Posts Tagged With: looduskeskus

Kolmekümne kuues päev. Linnajärve – Ähijärve

Neljapäev, 14. november 2013. Läbitud teekond 16 km Linnajärve lõkkekohast ning Kivi metsaonnist mööda läbi Veski lõkkekoha Ähijärve looduskeskuseni.

Kohal!

Kohal!

Ja nüüd siis sellest, mis eelnes pildile.

Hommik Linnajärvel oli täiesti uskumatu. Väljas paistis päike, nautisime ammukadunud valgust ja soojust paadisillal pannkooke küpsetades. Hommik oligi täpselt nii tühi ja vaikne, et Külli sai enda sõnul lõpuks ometi aru, miks need hommikud niimoodi venivad teinekord ja alles lõunapaiku tihti teele oleme saanud. Seal on lihtsalt hea!

Matkasime Kivi metsaonni poole, kauguses terendamas Ähijärve, see päris lõpp selleks korraks. Vaatasime udu Kivi onni ümber ja nendel väikestel metsavahelistel rabalapikestel, ühe juures tegime lõuna. Peale seda aga – nagu tavaks saanud – saabus öö, nii ka seekord. Ööhämaruses lõbustas Küllivan, lipsus, viigipükstes ja ühes roosas jopes meid kuu poja järgi sammu seades ühe valsiga, edasi olid vaid puud kahel pool teed. Vaidlesime, kas olime neil teil varem matkanud. Leidsime, et vähemal-rohkemal määral olime. 15 km tiksus õhtusse liiga kiiresti, olgugi et iga hinna eest vaeva nägime teekonna pikendamisega. Küllivan ei lasknud meil aga teelt eksida.

Miks need hommikud niimoodi venivad

Miks need hommikud niimoodi venivad

Eemalt paistis järvekuma puude vahelt, kõik oli vaikne. Raja viimased loetud kilomeetrid mööda laudteed ja metsarada, järve ääres. Kuuga. Seal. Veski lõkkekohas viimane paus ja… kui arvasin, et 27. oktoobril ujumas käia on rekord, siis ei teadnud ma veel sellest plaanist, mis mulle Ähijärvel koitis. Seal oli see vesi ja ma teadsin, et ma olen tegelikult juba kohal, aga et kuidagi nagu tahaks veel kuidagi kogu seda loodust omal nahal tunda. Kuu oli hunnitu nagu alati ja mets vaikne ja kogu see tavaline jutt sellest metsaromantikast. Nii et sellel hetkel me leidsime, et 14. november +3 kraadise õhutemperatuuriga on ka igati väga mõistlik aeg väike ujumisring järves teha, milles me ka veendusime, et see hea plaan oli. Ilmselgelt olid selle plaani kvaliteediomaduste kohalt mõned eriarvamused. Külli ja Ivan läksid ees siis minema, et külm rutem otsa saaks. Varsti olime ka meie maja juures, viimased sammud üle härmas rohu ja oligi kõik…

*

Pidulik lõpetamine

Pidulik lõpetamine

Maja juures võtsid meid vastu Alar ja Tarmo, suurest rõõmust kepsutav Kaidi, Külli, Ivan ja Mati. Pasteedi ja vahuveiniga. Natuke oli ebareaalne küll, et oligi kõik. Aga asjadega tavaliselt juba kord nii läheb. See on tavaliselt selleks, et saaks uusi ja põnevamaid seiklusi ette võtta ja midagi veel toredamat korda saata, kuigi praegusel hetkel, kui nüüd päris aus olla, siis me ei usu, et seda viimase kuu aja seiklust väga lihtne üle lüüa oleks, kunagi. Selline täiesti uskumatu ettevõtmine, täiesti uskumatute mõtete ja juhtumistega.

Sellel õhtul nautisime seapraadi ja verivorsti, suitsusauna ja sellele järgnevaid ameerika mägesid – ja ei, seda mitte alkoholist, vaid pigem temperatuurivahest sauna ja järve vahel, pingelangusest, või kurat teab millest. Järgmine hommik oli laisk, pika duši… ma tahtsin kirjutada kuuma dušiga, aga jäin mõtlema, et tegelikult olen meeletult külma vett armastama hakanud sel matkal. Uurisime kohalikku kinnisvaraturgu Leevil ning kiirustasime Võrru, et Õlle 17-s kõht täis süüa ja peale seda Kandlesse teatrisse minna Ugala külalisetendust “Duetid” vaatama. Soovitan.

