Posts Tagged With: RMK matkatee

Jätkame traditsiooni ja alustame lõpetatud teekonna

Aasta on jäänud vahele ja valmis Aegviidu-Ähijärve matkatee algus Perakülast Aegviiduni. Tarvis kontrollida olukorda. Esialgne plaan asub siin.

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Kokkuvõtteks lõunarajalt

Matkast on möödas kaks ja pool kuud ning et argipäevaelu on, nagu alati, kõigil kiire, läheb selle kokkuvõttega varustusest, planeerimisest ja muust meil veel natuke aega.

Image

Lõunaraja lõpusrigel

Seniks kuni see ennast veel oodata laseb, võib lihtsamaid ja vähemtehnilisi mõtteid lugeda RMK matkapäevikust.

Väga lühidalt võib öelda, et matkasime 36 päevaga kokku 654 km Eesti sügises. Pikk matk on elamus omaette – „loodusega koos“ saab täiesti uue tasandi ning sama lugu on iseenda ja matkakaaslastega. Ja selle maaga, kus elame, sest niimoodi jalgsi kulgedes on aega vaadata, kuidas ümbruskond välja näeb, kuidas selle ilme kilomeetrite kuludes aegamööda muutub ning milliste inimestega Sinu tee nendes paikades ristub.

Kindlasti oli ettevõtmine meie mõlema jaoks aasta tippsündmus. Et sel aastal olin vist püstitanud oma reisimiste rekordi (selja taha oli jäänud pool aastat Saksamaal, ringirändamisi mujal Euroopas ja Aasias), ning leian ikka, et selline pikk matk Eesti looduses lööb kõik üle – peaks rääkima juba iseenese eest, kui emotsionaalselt laetud selline ettevõtmine tegelikult on. Ja sellist maagiat ning äratundmisi soovin ma kõigile.

Seniks aga vaadake galeriist pilte ning näeme metsas!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Palju õnne, Andre ja Kristel!

…ja kõik teised Lõunaraja läbimisel osalenud ja sellele kaasaaidanud!

Minu pilte viimase lõigu läbimisest näeb siit.

lounaraja_lopetamine_wp
IMGP5434_wp

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , | 3 kommentaari

Kolmekümne kuues päev. Linnajärve – Ähijärve

Neljapäev, 14. november 2013. Läbitud teekond 16 km Linnajärve lõkkekohast ning Kivi metsaonnist mööda läbi Veski lõkkekoha Ähijärve looduskeskuseni.

Kohal!

Kohal!

Ja nüüd siis sellest, mis eelnes pildile.

Hommik Linnajärvel oli täiesti uskumatu. Väljas paistis päike, nautisime ammukadunud valgust ja soojust paadisillal pannkooke küpsetades. Hommik oligi täpselt nii tühi ja vaikne, et Külli sai enda sõnul lõpuks ometi aru, miks need hommikud niimoodi venivad teinekord ja alles lõunapaiku tihti teele oleme saanud. Seal on lihtsalt hea!

Matkasime Kivi metsaonni poole, kauguses terendamas Ähijärve, see päris lõpp selleks korraks. Vaatasime udu Kivi onni ümber ja nendel väikestel metsavahelistel rabalapikestel, ühe juures tegime lõuna. Peale seda aga – nagu tavaks saanud – saabus öö, nii ka seekord. Ööhämaruses lõbustas Küllivan, lipsus, viigipükstes ja ühes roosas jopes meid kuu poja järgi sammu seades ühe valsiga, edasi olid vaid puud kahel pool teed. Vaidlesime, kas olime neil teil varem matkanud. Leidsime, et vähemal-rohkemal määral olime. 15 km tiksus õhtusse liiga kiiresti, olgugi et iga hinna eest vaeva nägime teekonna pikendamisega. Küllivan ei lasknud meil aga teelt eksida.

Miks need hommikud niimoodi venivad

Miks need hommikud niimoodi venivad

Eemalt paistis järvekuma puude vahelt, kõik oli vaikne. Raja viimased loetud kilomeetrid mööda laudteed ja metsarada, järve ääres. Kuuga. Seal. Veski lõkkekohas viimane paus ja… kui arvasin, et 27. oktoobril ujumas käia on rekord, siis ei teadnud ma veel sellest plaanist, mis mulle Ähijärvel koitis. Seal oli see vesi ja ma teadsin, et ma olen tegelikult juba kohal, aga et kuidagi nagu tahaks veel kuidagi kogu seda loodust omal nahal tunda. Kuu oli hunnitu nagu alati ja mets vaikne ja kogu see tavaline jutt sellest metsaromantikast. Nii et sellel hetkel me leidsime, et 14. november +3 kraadise õhutemperatuuriga on ka igati väga mõistlik aeg väike ujumisring järves teha, milles me ka veendusime, et see hea plaan oli. Ilmselgelt olid selle plaani kvaliteediomaduste kohalt mõned eriarvamused. Külli ja Ivan läksid ees siis minema, et külm rutem otsa saaks. Varsti olime ka meie maja juures, viimased sammud üle härmas rohu ja oligi kõik…

*

Pidulik lõpetamine

Pidulik lõpetamine

Maja juures võtsid meid vastu Alar ja Tarmo, suurest rõõmust kepsutav Kaidi, Külli, Ivan ja Mati. Pasteedi ja vahuveiniga. Natuke oli ebareaalne küll, et oligi kõik. Aga asjadega tavaliselt juba kord nii läheb. See on tavaliselt selleks, et saaks uusi ja põnevamaid seiklusi ette võtta ja midagi veel toredamat korda saata, kuigi praegusel hetkel, kui nüüd päris aus olla, siis me ei usu, et seda viimase kuu aja seiklust väga lihtne üle lüüa oleks, kunagi. Selline täiesti uskumatu ettevõtmine, täiesti uskumatute mõtete ja juhtumistega.

Sellel õhtul nautisime seapraadi ja verivorsti, suitsusauna ja sellele järgnevaid ameerika mägesid – ja ei, seda mitte alkoholist, vaid pigem temperatuurivahest sauna ja järve vahel, pingelangusest, või kurat teab millest. Järgmine hommik oli laisk, pika duši… ma tahtsin kirjutada kuuma dušiga, aga jäin mõtlema, et tegelikult olen meeletult külma vett armastama hakanud sel matkal. Uurisime kohalikku kinnisvaraturgu Leevil ning kiirustasime Võrru, et Õlle 17-s kõht täis süüa ja peale seda Kandlesse teatrisse minna Ugala külalisetendust “Duetid” vaatama. Soovitan.

Transformatsioon

Transformatsioon

Kui Ähijärvelt lahkusime, Andre ja Anni teatririietes, mina endiselt matkasaabastes, oli natuke naljakas olla, samas ka väga omas elemendis ja täiesti ükskõikne igasuguse riietuse väljanägemise osas, siis Võrus peale õhtusööki, kui ka minu riided lõpuks napilt enne teatrit saabunud olid, oli transformatsioon seda nauditavam. Vahetasin siis need saapad ja gore-püksid kleidi vastu ja läksime perra kaema, mis sääl teatris ka näidatas. Hiljem viivuks veel pubist läbi, viimased hüvastijätud – tänud siinkohal Alarile, kes meie matka lõunaosariikides oluliselt meeleolukamaks muutis ning Jaanusele sooja vastuvõtu ja vägagi meelepärase söögi-joogipoolise eest – ning tee pealinna poole võis alata, kus pidu hommikutundideni kestis.

Novotsiis. Järgmine hommik oli küll väsinud, ent absoluutselt kahtlemata kindlasti õnnelik. Ja nii on see siiani.

*

Aitäh!

Aitäh!

Täname kõiki kaasaelajaid, neid, kellest me teadsime, et Te meie blogi lugesite ja neid, kellest Teist me ei teadnud ja võib-olla ei tea siiamaani ega saagi kunagi teada. Ja muidugi veel enam neid, kes meile päriselt külla tulid. Tore on see tunne kui tundub, et näe, kedagi veel huvitab :)
Järgmise matkani!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , | 4 kommentaari

Kolmekümne neljas päev. Lõunatipu – Tellingumäe

Teisipäev, 12. november 2013. Läbitud teekond 30 km Lõunatipu lõkkekohast läbi Karisöödi puhkekoha ja Rattaradade lõkkekoha Tellingumäe lõkkekohani.

