Posts Tagged With: Aegviidu-Ähijärve

Kokkuvõtteks lõunarajalt

Matkast on möödas kaks ja pool kuud ning et argipäevaelu on, nagu alati, kõigil kiire, läheb selle kokkuvõttega varustusest, planeerimisest ja muust meil veel natuke aega.

Image

Lõunaraja lõpusrigel

Seniks kuni see ennast veel oodata laseb, võib lihtsamaid ja vähemtehnilisi mõtteid lugeda RMK matkapäevikust.

Väga lühidalt võib öelda, et matkasime 36 päevaga kokku 654 km Eesti sügises. Pikk matk on elamus omaette – „loodusega koos“ saab täiesti uue tasandi ning sama lugu on iseenda ja matkakaaslastega. Ja selle maaga, kus elame, sest niimoodi jalgsi kulgedes on aega vaadata, kuidas ümbruskond välja näeb, kuidas selle ilme kilomeetrite kuludes aegamööda muutub ning milliste inimestega Sinu tee nendes paikades ristub.

Kindlasti oli ettevõtmine meie mõlema jaoks aasta tippsündmus. Et sel aastal olin vist püstitanud oma reisimiste rekordi (selja taha oli jäänud pool aastat Saksamaal, ringirändamisi mujal Euroopas ja Aasias), ning leian ikka, et selline pikk matk Eesti looduses lööb kõik üle – peaks rääkima juba iseenese eest, kui emotsionaalselt laetud selline ettevõtmine tegelikult on. Ja sellist maagiat ning äratundmisi soovin ma kõigile.

Seniks aga vaadake galeriist pilte ning näeme metsas!

Advertisements
Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Kolmekümne kuues päev. Linnajärve – Ähijärve

Neljapäev, 14. november 2013. Läbitud teekond 16 km Linnajärve lõkkekohast ning Kivi metsaonnist mööda läbi Veski lõkkekoha Ähijärve looduskeskuseni.

Kohal!

Kohal!

Ja nüüd siis sellest, mis eelnes pildile.

Hommik Linnajärvel oli täiesti uskumatu. Väljas paistis päike, nautisime ammukadunud valgust ja soojust paadisillal pannkooke küpsetades. Hommik oligi täpselt nii tühi ja vaikne, et Külli sai enda sõnul lõpuks ometi aru, miks need hommikud niimoodi venivad teinekord ja alles lõunapaiku tihti teele oleme saanud. Seal on lihtsalt hea!

Matkasime Kivi metsaonni poole, kauguses terendamas Ähijärve, see päris lõpp selleks korraks. Vaatasime udu Kivi onni ümber ja nendel väikestel metsavahelistel rabalapikestel, ühe juures tegime lõuna. Peale seda aga – nagu tavaks saanud – saabus öö, nii ka seekord. Ööhämaruses lõbustas Küllivan, lipsus, viigipükstes ja ühes roosas jopes meid kuu poja järgi sammu seades ühe valsiga, edasi olid vaid puud kahel pool teed. Vaidlesime, kas olime neil teil varem matkanud. Leidsime, et vähemal-rohkemal määral olime. 15 km tiksus õhtusse liiga kiiresti, olgugi et iga hinna eest vaeva nägime teekonna pikendamisega. Küllivan ei lasknud meil aga teelt eksida.

Miks need hommikud niimoodi venivad

Miks need hommikud niimoodi venivad

Eemalt paistis järvekuma puude vahelt, kõik oli vaikne. Raja viimased loetud kilomeetrid mööda laudteed ja metsarada, järve ääres. Kuuga. Seal. Veski lõkkekohas viimane paus ja… kui arvasin, et 27. oktoobril ujumas käia on rekord, siis ei teadnud ma veel sellest plaanist, mis mulle Ähijärvel koitis. Seal oli see vesi ja ma teadsin, et ma olen tegelikult juba kohal, aga et kuidagi nagu tahaks veel kuidagi kogu seda loodust omal nahal tunda. Kuu oli hunnitu nagu alati ja mets vaikne ja kogu see tavaline jutt sellest metsaromantikast. Nii et sellel hetkel me leidsime, et 14. november +3 kraadise õhutemperatuuriga on ka igati väga mõistlik aeg väike ujumisring järves teha, milles me ka veendusime, et see hea plaan oli. Ilmselgelt olid selle plaani kvaliteediomaduste kohalt mõned eriarvamused. Külli ja Ivan läksid ees siis minema, et külm rutem otsa saaks. Varsti olime ka meie maja juures, viimased sammud üle härmas rohu ja oligi kõik…

*

Pidulik lõpetamine

Pidulik lõpetamine

Maja juures võtsid meid vastu Alar ja Tarmo, suurest rõõmust kepsutav Kaidi, Külli, Ivan ja Mati. Pasteedi ja vahuveiniga. Natuke oli ebareaalne küll, et oligi kõik. Aga asjadega tavaliselt juba kord nii läheb. See on tavaliselt selleks, et saaks uusi ja põnevamaid seiklusi ette võtta ja midagi veel toredamat korda saata, kuigi praegusel hetkel, kui nüüd päris aus olla, siis me ei usu, et seda viimase kuu aja seiklust väga lihtne üle lüüa oleks, kunagi. Selline täiesti uskumatu ettevõtmine, täiesti uskumatute mõtete ja juhtumistega.

Sellel õhtul nautisime seapraadi ja verivorsti, suitsusauna ja sellele järgnevaid ameerika mägesid – ja ei, seda mitte alkoholist, vaid pigem temperatuurivahest sauna ja järve vahel, pingelangusest, või kurat teab millest. Järgmine hommik oli laisk, pika duši… ma tahtsin kirjutada kuuma dušiga, aga jäin mõtlema, et tegelikult olen meeletult külma vett armastama hakanud sel matkal. Uurisime kohalikku kinnisvaraturgu Leevil ning kiirustasime Võrru, et Õlle 17-s kõht täis süüa ja peale seda Kandlesse teatrisse minna Ugala külalisetendust “Duetid” vaatama. Soovitan.

Transformatsioon

Transformatsioon

Kui Ähijärvelt lahkusime, Andre ja Anni teatririietes, mina endiselt matkasaabastes, oli natuke naljakas olla, samas ka väga omas elemendis ja täiesti ükskõikne igasuguse riietuse väljanägemise osas, siis Võrus peale õhtusööki, kui ka minu riided lõpuks napilt enne teatrit saabunud olid, oli transformatsioon seda nauditavam. Vahetasin siis need saapad ja gore-püksid kleidi vastu ja läksime perra kaema, mis sääl teatris ka näidatas. Hiljem viivuks veel pubist läbi, viimased hüvastijätud – tänud siinkohal Alarile, kes meie matka lõunaosariikides oluliselt meeleolukamaks muutis ning Jaanusele sooja vastuvõtu ja vägagi meelepärase söögi-joogipoolise eest – ning tee pealinna poole võis alata, kus pidu hommikutundideni kestis.

Novotsiis. Järgmine hommik oli küll väsinud, ent absoluutselt kahtlemata kindlasti õnnelik. Ja nii on see siiani.

*

Aitäh!

Aitäh!