Transformatsioon

Transformatsioon

Kui Ähijärvelt lahkusime, Andre ja Anni teatririietes, mina endiselt matkasaabastes, oli natuke naljakas olla, samas ka väga omas elemendis ja täiesti ükskõikne igasuguse riietuse väljanägemise osas, siis Võrus peale õhtusööki, kui ka minu riided lõpuks napilt enne teatrit saabunud olid, oli transformatsioon seda nauditavam. Vahetasin siis need saapad ja gore-püksid kleidi vastu ja läksime perra kaema, mis sääl teatris ka näidatas. Hiljem viivuks veel pubist läbi, viimased hüvastijätud – tänud siinkohal Alarile, kes meie matka lõunaosariikides oluliselt meeleolukamaks muutis ning Jaanusele sooja vastuvõtu ja vägagi meelepärase söögi-joogipoolise eest – ning tee pealinna poole võis alata, kus pidu hommikutundideni kestis.

Novotsiis. Järgmine hommik oli küll väsinud, ent absoluutselt kahtlemata kindlasti õnnelik. Ja nii on see siiani.

*

Aitäh!

Aitäh!

Täname kõiki kaasaelajaid, neid, kellest me teadsime, et Te meie blogi lugesite ja neid, kellest Teist me ei teadnud ja võib-olla ei tea siiamaani ega saagi kunagi teada. Ja muidugi veel enam neid, kes meile päriselt külla tulid. Tore on see tunne kui tundub, et näe, kedagi veel huvitab :)
Järgmise matkani!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , | 4 kommentaari

Kolmekümne teine päev. Pähni – Paganamaa

Pühapäev, 10. november 2013. Läbitud teekond 16 km Pähni looduskeskusest Paganamaa lõkkekohta.

Idüll Pähnis - nüüd juba natuke tühi ja kõle, kuid enne stardihommikut, kus asjad minekuvalmis kokku pakitud, oli siin väga mõnusalt kodune

Idüll Pähnis – nüüd juba natuke tühi ja kõle, kuid enne stardihommikut, kus asjad minekuvalmis kokku pakitud, oli siin väga mõnusalt kodune

Su juustekuld südamerahu ei anna…

Pähnis on kõik hommikud suurepärased. Ning mõnel erilisel hommikul kaovad ka kärbsed ja näitab end päikegi.

Pähnis on ka üks suur pott, mis on triiki täis maailma parimat leivasuppi. Kuid see, kas see pott on seal alaline või mingil hetkel ka tühjeneb ning riiulisse tagasi pandud saab, ei ole veel teada. Ning seegi, kas sinna potti nii head leivasuppi juurde tekkida saab, kui Kristeli käsi seejuures mängus pole, on samuti lahendamata. End ogaraks süüa me igatahes ei suutnud, ehkki see piir oli päris lähedal.

No ei ole vaja seljakotti viimse piirini täis laduda, hoolimata sellest, et kerge lõpuärevus maad võtmas on. Pigem just seepärast võiks võimalikult vähe manti seljas tassida. Oleme võtnud õppust.
Pähni sai maha jäetud veel suurem kast meie asjadega, kui see, mis me sinna ette olime saatnud. Päris vähesega on tegelikult võimalik hakkama saada.

Pähni metsaonn ja lõkkekoht

Pähni metsaonn ja lõkkekoht

Paganamaa poole minnes jäid teele mõned üksikud külad ja kruusateed. Ühe maja juurest kargas äkitsi välja üks suur peni, kel esiti tundus küll olevat kindel plaan meile oma hambaid lähemalt tutvustada, kuid õige pea selgus, et tegu oli lihtsalt säänse poollollaka tossikesega. Lisaks röökis väraval ka perenaine koera peale, ehkki penil polnud sellest nähtavasti sooja ega külma. “Lähed ketti kui sõna ei kuula!”

Õige varsti peale Paganamaale jõudmist sai kruusateest kena rohutee, mis lõpuks metsa sisse suubus. See ongi see jõnks kaardil enne lõkkekohta ning see jõnks on seal vägagi vajalik. Miks – seda peate ise järgi vaatama tulema. Võin lihtsalt öelda, et Läti on küll ilus aga Eesti on veel ilusam.

“Siinsamas see lõkkekoht nüüd peabki olema.” Järve ääres oli tõepoolest üks pisike lõkkease ning riietuskabiin, ei midagi rohkemat. Tõsine hämming! Olime siis valmis ööd askeetlikult mööda saatma, kuid väike kahtluseuss oli ikka sees – ei saa ju olla selline koht see, millest nii palju kuuldud on. Infovoldik lubas meile kiike, onni, laululava ja muud paremat. No selge. Vale koht.

Päike loojub nagu muiste ühte Paganamaa piirijärve

Päike loojub nagu muiste ühte Paganamaa piirijärve

Kõik see, mida meile lubati, oli hoopis selja taga mäe otsas. Üles sai mööda väga meeleolukat ja soojaandvat kraavi, muide.

