Posts Tagged With: Saeveski

1/3 ehk pühapäevamatkaja vaatevinklist

 Kahekümne teine päev. Võsu – Altja 14,5 km

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve 18,9 km

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku 21,6 km

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri 18,3 km

Üheksas päev. Saeveski – Kellissaare 12,4 km

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme 27,1 km

Teine päev. Kabli – Laiksaare 24,5 km

Kokku 137,3 km 416 km-st = 33% triibuliste poolt läbitud matkateest, kaardil sinisega tähistatud lõigud
(matemaatiku hing ei anna ikka rahu :D)

Esimene emotsioon, mis mind valdas, kui meie matkablogist matkatee läbimise mõtet lugesin oli, et tahaks ka… aga no kuna ma ei saa töölt kolm nädalat puhkust võtta, siis ei olnud see mõeldav. Pealegi jäi selle ajaperioodi töökohustuste hulka üks välisreis :P ja koolis oli tarvis teha kodutöid, nii et kokkuvõttes võib vist olla rahul, sest linnakohustused said täidetud ja neile olin juba enne matkamiseplaani tekkimist alla jõudnud kirjutada. Aga rahul tuleb olla ka sellega, et kuigi mul seda matkapraktikat jagub juba enam kui kümneks aastaks – esimest korda sai päriselt matkal käidud aastal 2002 (tervitused siinkohal Martinile, Ilole ja Mammule), siis tuleb tunnistada, et sellise efektiivsusega pole ma seda siiamaani teinud: pea kuu aega järejest igal nädalavahetusel, nii kui viimane tööpäev nädala lõpus läbi, metsa :P

Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis meiega nendel päevadel juhtus – selle on Anni & Andre juba kenasti oma postitustes kirja pannud. Aga mõtlesin, et püüan sellest kogemusest ja nendest mõtetest veel midagi kinni püüda, enne kui need juba täiesti unustuste hõlma kaovad.

Kui triibulised oma viimased sammud läbi kõrveraja alguse ehk siis meie jaoks, finišivärava astusid, olin kade… See tunne võis ikka uskumatult tore olla, mis tekib siis, kui sa oled kolm nädalat järjest Eesti sügiseses metsas matkanud (loe: vihma käes ligunenud) ja need müstilised 420 km järjest läbi kõndinud: saavutamine. lõpp. meeskonnavaim. rammestus. võidetud väljakutse. Kõige kadedamaks teebki see, et tahaks ka teada, mis tunne see tegelikult on. Ning jagada seda nende parimate kaaslastega nii, et sa tead, et nad saavad sinust täpselt samamoodi aru ja tunnevad täpselt samamoodi :) Aga mul on nende pärast hea meel ning mul on hea meel, et sain sellest kõigest osa… ning kui mõtlema hakata, siis kolmandik on ju päris märkimisväärne osa asjast.

Prügikükitamisest… kiirus-, raskus-, täpsus- jne… nali naljaks. Millal iganes ma olen looduses ringi uitama sattunud, ja noh, tahaks uskuda, et ma seal ikka natuke rohkem kui üks keskmine Eesti linnainimene käinud olen, siis alati ju riivab silma, kui on mingi looduskaunis keskkond – sammal, puud, jõgi, misiganes – ja siis selle kõrval vedeleb tühi õllepudel vms… Olen alati mõelnud, et kui järgmine kord tulen, võtan koti kaasa ja korjan selle jama sealt üles. No seekord mõtlesin sama mõtet, kui midagi sellist märkasin ja siis tuli meelde, et mul ju nüüd on lausa terve rull prügikotte seljakotis. Mõeldud-tehtud, ja hakkasingi korjama seda jama üles. Ca 10 km peale tuli terve tavaline kilekotitäis prügi. Suht masendav… Ma ilmselt poleks jõudnud seda metsast välja tassida, kui seda praktikat terve matka kõik need nädalavahetused praktiseerinud oleksin. See konkreetne lõik jäi muidugi enamalt jaolt tee äärde ja päris metsas on seda ikkagi natuke vähem, kuid sellegipoolest. Ja ma ei ole tegelikult üldse selline loodushoiu-fanatt… (kuigi jah, võib-olla siis tegelikult ikkagi olen, aga pole julgenud endale tunnistada :)) Loobusin Massiarus selle spordiala harrastamisest, sest see krdi kükitamine üle 10-kilose seljakotiga on ikka päris raske. Ja kurb, et inimesed üldse ei mõtle, kuhu nad oma asjad viskavad.

