Esmaspäev, 11. november 2013. Läbitud teekond 28 km Paganamaa lõkkekohast läbi Metsavenna lõkkekoha ja Vastse-Roosa Lõunatipu lõkkekohta.
Päike tõuseb nii, nagu peab
Miks meil on nii vähe juttu päiksetõusudest? Üsna ilmselgelt õnnestub neid lihtsalt liialt tihti maha magada. Teistel kordadel on taevas jällegi varjatud kitisarnase pilvkattega, nii et jääb üle vaid mõistatada, kuskohas see päike nüüd küll olla võiks.
Täna aga tõusis päike nii nagu pidi. Taevas lõi roosatama, omandas siis kerge kullaka helgi ja üksikud silmapiiri kohal rippuvad pilveräbalad said hetkeks värvitud tumelillaks, et siis tasa-tasa valgeteks lammasteks muutuma hakata.
Hommikupäikese kiirtes saabus meie juurde taas Kaidi. (Tere jälle, Kaidi!!) Kiire logistikaring ning veel kiirem pakkimine ja teele, Paganamaa metsi avastama.
Teed juhatas meil taas Alar, kes läks ees ning kelle liikumist saatsid rajalt kahele poole laiali lendavad puunotid ja oksarisu. Mul on küll väga kahju, et mul ei õnnestunud Piusa äärseid metsi näha, aga ega see siin küll väga alla jääda ei saa. Lisaks sügavatele orgudele ning pehmetele samblavaipadele passisid siin aiapäkapikkudena piiritulbad: Eesti Vabariik, Latvijas Republika.
Isegi see päike, kes korraks oli pilvede taha end varjanud (muide, laagris asju pakkides tabas meid kiire ja ülikohalik rahe-lumekruubi-suvaliste jäätükikeste sadu), tuli taas välja ning üritas selgeks teha, et tegelikult on täiega suvi, lihtsalt meie oleme oma kalendrite ja muude tsivilisatsiooni imevidinatega asjast valesti aru saanud.
Nagu iga hea asi ikka, sai ka see meeleolukas metsarada viimaks siiski läbi ning jõudsimegi jälle majade vahele. Siin oli, muide, olnud Alari lapsepõlvekodu ning neid kelmikaid juhtumusi ta poiskesepõlvest jagus jutustamiseks ikke üksjagu.
Kristel tegi tutvust käimiskeppidega, mis töötasid üle ootuste hästi, nii metsarägas kui teel sai ta samm hoopis vilkam ning kiirem (tundus, et ka muidu reipam). Põhimõtteliselt on väidetud, et käimiskepid tõstavad kõndimise efektiivsust ca 15%. Tegime siis kiire arvutuse ning jõudsime järeldusele, et umbes 13 keppi tõstaks lineaarselt efektiivsust sajaprotsendiliselt. Tuleb välja, et matkal polegi oluline mingi varustus või füüsiline vorm vms, vaid see, kui palju käimiskeppe kaasa vedada.
Kaidi ja rohetiksik
Mingil hetkel juhtus, nagu ikka, see, et Alar läks oma vägilasesammudega ees minema ning meie (Kristel, Kaidi ja mina siis) jäime nagu turistid kunagi pilte klõpsima ning vaateid imetlema. Mõne aja pärast – ennäe – ootasid meid ühel puuvirnal tee ääres pasteedivõileivad, juust ning viinerid. Ning muidugi ka Alar, kes seal kavala muigega võileiba mugis. Oi, see pasteet oli küll imehea! Eriti hästi mõjus see Kristelile, kes selle kütusega meile säärast tempot tegema hakkas, et isegi mägede poeg Alar pidi oma tavapärasele sammule veidi juurde lisama. Ma ei hakka mainimagi, et ülejäänutel oli lausa Päris Sportlik Kõndimine.
Viuhh ja olimegi ühe raksuga Vastse-Roosal väljas, seal asub ka Metsavenna lõkkekoht. Pasteedikütus oli juba läbi saanud ning oli aeg taas tankida, seekord siis mustikasupiga. Kaidi kraamis kuskilt kotisügavustest välja ka küpsised ning pidusöök jätkus.
Metsade vahel laskub udu
Hakkas hämarduma ning metsade vahele laskus udu. Udus viiski meie tee meid Eesti kõige lõunapoolsema punkti poole – jälle üks kõige-kõigem koht meie rännuteel.
Naha talu lähedal läks Kaidi logistikat organiseerima ning sõitis Alariga Paganamaale tagasi, meie Kristeliga läksime pimeduserüpes aga aina edasi.
Juba eemalt paistis, et ühe tee otsas helgivad kaks tuld, ma esiti vaatasin, et seal seisab üks auto, esilaternatega meie poole. Lähemale jõudes hakkasid need tuled äkki liikuma ning vägagi teravalt jõudis kohale tõdemus, et mingisuguse suure looma silmad helgivad meie lampide valguses. Paar kiiret hüpet ühele ja teisele poole tegi see põlevate silmadega elukas ning meil tuli mõte, et äkki on see metskits, need ju teadupoolest niiviisi kalpsavad. Kuid kuna need silmad ikkagi ära ei kadunud ning vahetevahel ümber paiknedes meid vahtisid, langes kitse variant ära ning tuli ikka võimsama lambi järgi küünitada.
Lambi valgusvihus seisis suur hall loom, pika koonu ja sorgus sabaga. “Hunt!” käis sekundi murdosa jooksul peast läbi, enne kui ratsionaalne mõistus vahele segada jõudis. Kui see elukas veel äkki saba liputama hakkas, oli selge, et ju see ikka üks külapeni on.
Suur hall loom, hiiglama sõbralik lontrus
Kerge skepsis hinges (kes teab, mis selle parajalt kogukal koeral mõttes on, kes pimeduses vaikides meie poole vahib) ning olles valmis võitluseks, läksime koera poole. Ilmnes, et see oli üks hiiglama sõbralik lontrus, kellest sai meie truu matkakaaslane ja majavalvur terveks õhtuks.
Veel viimane metsane rajalõik haaras meid enne maailma serva endasse, aeg-ajalt ilmestas seda meie kutsu, kes suure müdinaga suvalistest kohtadest välja ilmus ning meist kapates mööda tuiskas.
Maailma serval, riigi lõunatipus, on onnike, kuhu endile pesa tegime; seal on ka väga korralik lõkkease, kus sai väga hästi sooja, tõrjuda tuli küll aeg-ajalt kohaliku kutsa pealetükkivaid armastusavaldusi. Õige pea saabus tagasi ka Kaidi, kes meiega tolleks ööks onni jäi.
Pähnis on kõik hommikud suurepärased. Ning mõnel erilisel hommikul kaovad ka kärbsed ja näitab end päikegi.
Pähnis on ka üks suur pott, mis on triiki täis maailma parimat leivasuppi. Kuid see, kas see pott on seal alaline või mingil hetkel ka tühjeneb ning riiulisse tagasi pandud saab, ei ole veel teada. Ning seegi, kas sinna potti nii head leivasuppi juurde tekkida saab, kui Kristeli käsi seejuures mängus pole, on samuti lahendamata. End ogaraks süüa me igatahes ei suutnud, ehkki see piir oli päris lähedal.
No ei ole vaja seljakotti viimse piirini täis laduda, hoolimata sellest, et kerge lõpuärevus maad võtmas on. Pigem just seepärast võiks võimalikult vähe manti seljas tassida. Oleme võtnud õppust.
Pähni sai maha jäetud veel suurem kast meie asjadega, kui see, mis me sinna ette olime saatnud. Päris vähesega on tegelikult võimalik hakkama saada.
Pähni metsaonn ja lõkkekoht
Paganamaa poole minnes jäid teele mõned üksikud külad ja kruusateed. Ühe maja juurest kargas äkitsi välja üks suur peni, kel esiti tundus küll olevat kindel plaan meile oma hambaid lähemalt tutvustada, kuid õige pea selgus, et tegu oli lihtsalt säänse poollollaka tossikesega. Lisaks röökis väraval ka perenaine koera peale, ehkki penil polnud sellest nähtavasti sooja ega külma. “Lähed ketti kui sõna ei kuula!”
Õige varsti peale Paganamaale jõudmist sai kruusateest kena rohutee, mis lõpuks metsa sisse suubus. See ongi see jõnks kaardil enne lõkkekohta ning see jõnks on seal vägagi vajalik. Miks – seda peate ise järgi vaatama tulema. Võin lihtsalt öelda, et Läti on küll ilus aga Eesti on veel ilusam.
“Siinsamas see lõkkekoht nüüd peabki olema.” Järve ääres oli tõepoolest üks pisike lõkkease ning riietuskabiin, ei midagi rohkemat. Tõsine hämming! Olime siis valmis ööd askeetlikult mööda saatma, kuid väike kahtluseuss oli ikka sees – ei saa ju olla selline koht see, millest nii palju kuuldud on. Infovoldik lubas meile kiike, onni, laululava ja muud paremat. No selge. Vale koht.
Päike loojub nagu muiste ühte Paganamaa piirijärve
Kõik see, mida meile lubati, oli hoopis selja taga mäe otsas. Üles sai mööda väga meeleolukat ja soojaandvat kraavi, muide.
Päike loojus nagu muiste ning soovis meile head õhtut, et kuskilt silmapiiri tagant kuud valgustama hakata. Kui matka alustasime, oli kuu loomine, nüüd on taas taevas noorkuu – ring on täis ning terve kuu möödas.
Hiljem saabus kui vääramatu loodusjõud taas kohale Alar, tuues kaasa mõnusaid lõkkejutte ja udu. Ok, udu tuli tegelikult ise.
Ühel tasasel hetkel kostis äkki alt järve äärest kiunatus ning sellele järgnes müdin ja kõva ruigamine. Ei tea mitmepealine seakari säält järve veerest mööda jooksis, kuid mulje jäi küll kõigist Läti sigadest Eestimaa piiri ründamas.
Õhtu vajus uttu ning ka me ise pidime minema tuttu. Homme ju pikk päev ootamas.
Kolmapäev, 6. november 2013. Läbitud teekond 21 km Vällamäe metsamajast, Vaskna järve lõkkekohast mööda üle Suure Munamäe ning läbi Haanja lõkkekoha Saunamaa lõkkekohta.
Teel Munamäele: Alar teeb tempot ja Kristel sibab rõõmsalt kaasa
Päris vara hommikul käis maja juures laamendamas üks kohalik kass. Lärm oli nii suur, nagu oleks brigaad nupust nikastanud jõutõstjaid üritanud maja palkhaaval koost lahti võtta. Kargasin uksest välja ning üks kiisumiisu putkas kraavi, kuhu silmade põledes jõllitama jäi. Õnnetu loom oli kogu selle kisa-kära peale vaid meie või pintslisse pista jõudnud. Oleme nüüd võitud.
Kui välja arvata see, et ilm oli taas selline eestimaine udu-niiskus-vihm-jms kompott, oli kõik muu igati kena. Udusse uppuvad künkad, metsatukad siin-seal… Mis ma ikka seletan, tulge ise parem vaatama. Eelmisel õhtul oli meiega taas liitunud Alar, kes meile teed juhatas ning oma pika sammuga tempot tegi. Kristel sibas rõõmsalt kaasa, mina lonkisin veidi tagapool – jalg tegi ikka veel veidike haiget, eriti neil järskudel Haanjamaa nõlvadel.
Üles Munamäele viis mõrvartõus. Nii poisid, täiskiirusel Tehvandi tõusust üles, aga ühe jalaga! No ma mõtlesin, et sinna ma suren – tõus igati oma nime väärt. Vasak jalg oli lihtsalt karguks all, vaid parem vinnas mäkke. Ausalt, kui see matk läbi saab, on parem jalg paks kui tõsine tammepakk, vasak säärane peenike kõrreke. Ma üritasin seda pilti ette kujutada, ei olnud nii hirmus äge.
Suure Muna kohviku menüü põhielemendid. Foto kohviku FB leheküljelt: Jonijon
Munamäelt alla tulles jääb kohe tee lõppu üks väike ning imearmas kohvik – Suure Muna kohvik. Tegime kohvikule kaks ringi peale, sest seest paistis kaminas tuli ning me olime veendunud, et keegi seal sees ju ometi peab olema. Ust aga polnud nagu eriti kuskil. Lõpuks oli majarahval vist juba natuke naljakas, et mida nad seal kolistavad ümber maja käia nagu kuutõbised ja kas uudishimust meie vastu või hakkas neil meist lihtsalt kahju, sest vihma loomulikult ju sadas, tehti uks lahti ja lasti meid tuppa sooja nagu ennetähtaegseid mardisante. Algul muidugi eriti ei tahetud vist lasta, kahtlased tüübid sellised, ja üleüldse on kohvik avatud ainult nädalavahetuseti, meil aga oli… pole päris kindel, aga nädalavahetus üsna tõenäoliselt mitte. Lisaks oli Alar neile kahtlaselt tuttava näoga muidugi.
Vastu võttis meid uksel monsieur JoniJon isiklikult, setu oma prantsuse maiustustemeister. Leti taga oli hiiglama armas tüdruk, kes meile naeratas ning kommi ja kohvi jagas. Kahjuks ei jõudnud me küsida ta nime.
