Palju õnne, Andre ja Kristel!

…ja kõik teised Lõunaraja läbimisel osalenud ja sellele kaasaaidanud!

Minu pilte viimase lõigu läbimisest näeb siit.

Kolmekümne kolmas päev. Paganamaa – Lõunatipu

Esmaspäev, 11. november 2013. Läbitud teekond 28 km Paganamaa lõkkekohast läbi Metsavenna lõkkekoha ja Vastse-Roosa Lõunatipu lõkkekohta.

Päike tõuseb nii, nagu peab

Miks meil on nii vähe juttu päiksetõusudest? Üsna ilmselgelt õnnestub neid lihtsalt liialt tihti maha magada. Teistel kordadel on taevas jällegi varjatud kitisarnase pilvkattega, nii et jääb üle vaid mõistatada, kuskohas see päike nüüd küll olla võiks.

Täna aga tõusis päike nii nagu pidi. Taevas lõi roosatama, omandas siis kerge kullaka helgi ja üksikud silmapiiri kohal rippuvad pilveräbalad said hetkeks värvitud tumelillaks, et siis tasa-tasa valgeteks lammasteks muutuma hakata.

Hommikupäikese kiirtes saabus meie juurde taas Kaidi. (Tere jälle, Kaidi!!) Kiire logistikaring ning veel kiirem pakkimine ja teele, Paganamaa metsi avastama.

Teed juhatas meil taas Alar, kes läks ees ning kelle liikumist saatsid rajalt kahele poole laiali lendavad puunotid ja oksarisu. Mul on küll väga kahju, et mul ei õnnestunud Piusa äärseid metsi näha, aga ega see siin küll väga alla jääda ei saa. Lisaks sügavatele orgudele ning pehmetele samblavaipadele passisid siin aiapäkapikkudena piiritulbad: Eesti Vabariik, Latvijas Republika.

Andre uudistab aiapäkapikku, Kristel uudistab fotograafi, Alar uudistab Lätit, Kaidi (fotograaf) uudistab matkatee märgistust

Isegi see päike, kes korraks oli pilvede taha end varjanud (muide, laagris asju pakkides tabas meid kiire ja ülikohalik rahe-lumekruubi-suvaliste jäätükikeste sadu), tuli taas välja ning üritas selgeks teha, et tegelikult on täiega suvi, lihtsalt meie oleme oma kalendrite ja muude tsivilisatsiooni imevidinatega asjast valesti aru saanud.

Nagu iga hea asi ikka, sai ka see meeleolukas metsarada viimaks siiski läbi ning jõudsimegi jälle majade vahele. Siin oli, muide, olnud Alari lapsepõlvekodu ning neid kelmikaid juhtumusi ta poiskesepõlvest jagus jutustamiseks ikke üksjagu.

Kristel tegi tutvust käimiskeppidega, mis töötasid üle ootuste hästi, nii metsarägas kui teel sai ta samm hoopis vilkam ning kiirem (tundus, et ka muidu reipam). Põhimõtteliselt on väidetud, et käimiskepid tõstavad kõndimise efektiivsust ca 15%. Tegime siis kiire arvutuse ning jõudsime järeldusele, et umbes 13 keppi tõstaks lineaarselt efektiivsust sajaprotsendiliselt. Tuleb välja, et matkal polegi oluline mingi varustus või füüsiline vorm vms, vaid see, kui palju käimiskeppe kaasa vedada.

Kaidi ja rohetiksik

Mingil hetkel juhtus, nagu ikka, see, et Alar läks oma vägilasesammudega ees minema ning meie (Kristel, Kaidi ja mina siis) jäime nagu turistid kunagi pilte klõpsima ning vaateid imetlema. Mõne aja pärast – ennäe – ootasid meid ühel puuvirnal tee ääres pasteedivõileivad, juust ning viinerid. Ning muidugi ka Alar, kes seal kavala muigega võileiba mugis. Oi, see pasteet oli küll imehea! Eriti hästi mõjus see Kristelile, kes selle kütusega meile säärast tempot tegema hakkas, et isegi mägede poeg Alar pidi oma tavapärasele sammule veidi juurde lisama. Ma ei hakka mainimagi, et ülejäänutel oli lausa Päris Sportlik Kõndimine.

Viuhh ja olimegi ühe raksuga Vastse-Roosal väljas, seal asub ka Metsavenna lõkkekoht. Pasteedikütus oli juba läbi saanud ning oli aeg taas tankida, seekord siis mustikasupiga. Kaidi kraamis kuskilt kotisügavustest välja ka küpsised ning pidusöök jätkus.

Metsade vahel laskub udu

Hakkas hämarduma ning metsade vahele laskus udu. Udus viiski meie tee meid Eesti kõige lõunapoolsema punkti poole – jälle üks kõige-kõigem koht meie rännuteel.

Naha talu lähedal läks Kaidi logistikat organiseerima ning sõitis Alariga Paganamaale tagasi, meie Kristeliga läksime pimeduserüpes aga aina edasi.

Juba eemalt paistis, et ühe tee otsas helgivad kaks tuld, ma esiti vaatasin, et seal seisab üks auto, esilaternatega meie poole. Lähemale jõudes hakkasid need tuled äkki liikuma ning vägagi teravalt jõudis kohale tõdemus, et mingisuguse suure looma silmad helgivad meie lampide valguses. Paar kiiret hüpet ühele ja teisele poole tegi see põlevate silmadega elukas ning meil tuli mõte, et äkki on see metskits, need ju teadupoolest niiviisi kalpsavad. Kuid kuna need silmad ikkagi ära ei kadunud ning vahetevahel ümber paiknedes meid vahtisid, langes kitse variant ära ning tuli ikka võimsama lambi järgi küünitada.

Lambi valgusvihus seisis suur hall loom, pika koonu ja sorgus sabaga. “Hunt!” käis sekundi murdosa jooksul peast läbi, enne kui ratsionaalne mõistus vahele segada jõudis. Kui see elukas veel äkki saba liputama hakkas, oli selge, et ju see ikka üks külapeni on.

Suur hall loom, hiiglama sõbralik lontrus

Kerge skepsis hinges (kes teab, mis selle parajalt kogukal koeral mõttes on, kes pimeduses vaikides meie poole vahib) ning olles valmis võitluseks, läksime koera poole. Ilmnes, et see oli üks hiiglama sõbralik lontrus, kellest sai meie truu matkakaaslane ja majavalvur terveks õhtuks.

Veel viimane metsane rajalõik haaras meid enne maailma serva endasse, aeg-ajalt ilmestas seda meie kutsu, kes suure müdinaga suvalistest kohtadest välja ilmus ning meist kapates mööda tuiskas.

Maailma serval, riigi lõunatipus, on onnike, kuhu endile pesa tegime; seal on ka väga korralik lõkkease, kus sai väga hästi sooja, tõrjuda tuli küll aeg-ajalt kohaliku kutsa pealetükkivaid armastusavaldusi. Õige pea saabus tagasi ka Kaidi, kes meiega tolleks ööks onni jäi.

Kõik see on nüüdseks aga juba ajalugu.

Kahekümne teine päev. Luige – Lõunalaagri

Neljapäev, 31. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km (16 jalgsi, 9 autoga) Luige metsamajast läbi Poogandi lõkkekoha Lõunalaagri lõkkekohta.

Kristel mõtleb järele Mustoja ületamise üle

Täna oli siis see päev, kui ma esimest korda üle nädala koti selga võtsin ja taas “päris” matkamisega alustasin. Kuidas see kõik õnnestus, sellest allpool. Päev algas Värska külje all Luige metsamajas uniselt, kuid väljapuhanult. Tahtsime, et seda tunnet jätkuks kauaks, seega pakkimisega väga ei kiirustanud ning mõtlesime – küll jõuab. Tegelikult oli see viga.

Riided pestud ja kuivatatud, elektroonika laetud, asusimegi teele. Ilm oli taas selline tavaline, siin-seal oli sinitaevalaigukesi ning rippusid kahtlased määrdunud pilveräbalad. Värska oli rahulik, mõned eidekesed seletasid omavahel midagi seto keeli. Asfalt aga põrutas jalgu. Ei olnudki nii valus, kui esiti arvasin, kuid liikusime ikkagi päris aeglaselt edasi. Setu muuseum oli juba kinni, kiikasime siiski üle aia, kena oli. Eks peab paremal ajal tagasi tulema.

Verhulitsa külast keeras matkatee metsa vahele ning kohe hakkas ka vihma tibama. Väike paus leevendas valu ning värskendas meeli, ühtlasi sai end riietatud vihmakostüümidesse. Kristel õrritas jälle loodusjõude – jope selga, vihm kohe nõrgenes, nii kui otsustas taas selle kotti panna, hakkas kõvemini sadama. Jätsime selle mängu siis peale mõnda katset ning läksime edasi, mõlemad ilusti nailonisse pakitud.

Setumaa metsad on väga ägedad. Matkatee läheb siin mööda Lõunalaagri rattarada Mustoja maastikukaitsealal männimetsade vahel, üles-alla mööda liivaseid metsateid.

Hakkas hämarduma.

Teade mõistatuslikult sõnumitoojalt

Ühes paigas metsa vahel on luited, seda kohta kutsutakse Tinaliivaks. Infotahvli küljest leidis Kristel äkki rippumas ühe pudeli, pudeliga oli kaasas tore soov – toredat matkateed Mustojal – ning lisaks oli Lõunalaagri radade kaart. Pudel nägi esialgu kahtlane välja, mõtlesime esiti, et lihtsalt vesi, kuni otsustasin siiski selle lahti keerata ning nuusutada. Oh sa püha püss, ehtne setu hansa! Oi milline rõõm meid valdas! Tänasime sõnade ja mõtetega toona tundmatut heategijat ning soovisime talle kõike kõige paremat, mida maailmas leida võib. Valu ja väsimus olid ka kui peoga pühitud. See oli tõeline matka tipphetk. Leidub ilmas ikka häid inimesi, see kõik oli ilmselgelt meile jäetud. Aitäh!

Reipal sammul läksime edasi, samm oli lausa tantsisklev. Loomulikult eksisime kohe ka õigelt rajalt. Oli juba täiesti pime. Mis seal ikka, korralik kaart oli meil olemas, julgustav rüübe samamoodi ning seadsimegi sammud kõige otsemat teedpidi Poogandi lõkkekohta, tagasi minna küll enam ei viitsinud.
Läbi raagus kaselatvade särasid tähed.

Jõudsime Poogandile, väsinud ning näljased, veidi heidutatud mõttest, et 10 km veel astuda. Väsimus võttis võimust. Otsustasime siis teha ühe Väga Hilise Lõunasöögi ja see tee metsavaikuses ikkagi ära kõmpida.

Äkki helistas meile Alar, kes ootas Lõunalaagri lõkkekohas ning tundis muret meie käekäigu pärast. Kuuldes, et oleme alles Poogandil, pani ta jalamaid oma autole hääled sisse ning tuli meile järgi. Kümmekonna minuti pärast ta piirivalvepatrulli saatel saabuski. Nood olid seal lihtsalt dokumente kontrollinud (piiri ääres ikkagi, salakaubavedu ja muu) ning kuuldes, et metsa all ootavad mingid sõgedad, kes mitmeid sadu kilomeetreid sügisilmas maha kõmpinud, tahtsid ka ise meid oma silmaga näha.

