Posts Tagged With: Luige

Kahekümnes ja kahekümne esimene päev. Värska

Puhkepäevad: teisipäev ja kolmapäev, 29.-30. oktoober 2013. Läbitud teekond automatkana eelmisel päeval kadunud kindani Põhjalaagri lasketiiru lähistel, Värskasse Seto talurahvamuuseumisse ning Põlvasse poodi.

Kogu sel päeval paistnud päike Õrsava järves

Kogu sel päeval paistnud päike Õrsava järves

Torm St. Jude on edukalt üle elatud. Jah, me oleme kõik elus ja tervise juures.

Eile möllanud torm ei märatsenud siin tegelikult üldse nii võimsalt kui ilmaprognoos võttis vaevaks väita. Tõsi, tuul oli kõva ning paar puudki lükkas siin läheduses ümber, kuid tegelikult ei erinenud see harilikust sügistormist kuigivõrd. Metsa all poleks aga tõesti tahtnud viibida, igasugu prahti lendas ringi ning vihma sadas hooti päris kõvasti (ning umbmäärasest suunast) aga kindlasti Inglismaa või Taaniga (või kasvõi Saaremaaga) meie kogemust võrrelda ei saaks. Ainus kahju, mis torm meile tegi, oli vaid see, et magada ei saanud tol ööl meist keegi väga hästi, mühin oli lihtsalt liialt vali. Lisaks õnnestus meil maja liialt palavaks kütta. Elekter ja levi olid ka paar päeva üsna ebapüsivad muutujad.

Kogu elu käis kunagi ainult saunas

Kogu elu käis kunagi ainult saunas

Iga aasta 28. oktoobril oli siin Setumaal Lindora laat, (kuhu me ei jõudnud) ning samal päeval on ka Luige metsamaja ülitoredal perenaisel Hiljal sünnipäev. Palju õnne!

Kuna nii mõnedki jalad tahtsid tohterdamist, jäime siia Luigele kaheks päevaks. Siin oli muidu tore, millegi eriti põnevaga me siin aga hakkama ei saanud. Tüdrukud külastasid Seto talurahvamuuseumi. Tegelesime sokipesuga, saunatasime ja tundsime end niisama hästi, sättides vaimu valmis üha põnevamaks muutuva looduse tarvis.

Maja ise on kena, selline pisike aga igati mõnus ja hubane. Lisaks on siin väga mõnus saun, mis on piisavalt suur, et ei pea jalgupidi kerises istuma. Veevärki siin küll pole, kuid õuel on kaev. Igaks juhuks vist ei tasu seda vett sellest kaevust otse küll juua.

Annemarie pidi Tallinnasse ära sõitma, jäime taas Kristeliga kahekesi. Kuid juba homme õhtul peaks suurem zombiarmee meiega liituma ning juba täna õhtul tuleb Alar Sikk meiega kaasa kõndima. Kauaks ta kahjuks meiega jääda ei saa, juba paari päeva pärast ootavad tedagi muud kohustused.

Pesupäev

Pesupäev

Kuna mul jalg oli haige, siis tegelesin ma viimase nädala jooksul automatkamisega. Päeval, kui me Värskasse jõudsime, tegin ka siis Setumaal väikese tiiru ning mõtlesin ka üle vaadata, mis on saanud Saatse saapast. Kes ei tea, siis Saatse saabas on üks selline pisut absurdne koht, kus Eestile kuuluv ning Eesti asulaid ühendav maantee läheb nii kilomeetri ulatuses läbi Venemaa. Pärand nõukogude ajast – siis ei seganud sellised asjad kedagi. Veel mõned aastad tagasi oli saapas maantee ümber tihe oksatraataed ning igasugused erinevad liiklusmärgid, mis ei lubanud autoga peatuda, jala kõndida ning üleüldse oli vähim lubatud liikumiskiirus 30 km/h. Nüüdseks oli kõik see kadunud. Jalgsi ikka kõndida ei tohtinud ning ka peatuda ei võinud, kuid polnud enam okastraati, kiirusepiirangut ega miskit. Tee ääres kännul istus vaid üks ääretult tülpinud näoga vene piirivalvur ja tegi suitsu. Eks uue piirilepinguga see Saatse saabas tulebki Eestile tagasi. Kuid – setodele see ei meeldi, üks oluline turismiatraktsioon kaob.

Homme tuleb taas edasi minna. Eks paistab, kuidas mu jalg hakkama saab. Kui alt ei kuku, siis saab jälle matkata!

