Posts Tagged With: Make

Kahekümne viies päev. Make – Kirikumäe

Pühapäev, 3. november 2013. Läbitud teekond 19 km Make lõkkekohast läbi Vana-Vastseliina linnamäe ja Vastseliina Kirikumäe metsaonni.

Laager Make müüri all

Laager Make müüri all

… ja nii see pühapäev äraoodatud saigi. Make hommikul nagu eriti midagi äraütlemata põnevat ei juhtunudki. Kõik oli endiselt üsna märg. Eelmisel hommikul oli tootearendusosakond taas tööpostil olnud ning veevärgiga telgi ära leiutanud, too aga demonstreeris Make hommikul praaki. Mõte oli küll geniaalsena tundunud, kuid sealjuures tuleb tähele panna, et kui platypuse voolik tõmmata telgiukse vahelt sisse, siis peab peale passima, et huulik padja alla ei satuks. Muidu juhtub see, mis sellisel juhul ikka juhtub. Uputus. Nii suutiski Andre omale hommikuks peaaegu vesivoodi tekitada.

Oma suureks üllatuseks leidsime teiselt poolt müüri ka trepi, mis üles müürile viis. Õhtul oli ainsa võimalusena tundunud püstloodis mööda kuusejuuri ülesronimine, mida loomulikult ka agaralt transporditeena kasutati, kui tarvis oli saateautost midagi vähem- või rohkemtähtsat ära tuua. Igal juhul seda treppi mööda meil sel päeval ka matkatee jätkus. Müüri peal saatsime Alari selleks päevaks koju, Andre koos Marisega Kirikumäele ning panime ise nelja tuule suunas ülejäänutega leekima.

Saab ka nii

Saab ka nii

Päeva esimene pool kulges endiselt mööda Piusa ürgoru matkarada kuni Vana-Vastseliina linnuseni. Teel alt orust üles linnamäeni tõkestas meie rada võimas kuusk, mis põhimõtteliselt üsna täpselt trepi keskel olevast katusega puhkekohast latvapidi aknast tuppa oli suutnud kukkuda. Esimesed ronisid üle, järgmised aga leidsid, et võiks ju seltsimehelikult kasulikud olla ja kuuse pooleks saagida. Mõeldud-tehtud. Millega aga ilmselgelt ei arvestatud, oli liiga palju jõudu ja gravitatsioon, mistõttu umbes poole saagimise peal Andrei sae lihtsalt pooleks murdis. See aga teda ei takistanud ning sai see kuusk ka ilma sae käepidemeta lõpuni läbi viilitud. Seisvate ovatsioonide saatel vinnati latv teisele poole treppi ära ning viimased said inimesekombel trepist üles astuda.

Mäe otsas ootas meid linnus, kus püüdsime korraks kinni ka veel Ringi seltskonna, kes taas oma teleporteerumise võimeid näisid olevat kasutanud, sest no sellel hommikul startisime meie küll enne neid. Vana-Vastseliinas jätsime hüvasti Edgari, Linda, Uku, Vudi ja teiste sügismatkalistega, keda kuskil läheduses saun pidi ootama ning astusime Vastseliina poole edasi.

ZT

ZT (umbes pooled meist)

Mõned head kilomeetrid astutud, möödusime tee ääres seisvast Hiluxist, sees üsna stoilise ilmega ohutusvestis tüüp. Peaaegu olime juba autost mööda astunud ja mokaotsast tere öelnud, kui too akna alla keris ja arvas, et no võib-olla ei ole tegelikult kõige parem aeg hetkel seda konkreetset teed mööda edasi minna. Jahiliin on iga hetk metsast välja jõudmas ja einoh, tegelikult põhimõtteliselt võib ilma pikema jututa kuuli saada. Nii me seal seisime kahe variandi ees: oodata, kuni põder käes, või hüpata kasti ja lasta end kolm kilomeetrit edasi sõidutada. Et paar päeva tagasi oli autotranspordiga juba kuradile sõrm ära antud, mõõdeti sellele kohe järgmine jupp lisaks ja nii oli tol päeval meie matkamise keskmine kiirus 70 km/h. Vinnasime kotid kasti ja sukeldusime ise neile järele, kes salongi ära ei mahtunud. Lahtisest tagaluugist nägime alustuseks rebasepoissi, kes küll õnneks tol päeval ilmselt eluga pääses, ning nii kümmekond jahimeest, püssid laskevalmis iga poole kilomeetri tagant äraootavalt üles rivistatud ainiti metsa poole passimas.