Tervitused ja muud head soovid vahetatud, kobisimegi Siku autole. Algul küll olime pisut skeptilised – sohk ikkagi – kuid kuuldes, et laagris on lõke üleval ning hõõgveingi tulele pandud, polnud enam pikka mõtlemist ning viimased kilomeetrid sõitsimegi autos. Mina olin päris rõõmus, et ei pidanud end enam lõhkuma ning mulle tundus, et Kristelgi oli salamisi üsna rahul.

Õhtu mööduski lõkke ääres juttu vestes ning imemaitsvat hõõgveini rüübates, kuni uni meid enda valda tiris ning kõik ilusti telkidesse nurruma läksid. Oli olnud ilus päev.

Seitsmeteistkümnes päev. Peri – Leevi

Laupäev, 26. oktoober 2013. Läbitud teekond 20 km Peri lõkkekohast Leevi lõkkekohani.

Motomatkajad

Tujurikkujat parafraseerides:
– Halloo, kes meist siin kuiv on?!
– Mina mitte!!

Jõudiski siis tänase päeva näol kätte see, mida viimased kaks nädalat oodatud sai – põhimõtteliselt sadas päev läbi. Ja kõvasti. Hommikul taevasse vaadates oli kõik nii ühtlaselt hall, et kui üldse kunagi miskit hall on olnud, siis sai see kah vastavalt sellele hommikusele taevale ümber defineeritud.

Hommik läks kiiresti, pakkisime oma telgid kokku ning olime pool 11 stardivalmis. Umbes kell 11 pidi hakkama vihma sadama ja täpselt nii ka juhtus. Vihm läks muudkui tugevamaks ja nii sadaski sujuvalt kuni lõunani välja. Sai siis astutud, Perist mööda,  põhiliselt mööda kruusateid. Et vihma sadas, oli tempo kiire, väga pausitamist ei olnud.

Peale Perit möödus meist kolm mootorratast, ühe tagaistmel vilksatas justkui telk. Tegime siis endamisi nalja, et näe, kah matkateel. Küllap alustasid täna, erinevalt meist, kellest osa juba enam kui kaks nädalat teel olnud. Mõni aeg hiljem kohtasimegi neid teel, kui viimased pausi pidasid, ja tuligi välja, et ongi matkateel. Alustatud oldi küll juba eile. Vahetasime siis muljeid ja kuulsime, et noil ratastel oldi käidud hiljuti ka lausa Iraani külje all, Armeenias ja Gruusiaski.

Veel saime kuulda, et tegelikult oli neid rohkem, saba aga oli Põlvas linnavahel tagant ära kadunud. Jätkasime siis oma teed ja mõne aja pärast sõitiski meist koguni üheksa ratturit mööda. Tervitused siinkohal Raulile ja tema kompanjoonidele.

Natuke peale rattureid võisime üle põllu lippamas näha kolme kitse, valged tagumikud helkimas. Ja varsti peale seda otsisime meeleheitlikult katust, mille all lõunat pidada võiks. Leidsimegi. Saarjärvelt. Märjad riided kuivade vastu vahetatud ja kõht täis söödud, asusime taas teele ning päeva teine pool ei peitnud endas peaaegu üldse vihma. Praegu küll jälle pritsib midagi taevast, aga see selleks. Kahju ainult, et Andre kuskil kaugel autoga müttab ja matka nautida ei saa.

Päeva teine pool viis läbi toreda männimetsa ja nii mõnestki väga liivasest tõusust üles, nii et igakord mõtlesime ikka nende ratturite peale ja et kui palju nalja neil võis saada sealt ülessaamisega.

Täna ja 10 aastat tagasi

Leevi lõkkekohta jõudes avastasin enda rõõmuks ja üllatuseks, no siin ju ka varem käidud, küll tiba enne, kui siia RMK lõkkekoht sai. Pea 10 aastat tagasi, võib öelda, et oma esimesel päris talvisel matkal. Ja siinkohal siis tervitused Priidule, Mardile ja Henrile. Tookord sai siis ööbitud siinsamas lähedal astangu all, testitud 25-kroonist kirvest, mis oma hinda igati õigustas, ning matkatud mööda Võhandut Mustjärve äärde, et sealt varahommikul Tallinna poole tagasi rongile minna, sest tollal polnud ju kellelgi varustust, mis oleks kutsunud teist ööd metsas mööda saatma.

Täna aga saatsid meie õhtut siin kaunid ja nukrad Jaapani muinasjutud. Kell on alles 8, aga meil juba kõik tehtud, nii et tundub, et täna tuleb öörahu varakult. Selles suhtes võib öelda, et vihmased päevad on väga operatiivsed – kõik asjad saavad väga kärmelt tehtud.

Ning vihma vaid sadas ja sadas…

Neljateistkümnes päev. Kantsi – Ahja

Kolmapäev, 23. oktoober 2013. Läbitud teekond 29 km Kantsi lõkkekohast Emajõe-Suursoo looduskeskuse kõrvalt läbi Kavastu, üle Suure Emajõe, Kastre jahionnist mööda, läbi Terikeste küla ja Võnnu Ahja lõkkekohani.

Kuidas me Emajõest üle ei saanud

Täna oli siis see kauakardetud 28 km päev. Silmi avades oli akna taga näha äärmiselt halli päeva algus. See ei mõjunud kuigi motiveerivalt. Tänu sellele, et ööbisime looduskeskuses, kulus hommikustele toimetustele tavalisest vähem aega. Hommikusöögiks sõime eilsest järele jäänud makaronirooga – seegi kiirendas tegutsemist. Köögilaua taga istudes ja aknast välja piiludes oli näha, et peale kõikehõlmava halluse on väljas ka vinge tuul. Selleks ajaks kui Liina tööle jõudis, olime meie juba täiesti stardivalmis. Vinnasimegi siis kotid selga ja alustasime päevateed.

Kui juba väljas olime ja kõndisime, ei tundunud see ilm enam nii hull kui läbi akna vaadates. Esialgu keerasime oma ninad nö tagasi, sest Kantsi lõkkekoht jääb matkatee marsruudist veidi kõrvale. Tee kulges lagedate põldude vahel kuni Kavastuni. Kavastus ootas Emajõe ületus. Enne seda külastasime poodi, ostsime mõned õlled, apelsinimahla ja mõnusad rasvased pirukad ning suundusime jõe poole.

Siis, kui praami ei olnud

Jõe ääres ootas meid „tore“ üllatus – paadimees oli lõunal ja lõuna lõpuni jäi veel peaaegu tund. Nii ei jäänud meil muud üle kui istuda ja oodata. Jõime õlut ja sõime pirukaid… ja ootasime. Et tuul puhus üsna teravalt, siis tuli sooja hoidmiseks selga panna kõik riided ja välja võtta kangem kraam. Aja viitmiseks võtsin välja ka Daniil Harmsi lastelugudega raamatu, mida ma siis teistele ette lugesin. Harmsi absurdsed jutud ja Vana Tallinn sobisid kokku nagu valatult.

Umbes tunni aja möödudes nägime, et teisele poole jõge paadimehe majakese ette sõitis valge auto – tähendab on lootust üle saada! Aga veel enne, kui tuli ametlik paadimees, saabusid kaks kalameest uhke mootorpaadiga. Sellega me siis üle saimegi! Siinkohal tervitame kalamehi, Aarnet ja tema sõpra, kes igati muhedad ja mõnusad tundusid.

Üle jõe saanud, alustasime liikumist tagasi Emajõe-Suursoo looduskeskuse suunas, lihtsalt teisel pool jõge. Olles juba veidikene liikunud, märkame oma rõõmuks liiklusmärki, mis tähistab asfaldi muutumist kruusateeks. Aga kui lähemale jõudsime, siis selgus, et märk hoiatab hoopis teel tolknevate vanurite eest. Natukese aja pärast läks siiski asfalt üle ka kruusateeks, vanureid aga ei näinud me kuskil.

Ettevaatust, teel tolknevad vanurid!

Ja siis jõudsime selle matkatee pikimale, 5 km pikkusele sirgele. See oli tõesti üsna pikk marssimine. Aga motivatsiooniks oli sirge lõppu kokku lepitud lõunapaus. Sirge esimesele veerandile jäi jahimeeste onn. Avar ja ruumikas püstkoja moodi onn sobib lõunapausiks või hädaööbimiseks. Onni juurest algas kütiliin – regulaarsete vahemaade järel olid püsti pandud jahitornid, kokku 13 tükki.

Sirge oli pikk ja… sirge, aga sai siiski läbi. Nagu kokku lepitud, ootas sirge lõpus Andre lõunapausiks vajaliku kraamiga. Lõunaks oli täna spetsiaalne matkasöök, mis valmib vaid kuuma vee peale valamisega. Kõht täis söödud, tuli peale väsimus ja uni. Nii ma siis istusin ja lasin silma looja, samal ajal kui teised juttu ajasid. Äratus oli minu jaoks üsna äkki ja muutis mind väga tõredaks. Tagantjärele vaadates süüdistan selles paati oodates tarbitud vanakest. Kaalusin tõsiselt matka katkestamist ja Andrega liitumist. Lõpliku otsuse langetas kulli ja kirja viskamine. Münt ütles, et peaksin matka katkestama… ja see tundus kuidagi väga vale mõte. Niisiis ma otsustasin jätkata.

Peale lõunapausi tuli veel hulgaliselt külamaastikke. Muu hulgas läbisime ka Terikeste küla. Neile, kes on lugenud Nipernaadit, peaks see nimi tuttav ette tulema. Reaalsuses koosneb aga Terikeste küla mõnest lagunemise viimases etapis olevast majast – üsna nukker.

Peale Terikeste küla tuli Võnnu, mis algas lagunevate kolhoosihoonete ja minu eest põgeneva lambakarjaga ning lõppes kahe kalmistuga. Selleks ajaks, kui me Võnnust läbi saime, oli ka juba päris pimedaks läinud.

Õhtud Võnnu lähistel

Sellest kõige viimasest otsast on mulle meelde jäänud kolm asja – suured masinad, metsalõhn ja kõrvetised.

Suured masinad olid esmalt kuulda ja siis näha. Üks neist oli forvarder ja teine vist mingi maapinna istutamiseks ettevalmistamise masin. Päris eriline kogemus oli neid seal pimedas metsateel kohata – suured prožektorid peal, aupaklikult vaikses tööseisakus meie möödumist oodates.

Varsti peale masinaid keerasime väiksematele metsateedele ja ületasime Põlvamaa piiri. Sellest etapist ongi mulle meelde jäänud mõnus kõikehõlmav metsalõhn. See lõhn meenutas mulle lapsepõlve ja sügiseseid seenelkäike Kilingi-Nõmme ümbruse metsades.

Ja kolmandaks kõrvetised… Mida lähemale Ahja lõkkekohale, seda enam need endast märku andsid. Taaskord süüdistan kõiges tarbitud vanakest. Kui lõkkekohta kohale jõudsime, oli mul juba päris paha olla. Lausa nii paha, et kui teised juba õhtusööki valmistasid, ei tahtnud mina sellest kuuldagi. Õnneks olid ka õhtusöögiks planeeritud matkatoidud, nii valmistasin mina enda oma siis, kui selle järele isu tekkis.

Kuna päev oli pikk, siis oli õhtu üsna lühike. Sõime kõhud täis, nautisime pisut lõket ja läksimegi magama. Oligi see päev selja taga.

Üheteistkümnes päev. Kaiu – Kukemetsa

Kolmapäev, 20. oktoober 2013. Läbitud teekond 22 km Kalamehe lõkkekohast Kaiu järve äärest Kukemetsa metsaonni.