Advertisements
Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 1 kommentaar

Üheksateistkümnes päev. Rebasemäe – Luige

Esmaspäev, 28. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Rebasemäe metsaonnist läbi Orava ning Treske Luige metsamajani Värskas.

pic1024

Oraval

Tänane päev algas taas äratusega kell 8, millele järgnes ettepanek võtta tänast hommikut rahulikult (sest taevast sadas selget vett). Vastu keegi sellele ei olnud, seega nii tegimegi. Mina lasin veel natukeseks silma looja, Andre ja Kristel… eee… ma ei tea, mis nad tegid.

Ärkasin taas Andre kohvi luristamise peale ja märkasin mõnusat vaadet onni uksest otse paksu kuusemetsa. See oli väga kutsuv vaatepilt ja kui ma end lõpuks välja ajasin, tervitas mind vihmast tilkuv mets ja läbi selle särav päike.

Peale hommikuputru ja -kohvi käisime vaatamas Rebasmäe allikat. Jah, just Rebasmäe, mitte Rebasemäe, sest onni nimi on üks ja allika nimi teine. Selleni viis üsnagi libe laudtee. Laudtee lõpuosas otsustasime selle kasutamisest loobuda, sest see tundus suurendavat ellujäämise võimalusi. Allikas oli väga võluv – see kuidas vesi kuskil lambikohas niimoodi lihtsalt maast välja tuleb, ei lakka mind hämmastamast. Passisime seda seal päris pikalt ja tegime isegi grupipildi.

Üsnagi libe laudtee

Üsnagi libe laudtee

Ja siis oligi käes aeg alustada päevateed. Esimene osa päevast läks kuidagi eriti kiiresti. Kuna alustasime kõndimist üsna hilja, siis otsustasime lõuna teha juba 7 km pärast, Orava raudteejaamas. Enamus sellest teest kulges metsavaheteedel. Ausalt öeldes olin aga täielikult oma mõtetes, ega mäletagi sellest maastikust suurt midagi. Äkki olimegi viimasel ristmikul, kust veel kilomeeter raudteeni ja siis tuligi juba lõuna.

Ilmselt tegime üsna head tempot, sest jalad olid lõuna saabumise üle äärmiselt rõõmsad. Lõuna tegime suvalises kohas raudtee kõrval rohumaal ja selleks ajaks tuli välja ka päike.

Peale lõunat viis tee meid Kõverajärve metsamaja suunas, kuid täpselt seal, kus Kõverajärve majani jõudmiseks tuleb keerata paremale, keerasime meie vasakule. Loodus läks siis pisut huvitavamaks, tee kitsamaks, mets metsasemaks. Männid, kuused ja kergelt sookailune metsalõhn – lihtsalt mõnus! Peagi selgus, et tegemist on majandusmetsaga, sest puudele ilmusid mõistatuslikud neoonoranžid kirjad, numbrid ja tähed, mis meie jaoks mingit tähendust ei omanud, küll aga on need olulised metsameestele. Varsti peale seda oli näha, et metsas oli tehtud harvendusraiet, värsked puud seisid metsa servas kuhjas. Järgmiseks jõudsime aga uuendusraielankidele – puud olid sootumaks kadunud ja teed porised.

Vahelduse mõttes otsustasime teha õllepausi, õlu oli juba pikemat aega mulle meelitavat laulu laulnud ja niisama seda kaasas vedada pole ju ka mõtet! Pausi käigus selgus, et käidud on pea pool järelejäänud teekonnast. Pausi ajal sõitis meist mööda ka üks auto. See peatus meie ees, uks tehti lahti ja murelik naisterahvas küsis, kas me eksinud oleme. Vastasime siis rõõmsalt, et ei, kõigest väikest pausi peame.

Edasine teekond kulges kiirenevas tempos, mida pimedamaks läks, seda kiiremini liikusime. Rajamärgistust oli märgata järjest harvemini. Ei tea, kas tegemist oli puuduliku märgistuse, meie hajunud tähelepanu või kustuvate pealampidega, aga ühel hetkel avastasime, et oleme mingi 400 m valesti tulnud. Kahju ei olnud õnneks märkimisväärne, varsti jõudsime tagasi matkateele.

Nüüd oligi väljas juba päris pime ja meie soov kohale jõuda järjest kasvas. Niisiis andsime jalgadele valu. Ja ei võtnudki liiga palju aega, kui jõudsime kohale. Ja siin me nüüd siis olemegi. Istume soojas toas, käime saunas ja täidame jõudumööda kõhtu.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.