Kuidas me Eesti lõunatippu vallutasime

Kuidas me Eesti lõunatippu vallutasime

Kui Paganamaal oli aeg katki läinud ja mööda telki maha pudenenud, siis Lõunatipus hakkasime kahtlema ka ruumi sarnastes kalduvustes. Maailm tundus otsa saavat, igal pool vaid Läti. Eelmisel õhtul olime omale sappa haakinud ühe hundikutsika, kes tänase päevaga päris sõpsiks kandideeris ning eelnevatele Kes Ütles Vorstidele tõsist konkurentsi pakkus. Ööseks jätsime ta küll välja, kuid päevakangelane istus ilmselt truult ukse ees ja valvas meie und. Tema puhul paistis silma see, et, nagu mõned päevad varem see suur valge kõrvuni naeratusega lumepall, kes meid sõnagi lausumata üle nuusutamas käis, nii ka Kopsik alati täiesti vait oli, välja arvatud siis, kui öösel oli tarvis üht müstilist metslooma peletada.

Start üsna hiline, asusime teele teadmisega, et tuleb pikem päev. Rekordilist esimest ja viimast 30-kilomeetrist päeva ei teadnud meist aga keegi otseselt oodata. Paus tuli meie juurde Karisöödi puhkekohas, nagu ka Kopsik, kes ilmselgelt oma valduste kas siis laiendamise või ülevaatamisega ametis oli, seda vastavalt markeerides, ikka põlluääri mööda ringi kalpsates, vahetevahel meist mööda tuisates, siis aga jälle maha jäädes. Päris kindel pole, aga arvatavast on ka Läti Kopsiku oma. Igal juhul matkas kutsik meiega niimoodi veel 12 km kaasa.

Kaidi ja Kopsik

Kaidi ja Kopsik

Peetri jõest üle saanud, jõudis Kaidi palvel meile järele Mati, kes Kaidi ära viima pidi (ma tean, kurb, aga Kaidil oli linnas tarvis üks asi ilmtingimata ära õiendada) ning tegelema ka küsimusega “Kuidas Kopsik koju saab?” Lahendus – vorst. Et kutsik autosse hüpata ei tihanud ning meie teda sinna tõsta ka mitte (sellel ainumal korral ta natuke meile hambaid näitas ja uriseda võttis), tuli teha eesli ja porgandi trikki.

Et Kaidi ilmselgelt looma suur lemmik oli – oranži jope käest saab ju kanakonti ja konservi ja nüüd terendab ka vorst! – mis siis, et peab natuke taga ajama, kui vorst kuidagi eest ära sõidab ja nii 12 km järjest, läks kutsik oma lemmikule entusiastlikult järele ja nii jäime meie Andrega Peetri jõe äärde lõunasaadet tegema, hämarikuvarjus, nagu päeva viimane paus nii mõnelgi varasemal matkaõhtul igasugustes erinevates meeldivates seltskondades, tädi Klaavaga või tädi Klaavata, maha peetud on. Loodame, et Kopsik ilusti koju jõudis ja oma vorsti kätte sai. Ja loodame, et need hämarikupausid mitte kunagi otsa ei saa nagu kuuvalgus matkateedelt või maailma parimad sõbrad minu ümbert.

Edasi aga sai see, et oli veel nii mõndagi astuda. Umbes nagu Annemariegagi astusime hämarikuvarjus Luige poole, kahel pool teed palgivirnad ja pimedas kuuenda meele järgi oma jälgi sättides eksisimegi teelt. Tookord tegime väikese ringi mööda alternatiivteed. Seekord kõndisime aga matkatee sujuvalt mitmegi kilomeetri võrra pikemaks. Liivased männikud, sirged sihid, kuuvalgus läbi pilvede meie varje kord selgemalt, kord juurdemõeldavamalt välja joonistades. Puudekohin ja vaikus, virvatuled kauguses vilkvel ja metshaldjad kahel pool teed rivis kuklasse hingamas.

Peaaegu hämarikuvarjus

Peaaegu hämarikuvarjus

Tolles peaaegu, et hingematvas vaikelus see aga juhtuski. Kas olime metshaldjad millegagi ärapahandanud? Karmavõlg nõudis oma lõivu? Tegemata haldusreform? Põllumajandustoetused on vaid 45% Euroopa keskmisest? Algul kõlas see ebamaiselt, siis natuke nõudvamalt. Igast silbist aga kandus meieni järjest selgemalt äng, vaev ja piin, mis meie südametunnistusel kuni järgmise hommikuni rahulikult olla ei lasknud. Teate. Kui teil on kunagi plaanis metsas rahulikult iseendaga üksi olla või tahaks lihtsalt puhata, siis planeerige seda nii, et Teil kõrvale karjamõisa ei jääks. Muidu juhtub nii, nagu eile juhtus. Me ei saanudki eriti magada ja kuulasime öö otsa, mis lehmadel öelda oli. Aga seeeest oli meil aega mõelda erinevate teooriate peale, mis neid kõige rohkem häirib, kui palju neid ikka päriselt on, ja kuidas nad oma kõnekoosolekut seal koordineerivad. Mitte kunagi poleks ma arvanud, et tulen metsa matkale ja kuulan öö läbi, kuidas veised tuututavad.

Võib-olla, kui nad päriselt rääkida oskaksid, võiksid nad meile kõnelda, miks on Mustjõe silla kõrvale installeeritud mingi imelik asi, mis köisraudteed meenutab. Ja miks on veele okastraat ette tõmmatud. Ja kuidas Tellingumäel juba ammustest aegadest saadik jaanituld peetud on, puukuuri all vihmavarjus alla orgu kiigatud ja kiigel laulu leelotud. Aga nad ütlevad siiski, küll väga varjundirikkalt, ilmselgelt ainult: “Mmmuuuuu!”

Homme saab kuulda sellest, mida me Tellingumäe tornist nägime, kuidas möödus meie eelviimane matkapäev ning kuidas me metsast Küllivani otsimas käisime.

Bis bald!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmekümne kolmas päev. Paganamaa – Lõunatipu

Esmaspäev, 11. november 2013. Läbitud teekond 28 km Paganamaa lõkkekohast läbi Metsavenna lõkkekoha ja Vastse-Roosa Lõunatipu lõkkekohta.

Päike tõuseb nii, nagu peab

Päike tõuseb nii, nagu peab

Miks meil on nii vähe juttu päiksetõusudest? Üsna ilmselgelt õnnestub neid lihtsalt liialt tihti maha magada. Teistel kordadel on taevas jällegi varjatud kitisarnase pilvkattega, nii et jääb üle vaid mõistatada, kuskohas see päike nüüd küll olla võiks.

Täna aga tõusis päike nii nagu pidi. Taevas lõi roosatama, omandas siis kerge kullaka helgi ja üksikud silmapiiri kohal rippuvad pilveräbalad said hetkeks värvitud tumelillaks, et siis tasa-tasa valgeteks lammasteks muutuma hakata.

Hommikupäikese kiirtes saabus meie juurde taas Kaidi. (Tere jälle, Kaidi!!) Kiire logistikaring ning veel kiirem pakkimine ja teele, Paganamaa metsi avastama.

Teed juhatas meil taas Alar, kes läks ees ning kelle liikumist saatsid rajalt kahele poole laiali lendavad puunotid ja oksarisu. Mul on küll väga kahju, et mul ei õnnestunud Piusa äärseid metsi näha, aga ega see siin küll väga alla jääda ei saa. Lisaks sügavatele orgudele ning pehmetele samblavaipadele passisid siin aiapäkapikkudena piiritulbad: Eesti Vabariik, Latvijas Republika.

Andre uudistab aiapäkapikku, Kristel uudistab fotograafi, Alar uudistab Lätit

Andre uudistab aiapäkapikku, Kristel uudistab fotograafi, Alar uudistab Lätit, Kaidi (fotograaf) uudistab matkatee märgistust

Isegi see päike, kes korraks oli pilvede taha end varjanud (muide, laagris asju pakkides tabas meid kiire ja ülikohalik rahe-lumekruubi-suvaliste jäätükikeste sadu), tuli taas välja ning üritas selgeks teha, et tegelikult on täiega suvi, lihtsalt meie oleme oma kalendrite ja muude tsivilisatsiooni imevidinatega asjast valesti aru saanud.

Nagu iga hea asi ikka, sai ka see meeleolukas metsarada viimaks siiski läbi ning jõudsimegi jälle majade vahele. Siin oli, muide, olnud Alari lapsepõlvekodu ning neid kelmikaid juhtumusi ta poiskesepõlvest jagus jutustamiseks ikke üksjagu.

Kristel tegi tutvust käimiskeppidega, mis töötasid üle ootuste hästi, nii metsarägas kui teel sai ta samm hoopis vilkam ning kiirem (tundus, et ka muidu reipam). Põhimõtteliselt on väidetud, et käimiskepid tõstavad kõndimise efektiivsust ca 15%. Tegime siis kiire arvutuse ning jõudsime järeldusele, et umbes 13 keppi tõstaks lineaarselt efektiivsust sajaprotsendiliselt. Tuleb välja, et matkal polegi oluline mingi varustus või füüsiline vorm vms, vaid see, kui palju käimiskeppe kaasa vedada.

