Posts Tagged With: Kabli

1/3 ehk pühapäevamatkaja vaatevinklist

 Kahekümne teine päev. Võsu – Altja 14,5 km

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve 18,9 km

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku 21,6 km

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri 18,3 km

Üheksas päev. Saeveski – Kellissaare 12,4 km

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme 27,1 km

Teine päev. Kabli – Laiksaare 24,5 km

Kokku 137,3 km 416 km-st = 33% triibuliste poolt läbitud matkateest, kaardil sinisega tähistatud lõigud
(matemaatiku hing ei anna ikka rahu :D)

Esimene emotsioon, mis mind valdas, kui meie matkablogist matkatee läbimise mõtet lugesin oli, et tahaks ka… aga no kuna ma ei saa töölt kolm nädalat puhkust võtta, siis ei olnud see mõeldav. Pealegi jäi selle ajaperioodi töökohustuste hulka üks välisreis :P ja koolis oli tarvis teha kodutöid, nii et kokkuvõttes võib vist olla rahul, sest linnakohustused said täidetud ja neile olin juba enne matkamiseplaani tekkimist alla jõudnud kirjutada. Aga rahul tuleb olla ka sellega, et kuigi mul seda matkapraktikat jagub juba enam kui kümneks aastaks – esimest korda sai päriselt matkal käidud aastal 2002 (tervitused siinkohal Martinile, Ilole ja Mammule), siis tuleb tunnistada, et sellise efektiivsusega pole ma seda siiamaani teinud: pea kuu aega järejest igal nädalavahetusel, nii kui viimane tööpäev nädala lõpus läbi, metsa :P

Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis meiega nendel päevadel juhtus – selle on Anni & Andre juba kenasti oma postitustes kirja pannud. Aga mõtlesin, et püüan sellest kogemusest ja nendest mõtetest veel midagi kinni püüda, enne kui need juba täiesti unustuste hõlma kaovad.

Kui triibulised oma viimased sammud läbi kõrveraja alguse ehk siis meie jaoks, finišivärava astusid, olin kade… See tunne võis ikka uskumatult tore olla, mis tekib siis, kui sa oled kolm nädalat järjest Eesti sügiseses metsas matkanud (loe: vihma käes ligunenud) ja need müstilised 420 km järjest läbi kõndinud: saavutamine. lõpp. meeskonnavaim. rammestus. võidetud väljakutse. Kõige kadedamaks teebki see, et tahaks ka teada, mis tunne see tegelikult on. Ning jagada seda nende parimate kaaslastega nii, et sa tead, et nad saavad sinust täpselt samamoodi aru ja tunnevad täpselt samamoodi :) Aga mul on nende pärast hea meel ning mul on hea meel, et sain sellest kõigest osa… ning kui mõtlema hakata, siis kolmandik on ju päris märkimisväärne osa asjast.

Prügikükitamisest… kiirus-, raskus-, täpsus- jne… nali naljaks. Millal iganes ma olen looduses ringi uitama sattunud, ja noh, tahaks uskuda, et ma seal ikka natuke rohkem kui üks keskmine Eesti linnainimene käinud olen, siis alati ju riivab silma, kui on mingi looduskaunis keskkond – sammal, puud, jõgi, misiganes – ja siis selle kõrval vedeleb tühi õllepudel vms… Olen alati mõelnud, et kui järgmine kord tulen, võtan koti kaasa ja korjan selle jama sealt üles. No seekord mõtlesin sama mõtet, kui midagi sellist märkasin ja siis tuli meelde, et mul ju nüüd on lausa terve rull prügikotte seljakotis. Mõeldud-tehtud, ja hakkasingi korjama seda jama üles. Ca 10 km peale tuli terve tavaline kilekotitäis prügi. Suht masendav… Ma ilmselt poleks jõudnud seda metsast välja tassida, kui seda praktikat terve matka kõik need nädalavahetused praktiseerinud oleksin. See konkreetne lõik jäi muidugi enamalt jaolt tee äärde ja päris metsas on seda ikkagi natuke vähem, kuid sellegipoolest. Ja ma ei ole tegelikult üldse selline loodushoiu-fanatt… (kuigi jah, võib-olla siis tegelikult ikkagi olen, aga pole julgenud endale tunnistada :)) Loobusin Massiarus selle spordiala harrastamisest, sest see krdi kükitamine üle 10-kilose seljakotiga on ikka päris raske. Ja kurb, et inimesed üldse ei mõtle, kuhu nad oma asjad viskavad.