Hommik Kaiu järve ääres

Kätte on jõudnud need ajad, mil hommikuti tuleb hambapastatuubi pasta kättesaamiseks taguda, pigistamisest ei piisa. Ehk siis ilmad on karged. Ärkamine võttis veidi rohkem aega kui tavaliselt ja magamiskotist välja ronimiseks tuli koguda pisut tahtejõudu. Aga hommikuste joogaharjutuste tegemisega sai keha mõnusalt soojaks. Puder ja kohv sisse kallatud, jätkasime matka, täna siis Kristeliga kahekesi. Võiks öelda, et päev oli täna peaaegu sajaprotsendiliselt parem kui eilne. Ilm oli ilus – külm, kuid päikseline ja maastik ning loodus kordades ilusam ja huvitavam. Lõpuks olime metsas. Samal ajal kui meie Kristeliga matkasime, sõitis Andre autoga ringi ja ajas asju – tegi niisama tööd ja käis poes ja apteegis. Kohtusime uuesti lõunapausiks, mis täna üsna hilisel ajal aset leidis.

Teekond peale lõunat

Peale lõunat jäi meil veel kõndida umbes 7 km. See möödus päris kiirelt. Kui me Kukemetsa onni jõudsime ootas meid ees lausa kaks lõket! Üks väljas ja teine onnis sees. Katusealuse all põles ka tormilatern…  Romantika missugune. Valisime siis neist kahest lõkkest mugavama ja läksime onni. Õhtusöögiks keerasime kokku makaroni-konservi-oa-tomati-oliivi-roa, mis oli lihtsalt imeline. Ja nüüd pole muud kui magama keerata – siis on  kõik esmased vajadused rahuldatud ja elu ilus.

Head ööd kõigile – me lõhume nüüd veidi puid ja lähmegi magama.

Kümnes päev. Elistvere – Kaiu

Laupäev, 19. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Elistvere looduskeskusest läbi Maarja-Magdaleena ja Papi lõkkekoha Kalamehe lõkkekohani Kaiu järve ääres.

Missioon: Maarja-Magdaleenasse enne lund ja vihma

Elistveres sai kaks päeva puhatud, jõudu kogutud, asjalik oldud ja niisama aega venitatud; liigeseid ravitsetud ja loomi vaadatud. Vaim ja keha värske, asusime täna taas teele, seljakotid viimse piirini täis laotud.

Ilmnes üllatav tõsiasi, et sügis on meie kodumaal kätte jõudnud. See päris Sügis, mitte lihtsalt niisama suvehõngune oktoober. Ühes sellega ka rajutuuled, üdini läbivetitavad peenikesed vihmad ja lumekruubid. Kõike seda saime täna ka tunda.

Enne Maarjat tabas meid selle matka seni tõsiseim sadu. Saju koostis oli selline ebamäärane, oleks nagu olnud vihm aga selle tahke aine sisaldus oli ebatavaliselt suur. Pärast jäid isegi miniatuursed hanged põõsaste alla.

Maarja poes ei olnud elektrit ja uks oli kinni. Poe ees, varikatuse all, ootasime saju möödumist, vahetasime riideid selga ja seljast (kuna sadu mööduski) ning suhtlesime kohalikega suletud poe teemal. Veider oli see, et kohalikud ei tundunud meid eriti uskuvat, kui ütlesime, et uks kinni on, ikka katsuti ust. Ju meid vaadati selles külas kui piisavalt kahtlaseid võõrkehi, need teevad ikka lolli nalja.

Saju möödudes läksime edasi ja kohtasime teel üht toredat saksa lambakoera, kes tõi meile mängimiseks hästi pisikese pulgakese. Ta peremees oli sealsamas tee kõrval, müttas käruga kuusetaimi vedada. Tuli välja, et ta oli pärit Hollandist, doktorant Maaülikoolis. Juttu rääkisime temaga aga selges eesti keeles.

Mõni minut hiljem tabas meid järjekordne maru koos vihma ja mingi plögaga. Sadu ei tulnud mitte ülevalt alla, vaid kuskilt suvalisest kohast külje pealt, justkui oleks gravitatsioon heaks arvanud lihtsalt niisama suunda muuta. Seekord saime korralikult märjaks.

Pisut enne Papit oli üks puu elektriliinidele kukkunud ning tossas. Nii saimegi elektriloomakeste ning neid taga ajavate elektrikutega teel Pappi võidu võtta.

Vaade Papi lõkkekohast

Papi lõkkekoht, kus me lõuna tegime, on kaunis kohakene Saare järve ääres. Kuna me olime parajalt niisked ja taevas hakkas selginema, siis ka üpris jahe. Annemariet tabas esimese päeva külmahoog – kõikehaarav mõistust halvav külm, mis tuleb sooja tubase keskkonna vahetamisest väliskeskkonna vastu. Ta üritas külma peletada ümberlauajooksuga, kuid vaid osalise õnnestumisega. Kristelil oli peaaegu niisamagi soe, piisas vaid ühest koorikust – nii võis tegeleda pigem enda sisemuse soojendamisega, ja seda märksa suurema eduga.

Papi lõkkekohas sai selgeks ka see, mis mind juba mõned kilomeetrid kummitanud oli. Minu vasak hüppeliiges teavitas mind meie koostöö peatumisest….

Tuli langetada raske otsus – kas katkestada või rämeda valu käes valuvaigistite najal edasi komberdada. Kuna eelmisest aastast see enda lõhkumine lõppes kahe nädalaga voodis, siis viimane variant ei tundunud kuigi mõistlik. Veelgi vähem meeldiv tundus aga katkestada.

Sai leitud kompromiss – Annemarie ja Kristel lähevad jalgsi edasi ning mulle tuleb keegi järgi, viib mind Elistverre; võtan siis sealt auto, millega Annemarie siia tuli, ning liigun paar päeva autoga, seniks kuni jalg paraneb ning ma taas käia saan. Nii ei katke matk ning ma ei pea kuskil mõttetult aega kulutama. Olulised asjad saavad nähtud ning tüdrukud saavad rajal vajalikud asjad ikkagi ära teha.

RMK Jõgeva piirkonna külastusjuht Andri tuli mulle järgi ja päästis meid hädast.

Jätkab Kristel:

Peale seda kui Andre maha olime jätnud, viis tee mööda saare(?)alleed Saare mõisani ning sealt sai astutud mõned head meetrid vana sõpra asfalti mööda Kaiu järve poole. Viimasel ristil enne Kaiu poole keeramist trehvasime ka Andret, kes väga mugavalt autoga sobiva laagripaiga nendest paljudest üsna hajali asuvatest lõkkekohtadest välja valis. Selleks hetkeks kui me Annemariega kohale jõudsime, oli lõke püsti ja nii see päev maalilise Kaiu ääres õhtusse veereski.

Kaiu järve ääres on riburada pidi viis erinevat lõkkekohta. Võtsime ühe keskmise, kus sai puukuuri lakas magada.

Homseni! Ja seda siis juba uute seiklustega.

Viies päev. Hundissaare – Siimusti

Esmaspäev, 14. oktoober 2013. Läbitud teekond 15 km Hundissaare lõkkekohast Siimusti lõkkekohani.

Pannkoogine hommikuidüll Hundissaares

Täna õhtusööki tehes tekkis küsimus – kuhu on kadunud kogu tüümian? Vastuse leidsime õige pea – Kristeli sokkidese ja nende vahele.

Kohanimed on siinkandis pisut eksitavad – ei olnud Hundissaares hunta ega Koerus koeru. Ainult mingid rähnad toksivad metsa all.

Igatahes täna saabus see hetk, kui saime oma jalge alla mõõdetud 100 kilomeetrit Eestimaa pinda. Praegu, siin lõkke ääres Siimustis, on meil tegelikult ära käidud juba 107 km.

Paar sõna siis ka käidud tee kohta. Need on olnud ühed ääretult kenad kilomeetrid, kus sügis on end näidanud kogu oma värviküllases säras. Ilmadega on roppu moodi vedanud, vaid esimesel päeval saime veidike mingisugust vihmalaadset toodet kaela.

Siin Järva- ja Jõgevamaal on rada vähemalt jalgsimatkaja jaoks võrdlemisi hästi tähistatud. Vaid vahetult enne Aravetet oli üks rajalõik, mis läks võssa ja näis sinna jäävatki; kuna aga oli pime ja meil tol hetkel täiesti suva, kuidas minna, ei vaevunud me rada üles otsima ja murdsime otse läbi kuusetihniku – Aravete tuled juba paistsid.

Peale Aravetet oli ka tähistusega võib-olla kahtlane lugu, kuna aga oli juba nii pagana pime ja uduvihma tibas, siis võtsime ette mingi ettejuhtuva põlluserva ja jõudsimegi vastu ootusi õigele teele välja. Aga aitab vanadest aegadest siinkohal.

Täna oli võistlus kõige mõttetuma matkavarustuse tiitlile. Peale pingelisi eelvoore jäid sõelale kolm asja – vahatükk G1000 riiete töötlemiseks, potihoidmise tangid ja üks keskmise suurusega liigendnuga. Võitsid potitangid. (Kuidas seda vidinat päriselt nimetatakse?)

Asjad on jääs

Muus osas oli tänane päev üsna sündmustevaene. Hommik oli küllalt külm, telk oli pealt päris korralikult jääs. Hein, infotahvel ja peldiku katus ka. Päev aga oli kohe põrgulikult ilus, taevas polnud mitte pilvekribalatki, õhk oli meeldivalt karge ja tuul vaid aimatav. Teed olid aga sirged ja pikad… Läbi sai need käidud aga kuidagi hoopis kähku. Ei saanud nagu arugi, kui äkki Siimustis kohal olime. Vahepeal sai tehtud lõuna ühe suure kuuse juurte all.

Siimusti lõkkekoht on taas selline pisike ja armas kohake ning seekord suisa männimetsa all (ehk siis kuuskede seas on paar mändi ka), läheduses on Siimusti laululava ja suur muruplats. Kahjuks pole siin lähedal kuskilt vett saada, me olime õnneks ettenägelikud ja täitsime ühe lahke külamehe juures oma pudelid ära. Tal oli ka väike kollane krants, Pätu.

Kui eile õhtul uhuutas meile unelaulu kassikakk, siis siin Siimustis lihtsalt undab midagi metsa vahel.

Neljas päev. Oostriku – Hundissaare

Pühapäev, 13. oktoober 2013. Läbitud teekond 19 km Oostriku lõkkekohast Hundissaare lõkkekohani.

Varjudemäng Tapikul

Täna jõudsime Jõgevamaale.

Endla looduskaitsealal Oostrikul ja selle ümbruses on väga palju väikeseid allikad ja neist algavaid ojakesi – ööd ja meie und saatis nende mulksumine ja vulin. Igatahes oli hommik päris uimane, taevas olid pilved ja õhurõhk madalamast madalam. Tõusime küll vara üles, aga munesime lõkkekohas niisama, levi otsides ja… ei teagi, kuhu see aeg niimoodi läks.

Just teele asudes pistiski päike enda kiired pilvede vahelt läbi ning kõndimine läks hoopis lustlikumaks. Võlingi lõkkekohas kohtasime kahte toredat tädi, kes andsid meile kruusitäie jõhvikaid lihtsalt ilusate silmade eest. Homne puder saab olema tore. Ei, homsed pannkoogid saavad olema toredad.

Edasi kulges tee kilomeetreid ja kilomeetreid mööda põldudevahelisi kruusateid. Väga ilus oli see kõik, aga säärane kõva kattega tee põrutab jalataldu ja see on veidi valus.