Päike loojus nagu muiste ning soovis meile head õhtut, et kuskilt silmapiiri tagant kuud valgustama hakata. Kui matka alustasime, oli kuu loomine, nüüd on taas taevas noorkuu – ring on täis ning terve kuu möödas.

Hiljem saabus kui vääramatu loodusjõud taas kohale Alar, tuues kaasa mõnusaid lõkkejutte ja udu. Ok, udu tuli tegelikult ise.

Ühel tasasel hetkel kostis äkki alt järve äärest kiunatus ning sellele järgnes müdin ja kõva ruigamine. Ei tea mitmepealine seakari säält järve veerest mööda jooksis, kuid mulje jäi küll kõigist Läti sigadest Eestimaa piiri ründamas.

Õhtu vajus uttu ning ka me ise pidime minema tuttu. Homme ju pikk päev ootamas.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , | 3 kommentaari

Kolmekümne esimene päev. Pähni

Puhkepäev: laupäev, 9. november 2013. Läbitud teekond 3 km Pähni õpperada mööda ümberkaudses metsas.

Loodus Pähni õpperajal ja ka ilmselt paljudest teistes Eesti metsades

Loodus Pähni õpperajal ja ka ilmselt paljudest teistes Eesti metsades

Pidasime Pähnis pisikese päeva puhkust.

Pähnis oli meid eelmisel päeval vastu võtnud kohalik maadevalitseja Tarmo ning siinkohal peame talle küll tänusõnad teele saatma, sest meie Pähnis veedetud aeg oli tõesti hubane ja äraütlemata mõnus. Sai jälle puhkepäevale kohaselt kaks õhtut saunatatud, maailma asju arutatud ja saapaid vahatatud.

Läbitud teekonnana läks päevaraamatusse kirja meeleolukad 3 km Pähni õpperada, kus tutvusime lähemalt leppade ja nende eluoluga. Jalutasime käidud radu, vaatasime loodust ja mõtlesime, mis seal enne meid ennevanasti olla võis.

Ajalooline hetk ilmnes Pähnis leivasupi näol. Nagu pikal matkal ikka, hakkab hing ihkama kõiksugu eriskummalisi asju, mida normaaltingimustes matkal ei ole. Hoolimata meie force majeure‘ist, kes meid kalamarja ning võileivatordi ja pasteediga kostitada võttis, lüües segi kõik meie menüüplaanid, mis enamasti lõppes sellega, et tassisime niisama spordi mõttes vorsti kaasa, olime mõlgutanud mõtteid, et leivasupp oleks üks äraütlemata tore kostitus.

Leiba meil tõepoolest oli

Leiba meil tõepoolest oli

Ja leiba meil tõepoolest oli, sest eelnimetatud põhjustel ja ka seetõttu, et seda meile koguaeg juurde toodi, leidsime, et peab tegema leivasuppi. Leiba, nagu külas kohane, liha jäägu metsa. Mida me aga ei adunud, enne kui hilja, oli kogus. Nii suutsime esimest korda elus leivasuppi tehes hakkama saada umbes viie liitri kehakinnitusega, mis, muide, tuli väga hää – new age‘ilikult gojimarjade ja korintrosinatega – kuid olgugi, et end korduvalt ületada püüdsime ning noil päevil vaid leivasupist elatusime, jäi seda omajagu ka pähnikatele. Nii et kui te seda loete, tehke üks leivasupipaus!

Kilomeetreid kokku lugeda ei taibanud, ent Luhasoos oli täitunud 500, seega on praegu seda veidi enam. Ees ootamas viimased loetud päevad matkamist maailma serval. Kaeme Lätit ja astume edasi, silmapiiril terendamas juba finišijoonena Ähijärve suitsusaun. Saunast sauna käib see arvepidamine meil siin nende suusailmade ja poriste Tori hobustega ikka.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmekümnes päev. Luhasoo – Pähni

Reede, 8. november 2013. Läbitud teekond 13 km Luhasoo metsaonnist Pähni Looduskeskuseni.

Luhasoo

Luhasoo

Tänane teekond oli selline lühike, kuid üle pika aja sai seeeest matkatud, ilma et oleks haltuura korras autoga sõitnud või muidu sohki teinud. Ja tunne oli tore.

Et hilised hommikud on selle matka puhul juba traditsiooniks saanud, leidsime, et peaks asjalikumaks hakkama ja nii plaanisimegi tänaseks varajase äratuse igavikulise klaveri ning linnulaulu saatel, et hommikuudu rabas pildile püüda.