Tegemist väga toreda kohvikuga, mitte selline külapoekese-burksiputka moodi, vaid ikka kõige ehedam chocolaterié Võrumaa küngaste vahel, riiulid kõikvõimalikku kohapeal käsitsi valmistatud head-paremat täis. Sukaadi chilliga ja chillita, naeriga ja naerita. Iirist šokolaadiga, kohvist ja smuutidest rääkimata. Kardetavasti on see kohvik kohustuslik peatuspunkt nii matkateelistele kui lihtsalt mäevallutajatele. Tervitused siinkohal pererahvale, kes meie vastu väga sõbralikud olid ja kahtlemata oma külalislahkusega meie 28. matkapäeva igas mõttes suhkrusse kastsid. Aitäh!
Kommid söödud ning samm kõigil igati reibas, asusime muid Haanjamaa osasid vallutama. Kuna sadas, siis erilist sotsialiseerumist omavahel polnud, tempo oli sportlik ja künkad lauged. Siin-seal oli märke möödunud tormidest – korralikud puuhiiglased risti-rästi jalus. Vahepeal ajas Alar ühe kohaliku talumehega juttu, meie aga piidlesime kohalikku kassi, kes end katuselt alla saamisega lõbustada võttis. Igatahes see meie võid öösel kinni ei pistnud, ta oli selleks liiga kass.
Tuli UDU.
Tuli UDU. Lihtsalt plaks, äkki oli kohal ning meie kondasime selles nagu tondid ringi. Võib-olla pole täna õhtul telki vajagi – võtta tuleb vaid saag (… see läks ju katki), st siis terav nuga, udust blokid välja saagida ning endale iglu ehitada. Ammu pole enam näinud seda, mida sisse hingan. Kuid väga ilus oli see sellegipoolest.
Kuskil enne Rõuget läheb metsa vahelt läbi üks sügav ojaorg. Mitte veel Ööbikuorg aga päris sarnane, säänne kompott Haanjast ja Lahemaast.
Üte lätte veeres sai leiutatud uus janukustutuskontseptsioon: kuna seljakotiga on võsase ojani nati keerukas ronida ning vesi nõnna madalal, et selleni jõudmiseks oleks pidanud kõhuli mudasse heitma, tuli kasutada elevandimeetodit. Kristeli veevoolik on piisavalt pikk, et saab rahulikult istuda ja allikast vett imeda. Sel ajal kui Kristel veevarude täiendamisega maadles, püüdes kaldajärsakult järjekindlalt vett pudelisse saada, jõudsin pea mitu liitrit allikavett ära lürpida.
Pääle veepausi rääkis Alar meile uma kooliajast ning tädi Klaavast. Kui Alarit näete, ets küsige ta käest selle kohta, peris tore lugu om. Hiljem sai see org Tädi Klaava oruks ristitud.
Pildikesi kahekümne kaheksanda päeva teekonnast: keegi oli jälle kaskesid rappa loopinud
Hämaruse rüpes kaotasime korraks õige teeotsa käest ja asusime, täis otsustavust, täpselt vastupidises suunas teele. Pärast mõningat hämmingut avastasime siiski, et meie selja taga on kah tee ning läksime tagasi, seekord oli suund õige.
Saunamaa lõkkekoha ümber elab palju koeru. Lärm on peris kõva. Ja nu see on siin ikke üts ära manatud paik – lõkkease, pink-laud ning puude varjualune lasevad siin lihtsalt oma suva järgi ringi ja vahetavad kohti, orientiirid puhta paigast ära. Peldik on säänne stabiilsem tegelinski, ta on siin ikke uma koha pääl, aga sees on tal kuivad lõkkepuud ja peris mitu riidenagi.
Tegelikult on see lõkkekoht üks lagedam plats künkatipul, kus orientiirid tõesti puuduvad ning hääbuvas lambivalguses tundubki, et asjad paigutuvad järjepidevalt ringi. Meie võtsime sellelt lõkkekohalt siin süütuse, lõkkease oli rohtu kasvanud ning polnud seal söekribalatki. Nüüd sai ka see koht sisse õnnistatud.
Õhtu on niiskevõitu ja väsimus ka päris suur, ega polegi muud kui lõket veel veidi vaadata ja siis sooja magamiskotti tuttu kolida.
Neljapäev, 31. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km (16 jalgsi, 9 autoga) Luige metsamajast läbi Poogandi lõkkekoha Lõunalaagri lõkkekohta.
Kristel mõtleb järele Mustoja ületamise üle
Täna oli siis see päev, kui ma esimest korda üle nädala koti selga võtsin ja taas “päris” matkamisega alustasin. Kuidas see kõik õnnestus, sellest allpool. Päev algas Värska külje all Luige metsamajas uniselt, kuid väljapuhanult. Tahtsime, et seda tunnet jätkuks kauaks, seega pakkimisega väga ei kiirustanud ning mõtlesime – küll jõuab. Tegelikult oli see viga.
Riided pestud ja kuivatatud, elektroonika laetud, asusimegi teele. Ilm oli taas selline tavaline, siin-seal oli sinitaevalaigukesi ning rippusid kahtlased määrdunud pilveräbalad. Värska oli rahulik, mõned eidekesed seletasid omavahel midagi seto keeli. Asfalt aga põrutas jalgu. Ei olnudki nii valus, kui esiti arvasin, kuid liikusime ikkagi päris aeglaselt edasi. Setu muuseum oli juba kinni, kiikasime siiski üle aia, kena oli. Eks peab paremal ajal tagasi tulema.
Verhulitsa külast keeras matkatee metsa vahele ning kohe hakkas ka vihma tibama. Väike paus leevendas valu ning värskendas meeli, ühtlasi sai end riietatud vihmakostüümidesse. Kristel õrritas jälle loodusjõude – jope selga, vihm kohe nõrgenes, nii kui otsustas taas selle kotti panna, hakkas kõvemini sadama. Jätsime selle mängu siis peale mõnda katset ning läksime edasi, mõlemad ilusti nailonisse pakitud.
Setumaa metsad on väga ägedad. Matkatee läheb siin mööda Lõunalaagri rattarada Mustoja maastikukaitsealal männimetsade vahel, üles-alla mööda liivaseid metsateid.
Hakkas hämarduma.
Teade mõistatuslikult sõnumitoojalt
Ühes paigas metsa vahel on luited, seda kohta kutsutakse Tinaliivaks. Infotahvli küljest leidis Kristel äkki rippumas ühe pudeli, pudeliga oli kaasas tore soov – toredat matkateed Mustojal – ning lisaks oli Lõunalaagri radade kaart. Pudel nägi esialgu kahtlane välja, mõtlesime esiti, et lihtsalt vesi, kuni otsustasin siiski selle lahti keerata ning nuusutada. Oh sa püha püss, ehtne setu hansa! Oi milline rõõm meid valdas! Tänasime sõnade ja mõtetega toona tundmatut heategijat ning soovisime talle kõike kõige paremat, mida maailmas leida võib. Valu ja väsimus olid ka kui peoga pühitud. See oli tõeline matka tipphetk. Leidub ilmas ikka häid inimesi, see kõik oli ilmselgelt meile jäetud. Aitäh!
Reipal sammul läksime edasi, samm oli lausa tantsisklev. Loomulikult eksisime kohe ka õigelt rajalt. Oli juba täiesti pime. Mis seal ikka, korralik kaart oli meil olemas, julgustav rüübe samamoodi ning seadsimegi sammud kõige otsemat teedpidi Poogandi lõkkekohta, tagasi minna küll enam ei viitsinud. Läbi raagus kaselatvade särasid tähed.
Jõudsime Poogandile, väsinud ning näljased, veidi heidutatud mõttest, et 10 km veel astuda. Väsimus võttis võimust. Otsustasime siis teha ühe Väga Hilise Lõunasöögi ja see tee metsavaikuses ikkagi ära kõmpida.
Äkki helistas meile Alar, kes ootas Lõunalaagri lõkkekohas ning tundis muret meie käekäigu pärast. Kuuldes, et oleme alles Poogandil, pani ta jalamaid oma autole hääled sisse ning tuli meile järgi. Kümmekonna minuti pärast ta piirivalvepatrulli saatel saabuski. Nood olid seal lihtsalt dokumente kontrollinud (piiri ääres ikkagi, salakaubavedu ja muu) ning kuuldes, et metsa all ootavad mingid sõgedad, kes mitmeid sadu kilomeetreid sügisilmas maha kõmpinud, tahtsid ka ise meid oma silmaga näha.
Tervitused ja muud head soovid vahetatud, kobisimegi Siku autole. Algul küll olime pisut skeptilised – sohk ikkagi – kuid kuuldes, et laagris on lõke üleval ning hõõgveingi tulele pandud, polnud enam pikka mõtlemist ning viimased kilomeetrid sõitsimegi autos. Mina olin päris rõõmus, et ei pidanud end enam lõhkuma ning mulle tundus, et Kristelgi oli salamisi üsna rahul.
Õhtu mööduski lõkke ääres juttu vestes ning imemaitsvat hõõgveini rüübates, kuni uni meid enda valda tiris ning kõik ilusti telkidesse nurruma läksid. Oli olnud ilus päev.
Puhkepäevad: teisipäev ja kolmapäev, 29.-30. oktoober 2013. Läbitud teekond automatkana eelmisel päeval kadunud kindani Põhjalaagri lasketiiru lähistel, Värskasse Seto talurahvamuuseumisse ning Põlvasse poodi.
Kogu sel päeval paistnud päike Õrsava järves
Torm St. Jude on edukalt üle elatud. Jah, me oleme kõik elus ja tervise juures.
Eile möllanud torm ei märatsenud siin tegelikult üldse nii võimsalt kui ilmaprognoos võttis vaevaks väita. Tõsi, tuul oli kõva ning paar puudki lükkas siin läheduses ümber, kuid tegelikult ei erinenud see harilikust sügistormist kuigivõrd. Metsa all poleks aga tõesti tahtnud viibida, igasugu prahti lendas ringi ning vihma sadas hooti päris kõvasti (ning umbmäärasest suunast) aga kindlasti Inglismaa või Taaniga (või kasvõi Saaremaaga) meie kogemust võrrelda ei saaks. Ainus kahju, mis torm meile tegi, oli vaid see, et magada ei saanud tol ööl meist keegi väga hästi, mühin oli lihtsalt liialt vali. Lisaks õnnestus meil maja liialt palavaks kütta. Elekter ja levi olid ka paar päeva üsna ebapüsivad muutujad.
Kogu elu käis kunagi ainult saunas
Iga aasta 28. oktoobril oli siin Setumaal Lindora laat, (kuhu me ei jõudnud) ning samal päeval on ka Luige metsamaja ülitoredal perenaisel Hiljal sünnipäev. Palju õnne!
Kuna nii mõnedki jalad tahtsid tohterdamist, jäime siia Luigele kaheks päevaks. Siin oli muidu tore, millegi eriti põnevaga me siin aga hakkama ei saanud. Tüdrukud külastasid Seto talurahvamuuseumi. Tegelesime sokipesuga, saunatasime ja tundsime end niisama hästi, sättides vaimu valmis üha põnevamaks muutuva looduse tarvis.
Maja ise on kena, selline pisike aga igati mõnus ja hubane. Lisaks on siin väga mõnus saun, mis on piisavalt suur, et ei pea jalgupidi kerises istuma. Veevärki siin küll pole, kuid õuel on kaev. Igaks juhuks vist ei tasu seda vett sellest kaevust otse küll juua.
Annemarie pidi Tallinnasse ära sõitma, jäime taas Kristeliga kahekesi. Kuid juba homme õhtul peaks suurem zombiarmee meiega liituma ning juba täna õhtul tuleb Alar Sikk meiega kaasa kõndima. Kauaks ta kahjuks meiega jääda ei saa, juba paari päeva pärast ootavad tedagi muud kohustused.
Pesupäev
Kuna mul jalg oli haige, siis tegelesin ma viimase nädala jooksul automatkamisega. Päeval, kui me Värskasse jõudsime, tegin ka siis Setumaal väikese tiiru ning mõtlesin ka üle vaadata, mis on saanud Saatse saapast. Kes ei tea, siis Saatse saabas on üks selline pisut absurdne koht, kus Eestile kuuluv ning Eesti asulaid ühendav maantee läheb nii kilomeetri ulatuses läbi Venemaa. Pärand nõukogude ajast – siis ei seganud sellised asjad kedagi. Veel mõned aastad tagasi oli saapas maantee ümber tihe oksatraataed ning igasugused erinevad liiklusmärgid, mis ei lubanud autoga peatuda, jala kõndida ning üleüldse oli vähim lubatud liikumiskiirus 30 km/h. Nüüdseks oli kõik see kadunud. Jalgsi ikka kõndida ei tohtinud ning ka peatuda ei võinud, kuid polnud enam okastraati, kiirusepiirangut ega miskit. Tee ääres kännul istus vaid üks ääretult tülpinud näoga vene piirivalvur ja tegi suitsu. Eks uue piirilepinguga see Saatse saabas tulebki Eestile tagasi. Kuid – setodele see ei meeldi, üks oluline turismiatraktsioon kaob.
