringi oli pillutanud nagu loomise loos sirjelind oma poegi. Tuulemühin oli ikka väga sünge, sekka ladistas veidi vihma, mis koostöös tuulega igast sajast ilmakaarest pritsida võttis.

Meie suureks rõõmuks või kurvastuseks, polegi päris täpselt kindel, oli aga torm, mis järve lainetama lükkas, nii et lausa vahujänesed peal, lõunaks põldude ja metsade vahel üsna maha rahunenud ning päeval saime testida moodsa matkavarustuse vihmapidamist märksa tagasihoidlikemais tingimusis.

Jätsime hüvasti Tarmo ja Marisega ning jätkasime viimaste vaprate tööviilidega (Andy, Jaanus ja Aleks, kuna mul nvn tööd/kodu nagu eriti pole, nagu juba motomatkajatega varem selgeks oli saanud) meie püha üritust. Eriti ei jõudnud nagu hoogu sisse saadagi, kui isand Sikk meid kuskil põlluvahel jälle kinni püüdis ja pakkus, et viskab meid ettepoole ära, et me raja põnevamat poolt ikka päevavalges uudistada jõuaks ja igav kruusatee/asfalt kiirelt minevikku kaoks. Viimastest postitustest on ilmselt juba üsna selge, mis me sellest arvasime ning nii oli meil ka selle päeva keskmine matkamise kiirus inimvõimete piire kombates küllaltki operatiivne.

Uudistab mõisaparki internetivahendusel

Uudistab mõisaparki internetivahendusel

Uudistasime Uue-Saaluse mõisparki ning kaalusime tõsiselt Kavadi järvele kahe ringi peale tegemist, et igaks juhuks mitte liiga vara kohale jõuda. Lõpusirgel avastasime ühel hetkel, et saunani on jäänud alla kilomeetri, kui puudevahelt astus meile vastu taaskord isand Sikk isiklikult, sigaret suunurgas, kavala muigega aru pärimas, kuidas siis järve ääres oli. Ilus oli ja oli kindlasti väärt minemist. Mis sealt edasi sai, oli aga see, et olgugi, et saun tundus olevat juba käegakatsutav, keeras matkarada nüüd juba jälle alpinisti juhtimisel ikka kuhugi vasakule mäkke ära ja selle asemel, et minna kõige otsemat teed pidi sauna, vallutasime mõlemad Vällamäe tipud (kes pole kursis, siis tegemist Eesti kõrgeima künkaga jalamilt mõõdetuna) ja tatsasime veel mööda mäge ringi kuni ühel hetkel sellele mäele tõenäoliselt juba seitse ringi peale olime teinud ning saunalootused juba üsna kustumas olid ning vaim vaikselt külmööbimiseks ettevalmistusi tegema hakkas.

Eesti suhteliselt kõrgeima mäe tipus

Eesti suhteliselt kõrgeima mäe tipus

Okei. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, aga kuna ma praeguseks hetkeks olen umbestäpselt terve tänase päeva blogitippimisega oma hetki sisustanud, siis vahepeal tuleb ju oma elu ise põnevaks teha. Kohale jõudsime mäeretkelt parajasti pimeduse saabudes ja saun oli selleks ajaks peaaegu valmis.

Sai saunatatud. Sai peale sauna ojas käidud. Sai maailma asjad ära arutatud. Ja võib-olla sai midagi veel tehtud, aga rohkem ei mäleta ja fantaasia sai siinkohal ka otsa, sest ma olen ametlikult ära kirjutanud neli postitust, jäänud ainult tänane. (Hurraa!!) Õhtu saabudes saatsime Tallinna poole teele ka viimased sõbrad, kes teel umbes kakskümmend kaks peatust tegid, sest uni niitis, ja tõmbasime nädalavahetusele koos kolmanda matkaetapiga ametlikult joone alla. Punkt. Järjejutt jätkub järgmises postituses, kust võib lugeda tõenäoliselt seda, kuidas me nutitelefoniga tippimise MM-iks valmistusime ja kuidas elu ikka endiselt päris tore on.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 7 kommentaari

Blog at WordPress.com.