Täname kõiki kaasaelajaid, neid, kellest me teadsime, et Te meie blogi lugesite ja neid, kellest Teist me ei teadnud ja võib-olla ei tea siiamaani ega saagi kunagi teada. Ja muidugi veel enam neid, kes meile päriselt külla tulid. Tore on see tunne kui tundub, et näe, kedagi veel huvitab :)
Järgmise matkani!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , | 4 kommentaari

Kolmekümne viies päev. Tellingumäe – Linnajärve

Kolmapäev, 13. november 2013. Läbitud teekond 23 km Tellingumäe lõkkekohast läbi Kõrgeperve ja Alumati lõkkekohtade ning Taheva küla Linnajärve lõkkekohani.

Emotsioon liitub siin, tõenäoliselt kunagi varsti.

Lootustandvad võimalused kuulipilduja jaoks

Lootustandvad võimalused kuulipilduja jaoks

… ja varsti jõudis kätte täpselt nädal aega hiljem. Aga parem Hilja, kui Leida, nagu ütleb Eesti vanasõna.

Tellingumäe hommik leidis meid lakast. Hommikul sadas vihma ja üldiselt olime õnnelikud selle üle, et olgugi, et katus mõne koha pealt veidi läbi paistis, ei tundunud see milleski kolossaalsemas õnneks peegelduma. Tollest ööst mäletan külge keerates seda, kuidas Andre pahaselt midagi lehmadest ja kuulipildujatest sonis. Mäletan ka seda, et ühel hetkel need lehmad vist tõepoolest ära magama läksid või passisid niisama üksteisega tõtt, hommikuseks koorislaulmiseks mediteerides. Ja siis see tuligi – kõige harmoonilisem kolmehäälne “mmmuuuuu” maailmas. Kui me selle olime ära kuulnud, jäime korraks suurest hämmigust täitsa kuss ja mõtlesime elu üle järele… Midagi nii harmoonilist polnud meie kõrvu tõesti väga ammu kostunud. Lehmad aga ei lasknud ennast sellest ajutisest keelevääratusest eksitada ja jätkasid entusiastlikult, igaüks omas võtmes.

Hommik oli lehmadest hoolimata küllaltki pikk. Väljas sadas vihma ja teeleminekuga me ei kiirustanud. Tegime lakas kiired seiklustoidud ja pakkisime asjad. Vihm jäi järele ning siis avaneski võimalus ronida torni, et üle kontrollida, millised võimalused Andrel selle kuulipildujaga olnud oleks. Ilmselt küllaltki lootustandvad. Paistis Läti, lehmad, Mustjõe luht ning vastu sai võetud otsus kevadist suurveeaega sel korral mitte Soomaal, vaid hoopis siin nautida.

Kõrgepervel

Kõrgepervel

Tee sellel päeval läks kiirelt ja kergelt, pausid eelviimasele päevale kohaselt väga meeleolukalt. Teepeal panime maailma kõige nunnumast helekollasest lokkis, vaikivast vasikast möödudes kokku ka nimekirja linnariietest, mida ülejärgmiseks õhtuks Võrru kohalikuks kultuuriprogrammiks tarvis, sellest hiljem. Peatusime Kõrgepervel Koiva jõe ääres, lõuna.

Edasi oli juba peaaegu pime… see tähendab… öö oli, pime ei olnud. Need viimased õhtud saatis meid hõbedane kuuvalgus nagu matka alguses, kuu aega oli ju vahepeal täis sammunud. Eks seepärast ka need pausid rohkem meeles on, sest see kuuvalgus seal nende mändide vahel oli tõesti hunnitu. Alumati oma järvega, kus aeg seisma jäi ja külm lakkas olemast, kuu aga mändide vahel sellise kiirusega ringi kihutas, et pidime peaaegu juba ennetähtaegset hommikut kartma hakkama. Üks suur kuuvalgusematk on see ettevõtmine olnud küll… aga selle maa kohta on see ilmselt üks tavalisemaid asju. Valged ööd, aastaajast olenemata!

Võib öelda, et Alumati oli selle matka kulminatsiooniks nii mõneski mõttes. Viimane aeg täiesti iseendale, enne kui lõpujoovastusse ennast unustada ja ameerika mägedest rõõmu tunda, sellest viimasest ka hiljem. Seal, metsas, kuuvalguses, niimoodi täiesti looduses, kaugel kõigist nendest asjadest, mis elu keeruliseks teevad, ja täiesti-täiesti ehedalt ainult seal ja kohal. Just sellepärast ma matkamas käingi.

Alumati kuumaagia

Alumati kuumaagia

Üks või kaks sellist kuuvaatamise pausi tuli meil vist tegelikult veel natuke hiljem suvalises kohas metsavahel ette. Nägime ekskavaatorit valgel vaibal ja kahtlustasime, et tali kätte jõudnud oli. Ei olnud. Läksime siis ringi ümber masina ja rõõmustasime, et koppa ees ei olnud. Ega tulnud. Nagu selgus, oleme võimelised kuu aega järjest matkama, pea 700 km maha kõndima, ja sellest ei saa kõrini…

Taheva võttis meid vastu vihmas, aga armastasin seda vihma ja soovisin, et sajaks rohkem. Märkamatult olimegi kohal Linnajärvel, tühjendasime viimased söödavad asjad kotist välja potti, keerates kokku enneolematult meeliülendava gurmeenaudingu, et mitte öelda… no ma ei hakka mitte midagi ütlema, see viimane matkaõhtusöök loorbereid nüüd küll ei väärinud, aga vahet ei olnud enam ka, kõht eriti tühi ei olnud ja järves elasid oma elu jalgadega kalad. Metsavahelt hakkas kostma vaikset urinat ning hiilgavi silmi jõudis kohale müütiline metsaelukas Küllivan, keda meil oli sellel õhtul lausa oma silmaga au näha. Sõpradeseltsis tiksusime natuke veel lõkke ees, vahelduvates kergetes vihmasabinates kokkuvõtteid tehes ja pakkisime ennast ära magama, kes kuhu.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 7 kommentaari

Kolmekümne neljas päev. Lõunatipu – Tellingumäe

Teisipäev, 12. november 2013. Läbitud teekond 30 km Lõunatipu lõkkekohast läbi Karisöödi puhkekoha ja Rattaradade lõkkekoha Tellingumäe lõkkekohani.

Kuidas me Eesti lõunatippu vallutasime

Kuidas me Eesti lõunatippu vallutasime

Kui Paganamaal oli aeg katki läinud ja mööda telki maha pudenenud, siis Lõunatipus hakkasime kahtlema ka ruumi sarnastes kalduvustes. Maailm tundus otsa saavat, igal pool vaid Läti. Eelmisel õhtul olime omale sappa haakinud ühe hundikutsika, kes tänase päevaga päris sõpsiks kandideeris ning eelnevatele Kes Ütles Vorstidele tõsist konkurentsi pakkus. Ööseks jätsime ta küll välja, kuid päevakangelane istus ilmselt truult ukse ees ja valvas meie und. Tema puhul paistis silma see, et, nagu mõned päevad varem see suur valge kõrvuni naeratusega lumepall, kes meid sõnagi lausumata üle nuusutamas käis, nii ka Kopsik alati täiesti vait oli, välja arvatud siis, kui öösel oli tarvis üht müstilist metslooma peletada.