Matkalõuna

Matkalõuna

Vastseliinas võtsime nõuks kohaliku tankla ette laager püsti lüüa ning see koht kabanossidest tühjaks süüa. Kes Ütles Vorst oli end sujuvalt mustast halli habemega koerast kurjakuulutavalt mustaks kassiks digimuundanud ning nuias vaikse näuga igaühe käest süüa välja. Täiendasime varusid ning tõttasime viimast seitset kilomeetrit astuma, mis kiirelt ning meeleolukalt õhtuhämarusse kadusid.

Kirikumäe onn oli üks väga armas metsaonn suure veranda ning õdusa toauberikuga, mis küll, nagu hiljem selgus, nii tuult kui vett mõne nurga alt ikka sisse lasi. Väike fotosessioon Ivani kalendriprojekti tarvis, mulle uued patsid ning Külli ja Ivaniga jätsime selleks korraks jumalaga. Teised aga rääkisid end Andrei eestvõttel esmaspäevaks töölt vabaks ja matkasid meiega Vällamäele sauna välja, sellest aga lähemalt järgmises postituses.

Selle õhtu vaieldamatu kulminatsioon oli aga kiigelaulunelik Marise ja Andre eestvedamisel. Kiikusime, lõõritasime setu ja muid regilaule ja ise ka päris hästi ei uskunud, kuhu me sattunud olime. Võimas! Hiljem jõudis logistika- ja varustusmeeskond Küllivani saatmiselt tagasi, segasime kokku taaskordse mõistatusliku metsamöga eelmisel õhtul üle jäänud riisist ja muust ettejuhtuvast ning keerasime kerra ära, õndsas teadmatuses järgmisel hommikul ees ootavast…

Advertisements
Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 2 kommentaari

Kahekümne neljas päev. Piusa – Make

Laupäev, 2. november 2013. Läbitud teekond 23 km Piusa lõkkekohast üle Härma müüri ja läbi lõkkekoha Make müüri all asuvasse lõkkekohta.

Võhandu jõe ääres

Võhandu jõe ääres

Hoolimata lühikeseks jäänud ööst, oli hommik täiesti tavalist matkarütmi. Äratus kell kaheksa, telgist välja kell üheksa. Vihma enam ei sadanud, kuid kõik oli üsna märg. Külli üllatas meid ebatraditsioonilise matkahommikusöögiga ning nii me teist hommikut järjest kondenspiimast pääsesimegi, seekord siis kodujuustu ja hapukurgi näol. (Aitäh, Külli, innovaatilise lähenemise eest ning aitäh, Aleks, kurkide eest!) Karu menüüs oli tollel hommikul veel üks üleelusuurune habanero chillipipar, kes selle silma pilgutamata poolkogemata väikese paprika pähe pintslisse pani nagu eelmisel õhtul Aleks ühe õnnetu päevakoera. Talus ta seda õnneks üsna vapralt ning peale paari luksatuse, vargsi poetatud pisara ning tulipunase näo nagu erilist muud reaktsiooni me ei registreerinudki. Ju siis söövad Karud tõepoolest kõike, Aleksitest üleüldse rääkimata.

Saime siis lõpuks oma laagri kokku ja stardivalmis ja leidsime üsna suures hämmingus, et Ring oli sellega, vaata, et rutem hakkama saanud. Surmagrupp muidugi tiksus veel laua ääres või lausa telkides ja sinna nad meist ka jäid, esitades hiljem meid veelgi suuremasse hämmeldusse jättes korduvalt meist ette jõudmise trikke. Kuidas see võimalik oli, seda keegi ei tea – kahtlustasime neid kohe teleporteerumise suhtes.