Kaidi

Kaidi ja rohetiksik

Mingil hetkel juhtus, nagu ikka, see, et Alar läks oma vägilasesammudega ees minema ning meie (Kristel, Kaidi ja mina siis) jäime nagu turistid kunagi pilte klõpsima ning vaateid imetlema. Mõne aja pärast – ennäe – ootasid meid ühel puuvirnal tee ääres pasteedivõileivad, juust ning viinerid. Ning muidugi ka Alar, kes seal kavala muigega võileiba mugis. Oi, see pasteet oli küll imehea! Eriti hästi mõjus see Kristelile, kes selle kütusega meile säärast tempot tegema hakkas, et isegi mägede poeg Alar pidi oma tavapärasele sammule veidi juurde lisama. Ma ei hakka mainimagi, et ülejäänutel oli lausa Päris Sportlik Kõndimine.

Viuhh ja olimegi ühe raksuga Vastse-Roosal väljas, seal asub ka Metsavenna lõkkekoht. Pasteedikütus oli juba läbi saanud ning oli aeg taas tankida, seekord siis mustikasupiga. Kaidi kraamis kuskilt kotisügavustest välja ka küpsised ning pidusöök jätkus.

Metsade vahel laskub udu

Metsade vahel laskub udu

Hakkas hämarduma ning metsade vahele laskus udu. Udus viiski meie tee meid Eesti kõige lõunapoolsema punkti poole – jälle üks kõige-kõigem koht meie rännuteel.

Naha talu lähedal läks Kaidi logistikat organiseerima ning sõitis Alariga Paganamaale tagasi, meie Kristeliga läksime pimeduserüpes aga aina edasi.

Juba eemalt paistis, et ühe tee otsas helgivad kaks tuld, ma esiti vaatasin, et seal seisab üks auto, esilaternatega meie poole. Lähemale jõudes hakkasid need tuled äkki liikuma ning vägagi teravalt jõudis kohale tõdemus, et mingisuguse suure looma silmad helgivad meie lampide valguses. Paar kiiret hüpet ühele ja teisele poole tegi see põlevate silmadega elukas ning meil tuli mõte, et äkki on see metskits, need ju teadupoolest niiviisi kalpsavad. Kuid kuna need silmad ikkagi ära ei kadunud ning vahetevahel ümber paiknedes meid vahtisid, langes kitse variant ära ning tuli ikka võimsama lambi järgi küünitada.

Lambi valgusvihus seisis suur hall loom, pika koonu ja sorgus sabaga. “Hunt!” käis sekundi murdosa jooksul peast läbi, enne kui ratsionaalne mõistus vahele segada jõudis. Kui see elukas veel äkki saba liputama hakkas, oli selge, et ju see ikka üks külapeni on.

Suur hall loom

Suur hall loom, hiiglama sõbralik lontrus

Kerge skepsis hinges (kes teab, mis selle parajalt kogukal koeral mõttes on, kes pimeduses vaikides meie poole vahib) ning olles valmis võitluseks, läksime koera poole. Ilmnes, et see oli üks hiiglama sõbralik lontrus, kellest sai meie truu matkakaaslane ja majavalvur terveks õhtuks.

Veel viimane metsane rajalõik haaras meid enne maailma serva endasse, aeg-ajalt ilmestas seda meie kutsu, kes suure müdinaga suvalistest kohtadest välja ilmus ning meist kapates mööda tuiskas.

Maailma serval, riigi lõunatipus, on onnike, kuhu endile pesa tegime; seal on ka väga korralik lõkkease, kus sai väga hästi sooja, tõrjuda tuli küll aeg-ajalt kohaliku kutsa pealetükkivaid armastusavaldusi. Õige pea saabus tagasi ka Kaidi, kes meiega tolleks ööks onni jäi.

Kõik see on nüüdseks aga juba ajalugu.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Kuueteistkümnes päev. Otteni – Peri

Reede, 25. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Otteni metsamajast läbi Mammaste suusaradade ja Põlva Peri lõkkekohta.

Otteni hommikuidüll

Otteni hommikuidüll

Täna oli taas üks semi-puhkepäev. Peale kaht viimast päeva, mil me isegi postitusi ei jaksanud kirjutada, oli see ülimõnus.

Hommikul magasime kaua, pea 11-ni. Seejärel uimerdasime pikalt ringi, tegime pannkooke ja kirjutasime eelmiste päevade postitusi. Liikuma hakkasime alles kella kolme paiku. Aga enne kuulasime metsamaja perenaise jutte maja- ja muudest vaimudest.

Eelmisel aastal, kui me Oandu-Ikla matkateel Aegviidus Jana juures peatusime, siis oli ta parajasti ühelt Otteni metsamaja kliendilt saanud kirja metsamaja salapäraste asukate kohta.

Igatahes lugu oli selline: majas oli peatunud hiljuti üks noorte seltskond. Neil oli toimunud seal igasuguseid kummalisi asju – kellelgi lakkas kaamera töötamast, kellelgi kadus võileib ning keegi kuulis öösel samme. Tundub nagu ei midagi erilist – vanad majad ikka nagisevad ja kolisevad, elektroonika ütleb kah aeg-ajalt üles. Kuid nad olid saatnud meile ka foto – seltskond oli maja ees pilti teinud. Hiljem arvutis pilte vaadates märkasid nad maja aknal üht võõrast nägu… kuid kedagi majas ei oleks pidanud olema.

Uurisime ja puurisime ka meie seda fotot aga tee, mis tahad, nägu me sellel aknal ei suutnud eristada. Vaid väga hea fantaasia korral oli seal mingi sigrimigri näha.

Siimu sild

Siimu sild

Nojah, meie selle maja ajaloo kohta ei teadnud miskit põnevat ning üldse oli see esimene kord, kui kuulsime midagi kummitustest Otteni metsamajas.

Majaperenaine teadis aga rääkida, et majas olla peatunud kord seltsimehed sensitiivid, kes olla olnud lausa hämmeldunud – kuidas üldse keegi seal majas elada-olla saab, maja ju hingi tihkelt täis. Magades astuvad üle, pole ruumi ringigi pöörata, igal pool keegi hingitseb. Liivi- või Põhjasõja ajal olla olnud selles paigas matmispaik, seetõttu siis.

Kord olla majaperenaine üksinda majas kraaminud, kesköötunnil langenud aga laetala pealt pisike ketiga hõberist. Pannud siis perenaine risti majapalkide vahele tagasi, et vaimud rahuliku hingega oma tegemisi jätkata võisid, ega pidanud oma elutuid päid murdma selle üle, kuidas perenaist painata.

Natuke tõsielulisi lugusid ka. Otteni metsamaja kõrval talus elanud 90-ndate algul pensionär Edgar. Käinud Edgar iga jumala nädal siis ülal mäe otsas lavkas, kuni ühel nädalal polnud enam tulnud. Ka järgmisel nädalal polnud tulnud. Asja lähemalt uurides leiti Edgar koolnukangestuses oma maja seina najal istumas, aknad-uksed lahti, maja segi pööratud. Kahtlased lood, ühesõnaga, selle Otteni kandiga, kuri maa-elu.

Igatahes on Otteni majas tehtud ka igasugu muud kunsti – Pornokunnile ja Seksi-Kristile olevat seda maja korduvalt välja üüritud. Kes teab, võib-olla just selle toanurga hämarustes valminudki sellised kunstiteosed nagu “Karu t**a”  ning “Imeb marmorvahvlit”. Vot selline maja siis.

Viimse Reliikvia radadel

Viimse reliikvia radadel

Peale Ottenit kõndisime üle Siimu silla ning imetlesime Risbiteri kaljut. “Viimset reliikviat” teavad vist kõik, sellel pole mõtet lähemalt peatuda. “Kas me oleme ikka õigel teel?”

Tee viis läbi Mammaste suusaradade, üle Orajõe Põlvasse, kus puhkepäevale kohaselt sai einestatud Vana Vaksali pubis, kus võis maitsta selliseid roogi nagu “Ah ja Oh matkal” või “Reinuvaderi meelispala”. Huvitav, mis rebasel selle peale öelda oleks? Andre mekkis seda esimest, Annemarie võttis “Saepurus püherdaja” ning Kristeli päralt jäi “Pöörane pullike”. Põlvas ütlesime selleks korraks hüvasti ka Kaidile ning matkasime siis veel viimased mõned kilomeetrid laternate valguses Peri poole.