Start üsna hiline, asusime teele teadmisega, et tuleb pikem päev. Rekordilist esimest ja viimast 30-kilomeetrist päeva ei teadnud meist aga keegi otseselt oodata. Paus tuli meie juurde Karisöödi puhkekohas, nagu ka Kopsik, kes ilmselgelt oma valduste kas siis laiendamise või ülevaatamisega ametis oli, seda vastavalt markeerides, ikka põlluääri mööda ringi kalpsates, vahetevahel meist mööda tuisates, siis aga jälle maha jäädes. Päris kindel pole, aga arvatavast on ka Läti Kopsiku oma. Igal juhul matkas kutsik meiega niimoodi veel 12 km kaasa.

Kaidi ja Kopsik

Kaidi ja Kopsik

Peetri jõest üle saanud, jõudis Kaidi palvel meile järele Mati, kes Kaidi ära viima pidi (ma tean, kurb, aga Kaidil oli linnas tarvis üks asi ilmtingimata ära õiendada) ning tegelema ka küsimusega “Kuidas Kopsik koju saab?” Lahendus – vorst. Et kutsik autosse hüpata ei tihanud ning meie teda sinna tõsta ka mitte (sellel ainumal korral ta natuke meile hambaid näitas ja uriseda võttis), tuli teha eesli ja porgandi trikki.

Et Kaidi ilmselgelt looma suur lemmik oli – oranži jope käest saab ju kanakonti ja konservi ja nüüd terendab ka vorst! – mis siis, et peab natuke taga ajama, kui vorst kuidagi eest ära sõidab ja nii 12 km järjest, läks kutsik oma lemmikule entusiastlikult järele ja nii jäime meie Andrega Peetri jõe äärde lõunasaadet tegema, hämarikuvarjus, nagu päeva viimane paus nii mõnelgi varasemal matkaõhtul igasugustes erinevates meeldivates seltskondades, tädi Klaavaga või tädi Klaavata, maha peetud on. Loodame, et Kopsik ilusti koju jõudis ja oma vorsti kätte sai. Ja loodame, et need hämarikupausid mitte kunagi otsa ei saa nagu kuuvalgus matkateedelt või maailma parimad sõbrad minu ümbert.

Edasi aga sai see, et oli veel nii mõndagi astuda. Umbes nagu Annemariegagi astusime hämarikuvarjus Luige poole, kahel pool teed palgivirnad ja pimedas kuuenda meele järgi oma jälgi sättides eksisimegi teelt. Tookord tegime väikese ringi mööda alternatiivteed. Seekord kõndisime aga matkatee sujuvalt mitmegi kilomeetri võrra pikemaks. Liivased männikud, sirged sihid, kuuvalgus läbi pilvede meie varje kord selgemalt, kord juurdemõeldavamalt välja joonistades. Puudekohin ja vaikus, virvatuled kauguses vilkvel ja metshaldjad kahel pool teed rivis kuklasse hingamas.

Peaaegu hämarikuvarjus

Peaaegu hämarikuvarjus

Tolles peaaegu, et hingematvas vaikelus see aga juhtuski. Kas olime metshaldjad millegagi ärapahandanud? Karmavõlg nõudis oma lõivu? Tegemata haldusreform? Põllumajandustoetused on vaid 45% Euroopa keskmisest? Algul kõlas see ebamaiselt, siis natuke nõudvamalt. Igast silbist aga kandus meieni järjest selgemalt äng, vaev ja piin, mis meie südametunnistusel kuni järgmise hommikuni rahulikult olla ei lasknud. Teate. Kui teil on kunagi plaanis metsas rahulikult iseendaga üksi olla või tahaks lihtsalt puhata, siis planeerige seda nii, et Teil kõrvale karjamõisa ei jääks. Muidu juhtub nii, nagu eile juhtus. Me ei saanudki eriti magada ja kuulasime öö otsa, mis lehmadel öelda oli. Aga seeeest oli meil aega mõelda erinevate teooriate peale, mis neid kõige rohkem häirib, kui palju neid ikka päriselt on, ja kuidas nad oma kõnekoosolekut seal koordineerivad. Mitte kunagi poleks ma arvanud, et tulen metsa matkale ja kuulan öö läbi, kuidas veised tuututavad.

Võib-olla, kui nad päriselt rääkida oskaksid, võiksid nad meile kõnelda, miks on Mustjõe silla kõrvale installeeritud mingi imelik asi, mis köisraudteed meenutab. Ja miks on veele okastraat ette tõmmatud. Ja kuidas Tellingumäel juba ammustest aegadest saadik jaanituld peetud on, puukuuri all vihmavarjus alla orgu kiigatud ja kiigel laulu leelotud. Aga nad ütlevad siiski, küll väga varjundirikkalt, ilmselgelt ainult: “Mmmuuuuu!”

Homme saab kuulda sellest, mida me Tellingumäe tornist nägime, kuidas möödus meie eelviimane matkapäev ning kuidas me metsast Küllivani otsimas käisime.

Bis bald!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmekümne kolmas päev. Paganamaa – Lõunatipu

Esmaspäev, 11. november 2013. Läbitud teekond 28 km Paganamaa lõkkekohast läbi Metsavenna lõkkekoha ja Vastse-Roosa Lõunatipu lõkkekohta.

Päike tõuseb nii, nagu peab

Päike tõuseb nii, nagu peab

Miks meil on nii vähe juttu päiksetõusudest? Üsna ilmselgelt õnnestub neid lihtsalt liialt tihti maha magada. Teistel kordadel on taevas jällegi varjatud kitisarnase pilvkattega, nii et jääb üle vaid mõistatada, kuskohas see päike nüüd küll olla võiks.

Täna aga tõusis päike nii nagu pidi. Taevas lõi roosatama, omandas siis kerge kullaka helgi ja üksikud silmapiiri kohal rippuvad pilveräbalad said hetkeks värvitud tumelillaks, et siis tasa-tasa valgeteks lammasteks muutuma hakata.

Hommikupäikese kiirtes saabus meie juurde taas Kaidi. (Tere jälle, Kaidi!!) Kiire logistikaring ning veel kiirem pakkimine ja teele, Paganamaa metsi avastama.

Teed juhatas meil taas Alar, kes läks ees ning kelle liikumist saatsid rajalt kahele poole laiali lendavad puunotid ja oksarisu. Mul on küll väga kahju, et mul ei õnnestunud Piusa äärseid metsi näha, aga ega see siin küll väga alla jääda ei saa. Lisaks sügavatele orgudele ning pehmetele samblavaipadele passisid siin aiapäkapikkudena piiritulbad: Eesti Vabariik, Latvijas Republika.

Andre uudistab aiapäkapikku, Kristel uudistab fotograafi, Alar uudistab Lätit

Andre uudistab aiapäkapikku, Kristel uudistab fotograafi, Alar uudistab Lätit, Kaidi (fotograaf) uudistab matkatee märgistust

Isegi see päike, kes korraks oli pilvede taha end varjanud (muide, laagris asju pakkides tabas meid kiire ja ülikohalik rahe-lumekruubi-suvaliste jäätükikeste sadu), tuli taas välja ning üritas selgeks teha, et tegelikult on täiega suvi, lihtsalt meie oleme oma kalendrite ja muude tsivilisatsiooni imevidinatega asjast valesti aru saanud.

Nagu iga hea asi ikka, sai ka see meeleolukas metsarada viimaks siiski läbi ning jõudsimegi jälle majade vahele. Siin oli, muide, olnud Alari lapsepõlvekodu ning neid kelmikaid juhtumusi ta poiskesepõlvest jagus jutustamiseks ikke üksjagu.