Lõunasöök varemete vahel

Lõuna oli sellises kohas:

Tee oli väga hästi märgistatud. Inimesi oli vähe ning (kunagised) külad olid sõna otseses mõttes välja surnud ja varemetes. Aga päev oli ilus, vaikne, sportlik, meditatiivne. Seljakotid on kergemad või siis oleme meie nüüdseks juba tugevamad. Loomi ei näinud, ainult mingi kass lippas meie ees, vahetevahel seljatagust kontrollides ja sammu kiirendades. Päikeseloojang oli taas meeliülendavalt maagiline ning lehti aina langes ja langes, nagu jaapani muinasjutus.

Hundissaare lõkkekohas praegu on olukord idüllilähedane. Tuuletu. Lõke põleb. Mets on vaikne. Lõkkekoht on pisike ja armas. Ja siinkohal lõpetame, sest ega elus on muud ka teha, kui internetis passida. Aga seda ütleme küll, et kui te veel pole konkreetset plaani teinud, millal meiega liituda, siis on selleks tagumine aeg. Sellisest metsaromantikast lihtsalt peab osa saama!

Taevas on täna öösel kristallselge ja tähti sajab. Siin huikavad kakud. Head ööd!

Kolmas päev. Tamme – Oostriku

Laupäev, 12. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Tamme lõkkekohast läbi Koeru Oostriku lõkkekohani.

Hommik Tamme lõkkekohas

Tänane päev sai tituleeritud kõige ilusamaks matkapäevaks.

Päev algas taas kõikematvas udus, mille alt ilmutas end härmatisepoiss, millest omakorda tegime järelduse, et öö oli olnud külm. Päev see-eest oli taas väga palavalt päikeseline ning õhtuhakk tervitas meid maalilise 360-kraadise, täiesti ebamaises valguses päikeseloojanguga.

Tegelikult möödus päev väga kiirelt, sest seltskonda oli palju. Hommikul lõbustas meid Jon, kes oli meile külla tulnud vaid üheks ööks, ning pidi täna lõunaks Koerust bussile saama. Kuna hommik möödus meil taas uimerdamise ja sissemagamise tähe all, siis teelemineku ajaks oli meil juba päris kiire ja me otsustasime, et LÄHME. Andmine oli korralik ja pea pool päevateekonda sai käidud nagu niuhti. Jon kappas ühel hetkel eest ära, et ikka bussile jõuda, ja jõudiski.

Enne Koerusse jõudmist sai arutatud paradiisi mõiste ja elysiumi etümoloogia üle.

Koeru oli sügiseselt ilus, väike rahulik kohake. Aga koeru oli Koerus küll vähe. Enne oli ja pärast oli, aga Koerus eneses koperdas vaid üksik kass. Peale mainitud hiireküti oli seal veel väga ilus kunagine kõrts-postijaam.

Lõuna sai tehtud traditsiooniliselt põlluservas traktorigaraaži ees.
Üsna äkki aga ilmus meie kõrvale Toomas, kelle jalgrattale oli suurelt kirjutatud “Matkapesa”, mis meis kohe huvi äratas. Vestsime pikalt juttu ning saime Toomaselt põhjaliku giiditeenuse. Tee kõrvale jäi Koeru telemast, mis on (jalamilt mõõdetuna) Eesti kõrgeim ehitis, kõrgusega 349,5 meetrit.

Saime ka palju muud Järvamaa elu-olu ja Toomase enese matkaettevõtluse kohta teada, lisaks ka kohalikku kultuurilugu. Toomas lubas meiega paari nädala pärast ühineda ning ehk ka kitarri kaasa võtta. Ootame.

Meie ajutine teejuht teadis pajatada veel „Prohvet Maltsveti” prototüübist, kes siin paigus elanud (kodanikunime peab asjaosaline ise kommentaaridesse kirjutama, seda mälu kinni ei pidanud), ning et ka härra Hillar Palamets end selle kandi meheks peab.

Kõige kaunim päikeseloojang

Teed mööda edasi minnes jõudsime Norrasse. Tegelikult küll Norra külla, kus asub Norra mõis ja Norra allikad. Norra mõis on nime saanud mõisniku von Knorringu järgi, kelle nimi eesti keeles mugandus Norraks. Võite pakkuda, millega Knorringute järeltulijad Saksamaal tegelevad. Vihje – matkalõunasöögid.

Päris päikeseloojangul tabas meid äratundmine, et Norra ja Oostriku on meie lemmikkohad Eestis. Fantastiline paik,  tulge kindlasti vaatama. Eriti sügisesel päikeseloojangul.

Päeva loppedes jõudsimegi Endla looduskaitsealale, ning leidime üles ka Oostriku lõkkekoha. Oostriku lõkkekoht on selline pisikene paigakene otse tee ääres, kuhu heal juhul kaks telki mahub. Õnneks ei olnud siin kedagi ees.

Õhtul külastas meid üks kobras, kes lambi valgusvihus silmi kissitas ja siis mööda teed minema paterdas ning eemal plartsatades ojja kadus.

Tänane öö on pisut soojem kui eelmine ning kotile me nüüd kobimegi. Head ööd kõigile.

Esimene päev. Matsimäe – Kurisoo

Neljapäev, 10. oktoober 2013. Läbitud teekond 24 km Matsimäe karjääri lõkkekohast Kurisoo lõkkekohani.

Päris alguses

Alguseks väike seletus – kuna me päris alguse (ja korduvalt läbikäidud tee) jätsime vahele,  siis tuleb selle matka pikkuseks 588 kilomeetrit. Nii.

Vastupidiselt kõigile ootustele oli täna kaunis suvepäev. Tuult polnud, vihma ka eriti mite, päike säras ning tegi olemise põrgulikult palavaks.

Alustasime täpselt kell 13:00 Matsimäe karjääri lõkkekohast. Tore ja tuttav paik.

Mida me siis täna nägime? Kalamehi Matsimäe karjääris, kevadise suure porno asemel ehk Seli raba laudteel polnudki väga hull astuda, sisse vajusime vaid korra ning sedagi ainult pahkluuni ning sedagi ainult Kristel. Peale seda tervitas meid Kollassaare kommuuni-talgutalu, kus sai kott esimeste kesvamärjukeste arvelt kergemaks timmitud.  Kontrollisime veel Simisalu loodusmaja juures olukorda, lõunatasime Kodru raba vetelpääste torni varjus, pärast seda lõikasime natuke võsa ja üleüldiselt kõndisime ennast ogaraks. Pisut enne Kodru raba lõppu tulid meile vastu veel jahimehed ja üks pisike foksterjer.

Lõpuks oleme teel

Tore oli see, et metsast välja astusime Järva-Madise kiriku kõrval, hetkel, mil kirikukell seitset lõi. Kirik oli kõrge ning hämaras ka üsna vananäoline ja ebamaine. Tore oli veel Aravete tondiloss, mille kõrval pimeduse varjus jalgu-õlgu puhkasime. Polegi varem matkal suure ja täiesti tühja paneelmaja juurde jalgu puhkama sattunud. Mõned korrad eksisime teelt, pime oli.

Praegu aga kõik hea. Ootamatut palju sai kõnnitud, ootamatult suured tõusud olid Aravete laululava juures suusaradadel ja ootamatult ära väsitas vastavalt siis 33- või 24-kilose kotiga ringijalutamine. Viimane kilomeeter näiteks kestis kauem kui (vähemalt) viis eelmist kokku. Tegelikult, seljakotiga, mis kaalub umbes kolmandiku kehakaalust (meil mõlemal), ei olegi selline astumine päris naljaasi.

Täna ööbime Kurisoo laululaavu all. Head ööd ning homseni!

Homsest läheb jälle lahti!

Uus matkatee ootab läbikäimist. Ärme lase sel siis liiga kaua oodata.

RMK matkatee lõunrada

627 km. Matsimäe – Elistvere – Otteni – Vällamäe – Ähijärve. Tule ühine meiega, sest Eesti loodus on maagiline ning ega linnas niikuinii midagi targemat teha ei ole.

Plaan on siin.

Kuna seekordne matk tuleb pisut töisem kui eelmise aasta oma (sellega seoses võivad matkatee enda põhimarsruuti muutused sisse tulla), siis pikaks ajaks täpset kava me ette anda ei saa. Kindel on see, et 16. oktoobriks jõuame Elistverre, kuid mis sealt edasi saab – millist rada pidi, millal ja kuidas me edasi läheme – on tänaseks veel ebaselge. Oma plaanidest anname siin blogis igatahes teada. Aga kindel on see, et üllatusi tuleb seekord ette (noh, tee on ju ka pikem).

Seekord alustame vaid kahekesi – teele lähevad vaid Andre ja Kristel, kuid ülejäänud liituvad meiega matka jooksul.

33+25

Kuna tee Aegviidust Napuni (ning sealt ka pisut edasi) on palju-palju kordi ühte ja teist pidi läbi käidud ja väga tuttav, siis ei alusta me seekord päris algusest, vaid pisut kaugemalt – Matsimäe karjääri lõkkekohast. Niiviisi hoiame ka paar päeva kokku.

Seljakotid on veel raskemad kui eelmine kord, loodetavasti ei vaju me selle tõttu matkal väga palju lühemaks :)

Näeme lõunarajal!

Varustusest ja matka ettevalmistamisest

Kunagi ammu sai lubatud, et anname ka väikese ülevaate meie matka tehnilisematest üksikasjadest – kuidas me matka ette valmistasime ning millist varustust kasutasime. Palun – siin see nüüd siis on! :)

Ettevalmistusest

Pakkimine Aegviidus

Kuna matkateel on poode üsna vähe – Kablis, Kilingi-Nõmmes, Lelles ja Aegviidus – ning suure hulga toidu pikka aega kaasas tassimine oleks väga raske, siis otsustasime toiduprobleemi lahendada sel viisil, et ostsime enamuse toidukraami (kõik selle, mis kiiresti ei rikne) ühe korraga Tallinnast ära ning jaotasime selle teele laiali. Osa toidust saatsime Aegviitu meie sõbra Jana juurde, osa viisime enne matka algust Soomaa Rahvuspargi külastuskeskusesse Kõrtsi-Tõramaal ning osa jätsime Kilingi-Nõmme Annemarie vanaema juurde. Lisaks jätsime neisse punktidesse ka muud vajalikku – puhtaid riideid, kütust matkapliitidele, patareisid ja muud säärast. Tegelikult saime osa kraami korra veel edasi saata – Riho Soomaa RP külastuskeskusest viis osa  asju Soomaalt ka Saeveski metsaonni ette ära – tal oli niikuinii sinnakanti asja ning kuna Soomaalt järgmine varustusetäiendamise koht oleks olnud väike pood Lelles ning suurem alles Aegviidus, siis oli see ka meile üsna abiks.

