Kolmekümne viies päev. Tellingumäe – Linnajärve

Kolmapäev, 13. november 2013. Läbitud teekond 23 km Tellingumäe lõkkekohast läbi Kõrgeperve ja Alumati lõkkekohtade ning Taheva küla Linnajärve lõkkekohani.

Emotsioon liitub siin, tõenäoliselt kunagi varsti.

Lootustandvad võimalused kuulipilduja jaoks

… ja varsti jõudis kätte täpselt nädal aega hiljem. Aga parem Hilja, kui Leida, nagu ütleb Eesti vanasõna.

Tellingumäe hommik leidis meid lakast. Hommikul sadas vihma ja üldiselt olime õnnelikud selle üle, et olgugi, et katus mõne koha pealt veidi läbi paistis, ei tundunud see milleski kolossaalsemas õnneks peegelduma. Tollest ööst mäletan külge keerates seda, kuidas Andre pahaselt midagi lehmadest ja kuulipildujatest sonis. Mäletan ka seda, et ühel hetkel need lehmad vist tõepoolest ära magama läksid või passisid niisama üksteisega tõtt, hommikuseks koorislaulmiseks mediteerides. Ja siis see tuligi – kõige harmoonilisem kolmehäälne “mmmuuuuu” maailmas. Kui me selle olime ära kuulnud, jäime korraks suurest hämmigust täitsa kuss ja mõtlesime elu üle järele… Midagi nii harmoonilist polnud meie kõrvu tõesti väga ammu kostunud. Lehmad aga ei lasknud ennast sellest ajutisest keelevääratusest eksitada ja jätkasid entusiastlikult, igaüks omas võtmes.

Hommik oli lehmadest hoolimata küllaltki pikk. Väljas sadas vihma ja teeleminekuga me ei kiirustanud. Tegime lakas kiired seiklustoidud ja pakkisime asjad. Vihm jäi järele ning siis avaneski võimalus ronida torni, et üle kontrollida, millised võimalused Andrel selle kuulipildujaga olnud oleks. Ilmselt küllaltki lootustandvad. Paistis Läti, lehmad, Mustjõe luht ning vastu sai võetud otsus kevadist suurveeaega sel korral mitte Soomaal, vaid hoopis siin nautida.

Kõrgepervel

Tee sellel päeval läks kiirelt ja kergelt, pausid eelviimasele päevale kohaselt väga meeleolukalt. Teepeal panime maailma kõige nunnumast helekollasest lokkis, vaikivast vasikast möödudes kokku ka nimekirja linnariietest, mida ülejärgmiseks õhtuks Võrru kohalikuks kultuuriprogrammiks tarvis, sellest hiljem. Peatusime Kõrgepervel Koiva jõe ääres, lõuna.

Edasi oli juba peaaegu pime… see tähendab… öö oli, pime ei olnud. Need viimased õhtud saatis meid hõbedane kuuvalgus nagu matka alguses, kuu aega oli ju vahepeal täis sammunud. Eks seepärast ka need pausid rohkem meeles on, sest see kuuvalgus seal nende mändide vahel oli tõesti hunnitu. Alumati oma järvega, kus aeg seisma jäi ja külm lakkas olemast, kuu aga mändide vahel sellise kiirusega ringi kihutas, et pidime peaaegu juba ennetähtaegset hommikut kartma hakkama. Üks suur kuuvalgusematk on see ettevõtmine olnud küll… aga selle maa kohta on see ilmselt üks tavalisemaid asju. Valged ööd, aastaajast olenemata!

Võib öelda, et Alumati oli selle matka kulminatsiooniks nii mõneski mõttes. Viimane aeg täiesti iseendale, enne kui lõpujoovastusse ennast unustada ja ameerika mägedest rõõmu tunda, sellest viimasest ka hiljem. Seal, metsas, kuuvalguses, niimoodi täiesti looduses, kaugel kõigist nendest asjadest, mis elu keeruliseks teevad, ja täiesti-täiesti ehedalt ainult seal ja kohal. Just sellepärast ma matkamas käingi.

Alumati kuumaagia

Üks või kaks sellist kuuvaatamise pausi tuli meil vist tegelikult veel natuke hiljem suvalises kohas metsavahel ette. Nägime ekskavaatorit valgel vaibal ja kahtlustasime, et tali kätte jõudnud oli. Ei olnud. Läksime siis ringi ümber masina ja rõõmustasime, et koppa ees ei olnud. Ega tulnud. Nagu selgus, oleme võimelised kuu aega järjest matkama, pea 700 km maha kõndima, ja sellest ei saa kõrini…

Taheva võttis meid vastu vihmas, aga armastasin seda vihma ja soovisin, et sajaks rohkem. Märkamatult olimegi kohal Linnajärvel, tühjendasime viimased söödavad asjad kotist välja potti, keerates kokku enneolematult meeliülendava gurmeenaudingu, et mitte öelda… no ma ei hakka mitte midagi ütlema, see viimane matkaõhtusöök loorbereid nüüd küll ei väärinud, aga vahet ei olnud enam ka, kõht eriti tühi ei olnud ja järves elasid oma elu jalgadega kalad. Metsavahelt hakkas kostma vaikset urinat ning hiilgavi silmi jõudis kohale müütiline metsaelukas Küllivan, keda meil oli sellel õhtul lausa oma silmaga au näha. Sõpradeseltsis tiksusime natuke veel lõkke ees, vahelduvates kergetes vihmasabinates kokkuvõtteid tehes ja pakkisime ennast ära magama, kes kuhu.