Kristel tegi tutvust käimiskeppidega, mis töötasid üle ootuste hästi, nii metsarägas kui teel sai ta samm hoopis vilkam ning kiirem (tundus, et ka muidu reipam). Põhimõtteliselt on väidetud, et käimiskepid tõstavad kõndimise efektiivsust ca 15%. Tegime siis kiire arvutuse ning jõudsime järeldusele, et umbes 13 keppi tõstaks lineaarselt efektiivsust sajaprotsendiliselt. Tuleb välja, et matkal polegi oluline mingi varustus või füüsiline vorm vms, vaid see, kui palju käimiskeppe kaasa vedada.

Kaidi

Kaidi ja rohetiksik

Mingil hetkel juhtus, nagu ikka, see, et Alar läks oma vägilasesammudega ees minema ning meie (Kristel, Kaidi ja mina siis) jäime nagu turistid kunagi pilte klõpsima ning vaateid imetlema. Mõne aja pärast – ennäe – ootasid meid ühel puuvirnal tee ääres pasteedivõileivad, juust ning viinerid. Ning muidugi ka Alar, kes seal kavala muigega võileiba mugis. Oi, see pasteet oli küll imehea! Eriti hästi mõjus see Kristelile, kes selle kütusega meile säärast tempot tegema hakkas, et isegi mägede poeg Alar pidi oma tavapärasele sammule veidi juurde lisama. Ma ei hakka mainimagi, et ülejäänutel oli lausa Päris Sportlik Kõndimine.

Viuhh ja olimegi ühe raksuga Vastse-Roosal väljas, seal asub ka Metsavenna lõkkekoht. Pasteedikütus oli juba läbi saanud ning oli aeg taas tankida, seekord siis mustikasupiga. Kaidi kraamis kuskilt kotisügavustest välja ka küpsised ning pidusöök jätkus.

Metsade vahel laskub udu

Metsade vahel laskub udu

Hakkas hämarduma ning metsade vahele laskus udu. Udus viiski meie tee meid Eesti kõige lõunapoolsema punkti poole – jälle üks kõige-kõigem koht meie rännuteel.

Naha talu lähedal läks Kaidi logistikat organiseerima ning sõitis Alariga Paganamaale tagasi, meie Kristeliga läksime pimeduserüpes aga aina edasi.

Juba eemalt paistis, et ühe tee otsas helgivad kaks tuld, ma esiti vaatasin, et seal seisab üks auto, esilaternatega meie poole. Lähemale jõudes hakkasid need tuled äkki liikuma ning vägagi teravalt jõudis kohale tõdemus, et mingisuguse suure looma silmad helgivad meie lampide valguses. Paar kiiret hüpet ühele ja teisele poole tegi see põlevate silmadega elukas ning meil tuli mõte, et äkki on see metskits, need ju teadupoolest niiviisi kalpsavad. Kuid kuna need silmad ikkagi ära ei kadunud ning vahetevahel ümber paiknedes meid vahtisid, langes kitse variant ära ning tuli ikka võimsama lambi järgi küünitada.

Lambi valgusvihus seisis suur hall loom, pika koonu ja sorgus sabaga. “Hunt!” käis sekundi murdosa jooksul peast läbi, enne kui ratsionaalne mõistus vahele segada jõudis. Kui see elukas veel äkki saba liputama hakkas, oli selge, et ju see ikka üks külapeni on.

Suur hall loom

Suur hall loom, hiiglama sõbralik lontrus

Kerge skepsis hinges (kes teab, mis selle parajalt kogukal koeral mõttes on, kes pimeduses vaikides meie poole vahib) ning olles valmis võitluseks, läksime koera poole. Ilmnes, et see oli üks hiiglama sõbralik lontrus, kellest sai meie truu matkakaaslane ja majavalvur terveks õhtuks.

Veel viimane metsane rajalõik haaras meid enne maailma serva endasse, aeg-ajalt ilmestas seda meie kutsu, kes suure müdinaga suvalistest kohtadest välja ilmus ning meist kapates mööda tuiskas.

Maailma serval, riigi lõunatipus, on onnike, kuhu endile pesa tegime; seal on ka väga korralik lõkkease, kus sai väga hästi sooja, tõrjuda tuli küll aeg-ajalt kohaliku kutsa pealetükkivaid armastusavaldusi. Õige pea saabus tagasi ka Kaidi, kes meiega tolleks ööks onni jäi.

Kõik see on nüüdseks aga juba ajalugu.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Kolmekümne esimene päev. Pähni

Puhkepäev: laupäev, 9. november 2013. Läbitud teekond 3 km Pähni õpperada mööda ümberkaudses metsas.

Loodus Pähni õpperajal ja ka ilmselt paljudest teistes Eesti metsades

Loodus Pähni õpperajal ja ka ilmselt paljudest teistes Eesti metsades

Pidasime Pähnis pisikese päeva puhkust.

Pähnis oli meid eelmisel päeval vastu võtnud kohalik maadevalitseja Tarmo ning siinkohal peame talle küll tänusõnad teele saatma, sest meie Pähnis veedetud aeg oli tõesti hubane ja äraütlemata mõnus. Sai jälle puhkepäevale kohaselt kaks õhtut saunatatud, maailma asju arutatud ja saapaid vahatatud.

Läbitud teekonnana läks päevaraamatusse kirja meeleolukad 3 km Pähni õpperada, kus tutvusime lähemalt leppade ja nende eluoluga. Jalutasime käidud radu, vaatasime loodust ja mõtlesime, mis seal enne meid ennevanasti olla võis.

Ajalooline hetk ilmnes Pähnis leivasupi näol. Nagu pikal matkal ikka, hakkab hing ihkama kõiksugu eriskummalisi asju, mida normaaltingimustes matkal ei ole. Hoolimata meie force majeure’ist, kes meid kalamarja ning võileivatordi ja pasteediga kostitada võttis, lüües segi kõik meie menüüplaanid, mis enamasti lõppes sellega, et tassisime niisama spordi mõttes vorsti kaasa, olime mõlgutanud mõtteid, et leivasupp oleks üks äraütlemata tore kostitus.

Leiba meil tõepoolest oli

Leiba meil tõepoolest oli

Ja leiba meil tõepoolest oli, sest eelnimetatud põhjustel ja ka seetõttu, et seda meile koguaeg juurde toodi, leidsime, et peab tegema leivasuppi. Leiba, nagu külas kohane, liha jäägu metsa. Mida me aga ei adunud, enne kui hilja, oli kogus. Nii suutsime esimest korda elus leivasuppi tehes hakkama saada umbes viie liitri kehakinnitusega, mis, muide, tuli väga hää – new age’ilikult gojimarjade ja korintrosinatega – kuid olgugi, et end korduvalt ületada püüdsime ning noil päevil vaid leivasupist elatusime, jäi seda omajagu ka pähnikatele. Nii et kui te seda loete, tehke üks leivasupipaus!

Kilomeetreid kokku lugeda ei taibanud, ent Luhasoos oli täitunud 500, seega on praegu seda veidi enam. Ees ootamas viimased loetud päevad matkamist maailma serval. Kaeme Lätit ja astume edasi, silmapiiril terendamas juba finišijoonena Ähijärve suitsusaun. Saunast sauna käib see arvepidamine meil siin nende suusailmade ja poriste Tori hobustega ikka.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmekümnes päev. Luhasoo – Pähni

Reede, 8. november 2013. Läbitud teekond 13 km Luhasoo metsaonnist Pähni Looduskeskuseni.