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Üks matkatehniline vahemärkus ka – nimelt puudub Põlva linna piires matkatee märgistus. Rada läheb siis nii, et kui Mammaste Tervisespordikeskuse juures viimase märgi juurest üle parkimisplatsi väravast välja minna ja paremale pöörata, siis uuesti paremale pöörata ning maanteele jõudes veelkord paremale pöörata, võib mõnesaja meetri pärast maantee alt läbi minna. Peale tunnelit veelkord paremale üles mäkke ning kõnnitee lõppedes registrikeskuse juurest vasakule mäest alla. Varsti ongi vasakut kätt ujumiskoht, otse ees aga Põlva kaubamaja ja sealt mööda minnes Võru poole liikudes lõppeb linn otsa ning jätkub ka märgistus. Tee läheb sügavasse metsa, kus on põnev ja künkaline. Pisike Peri lõkkekoht on laantesügavustesse õige hästi ära peidetud, aga muidu üks äraütlemata mõnus koht oja kaldal, suurte kuuskede all.

Homseks lubatakse tugevat vihma – jääme põnevusega ootama siis nii seda Eesti legendaarset suusailma kui Joni, kes lubas nädalavahetuseks Kaidi välja vahetada ning meid oma seltskonnaga rõõmustada.

Head ööd!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Viieteistkümnes päev. Ahja – Otteni

Neljapäev, 24. oktoober 2013. Läbitud teekond 28 km Ahja lõkkekohast läbi Ahja alevi, Valgesoo lõkkekoha, Kiidjärve looduskeskuse juurest mööda, läbi Sõnajala lõkkekoha mööda Taevaskoja matkaradu Otteni metsamajani.

Taevaskoja matkaraja algus

Taevaskoja matkaraja algus

Nagu näete, saavad viimase kahe päeva postitused üles mõned päevad hiljem – siit ka loo moraal – pea 30-kilomeetrised päevateekonnad on piisavalt väsitavad, et blogipidamiseks enam jõudu ei kipu väga üle olema. Ega ka levi.

See-eest oli meie 15. matkapäev aga üks matkatee oodatumaid ning kindlasti ka ilusamaid päevi. Seda eriti minu jaoks, sest Taevaskodade kanti olen juba pea lapsepõlvest teiseks koduks pidanud Tallinna kõrval. Võib öelda, et Taevaskoja on üleüldse süüdi selles, et minust matkaja sai.

Lubatud “kerge” 21 km pikkune päev, asusime Ahja lõkkekohast siis hommikul teele. Ahja lõkkekoht tundus olevat rajatud kunagise taluhoovi kõrvale. Hommikul, kui valges sai lõkkeplatsi ümber ringi vaadatud, täheldasime lisaks juba pimeduses end ilmutanud kuusenoorendikule veel ka üht elektriposti, kust elektriliinid juba ammu Emexisse viidud, puuduvatest eletriloomakestest rääkimata, selle kõrval lagunevaid palkmaja seinu ning lõkkepuude varjualuse taga paar pehkinud õunapuud.

Päeva esimene pool kulges mööda sirgeid metsasihte, kuid otsad olid üsna lühikesed ning Lõuna-Eestile omaselt kauni okaspuumetsa vahel. Taaskord sai praktiseeritud prügikükitamist ja seda seekord üleüldse mitte minu eestvedamisel. Aga mul oli hea meel, et ilmselgelt oli aastatagune aktiviteet inspireerivalt mõjunud.

Valgesoo tornis

Valgesoo tornis

Avastasime esimese koha, kus paberkaardile märgitud teekond ei vastanud looduses märgistatule. Võtsime siis teadmiseks ning astusime edasi Ahja poole, kus sai tehtud poepeatus ning seejärel poest ostetud kraam ka teisel pool mõisaparki järve ääres pintslisse pandud/kõrist alla kallatud. Veel mõned kilomeetrid kruusateid ning olimegi juba Valgesoo raba ääres torni all lõkkeplatsil lõunapausi pidamas.

Peale seda aga tõotas minna eriti põnevaks, sest Taevaskoja jõudis järjest lähemale. Seda tegi aga ka päeva lõpp ning öövari. Videvikus sai üle kontrollitud veel Kiidjärve looduskeskus, mis küll kinni oli, kuid vaade Kiidjärve veskile seeeest kaunis nagu alati. Edasi aga algaski juba Taevaskoja matkarada, seda siis idapool jõge.

Esimene kahtlus, et päev võib osutuda pikemaks kui lubatud, tärkas meis matkaraja alguses – viit näitas üheksat kilomeetrit, meil aga juba pea 20 käidud. Igal juhul oli selleks ajaks juba praktiliselt pime ja nii me pimedusevarjus neid märgikesi puudelt otsisimegi, üritades metsavahel aru saada, kust see rada siis täpselt nagu minema peaks. Aga põnev oli ja mets oli hingematvalt kaunis – Ahja jõgi voolas paremat kätt ning puud kohisesid ja kriiksusid kurakätt.

Teel Kiidjärvele

Teel Kiidjärvele

Kui eelnev päev oli olnud pikk ja sirge astumine kõige pikemal ja sirgemal kombel mööda tasast soodevahelist maastikku – ei, tasandikku – siis tänane päev oli selle vastand igal võimalikul kombel. Kitsas teerada oli käänuline nagu jõgi ise, tee viis mäest üles rohkem kui 45-kraadise nurga all ja siis täpselt sama järsult mäest alla ja nii ikka jälle ja jälle. Olgugi, et sedasamust radapidi on ikka elus mõned head korrad käidud nii jala kui rattaga, oli pimedas metsaalune hoopis teist nägu ja tee läks olulisemalt aeglasemalt kui ma oma peas ette kujutasin, et see minna võiks.

Sellest hoolimata polnud väsimusest lugu, sest kogu siiamaani käidud tee kohta, mida nüüdseks on kokku 300 km ringi, oli tegemist vaieldamatult kõige põnevama ja kaunima piirkonnaga, olgugi, et pime oli ja need kõige kaunimad vaated kõrgetelt liivakivi paljanditelt nägemata jäid. Vaatasime siis, mida nägime, miljoneid tähti taevas näiteks, ja ülejäänu osas sorisime mälestustes või kujutasime ette.

Ülevaadatud sai ka sel aastal kokku varisenud Emalätte koobas ning kuulatud Neitsikoopa nutuvulinat, imetletud Suure Taevaskoja kaljut ning rõõmustatud, et Otteni metsamaja juba peaaegu paistab, jäänud veel vaid viimased mäed. Igal juhul osutusid meie kahtlused tõelisuseks ning lubatud lühikese päeva asemel suutsime maha marssida kokku 28 km.

Päris väsinud oli see õhtupoolik, kuid kohusetruult vedasime end veel saunalavale ning seejärel ootas pehme küljealune, millest hommikuni rõõmu tunda. Siin me siis praegu istume, kaminas põleb tuli, pannkoogid auravad laua peal ning täna ees puhkepäevale kohaselt lühike 12 km, loodetavasti see nii ka jääb. Tänane rada peaks meid viima veel mööda Viimse Reliikvia radu, üle Siimu silla läbi Põlva Peri poole. Õhtul siis kuuleb, kuidas meil seal läks.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmeteistkümnes päev. Tähemaa – Kantsi

Teisipäev, 22. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Tähemaa lõkkekohast Kantsi lõkkekohani Emajõe Suursoo looduskeskuse kõrval.

Võtame aega ja seame end matkakorda

Võtame aega ja seame end matkakorda

Postitust alustades jõudsime järeldusele, et homme saab kaks nädalat matkal oldud. Aeg on lennanud meeletu kiirusega, nagu ta seda ikka tavatseb teha. Tore on see, et kuupäevadest-nädalapäevadest pole õrna aimugi… ja nõnda see ka veel mõneks nädalaks jääb!! Tänane päev on olnud üks äraütlemata tore matkapäev, et ei teagi kohe, millest alustama peaks. Aga äkki siis proovime algusest?

Algas see viinakuu kahekümne teine päevanatuke sellega, et täna ärkasin vara, taas, ja seekord oli see kell seitse ehk siis umbes-täpselt sellel kõige-kõige külmemal hetkel enne päikesetõusu meie sügis-talvises ööpäevas. Andre sõnul oli tegemist, sõjaväekeeles – koeratunniga. Sellelsamusel koeratunnil ma oma silmad lahti tegin, sest ilmselgelt oli väga külm. Väljas siis, mu ühekohalises majas nii külm ei olnud, kuid sellegipoolest karge. Väljas ilmselt taas -10 kraadi ligi, loodus krõbedalt härmas. Aga et tänane teekond pidi olema lühike, siis lubasime endale luksust magada pea lõunani, magamiskottides läheduses tegutsevat kopsikut (tuntud ka kui rähnipoissi) kuulates. Teadmises, et kohe läheb soojemaks, sest päike tõuseb, üritasin veel mõned uned näha, mis ka enam-vähem õnnestus. Sel kombel aega võttes, hiljem rahulikult hommikut nautides ja aegamööda end matkakorda seades kujunes lõppkokkuvõttes tänane päev selliseks spontaanseks puhkepäevaks.