Loomulikult kasutasime ka mõningaid teele jäänud poode – tegelikult küll ainult Lelle ja Aegviidu oma – et osta värskeid toiduaineid (lihakraami, leiba ning värskeid aedvilju – kõike seda, mis kipub kiirelt riknema) ning iseenesest mõista kasutasime ka sõprade abi, kes meiega vahepeal mõnedeks päevadeks liitusid ning said meile linnast kõike vajalikku juurde tuua. Iseenesest oleks hakkama saanud ka ilma nende abita kuid tassimist oleks siis rohkem olnud ning mitmeidki häid asju ei oleks endale sel juhul lubada saanud. Ning kindlasti ei oleks ka pooltki nii lõbus olnud :)

Tuleb mainida, et toidu ühekorraga ära ostmine tuli kokku odavam, kui selle jaokaupa hankimine – kaupade hinnad väiksemates poodides on tihti kõrgemad kui suurtes kauplustes. Muidugi tuleb kogu toidu korraga ostmisel hoolega arvutada kui suuri koguseid hankida on tarvis, et mitte asjata raskust kaasas vedada ning toitu lihtsalt ära visata, või et mitte kogemata nälga jääda :)

Varustusest

Blogi kirjutamine ukulele saatel

Teel olles pidasime blogi ning postitus ikirjutasime igal õhtul. Blogi kirjutamiseks ja postitamiseks kasutasime nutitelefoni. Kuna need seadeldised tarbivad üsna palju elektrit ning meile teele väga palju võimalusi laadimiseks ei jäänud, siis kandsime endaga kaasas kahte säärast lisaakut: Powertraveller powermonkey eXtreme. Ühest akutäiest piisas nutikale (Samsung Galaxy S2)  kolmeks laadimiskorraks, aga kuna me laadisime sellega ka enda tavalisi mobiiltelefone siis oleks vähemalt korra rohkemgi saanud. Akuga on kaasas ka päikesepaneel, mida me oma matkal kahjuks eriti põhjalikult katsetada ei saanud – päikest oli lihtsalt vähevõitu. Siiski, ühe korra põhjal, mil neid paneele põhjalikumalt katsetada saime (selge taevas, oktoobri alguse pärastlõuna, ca 14.00) siis on need uue põlvkonna paneelid üliefektiivsed (päikesepaneeli kohta muidugi) – ca pool tundi laadimist andis tavalisele mobiiltelefonile ca 10 min kõneaega ning nutitelefonile 6 min internetis surfamist. Siiski pole kaasaskantavad päikesepaneelid Eesti sügiskliimas eriti mõistlikud elektri tootmise vahendiks, õnneks ei kaalu need eriti palju.

Pealampide ja GPSi jaoks oli kaasas lihtsalt suurem hulk patareisid ning kaamerate jaoks lisaakud. Tegelikult olid kaasas ka akulaadijad nende laadimiseks, nii et kus aga voolu saime, seal ka laadisime.

Seljakotid olid sellised tavalised suured matkaseljakotid –  Annemariel 80 liitrine, Andrel 75 liitrine ning Kaidil üldse 60 liitrine. Pakkimine oli küll omaette täppisteadus kuid tegelikult piisas täiesti. Võibolla 10 liitrit oleks kellelgi (Andrel :D) võnud rohkem olla, pakkimised oleksid siis kiiremini toimunud, poleks nii hullusti sättida ja mahutada vaja olnud.

Kuna ilm oli meie matka ajal võrdlemisi soe (vaid ühel ööl langes õhutemperatuur öösel 0 kraadi lähedale, enamasti oli see öösiti+5 ja +10 kraadi vahel) siis väga suuri ja raskeid magamiskotte meil õnneks tarvis ei läinud – olid tavalised kevad-sügisesed magamiskotid, mis kaalusid umbes poolteist kilo. Kindlasti tasub Eestis matkamisel kasutada sünteetilise täidisega magamiskotte – need on küll pisut raskemad ja ei anna end nii väikseks kokku pakkida kui sulgtäidisega magamiskotid kuid märjaks saades hoiavad sünteetilise täidisega magamiskotid sooja üsna hästi, sulgmagamiskotid aga mitte. Ilmad olid matka ajal väga niisked ning kuna ka õhk oli jahe, siis öösel kondenseerus vett telgi sisekülgedele päris korralikult, nii et magamiskotid said pahatihti hommikuks päris märjaks.
Magamsikottidest saab lähemalt lugeda siit: kuidas sobivat magamiskotti valida ning kuidas magamiskotti õigesti kasutada.

Enamustel öödel magasime telkides nii et telke vedasime ka endaga kaasas. Kindlasti tasub Eesti sügises matkates kasutada kahekihilist telki, siis ei saa kogemata telgi siseseinu puutudes kohe läbimärjaks ;)

Liina kookon puudevarjualuses

Tegelikult ei ole telk ööbimiseks tingimata hädavajalik, mida väga ilmekalt tõestasid ka Kristel ja Liina – telkmantlid, koormakatted jms. lihtsad katusealused ajavad enamasti asja ära, kui just hullu tormi või paduvihma pole ning lisaks on need telkidest mitmeid kordi kergemad ning palju  pisemaks kokku pakitavad. Kuna aga Eesti ilmades ei saa kunagi päris kindel olla ning lisaks on katusealuse üles seadmine tihti suurem vaev kui telgi ülespanek siis otsustasime meie kolm öörahu ning aja kokkuhoiu huvides ikkagi telkide kasuks. Kolm nädalat vaja siiski järjepanu metsas olla ning korralik uni ja kuiv varustus olid siis päris olulised.

Pisut rohkem Kristeli arhitektuurišedöövritest on kirjas selles postituses ning pilte Liina kookonitest Andre ja Liina galeriides.

Läbitud teed mõõtsime käsi-GPSiga Garmin GPSMAP 62s.

Jah, ja Annemariel oli üldise moraali üleval hoidmiseks kaasas ukulele :)

Kokkuvõtvalt võib tegelikult öelda, et sellel matkal oli meil tegelikult täiesti tavaline matkavarustus – peale selle powermonkey telefonilaadija meil mingeid väga eksklusiivseid asju kaasas polnud. Lihtsalt vahetusriideid ja toidukraami pisut rohkem kui tavaliselt.

Mida ühel matkal tarvis võib minna saab lugeda siit: mida matkale kaasa võtta

Siin on illustratsiooniks pilt ühe seljakoti sisust meie matkateel. Pildil pole vahetusriideid ja sööki :)

Osa matkatee matkavarustusest

Pildil siis seljakoti (seina ääres) sisu (vasakult paremale, ülalt alla): Bahillid, tuletegemisvahendid, karp patareide ja akudega, pann ja suur lusikas, pealamp ja taskulamp;
Märkmeplokk ja kirjutusvahendid, kaart, GPS ja kompass, pott ja teekann, toiduinõud koos kotiga;
Nööripundar, kaks varustusekarabiini, kirves, liigendiga saag, suur pussnuga, taskunuga, multitööriist koos vutlariga, gaasilamp koos gaasiballooni ja karbiga, veepudel, matkapliit koos kütusepudeli ning kotiga;
Magamismatt, magamiskott ning telk koos vaiade ja kaartega, istumisalus, laadija  Powertraveller powermonkey eXtreme koos päikesepaneeli,  juhtmete ja karbiga, telefon veekindlas kotis, pabertaskurätikud, hambahari ja hambapasta, esmaabipakk.

RMK matkatee. Kokkuvõte, arvustusi ja muljetamisi

Kaks nädalat on möödunud meie matka lõpust ning nüüd oleks aeg teha ametlikke ja vähem ametlikke kokkuvõtteid ja meenutada möödunud üritust nii mõnegi sõnaga.

Esiteks tahame me tänada kõiki, kes meiega selles ettevõtmises kaasa lõid, meid aitasid ning ka neid, kes meile kaasa elasid.

Neile, kes veel täpselt ei tea, milles kogu nali seisnes: üldine info ürituse kohta on kirjas siin ja siin, seda kõike siin korrata pole vast vaja, kirjeldan mõne sõnaga möödunud kolme nädalat Eestimaa metsade vahel.

Matkatee kilomeetripost

Niisiis, me kõndisime kolmekesi läbi kogu RMK matkatee, alustades Iklast, ning jõudsime välja Altjasse. Oandust käisime muidugi ka läbi, kuid kuna matkatee peaks kulgema enese moto järgi piirist piirini, siis otsustasime ka meie ikka piirini välja kõndida ning läksimegi maismaapiirini Altja rannas, mis asub Oandust veel ca 4 km põhja pool.
Teel liikusime eranditult jalgsi, üritades rajamarsruuti võimalikult täpselt jälgida. Selleks kulus meil aega 22 päeva (sinna hulka kuulub ka kaks puhkepäeva). Ööbisime peaasjalikult telkides või lõkkekohtades olevates katusealustes. Neljal korral siiski magasime aga ka päris katuste all, mis meile teele jäid – Annemarie vanaema juures Kilingi-Nõmmes, Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses Kõrtsi-Tõramaal, Saeveski metsaonnis ja meie sõbra Jana juures, kes elab üsna Nikerjärve telkimisala läheduses.

Oma rännuteel pidasime ka blogi – sedasama, mida te siin praegu loete. Postitusi kirjutasime igal õhtul – meenutusi möödunud päevast, kasutades selleks peaasjalikult nutitelefoni (paaris kohas “päris” katuse all saime küll ka arvuti taha), kuid kuna mobiilileviga on mõnes kohas metsade sügavustes probleeme, siis alati ei saanud me postitusi õigel ajal ära saata, vaid pidime ootama, kuni oleme parema leviga kohta jõudnud. See on ka põhjuseks, miks kuupäevad postituste juures ja postituse sees alati ei klapi. Samuti vabandan ma ka postitustes leiduvate näpuvigade pärast – telefoniekraanil ei ole just kõige mugavam mahukat teksti sisse toksida. Telefonide laadimiseks olid meil seljakotis kaasas lisaakud, mis meie elektroonikavidiniad tsivilisatsioonist eemal viibides mõnda aega elus hoidsid. Aga vidinatest ja varustusest allpool või üldse järgmises postituses.

Paša ja naised

Toiduvaru ja muuud kraami kandsime endaga kaasas, kuid selleks et seljakotid võimatult raskeks ei muutuks, olime osa toidukraami, priimuste kütust, patareisid ja vahetusriideid saatud ette ära. Ning muidugi täiendasime toiduvarusid teele jäävates poodides (ega neid tegelikult eriti palju sinna ei jäänud). Kolme inimese toidukraami kolmeks nädalaks koos kõige muu matkavarustusega oleks ikka väga raske ja piinarikas kaasas tassida :)

Teel liitus meiega ka hulganisti sõpru, kellest mõned käisid meiega kaasas pea nädala, mõned jällegi vaid pool päeva. Aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks meile seltsiks olla!

Matka ja Matkatee pikkusest

GPSi järgi läbisime me 416 kilomeetrit. Selle hulka ei arvestanud me mõningaid rajast kõrvale jäävaid loodusradu (nt. Hüpassaare rabarada, Jussi õpperada jms.), kus me uitamas käisime ning samuti mitte lõkkekohtade ümbruses ringi tatsamisi, nii et reaalselt tuleb läbi käidud teekond veel vast paarkümmend kilomeetrit pikem. Küll on sellesse numbrisse – 416-  jäänud sisse puhkepausid, rajal ühest teeservast teise kõndimised, mõned teelt eksimised ja muu selline tiirutamine, nii et lineaarselt läbisime me muidugi oluliselt lühema tee.