Luhasoo

Luhasoo

Tänane teekond oli selline lühike, kuid üle pika aja sai seeeest matkatud, ilma et oleks haltuura korras autoga sõitnud või muidu sohki teinud. Ja tunne oli tore.

Et hilised hommikud on selle matka puhul juba traditsiooniks saanud, leidsime, et peaks asjalikumaks hakkama ja nii plaanisimegi tänaseks varajase äratuse igavikulise klaveri ning linnulaulu saatel, et hommikuudu rabas pildile püüda.

Kõikide skeptikute meelehärmiks võin öelda, et toimis. Varajane äratus siis. Mida aga ei olnud, oli meeliülendavalt kaunis udune hommik esimestes õrnades päikesekiirtes müstiliselt õõtsuva rabasaare rüpes, sest hommik oli taaskord üsna tavaliste killast väikese vihmaboonusega pealekauba. Hingematvate pastelltoonide asemel hajus pimedus kus kurat sohu ning alguse sai uus päev.

Sellegipoolest oli hommikune rabamatk päeva alustuseks kaunis sobilik ning häälestus veel eelolevaks matkaks sai laetud igatsusega kõigi tulevaste rabade suhtes. Rohkem neid ei tule, peab teinekord kuhugi mujale otsima minema.

Bad Toro

Bad Toro

Tollel päeval töötas üsna täiskäigul ka tootearendusosakonna visioonitiim, kuid ei hakka siinkohal kõiki peeni nüansse avalikustama. Avalikustame hoopis fakti, et Bad Toro puhul on tegemist väga isaste tutti frutti nätsukestega, mis kahjuks oma kvantitatiivsest edust kvaliteedi ees hoolimata kõik korraga otsa kipuvad saama.

Pähni looduskeskusesse jõudsime juba enne pimeduse saabumist, ütlesime tere Tarmole ja Helinale ning vajusime nende nahkdiivanisse tsivilisatsioonist mõnu tundma. Andre ning Alar võtsid veel õhtu läbi tööd teha, hiljem kütsime sauna ning panime aluse meie kokanduskulinaarsele tippsaavutusele, millest lähemalt aga järgmises postituses. Õhturahu saabus sel päeval vara …kuid milline õhtu see oli!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kahekümne üheksas päev. Saunamaa – Luhasoo

Neljapäev, 7. november 2013. Läbitud teekond 23 km (sellest 8 km jalgsi) Saunamaa lõkkekohast läbi Rõuge Luhasoo metsaonni.

Atraktsioon omaette

Atraktsioon omaette

Täna sai meil täis 500 km matkateed! Kui matka planeerides ning alustades tundus Pähni olevat täiesti tabamatus kauguses ning selleni kõndimine utoopia, siis täna hommikul saabus reaalsus – Pähni jõuame juba homme ning sealt algabki meie matka viimane osa. Niiviisi võttes on see tegelikult päris kurb.

See selleks, igatahes on meil viimastel päevadel jäänud teele päris mitu Eesti kõige-kõigemat – eile alustasime Vällamäelt, mis on jalamilt kõrgeim küngas siinmaal, siis Suur Munamägi – kõrgeim tipp Eestis ning täna käisime ümber Rõuge Suurjärve, mis on meie sügavaim järv.

Hommikuvalguses oli see Saunamaa hoopis loogilisem kui õhtupimeduses – pingid ja lõkkease ei tuututanud oma suva järgi enam ringi ning plats oli kah hoopis pisem. Toimetama hakates kordus tavaline jama – sai küll vara üles tõustud, kuid liikuma saime ikka kahtlaselt hilja. Nomaeivõi, võiks ju olla nagu õppinud või nii – aga ei. Igatahes saime lõpuks kotid selga ja asusime Rõuge poole teele.

Igasuguseid saunu

Igasuguseid saunu

Teele jäi igasuguseid saunu, Saunamaa ikkagi ju. Oli seal metsasaun, oli eesti saun ja kindlasti muudki, kuid ei tahtnud võõra talu hoovis kah nagu kontvõõrad ringi koperdada, kodus seal ka ei tundunud kedagi olevat. Koerad vaid haukusid igal pool. Igatahes tasuks siia tagasi tulla kui hooaeg on, kasvõi selleks, et lihtsalt uurida, mis värk siin täpsemalt on.

Rõuges tegimegi siis poepeatuse, midagi eriti ju ei ostnudki, kuid aega läks pikalt – lõunat ootasime trepil nagu kaks külajoodikut, menüü oli küll aga üsna erinev. Andrel oli poe ees mingi äkiline ja ootamatu kõnekoosolek, mille üheks ja veidi üllatavaks tulemuseks oli see, et Rõugest korjas meid auto peale kohalik loodusvaht Kalle. Jah, seesama, kes meid Vällamäe majagi juures väisas. Igatahes, olles rännanud ümber Rõuge Suurjärve, leidsime end äkitsi autokabiinist ning matk Luhasoo poole võiski alata.

Rõuge Suurjärv

Rõuge Suurjärv

Ei olnud teelt kõrvalekaldeid ühtigi, see tõsine ja kurnav rännak läks täpselt mööda matkateed. Vahepeal tuli küll välja ronida ning teele langenud suuri puid eest ära saagida.

Teate, see sõit oli aga täiesti atraktsioon omaette, no nii toredat autojuhti pole me veel näinud ega kuulnud. Juttu puhutud sai kõigest, kohalikust elu-olust ja inimestest, matkateest, matkamisest ja muust. Kuna Kalle siin Haanjamaal muuhulgas ka matkatee hooldamisega tegeleb, siis loomulikult jutt ikka peaasjalikult sellele läks – kustkohast oli keegi viitu puruks peksnud, kus keegi matkajaid külla kutsunud ning kus on kurjemad ja kus toredamad talumehed.

Õhtu Luhasoo rabaonnis

Õhtu Luhasoo rabaonnis

Tee Luhasooni oli tegelikult palju kenam kui alguses kartsime, tõsi, paar kilomeetrit oli vahepeal asfalti, ülejäänu metsa- ja põllutee, vahetevahel künklik vahel aga lausa soine. Kahju oli küll pisut, et seda teed oma jalge alla tallata ei saanud, kuid Kallega autosõit kompenseeris kõik selle ning kui ta meile küüti pakkunud poleks, siis oleksime Luhasoole jõudnud pilkases pimeduses ning kõik see tee selle armsa metsaonnini siin raba keskel oleks jäänud nägemata. Võib-olla ka meie rabasaarele tulemata.

Veelkord – suur aitäh, Kalle!

Need rabad on aga nähtus omaette. Kuidagi eriti armsad ja kodused, eriti eesti. Istud seal rabajärve ääres ja vaatad, kuidas kõik paigal on – otsa ega äärt kuskil ei paista, põhjatul veepinnal peegeldumas kõik mõeldud ja mõtlemata mõtted.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 3 kommentaari

Kahekümne seitsmes päev. Vällamäe

Puhkepäev: teisipäev, 5. november 2013. Läbitud teekond põhiliselt sauna ja tagasi.