Andre ärkas taas ebanormaalselt vara, tegi valmis meile kohvi ja pudrugi. Mis nii viga endalgi ärgata!

Naismatkamise juhtgrupp

Naismatkamise juhtgrupp

Lõunapaiku saabus Kaidi (Tere, Kaidi!!) ning nii me siis lõpuks kolmekesi tüdrukutega teele asusimegi, Andre endiselt kahjuks ratastel saatemeeskonnaks. Et astuda oli vaid närused 12 km, kvalifitseerus see õigupoolest mõnusaks pealelõunaseks jalutuskäiguks. Üritasime siis teekonda pikemaks venitada kohalike vaatamisväärsustega tutvudes ning uudistasime Luksepa pärandkultuuri huvipunktis kunagisi punkreid ja tankipeidikuid. Kiikasime tihedasse kuusikusse. Nägime kurgesid, kes kolmnurgas püramiidide poole lendasid. Nägime sõgedat koera, kes end meeleheitlikult oma aedikust välja üritas pureda. Nägime õhtul üht kaelushiirt, kes looduskeskuses piki köögiseina ülespoole liikus oma hiireasju ajama, pärast tuli sama teedpidi, pea alaspidi, alla ka. Tegime järelduse, et õhtuks valminud mõistatuslik metsamöga on ilmselt targem ööseks külmkappi ära paigutada. Rohkem ei näinud midagi.

Maaliline ujumiskoht Emajõe ääres

Maaliline ujumiskoht Emajõe ääres

Kantsi lõkkekohta jõudes, no okei, tegelikult oli asi nii, et Kaidi ja Annemarie organiseerisid meile selle lõkkekoha asemel hoopis majutuse Emajõe Suursoo looduskeskusesse, mille õuel see Kantsi lõkkekoht asub ning kus oli meie suurimaks meeleheaks lisaks supertoredale perenaisele Liinale (Tere, Liina!!) veel suur hunnik matte, millest endale voodid ehitada ning – trummipõrin – SAUN!!!! No halloo, kas saab veel paremini üks matkapäev lõppeda, kui meeldivas seltskonnas juttu puhudes, õhtusööki kokku segades, saunas leili visates ning – üks geniaalsemaid leiutisi maailmas vist üldse – saunast jões käies. Jõevesi oli nõelteravalt külm, kuid enesetunne sealt kuupaistes vaikses veidi tuulises looduses välja astudes – jumalik.

Siinkohal suurimad tervitused Liinale, kes meie pärast viitsis Tartust kohale sõita, meile meie loodusteadmisi testides meelelahutust pakkuda, looduskeskuse ajaloost rääkida (tegemist väga kauni ja põneva ajalooga majaga, kus 14. sajandil olnud linnus, peale seda kõrts, elumaja ning nüüd siis lõpuks RMK looduskeskus) ja niisama suurepärane seltskond olla. Sai siis vastastikku matkaseiklusi jagatud ja Liina kah matkale kutsutud. Liina, me oleme nüüd kõik ametlikult Sinu fännid!

Aga kokkuvõttes, elu on ikka seiklus. Ja ilus. Ja kui kõik need klišeed siin ühtejärge kokku liita, siis ei saa ikka vist nii head metafoori, kui tegelikult selle praeguse meeleolu jaoks tarvis oleks.

Väljas paistab kuu, arvutis mängib Sibul ja Spektor, väljas voolab Emajõgi – homme sõidame jõest üle ning olemegi ametlikult Lõuna-Eestis, ühes ilusaimatest riikidest maailmas. Nüüd aga, kuna päev on olnud küll väga meeliülendav, on kell juba öö, ning et homme on ees seni siis kõige pikem päev teekonna mõttes, 28 km, siis on ammu juba tagumine aeg tuttu minna. Vaim on igal juhul rohkem kui valmis, ainus asi, mis hetkel veel puudu, on uni.

Mõeldud-tehtud. Näeme homme. Seniks kõike kaunist ning käige rohkem õues, mis seal toas ikka passida.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 5 kommentaari

Kuues päev. Siimusti – Kassinurme

Teisipäev, 15. oktoober 2013. Läbitud teekond 20 km Siimusti lõkkekohast Kassinurme linnuseni.

Siimusti laululava

Siimusti laululava

Täna ärkasin vara. Pool kümme on vara, minu jaoks. Kuidagi juhtus nii, et kella ma ei kuulnud ja kui Andrel ükskord üksinda asjatades igav hakkas, nii ta mind üles ajaski. Küsimuse peale, mis ilm väljas on, tuli vastuseks – täiesti tavaline ilm. Teate isegi – pilves ja sompus, päikest ei ole, no vihma ka õnneks eriti mitte. Väga külm ka ei olnud, üleüldse midagi erilist ei olnud. Tavaline Eesti ilm.

Hommikul olime operatiivsemad kui eile ning liikuma saime natuke peale ühtteist. Kõndisime ühe joonega lõunapeatuseni, sealjuures vahetevahel kiirusega pea üle 6 km/h. Lõunatasime ühepaiku ehk täiesti normaalsel lõunaajal. Arvestades seda, et on olnud päevi, kus me sel kellaajal alles stardime, siis võib endaga rahul olla. Peale seda kõndisime taas praktiliselt ühe joonega Kassinurme. Ühesõnaga – oli spordipäev.

Selle üle võib muidugi diskuteerida, millise tempoga matkama peaks. Mulle isiklikult meeldib nii kiirelt kui vähegi jõudu on end edasi lükata, eriti kui enesetunne ning kott seda võimaldab. Andre on vist rohkem sellise rahulikuma matkamise austaja. No tal õnnestus loomi kah näha – hiirt, kitsi ja põtru. Mul jäid nad muidugi suure spordi tõttu märkamata. Aga tõenäoline on, et nägemata oleks nad mul muidu ka jäänud… ma kuidagi suudan tihti selektiivselt selliseid huvitavaid asju mitte näha. Olgu selle tempoga, kuidas on, igal juhul tuleb tõdeda, et omamoodi matkarütm hakkab sisse tulema. Ehk on selles natuke süüdi tõsiasi, et kaasatoodud alkoholivarud juba kaks päeva tagasi otsa lõppesid ning sealtpeale oleme pidanud mustikakisselliga leppima (tehakse ikka häid jooke).

Lõunapausi ilmestasid Härjanurme kalakasvatuse (tehis?)järved ning vahetult enne sinnajõudmist nägime kalamehi, kellest üks näis telefoniteel koduseid asju klaarivat, teine aga ajas oma tavalisi kalameheasju. Saateks kurjad pardid, kes ilmselgelt häiritud olid. Kuid vaade sillalt sealsamas, kus ka Pedja jõgi ületatud sai, oli selline:

Suur Pedja jõe ületamine

Suur Pedja jõe ületamine

Igal juhul oli sport täna asja eest, sest kui kella viie paiku Kassinurme jõudsime (on olnud päevi, kus sel ajal alles lõunapausiga ametis oleme), siis paar hetke hiljem see vihm tuligi. Esimese vihma terviseks tõstsime siis linnuse ees püstkojas oma kissellikruusid. Siin me ka praegu istume ja mõtleme, kas teha pesa väravatorni või sellesse teise, minna magama baarileti peale või linnusetagusesse metsavahi onnikesse.

Naljakas on siin tühjas Kassinurmes istuda, ihuüksi ja vaikuses, taustaks vaid vihmasabin ja langevad lehed. Justkui ootaks ikkagi neid tüüpe mõõkade ja kilpidega, sõjamaalingud näos, tuhatnelja võpsikust välja jooksmas oma valguse-pimeduse asju ajamas. Selgituseks siis mitteasjassesegatuile – igal aastal sügisesel pööripäeval on Kassinurmes larpi seltskonna kogunemine – Põhjala Pööripäev. Aga sellest ma siinkohal rohkem ei räägi, mainin ainult seda, et sel korral oli tollest ettevõtmisest küll kuhjaga kasu. Nimelt sai kuu aega varem baarileti alla peidetud kanister joogivett, mis meid siin nüüd kenasti ootas ning me elu mugavalt kergemaks tegi. (Tervitused siinkohal Nelele, kes kanistrit endaga tol korral Tallinnasse kaasa ei tahtnud võtta. Aitäh!)