Omaette emotsioon minu jaoks oli esmakordne majaehitamisekogemus. Ma pole kunagi eriline telgifänn olnud… ja enamasti on ikka matkatud pigem sügis-talvis-kevadisel hooajal, kui et suvel. Ja enamasti ilma telgita, kuid enamasti on olnud kriitiline hulk härrasmehi, kes varjualuseid vms püstitanud on. Seekord siis pidin ise hakkama saama – ja tuleb tunnistada, et see kaitseliidu telkmantel on üks väga prakiline matkavarustuse item – keebi eest, maja eest, katuse eest, vihmavarju eest. Nagu parasjagu vaja. Stiilinäiteid:

 

Esimesel pildil pehme asemega infoküllane maja lisakatusega. Teisel moodne kahekorruseline ehitis restoraniga ülemisel korrusel. Kui hommikul magamistoa katusel priimusega kohvi keetma hakati, hakkas millegipärast jube kiire magamiskotist väljaronimisega – suurest hirmust keevat vett kraevahele saada, kui see parajasti keema on läinud, kannu tilast üle ääre ajab ning laudade vahelt alumisele korrusele tilkuma hakkab :D

Kõige suurem emotsioon on ikka muidugi see matkamise ja looduses olemise emotsioon. Kui matka lõpus kuulsin, et kogu matkatee originaal-idee autor olevat Lagle Parek ja idee sisu hõlmavat veel matkatee ühendumist Santiago de Compostela radadega, seletus asi kuidagi väga selgesti ära. Olgugi, et ma ei seosta end otseselt ühegi konventsionaalse religiooniga – pigem olen alati mõelnud, et minu religioon on loodus, kui üldse midagi – siis meeldib mulle teoorias rännaku kontseptsioon, mida ka palverännak ju iseenesest on. Mida üks matk ka ilmselgelt on. Algus – teelolek – lõpp. Palju mõtteid, kogemus, natuke targemaks saamine. Meelerahu :) …mida tänapäeval nii palju taga aetakse ja mille eest hiigelsummasid välja käiakse. Novot. Aga metsas võib, vähemalt Eestis, jumalatasuta käia. Eneseületus ja väike füüsiline pingutus on see ikka enamasti. Ja kui sa ikka kolm nädalat jäjest oled mõelnud põhiliselt sellele, kuidas kohale jõuda, omale süüa teha või kust kuivi puid leida, et tuld teha ja riideid kuivatada, sekka imetlenud neid vikerkaari ja väheseid tähti taevas või hääli pimedas metsas, igapäevased linnaprobleemid vajunud suhteliselt unustustehõlma, siis noh, ütleme ausalt – puhkus missugune – ning kvaliteetmõtteid ehk ka vähe enam. Ja kui seda kõike saab veel teha koos inimestega, kes põhijoontes samu asju hindavad, mida sa ise, siis on elu ju ilus. Ja siinkohal ei ole see üldse tühi sõnakõlks :)

Mukri raba päikeseloojangu eel viimasel septembriõhtul

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Teine päev. Kabli – Laiksaare

Läbitud tee – 24,5 kilomeetrit.

Tänased märksõnad: haigur, prügikükitamine ja hügroskoopne naine.

Sügisene võrdpäevsus möödus enamjaolt pilviselt aga võrdlemisi soojalt (ca 12 – 15 kraadi).
Hommik algas ilusa päiksepaistega, puder oli küllusliku pähklilisandiga ja teeleasumine venis lausa alla tunni.

10.50 lugesime remonditava looduskeskuse ees infotahvlit, mis väitis, et seal telkimine praegu hoopiski keelatud on. Eile pimedas me seda tõesti ei näinud. Jah, ja paarsada meetrit eemal oli kena ning suur lõkkekoht (Priivitsa nimelt) koos katusealuste, lõkkepuudega ja puha. Kell 10.55 hämmastusime Priivitsa oja ääres otse meie nina alt lendu tõusnud haigru pärast. Ei puudunud palju, et see meile täitsa vastu nina oleks lennanud.

Tee läks aga edasi ning koosnes pikast ja päris sirgest kruusa- ning asfaltteest. Edasi ja edasi. Ja edasi.