Kõikide skeptikute meelehärmiks võin öelda, et toimis. Varajane äratus siis. Mida aga ei olnud, oli meeliülendavalt kaunis udune hommik esimestes õrnades päikesekiirtes müstiliselt õõtsuva rabasaare rüpes, sest hommik oli taaskord üsna tavaliste killast väikese vihmaboonusega pealekauba. Hingematvate pastelltoonide asemel hajus pimedus kus kurat sohu ning alguse sai uus päev.

Sellegipoolest oli hommikune rabamatk päeva alustuseks kaunis sobilik ning häälestus veel eelolevaks matkaks sai laetud igatsusega kõigi tulevaste rabade suhtes. Rohkem neid ei tule, peab teinekord kuhugi mujale otsima minema.

Bad Toro

Bad Toro

Tollel päeval töötas üsna täiskäigul ka tootearendusosakonna visioonitiim, kuid ei hakka siinkohal kõiki peeni nüansse avalikustama. Avalikustame hoopis fakti, et Bad Toro puhul on tegemist väga isaste tutti frutti nätsukestega, mis kahjuks oma kvantitatiivsest edust kvaliteedi ees hoolimata kõik korraga otsa kipuvad saama.

Pähni looduskeskusesse jõudsime juba enne pimeduse saabumist, ütlesime tere Tarmole ja Helinale ning vajusime nende nahkdiivanisse tsivilisatsioonist mõnu tundma. Andre ning Alar võtsid veel õhtu läbi tööd teha, hiljem kütsime sauna ning panime aluse meie kokanduskulinaarsele tippsaavutusele, millest lähemalt aga järgmises postituses. Õhturahu saabus sel päeval vara …kuid milline õhtu see oli!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Viieteistkümnes päev. Ahja – Otteni

Neljapäev, 24. oktoober 2013. Läbitud teekond 28 km Ahja lõkkekohast läbi Ahja alevi, Valgesoo lõkkekoha, Kiidjärve looduskeskuse juurest mööda, läbi Sõnajala lõkkekoha mööda Taevaskoja matkaradu Otteni metsamajani.

Taevaskoja matkaraja algus

Taevaskoja matkaraja algus

Nagu näete, saavad viimase kahe päeva postitused üles mõned päevad hiljem – siit ka loo moraal – pea 30-kilomeetrised päevateekonnad on piisavalt väsitavad, et blogipidamiseks enam jõudu ei kipu väga üle olema. Ega ka levi.

See-eest oli meie 15. matkapäev aga üks matkatee oodatumaid ning kindlasti ka ilusamaid päevi. Seda eriti minu jaoks, sest Taevaskodade kanti olen juba pea lapsepõlvest teiseks koduks pidanud Tallinna kõrval. Võib öelda, et Taevaskoja on üleüldse süüdi selles, et minust matkaja sai.

Lubatud “kerge” 21 km pikkune päev, asusime Ahja lõkkekohast siis hommikul teele. Ahja lõkkekoht tundus olevat rajatud kunagise taluhoovi kõrvale. Hommikul, kui valges sai lõkkeplatsi ümber ringi vaadatud, täheldasime lisaks juba pimeduses end ilmutanud kuusenoorendikule veel ka üht elektriposti, kust elektriliinid juba ammu Emexisse viidud, puuduvatest eletriloomakestest rääkimata, selle kõrval lagunevaid palkmaja seinu ning lõkkepuude varjualuse taga paar pehkinud õunapuud.

Päeva esimene pool kulges mööda sirgeid metsasihte, kuid otsad olid üsna lühikesed ning Lõuna-Eestile omaselt kauni okaspuumetsa vahel. Taaskord sai praktiseeritud prügikükitamist ja seda seekord üleüldse mitte minu eestvedamisel. Aga mul oli hea meel, et ilmselgelt oli aastatagune aktiviteet inspireerivalt mõjunud.

Valgesoo tornis

Valgesoo tornis

Avastasime esimese koha, kus paberkaardile märgitud teekond ei vastanud looduses märgistatule. Võtsime siis teadmiseks ning astusime edasi Ahja poole, kus sai tehtud poepeatus ning seejärel poest ostetud kraam ka teisel pool mõisaparki järve ääres pintslisse pandud/kõrist alla kallatud. Veel mõned kilomeetrid kruusateid ning olimegi juba Valgesoo raba ääres torni all lõkkeplatsil lõunapausi pidamas.

Peale seda aga tõotas minna eriti põnevaks, sest Taevaskoja jõudis järjest lähemale. Seda tegi aga ka päeva lõpp ning öövari. Videvikus sai üle kontrollitud veel Kiidjärve looduskeskus, mis küll kinni oli, kuid vaade Kiidjärve veskile seeeest kaunis nagu alati. Edasi aga algaski juba Taevaskoja matkarada, seda siis idapool jõge.