Kääbikute raudteetunnel

Kääbikute raudteetunnel

Üldiselt on niiske. Isegi ploomid mõistatusliku metsamöga sees olid niisked. Vist jäi eelnevas ka mainimata raudteetunnel jalakäijate jaoks, mis oli küll väga nunnu, kuid disainitud ilmselgelt kääbikutele. Andre suutis end sealt imeväel oma suure seljakotiga isegi läbi pressida (kahtlustan, et tegemist oli salapäraste jõudude sekkumisega), mina leidsin, et ma olen selle ettevõtmise jaoks liiga pikkade vanemate laps ja üleüldse, et mu põlved niipalju ilma hädavajaduseta ei kükku praegu, ronisin üle raudtee ja rõõmustasin end raudteeromantiliste pildijäädvustustega.

Homme tuleb jälle pikem distants ning õhtuks loodame jõuda juba Elistverre, et seal puhkepäev lausa inimesekombel päris majas elektri ja jooksva veega möödanikku saata.

Teile aga meeleolukat teisipäevaõhtut ja kuulmiseni homme. Meie lähme näeme und muistsetest aegadest ja loodame, et keegi öösel linnust vallutada ei soovi.

P.S. Sellist luksust on ikka harva, et lähed matkama ja leiad end vastu (peaaegu) täiskuuööd linnusetornis kerra tõmbumas. Aga peale seda, kui orkipeletusnui padja kõrval oma koha leidis, läks olemine kohe julgemaks ka. Mine sa seda metsaseltskonda tea…

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Neljas päev. Oostriku – Hundissaare

Pühapäev, 13. oktoober 2013. Läbitud teekond 19 km Oostriku lõkkekohast Hundissaare lõkkekohani.

Tapiku_varjud

Varjudemäng Tapikul

Täna jõudsime Jõgevamaale.

Endla looduskaitsealal Oostrikul ja selle ümbruses on väga palju väikeseid allikad ja neist algavaid ojakesi – ööd ja meie und saatis nende mulksumine ja vulin. Igatahes oli hommik päris uimane, taevas olid pilved ja õhurõhk madalamast madalam. Tõusime küll vara üles, aga munesime lõkkekohas niisama, levi otsides ja… ei teagi, kuhu see aeg niimoodi läks.

Just teele asudes pistiski päike enda kiired pilvede vahelt läbi ning kõndimine läks hoopis lustlikumaks. Võlingi lõkkekohas kohtasime kahte toredat tädi, kes andsid meile kruusitäie jõhvikaid lihtsalt ilusate silmade eest. Homne puder saab olema tore. Ei, homsed pannkoogid saavad olema toredad.

Edasi kulges tee kilomeetreid ja kilomeetreid mööda põldudevahelisi kruusateid. Väga ilus oli see kõik, aga säärane kõva kattega tee põrutab jalataldu ja see on veidi valus.

Lõunasöök varemete vahel

Lõunasöök varemete vahel

Lõuna oli sellises kohas:

Tee oli väga hästi märgistatud. Inimesi oli vähe ning (kunagised) külad olid sõna otseses mõttes välja surnud ja varemetes. Aga päev oli ilus, vaikne, sportlik, meditatiivne. Seljakotid on kergemad või siis oleme meie nüüdseks juba tugevamad. Loomi ei näinud, ainult mingi kass lippas meie ees, vahetevahel seljatagust kontrollides ja sammu kiirendades. Päikeseloojang oli taas meeliülendavalt maagiline ning lehti aina langes ja langes, nagu jaapani muinasjutus.

Hundissaare lõkkekohas praegu on olukord idüllilähedane. Tuuletu. Lõke põleb. Mets on vaikne. Lõkkekoht on pisike ja armas. Ja siinkohal lõpetame, sest ega elus on muud ka teha, kui internetis passida. Aga seda ütleme küll, et kui te veel pole konkreetset plaani teinud, millal meiega liituda, siis on selleks tagumine aeg. Sellisest metsaromantikast lihtsalt peab osa saama!

Taevas on täna öösel kristallselge ja tähti sajab. Siin huikavad kakud. Head ööd!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 2 kommentaari

Kolmas päev. Tamme – Oostriku

Laupäev, 12. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Tamme lõkkekohast läbi Koeru Oostriku lõkkekohani.

Hommik Tamme lõkkekohas

Hommik Tamme lõkkekohas

Tänane päev sai tituleeritud kõige ilusamaks matkapäevaks.

Päev algas taas kõikematvas udus, mille alt ilmutas end härmatisepoiss, millest omakorda tegime järelduse, et öö oli olnud külm. Päev see-eest oli taas väga palavalt päikeseline ning õhtuhakk tervitas meid maalilise 360-kraadise, täiesti ebamaises valguses päikeseloojanguga.

Tegelikult möödus päev väga kiirelt, sest seltskonda oli palju. Hommikul lõbustas meid Jon, kes oli meile külla tulnud vaid üheks ööks, ning pidi täna lõunaks Koerust bussile saama. Kuna hommik möödus meil taas uimerdamise ja sissemagamise tähe all, siis teelemineku ajaks oli meil juba päris kiire ja me otsustasime, et LÄHME. Andmine oli korralik ja pea pool päevateekonda sai käidud nagu niuhti. Jon kappas ühel hetkel eest ära, et ikka bussile jõuda, ja jõudiski.

Enne Koerusse jõudmist sai arutatud paradiisi mõiste ja elysiumi etümoloogia üle.

Koeru oli sügiseselt ilus, väike rahulik kohake. Aga koeru oli Koerus küll vähe. Enne oli ja pärast oli, aga Koerus eneses koperdas vaid üksik kass. Peale mainitud hiireküti oli seal veel väga ilus kunagine kõrts-postijaam.

Lõuna sai tehtud traditsiooniliselt põlluservas traktorigaraaži ees.
Üsna äkki aga ilmus meie kõrvale Toomas, kelle jalgrattale oli suurelt kirjutatud “Matkapesa”, mis meis kohe huvi äratas. Vestsime pikalt juttu ning saime Toomaselt põhjaliku giiditeenuse. Tee kõrvale jäi Koeru telemast, mis on (jalamilt mõõdetuna) Eesti kõrgeim ehitis, kõrgusega 349,5 meetrit.

Saime ka palju muud Järvamaa elu-olu ja Toomase enese matkaettevõtluse kohta teada, lisaks ka kohalikku kultuurilugu. Toomas lubas meiega paari nädala pärast ühineda ning ehk ka kitarri kaasa võtta. Ootame.

Meie ajutine teejuht teadis pajatada veel „Prohvet Maltsveti” prototüübist, kes siin paigus elanud (kodanikunime peab asjaosaline ise kommentaaridesse kirjutama, seda mälu kinni ei pidanud), ning et ka härra Hillar Palamets end selle kandi meheks peab.

Kõige kaunim päikeseloojang

Kõige kaunim päikeseloojang

Teed mööda edasi minnes jõudsime Norrasse. Tegelikult küll Norra külla, kus asub Norra mõis ja Norra allikad. Norra mõis on nime saanud mõisniku von Knorringu järgi, kelle nimi eesti keeles mugandus Norraks. Võite pakkuda, millega Knorringute järeltulijad Saksamaal tegelevad. Vihje – matkalõunasöögid.

Päris päikeseloojangul tabas meid äratundmine, et Norra ja Oostriku on meie lemmikkohad Eestis. Fantastiline paik,  tulge kindlasti vaatama. Eriti sügisesel päikeseloojangul.

Päeva loppedes jõudsimegi Endla looduskaitsealale, ning leidime üles ka Oostriku lõkkekoha. Oostriku lõkkekoht on selline pisikene paigakene otse tee ääres, kuhu heal juhul kaks telki mahub. Õnneks ei olnud siin kedagi ees.

Õhtul külastas meid üks kobras, kes lambi valgusvihus silmi kissitas ja siis mööda teed minema paterdas ning eemal plartsatades ojja kadus.

Tänane öö on pisut soojem kui eelmine ning kotile me nüüd kobimegi. Head ööd kõigile.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Teine päev. Kurisoo – Tamme

Reede, 11. oktoober 2013. Läbitud teekond 23 km Kurisoo lõkkekohast läbi Rava lõkkekoha ja Järva-Jaani Tamme lõkkekohani.

Kurisoo hiigellaavu

Kurisoo hiigellaavu

Teine matkapäev tervitas meid uduga. Kui Andre üles ärkas, oli laavu juba uttu mattunud ning ainus, keda polnud, oli siil. Aga et Kristel sel ajal alles teist külge keeras, siis ei või tegelikult kindel olla, kas Andre jutt kõikvõimsast ja kõikematvast udust tegelikult üldse tõsi on, sest selleks ajaks kui tüdruk ükskord kargu alla ajas, peale seda kui Andre oli üritanud teda kõrvupidi kotist välja vedada, paistis taevas juba peaaegu päike. Vähemalt uduvihma enam ei sadanud.