Homme tuleb taas edasi minna. Eks paistab, kuidas mu jalg hakkama saab. Kui alt ei kuku, siis saab jälle matkata!
Laupäev, 19. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Elistvere looduskeskusest läbi Maarja-Magdaleena ja Papi lõkkekoha Kalamehe lõkkekohani Kaiu järve ääres.
Missioon: Maarja-Magdaleenasse enne lund ja vihma
Elistveres sai kaks päeva puhatud, jõudu kogutud, asjalik oldud ja niisama aega venitatud; liigeseid ravitsetud ja loomi vaadatud. Vaim ja keha värske, asusime täna taas teele, seljakotid viimse piirini täis laotud.
Ilmnes üllatav tõsiasi, et sügis on meie kodumaal kätte jõudnud. See päris Sügis, mitte lihtsalt niisama suvehõngune oktoober. Ühes sellega ka rajutuuled, üdini läbivetitavad peenikesed vihmad ja lumekruubid. Kõike seda saime täna ka tunda.
Enne Maarjat tabas meid selle matka seni tõsiseim sadu. Saju koostis oli selline ebamäärane, oleks nagu olnud vihm aga selle tahke aine sisaldus oli ebatavaliselt suur. Pärast jäid isegi miniatuursed hanged põõsaste alla.
Maarja poes ei olnud elektrit ja uks oli kinni. Poe ees, varikatuse all, ootasime saju möödumist, vahetasime riideid selga ja seljast (kuna sadu mööduski) ning suhtlesime kohalikega suletud poe teemal. Veider oli see, et kohalikud ei tundunud meid eriti uskuvat, kui ütlesime, et uks kinni on, ikka katsuti ust. Ju meid vaadati selles külas kui piisavalt kahtlaseid võõrkehi, need teevad ikka lolli nalja.
Saju möödudes läksime edasi ja kohtasime teel üht toredat saksa lambakoera, kes tõi meile mängimiseks hästi pisikese pulgakese. Ta peremees oli sealsamas tee kõrval, müttas käruga kuusetaimi vedada. Tuli välja, et ta oli pärit Hollandist, doktorant Maaülikoolis. Juttu rääkisime temaga aga selges eesti keeles.
Mõni minut hiljem tabas meid järjekordne maru koos vihma ja mingi plögaga. Sadu ei tulnud mitte ülevalt alla, vaid kuskilt suvalisest kohast külje pealt, justkui oleks gravitatsioon heaks arvanud lihtsalt niisama suunda muuta. Seekord saime korralikult märjaks.
Pisut enne Papit oli üks puu elektriliinidele kukkunud ning tossas. Nii saimegi elektriloomakeste ning neid taga ajavate elektrikutega teel Pappi võidu võtta.
Vaade Papi lõkkekohast
Papi lõkkekoht, kus me lõuna tegime, on kaunis kohakene Saare järve ääres. Kuna me olime parajalt niisked ja taevas hakkas selginema, siis ka üpris jahe. Annemariet tabas esimese päeva külmahoog – kõikehaarav mõistust halvav külm, mis tuleb sooja tubase keskkonna vahetamisest väliskeskkonna vastu. Ta üritas külma peletada ümberlauajooksuga, kuid vaid osalise õnnestumisega. Kristelil oli peaaegu niisamagi soe, piisas vaid ühest koorikust – nii võis tegeleda pigem enda sisemuse soojendamisega, ja seda märksa suurema eduga.
Papi lõkkekohas sai selgeks ka see, mis mind juba mõned kilomeetrid kummitanud oli. Minu vasak hüppeliiges teavitas mind meie koostöö peatumisest….
Tuli langetada raske otsus – kas katkestada või rämeda valu käes valuvaigistite najal edasi komberdada. Kuna eelmisest aastast see enda lõhkumine lõppes kahe nädalaga voodis, siis viimane variant ei tundunud kuigi mõistlik. Veelgi vähem meeldiv tundus aga katkestada.
Sai leitud kompromiss – Annemarie ja Kristel lähevad jalgsi edasi ning mulle tuleb keegi järgi, viib mind Elistverre; võtan siis sealt auto, millega Annemarie siia tuli, ning liigun paar päeva autoga, seniks kuni jalg paraneb ning ma taas käia saan. Nii ei katke matk ning ma ei pea kuskil mõttetult aega kulutama. Olulised asjad saavad nähtud ning tüdrukud saavad rajal vajalikud asjad ikkagi ära teha.
RMK Jõgeva piirkonna külastusjuht Andri tuli mulle järgi ja päästis meid hädast.
Jätkab Kristel:
Peale seda kui Andre maha olime jätnud, viis tee mööda saare(?)alleed Saare mõisani ning sealt sai astutud mõned head meetrid vana sõpra asfalti mööda Kaiu järve poole. Viimasel ristil enne Kaiu poole keeramist trehvasime ka Andret, kes väga mugavalt autoga sobiva laagripaiga nendest paljudest üsna hajali asuvatest lõkkekohtadest välja valis. Selleks hetkeks kui me Annemariega kohale jõudsime, oli lõke püsti ja nii see päev maalilise Kaiu ääres õhtusse veereski.
Kaiu järve ääres on riburada pidi viis erinevat lõkkekohta. Võtsime ühe keskmise, kus sai puukuuri lakas magada.
Esmaspäev, 14. oktoober 2013. Läbitud teekond 15 km Hundissaare lõkkekohast Siimusti lõkkekohani.
Pannkoogine hommikuidüll Hundissaares
Täna õhtusööki tehes tekkis küsimus – kuhu on kadunud kogu tüümian? Vastuse leidsime õige pea – Kristeli sokkidese ja nende vahele.
Kohanimed on siinkandis pisut eksitavad – ei olnud Hundissaares hunta ega Koerus koeru. Ainult mingid rähnad toksivad metsa all.
Igatahes täna saabus see hetk, kui saime oma jalge alla mõõdetud 100 kilomeetrit Eestimaa pinda. Praegu, siin lõkke ääres Siimustis, on meil tegelikult ära käidud juba 107 km.
Paar sõna siis ka käidud tee kohta. Need on olnud ühed ääretult kenad kilomeetrid, kus sügis on end näidanud kogu oma värviküllases säras. Ilmadega on roppu moodi vedanud, vaid esimesel päeval saime veidike mingisugust vihmalaadset toodet kaela.
Siin Järva- ja Jõgevamaal on rada vähemalt jalgsimatkaja jaoks võrdlemisi hästi tähistatud. Vaid vahetult enne Aravetet oli üks rajalõik, mis läks võssa ja näis sinna jäävatki; kuna aga oli pime ja meil tol hetkel täiesti suva, kuidas minna, ei vaevunud me rada üles otsima ja murdsime otse läbi kuusetihniku – Aravete tuled juba paistsid.
Peale Aravetet oli ka tähistusega võib-olla kahtlane lugu, kuna aga oli juba nii pagana pime ja uduvihma tibas, siis võtsime ette mingi ettejuhtuva põlluserva ja jõudsimegi vastu ootusi õigele teele välja. Aga aitab vanadest aegadest siinkohal.
Täna oli võistlus kõige mõttetuma matkavarustuse tiitlile. Peale pingelisi eelvoore jäid sõelale kolm asja – vahatükk G1000 riiete töötlemiseks, potihoidmise tangid ja üks keskmise suurusega liigendnuga. Võitsid potitangid. (Kuidas seda vidinat päriselt nimetatakse?)
Asjad on jääs
Muus osas oli tänane päev üsna sündmustevaene. Hommik oli küllalt külm, telk oli pealt päris korralikult jääs. Hein, infotahvel ja peldiku katus ka. Päev aga oli kohe põrgulikult ilus, taevas polnud mitte pilvekribalatki, õhk oli meeldivalt karge ja tuul vaid aimatav. Teed olid aga sirged ja pikad… Läbi sai need käidud aga kuidagi hoopis kähku. Ei saanud nagu arugi, kui äkki Siimustis kohal olime. Vahepeal sai tehtud lõuna ühe suure kuuse juurte all.
Siimusti lõkkekoht on taas selline pisike ja armas kohake ning seekord suisa männimetsa all (ehk siis kuuskede seas on paar mändi ka), läheduses on Siimusti laululava ja suur muruplats. Kahjuks pole siin lähedal kuskilt vett saada, me olime õnneks ettenägelikud ja täitsime ühe lahke külamehe juures oma pudelid ära. Tal oli ka väike kollane krants, Pätu.
Kui eile õhtul uhuutas meile unelaulu kassikakk, siis siin Siimustis lihtsalt undab midagi metsa vahel.
Pühapäev, 13. oktoober 2013. Läbitud teekond 19 km Oostriku lõkkekohast Hundissaare lõkkekohani.
Varjudemäng Tapikul
Täna jõudsime Jõgevamaale.
Endla looduskaitsealal Oostrikul ja selle ümbruses on väga palju väikeseid allikad ja neist algavaid ojakesi – ööd ja meie und saatis nende mulksumine ja vulin. Igatahes oli hommik päris uimane, taevas olid pilved ja õhurõhk madalamast madalam. Tõusime küll vara üles, aga munesime lõkkekohas niisama, levi otsides ja… ei teagi, kuhu see aeg niimoodi läks.
Just teele asudes pistiski päike enda kiired pilvede vahelt läbi ning kõndimine läks hoopis lustlikumaks. Võlingi lõkkekohas kohtasime kahte toredat tädi, kes andsid meile kruusitäie jõhvikaid lihtsalt ilusate silmade eest. Homne puder saab olema tore. Ei, homsed pannkoogid saavad olema toredad.
Edasi kulges tee kilomeetreid ja kilomeetreid mööda põldudevahelisi kruusateid. Väga ilus oli see kõik, aga säärane kõva kattega tee põrutab jalataldu ja see on veidi valus.
Lõunasöök varemete vahel
Lõuna oli sellises kohas:
Tee oli väga hästi märgistatud. Inimesi oli vähe ning (kunagised) külad olid sõna otseses mõttes välja surnud ja varemetes. Aga päev oli ilus, vaikne, sportlik, meditatiivne. Seljakotid on kergemad või siis oleme meie nüüdseks juba tugevamad. Loomi ei näinud, ainult mingi kass lippas meie ees, vahetevahel seljatagust kontrollides ja sammu kiirendades. Päikeseloojang oli taas meeliülendavalt maagiline ning lehti aina langes ja langes, nagu jaapani muinasjutus.
Hundissaare lõkkekohas praegu on olukord idüllilähedane. Tuuletu. Lõke põleb. Mets on vaikne. Lõkkekoht on pisike ja armas. Ja siinkohal lõpetame, sest ega elus on muud ka teha, kui internetis passida. Aga seda ütleme küll, et kui te veel pole konkreetset plaani teinud, millal meiega liituda, siis on selleks tagumine aeg. Sellisest metsaromantikast lihtsalt peab osa saama!
Taevas on täna öösel kristallselge ja tähti sajab. Siin huikavad kakud. Head ööd!
Laupäev, 12. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Tamme lõkkekohast läbi Koeru Oostriku lõkkekohani.
Hommik Tamme lõkkekohas
Tänane päev sai tituleeritud kõige ilusamaks matkapäevaks.
Päev algas taas kõikematvas udus, mille alt ilmutas end härmatisepoiss, millest omakorda tegime järelduse, et öö oli olnud külm. Päev see-eest oli taas väga palavalt päikeseline ning õhtuhakk tervitas meid maalilise 360-kraadise, täiesti ebamaises valguses päikeseloojanguga.
Tegelikult möödus päev väga kiirelt, sest seltskonda oli palju. Hommikul lõbustas meid Jon, kes oli meile külla tulnud vaid üheks ööks, ning pidi täna lõunaks Koerust bussile saama. Kuna hommik möödus meil taas uimerdamise ja sissemagamise tähe all, siis teelemineku ajaks oli meil juba päris kiire ja me otsustasime, et LÄHME. Andmine oli korralik ja pea pool päevateekonda sai käidud nagu niuhti. Jon kappas ühel hetkel eest ära, et ikka bussile jõuda, ja jõudiski.
Enne Koerusse jõudmist sai arutatud paradiisi mõiste ja elysiumi etümoloogia üle.
Koeru oli sügiseselt ilus, väike rahulik kohake. Aga koeru oli Koerus küll vähe. Enne oli ja pärast oli, aga Koerus eneses koperdas vaid üksik kass. Peale mainitud hiireküti oli seal veel väga ilus kunagine kõrts-postijaam.
Lõuna sai tehtud traditsiooniliselt põlluservas traktorigaraaži ees.
Üsna äkki aga ilmus meie kõrvale Toomas, kelle jalgrattale oli suurelt kirjutatud “Matkapesa”, mis meis kohe huvi äratas. Vestsime pikalt juttu ning saime Toomaselt põhjaliku giiditeenuse. Tee kõrvale jäi Koeru telemast, mis on (jalamilt mõõdetuna) Eesti kõrgeim ehitis, kõrgusega 349,5 meetrit.