Teepikkuste mõõtmisega ongi selline kummaline lugu, et inimene mööda teed käies läbib peaaegu alati pikema tee, kui tee ise ühest otsast teise sirgelt mõõdetuna pikk on. Seda seetõttu, et inimene ei liigu omal jalal kunagi päris otse, ikka tulevad väikesed, kasvõi paarimeetrised jõnksud sisse. Kui sinna lisada veel omavaheline suhtlemine, tagasipööramised, peatumised ja raja äärde jäävate vaatamisväärsuste imetlemised, siis pika maa peale saab nendest kokku päris arvestatava distantsi. Sama lugu on ka muude liiklusvahenditega – ei jalgrattaga ega autogagi ole võimalik ideaalselt sirgelt liikuda, seetõttu erinevadki erinevate inimeste mõõtmistulemused, olgu nende GPSid või rattakompuutrid nii täpsed kui tahes. Isegi kaardid on mõneti ebatäpsed – väikeseid jalgradu on kaardilt raske täpselt mõõta, lisaks seab kaardilt mõõtmisele piirangud mõõtkava. Seega ei saagi meetri täpsusega öelda, kui pikk matkatee on. Ideaalis võiks teed mõõta maamõõdistusvahenditega, kuid vaevalt, et keegi seda kogu raja ulatuses kunagi tegema hakkab ning selleks pole vast vajadustki.

Teel

Oleme GPSi logi siin nüüd nädalakese analüüsinud ja õgvendanud, kasutanud ka muude geoinfosüsteemide ja arvutite abi ning võime praeguseks hetkeks väita, et matkatee ametliku marsruudi pikkus jääb ikkagi kuhugi 380 ja 390 km vahele, üle 400 km see küll pikk pole, aga ka 370 km on siiski pisut vähe pakutud. Eks näis, võib-olla rajamarsruut veel muutub ning sellega koos ka numbrid.

Kuid matka puhul on oluline ikkagi reaalselt läbikäidud tee, mitte tee enese pikkus. Nii ei olegi vale ega veider öelda, et me läbisime 370+4 km  pikkusel matkateel 416 kilomeetrit ning raja kõrval veel paarkümmend kilomeetrit peale (see +4 on tee Oandult Altjasse ja 370 hetkel siiski veel ametlik matkatee pikkus).

Matkateest ja matkast enesest

Kuna RMK matkatee on siiski päris pikk tee, siis on kokkuvõtvalt paari sõnaga seda väga raske iseloomustada. Kes tahab üksikute rajalõikude kohta rohkem infot, siis lugege meie matka jooksul tehtud postitusi.

Siiski, mõningaid asju peaks ikkagi välja tooma, muidu pole ju kokkuvõttel kui sellisel nagu erilist mõtet.
Rada on väga mitmekesine, läbib see ju tervet meie kodumaad. On pikki sirgeid kõvakattega teid, on kauneid käänulisi metsaradu, on mudaseid ja soiseid mülkaid, kõrgeid künkaid ning lõputuna näivaid tasandikke. Eks inimesi on erinevaid, ühele meeldivad ühed, teisele teised asjad, meile endile pakkusid kõige rohkem põnevust just raskelt läbitavad lõigud, mis nõudsid pisut enam tööd ja vaeva, kui lihtsalt kõndimine (ehedateks näideteks on Loosalu raba või Tarvasjõe ületamine) või üllatavad looduse võimsuse ilmingud (linnuparved Jussi Suurjärvel näiteks). Oma võlu oli neil pikkadel uimastavatel sirgetelgi, kuid teisel põhjusel – oma mõtetega üksiolemine ja sisekaemus. Nii et mõneski mõttes võib väita, et pikal sirgel teel astumine on omamoodi meditatsioon ;)

Täiesti kindlasti on matkatee ühekorraga, algusest lõpuni, jalgsi läbitav, nõuab vaid palju aega ja keskmisest hoolikamat planeerimist. Jõukohane peaks see olema igaühele, kel tervis enam-vähem korras ja kes ei pelga pikemat metsas müttamist ja pikemaajalist tsivilisatsiooni rüpest eemal viibimist. Ning et jalgsi on see üritus kahtlemata palju põnevam,  lõbusam ja oluliselt muljeterikkam,  kui matkatee jalgrattal läbi sõitmine. Matkatee polegi mõeldud kiirelt läbi kihutamiseks – igasugused rekordiüritused jäägu spordiradadele, matkatee on matkamiseks. Kiirusrekordi taga ajamine on matkateel täiesti vale eesmärk, kes tahab ilmtingimata mingit rekordit teha võiks hoopis võimalikult kaua ühekorraga järjest matkateel kõndida ;)

Kõige olulisemaks probleemiks matkateel pidasime me raja tähistuse ja viidastuse ebaühtlust ning hootist segadust – mõnel pool on rada väga ilusasti ja arusaadavalt tähistatud, mõnel pool on tähistus segane või puudub hoopis. Arusaadav on see, et matkatee näol on tegu väga värske ja uudse objektiga ning ehk on juba järgmiseks aastaks asjalood paranenud.

Kurta saame ka ka informatsiooni raske kättesaadavuse üle – rajal olevate takistuste ja raskuste kohta pole näiteks kodulehelt alati infot saada (magistraalkraavid, katkised trepid ja sillad), kuid see probleem on paranemas lausa sel ajalgi, kui me seda postitust kirjutame, nii et lahendatud peaks saama see infovaegus lausa lähitulevikus.

Ka kaart oli selline kehvakene ning kohati raskelt mõistetav, kuid selge on ka see, et päris ilma tasuta ei ole vist baaskaardi mõõtkavas poole laua suuruseid kaardilehti võimalik laiali jagada. Kuid kaardi, rajamärgistuse ja infovoldikuga kokku ei ole rajalt siiski kerge eksida. Et meil see paar korda õnnestus, tuli meie enda lohakusest ja kiirustamisest. :). Kuid ikkagi ei tohiks pelgalt rajal püsimiseks olla tarvis nii palju vaeva näha :(

Väga meeldiv üllatus meile oli Raplamaa – kartsime algul, et see on igav ja ainult mööda suuri teid kulgev rajaosa (ikkagi tundmata ja avastamata piirkond), kuid osutus tegelikult üheks põnevamaks lõiguks üldse. Kui ilmad oleksid natukenegi päikselisemad olnud, oleks seal rändamine olnud tõeline nauding. Loomulikult on ägedad ka Kõrvemaa ja Lahemaa, kuid kuna seal on juba nii palju käidud ja matkatud, siis teadsime juba ette, mis meid seal ootab ning midagi väga uut (peale rõõmu muidugi :)) need ei pakkunud. Vaid Kaidi jaoks olid need piirkonnad päris uudsed ning täiel rinnal neid ta ka nautis ja silmad pärani imetles.

Väike Kaidi ja suur Sirmik

Ja loomulikult Eesti oma ilus ja väes – aastaajal ja ilmal pole vahet, rännata on siin alati hea.

Meil on pisut kahju sellest, et ilmad olid sellised hallid ja vihmased ning et Andre kaamera oli selline hädaabivariant (õige otsustas mõni aeg tagasi töötamast lakata) ning superhäid pilte rajalt ei saanud, kuid meie tegemistest ja muidu rajaoludest annavad need ülevaate ikkagi. Õnneks oli ka Kaidil kaamera kaasas ning ka sõbrad tegid ohtralt pilte. Meie galeriid asuvad siin.

Muljeid ja nostalgiat

Ilmad olid matka ajal üldjoontes üsna vihmased ja niisked. Vaid mõni üksik päev oli selline, kus vihma mitte ühtegi piiska ei tulnud. Täiesti selget päeva aga polnudki, ikka oli taevas vähemalt mõned pilved. Õnneks oli võrdlemisi soe – keskmine temperatuur püsis üsna stabiilselt seal +10° C juures, mõnel päeval tõusis aga lausa üle 15 kraadi ning vaid mõnel ööl langes alla +5 kraadi. Soojadel ilmadel on ka muidugi omad puudused – tüütuvõitu putukad tunnevad ka end siis hästi ja hakkavad ligi tikkuma ja seda üldsegi mitte suure armastuse tõttu.

Vihm iseenesest väga ju ei seganudki, kuid see pidev neetud niiskus hakkas lõpuks tõesti veidi häirima. Kuivi riideid selga panna pole, et rõivaese kuivaks saaks, tuleb see  seljas ära kuivatada (hommikul lõket teha väga ju ei tahaks, vaja teele minna). Telk sai ka iga ööga järjest niiskemaks, lõpuks pidime seda hommikuti ja õhtuti seest (mõnikord ka väljast) rätikuga kuivatama, et see vee tõttu liiga raske poleks ning õhtul sinna veidi mõnusam sisse pugeda oleks. Ka magamiskotid niiskusid, kuid sellest polnud eriti lugu, sooja hoidsid need ikkagi.

Imetlemist vääris looduse ilme muutumine selle pika retke jooksul – kui me alustasime, olid ilmad veel päris suvised ja üldine taust oli selline lopsakalt roheline, üksikute kollakate ja punakate helkidega; päev-päevalt lisandus erinevaid värve aina rohkem ja rohkem ning rohelus loovutas tasapisi oma ülemvõimu. Matka lõpupoole olid juba pea kõik lehed kollase-punasekirjud ning päris lõpus nägime juba ka üsna tihti pruune, külmast kuivetunud toone ning palju lausa raagus puid. Ka maapinda katnud kirju lehevaip hakkas pruuniks ja rabedaks tõmbuma.

Füüsiliselt ei olnud see matk tegelikult väga raske – päevateekonnad olid valitud üsna mõistlikud ning ka varustus optimeeritud nii, et üleliigset kola liiga palju kaasas poleks. Ning Eesti on ju teadupoolest üsna tasane. Kui matka algul oli mõnedel probleeme villide, väsinud lihaste, valutavate jalgade ja puusadega (seljakoti vöörihm hõõrub ja surub), siis matka lõpupoole oli keha juba selle rutiiniga kohanenud ning 30 km ühtejutti läbi kõmpida polnudki enam mingi probleem. Vaid asfaldilõigud ei olnud jalgadele hea uudis, põrutas jalataldu liialt.
Mingeid erilisi terviseprobleeme meil ka ette ei tulnud, kui välja arvata see, et Andre vigastas matka lõpupäevil vasaku jala säärelihaseid ja hüppeliigest ning pidi peale matka põhimõtteliselt kaks nädalat enam-vähem paigal olema.
Ka kehakaal vähenes meil märgatavalt. Riided, mis matka alguses olid parajad, kippusid matka lõpus   üsna lohvakad olema. Ega meist keegi tegelikult ei mõõtnud, kui palju kilosid maha läks, aga nii seitse-kaheksa võis neid vabalt olla.

Pisike konn!

Metsloomi tuli meile rajal kahjuks üsna vähe vastu, vähemalt neid, kes end meile näidata suvatsesid. Eks käisime ju enamuse ajast mööda teid valgel ajal ning ega me ka just liiga vaikselt polnud. Mõned lähemad kokkupuuted siiski olid – Pertlimetsas tuli meid üle vaatama üks kohalik kährik, kuid nähes, et me oma toitu juhuslikult tee äärde ära kaotanud ei olnud  ning et me olime tema kiibitsemise ka juba avastanud, heitis ta meile ühe kergelt pettunud üleõla pilgu ning sörkis minema.

Paar päeva hiljem, Hüpassaare ja Saeveski vahel, läks üle tee metsseakari. Kahjuks nägime me vaid rivi lõppu, kuna emis ja mõned põrsad olid üle tee jõudnud juba siis, kui me veel nurga taga olime. Toredad olid nad sellegipoolest, eriti see kõige viimane ja kõige pisem, kes ka kõige suurema ähmiga teistele järgi sibas.

Mõnikord huikasid hommikuti laagripaiga ümbruses rebased. Ka tedred võtsid vahetavahel sõna. Hiiri oli ka ohtrasti, kuid neid oli tavaliselt rohkem kuulda kui näha. Kõige huvitavam kohtumine hiirega leidis aset Kõrtsi-Tõramaal saunalaval. Pistis teine oma nina uudistamiseks ukse kohalt seinapalkide vahelt sisse, aga sama kiirelt ta ka põgenes – meie nägime ainult tema tagumist otsa. Saunas on ju palav!