Palju rõõmu lihtsatest asjadest

Palju rõõmu lihtsatest asjadest

Peale tippimise tegelesime täna veel arvutamisega ning raalisime välja, et seljataha oleme jätnud 477 km, millest umbes 20 on sõidetud autoga. Päris jõhker. Polnud midagi targemat teha ja kõndisime niisama oma lõbuks 450 km. Normaalne. Emadele-isadele südamerahustuseks ütlen seda, et tervis on korras ja kõik väga hästi. Kes ei usu, võib galerii alt ise järgi vaadata, kuidas silmad säravad – eelolevatel päevadel tekib sinna kindlasti nii mõnigi viide erinevate autorite fotojäädvustustele.

Täna juhtus täpselt üks asi. Peaasjalikult tegelesime elu üle järelemõtlemisega, sellesse tõi korraks vaheldust Kalle, kes meid oma külaskäiguga austas. Päevakangelast polnud mina isiklikult küll enne kohanud, kuid teiste jutte mööda oli tegemist väga muheda tegelasega. Ja täpselt sellise mulje tüüp endast jättiski.

Muidu aga sai tänahommikune kokkuvõte viimaste päevade sündmustest juba vist viimase reede postitusse kirja. Mul on hea meel, et on nii palju toredaid inimesi, keda oma teel kohanud oleme, ja kes spetsiaalselt meile külla on tulnud. Eriti hea meel on muidugi nende viimaste üle. Tõdesime Andrega hommikul, et meil on ikka jumalapalju jumalatoredaid sõpru! Ja iseenesestki mõista on Eestis jumalapalju jumalatoredaid kohti, nii et kui ma praegusel hetkel mõtlen selle peale, et järgmised pool aastat olen jälle siit eemal, on peaaegu nagu kahju…

Peldik tõuseb kohe kanajalgadele ja kõnnib minema maagilisse metsa

Peldik tõuseb kanajalgadele ja kõnnib nelja tuule poole minema

Vällamäe meenutab natuke nukitsamehe filmi, eriti aga peldik, mis täpselt nii välja näeb, et igal hetkel kanajalgadele tõuseb ning nelja tuule poole lihtsalt minema kõnnib.

Matkaplaani sai ka natuke sätitud. Praegu tundub laupäeval olevat Pähnis puhkepäev, kuid kui tõepoolest nii juhtuma peaks, et nädalavahetusel jälle liitujaid on oodata, siis on seal tegelikult mänguruumi. Nii et antagu aga ainult märku!

Meie lõpetame siin sellega nüüd oma nutitelefonitippimiseralli ning tegeleme sellega, millega siin tegelema peaks. Passime tühja pilguga tulle ning kui viitsime, lähme sauna. Homseks lubab, üllatus-üllatus, jälle vihma. Sinnamaani on aga soe tuba, puud praksuvad kaminas ja viimastest päevadest nii palju positiivset energiat, et kõigile selle eest üks suur aitäh!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Kahekümne kuues päev. Kirikumäe – Vällamäe

Esmaspäev, 4. november 2013. Läbitud teekond 21 km Kirikumäe metsaonnist ümber Kavadi järve Vällamäe metsamajja.

Kõige vihmasem matkapäev

Kõige vihmasem matkapäev

Hommikul silmi-kõrvu avades ma peaaegu ei uskunud seda, mis õuest kostus. Tegemist oli esmaklassilise tormiga, mis palju kurikuulsale St. Jude’ile vähemalt siin Kagu-Eesti nurgas küll eriti millegagi alla ei jäänud. Pigem kippus üle lööma.

Öö oli olnud küllaltki seiklusrikas, eriti Andrel, tundus. Katus tilkus läbi, sellega ta öösel sõdis. Hommikul sisustasime oma aega peamiselt sellega, et otsisime metsa alt oma asju taga, mis tuul omasoodu ringi oli pillutanud nagu loomise loos sirjelind oma poegi. Tuulemühin oli ikka väga sünge, sekka ladistas veidi vihma, mis koostöös tuulega igast sajast ilmakaarest pritsida võttis.

Meie suureks rõõmuks või kurvastuseks, polegi päris täpselt kindel, oli aga torm, mis järve lainetama lükkas, nii et lausa vahujänesed peal, lõunaks põldude ja metsade vahel üsna maha rahunenud ning päeval saime testida moodsa matkavarustuse vihmapidamist märksa tagasihoidlikemais tingimusis.

Jätsime hüvasti Tarmo ja Marisega ning jätkasime viimaste vaprate tööviilidega (Andy, Jaanus ja Aleks, kuna mul nvn tööd/kodu nagu eriti pole, nagu juba motomatkajatega varem selgeks oli saanud) meie püha üritust. Eriti ei jõudnud nagu hoogu sisse saadagi, kui isand Sikk meid kuskil põlluvahel jälle kinni püüdis ja pakkus, et viskab meid ettepoole ära, et me raja põnevamat poolt ikka päevavalges uudistada jõuaks ja igav kruusatee/asfalt kiirelt minevikku kaoks. Viimastest postitustest on ilmselt juba üsna selge, mis me sellest arvasime ning nii oli meil ka selle päeva keskmine matkamise kiirus inimvõimete piire kombates küllaltki operatiivne.

Uudistab mõisaparki internetivahendusel

Uudistab mõisaparki internetivahendusel

Uudistasime Uue-Saaluse mõisparki ning kaalusime tõsiselt Kavadi järvele kahe ringi peale tegemist, et igaks juhuks mitte liiga vara kohale jõuda. Lõpusirgel avastasime ühel hetkel, et saunani on jäänud alla kilomeetri, kui puudevahelt astus meile vastu taaskord isand Sikk isiklikult, sigaret suunurgas, kavala muigega aru pärimas, kuidas siis järve ääres oli. Ilus oli ja oli kindlasti väärt minemist. Mis sealt edasi sai, oli aga see, et olgugi, et saun tundus olevat juba käegakatsutav, keeras matkarada nüüd juba jälle alpinisti juhtimisel ikka kuhugi vasakule mäkke ära ja selle asemel, et minna kõige otsemat teed pidi sauna, vallutasime mõlemad Vällamäe tipud (kes pole kursis, siis tegemist Eesti kõrgeima künkaga jalamilt mõõdetuna) ja tatsasime veel mööda mäge ringi kuni ühel hetkel sellele mäele tõenäoliselt juba seitse ringi peale olime teinud ning saunalootused juba üsna kustumas olid ning vaim vaikselt külmööbimiseks ettevalmistusi tegema hakkas.

Eesti suhteliselt kõrgeima mäe tipus

Eesti suhteliselt kõrgeima mäe tipus

Okei. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, aga kuna ma praeguseks hetkeks olen umbestäpselt terve tänase päeva blogitippimisega oma hetki sisustanud, siis vahepeal tuleb ju oma elu ise põnevaks teha. Kohale jõudsime mäeretkelt parajasti pimeduse saabudes ja saun oli selleks ajaks peaaegu valmis.

Sai saunatatud. Sai peale sauna ojas käidud. Sai maailma asjad ära arutatud. Ja võib-olla sai midagi veel tehtud, aga rohkem ei mäleta ja fantaasia sai siinkohal ka otsa, sest ma olen ametlikult ära kirjutanud neli postitust, jäänud ainult tänane. (Hurraa!!) Õhtu saabudes saatsime Tallinna poole teele ka viimased sõbrad, kes teel umbes kakskümmend kaks peatust tegid, sest uni niitis, ja tõmbasime nädalavahetusele koos kolmanda matkaetapiga ametlikult joone alla. Punkt. Järjejutt jätkub järgmises postituses, kust võib lugeda tõenäoliselt seda, kuidas me nutitelefoniga tippimise MM-iks valmistusime ja kuidas elu ikka endiselt päris tore on.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 7 kommentaari

Kahekümne viies päev. Make – Kirikumäe

Pühapäev, 3. november 2013. Läbitud teekond 19 km Make lõkkekohast läbi Vana-Vastseliina linnamäe ja Vastseliina Kirikumäe metsaonni.