Saime ka palju muud Järvamaa elu-olu ja Toomase enese matkaettevõtluse kohta teada, lisaks ka kohalikku kultuurilugu. Toomas lubas meiega paari nädala pärast ühineda ning ehk ka kitarri kaasa võtta. Ootame.
Meie ajutine teejuht teadis pajatada veel „Prohvet Maltsveti” prototüübist, kes siin paigus elanud (kodanikunime peab asjaosaline ise kommentaaridesse kirjutama, seda mälu kinni ei pidanud), ning et ka härra Hillar Palamets end selle kandi meheks peab.
Kõige kaunim päikeseloojang
Teed mööda edasi minnes jõudsime Norrasse. Tegelikult küll Norra külla, kus asub Norra mõis ja Norra allikad. Norra mõis on nime saanud mõisniku von Knorringu järgi, kelle nimi eesti keeles mugandus Norraks. Võite pakkuda, millega Knorringute järeltulijad Saksamaal tegelevad. Vihje – matkalõunasöögid.
Päris päikeseloojangul tabas meid äratundmine, et Norra ja Oostriku on meie lemmikkohad Eestis. Fantastiline paik, tulge kindlasti vaatama. Eriti sügisesel päikeseloojangul.
Päeva loppedes jõudsimegi Endla looduskaitsealale, ning leidime üles ka Oostriku lõkkekoha. Oostriku lõkkekoht on selline pisikene paigakene otse tee ääres, kuhu heal juhul kaks telki mahub. Õnneks ei olnud siin kedagi ees.
Õhtul külastas meid üks kobras, kes lambi valgusvihus silmi kissitas ja siis mööda teed minema paterdas ning eemal plartsatades ojja kadus.
Tänane öö on pisut soojem kui eelmine ning kotile me nüüd kobimegi. Head ööd kõigile.
Neljapäev, 10. oktoober 2013. Läbitud teekond 24 km Matsimäe karjääri lõkkekohast Kurisoo lõkkekohani.
Päris alguses
Alguseks väike seletus – kuna me päris alguse (ja korduvalt läbikäidud tee) jätsime vahele, siis tuleb selle matka pikkuseks 588 kilomeetrit. Nii.
Vastupidiselt kõigile ootustele oli täna kaunis suvepäev. Tuult polnud, vihma ka eriti mite, päike säras ning tegi olemise põrgulikult palavaks.
Alustasime täpselt kell 13:00 Matsimäe karjääri lõkkekohast. Tore ja tuttav paik.
Mida me siis täna nägime? Kalamehi Matsimäe karjääris, kevadise suure porno asemel ehk Seli raba laudteel polnudki väga hull astuda, sisse vajusime vaid korra ning sedagi ainult pahkluuni ning sedagi ainult Kristel. Peale seda tervitas meid Kollassaare kommuuni-talgutalu, kus sai kott esimeste kesvamärjukeste arvelt kergemaks timmitud. Kontrollisime veel Simisalu loodusmaja juures olukorda, lõunatasime Kodru raba vetelpääste torni varjus, pärast seda lõikasime natuke võsa ja üleüldiselt kõndisime ennast ogaraks. Pisut enne Kodru raba lõppu tulid meile vastu veel jahimehed ja üks pisike foksterjer.
Lõpuks oleme teel
Tore oli see, et metsast välja astusime Järva-Madise kiriku kõrval, hetkel, mil kirikukell seitset lõi. Kirik oli kõrge ning hämaras ka üsna vananäoline ja ebamaine. Tore oli veel Aravete tondiloss, mille kõrval pimeduse varjus jalgu-õlgu puhkasime. Polegi varem matkal suure ja täiesti tühja paneelmaja juurde jalgu puhkama sattunud. Mõned korrad eksisime teelt, pime oli.
Praegu aga kõik hea. Ootamatut palju sai kõnnitud, ootamatult suured tõusud olid Aravete laululava juures suusaradadel ja ootamatult ära väsitas vastavalt siis 33- või 24-kilose kotiga ringijalutamine. Viimane kilomeeter näiteks kestis kauem kui (vähemalt) viis eelmist kokku. Tegelikult, seljakotiga, mis kaalub umbes kolmandiku kehakaalust (meil mõlemal), ei olegi selline astumine päris naljaasi.
Täna ööbime Kurisoo laululaavu all. Head ööd ning homseni!
Kunagi ammu sai lubatud, et anname ka väikese ülevaate meie matka tehnilisematest üksikasjadest – kuidas me matka ette valmistasime ning millist varustust kasutasime. Palun – siin see nüüd siis on! :)
Ettevalmistusest
Pakkimine Aegviidus
Kuna matkateel on poode üsna vähe – Kablis, Kilingi-Nõmmes, Lelles ja Aegviidus – ning suure hulga toidu pikka aega kaasas tassimine oleks väga raske, siis otsustasime toiduprobleemi lahendada sel viisil, et ostsime enamuse toidukraami (kõik selle, mis kiiresti ei rikne) ühe korraga Tallinnast ära ning jaotasime selle teele laiali. Osa toidust saatsime Aegviitu meie sõbra Jana juurde, osa viisime enne matka algust Soomaa Rahvuspargi külastuskeskusesse Kõrtsi-Tõramaal ning osa jätsime Kilingi-Nõmme Annemarie vanaema juurde. Lisaks jätsime neisse punktidesse ka muud vajalikku – puhtaid riideid, kütust matkapliitidele, patareisid ja muud säärast. Tegelikult saime osa kraami korra veel edasi saata – Riho Soomaa RP külastuskeskusest viis osa asju Soomaalt ka Saeveski metsaonni ette ära – tal oli niikuinii sinnakanti asja ning kuna Soomaalt järgmine varustusetäiendamise koht oleks olnud väike pood Lelles ning suurem alles Aegviidus, siis oli see ka meile üsna abiks.
Loomulikult kasutasime ka mõningaid teele jäänud poode – tegelikult küll ainult Lelle ja Aegviidu oma – et osta värskeid toiduaineid (lihakraami, leiba ning värskeid aedvilju – kõike seda, mis kipub kiirelt riknema) ning iseenesest mõista kasutasime ka sõprade abi, kes meiega vahepeal mõnedeks päevadeks liitusid ning said meile linnast kõike vajalikku juurde tuua. Iseenesest oleks hakkama saanud ka ilma nende abita kuid tassimist oleks siis rohkem olnud ning mitmeidki häid asju ei oleks endale sel juhul lubada saanud. Ning kindlasti ei oleks ka pooltki nii lõbus olnud :)
Tuleb mainida, et toidu ühekorraga ära ostmine tuli kokku odavam, kui selle jaokaupa hankimine – kaupade hinnad väiksemates poodides on tihti kõrgemad kui suurtes kauplustes. Muidugi tuleb kogu toidu korraga ostmisel hoolega arvutada kui suuri koguseid hankida on tarvis, et mitte asjata raskust kaasas vedada ning toitu lihtsalt ära visata, või et mitte kogemata nälga jääda :)
Varustusest
Blogi kirjutamine ukulele saatel
Teel olles pidasime blogi ning postitus ikirjutasime igal õhtul. Blogi kirjutamiseks ja postitamiseks kasutasime nutitelefoni. Kuna need seadeldised tarbivad üsna palju elektrit ning meile teele väga palju võimalusi laadimiseks ei jäänud, siis kandsime endaga kaasas kahte säärast lisaakut: Powertraveller powermonkey eXtreme. Ühest akutäiest piisas nutikale (Samsung Galaxy S2) kolmeks laadimiskorraks, aga kuna me laadisime sellega ka enda tavalisi mobiiltelefone siis oleks vähemalt korra rohkemgi saanud. Akuga on kaasas ka päikesepaneel, mida me oma matkal kahjuks eriti põhjalikult katsetada ei saanud – päikest oli lihtsalt vähevõitu. Siiski, ühe korra põhjal, mil neid paneele põhjalikumalt katsetada saime (selge taevas, oktoobri alguse pärastlõuna, ca 14.00) siis on need uue põlvkonna paneelid üliefektiivsed (päikesepaneeli kohta muidugi) – ca pool tundi laadimist andis tavalisele mobiiltelefonile ca 10 min kõneaega ning nutitelefonile 6 min internetis surfamist. Siiski pole kaasaskantavad päikesepaneelid Eesti sügiskliimas eriti mõistlikud elektri tootmise vahendiks, õnneks ei kaalu need eriti palju.
Pealampide ja GPSi jaoks oli kaasas lihtsalt suurem hulk patareisid ning kaamerate jaoks lisaakud. Tegelikult olid kaasas ka akulaadijad nende laadimiseks, nii et kus aga voolu saime, seal ka laadisime.
Seljakotid olid sellised tavalised suured matkaseljakotid – Annemariel 80 liitrine, Andrel 75 liitrine ning Kaidil üldse 60 liitrine. Pakkimine oli küll omaette täppisteadus kuid tegelikult piisas täiesti. Võibolla 10 liitrit oleks kellelgi (Andrel :D) võnud rohkem olla, pakkimised oleksid siis kiiremini toimunud, poleks nii hullusti sättida ja mahutada vaja olnud.
Kuna ilm oli meie matka ajal võrdlemisi soe (vaid ühel ööl langes õhutemperatuur öösel 0 kraadi lähedale, enamasti oli see öösiti+5 ja +10 kraadi vahel) siis väga suuri ja raskeid magamiskotte meil õnneks tarvis ei läinud – olid tavalised kevad-sügisesed magamiskotid, mis kaalusid umbes poolteist kilo. Kindlasti tasub Eestis matkamisel kasutada sünteetilise täidisega magamiskotte – need on küll pisut raskemad ja ei anna end nii väikseks kokku pakkida kui sulgtäidisega magamiskotid kuid märjaks saades hoiavad sünteetilise täidisega magamiskotid sooja üsna hästi, sulgmagamiskotid aga mitte. Ilmad olid matka ajal väga niisked ning kuna ka õhk oli jahe, siis öösel kondenseerus vett telgi sisekülgedele päris korralikult, nii et magamiskotid said pahatihti hommikuks päris märjaks.
Magamsikottidest saab lähemalt lugeda siit: kuidas sobivat magamiskotti valida ning kuidas magamiskotti õigesti kasutada.
Enamustel öödel magasime telkides nii et telke vedasime ka endaga kaasas. Kindlasti tasub Eesti sügises matkates kasutada kahekihilist telki, siis ei saa kogemata telgi siseseinu puutudes kohe läbimärjaks ;)
Liina kookon puudevarjualuses
Tegelikult ei ole telk ööbimiseks tingimata hädavajalik, mida väga ilmekalt tõestasid ka Kristel ja Liina – telkmantlid, koormakatted jms. lihtsad katusealused ajavad enamasti asja ära, kui just hullu tormi või paduvihma pole ning lisaks on need telkidest mitmeid kordi kergemad ning palju pisemaks kokku pakitavad. Kuna aga Eesti ilmades ei saa kunagi päris kindel olla ning lisaks on katusealuse üles seadmine tihti suurem vaev kui telgi ülespanek siis otsustasime meie kolm öörahu ning aja kokkuhoiu huvides ikkagi telkide kasuks. Kolm nädalat vaja siiski järjepanu metsas olla ning korralik uni ja kuiv varustus olid siis päris olulised.
Pisut rohkem Kristeli arhitektuurišedöövritest on kirjas selles postituses ning pilte Liina kookonitest Andre ja Liina galeriides.
Jah, ja Annemariel oli üldise moraali üleval hoidmiseks kaasas ukulele :)
Kokkuvõtvalt võib tegelikult öelda, et sellel matkal oli meil tegelikult täiesti tavaline matkavarustus – peale selle powermonkey telefonilaadija meil mingeid väga eksklusiivseid asju kaasas polnud. Lihtsalt vahetusriideid ja toidukraami pisut rohkem kui tavaliselt.
Siin on illustratsiooniks pilt ühe seljakoti sisust meie matkateel. Pildil pole vahetusriideid ja sööki :)
Osa matkatee matkavarustusest
Pildil siis seljakoti (seina ääres) sisu (vasakult paremale, ülalt alla): Bahillid, tuletegemisvahendid, karp patareide ja akudega, pann ja suur lusikas, pealamp ja taskulamp;
Märkmeplokk ja kirjutusvahendid, kaart, GPS ja kompass, pott ja teekann, toiduinõud koos kotiga;
Nööripundar, kaks varustusekarabiini, kirves, liigendiga saag, suur pussnuga, taskunuga, multitööriist koos vutlariga, gaasilamp koos gaasiballooni ja karbiga, veepudel, matkapliit koos kütusepudeli ning kotiga;
Magamismatt, magamiskott ning telk koos vaiade ja kaartega, istumisalus, laadija Powertraveller powermonkey eXtreme koos päikesepaneeli, juhtmete ja karbiga, telefon veekindlas kotis, pabertaskurätikud, hambahari ja hambapasta, esmaabipakk.
Kaks nädalat on möödunud meie matka lõpust ning nüüd oleks aeg teha ametlikke ja vähem ametlikke kokkuvõtteid ja meenutada möödunud üritust nii mõnegi sõnaga.