Esimene kahtlus, et päev võib osutuda pikemaks kui lubatud, tärkas meis matkaraja alguses – viit näitas üheksat kilomeetrit, meil aga juba pea 20 käidud. Igal juhul oli selleks ajaks juba praktiliselt pime ja nii me pimedusevarjus neid märgikesi puudelt otsisimegi, üritades metsavahel aru saada, kust see rada siis täpselt nagu minema peaks. Aga põnev oli ja mets oli hingematvalt kaunis – Ahja jõgi voolas paremat kätt ning puud kohisesid ja kriiksusid kurakätt.

Teel Kiidjärvele

Teel Kiidjärvele

Kui eelnev päev oli olnud pikk ja sirge astumine kõige pikemal ja sirgemal kombel mööda tasast soodevahelist maastikku – ei, tasandikku – siis tänane päev oli selle vastand igal võimalikul kombel. Kitsas teerada oli käänuline nagu jõgi ise, tee viis mäest üles rohkem kui 45-kraadise nurga all ja siis täpselt sama järsult mäest alla ja nii ikka jälle ja jälle. Olgugi, et sedasamust radapidi on ikka elus mõned head korrad käidud nii jala kui rattaga, oli pimedas metsaalune hoopis teist nägu ja tee läks olulisemalt aeglasemalt kui ma oma peas ette kujutasin, et see minna võiks.

Sellest hoolimata polnud väsimusest lugu, sest kogu siiamaani käidud tee kohta, mida nüüdseks on kokku 300 km ringi, oli tegemist vaieldamatult kõige põnevama ja kaunima piirkonnaga, olgugi, et pime oli ja need kõige kaunimad vaated kõrgetelt liivakivi paljanditelt nägemata jäid. Vaatasime siis, mida nägime, miljoneid tähti taevas näiteks, ja ülejäänu osas sorisime mälestustes või kujutasime ette.

Ülevaadatud sai ka sel aastal kokku varisenud Emalätte koobas ning kuulatud Neitsikoopa nutuvulinat, imetletud Suure Taevaskoja kaljut ning rõõmustatud, et Otteni metsamaja juba peaaegu paistab, jäänud veel vaid viimased mäed. Igal juhul osutusid meie kahtlused tõelisuseks ning lubatud lühikese päeva asemel suutsime maha marssida kokku 28 km.

Päris väsinud oli see õhtupoolik, kuid kohusetruult vedasime end veel saunalavale ning seejärel ootas pehme küljealune, millest hommikuni rõõmu tunda. Siin me siis praegu istume, kaminas põleb tuli, pannkoogid auravad laua peal ning täna ees puhkepäevale kohaselt lühike 12 km, loodetavasti see nii ka jääb. Tänane rada peaks meid viima veel mööda Viimse Reliikvia radu, üle Siimu silla läbi Põlva Peri poole. Õhtul siis kuuleb, kuidas meil seal läks.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmeteistkümnes päev. Tähemaa – Kantsi

Teisipäev, 22. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Tähemaa lõkkekohast Kantsi lõkkekohani Emajõe Suursoo looduskeskuse kõrval.

Võtame aega ja seame end matkakorda

Võtame aega ja seame end matkakorda

Postitust alustades jõudsime järeldusele, et homme saab kaks nädalat matkal oldud. Aeg on lennanud meeletu kiirusega, nagu ta seda ikka tavatseb teha. Tore on see, et kuupäevadest-nädalapäevadest pole õrna aimugi… ja nõnda see ka veel mõneks nädalaks jääb!! Tänane päev on olnud üks äraütlemata tore matkapäev, et ei teagi kohe, millest alustama peaks. Aga äkki siis proovime algusest?

Algas see viinakuu kahekümne teine päevanatuke sellega, et täna ärkasin vara, taas, ja seekord oli see kell seitse ehk siis umbes-täpselt sellel kõige-kõige külmemal hetkel enne päikesetõusu meie sügis-talvises ööpäevas. Andre sõnul oli tegemist, sõjaväekeeles – koeratunniga. Sellelsamusel koeratunnil ma oma silmad lahti tegin, sest ilmselgelt oli väga külm. Väljas siis, mu ühekohalises majas nii külm ei olnud, kuid sellegipoolest karge. Väljas ilmselt taas -10 kraadi ligi, loodus krõbedalt härmas. Aga et tänane teekond pidi olema lühike, siis lubasime endale luksust magada pea lõunani, magamiskottides läheduses tegutsevat kopsikut (tuntud ka kui rähnipoissi) kuulates. Teadmises, et kohe läheb soojemaks, sest päike tõuseb, üritasin veel mõned uned näha, mis ka enam-vähem õnnestus. Sel kombel aega võttes, hiljem rahulikult hommikut nautides ja aegamööda end matkakorda seades kujunes lõppkokkuvõttes tänane päev selliseks spontaanseks puhkepäevaks.