Laager Make müüri all

Laager Make müüri all

… ja nii see pühapäev äraoodatud saigi. Make hommikul nagu eriti midagi äraütlemata põnevat ei juhtunudki. Kõik oli endiselt üsna märg. Eelmisel hommikul oli tootearendusosakond taas tööpostil olnud ning veevärgiga telgi ära leiutanud, too aga demonstreeris Make hommikul praaki. Mõte oli küll geniaalsena tundunud, kuid sealjuures tuleb tähele panna, et kui platypuse voolik tõmmata telgiukse vahelt sisse, siis peab peale passima, et huulik padja alla ei satuks. Muidu juhtub see, mis sellisel juhul ikka juhtub. Uputus. Nii suutiski Andre omale hommikuks peaaegu vesivoodi tekitada.

Oma suureks üllatuseks leidsime teiselt poolt müüri ka trepi, mis üles müürile viis. Õhtul oli ainsa võimalusena tundunud püstloodis mööda kuusejuuri ülesronimine, mida loomulikult ka agaralt transporditeena kasutati, kui tarvis oli saateautost midagi vähem- või rohkemtähtsat ära tuua. Igal juhul seda treppi mööda meil sel päeval ka matkatee jätkus. Müüri peal saatsime Alari selleks päevaks koju, Andre koos Marisega Kirikumäele ning panime ise nelja tuule suunas ülejäänutega leekima.

Saab ka nii

Saab ka nii

Päeva esimene pool kulges endiselt mööda Piusa ürgoru matkarada kuni Vana-Vastseliina linnuseni. Teel alt orust üles linnamäeni tõkestas meie rada võimas kuusk, mis põhimõtteliselt üsna täpselt trepi keskel olevast katusega puhkekohast latvapidi aknast tuppa oli suutnud kukkuda. Esimesed ronisid üle, järgmised aga leidsid, et võiks ju seltsimehelikult kasulikud olla ja kuuse pooleks saagida. Mõeldud-tehtud. Millega aga ilmselgelt ei arvestatud, oli liiga palju jõudu ja gravitatsioon, mistõttu umbes poole saagimise peal Andrei sae lihtsalt pooleks murdis. See aga teda ei takistanud ning sai see kuusk ka ilma sae käepidemeta lõpuni läbi viilitud. Seisvate ovatsioonide saatel vinnati latv teisele poole treppi ära ning viimased said inimesekombel trepist üles astuda.

Mäe otsas ootas meid linnus, kus püüdsime korraks kinni ka veel Ringi seltskonna, kes taas oma teleporteerumise võimeid näisid olevat kasutanud, sest no sellel hommikul startisime meie küll enne neid. Vana-Vastseliinas jätsime hüvasti Edgari, Linda, Uku, Vudi ja teiste sügismatkalistega, keda kuskil läheduses saun pidi ootama ning astusime Vastseliina poole edasi.

ZT

ZT (umbes pooled meist)

Mõned head kilomeetrid astutud, möödusime tee ääres seisvast Hiluxist, sees üsna stoilise ilmega ohutusvestis tüüp. Peaaegu olime juba autost mööda astunud ja mokaotsast tere öelnud, kui too akna alla keris ja arvas, et no võib-olla ei ole tegelikult kõige parem aeg hetkel seda konkreetset teed mööda edasi minna. Jahiliin on iga hetk metsast välja jõudmas ja einoh, tegelikult põhimõtteliselt võib ilma pikema jututa kuuli saada. Nii me seal seisime kahe variandi ees: oodata, kuni põder käes, või hüpata kasti ja lasta end kolm kilomeetrit edasi sõidutada. Et paar päeva tagasi oli autotranspordiga juba kuradile sõrm ära antud, mõõdeti sellele kohe järgmine jupp lisaks ja nii oli tol päeval meie matkamise keskmine kiirus 70 km/h. Vinnasime kotid kasti ja sukeldusime ise neile järele, kes salongi ära ei mahtunud. Lahtisest tagaluugist nägime alustuseks rebasepoissi, kes küll õnneks tol päeval ilmselt eluga pääses, ning nii kümmekond jahimeest, püssid laskevalmis iga poole kilomeetri tagant äraootavalt üles rivistatud ainiti metsa poole passimas.

Matkalõuna

Matkalõuna

Vastseliinas võtsime nõuks kohaliku tankla ette laager püsti lüüa ning see koht kabanossidest tühjaks süüa. Kes Ütles Vorst oli end sujuvalt mustast halli habemega koerast kurjakuulutavalt mustaks kassiks digimuundanud ning nuias vaikse näuga igaühe käest süüa välja. Täiendasime varusid ning tõttasime viimast seitset kilomeetrit astuma, mis kiirelt ning meeleolukalt õhtuhämarusse kadusid.

Kirikumäe onn oli üks väga armas metsaonn suure veranda ning õdusa toauberikuga, mis küll, nagu hiljem selgus, nii tuult kui vett mõne nurga alt ikka sisse lasi. Väike fotosessioon Ivani kalendriprojekti tarvis, mulle uued patsid ning Külli ja Ivaniga jätsime selleks korraks jumalaga. Teised aga rääkisid end Andrei eestvõttel esmaspäevaks töölt vabaks ja matkasid meiega Vällamäele sauna välja, sellest aga lähemalt järgmises postituses.

Selle õhtu vaieldamatu kulminatsioon oli aga kiigelaulunelik Marise ja Andre eestvedamisel. Kiikusime, lõõritasime setu ja muid regilaule ja ise ka päris hästi ei uskunud, kuhu me sattunud olime. Võimas! Hiljem jõudis logistika- ja varustusmeeskond Küllivani saatmiselt tagasi, segasime kokku taaskordse mõistatusliku metsamöga eelmisel õhtul üle jäänud riisist ja muust ettejuhtuvast ning keerasime kerra ära, õndsas teadmatuses järgmisel hommikul ees ootavast…

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 2 kommentaari

Kahekümne neljas päev. Piusa – Make

Laupäev, 2. november 2013. Läbitud teekond 23 km Piusa lõkkekohast üle Härma müüri ja läbi lõkkekoha Make müüri all asuvasse lõkkekohta.

Võhandu jõe ääres

Võhandu jõe ääres

Hoolimata lühikeseks jäänud ööst, oli hommik täiesti tavalist matkarütmi. Äratus kell kaheksa, telgist välja kell üheksa. Vihma enam ei sadanud, kuid kõik oli üsna märg. Külli üllatas meid ebatraditsioonilise matkahommikusöögiga ning nii me teist hommikut järjest kondenspiimast pääsesimegi, seekord siis kodujuustu ja hapukurgi näol. (Aitäh, Külli, innovaatilise lähenemise eest ning aitäh, Aleks, kurkide eest!) Karu menüüs oli tollel hommikul veel üks üleelusuurune habanero chillipipar, kes selle silma pilgutamata poolkogemata väikese paprika pähe pintslisse pani nagu eelmisel õhtul Aleks ühe õnnetu päevakoera. Talus ta seda õnneks üsna vapralt ning peale paari luksatuse, vargsi poetatud pisara ning tulipunase näo nagu erilist muud reaktsiooni me ei registreerinudki. Ju siis söövad Karud tõepoolest kõike, Aleksitest üleüldse rääkimata.