Hommik oli küll pilvine, aga põhimõtteliselt oli tegemist kauni päikesepaistelise päevaga, nii et lõunapausi ajal võis lausa traktorigaraaži najal päikest võtta, nii et punane nina ja põsed olid taas omal kohal.

Teel imetlesime Rava mõisa, mis oli tõesti väga kaunis, eriti lõkkekohas päikesepaistel õlut rüübates. Selja taha jäi Eestis küllaltki harvaesinev laialehine salumets, mis 1936. aastal paberivabrikule maha müüdi. Nende õnnetuseks said nad aga küllaltki tünga, sest selle päästmise nimel võeti see just siis looduskaitse alla ning nii see paber seal tegemata jäigi.

Ülejäänud päev möödus kõmpides mööda teid – kruusateid, asfaltteid, riiklikke maanteid ja oligi enam vähem kõik. Vahetult enne Järva-Jaani jõudmist rõõmustas meid oma sõnumiga Jon (Tere Jon!!), kes lubas tunni aja pärast Tammel olla. Täiendasime siis käppelt Järva-Jaani poes veevarusid (sest suuri pudeleid oli juurde tarvis ja ei, ma räägin veepudelitest, mitte õllepuelitest :) ning kihutasime Jonile vastu. Teepealt me ta üles leidsimegi, sest kes see teine ikka taskulambiga kuskil karup****s võpsikus ragistab.

Siinkohal kutsun kõiki üles meile külla tulema, sest meil on külaliste üle alati väga hea meel ja teil on metsas tore.

Aga mis siis veel päeva jooksul mainimisväärset juhtus – astusime kolme keskustellu. Peale lõunat küsis üks muheda läkiläkiga külamees, ega me küüti ei taha. Me ei tahtnud. Kahel korral uurisid lapsed meie käest, kuhu minek. Selle peale, kui Andre vastas, et Lõuna-Eestisse, polnud neil eriti midagi öelda. Võttis ilmselt nõutuks. Tagaselja kuulsime et “ju nad ikka vahepeal jäävad seisma ka”.

Idüllilised külamaastkud

Idüllilised külamaastkud

Korduvalt sai tehtud Windowsi taustapilte ning veendutud, et Eesti külamaastikud on ikka kaunid, seda eriti sügisestes kuldsetes õhtupäikesekiirtes. Kaks päeva järjest oleme tegelenud õhtuti linnamatkamisega, sest eriti just õhtutundidel on tee viinud läbi asulate ning tänavalaternate vennaskonnalikult romantiliste valgusvihkude.

Tehnilist infot tulevastele matkajatele ka: Kurisoo lõkkekohas peldikut ei ole (või siis ei leidnud me seda üles) ja vett ka ei ole (või siis ei leidnud me seda üles, tõsi, taevast tuli öösel veidi). Tammel ka ei ole suurt vett, siin on vaid kaste ja jääkristallid.

Ja eilsele postitusele täienduseks – Aravete mägedel tabas meid täiesti ootamatu äkknälg, mistõttu olime üsna hämmingus, kuid kogusime end siiski ja suutsime olukorra taas kontrolli alla saada.

Piibe maanteel on öösiti üsna ohtlik kõndida, sõidavad seal igasugused. Ning et üleüldse on ohtlik sügiseti lageda taeva all ringi kõndida, lendavad seal igasugused. Lagledest ja hanedest ja nendest mõnest üksikust varesest saaks üsna pädeva hitchcockiliku stseeni sügiseses Eesti looduses filmida.

Nüüd aga ootab meid gurmee lõkkevorstikestest ja mustikasupist. Ja homme lähme otsime Koerust koeru ja paneme Joni bussi peale.

Olge vaprad ja homseni!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 3 kommentaari

Esimene päev. Matsimäe – Kurisoo

Neljapäev, 10. oktoober 2013. Läbitud teekond 24 km Matsimäe karjääri lõkkekohast Kurisoo lõkkekohani.

Päris alguses

Päris alguses

Alguseks väike seletus – kuna me päris alguse (ja korduvalt läbikäidud tee) jätsime vahele,  siis tuleb selle matka pikkuseks 588 kilomeetrit. Nii.

Vastupidiselt kõigile ootustele oli täna kaunis suvepäev. Tuult polnud, vihma ka eriti mite, päike säras ning tegi olemise põrgulikult palavaks.

Alustasime täpselt kell 13:00 Matsimäe karjääri lõkkekohast. Tore ja tuttav paik.

Mida me siis täna nägime? Kalamehi Matsimäe karjääris, kevadise suure porno asemel ehk Seli raba laudteel polnudki väga hull astuda, sisse vajusime vaid korra ning sedagi ainult pahkluuni ning sedagi ainult Kristel. Peale seda tervitas meid Kollassaare kommuuni-talgutalu, kus sai kott esimeste kesvamärjukeste arvelt kergemaks timmitud.  Kontrollisime veel Simisalu loodusmaja juures olukorda, lõunatasime Kodru raba vetelpääste torni varjus, pärast seda lõikasime natuke võsa ja üleüldiselt kõndisime ennast ogaraks. Pisut enne Kodru raba lõppu tulid meile vastu veel jahimehed ja üks pisike foksterjer.

Lõpuks oleme teel

Tore oli see, et metsast välja astusime Järva-Madise kiriku kõrval, hetkel, mil kirikukell seitset lõi. Kirik oli kõrge ning hämaras ka üsna vananäoline ja ebamaine. Tore oli veel Aravete tondiloss, mille kõrval pimeduse varjus jalgu-õlgu puhkasime. Polegi varem matkal suure ja täiesti tühja paneelmaja juurde jalgu puhkama sattunud. Mõned korrad eksisime teelt, pime oli.

Praegu aga kõik hea. Ootamatut palju sai kõnnitud, ootamatult suured tõusud olid Aravete laululava juures suusaradadel ja ootamatult ära väsitas vastavalt siis 33- või 24-kilose kotiga ringijalutamine. Viimane kilomeeter näiteks kestis kauem kui (vähemalt) viis eelmist kokku. Tegelikult, seljakotiga, mis kaalub umbes kolmandiku kehakaalust (meil mõlemal), ei olegi selline astumine päris naljaasi.

Täna ööbime Kurisoo laululaavu all. Head ööd ning homseni!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Homsest läheb jälle lahti!

Uus matkatee ootab läbikäimist. Ärme lase sel siis liiga kaua oodata.

RMK matkatee lõunrada

RMK matkatee lõunrada

627 km. Matsimäe – Elistvere – Otteni – Vällamäe – Ähijärve. Tule ühine meiega, sest Eesti loodus on maagiline ning ega linnas niikuinii midagi targemat teha ei ole.

Plaan on siin.

Kuna seekordne matk tuleb pisut töisem kui eelmise aasta oma (sellega seoses võivad matkatee enda põhimarsruuti muutused sisse tulla), siis pikaks ajaks täpset kava me ette anda ei saa. Kindel on see, et 16. oktoobriks jõuame Elistverre, kuid mis sealt edasi saab – millist rada pidi, millal ja kuidas me edasi läheme – on tänaseks veel ebaselge. Oma plaanidest anname siin blogis igatahes teada. Aga kindel on see, et üllatusi tuleb seekord ette (noh, tee on ju ka pikem).

Seekord alustame vaid kahekesi – teele lähevad vaid Andre ja Kristel, kuid ülejäänud liituvad meiega matka jooksul.

33+25

33+25

Kuna tee Aegviidust Napuni (ning sealt ka pisut edasi) on palju-palju kordi ühte ja teist pidi läbi käidud ja väga tuttav, siis ei alusta me seekord päris algusest, vaid pisut kaugemalt – Matsimäe karjääri lõkkekohast. Niiviisi hoiame ka paar päeva kokku.

