Kolmekümne kuues päev. Linnajärve – Ähijärve

Neljapäev, 14. november 2013. Läbitud teekond 16 km Linnajärve lõkkekohast ning Kivi metsaonnist mööda läbi Veski lõkkekoha Ähijärve looduskeskuseni.

Kohal!

Ja nüüd siis sellest, mis eelnes pildile.

Hommik Linnajärvel oli täiesti uskumatu. Väljas paistis päike, nautisime ammukadunud valgust ja soojust paadisillal pannkooke küpsetades. Hommik oligi täpselt nii tühi ja vaikne, et Külli sai enda sõnul lõpuks ometi aru, miks need hommikud niimoodi venivad teinekord ja alles lõunapaiku tihti teele oleme saanud. Seal on lihtsalt hea!

Matkasime Kivi metsaonni poole, kauguses terendamas Ähijärve, see päris lõpp selleks korraks. Vaatasime udu Kivi onni ümber ja nendel väikestel metsavahelistel rabalapikestel, ühe juures tegime lõuna. Peale seda aga – nagu tavaks saanud – saabus öö, nii ka seekord. Ööhämaruses lõbustas Küllivan, lipsus, viigipükstes ja ühes roosas jopes meid kuu poja järgi sammu seades ühe valsiga, edasi olid vaid puud kahel pool teed. Vaidlesime, kas olime neil teil varem matkanud. Leidsime, et vähemal-rohkemal määral olime. 15 km tiksus õhtusse liiga kiiresti, olgugi et iga hinna eest vaeva nägime teekonna pikendamisega. Küllivan ei lasknud meil aga teelt eksida.

Miks need hommikud niimoodi venivad

Eemalt paistis järvekuma puude vahelt, kõik oli vaikne. Raja viimased loetud kilomeetrid mööda laudteed ja metsarada, järve ääres. Kuuga. Seal. Veski lõkkekohas viimane paus ja… kui arvasin, et 27. oktoobril ujumas käia on rekord, siis ei teadnud ma veel sellest plaanist, mis mulle Ähijärvel koitis. Seal oli see vesi ja ma teadsin, et ma olen tegelikult juba kohal, aga et kuidagi nagu tahaks veel kuidagi kogu seda loodust omal nahal tunda. Kuu oli hunnitu nagu alati ja mets vaikne ja kogu see tavaline jutt sellest metsaromantikast. Nii et sellel hetkel me leidsime, et 14. november +3 kraadise õhutemperatuuriga on ka igati väga mõistlik aeg väike ujumisring järves teha, milles me ka veendusime, et see hea plaan oli. Ilmselgelt olid selle plaani kvaliteediomaduste kohalt mõned eriarvamused. Külli ja Ivan läksid ees siis minema, et külm rutem otsa saaks. Varsti olime ka meie maja juures, viimased sammud üle härmas rohu ja oligi kõik…

*

Pidulik lõpetamine

Maja juures võtsid meid vastu Alar ja Tarmo, suurest rõõmust kepsutav Kaidi, Külli, Ivan ja Mati. Pasteedi ja vahuveiniga. Natuke oli ebareaalne küll, et oligi kõik. Aga asjadega tavaliselt juba kord nii läheb. See on tavaliselt selleks, et saaks uusi ja põnevamaid seiklusi ette võtta ja midagi veel toredamat korda saata, kuigi praegusel hetkel, kui nüüd päris aus olla, siis me ei usu, et seda viimase kuu aja seiklust väga lihtne üle lüüa oleks, kunagi. Selline täiesti uskumatu ettevõtmine, täiesti uskumatute mõtete ja juhtumistega.

Sellel õhtul nautisime seapraadi ja verivorsti, suitsusauna ja sellele järgnevaid ameerika mägesid – ja ei, seda mitte alkoholist, vaid pigem temperatuurivahest sauna ja järve vahel, pingelangusest, või kurat teab millest. Järgmine hommik oli laisk, pika duši… ma tahtsin kirjutada kuuma dušiga, aga jäin mõtlema, et tegelikult olen meeletult külma vett armastama hakanud sel matkal. Uurisime kohalikku kinnisvaraturgu Leevil ning kiirustasime Võrru, et Õlle 17-s kõht täis süüa ja peale seda Kandlesse teatrisse minna Ugala külalisetendust “Duetid” vaatama. Soovitan.

Transformatsioon

Kui Ähijärvelt lahkusime, Andre ja Anni teatririietes, mina endiselt matkasaabastes, oli natuke naljakas olla, samas ka väga omas elemendis ja täiesti ükskõikne igasuguse riietuse väljanägemise osas, siis Võrus peale õhtusööki, kui ka minu riided lõpuks napilt enne teatrit saabunud olid, oli transformatsioon seda nauditavam. Vahetasin siis need saapad ja gore-püksid kleidi vastu ja läksime perra kaema, mis sääl teatris ka näidatas. Hiljem viivuks veel pubist läbi, viimased hüvastijätud – tänud siinkohal Alarile, kes meie matka lõunaosariikides oluliselt meeleolukamaks muutis ning Jaanusele sooja vastuvõtu ja vägagi meelepärase söögi-joogipoolise eest – ning tee pealinna poole võis alata, kus pidu hommikutundideni kestis.

Novotsiis. Järgmine hommik oli küll väsinud, ent absoluutselt kahtlemata kindlasti õnnelik. Ja nii on see siiani.

*

Aitäh!

Täname kõiki kaasaelajaid, neid, kellest me teadsime, et Te meie blogi lugesite ja neid, kellest Teist me ei teadnud ja võib-olla ei tea siiamaani ega saagi kunagi teada. Ja muidugi veel enam neid, kes meile päriselt külla tulid. Tore on see tunne kui tundub, et näe, kedagi veel huvitab :)
Järgmise matkani!