Esiteks tahame me tänada kõiki, kes meiega selles ettevõtmises kaasa lõid, meid aitasid ning ka neid, kes meile kaasa elasid.
Neile, kes veel täpselt ei tea, milles kogu nali seisnes: üldine info ürituse kohta on kirjas siin ja siin, seda kõike siin korrata pole vast vaja, kirjeldan mõne sõnaga möödunud kolme nädalat Eestimaa metsade vahel.
Matkatee kilomeetripost
Niisiis, me kõndisime kolmekesi läbi kogu RMK matkatee, alustades Iklast, ning jõudsime välja Altjasse. Oandust käisime muidugi ka läbi, kuid kuna matkatee peaks kulgema enese moto järgi piirist piirini, siis otsustasime ka meie ikka piirini välja kõndida ning läksimegi maismaapiirini Altja rannas, mis asub Oandust veel ca 4 km põhja pool.
Teel liikusime eranditult jalgsi, üritades rajamarsruuti võimalikult täpselt jälgida. Selleks kulus meil aega 22 päeva (sinna hulka kuulub ka kaks puhkepäeva). Ööbisime peaasjalikult telkides või lõkkekohtades olevates katusealustes. Neljal korral siiski magasime aga ka päris katuste all, mis meile teele jäid – Annemarie vanaema juures Kilingi-Nõmmes, Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses Kõrtsi-Tõramaal, Saeveski metsaonnis ja meie sõbra Jana juures, kes elab üsna Nikerjärve telkimisala läheduses.
Oma rännuteel pidasime ka blogi – sedasama, mida te siin praegu loete. Postitusi kirjutasime igal õhtul – meenutusi möödunud päevast, kasutades selleks peaasjalikult nutitelefoni (paaris kohas “päris” katuse all saime küll ka arvuti taha), kuid kuna mobiilileviga on mõnes kohas metsade sügavustes probleeme, siis alati ei saanud me postitusi õigel ajal ära saata, vaid pidime ootama, kuni oleme parema leviga kohta jõudnud. See on ka põhjuseks, miks kuupäevad postituste juures ja postituse sees alati ei klapi. Samuti vabandan ma ka postitustes leiduvate näpuvigade pärast – telefoniekraanil ei ole just kõige mugavam mahukat teksti sisse toksida. Telefonide laadimiseks olid meil seljakotis kaasas lisaakud, mis meie elektroonikavidiniad tsivilisatsioonist eemal viibides mõnda aega elus hoidsid. Aga vidinatest ja varustusest allpool või üldse järgmises postituses.
Paša ja naised
Toiduvaru ja muuud kraami kandsime endaga kaasas, kuid selleks et seljakotid võimatult raskeks ei muutuks, olime osa toidukraami, priimuste kütust, patareisid ja vahetusriideid saatud ette ära. Ning muidugi täiendasime toiduvarusid teele jäävates poodides (ega neid tegelikult eriti palju sinna ei jäänud). Kolme inimese toidukraami kolmeks nädalaks koos kõige muu matkavarustusega oleks ikka väga raske ja piinarikas kaasas tassida :)
Teel liitus meiega ka hulganisti sõpru, kellest mõned käisid meiega kaasas pea nädala, mõned jällegi vaid pool päeva. Aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks meile seltsiks olla!
Matka ja Matkatee pikkusest
GPSi järgi läbisime me 416 kilomeetrit. Selle hulka ei arvestanud me mõningaid rajast kõrvale jäävaid loodusradu (nt. Hüpassaare rabarada, Jussi õpperada jms.), kus me uitamas käisime ning samuti mitte lõkkekohtade ümbruses ringi tatsamisi, nii et reaalselt tuleb läbi käidud teekond veel vast paarkümmend kilomeetrit pikem. Küll on sellesse numbrisse – 416- jäänud sisse puhkepausid, rajal ühest teeservast teise kõndimised, mõned teelt eksimised ja muu selline tiirutamine, nii et lineaarselt läbisime me muidugi oluliselt lühema tee.
Teepikkuste mõõtmisega ongi selline kummaline lugu, et inimene mööda teed käies läbib peaaegu alati pikema tee, kui tee ise ühest otsast teise sirgelt mõõdetuna pikk on. Seda seetõttu, et inimene ei liigu omal jalal kunagi päris otse, ikka tulevad väikesed, kasvõi paarimeetrised jõnksud sisse. Kui sinna lisada veel omavaheline suhtlemine, tagasipööramised, peatumised ja raja äärde jäävate vaatamisväärsuste imetlemised, siis pika maa peale saab nendest kokku päris arvestatava distantsi. Sama lugu on ka muude liiklusvahenditega – ei jalgrattaga ega autogagi ole võimalik ideaalselt sirgelt liikuda, seetõttu erinevadki erinevate inimeste mõõtmistulemused, olgu nende GPSid või rattakompuutrid nii täpsed kui tahes. Isegi kaardid on mõneti ebatäpsed – väikeseid jalgradu on kaardilt raske täpselt mõõta, lisaks seab kaardilt mõõtmisele piirangud mõõtkava. Seega ei saagi meetri täpsusega öelda, kui pikk matkatee on. Ideaalis võiks teed mõõta maamõõdistusvahenditega, kuid vaevalt, et keegi seda kogu raja ulatuses kunagi tegema hakkab ning selleks pole vast vajadustki.
Teel
Oleme GPSi logi siin nüüd nädalakese analüüsinud ja õgvendanud, kasutanud ka muude geoinfosüsteemide ja arvutite abi ning võime praeguseks hetkeks väita, et matkatee ametliku marsruudi pikkus jääb ikkagi kuhugi 380 ja 390 km vahele, üle 400 km see küll pikk pole, aga ka 370 km on siiski pisut vähe pakutud. Eks näis, võib-olla rajamarsruut veel muutub ning sellega koos ka numbrid.
Kuid matka puhul on oluline ikkagi reaalselt läbikäidud tee, mitte tee enese pikkus. Nii ei olegi vale ega veider öelda, et me läbisime 370+4 km pikkusel matkateel 416 kilomeetrit ning raja kõrval veel paarkümmend kilomeetrit peale (see +4 on tee Oandult Altjasse ja 370 hetkel siiski veel ametlik matkatee pikkus).
Matkateest ja matkast enesest
Kuna RMK matkatee on siiski päris pikk tee, siis on kokkuvõtvalt paari sõnaga seda väga raske iseloomustada. Kes tahab üksikute rajalõikude kohta rohkem infot, siis lugege meie matka jooksul tehtud postitusi.
Siiski, mõningaid asju peaks ikkagi välja tooma, muidu pole ju kokkuvõttel kui sellisel nagu erilist mõtet.
Rada on väga mitmekesine, läbib see ju tervet meie kodumaad. On pikki sirgeid kõvakattega teid, on kauneid käänulisi metsaradu, on mudaseid ja soiseid mülkaid, kõrgeid künkaid ning lõputuna näivaid tasandikke. Eks inimesi on erinevaid, ühele meeldivad ühed, teisele teised asjad, meile endile pakkusid kõige rohkem põnevust just raskelt läbitavad lõigud, mis nõudsid pisut enam tööd ja vaeva, kui lihtsalt kõndimine (ehedateks näideteks on Loosalu raba või Tarvasjõe ületamine) või üllatavad looduse võimsuse ilmingud (linnuparved Jussi Suurjärvel näiteks). Oma võlu oli neil pikkadel uimastavatel sirgetelgi, kuid teisel põhjusel – oma mõtetega üksiolemine ja sisekaemus. Nii et mõneski mõttes võib väita, et pikal sirgel teel astumine on omamoodi meditatsioon ;)
Täiesti kindlasti on matkatee ühekorraga, algusest lõpuni, jalgsi läbitav, nõuab vaid palju aega ja keskmisest hoolikamat planeerimist. Jõukohane peaks see olema igaühele, kel tervis enam-vähem korras ja kes ei pelga pikemat metsas müttamist ja pikemaajalist tsivilisatsiooni rüpest eemal viibimist. Ning et jalgsi on see üritus kahtlemata palju põnevam, lõbusam ja oluliselt muljeterikkam, kui matkatee jalgrattal läbi sõitmine. Matkatee polegi mõeldud kiirelt läbi kihutamiseks – igasugused rekordiüritused jäägu spordiradadele, matkatee on matkamiseks. Kiirusrekordi taga ajamine on matkateel täiesti vale eesmärk, kes tahab ilmtingimata mingit rekordit teha võiks hoopis võimalikult kaua ühekorraga järjest matkateel kõndida ;)
Kõige olulisemaks probleemiks matkateel pidasime me raja tähistuse ja viidastuse ebaühtlust ning hootist segadust – mõnel pool on rada väga ilusasti ja arusaadavalt tähistatud, mõnel pool on tähistus segane või puudub hoopis. Arusaadav on see, et matkatee näol on tegu väga värske ja uudse objektiga ning ehk on juba järgmiseks aastaks asjalood paranenud.
Kurta saame ka ka informatsiooni raske kättesaadavuse üle – rajal olevate takistuste ja raskuste kohta pole näiteks kodulehelt alati infot saada (magistraalkraavid, katkised trepid ja sillad), kuid see probleem on paranemas lausa sel ajalgi, kui me seda postitust kirjutame, nii et lahendatud peaks saama see infovaegus lausa lähitulevikus.
Ka kaart oli selline kehvakene ning kohati raskelt mõistetav, kuid selge on ka see, et päris ilma tasuta ei ole vist baaskaardi mõõtkavas poole laua suuruseid kaardilehti võimalik laiali jagada. Kuid kaardi, rajamärgistuse ja infovoldikuga kokku ei ole rajalt siiski kerge eksida. Et meil see paar korda õnnestus, tuli meie enda lohakusest ja kiirustamisest. :). Kuid ikkagi ei tohiks pelgalt rajal püsimiseks olla tarvis nii palju vaeva näha :(
Väga meeldiv üllatus meile oli Raplamaa – kartsime algul, et see on igav ja ainult mööda suuri teid kulgev rajaosa (ikkagi tundmata ja avastamata piirkond), kuid osutus tegelikult üheks põnevamaks lõiguks üldse. Kui ilmad oleksid natukenegi päikselisemad olnud, oleks seal rändamine olnud tõeline nauding. Loomulikult on ägedad ka Kõrvemaa ja Lahemaa, kuid kuna seal on juba nii palju käidud ja matkatud, siis teadsime juba ette, mis meid seal ootab ning midagi väga uut (peale rõõmu muidugi :)) need ei pakkunud. Vaid Kaidi jaoks olid need piirkonnad päris uudsed ning täiel rinnal neid ta ka nautis ja silmad pärani imetles.
Väike Kaidi ja suur Sirmik
Ja loomulikult Eesti oma ilus ja väes – aastaajal ja ilmal pole vahet, rännata on siin alati hea.
Meil on pisut kahju sellest, et ilmad olid sellised hallid ja vihmased ning et Andre kaamera oli selline hädaabivariant (õige otsustas mõni aeg tagasi töötamast lakata) ning superhäid pilte rajalt ei saanud, kuid meie tegemistest ja muidu rajaoludest annavad need ülevaate ikkagi. Õnneks oli ka Kaidil kaamera kaasas ning ka sõbrad tegid ohtralt pilte. Meie galeriid asuvad siin.
Muljeid ja nostalgiat
Ilmad olid matka ajal üldjoontes üsna vihmased ja niisked. Vaid mõni üksik päev oli selline, kus vihma mitte ühtegi piiska ei tulnud. Täiesti selget päeva aga polnudki, ikka oli taevas vähemalt mõned pilved. Õnneks oli võrdlemisi soe – keskmine temperatuur püsis üsna stabiilselt seal +10° C juures, mõnel päeval tõusis aga lausa üle 15 kraadi ning vaid mõnel ööl langes alla +5 kraadi. Soojadel ilmadel on ka muidugi omad puudused – tüütuvõitu putukad tunnevad ka end siis hästi ja hakkavad ligi tikkuma ja seda üldsegi mitte suure armastuse tõttu.
Vihm iseenesest väga ju ei seganudki, kuid see pidev neetud niiskus hakkas lõpuks tõesti veidi häirima. Kuivi riideid selga panna pole, et rõivaese kuivaks saaks, tuleb see seljas ära kuivatada (hommikul lõket teha väga ju ei tahaks, vaja teele minna). Telk sai ka iga ööga järjest niiskemaks, lõpuks pidime seda hommikuti ja õhtuti seest (mõnikord ka väljast) rätikuga kuivatama, et see vee tõttu liiga raske poleks ning õhtul sinna veidi mõnusam sisse pugeda oleks. Ka magamiskotid niiskusid, kuid sellest polnud eriti lugu, sooja hoidsid need ikkagi.
Imetlemist vääris looduse ilme muutumine selle pika retke jooksul – kui me alustasime, olid ilmad veel päris suvised ja üldine taust oli selline lopsakalt roheline, üksikute kollakate ja punakate helkidega; päev-päevalt lisandus erinevaid värve aina rohkem ja rohkem ning rohelus loovutas tasapisi oma ülemvõimu. Matka lõpupoole olid juba pea kõik lehed kollase-punasekirjud ning päris lõpus nägime juba ka üsna tihti pruune, külmast kuivetunud toone ning palju lausa raagus puid. Ka maapinda katnud kirju lehevaip hakkas pruuniks ja rabedaks tõmbuma.