Omaette emotsioon minu jaoks oli esmakordne majaehitamisekogemus. Ma pole kunagi eriline telgifänn olnud… ja enamasti on ikka matkatud pigem sügis-talvis-kevadisel hooajal, kui et suvel. Ja enamasti ilma telgita, kuid enamasti on olnud kriitiline hulk härrasmehi, kes varjualuseid vms püstitanud on. Seekord siis pidin ise hakkama saama – ja tuleb tunnistada, et see kaitseliidu telkmantel on üks väga prakiline matkavarustuse item – keebi eest, maja eest, katuse eest, vihmavarju eest. Nagu parasjagu vaja. Stiilinäiteid:

 

Esimesel pildil pehme asemega infoküllane maja lisakatusega. Teisel moodne kahekorruseline ehitis restoraniga ülemisel korrusel. Kui hommikul magamistoa katusel priimusega kohvi keetma hakati, hakkas millegipärast jube kiire magamiskotist väljaronimisega – suurest hirmust keevat vett kraevahele saada, kui see parajasti keema on läinud, kannu tilast üle ääre ajab ning laudade vahelt alumisele korrusele tilkuma hakkab :D

Kõige suurem emotsioon on ikka muidugi see matkamise ja looduses olemise emotsioon. Kui matka lõpus kuulsin, et kogu matkatee originaal-idee autor olevat Lagle Parek ja idee sisu hõlmavat veel matkatee ühendumist Santiago de Compostela radadega, seletus asi kuidagi väga selgesti ära. Olgugi, et ma ei seosta end otseselt ühegi konventsionaalse religiooniga – pigem olen alati mõelnud, et minu religioon on loodus, kui üldse midagi – siis meeldib mulle teoorias rännaku kontseptsioon, mida ka palverännak ju iseenesest on. Mida üks matk ka ilmselgelt on. Algus – teelolek – lõpp. Palju mõtteid, kogemus, natuke targemaks saamine. Meelerahu :) …mida tänapäeval nii palju taga aetakse ja mille eest hiigelsummasid välja käiakse. Novot. Aga metsas võib, vähemalt Eestis, jumalatasuta käia. Eneseületus ja väike füüsiline pingutus on see ikka enamasti. Ja kui sa ikka kolm nädalat jäjest oled mõelnud põhiliselt sellele, kuidas kohale jõuda, omale süüa teha või kust kuivi puid leida, et tuld teha ja riideid kuivatada, sekka imetlenud neid vikerkaari ja väheseid tähti taevas või hääli pimedas metsas, igapäevased linnaprobleemid vajunud suhteliselt unustustehõlma, siis noh, ütleme ausalt – puhkus missugune – ning kvaliteetmõtteid ehk ka vähe enam. Ja kui seda kõike saab veel teha koos inimestega, kes põhijoontes samu asju hindavad, mida sa ise, siis on elu ju ilus. Ja siinkohal ei ole see üldse tühi sõnakõlks :)

Mukri raba päikeseloojangu eel viimasel septembriõhtul

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Kaheksas päev. Saeveski

28. september. Saeveski metsaonn.

Siin on väga halb levi, nii et ma ei tea, millal see postitus üles jõuab. Lisaks ma vabandan kõigi nende ees, kes meile eile või täna helistada üritasid kuid meid kätte ei saanud.

Lõke Saeveski onni hoovil

Täna oli meil esimene puhkepäev, seega ei liikunud me täna kuhugi. Aga siinkohal väike kokkuvõte möödunud päevadest.
Läbitud distants on meil GPSi järgi 166 kilomeetrit. Seda on mõnevõrra rohkem kui näitavad matkatee kilomeetripostid – Saeveski maja juures on alles 146. post. Seega jääb üle oletada, et matkatee on mõnevõrra pikem kui 370 kilomeetrit. Eks kindlasti tuleb mõni kilomeeter juurde väikestest jõnksudest teel kuid kidlasti ei tule see veel kokku 17 km. Nojah.

Tervislik seisund on meil kõigil väga hea, ainsaks probleemiks on meil veidi valutavad ja väsinud jalad. Kuid siin pole ka midagi imestada kuna lihastel ja jalataldadel pole just kuigi palju taastada lastud. Tänane puhkepäev peaks ka selle probleemi enam-vähem joonde ajama.

Pannkoogid ja Hemingway

Puhkepäev oli igati väljateenitud ja väga mõnus. Ärkasime üsna hilja. Niivõrd-kuivõrd :) Esmalt harjusime päevaga, jõime kohvi, istusime laua ümber koos. Annemarie hakkas raamatut lugema, me aga leidsime et ta võiksin meile ette lugeda. Kaidi hakkas pannkoogitainast tegema ja Annemarie luges ette Hemingway meistriteost “Francis Macomberi üürike õnn.” Selle saatel said pannkoogid ka valmis küpstetatud. Pannkoogid olid vägaväga maitsvad, sõime neid kakaokondenspiima ja ingveriga. Loomulikult kuulus puhkepäeva juurde ka pikk lõunauinak. Hemingway on igatahes ideaalne puhkepäevalektüür.