Andre ärkas taas ebanormaalselt vara, tegi valmis meile kohvi ja pudrugi. Mis nii viga endalgi ärgata!

Naismatkamise juhtgrupp

Naismatkamise juhtgrupp

Lõunapaiku saabus Kaidi (Tere, Kaidi!!) ning nii me siis lõpuks kolmekesi tüdrukutega teele asusimegi, Andre endiselt kahjuks ratastel saatemeeskonnaks. Et astuda oli vaid närused 12 km, kvalifitseerus see õigupoolest mõnusaks pealelõunaseks jalutuskäiguks. Üritasime siis teekonda pikemaks venitada kohalike vaatamisväärsustega tutvudes ning uudistasime Luksepa pärandkultuuri huvipunktis kunagisi punkreid ja tankipeidikuid. Kiikasime tihedasse kuusikusse. Nägime kurgesid, kes kolmnurgas püramiidide poole lendasid. Nägime sõgedat koera, kes end meeleheitlikult oma aedikust välja üritas pureda. Nägime õhtul üht kaelushiirt, kes looduskeskuses piki köögiseina ülespoole liikus oma hiireasju ajama, pärast tuli sama teedpidi, pea alaspidi, alla ka. Tegime järelduse, et õhtuks valminud mõistatuslik metsamöga on ilmselt targem ööseks külmkappi ära paigutada. Rohkem ei näinud midagi.

Maaliline ujumiskoht Emajõe ääres

Maaliline ujumiskoht Emajõe ääres

Kantsi lõkkekohta jõudes, no okei, tegelikult oli asi nii, et Kaidi ja Annemarie organiseerisid meile selle lõkkekoha asemel hoopis majutuse Emajõe Suursoo looduskeskusesse, mille õuel see Kantsi lõkkekoht asub ning kus oli meie suurimaks meeleheaks lisaks supertoredale perenaisele Liinale (Tere, Liina!!) veel suur hunnik matte, millest endale voodid ehitada ning – trummipõrin – SAUN!!!! No halloo, kas saab veel paremini üks matkapäev lõppeda, kui meeldivas seltskonnas juttu puhudes, õhtusööki kokku segades, saunas leili visates ning – üks geniaalsemaid leiutisi maailmas vist üldse – saunast jões käies. Jõevesi oli nõelteravalt külm, kuid enesetunne sealt kuupaistes vaikses veidi tuulises looduses välja astudes – jumalik.

Siinkohal suurimad tervitused Liinale, kes meie pärast viitsis Tartust kohale sõita, meile meie loodusteadmisi testides meelelahutust pakkuda, looduskeskuse ajaloost rääkida (tegemist väga kauni ja põneva ajalooga majaga, kus 14. sajandil olnud linnus, peale seda kõrts, elumaja ning nüüd siis lõpuks RMK looduskeskus) ja niisama suurepärane seltskond olla. Sai siis vastastikku matkaseiklusi jagatud ja Liina kah matkale kutsutud. Liina, me oleme nüüd kõik ametlikult Sinu fännid!

Aga kokkuvõttes, elu on ikka seiklus. Ja ilus. Ja kui kõik need klišeed siin ühtejärge kokku liita, siis ei saa ikka vist nii head metafoori, kui tegelikult selle praeguse meeleolu jaoks tarvis oleks.

Väljas paistab kuu, arvutis mängib Sibul ja Spektor, väljas voolab Emajõgi – homme sõidame jõest üle ning olemegi ametlikult Lõuna-Eestis, ühes ilusaimatest riikidest maailmas. Nüüd aga, kuna päev on olnud küll väga meeliülendav, on kell juba öö, ning et homme on ees seni siis kõige pikem päev teekonna mõttes, 28 km, siis on ammu juba tagumine aeg tuttu minna. Vaim on igal juhul rohkem kui valmis, ainus asi, mis hetkel veel puudu, on uni.

Mõeldud-tehtud. Näeme homme. Seniks kõike kaunist ning käige rohkem õues, mis seal toas ikka passida.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 5 kommentaari

Seitsmes päev. Kassinurme – Elistvere

Reede, 16. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Kassinurme linnusest Elistvere looduskeskusesse.