Füüsiliselt ei olnud see matk tegelikult väga raske – päevateekonnad olid valitud üsna mõistlikud ning ka varustus optimeeritud nii, et üleliigset kola liiga palju kaasas poleks. Ning Eesti on ju teadupoolest üsna tasane. Kui matka algul oli mõnedel probleeme villide, väsinud lihaste, valutavate jalgade ja puusadega (seljakoti vöörihm hõõrub ja surub), siis matka lõpupoole oli keha juba selle rutiiniga kohanenud ning 30 km ühtejutti läbi kõmpida polnudki enam mingi probleem. Vaid asfaldilõigud ei olnud jalgadele hea uudis, põrutas jalataldu liialt.
Mingeid erilisi terviseprobleeme meil ka ette ei tulnud, kui välja arvata see, et Andre vigastas matka lõpupäevil vasaku jala säärelihaseid ja hüppeliigest ning pidi peale matka põhimõtteliselt kaks nädalat enam-vähem paigal olema.
Ka kehakaal vähenes meil märgatavalt. Riided, mis matka alguses olid parajad, kippusid matka lõpus üsna lohvakad olema. Ega meist keegi tegelikult ei mõõtnud, kui palju kilosid maha läks, aga nii seitse-kaheksa võis neid vabalt olla.
Pisike konn!
Metsloomi tuli meile rajal kahjuks üsna vähe vastu, vähemalt neid, kes end meile näidata suvatsesid. Eks käisime ju enamuse ajast mööda teid valgel ajal ning ega me ka just liiga vaikselt polnud. Mõned lähemad kokkupuuted siiski olid – Pertlimetsas tuli meid üle vaatama üks kohalik kährik, kuid nähes, et me oma toitu juhuslikult tee äärde ära kaotanud ei olnud ning et me olime tema kiibitsemise ka juba avastanud, heitis ta meile ühe kergelt pettunud üleõla pilgu ning sörkis minema.
Paar päeva hiljem, Hüpassaare ja Saeveski vahel, läks üle tee metsseakari. Kahjuks nägime me vaid rivi lõppu, kuna emis ja mõned põrsad olid üle tee jõudnud juba siis, kui me veel nurga taga olime. Toredad olid nad sellegipoolest, eriti see kõige viimane ja kõige pisem, kes ka kõige suurema ähmiga teistele järgi sibas.
Mõnikord huikasid hommikuti laagripaiga ümbruses rebased. Ka tedred võtsid vahetavahel sõna. Hiiri oli ka ohtrasti, kuid neid oli tavaliselt rohkem kuulda kui näha. Kõige huvitavam kohtumine hiirega leidis aset Kõrtsi-Tõramaal saunalaval. Pistis teine oma nina uudistamiseks ukse kohalt seinapalkide vahelt sisse, aga sama kiirelt ta ka põgenes – meie nägime ainult tema tagumist otsa. Saunas on ju palav!
Ning loomulikult rändlinnud… Musttuhanded haned ja lagled oma rännuteel lõunasse.
Üllatav oli see, et inimesed, kellega me teel kohtusime, olid kõik väga sõbralikud. Hoolimata sellest, et Eestimaa on täis pikitud eramaid ja kaunistatud kirevate eraomandit tähistavate siltidega, loodavad siiski paljud vähemalt salamisi, et keegi tuleb ja koputab uksele ning ajab mõne sõna lahket ja rõõmsat juttu ning tunneb huvi käekäigu vastu. Külalislahkus pole siiski veel kadunud ning need, kellelt me näiteks vett küsisime, tundsid siirast rõõmu sellest, et said kellelegi abiks olla. Mitmel pool kutsuti meid sissegi ning pakuti ka kohvi või süüa, nii mõnelgi korral olime sunnitud raske südamega keelduma, kuna sügispäevad on lühikesed ning ees ootas meid tihti veel pikk tee.
Väga tore tegelane oli näiteks Urissaare õunaonu. Valge särk ja korralik kampsun seljas, uhked vuntsid ees, istus see tore onu ühe ilusa eestiaegse maja õuel valge laua taga, ees kuhi õunu. Olime tol päeval neljakesi, (meiega oli liitunud Kristel) ja lonkisime ükshaaval onust mööda tema poole salamisi kiigates ja teda tervitades. Onu ei osanud vist sellist viisakat suhtumist oodata ja tundus pisut üllatunud ning kohmetu, aga uuris, et kust tuleme ja kuhu läheme. Kuulnud, et me Iklast alustasime ja plaanis on teisele poole riigi serva jõuda, kasvas tema üllatus veelgi. Ta kutsus meid enda poole sisse, kuid kahjuks ei saanud me peatust endale lubada. Selle peale ütles ta leebelt “Võtke siis vähemalt õunugi!”. Et me matka alguses veel väga õunamaiad olime, siis sellest pakkumisest ära ei öelnud. Tema veidi karedad tõsise töömehe käed, hoidmas õunu, millest üks veel eriti suur oli, samamoodi nagu kogu tema südamlikult soliidne, veidi häbelik ja muhe olek, jäävad meile vist kauaks meelde. Nagu tegelane mõnest vanast näidendist või filmist.
Tipu külas Soomaal kohtasime kaht noort saksa tütarlast, kes Tipu looduskoolis vabatahtlikena töötasid. Tol hetkel, kui meie sinna sattusime, hoidsid nad parasjagu oma ülemuse väikest last. Nad olid veidi ujedalt uudishimulikud, kutsusid meid sisse, aga et ilm oli päikesepaisteline ja soe, siis eelistasime istuda õues. Nii palju kui väike beebi seda võimaldas, istusid nad meie juures ja uurisid meie matkaplaanide kohta. Varsti aga asutasid nad väiksele jalutuskäigule, beebi pakkisid kärusse pisikeseks pambuks. Üks lükkas käru ja teine avas üsna paksu raamatu ning hakkas rahulikult sammudes seda ette lugema.
Kui olime hommiklõunasööki lõpetamas (see oli see päev, mida me alustasime veepuuduses), siis saabus ka tüdrukute boss, nooremapoolne punapäine saksa naine, koos lasterühmaga, kellega ta loodusrajal retkel oli viibinud. Lapsed võtsid meie kõrval laua ääres istet ja õpetajad jagasid nende vahel kaasa võetud saiakesi. Ja loomulikult tundsid ka nemad kõik huvi, mis tegelased me sellised oleme. Tõsisemat huvi ja ehk ka väikest vaimustust võis välja lugeda just selle noore saksa naise silmadest, kes ilmselt isegi hea meelega matkatee jalge alla võtnuks. Meelde jäi tema saksa aktsendiga veidi nurgelises ja helitus eesti keeles öeldud “Kuulake lapsed! Meie kõndisime täna kolllm kilomeetrit, aga nemad kõnnivad kolmsada seitsekümmend!”, mille peale meil ei jäänud muud, kui kiirelt lisada “Aga mitte ühe päevaga, loomulikult!”.
Õhtu lummuses. Foto: Liina
Saeveski metsaonnis veedetud puhkepäeva jooksul külastas meid lasteekskursioon. Olime selleks ajaks, kui nemad retkel tagasi maja juurde jõudsid, hakanud mõtlema hommikusöögi valmistamise peale ja vist juba tegelesimegi sellega. Esialgu kogunesid nad maja ette ja retkejuht rääkis seal veel miskit, kuid oli üsna ilmne, et nad soovivad ka maja seestpoolt vaadata. Loomulikult kutsusime nad sisse. Lapsed olid väljanägemiselt sellised noored teismelised, aga majast ja ka meist väga huvitatud, palju rohkem kui oskasime oodata. Nendega kaasas olnud meesõpetaja, ilmselt nende klassijuhataja, tundus selline entusiastlik ja hakkaja inimene olevat. Minu jaoks õhkus temast ka mingit möödunud aegade sportlaslikku kvaliteeti. Ta küsis laste käest, mis need majast arvavad ja kas nad tahaksid siia kunagi veel tagasi tulla. Lapsed läksid kohe õhinasse ning vastasid, et kindlasti peaks siia tagasi tulema ja ka majas ööbima. Olime kõik väga üllatunud nende entusiasmist ja sellest, kui kergelt nad õpetaja ettepanekuga kaasa tulid ja kui siirad nad olid.
Mitu-mitu päeva hiljem, kui me kahekesi matkasime, tulime mõttele, et võib-olla on tegelikult kõik lapsed sellised, aga selleks, et see neis välja tuleks, on vaja niisugust entusiastlikku õpetajat, kes suudab lapsi innustada. Sellist inimest, kes oskab lapses näha mitte ainult õpilast, vaid kaasinimest ja suhtub lapsesse kui võrdsesse.
Teisi jalgsimatkajaid me matkateel kahjuks ei kohanud, küll aga mitmeid jalgratturite seltskondi, mõnedega neist ööbisime ka sama katuse all – Saeveski metsaonnis. Siinkohal tervitakski Kristjanit ja Sandrit, kellest viimane oma võimsa norskamisega meie seltskonnale kustumatu mulje jättis :D
Veidi kahju, et sügiseti matkajaid vähemaks jääb, samas on see ka mõistetav – kool, töö, kehvad ilmad (kuidas kellelegi muidugi ;) ) nõuavad oma.
——
Matkatee läbimine oli mitmes mõttes üsna eriline kogemus. Meist ei olnud keegi veel nii kaua kestval matkal käinud ning ka distants oli päris pikk. Olgugi, et teekond ei viinud meid tsivilisatsioonist kaugele (Eestis ei saagi ju asustusest väga kaugele minna), siis eemaloleku tunnet sai kogetud päris paljudel kordadel.
Mõtisklus
Sellel matkal jõudis meile lõplikult pärale, et oluline polegi sihtpunkt, vaid teekond ise. Sihtkoht on vaid üks, päralejõudmise hetk samuti, kuid teekond kestab tunnist tundi, päevast päeva, nädalast nädalasse… Loomulikult kuulub teeloleku juurde ka kohalejõudmise ootus. Ning tegelikult on ka teel olles inimene ju kogu aeg kohal, lihtsalt mitte ühel kohal.
Nendel pikkadel sirgetel teedel õppisin ma taas kohalolekut tundma ning nautima. On vähe asju, mis on meeldivamad, kui minna ning tunda tee kulgu, hoides pea samas mõtetest prii ja uudistada enda ümber laiuvat rõõmsa imetluse ja imestusega. Aeg-ajalt vilksavad pähe mõtted ja tundmused, mida pole mõelnud ega tundnud enam aastaid, aastatega tekkinud tuimus ja tülpimus kaob ning peas on karge selgus.
See ongi palverännaku idee – sõlmida rahu iseendaga ja olla lähemal sellele, mida iganes mingi religioon austab, ise samal ajal hingeliselt puhastudes. Kohalejõudmine ongi selle kõige tähistuseks, kinnituseks sellele, mille oled läbinud. Oleks ju lihtne sõita lõpp-punkti kohale auto või lennuki või mis iganes muu vahendiga, kuid see kõige olulisem – teekond – jääb siis endal läbimata. Kõik on kulgemas, rändaja teel on selle kõige ilmekam manifestatsioon.
Nigelavõitu ilmad ning pikad sirged teed oli ka korralik meelerahu ja meelekindluse harjutus – üsna ebameeldiv on olla teel, kui jopest läbiimbuv vesi, näkku puhuv tuul, raske seljakott ning valutavad jalad kogu aeg häirivad. Kui seda kõike trotsida, mitte meeletu tahtepingutusega, vaid hoopis nende väljalülitamisega või ümberhindamisega, siis pole meelerahu saavutamise oskus enam kaugel. Kraevahele sadav vihm pole iseenesest halb või hea, see on lihtsalt kraevahele sadav vihm. Ning nii on kõigi asjadega – need pole iseeneses head ega halvad, vaid nad lihtsalt on. Hinnanguid anname ju meie ise. Ning miks mitte anda siis juba häid hinnanguid?
Peaaegu lõpp – Kõrve raja Oandu väravas
Nii pikal teel koos käies, raskuseid ületades ning üksteisest sõltudes tekib inimeste vahele üsna tugev side. Ühtekuuluvustunne, mis seob inimesi väga pikaks ajaks, jääb alles ka siis, kui viibitakse üksteiset kaua kaugel eemal. Seda sõnadega väljendada on raske, see ongi lihtsalt tunne.
Lõppu jõudmise joovastus oli suur. Ekstaatiline. Selline ilus ja suur rõõm, kus polegi vaja suurest rõõmust karjuda, vaid tunda lihtsalt kogu maailma ilu endast läbi voogamas ja uhkust oma saavutuse üle. Tunne oli vast sama ülev kui kooli lõpetamisel, kuid samas oli kurgus kipitamas ka väike nukrus. Salamisi olin ma selle lõpu ees kerget hirmugi tundnud, sest tegelikult ei soovinud ma ju selle teekonna lõppu. OK, muidugi tahtsin end pesta ning veidi soojas toas ning pehmes voodis magada, teha ära mõningaid asjatoimetusi, mis mind linnas ees ootasid, kuid tee oleks võinud pärast seda jätkuda, matkatüdimust ei olnud. Muidugi mõista ei oleks saanud ma tegelikult niipea jätkata, kuna vigastatud jalg poleks seda lihtsalt võimaldanud.