Laiksaare metsaonn

Massiaru on Eesti traktoripealinn. Kui mujal on staatusesümboliks võimalikult äge auto, siis siin on selleks kindlasti traktor. Ning kes eriti äss tahab olla, soetab endale veel karmi järelhaagise ka.

Tee oli – ütleme ausalt – suht igav. Kümnepallisüsteemis hinne 3. Päästjateks on toredad kohalikud – Urissaare õunaonu eelkõige, siis imepisike ja kena nastik, keda imetlesime vähemalt 15 minutit ja need viimased 800 m mööda Laiksaare loodusõpperada – lõpuks ometi päris metsamaastik – tihe ja hämar laas. Tänase öö veedame siin rajal, sügavas (niivõrd-kuivõrd) metsas olevas hubases metsaonnis. Muide, Regio kaardil on Laiksaare metsaonn ca kilomeetri jagu mööda paigutatud.

Prügikükitamine

Aga prügikükitamine?
No prügikükitamine on tulevane olümpiaala, mille pioneeriks on Kristel. See seisneb seljakotiga liikudes prügi järele kükitamises, kilekott näpu vahel, kusjuures seljakott peab sisaldama telgi, magamiskoti ja vähemalt ühe päeva vahetusriided ja toidu- ning joogivaru. Variatsioonideks on veel kestvus- ja kiirkükitamine.

Hügroskoopne naine?
Jäägu see esialgu saladuseks, aga olgu öeldud niipalju, et see võib väga tõenäoliselt olla Annemarie. Igatahes võib siin terendada tulevikulahendus telgikondensatsiooni vastu.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 3 kommentaari

Esimene päev – Iklast Kablisse

Kablis kohal ja läbi käidud 18,8 kilomeetrit!

Tänane hommikusöök oli Annemarie vanaema poolt – rikkalik nagu ikka. Peale mõningast pakkimist asusimegi Annemarie onu lahke abiga teele Ikla poole.
Enne starti vaatasime üle Ainazi muuli. Kell 12.30 ületasime riigipiiri ning asusimegi viimaks matkateele.

Eesti-Läti riigipiir

Mõnusa buusti meeleolule andis Ikla rändrahnu kurb ja kummaline elulugu, mida Iklas infotahvlilt lugeda võis. Kui tahate täpsemalt teada, millest jutt, siis tuleb endal kohale tulla.
Olime valmistunud keskmiseks eesti ilmaks – vahelduv pilvisus hoovihma võimalustega – aga ilm oli hoopis väga ilus ja sooja ca 15 kraadi.
Päeva tipphetkeks oli kindlasti kohtumine Maire Aunaste ja tema võttegrupiga Treimanis lõunapausi ajal. Võib-olla õnnestub mõnel teist meid ka telest näha. Sellisel juhul palun juba ette vabandust hirmus jubeda laulmise pärast :)
Teel möödusime ka Lemme ja Krapi telkimisaladest kuid kuna meil oli korralik käimishoog sees, siis ei hakanud me kõrvale põikama ja sinna kiikama. Niikuinii olime kõik nendes kohtaddes juba käinud ka.

Õhtul, paar kilomeerit enne Kablit hakkas kummitama väsimus. See jõudis kohale äkki ning muutis jalad päris töntsiks. Kuna samal ajal loojus ka päike siis süüdistasime väsimises kaamost. Igatahes väike tahtepingutus ja – edasi!
Kablisse jõudsime, nagu mainitud, täpselt päikeseloojangu ajaks ning looduskeskuse hoovile pool tunnikest hiljem. (Kabli looduskeskus on praegu remondis.) Veidi aega hiljem jõudis kohale ka Kristel, kes liitub meiega järgmiseks kaheks päevaks.

Kabli poole

Kiirelt telgid püsti ja söök hakkama – imeline meeldiva vürtikuse ja suulage põletava õuduse piiril balansseeriv chili con carne.

Tuleb siiski tunnistada, et kuigi teed ümbritsev metsaalune on väga ilus, on enamus sellest eraomanduses ja matkatee kulgeb Ikla ja Kabli vahel mööda maanteeasfalti. See aga muutus pikapeale üsnagi tüütuks ning jalgu põrutavaks.
Kristel püstitas täna õhtul oma elu esimese maja. Veidi pisike küll tuli (lühike nimelt) aga eks hommikul kuuleme sellest.
Lõkketuli hakkab vaikselt kustuma ja meie ka – head ööd kõigile! Ja ilusat sügise algust kah.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 3 kommentaari

Blog at WordPress.com.