Kolmekümne viies päev. Tellingumäe – Linnajärve

Kolmapäev, 13. november 2013. Läbitud teekond 23 km Tellingumäe lõkkekohast läbi Kõrgeperve ja Alumati lõkkekohtade ning Taheva küla Linnajärve lõkkekohani.

Emotsioon liitub siin, tõenäoliselt kunagi varsti.

Lootustandvad võimalused kuulipilduja jaoks

… ja varsti jõudis kätte täpselt nädal aega hiljem. Aga parem Hilja, kui Leida, nagu ütleb Eesti vanasõna.

Tellingumäe hommik leidis meid lakast. Hommikul sadas vihma ja üldiselt olime õnnelikud selle üle, et olgugi, et katus mõne koha pealt veidi läbi paistis, ei tundunud see milleski kolossaalsemas õnneks peegelduma. Tollest ööst mäletan külge keerates seda, kuidas Andre pahaselt midagi lehmadest ja kuulipildujatest sonis. Mäletan ka seda, et ühel hetkel need lehmad vist tõepoolest ära magama läksid või passisid niisama üksteisega tõtt, hommikuseks koorislaulmiseks mediteerides. Ja siis see tuligi – kõige harmoonilisem kolmehäälne “mmmuuuuu” maailmas. Kui me selle olime ära kuulnud, jäime korraks suurest hämmigust täitsa kuss ja mõtlesime elu üle järele… Midagi nii harmoonilist polnud meie kõrvu tõesti väga ammu kostunud. Lehmad aga ei lasknud ennast sellest ajutisest keelevääratusest eksitada ja jätkasid entusiastlikult, igaüks omas võtmes.

Hommik oli lehmadest hoolimata küllaltki pikk. Väljas sadas vihma ja teeleminekuga me ei kiirustanud. Tegime lakas kiired seiklustoidud ja pakkisime asjad. Vihm jäi järele ning siis avaneski võimalus ronida torni, et üle kontrollida, millised võimalused Andrel selle kuulipildujaga olnud oleks. Ilmselt küllaltki lootustandvad. Paistis Läti, lehmad, Mustjõe luht ning vastu sai võetud otsus kevadist suurveeaega sel korral mitte Soomaal, vaid hoopis siin nautida.

Kõrgepervel

Tee sellel päeval läks kiirelt ja kergelt, pausid eelviimasele päevale kohaselt väga meeleolukalt. Teepeal panime maailma kõige nunnumast helekollasest lokkis, vaikivast vasikast möödudes kokku ka nimekirja linnariietest, mida ülejärgmiseks õhtuks Võrru kohalikuks kultuuriprogrammiks tarvis, sellest hiljem. Peatusime Kõrgepervel Koiva jõe ääres, lõuna.

Edasi oli juba peaaegu pime… see tähendab… öö oli, pime ei olnud. Need viimased õhtud saatis meid hõbedane kuuvalgus nagu matka alguses, kuu aega oli ju vahepeal täis sammunud. Eks seepärast ka need pausid rohkem meeles on, sest see kuuvalgus seal nende mändide vahel oli tõesti hunnitu. Alumati oma järvega, kus aeg seisma jäi ja külm lakkas olemast, kuu aga mändide vahel sellise kiirusega ringi kihutas, et pidime peaaegu juba ennetähtaegset hommikut kartma hakkama. Üks suur kuuvalgusematk on see ettevõtmine olnud küll… aga selle maa kohta on see ilmselt üks tavalisemaid asju. Valged ööd, aastaajast olenemata!

Võib öelda, et Alumati oli selle matka kulminatsiooniks nii mõneski mõttes. Viimane aeg täiesti iseendale, enne kui lõpujoovastusse ennast unustada ja ameerika mägedest rõõmu tunda, sellest viimasest ka hiljem. Seal, metsas, kuuvalguses, niimoodi täiesti looduses, kaugel kõigist nendest asjadest, mis elu keeruliseks teevad, ja täiesti-täiesti ehedalt ainult seal ja kohal. Just sellepärast ma matkamas käingi.

Alumati kuumaagia

Üks või kaks sellist kuuvaatamise pausi tuli meil vist tegelikult veel natuke hiljem suvalises kohas metsavahel ette. Nägime ekskavaatorit valgel vaibal ja kahtlustasime, et tali kätte jõudnud oli. Ei olnud. Läksime siis ringi ümber masina ja rõõmustasime, et koppa ees ei olnud. Ega tulnud. Nagu selgus, oleme võimelised kuu aega järjest matkama, pea 700 km maha kõndima, ja sellest ei saa kõrini…

Taheva võttis meid vastu vihmas, aga armastasin seda vihma ja soovisin, et sajaks rohkem. Märkamatult olimegi kohal Linnajärvel, tühjendasime viimased söödavad asjad kotist välja potti, keerates kokku enneolematult meeliülendava gurmeenaudingu, et mitte öelda… no ma ei hakka mitte midagi ütlema, see viimane matkaõhtusöök loorbereid nüüd küll ei väärinud, aga vahet ei olnud enam ka, kõht eriti tühi ei olnud ja järves elasid oma elu jalgadega kalad. Metsavahelt hakkas kostma vaikset urinat ning hiilgavi silmi jõudis kohale müütiline metsaelukas Küllivan, keda meil oli sellel õhtul lausa oma silmaga au näha. Sõpradeseltsis tiksusime natuke veel lõkke ees, vahelduvates kergetes vihmasabinates kokkuvõtteid tehes ja pakkisime ennast ära magama, kes kuhu.