Kuid ma pole vist ammu end nii hästi välja maganud, kui sellel matkal pea igal öösel. (Andre)
——
Olen paljuski sellega nõus, mis Andre eespool on öelnud. Minu jaoks on väga raske midagi selle matka kohta öelda või midagi eriliselt rõhutada. Kui ma sellele matkale mõtlen, siis tundub see samasugune nagu ükskõik milline teine matk, lihtsalt palju pikem. Midagi vapustavat minuga sellel teekonnal ei vist juhtunud, ehkki… jah, ka mina kogesin seda pikkade sirgete zen’i, seda teeloleku kohalviibimist. Mäletan üht väga vihmast päeva, see võiks olla peale ööbimist Mukri lõkkekohas, kui juba esimeseks väikseks peatuseks olin läbiligunemise äärel, aga ma olin kohal. Võtsin koti seljast, istusin selle servale ja vaatlesin süvenenult ja tõelise huviga kuidas vihmapiisad minu pükstele langesid ja sinna sisse imbusid, vaikselt laiali valgudes. Taustamuusikaks mängis vihmakrabin kapuutsil.
Sügisene zen matkateel
Kummaline on see, et matka esimestel nädalatel ootasin väga Kõrvemaale ja Lahemaale jõudmist, aga siis kui lõpuks seal olime ei olnudki see niisugune nagu olin oodanud. Võib-olla on asi selles, et me oleme Aegviidu-Liiapeksi rada juba päris mitmel korral läbinud, võib-olla mõjutas mind ka ilm, mis oli loodetust sombusem. Või oli asi hoopis kergelt tõrkuvates liigestes, mis kogu seda nalja enam eriti naljakaks ei pidanud. Aga seda ahhaa-ohhooo efekti Kõrvemaal ei tulnud.
Kõige enam jääb sellest matkast meelde hoopis see, kui imeliselt puhanud ma kogu matka vältel olin. Vaatamata igapäevasele füüsilisele koormusele, mis polnud mitte väike, olin ma kogu aeg nii värske. Jah, aeg-ajalt oli siiski raske tõusta, eriti matka lõpupoole, aga kui juba üles sai, siis kadus ka väsimus. Ja sellist vastikut väsimust, kurnatuse moodi roidumust, mida ma linnas olles nii sageli tunnen, ei tundnud ma sellel matkal vist kordagi. (Annemarie)
——
Aga kuna mulle tundub, et see postitus siin hakkab juba paisuma enneolematult pikaks, oleks praeguseks ehk hea lõpetada ning kirjutada varustusest, soovitustest rada läbida kavatsejatele, loodusväärtustest raja ääres ja muust targast ja põnevast järgmistes postitustes.
Muusikat kõikidele rändurihingedele ja peatse kohtumiseni!
Täna oligi siis see kõige viimasem päev. Teadsime küll, et see kunagi kätte jõuab, kuid uskuda on seda ikka raske.
Nagu mainitud, siis me oleme veetnud metsas 22 päeva ja 21 ööd. Läbi oleme me järjest käinud 416 kilomeetrit. Oma teel läbisime kuut Eesti maakonda – Pärnumaad, Viljandimaad, Rapalmaad, Harjumaad, Järvamaad ja Lääne-Virumaad.
Kuid miks Altja? Matkatee peaks lõppema ju Oandul?
Ametlikult lõpebki, kuid kuna matkatee nimi on “piirist piirini” siis otsustasime ikka piirini (Eesti maismaapiirini siis) välja jõuda ning lähim koht Oandule, mis asub mererannas ja kuhu pääseb mööda ilusaid metsaradu, ongi Altja rand.
Kuid nüanssidest jõuame kirjutada ka hiljem, pöördugem tagasi möödunud päeva juurde.
Kuna eilset, viimast tõelist matkaõhtut sai veidi pikemalt veedetud, siis venis ka hommik ka pikemaks kui ehk oleks võinud, nagu paaril viimasel päeval tavakski saanud. Samas, tuleb tunnistada, et ega me väga ei sundinudki end tubliks. Oleme ju ometi juba kolm nädalat metsas olnud.
Hommik tervitas meid sinitaeva killukestega, mis oli eilse vihma- ja rahepeo järel igati julgustav vaatepilt. Mina ja Annemarie ärkasime üles mõnevõrra varem kui teised ning saime rahus oma viimast matkahommikut nautida.
Mul oli see jalg öö jooksul nii valusaks läinud, et telgist, üle platsi laua juurde komberdamine oli selline põhjalik ja pingutust nõudev ettevõtmine. Kuid pärast kerget soojendust ja valuvaigisteid sai jalg siiski enam-vähem korda.
Paša!
Mõne aja pärast olid juba kõik üleval ning imestasid ilusa ilma üle; veel ööselgi, kui meeile öösel juba telkides olime, tuli veel üks korralik rahehoog. Ka jõgi oli püsinud oma sängis, ehkki selle veetase oli öö jooksul pisut veelgi tõusnud.
Hommikusöök oli meie mõistes eriline – sõime ära ülejäänud õhtusöögi; vist kolmas kord meie matkal kui me ei söönud hommikusöögiks putru. Hommikusöök oli imehea; ausaltöeldes ei tahagi nüüd putru mingi paar kuud näha ka. Vaid õhtul liitunud pidid endale siiski ühe pudru tegema, kuna ülejääke neile lihtsalt ei jätkunud, lisaks oli see kraam osadele ka pisut vürtsine :)
Teele asusime taaskord pealelõunal. Raja algus on Lahemaale omaselt kaunis, kitsukene metsa rada läbi tihedate metsatukkade, künklik männipalu ning tihedad, niisked kuuselaaned. Mets jätkus kuni Oanduni. Liikumistempo polnud meil võrreldes eilsega kuigivõrd paranenud kuid ega meil enam kuhugi kiiret ka polnud, ilmataatki heitis meile täna armu.
Lõuna tegime ca 4 km enne Oandut, lihtsalt suvalises kohas keset metsateed. Kui mõni mootoriga liikumisvahend oleks emmalt-kummalt poolt meie poole tuldnud oleks hämmingut kuhjaga jagund igale poole. Õnneks seda muidugi ei juhtunud kuna liiklus on sel teel üliharv ning ega igaüks seal vist sõita tohigi.
Viimane lõunasöök Oandu teel
Lõunasöögi ajal (tegelikult mitmedki korrad enne ja pärastki) külastas meid Ivani alter ego Paša. Paša on inimesetaoline olend, kellel küll puuduvad mitmed inimesele omased tunnused – näiteks pole tal nina, silmi ega suud, toitu absorbeerib ta ümbritsevast keskkonnast läbi keha katva membraani. Lisaks sellele pole tal korralikku närvisüsteemi, kuidas ta kehaline entiteet füsioloogiliselt funktsioneerib ongi mulle pisut selgusetu. Mulle tundub, et Paša on natuke midagi amööbilaadset, ainult selline suurem ja pisut konkreetsema kujuga. Kuna aga ta ilmub ja kaob üsna juhuslikult, siis võibolla ei suuda ta oma inimesesarnast kuju kuigi kaua säilitada ning vajub vahetevahel lihtsalt mingiks klimbiks laiali. Äkki Ivan teab ta hingeelu paremini ja osakb seda seletada.
Paša tahtis lõunasöögi ajal juua (nagu inimesed) ning ta jõigi, mis oli tema jaoks suur läbimurre, ta oli ka ise selle üle väga rõõmus. Olgugi, et tal ei ole seda vaja, siis üritab ta seltskonda sulandumise mõttes ikka inimeste käitumismalle üle võtta.
Ka kõikide tüdrukute musitamine näis Paša kinnisideeks olevat kuid keegi pealr Külli ei soostunud musitatud saama. Tuleb tunnistada, et alguses tundus Paša meile pisut imelik (noh, ta ju ongi päris teistsugune) kuid hiljem sai temast meie sõber. Nüüd on ta alati meie juures teretulnud.
Rikkalik (seda sõna otseses mõttes, kõik tahtsid oma toiduülejääkidest lahti saada) lõunasöök söödud, suundusime edasi. Veidi enne Oandut pöördus matkatee metsa vahele, kitsukesele jalgrajale, mille algusest kõige ees kõndivad Külli ja Tarmo hooga juba mööda kihutanud olid.
Jalgraja lõpul külastas meid taas Paša, kellega koos tegime ka fotosessiooni. Suuremõõduline fotosessioon toimus ka 1. (või siis 369.) kilomeetriposti juures. ning siis – edasi, võiduka lõpu poole! Kõrve raja lõpuvärav hakkas eemalt juba paistma… Meeleolu:
OK, võibolla mitte nii võimas kui olümpiapjedestaalil, kuid tunne Väravas seistes oli küll ülev ja uhke, kuigi see polnud veel ei meie matka ega isegi mitte matkatee lõpp. Ja Ivan/Paša sai kaameraid nii täis riputatud nagu ultrafanaatiline paparazzi, kõiki neid aparaate ta ka klõpsis.
RMK matkatee vaimukas lõpusprint mõned meetrit enne Oandu looduskeskust. Triibulises põhiseltskond. Foto: Ivan
Umbes poole kilomeetri kaugusel Kõrve raja algus-/lõpuväravast asub Oandu looduskeskus, mille hoovil asub ka RMK matkatee ametlik algus- või lõpp-punkt. Sinna me ka suundusime. Kahjuks oli aeg juba veidi hilisevõitu ning looduskeskuses polnud enam kedagi kohal. Igatahes tegime looduka hoovis olevas lehtlas väikese pausi, jõime ära just selle sündmuse puhuks säilitatud ja kaasaskantud õlle, ütlesime paar tarka ning ilusat sõna, vaatasime päikeseloojangut ning alustasime oma viimast teelõiku sel matkal – marssi mere äärde – Eesti põhjapoolse piirini.
Oandult läksime siis edasi mööda Oandu koprarada ning Altja matkaradu mere poole. Ah jaa, Oandult on mereni ca 4 kilomeetrit (seda mitte mööda kõige otsemat teed muidugi, vaid mööda matkaradu). Väljas oli juba üsna hämar ning metsa all oli lausa päris pime. Kuid meeleolu oli väga pidulik ning ega keegi enam neid lõpukilomeetreid ning pimedat metsa eriti tõsiselt ei võtnudki.
Ühel hetkel hakkas puude vahelt paistma valgus, kui oleks seal lage väli – meri otse ees! Veel mõned sammud, ning olimegi kohal mere ääres, mis on ka meie matka lõpp. Siinkohal loe eelmist postitust.
Lõpujoovastus Altja rannal
Matk on ametlikult lõppenud.
Läksime siis mööda randa Altja kõrtsi juurde parklasse, kus meid juba ootasid ees Tiit ja Andrei. Veider on see, et ehkki, meile väideti, et Altja kõrts on tänaseks õhtuks täis broneeritud, näis see olevat hoopistükkis suletud. Ah, eks ise teavad. Igatahes meie laadisime oma asjad autodele ning sõitsime hoopis Viitnale, kus meid ootasid ees veel mõned sõbrad, Viitna kõrts ning lõpupidu!
Kuigi matk on ametlikult läbi ei ole see meie viimane postitus; vaja on teha veel kokkuvõtted ja muud muljetamised. Jälgige meid ning jagage ka oma muljeid siia blogisse!
Kokku oleme me nüüd veetnud metsas 22 päeva ja 21 ööd. Läbi oleme me järjepanu käinud 416 kilomeetrit.
Oleme praegu Altja rannal, väljas on juba päris pime ning otse meie jalge ees mühavad Soome lahe lained. Praegune hetk siin on see mis ühendab endas möödunud nädalate rõõmu, valu, entusiasmi, tüdimuse ning ootuse killud – me oleme nüüd kohal ja kogu see tee on läbi käidud ning seljataha jäänud! Ma ei usu, et see on meile veel kohale jõudnud, eufooria ja rõõmujoovastus on selleks liialt suured! Siin me nüüd igatahes oleme, varbad merelaintes ning võime nüüd koju minna. Kuid osake meist jääb nüüd alatiseks siia rannale.
11. oktoober. Läbitud distants 18,9 kilomeetrit. Oleme jõudnud Lääne-Virumaale.
Täna ongi meie viimane õhtu metsas. Homme sel ajal oleme tõenäoliselt juba kodus ning magame ilusasti oma voodites. Osalt on see pisut nukker, teisalt ka päris huvitav – ei kujutagi ette, mis tunne saab olema tsivilisatsiooni tagasi jõuda. Saame näha.
Muda!