Ning loomulikult rändlinnud… Musttuhanded haned ja lagled oma rännuteel lõunasse.

Üllatav oli see, et inimesed, kellega me teel kohtusime, olid kõik väga sõbralikud. Hoolimata sellest, et Eestimaa on täis pikitud eramaid ja kaunistatud kirevate eraomandit tähistavate siltidega, loodavad siiski paljud vähemalt salamisi, et keegi tuleb ja koputab uksele ning ajab mõne sõna lahket ja rõõmsat juttu ning tunneb huvi käekäigu vastu. Külalislahkus pole siiski veel kadunud ning need, kellelt me näiteks vett küsisime, tundsid siirast rõõmu sellest, et said kellelegi abiks olla. Mitmel pool kutsuti meid sissegi ning pakuti ka kohvi või süüa, nii mõnelgi korral olime sunnitud raske südamega keelduma, kuna sügispäevad on lühikesed ning ees ootas meid tihti veel pikk tee.

Väga tore tegelane oli näiteks Urissaare õunaonu. Valge särk ja korralik kampsun seljas, uhked vuntsid ees, istus see tore onu ühe ilusa eestiaegse maja õuel valge laua taga, ees kuhi õunu. Olime tol päeval neljakesi, (meiega oli liitunud Kristel) ja lonkisime ükshaaval onust mööda tema poole salamisi kiigates ja teda tervitades. Onu ei osanud vist sellist viisakat suhtumist oodata ja tundus pisut üllatunud ning kohmetu, aga uuris, et kust tuleme ja kuhu läheme. Kuulnud, et me Iklast alustasime ja plaanis on teisele poole riigi serva jõuda, kasvas tema üllatus veelgi. Ta kutsus meid enda poole sisse, kuid kahjuks ei saanud me peatust endale lubada. Selle peale ütles ta leebelt “Võtke siis vähemalt õunugi!”. Et me matka alguses veel väga õunamaiad olime, siis sellest pakkumisest ära ei öelnud. Tema veidi karedad tõsise töömehe käed, hoidmas õunu, millest üks veel eriti suur oli, samamoodi nagu kogu tema südamlikult soliidne, veidi häbelik ja muhe olek, jäävad meile vist kauaks meelde. Nagu tegelane mõnest vanast näidendist või filmist.

Tipu külas Soomaal kohtasime kaht noort saksa tütarlast, kes Tipu looduskoolis vabatahtlikena töötasid. Tol hetkel, kui meie sinna sattusime, hoidsid nad parasjagu oma ülemuse väikest last. Nad olid veidi ujedalt uudishimulikud, kutsusid meid sisse, aga et ilm oli päikesepaisteline ja soe, siis eelistasime  istuda õues. Nii palju kui väike beebi seda võimaldas, istusid nad meie juures ja uurisid meie matkaplaanide kohta. Varsti aga asutasid nad väiksele jalutuskäigule, beebi pakkisid kärusse pisikeseks pambuks. Üks lükkas käru ja teine avas üsna paksu raamatu ning hakkas rahulikult sammudes seda ette lugema.

Kui olime hommiklõunasööki lõpetamas (see oli see päev, mida me alustasime veepuuduses), siis saabus ka tüdrukute boss, nooremapoolne punapäine saksa naine, koos lasterühmaga, kellega ta loodusrajal retkel oli viibinud. Lapsed võtsid meie kõrval laua ääres istet ja õpetajad jagasid nende vahel kaasa võetud saiakesi. Ja loomulikult tundsid ka nemad kõik huvi, mis tegelased me sellised oleme. Tõsisemat huvi ja ehk ka väikest vaimustust võis välja lugeda just selle noore saksa naise silmadest, kes ilmselt isegi hea meelega matkatee jalge alla võtnuks. Meelde jäi tema saksa aktsendiga veidi nurgelises ja helitus eesti keeles öeldud “Kuulake lapsed! Meie kõndisime täna kolllm kilomeetrit, aga nemad kõnnivad kolmsada seitsekümmend!”, mille peale meil ei jäänud muud, kui kiirelt lisada “Aga mitte ühe päevaga, loomulikult!”.

Õhtu lummuses. Foto: Liina

Saeveski metsaonnis veedetud puhkepäeva jooksul külastas meid lasteekskursioon. Olime selleks ajaks, kui nemad retkel tagasi maja juurde jõudsid, hakanud mõtlema hommikusöögi valmistamise peale ja vist juba tegelesimegi sellega. Esialgu kogunesid nad maja ette ja retkejuht rääkis seal veel miskit, kuid oli üsna ilmne, et nad soovivad ka maja seestpoolt vaadata. Loomulikult kutsusime nad sisse. Lapsed olid väljanägemiselt sellised noored teismelised, aga majast ja ka meist väga huvitatud, palju rohkem kui oskasime oodata. Nendega kaasas olnud meesõpetaja, ilmselt nende klassijuhataja, tundus selline entusiastlik ja hakkaja inimene olevat. Minu jaoks õhkus temast ka mingit möödunud aegade sportlaslikku kvaliteeti. Ta küsis laste käest, mis need majast arvavad ja kas nad tahaksid siia kunagi veel tagasi tulla. Lapsed läksid kohe  õhinasse ning vastasid, et kindlasti peaks siia tagasi tulema ja ka majas ööbima. Olime kõik väga üllatunud nende entusiasmist ja sellest, kui kergelt nad õpetaja ettepanekuga kaasa tulid ja kui siirad nad olid.

Mitu-mitu päeva hiljem, kui me kahekesi matkasime, tulime mõttele, et võib-olla on tegelikult kõik lapsed sellised, aga selleks, et see neis välja tuleks, on vaja niisugust entusiastlikku õpetajat, kes suudab lapsi innustada. Sellist inimest, kes oskab lapses näha mitte ainult õpilast, vaid kaasinimest ja suhtub lapsesse kui võrdsesse.

Teisi jalgsimatkajaid me matkateel kahjuks ei kohanud, küll aga mitmeid jalgratturite seltskondi, mõnedega neist ööbisime ka sama katuse all – Saeveski metsaonnis. Siinkohal tervitakski Kristjanit ja Sandrit, kellest viimane oma võimsa norskamisega meie seltskonnale kustumatu mulje jättis :D

Veidi kahju, et sügiseti matkajaid vähemaks jääb, samas on see ka mõistetav – kool, töö, kehvad ilmad (kuidas kellelegi muidugi ;) ) nõuavad oma.

——

Matkatee läbimine oli mitmes mõttes üsna eriline kogemus. Meist ei olnud keegi veel nii kaua kestval matkal käinud ning ka distants oli päris pikk. Olgugi, et teekond ei viinud meid tsivilisatsioonist  kaugele (Eestis ei saagi ju asustusest väga kaugele minna), siis eemaloleku tunnet sai kogetud päris paljudel kordadel.

Mõtisklus

Sellel matkal jõudis meile lõplikult pärale, et oluline polegi sihtpunkt, vaid teekond ise. Sihtkoht on vaid üks, päralejõudmise hetk samuti,  kuid teekond kestab tunnist tundi, päevast päeva, nädalast nädalasse… Loomulikult kuulub teeloleku juurde ka kohalejõudmise ootus. Ning tegelikult on ka teel olles inimene ju kogu aeg kohal, lihtsalt mitte ühel kohal.

Nendel pikkadel sirgetel teedel õppisin ma taas kohalolekut tundma ning nautima. On vähe asju, mis on meeldivamad, kui minna ning tunda tee kulgu, hoides pea samas mõtetest prii ja uudistada enda ümber laiuvat rõõmsa imetluse ja imestusega. Aeg-ajalt vilksavad pähe mõtted ja tundmused, mida pole mõelnud ega tundnud enam aastaid, aastatega tekkinud tuimus ja tülpimus kaob ning peas on karge selgus.
See ongi palverännaku idee – sõlmida rahu iseendaga ja olla lähemal sellele, mida iganes mingi religioon austab, ise samal ajal hingeliselt puhastudes. Kohalejõudmine ongi selle kõige tähistuseks, kinnituseks sellele, mille oled läbinud. Oleks ju lihtne sõita lõpp-punkti kohale auto või lennuki või mis iganes muu vahendiga, kuid see kõige olulisem – teekond – jääb siis endal läbimata. Kõik on kulgemas, rändaja teel on selle kõige ilmekam manifestatsioon.

Nigelavõitu ilmad ning pikad sirged teed oli ka korralik meelerahu ja meelekindluse harjutus – üsna ebameeldiv on olla teel, kui jopest läbiimbuv vesi, näkku puhuv tuul, raske seljakott ning valutavad jalad kogu aeg häirivad.  Kui seda kõike trotsida, mitte meeletu tahtepingutusega, vaid hoopis nende väljalülitamisega või ümberhindamisega, siis pole meelerahu saavutamise oskus enam kaugel. Kraevahele sadav vihm pole iseenesest halb või hea, see on lihtsalt kraevahele sadav vihm. Ning nii on kõigi asjadega – need pole iseeneses head ega halvad, vaid nad lihtsalt on. Hinnanguid anname ju meie ise. Ning miks mitte anda siis juba häid hinnanguid?

Peaaegu lõpp – Kõrve raja Oandu väravas

Nii pikal teel koos käies, raskuseid ületades ning üksteisest sõltudes tekib inimeste vahele üsna tugev side. Ühtekuuluvustunne, mis seob inimesi väga pikaks ajaks, jääb alles ka siis, kui viibitakse üksteiset kaua kaugel eemal. Seda sõnadega väljendada on raske, see ongi lihtsalt tunne.

Lõppu jõudmise   joovastus oli suur. Ekstaatiline. Selline ilus ja suur rõõm, kus polegi vaja suurest rõõmust karjuda, vaid tunda lihtsalt kogu maailma ilu endast läbi voogamas ja uhkust oma saavutuse üle. Tunne oli vast sama ülev kui kooli lõpetamisel, kuid samas oli kurgus kipitamas ka väike nukrus. Salamisi olin ma selle lõpu ees kerget hirmugi tundnud, sest tegelikult ei soovinud ma ju selle teekonna lõppu. OK, muidugi tahtsin end pesta ning veidi soojas toas ning pehmes voodis magada, teha ära mõningaid asjatoimetusi, mis mind linnas ees ootasid, kuid tee oleks võinud pärast seda jätkuda, matkatüdimust ei olnud. Muidugi mõista ei oleks saanud ma tegelikult niipea jätkata, kuna vigastatud jalg poleks seda lihtsalt võimaldanud.
Kuid ma pole vist ammu end nii hästi välja maganud, kui sellel matkal pea igal öösel. (Andre)

——

Olen paljuski sellega nõus, mis Andre eespool on öelnud. Minu jaoks on väga raske midagi selle matka kohta öelda või midagi eriliselt rõhutada. Kui ma sellele matkale mõtlen, siis tundub see samasugune nagu ükskõik milline teine matk, lihtsalt palju pikem. Midagi vapustavat minuga sellel teekonnal ei vist juhtunud, ehkki… jah, ka mina kogesin seda pikkade sirgete zen’i, seda teeloleku kohalviibimist. Mäletan üht väga vihmast päeva, see võiks olla peale ööbimist Mukri lõkkekohas, kui juba esimeseks väikseks peatuseks olin läbiligunemise äärel, aga ma olin kohal. Võtsin koti seljast, istusin selle servale ja vaatlesin süvenenult ja tõelise huviga kuidas vihmapiisad minu pükstele langesid ja sinna sisse imbusid, vaikselt laiali valgudes. Taustamuusikaks mängis vihmakrabin kapuutsil.