Õhtu Kassinurmes

Õhtu Kassinurmes

Et kõik kohe ausalt ära rääkida, siis ega orkipeletusnuia seiklused sellega veel läbi ei olnud. Peale seda, kui eilne blogipostitus suure surmaga ära saadetud sai, sest leviga oli, nagu oli, ilmusid meie õuele äkitsi hääled – kaks jämedamat ja kaks peenemat, kes iga jämedama häälega artikuleeritud kommentaari peale heledalt naerda lõkerdasid. Telefonivalgusel vaadati platsi peal ringi, inspekteeriti meie püstkotta jäetud köögikraami ja püstitati hüpoteese nende mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Loomulikult oli tarvis ka linnusetorni kontrollkäik ära teha. Suur oli aga nende üllatus, kui nad tornist peremehe eest leidsid ning palju ei puudunud, et nad redelist tagurpidi palju kiiremalt alla oleks prantsatanud, kui neil aega võttis sellest üles ronida. Ju vist on see tõesti päris kohutavalt ehmatav, kui keegi teile jämeda häälega südaöösel tere ütleb, sealjuures 250 luumenit näkku suunab ning valguse varjust on aimata orkipeletusnuia siluetti.

Igal juhul oli tegemist täitsa rahumeelsete Jõgeva ossidega, kellel oli teisipäevaõhtul lihtsalt igav hakanud ja nii nad meile Kassinurmes peale sattusidki.

Kui nüüd tänasesse päeva oma järjega jõuda, siis sai maha kõnnitud jälle hunnik kilomeetreid ning hodomeetril tiksus täis 152 km, millega võib matka esimese etapi õnnelikult lõppenuks lugeda, mistõttu me seda loomulikult mustikakisselliga ka vääriliselt tähistasime.

“Kuidas tunne on?” Tunne on täitsa tavaline. Saapad looduskeskuses jalast heitnult ning nahkdiivanisse vajunult tabas meid ja meie jalgu muidugi ootamatu väsimus. Nii oluline on igasuguse metsas käimise-olemise juures ikka see vaimne valmisolek külmaks ja seiklusteks… nii aga kui tead, et ootamas on päris maja kütte, elektri ja muude loomakestega, tundub see metsamaailm kuidagi ulmeliselt ilmvõimatu.

Päeva alustasime reipalt Kasemäe poole sammudes, kus saime teada, et vaid 26 km põhjas (väidetavalt, sest Andre siiamaani ei usu) paistab Põhja-Eesti kõrgeim tipp Emumägi. Tee viis meid aga edasi lähemale äratundmisele, et 2013 ja Kassinurme kant on see aeg ja koht, kus Kristel esimest korda elus omaenese silmaga harvesteri ja forvarderi nägi. Rewinder jäi seekord paraku märkamata ja no põdrad nad siiski ikka paraku ei ole, aga vähemalt ei saa öelda, et midagi poleks näinud.

Lõunapausi vaade Jõgevamaa ideaalmaastikele

Lõunapausi vaade Jõgevamaa ideaalmaastikele

Eneselegi märkamatult olime 12 km jälle maha kõndinud ilma pausita ja leidsime, et on tagumine aeg selle päevakorrapunktiga ka maha saada. Sealt veidi edasi ootas meid juba päikeseline mäeveer staažika lõunastuskohaga. Nimelt leidsime kaks vorstijuppi, mis olid sinna jäetud kas eelnevate matkajate poolt (pole midagi imestada, ka meie suutsime ühe tomatimurska kuhugi ära kaotada) või oli tegemist esivanemate hingedele toodud armuandidega, sest koht ise leidis I aastatuhande I poolel kasutust kivikalmena.

Päeva teisel poolel rakendus viimase kilomeetri fenomen, ainult et seitse kilomeetrit liiga vara. Täpsustuseks niipalju, et mainitet nähtumus defineerub kui aegruumi anomaalia, mistõttu kilomeeter ennekuulmatult pikaks venib ning mille läbimine kordades kauem aega võtab, kui see tegelikult peaks. Eksperimendi korras on tõestatud, et selline fenomen esineb tihti just päeva viimasel kilomeetril.

Ühesõnaga, et tempo oli rahulik, siis tegelesime ajaviiteks korilusega, degusteerisime erinevaid tee ääres kasvavaid õunasorte ning üritasime kõigest hingest teele viirpuuhekki külvata. Peale selle tegelesime veel pilvevaatlusega. Et ornitopervide hooaeg tundus eilsega läbi saanud olevat (viimased kured suundusid üle Kassinurme lõunapoole), siis lähenesime asjale loominguliselt ja konverteerisime end pilveteadlasteks. Esimesest uurimisraportist võib lugeda, et ka need armastavad lõunamaal talvituda, sest analoogiliselt kurgedele, khm, kurelitele, olid ka need end kolmnurgakujuliselt püramiidide poole teele asutanud.