Õhtul, peale pimeduse.saabumist saabus onni juurde kaks väsinud jalgratturit, kes olid sõitnud siia Lellest. Kutsusime nad sisse ja nemadki jäid siia peatuma, et homme Ikla poole edasi sõita. Tuli välja, et nad on väga toredad poisid ja me muljetasime oma matkakogemustest pikalt.
Nii tunnike hiljem, kui olime juba ratturitega jõudnud kõvasti muljeid vahetada, jõudsid kohale ülejäänud zombikad – Külli, Ivan, Kristel, Marju ja Liina. Ja siis läks lõbuks. Tavalised allapoolevöö naljad ja üldine müra. Jaurasime poole üheni öösel ja siis asutasime end magama. Homme ju tarvis jälle liikuda. Loodame, et me jalgrattureid liialt ära ei kohutanud :)
Head ööd.

Saeveski metsaonn 2012 kevadel. Foto: Ivan

Categories: Matkatee | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Seitsmes päev. Hüpassaare – Saeveski

Läbitud 21,7 kilomeetrit.

Selle distantsi sekka käib ka see kilomeetrine teejupike, mis viis Hüpassaare muuseumi õuelt ja seal olevalt lõkkekohalt matkateele. Ning siin Saeveski lähistel kaotasime me ka kilomeetripostid mõneks ajaks silmist, ei teagi, kas selle tõttu, et oli juba pime või läksime me mõnd teist rada mööda. Või oli GPSil lihtsalt halb nähtavus :)

Hüpassaare rabarada

Tänane päev läks juba päris vaevaliselt. Eks hakkab matkaväsimus end tunda andma.
Liikuma saime alles kella kahe ajal, tõsi küll, mitte lebotamise pärast vaid me käisime hommikul Hüpassaare soorajal (ca 5 km; ei läinud kogutee arvestusse) ja Mart Saare kodumuuseumis.
Muuseumis viibides oli tõepoolest tunne üsnagi pühalik. Kuigi majahoidja tahtis meile väga jutustada oma töö peenetest iseärasustest ja sagedasematest probleemidest, mistõttu stendidelt info ammutamine oli veidi keeruline. Ometi oli imeline märgata laual Mart Saare kuulsaid ümaraid musta raamiga prille, vaadelda seinal rippumas tema kuube ja selle all riiulis tema jalutuskeppi.
Rabarada oli mõnus ja vajalik vaheldus sirge-sirgetele metsasihtidele.

Teele asunud, taipasime õige pea, et motivatsiooni ega jõudu pole just üleliia. Vähemalt oli tee huvitavam ja ilusam kui varem. Meie tähelepanu haaras väikeste karvaste röövikute rohkus teel, neid oli tõesti pea igal sammul. Ühel sirgemal teelõigul märkasime ka veidi suuremaid karvaseid elukaid – need olid 5-6 metsseapõrsast kes meist ca 100 m kauguselt üle tee läksid. Emist me ei näinud kuna ta jõudis üle tee enne kui me kurvi tagant välja jõudsime. Võibolla oli ka põrsaid rohkem.

Väsinud matkaja Luitel

Lõunapausi pidasime täna alles 17 paiku Luite lõkkekohas. See oli imelisemaid lõunapause seni – esiteks superilus koht ning kõht oli hakanud endast märku andma juba Hüpassaarest teele asudes ja jalad…ooo need jalad!
Edasisele teele jäi päris kenasti seeni – kukekaid, mõned puravikud ja ka porgandriisikaid. Seeni korjates jõudis kohale ka väsimus, sest pehmelt öeldes hakkasime me käituma imelikult. Andre ja Kaidi vestlesid väga elavalt mingitel minule segaseks jäänud teemadel, mind aga tabas gravitatsioon. Peagi hakkas hämarduma, mis muutis teeloleku veidi müstiliseks. Hakkasime deklameerima luuletusi.

Nii poolel teel hakkas sadama vihma. See oli seekord soe ja mõnus vihm, mis motivatsioonile pigem positiivselt mõjus. Väljas oli aga juba täiesti pime. Samm-sammu haaval vähenes ka tee Saeveski onnini ja minu impovisatsioonilise laulu saatel jõudsimegi kohale. Esimese asjana sai eemaldatud matkasaapad, Andre pani kohe ka ahju küdema ja Kaidi käis vee järel. Tasapisi jõudsime muudegi toimetusteni, nii et praeguseks on juba söök söödud ja mõtted magama minekul. Suur rõõm täidab meid kõiki siis kui jälle aeg-ajalt meenub, et homme mitte kuskile liikuma ei pea. Loodame, et hiired öösel meie toidukraami nahka ei pane.
Öö on soe ja selge ning metsas huikavad öölinnud.
Head ööd kõigile!

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Blog at WordPress.com.