Hommik venis. Arvestades seda, et sadas üsna jämedat vihma, korra lausa rahet, siis polegi imestada, et keegi ei tahtnud teha seda esimest liigutust ja välja vihma kätte ronida. Lõpuks kui laavu all vedelemime suisa tüütuks läks ja ma ikkagi välja ronisin jäi vihm peaaegu kohe järele. Irooniline. Vähemalt sai piisavalt muda, kus Annemarie nagu pardike rõõmsalt ringi paterdas ja kõikjale pori pritsis.
Puder söödud, asja pakitud ning paar-kolm ebamäärast vihmahoogu üle elatud, saime täna teele rekordiliselt hilja – peaaegu kell 13 :).
Kuna vihma sadas ja oli ühtlaselt hall ning minul on jalg päris valus, siis otsustasime mitte minna vaatama läheduses olevat Nõmmeveski juga. Tõenäoliselt oleks see olnud väga veerohke ja äge.
Tee algus Nõmmeveskilt Võsu poole on kaunis, see kulgeb väga kõrgel Valgejõe ürgoru kaldal tihedas kuusemetsas. Vahepeal tibas veidi peent vihma, vahepeal oli niisama hall. Kuid vaated olid lummavad.
Meie liikumistempo oli võrdlemisi aeglane, kuna ma suutsin üleeile Kõrvemaa voortel turnides enda vasaku jala säärelihaseid kuidagi vigastada; see tegi täna põrgulikult valu ja ma lonkasin päris teosammul teistele järgi (eile suutsin ma veel pisut efektiivsemalt longata). Annemariele oli jalg juba pikemat aega häda teinud ning Külli on juba staažikas lombakas. Nii me siis kööberdasime mööda metsa nagu kari sõjainvaliide. Vaid Kaidi lasi enam-vähem reipa sammuga edasi ning pugis vahetevahel meid oodates tee ääres pohli.
Täna liitus meiega veel Tarmo, kes oli just eile Euroopa tuurilt tagasi jõudnud ning igatses metsa järgi. Igatahes Viitnalt oli ta Joaveskile kõndinud ning ootas seal meid juba ees. Joaveskilt (mis on väga kena kohakene keset Lahemaad) edasi metsa vahele suundudes sai kõvasti muljetatud nii Tarmo eurotripist kui ka meie matkast ning ma sain ka tagasi oma sae, mis oli juba talvest Tarmo käes olnud.
Lõunasöögikorsten
Hakates jõudma Võhma küla lähistele hakkas taas sadama. Võhmas küsisime kohalike toredate talumeeste käest vett ning suundusime edasi Võsu poole. Lõuna tegime veidi maad eemal, küla servas asuvas mantelkorstnas.
Lõuna söödud, põrutasime täie hooga, elava jutuvada saatel edasi. Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut kahtlane, et tükk aega polnud kohanud ei kilomeetriposte ega rajamärgistust. Nojah, selge, rada läks hoopis nimetatud mantelkorstna tagant ning me olime paar kilomeetrit tihtsalt tühja vantsinud. Mu vaesele vasakule jalale oli see küll päris kurb uudis =). Mis seal siis ikka, kõmpisime need paar kilomeetrit siis tagasi (neid nelja kilomeetrit ei lugenud me oma distantsi sekka).
Jõudsime tihedase metsa (oli juba pime) kus oli väga palju ristis-rästis teid. Paar korda kaldusime õigelt kursilt kõrvale kuid saime siiski õige pea rajale tagasi. Pimedas pole seda krdi rajamärgistust just liiga hästi näha :-/
Metsas tabas meid tõsine paduvihmahoog, vihm nagu suvel – tihe ning jõuline. Nii ägedat vihma polnud me sel matkal veel kordagi näinud. Jah, sekka tuli ka korraliku rahet. Teeäärsed kraavid täitusid ähvardava kiirusega. Joped ja vihmakeebid hakkasid korralikult läbi laskma. Matk läbi paduvihma.
Matkal märjal Lahemaal. Annemarie kott on loodusega koos.
Vahetult peale vihma helistas äkki Ivan, kes küsis teed Joaveskilt Võsu poole ning kurtis ka, et sealsed metsad on kõik üle ujutatud ning üle kallaste on tõusnud ka Loobu jõgi, igatahes autosild Joaveski küla keskel on vee all. Meid valdas igatahes Hämming ja Segadus.
Tuli välja, et Ivan oli hakanud Nõmmeveskist meile jalgsi järele matkama (kell oli ca 20.30) Parajalt sõge tüüp, aga eks ta kirjutab oma seiklustest kunagi ise lähemalt :).
Tee jätkus läbi pimeda metsa ja veelompide ning teeviit, mis näitas, et Võsule on veel 4,5 km, tekitas kerge motivatsioonikriisi, olime veendunud, et me oleme vaid paari kilomeetri kaugusel. Isegi alati energiast pakatav Tarmo näis väsinum (ja märjem) kui tavaliselt. Meie vigastustest tingitud aeglase tempo tõttu tundus see tee kestvat igavesti.
Jõudes viimaks lõpusirgele – maanteele – tabas meid uus vihma- ja raheraju. Kui me olimegi jõudnud veidi tee peal kuivada ja üles soojeneda, siis see viimane padu hävitas selle kõik.
Jõudsime Võsu telkimisalale läbimärgadena ja mitte just taevani õnnelikena kuid siin ootas meid vähemalt üks peaaegu kuiv laud-pink-katusealune. Kiire (aga põhjalik) riietevahetus ning maailm tundus jälle pisut helgem paik.
Pisut õõva tekitas laagriplatsi külje all voolav Võsu jõgi, mis on tõusnud tavatult kõrgele ning voolab enneolematult kiirelt ja rajult, minu varasemsid mälestusi mööda oli see vaid säärane ojakene oru põhjas. Kui öö jooksul peaks veel paar korralikku rajuvihma tulema, siis pole võimatu ka selle jõe üle kallaste tõusmine ning laagriplatsi üleujutamine (vt. Ivan ja Loobu jõgi). Igatahes telke päris kalda äärde panna ei söandaks.
Veidi aega pärast meie saabumist jõudsid autoga siia Kristel ja Andrei, kes tõid endaga kaasa üsna märja ja hämmingus Ivani. Nad olid ta nimelt kuskilt tee pealt üles korjanud ja talle lahkelt küüti pakkunud. Kuna Andrei pidi hommikul tööle minema, sõitis tema Tallinna tagasi, nii et me ei saanud talle teregi öelda – vihma sadas ning keegi ei soostunud katusealusest autoni jalutama. Igatahes teme seda nüüd: tere Andrei! Head aega, Andrei :)
Vihm on lõpuks järgi andnud ning lõkegi praksub – hoolimata vettinud päevast tuleb meil vast ikkagi tore hilisõhtu.
Homme ootab meid ees selle kolmenädalase saaga viimane päev. Veider on vaid see, et hetkel on meie kohal täiesti selge tähistaevas.
Tänane päev oli lihtsalt ilus. Mitte ainult selles mõttes, et ilm oli kena vaid ka pea kogu meie tee oli äärmiselt kaunis – kulges see läbi Lahemaa metsade mööda kitsukesi jalgradu, järskudest oosidest üles ja alla. Kõik see, mida me matkateelt oodaud oleme. OK, vahepeal olid mõned kilomeetrid kruusateed ning asfaltigi kuid ka need teed olid väga käänulised ja mõnusad.
Hommik Kalmeoja laavus
Kuid selle igikestva niiskuse vastu ei saa vist miski. Niiske on kõik – õhk, maapind, riided, magamiskotid ja kõik muu. Oleme jõudnud järeldusele, et Eesti sügisene õhuniiskus ongi nii ca 500 % kanti. Aga see selleks, välja näeb seekordne sügis väga kena. Õhk on ka juba sügiseselt kargeks muutunud – päeval enam naljalt +10 kraadi ei tõuse ning ööseks kipub mõnikord lausa sinna 0 kraadi lähistele kukkuma.
Tänane hommik venis, kuna laavus oli meil lihtsalt nii mõnus vedeleda :) Pakkiminegi oli selline sügiseselt flegmaatiline, nii et minema saime alles keskpäevaks.
Mets Kalmeoja lähistel oli täis pohli. Meeletult, ohtralt ja üliküpseid – arusaamatu, miks siit neid korjatud polnud :). Igatahes oli meie liikumistempo esimestel kilomeetritel väga väga aeglane, seda mitmete pohlasöömispauside tõttu.
Esimene osa päevateekonnast kulges mööda mõnusat rada Lahemaale nii iseloomulikus palumetsas. Tee viis meid kõrgele Pudisoo jõe kaldale ja sellest üle. Selle jõe org on väga sügav ning matkarada kulgeb kõrgel selle kaldal. Kallas on vahetevahel niivõrd järsk, et peaaegu käegakatsutavas kauguses kõikusid all orus kasvavate kuuskede ladvad.
Pärast üht kraaviületust kohtasime seeneliste parve. Matkajate seas on levinud teadmine, et seenelised on väga ohtlikud. Sellele vaatamata püüdsime jääda võrdlemisi rahulikuks; ilmnes, et meil tuleb minna otse läbi kurjakuulutava seeneliste parve. Õnneks jätkus meil kainet mõistust, sammusime edasi ning tervitasime neid rõõmsal ilmel. Kõik läks hästi. Siit moraal – seeneliste parvega kohtudes tuleb jääda rahulikuks ning tuleb vältida kükitamist nimg metsasaaduste korjamise imiteerimist – vastasel korral võib ta sind raevunult rünnata.
Kahtlane trepp Pudisoo jõe orgu
Rada laskus vahepeal alla orgu ning üle jõe; trepp alla ning sild üle jõe olid põhjalikult amortiseerunud ning libedad. Laskumine käis ikka väga tasa ja targu. Jõeorg ise aga nägi välja üllatavalt suvine – lopsakad sõnajalad ning rohelised puud. Liina ei suutnud kaamerat käest panna ja pildistas mälukaardi täis.
Vahepeal tuli siiski kõndida ka mööda külavaheteid, kuid see pakkus jällegi teistsugust kasu. Ühes külas jäi meile teele üks üsnagi hüljatud talu. Esmalt maiustasime veidike sõstrapõõsa kallal, siis ründasime läbi kibuvitsapõõsa õunapuude all olevaid õunu. Korjasime päris paraja portsu ja asusime taas teele. Kuid teel ootas meid näide efektiivsest naabrivalvest – meie põõsastes sahistamist oli märganud üks tubli naaber. Õnneks ei olnud õunte korjamine tema silmis kuritegelik ja me saime rahulikult edasi liikuda :)
Asi oli selles, et selle naabri sõnade järgi oli neil hiljuti mingisuguste pättidega probleeme olnud (mõned neist olid nad ka kätte saanud) ning nüüd nad pidasid üksteise majapidamistel silma peal. Tegelikult oli see väga tore ja julgustav, ei ole maakohtades elu midagi nii väga üksildane ja ebaturvaline ;)
Viimastel päevadel on sügis täie hooga pealetungile asunud – puud, mis meie matka algul olid veel tumerohelised ja täies lehes, on nüüdseks kollased-punased ja kohati lausa raagus. Viimased paar külma ööd on loodusele heldelt värvitoone juurde jaganud. Rohelisi vahtraid enam pole, kasedki on kõikjal kollased, pärnad samuti ning saared on lausa raagus.
Matkatee Murksi külas
Möödudes asustusest jõudsime viimaks Vasaristi bussipeatusesse, kus tegime ka lõuna. Otse bussipeatuse taga pahises Vasaristi juga, mis on sel sügisel eriti veerohke (paar aastat tagasi, umbes samal ajal oli see vaid üsna hale nire).
Vasaristilt edasi viis tee taas mööda kitsukest metsarada, mids kulges kohati kenad ning valgusküllases palumännikus, kord suisa hämaras laalekuusikus. Ning päris raja lõppu jäid meie matka seni kõige karmimad tõusud ja langused, kohati oli tunne, nagu oleks kuhugi Austriasse või Šveitsi sattunud. Tüdrukud olid päris läbi, isegi mind võttis korralikult hingeldama :).
Jõudsime õhtuks Nõmmeveski lõkkekohta, mis on kaunis nagu alati. Tuleb välja, et ka siia on laavu ehitatud! Seda küll siiski vaid ülemise, metsa all oleva lõkkekoha juurde. Jõekäärus olev lõkkekkoht on siiski selline kui alati on olnud – ilus ja romantiline kuid ilma laavuta.
Õhtu Nõmmeveskil
Meie saame igatahes teist ööd järjest laavus ööbida!
Õhtul tuli meie juurde Marju, kes viis kahjuks linna tagasi Liina; ta peab homme tööl olema. Samas jõudis meie juurde Külli, kes jääb meiega kuni lõpuni. Ning homme peaksid meiega veel liituma Tarmo, Ivan ja Kristel.
Veel tahtsime teada anda seda, et meie ürituse lõpupidu ei toimu kahjuks siiski mitte Altja kõrtsis (see on terves ulatuses reedeks broneeritud) vaid Viitna kõrtsis. Kõik, kes soovivad meiega sel pidulikul puhul liituda, andke teada!
Vasaristi juga. Foto: Toomas Sõelsepp (via Diaso Pildipank)
Matkatee piirist piirini 
Viimased kommentaarid