Vooremaa

Vooremaa

Õhtul oli meie jaoks varuks veel üks juba harjumuspäraselt kaunis päikeseloojang ning, tulevased härmaniidid põllu peal imetletud ning inspiratsioon loomingulisteks välgatusteks tallele pandud, kontrollisime veel üle vaate Raigastvere tornist (kõik järved olid silmapiiril alles) ning ootaski meid juba Elistvere. Korraks veel justkui lubas taamalt eksootilisemaid linnuriigi esindajaid, kuid kui need oma laulu edasi arendasid, digimuutusid nad imekombel nõukaaegseks traktoriks ning seetõttu tabas meid siiras pettumus.

Praegu soojendab meid Elistvere looduskeskuse kamin, ootamas on pannkoogid, soe voolav vesi ning uni!

Teile ilusat kolletamispäeva teist püha ning matkajutud jätkuvad kahe päeva pärast ja seda juba koos Annemariega. Kas ja mida me aga puhkepäevadel siin ette võtame võtta, sellest homme. Kaunist ööd!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Viies päev. Pertlimetsa – Kõrtsi-Tõramaa

25. september. Täna käidud 19,4 kilomeetrit. Kokku oleme nüüdseks läbinud juba üle 100 km, täpsemalt 120,6 km.

Vahekokkuvõte. Tervislik seisund – hea, kõigil nina natuke tilgub (selle niiskusega pole midagi imestada) jalatallad löövad päeva lõpuks tuld välja ning puusakondid on seljakoti tassimisest pisut valusad. Meeleolu on aga ülev, moraal on väga kõrge. Tundub, et me oleme viimaks aklimatiseerunud ning meie keskmine liikumistempo on tõusnud ligi viiele kilomeetrile tunnis (osalt on see tingitud ka vist sellest, et pikkade sirgete teede ääres pole suurt midagi vaadata ega muud teha.)

Tänane hommik algas küll pisut niiskelt – nii telgi sise- kui väliskülg olid kaetud veepiiskadega ning ka magamiskott oli väljaspoolt täiesti märg – kuna ilmataat on otsustanud ilma öösiti üsna jahedana aga vägaväga niiskena (suhtelineõhuniiskus ca 324%) hoida, siis koguneb telki ohtralt kondensvett. Niivõrd palju, et isegi hügroskoopne naine ei suutnud seda kõike täiesti ära imada. Igatahes oli riietumine ja telgist välja ronimine selline natukese õnnetu ja märjavõitu kogemus. Aga õues kruukasid tedred ja see tegi olemise kohe paremaks :)

Pohlapeatus

Pertlimetsa on aga ääretult kaunis koht. Ümberkaudne loodus meenutab teatud määral Kõrvemaad ning siinsed palumetsad on pohli paksult-paksult täis. Hoolimata sellest, et me olime teele asunud ilma hommikusöögi ja -kohvita (meil lihtsalt puudus vesi ja ei viitsinud me ka filtrit ehitada; hommikusöögiks sõime igaüks ühe üsna rõveda proteiinibatooni) muutusid me jalad ikka üsna kergeks ja kilomeetripostid suisa tuhisesid vastu.

Rikkaliku lõuna/hommikusöögi tegime Tipu koolimaja õuel, kus vesi puurkaevust ise pudelisse purskas. Meid tulid uudistama kaks noort vabatahtlikku neiut Saksamaalt, kes Tipu koolis igasugu abitöid tegid – hetkel hoidsid nad näiteks oma ülemuse väikest last. Tipu koolis tegutseb selline looduskooli moodi asjandus, nii et teele asudes uudistasid meid ca 20 8-9 aastast uudishimulikku silmapaari.

Mitte kaugel Tipu kolimajast, maantee servas oli üks korralik karujulkade hunnik. Ju see nooruke karumõmm oli kohaliku talumehe hoovis õuntega maiustamas käinud ja jätnud märgistuse tee veerde maha.

Soomaa looduskeskusse Kõrtsi-Tõramaal jõudsime poole viie paiku – tõeline rekord! Siin ootasid meid soe tuba ja toredad kolleegid Meris, Triin ja Riho. Õhtu möödus asjade lahtipakkimise, sorteerimise, ringipakkimise, pesemise ja kuivama panemise tähe all. Tipphetkeks oli aga suurepärane kuum saun.

Õhtu lõpus ca pool tundi enne südaööd selgus, et Kaidil on järgmisel päeval sünnipäev. Läksime siis kiiresti-kiiresti magama, et jumala eest ei peaks talle veel öösel laulma hakkama :D

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Blog at WordPress.com.