Kuidas mitte matkavarustuse pärast lolliks minna

Kuidas mitte matkavarustuse pärast lolliks minna

Kuidas Ring oma söögid tehtud said, oli ka üsna müstiline. Kokanaadi varustusse kuulus nimelt kolm süsimustaks tahmanud pange, millega edukalt kõik söögid lõkke peal tehtud said, hoolimata konstantsest hämmingust peakoka näol, kes vahepeal üsna p*****lt tatart ühest pangest teise tõsta võttis. Aastatepikkune traditsioon ilmselt. Võib-olla on vajalik ennast lihtsalt õigesse konditsiooni juua ja küll siis kõik asjad loomulikust tulema hakkavad? Igal juhul olid nad oma pangedega väga osavad ja see tekitas teatavat kadedust.

See päev läheb ilmselgelt ajalukku ka kui the ultimate matkapäev. Kõige matkam matkapäev. Oma kümne aasta pikkuse matkaajaloo taustal mõtlesin, et läbilõige Eesti looduskaunitest kohtadest peaks nagu olema. Nähtud rabasid ja soid, pankrannikut ja liivakivipaljandeid, saari ja mererandu, suuremas ja väiksemas seltskonnas, nii suvel kui talvel, s***st suusailmast ja kõikvõimalikest võpsikutest rääkimata. Laupäevane matkamine aga lõi kõik üle. Ma ei oodanud, et Eestis sellist maastikku, üsna metsikut ja mägist ja kahtlemata väga meeliülendavat nii palju on.

The ultimate matkapäev

The ultimate matkapäev

Piusa ja Obinitsa metsadesse peab veel jõudma. Ilma isand Sikuta poleks me ilmselt nii põnevaid radu omal käel avastanud, sest tee läks ikka ilma naljata vahepeal pea püstloodis nii üles kui alla ja igas muus suunas muidugi ka. Võpsik oli ehe ja vaated kaunid, ametlik matkarada ei hakka aga kahjuks või õnneks ilmselt mitte kunagi neid radu pidi kulgema. Aga eks näis.

Eesti kõrgeima, 43-meetrise Härma müüri all tegime lõunapausi ning sealt edasi matkasime juba käsikaudu. Ring suutis meile kuidagi oma operatiivsusega jälle koti pähe tõmmata ning päeva teine pool leidis meid kõrguselt kolmanda, Make müüri alt vihmas laagrit pidamas.

Make on üsna avastamata koht – liivakivipaljand tõuseb püstloodis tähtede, ei, khm, siinkohal siiski pilvede poole, all armas lagendik, kuhu kõik need telgid üsna hõlpsalt ära mahtusid ning ruumi jäi veel ülegi. Õhtusöök pintslisse pandud, lõbustasime end varjuteatriga taevasse kõrguval seinal. Selle teatriga sai aga enneolematult palju nalja – kujutage ise ette, mida annab ette võtta 16-meetrisel liivakiviseinal hunniku väga efektiivsete taskulampide ja paljude totrate mõtetega! Et sadu meil võita ei õnnestunud, jäi laupäevaõhtu tähistamine eelmisele kõvasti alla. Ringi see aga ei näinud häirivat.

Varjuteater Make  müüril

Varjuteater Make müüril; pildil ainult publik, sest fotograafid olid ametis teatritegemisega

Laupäev ütles hüvasti ka Karule, keda eelnevad kalastusplaanid mujale kutsusid. Ega ta eriti minna tahtnud, aga näe, ei õnnestunud meil ka ta paarimeest ära rääkida meile seltsiks jääma. Õlled, mis suvalisse kohta maanteesilla alla peidetud, tänutäheks meie kuulsale matkajuhile, on ilmselt endiselt seal.

Hilisõhtu saabudes leidis tee laagriplatsini ka surmagrupp, tuntud ka kui loominguline kollektiiv “Õnneseen”, kes tee pealt omale peo leidnud ning, mis seal salata, ka matkaraja äärde jäävate puude toetamine hammustab oma lõivu õhtusse jooksvast ajarattast.

Vihmast omajagu tüdind, kutsus magamiskott juba ammu pühapäeva ootama…

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Blog at WordPress.com.