Sügisene zen matkateel

Kummaline on see, et matka esimestel nädalatel ootasin väga Kõrvemaale ja Lahemaale jõudmist, aga siis kui lõpuks seal olime ei olnudki see niisugune nagu olin oodanud. Võib-olla on asi selles, et me oleme Aegviidu-Liiapeksi rada juba päris mitmel korral läbinud, võib-olla mõjutas mind ka ilm, mis oli loodetust sombusem. Või oli asi hoopis kergelt tõrkuvates liigestes, mis kogu seda nalja enam eriti naljakaks ei pidanud. Aga seda ahhaa-ohhooo efekti Kõrvemaal ei tulnud.

Kõige enam jääb sellest matkast meelde hoopis see, kui imeliselt puhanud ma kogu matka vältel olin. Vaatamata igapäevasele füüsilisele koormusele, mis polnud mitte väike, olin ma kogu aeg nii värske. Jah, aeg-ajalt oli siiski raske tõusta, eriti matka lõpupoole, aga kui juba üles sai, siis kadus ka väsimus. Ja sellist vastikut väsimust, kurnatuse moodi roidumust, mida ma linnas olles nii sageli tunnen, ei tundnud ma sellel matkal vist kordagi. (Annemarie)

——

Aga kuna mulle tundub, et see postitus siin hakkab juba paisuma enneolematult pikaks, oleks praeguseks ehk hea lõpetada ning kirjutada varustusest, soovitustest rada läbida kavatsejatele, loodusväärtustest raja ääres ja muust targast ja põnevast järgmistes postitustes.

Muusikat kõikidele rändurihingedele ja peatse kohtumiseni!

Viimane, kahekümne teine päev. Võsu – Altja

12. oktoober. Läbitud distants 14,5 kilomeetrit.

Oandu tee

Täna oligi siis see kõige viimasem päev. Teadsime küll, et see kunagi kätte jõuab, kuid uskuda on seda ikka raske.
Nagu mainitud, siis me oleme veetnud metsas 22 päeva ja 21 ööd. Läbi oleme me järjest käinud 416 kilomeetrit. Oma teel läbisime kuut Eesti maakonda – Pärnumaad, Viljandimaad, Rapalmaad, Harjumaad, Järvamaad ja Lääne-Virumaad.

Kuid miks Altja? Matkatee peaks lõppema ju Oandul?
Ametlikult lõpebki, kuid kuna matkatee nimi on “piirist piirini” siis otsustasime ikka piirini (Eesti maismaapiirini siis) välja jõuda ning lähim koht Oandule, mis asub mererannas ja kuhu pääseb mööda ilusaid metsaradu, ongi Altja rand.

Kuid nüanssidest jõuame kirjutada ka hiljem, pöördugem tagasi möödunud päeva juurde.

Kuna eilset, viimast tõelist matkaõhtut sai veidi pikemalt veedetud, siis venis ka hommik ka pikemaks kui ehk oleks võinud, nagu paaril viimasel päeval tavakski saanud. Samas, tuleb tunnistada, et ega me väga ei sundinudki end tubliks. Oleme ju ometi juba kolm nädalat metsas olnud.
Hommik tervitas meid sinitaeva killukestega, mis oli eilse vihma- ja rahepeo järel igati julgustav vaatepilt. Mina ja Annemarie ärkasime üles mõnevõrra varem kui teised ning saime rahus oma viimast matkahommikut nautida.

Mul oli see jalg öö jooksul nii valusaks läinud, et telgist, üle platsi laua juurde komberdamine oli selline põhjalik ja pingutust nõudev ettevõtmine. Kuid pärast kerget soojendust ja valuvaigisteid sai jalg siiski enam-vähem korda.

Paša!

Mõne aja pärast olid juba kõik üleval ning imestasid ilusa ilma üle; veel ööselgi, kui meeile öösel juba telkides olime, tuli veel üks korralik rahehoog. Ka jõgi oli püsinud oma sängis, ehkki selle veetase oli öö jooksul pisut veelgi tõusnud.
Hommikusöök oli meie mõistes eriline – sõime ära ülejäänud õhtusöögi; vist kolmas kord meie matkal kui me ei söönud hommikusöögiks putru. Hommikusöök oli imehea; ausaltöeldes ei tahagi nüüd putru mingi paar kuud näha ka. Vaid õhtul liitunud pidid endale siiski ühe pudru tegema, kuna ülejääke neile lihtsalt ei jätkunud, lisaks oli see kraam osadele ka pisut vürtsine :)

Teele asusime taaskord pealelõunal. Raja algus on Lahemaale omaselt kaunis, kitsukene metsa rada läbi tihedate metsatukkade, künklik männipalu ning tihedad, niisked kuuselaaned. Mets jätkus kuni Oanduni. Liikumistempo polnud meil võrreldes eilsega kuigivõrd paranenud kuid ega meil enam kuhugi kiiret ka polnud, ilmataatki heitis meile täna armu.

Lõuna tegime ca 4 km enne Oandut, lihtsalt suvalises kohas keset metsateed. Kui mõni mootoriga liikumisvahend oleks emmalt-kummalt poolt meie poole tuldnud oleks hämmingut kuhjaga jagund igale poole. Õnneks seda muidugi ei juhtunud kuna liiklus on sel teel üliharv ning ega igaüks seal vist sõita tohigi.

Viimane lõunasöök Oandu teel

Lõunasöögi ajal (tegelikult mitmedki korrad enne ja pärastki) külastas meid Ivani alter ego Paša. Paša on inimesetaoline olend, kellel küll puuduvad mitmed inimesele omased tunnused – näiteks pole tal nina, silmi ega suud, toitu absorbeerib ta ümbritsevast keskkonnast läbi keha katva membraani. Lisaks sellele pole tal korralikku närvisüsteemi, kuidas ta kehaline entiteet füsioloogiliselt funktsioneerib ongi mulle pisut selgusetu. Mulle tundub, et Paša on natuke midagi amööbilaadset, ainult selline suurem ja pisut konkreetsema kujuga. Kuna aga ta ilmub ja kaob üsna juhuslikult, siis võibolla ei suuda ta oma inimesesarnast kuju kuigi kaua säilitada ning vajub vahetevahel lihtsalt mingiks klimbiks laiali. Äkki Ivan teab ta hingeelu paremini ja osakb seda seletada.
Paša tahtis lõunasöögi ajal juua (nagu inimesed) ning ta jõigi, mis oli tema jaoks suur läbimurre, ta oli ka ise selle üle väga rõõmus. Olgugi, et tal ei ole seda vaja, siis üritab ta seltskonda sulandumise mõttes ikka inimeste käitumismalle üle võtta.
Ka kõikide tüdrukute musitamine näis Paša kinnisideeks olevat kuid keegi pealr Külli ei soostunud musitatud saama. Tuleb tunnistada, et alguses tundus Paša meile pisut imelik (noh, ta ju ongi päris teistsugune) kuid hiljem sai temast meie sõber. Nüüd on ta alati meie juures teretulnud.

Rikkalik (seda sõna otseses mõttes, kõik tahtsid oma toiduülejääkidest lahti saada) lõunasöök söödud, suundusime edasi. Veidi enne Oandut pöördus matkatee metsa vahele, kitsukesele jalgrajale, mille algusest kõige ees kõndivad Külli ja Tarmo hooga juba mööda kihutanud olid.

Jalgraja lõpul külastas meid taas Paša, kellega koos tegime ka fotosessiooni. Suuremõõduline fotosessioon toimus ka 1. (või siis 369.) kilomeetriposti juures. ning siis – edasi, võiduka lõpu poole! Kõrve raja lõpuvärav hakkas eemalt juba paistma… Meeleolu:

OK, võibolla mitte nii võimas kui olümpiapjedestaalil, kuid tunne Väravas seistes oli küll ülev ja uhke, kuigi see polnud veel ei meie matka ega isegi mitte matkatee lõpp. Ja Ivan/Paša sai kaameraid nii täis riputatud nagu ultrafanaatiline paparazzi, kõiki neid aparaate ta ka klõpsis.

RMK matkatee vaimukas lõpusprint mõned meetrit enne Oandu looduskeskust. Triibulises põhiseltskond. Foto: Ivan

Umbes poole kilomeetri kaugusel Kõrve raja algus-/lõpuväravast asub Oandu looduskeskus, mille hoovil asub ka RMK matkatee ametlik algus- või lõpp-punkt. Sinna me ka suundusime. Kahjuks oli aeg juba veidi hilisevõitu ning looduskeskuses polnud enam kedagi kohal. Igatahes tegime looduka hoovis olevas lehtlas väikese pausi, jõime ära just selle sündmuse puhuks säilitatud ja kaasaskantud õlle, ütlesime paar tarka ning ilusat sõna, vaatasime päikeseloojangut ning alustasime oma viimast teelõiku sel matkal – marssi mere äärde – Eesti põhjapoolse piirini.

Oandult läksime siis edasi mööda Oandu koprarada ning Altja matkaradu mere poole. Ah jaa, Oandult on mereni ca 4 kilomeetrit (seda mitte mööda kõige otsemat teed muidugi, vaid mööda matkaradu). Väljas oli juba üsna hämar ning metsa all oli lausa päris pime. Kuid meeleolu oli väga pidulik ning ega keegi enam neid lõpukilomeetreid ning pimedat metsa eriti tõsiselt ei võtnudki.

Ühel hetkel hakkas puude vahelt paistma valgus, kui oleks seal lage väli – meri otse ees! Veel mõned sammud, ning olimegi kohal mere ääres, mis on ka meie matka lõpp. Siinkohal loe eelmist postitust.

Lõpujoovastus Altja rannal

Matk on ametlikult lõppenud.

Läksime siis mööda randa Altja kõrtsi juurde parklasse, kus meid juba ootasid ees Tiit ja Andrei. Veider on see, et ehkki, meile väideti, et Altja kõrts on tänaseks õhtuks täis broneeritud, näis see olevat hoopistükkis suletud. Ah, eks ise teavad. Igatahes meie laadisime oma asjad autodele ning sõitsime hoopis Viitnale, kus meid ootasid ees veel mõned sõbrad, Viitna kõrts ning lõpupidu!

Kuigi matk on ametlikult läbi ei ole see meie viimane postitus; vaja on teha veel kokkuvõtted ja muud muljetamised. Jälgige meid ning jagage ka oma muljeid siia blogisse!

Lõpp. Altja rand

Kokku oleme me nüüd veetnud metsas 22 päeva ja 21 ööd. Läbi oleme me järjepanu käinud 416 kilomeetrit.

Oleme praegu Altja rannal, väljas on juba päris pime ning otse meie jalge ees mühavad Soome lahe lained. Praegune hetk siin on see mis ühendab endas möödunud nädalate rõõmu, valu, entusiasmi, tüdimuse ning ootuse killud – me oleme nüüd kohal ja kogu see tee on läbi käidud ning seljataha jäänud! Ma ei usu, et see on meile veel kohale jõudnud, eufooria ja rõõmujoovastus on selleks liialt suured! Siin me nüüd igatahes oleme, varbad merelaintes ning võime nüüd koju minna. Kuid osake meist jääb nüüd alatiseks siia rannale.

Me oleme kohal.

Kohal. Foto: Ivan