Seljakotid on veel raskemad kui eelmine kord, loodetavasti ei vaju me selle tõttu matkal väga palju lühemaks :)

Näeme lõunarajal!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , | 4 kommentaari

Varustusest ja matka ettevalmistamisest

Kunagi ammu sai lubatud, et anname ka väikese ülevaate meie matka tehnilisematest üksikasjadest – kuidas me matka ette valmistasime ning millist varustust kasutasime. Palun – siin see nüüd siis on! :)

Ettevalmistusest

Pakkimine Aegviidus

Pakkimine Aegviidus

Kuna matkateel on poode üsna vähe – Kablis, Kilingi-Nõmmes, Lelles ja Aegviidus – ning suure hulga toidu pikka aega kaasas tassimine oleks väga raske, siis otsustasime toiduprobleemi lahendada sel viisil, et ostsime enamuse toidukraami (kõik selle, mis kiiresti ei rikne) ühe korraga Tallinnast ära ning jaotasime selle teele laiali. Osa toidust saatsime Aegviitu meie sõbra Jana juurde, osa viisime enne matka algust Soomaa Rahvuspargi külastuskeskusesse Kõrtsi-Tõramaal ning osa jätsime Kilingi-Nõmme Annemarie vanaema juurde. Lisaks jätsime neisse punktidesse ka muud vajalikku – puhtaid riideid, kütust matkapliitidele, patareisid ja muud säärast. Tegelikult saime osa kraami korra veel edasi saata – Riho Soomaa RP külastuskeskusest viis osa  asju Soomaalt ka Saeveski metsaonni ette ära – tal oli niikuinii sinnakanti asja ning kuna Soomaalt järgmine varustusetäiendamise koht oleks olnud väike pood Lelles ning suurem alles Aegviidus, siis oli see ka meile üsna abiks.

Loomulikult kasutasime ka mõningaid teele jäänud poode – tegelikult küll ainult Lelle ja Aegviidu oma – et osta värskeid toiduaineid (lihakraami, leiba ning värskeid aedvilju – kõike seda, mis kipub kiirelt riknema) ning iseenesest mõista kasutasime ka sõprade abi, kes meiega vahepeal mõnedeks päevadeks liitusid ning said meile linnast kõike vajalikku juurde tuua. Iseenesest oleks hakkama saanud ka ilma nende abita kuid tassimist oleks siis rohkem olnud ning mitmeidki häid asju ei oleks endale sel juhul lubada saanud. Ning kindlasti ei oleks ka pooltki nii lõbus olnud :)

Tuleb mainida, et toidu ühekorraga ära ostmine tuli kokku odavam, kui selle jaokaupa hankimine – kaupade hinnad väiksemates poodides on tihti kõrgemad kui suurtes kauplustes. Muidugi tuleb kogu toidu korraga ostmisel hoolega arvutada kui suuri koguseid hankida on tarvis, et mitte asjata raskust kaasas vedada ning toitu lihtsalt ära visata, või et mitte kogemata nälga jääda :)

Varustusest

Blogi kirjutamine ukulele saatel

Blogi kirjutamine ukulele saatel

Teel olles pidasime blogi ning postitus ikirjutasime igal õhtul. Blogi kirjutamiseks ja postitamiseks kasutasime nutitelefoni. Kuna need seadeldised tarbivad üsna palju elektrit ning meile teele väga palju võimalusi laadimiseks ei jäänud, siis kandsime endaga kaasas kahte säärast lisaakut: Powertraveller powermonkey eXtreme. Ühest akutäiest piisas nutikale (Samsung Galaxy S2)  kolmeks laadimiskorraks, aga kuna me laadisime sellega ka enda tavalisi mobiiltelefone siis oleks vähemalt korra rohkemgi saanud. Akuga on kaasas ka päikesepaneel, mida me oma matkal kahjuks eriti põhjalikult katsetada ei saanud – päikest oli lihtsalt vähevõitu. Siiski, ühe korra põhjal, mil neid paneele põhjalikumalt katsetada saime (selge taevas, oktoobri alguse pärastlõuna, ca 14.00) siis on need uue põlvkonna paneelid üliefektiivsed (päikesepaneeli kohta muidugi) – ca pool tundi laadimist andis tavalisele mobiiltelefonile ca 10 min kõneaega ning nutitelefonile 6 min internetis surfamist. Siiski pole kaasaskantavad päikesepaneelid Eesti sügiskliimas eriti mõistlikud elektri tootmise vahendiks, õnneks ei kaalu need eriti palju.

Pealampide ja GPSi jaoks oli kaasas lihtsalt suurem hulk patareisid ning kaamerate jaoks lisaakud. Tegelikult olid kaasas ka akulaadijad nende laadimiseks, nii et kus aga voolu saime, seal ka laadisime.

Seljakotid olid sellised tavalised suured matkaseljakotid –  Annemariel 80 liitrine, Andrel 75 liitrine ning Kaidil üldse 60 liitrine. Pakkimine oli küll omaette täppisteadus kuid tegelikult piisas täiesti. Võibolla 10 liitrit oleks kellelgi (Andrel :D) võnud rohkem olla, pakkimised oleksid siis kiiremini toimunud, poleks nii hullusti sättida ja mahutada vaja olnud.

Kuna ilm oli meie matka ajal võrdlemisi soe (vaid ühel ööl langes õhutemperatuur öösel 0 kraadi lähedale, enamasti oli see öösiti+5 ja +10 kraadi vahel) siis väga suuri ja raskeid magamiskotte meil õnneks tarvis ei läinud – olid tavalised kevad-sügisesed magamiskotid, mis kaalusid umbes poolteist kilo. Kindlasti tasub Eestis matkamisel kasutada sünteetilise täidisega magamiskotte – need on küll pisut raskemad ja ei anna end nii väikseks kokku pakkida kui sulgtäidisega magamiskotid kuid märjaks saades hoiavad sünteetilise täidisega magamiskotid sooja üsna hästi, sulgmagamiskotid aga mitte. Ilmad olid matka ajal väga niisked ning kuna ka õhk oli jahe, siis öösel kondenseerus vett telgi sisekülgedele päris korralikult, nii et magamiskotid said pahatihti hommikuks päris märjaks.
Magamsikottidest saab lähemalt lugeda siit: kuidas sobivat magamiskotti valida ning kuidas magamiskotti õigesti kasutada.

Enamustel öödel magasime telkides nii et telke vedasime ka endaga kaasas. Kindlasti tasub Eesti sügises matkates kasutada kahekihilist telki, siis ei saa kogemata telgi siseseinu puutudes kohe läbimärjaks ;)

Liina kookon puudevarjualuses

Liina kookon puudevarjualuses

Tegelikult ei ole telk ööbimiseks tingimata hädavajalik, mida väga ilmekalt tõestasid ka Kristel ja Liina – telkmantlid, koormakatted jms. lihtsad katusealused ajavad enamasti asja ära, kui just hullu tormi või paduvihma pole ning lisaks on need telkidest mitmeid kordi kergemad ning palju  pisemaks kokku pakitavad. Kuna aga Eesti ilmades ei saa kunagi päris kindel olla ning lisaks on katusealuse üles seadmine tihti suurem vaev kui telgi ülespanek siis otsustasime meie kolm öörahu ning aja kokkuhoiu huvides ikkagi telkide kasuks. Kolm nädalat vaja siiski järjepanu metsas olla ning korralik uni ja kuiv varustus olid siis päris olulised.

Pisut rohkem Kristeli arhitektuurišedöövritest on kirjas selles postituses ning pilte Liina kookonitest Andre ja Liina galeriides.

Läbitud teed mõõtsime käsi-GPSiga Garmin GPSMAP 62s.

Jah, ja Annemariel oli üldise moraali üleval hoidmiseks kaasas ukulele :)

Kokkuvõtvalt võib tegelikult öelda, et sellel matkal oli meil tegelikult täiesti tavaline matkavarustus – peale selle powermonkey telefonilaadija meil mingeid väga eksklusiivseid asju kaasas polnud. Lihtsalt vahetusriideid ja toidukraami pisut rohkem kui tavaliselt.

Mida ühel matkal tarvis võib minna saab lugeda siit: mida matkale kaasa võtta

Siin on illustratsiooniks pilt ühe seljakoti sisust meie matkateel. Pildil pole vahetusriideid ja sööki :)

Osa matkatee matkavarustusest

Osa matkatee matkavarustusest

Pildil siis seljakoti (seina ääres) sisu (vasakult paremale, ülalt alla): Bahillid, tuletegemisvahendid, karp patareide ja akudega, pann ja suur lusikas, pealamp ja taskulamp;
Märkmeplokk ja kirjutusvahendid, kaart, GPS ja kompass, pott ja teekann, toiduinõud koos kotiga;
Nööripundar, kaks varustusekarabiini, kirves, liigendiga saag, suur pussnuga, taskunuga, multitööriist koos vutlariga, gaasilamp koos gaasiballooni ja karbiga, veepudel, matkapliit koos kütusepudeli ning kotiga;
Magamismatt, magamiskott ning telk koos vaiade ja kaartega, istumisalus, laadija  Powertraveller powermonkey eXtreme koos päikesepaneeli,  juhtmete ja karbiga, telefon veekindlas kotis, pabertaskurätikud, hambahari ja hambapasta, esmaabipakk.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.