Saime siis lõpuks oma laagri kokku ja stardivalmis ja leidsime üsna suures hämmingus, et Ring oli sellega, vaata, et rutem hakkama saanud. Surmagrupp muidugi tiksus veel laua ääres või lausa telkides ja sinna nad meist ka jäid, esitades hiljem meid veelgi suuremasse hämmeldusse jättes korduvalt meist ette jõudmise trikke. Kuidas see võimalik oli, seda keegi ei tea – kahtlustasime neid kohe teleporteerumise suhtes.

Kuidas mitte matkavarustuse pärast lolliks minna

Kuidas mitte matkavarustuse pärast lolliks minna

Kuidas Ring oma söögid tehtud said, oli ka üsna müstiline. Kokanaadi varustusse kuulus nimelt kolm süsimustaks tahmanud pange, millega edukalt kõik söögid lõkke peal tehtud said, hoolimata konstantsest hämmingust peakoka näol, kes vahepeal üsna p*****lt tatart ühest pangest teise tõsta võttis. Aastatepikkune traditsioon ilmselt. Võib-olla on vajalik ennast lihtsalt õigesse konditsiooni juua ja küll siis kõik asjad loomulikust tulema hakkavad? Igal juhul olid nad oma pangedega väga osavad ja see tekitas teatavat kadedust.

See päev läheb ilmselgelt ajalukku ka kui the ultimate matkapäev. Kõige matkam matkapäev. Oma kümne aasta pikkuse matkaajaloo taustal mõtlesin, et läbilõige Eesti looduskaunitest kohtadest peaks nagu olema. Nähtud rabasid ja soid, pankrannikut ja liivakivipaljandeid, saari ja mererandu, suuremas ja väiksemas seltskonnas, nii suvel kui talvel, s***st suusailmast ja kõikvõimalikest võpsikutest rääkimata. Laupäevane matkamine aga lõi kõik üle. Ma ei oodanud, et Eestis sellist maastikku, üsna metsikut ja mägist ja kahtlemata väga meeliülendavat nii palju on.

The ultimate matkapäev

The ultimate matkapäev

Piusa ja Obinitsa metsadesse peab veel jõudma. Ilma isand Sikuta poleks me ilmselt nii põnevaid radu omal käel avastanud, sest tee läks ikka ilma naljata vahepeal pea püstloodis nii üles kui alla ja igas muus suunas muidugi ka. Võpsik oli ehe ja vaated kaunid, ametlik matkarada ei hakka aga kahjuks või õnneks ilmselt mitte kunagi neid radu pidi kulgema. Aga eks näis.

Eesti kõrgeima, 43-meetrise Härma müüri all tegime lõunapausi ning sealt edasi matkasime juba käsikaudu. Ring suutis meile kuidagi oma operatiivsusega jälle koti pähe tõmmata ning päeva teine pool leidis meid kõrguselt kolmanda, Make müüri alt vihmas laagrit pidamas.

Make on üsna avastamata koht – liivakivipaljand tõuseb püstloodis tähtede, ei, khm, siinkohal siiski pilvede poole, all armas lagendik, kuhu kõik need telgid üsna hõlpsalt ära mahtusid ning ruumi jäi veel ülegi. Õhtusöök pintslisse pandud, lõbustasime end varjuteatriga taevasse kõrguval seinal. Selle teatriga sai aga enneolematult palju nalja – kujutage ise ette, mida annab ette võtta 16-meetrisel liivakiviseinal hunniku väga efektiivsete taskulampide ja paljude totrate mõtetega! Et sadu meil võita ei õnnestunud, jäi laupäevaõhtu tähistamine eelmisele kõvasti alla. Ringi see aga ei näinud häirivat.

Varjuteater Make  müüril

Varjuteater Make müüril; pildil ainult publik, sest fotograafid olid ametis teatritegemisega

Laupäev ütles hüvasti ka Karule, keda eelnevad kalastusplaanid mujale kutsusid. Ega ta eriti minna tahtnud, aga näe, ei õnnestunud meil ka ta paarimeest ära rääkida meile seltsiks jääma. Õlled, mis suvalisse kohta maanteesilla alla peidetud, tänutäheks meie kuulsale matkajuhile, on ilmselt endiselt seal.

Hilisõhtu saabudes leidis tee laagriplatsini ka surmagrupp, tuntud ka kui loominguline kollektiiv “Õnneseen”, kes tee pealt omale peo leidnud ning, mis seal salata, ka matkaraja äärde jäävate puude toetamine hammustab oma lõivu õhtusse jooksvast ajarattast.

Vihmast omajagu tüdind, kutsus magamiskott juba ammu pühapäeva ootama…

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Kahekümne kolmas päev. Lõunalaagri – Piusa

Reede, 1. november 2013. Läbitud teekond 15 km Lõunalaagri lõkkekohast Piusa lõkkekohta.

Postkaardivaated Piusa lähistel

Postkaardivaated Piusa lähistel

Eile õhtul sai siis esimest korda natuke pettust tehtud ja Poogandilt Lõunalaagrisse autoga sõidetud. Ei ole uhke selle üle, aga eriti kurb ka vist mitte. Igasugused rekordid on nvn ammu püstitatud.

Tänane päev oli selline teistmoodi. Alates sellest, et hommikul üllatas Alar meid soolase tatrapudruga, mis oi kui hästi maitses peale kolmenädalast hommikust kondenspiimalaksu. Asusime siis teele ning selgus, et Andre on ka täna igaks juhuks saatemeeskonnas. Kõnnitud sai 15 km, kuid seda vaid 3 tunniga, keskmine kiirus üle 5 km/h. Juhtus see nii, et Alar, pikk mees, läks oma “rahulikus tempos”, ma ei saanud ju ka alla jääda. Oleks ta natuke kiiremini pidanud heaks astuda, oleks ma vist jooksma pidanud. Igal juhul oli tegemist kiire ja efektiivse spordipäevaga, mille üle mul siiralt hea meel oli.

Käigult sai ümber tehtud ka nädalavahetuse matkaplaan, taas. Nimelt otsustasime jääda täna Piusale ja minna homme Make müürile, sest nii juhtub see, et meil avaneb võimalus homme ka reaalselt näha kogu seda kaunist loodust, Piusa jõe ürgorgu ning kõike muud huvitavat, mis tee peale peaks jääma, mitte nagu eile, kus sai uimerdatud Luigel kuni kella kaheni päeval, et siis Mustoja maastikukaitseala pimeduses nautida. Nii. Ja siis ülehomme liigume Make müürilt Kirikumäe metsaonni ja alles esmaspäeva õhtul jõuame sealt Vällamäele – nii et siis kokkuvõttes oleme jälle ühe päeva võrra nihkes oma plaanidega.

Aga tänasest veel.

Audiotunnel

Audiotunnel

Koidula piiripunkti lähedalt läks matkatee Piusa poole mööda vana raudteetammi – seda, mis mõned aastad tagasi korraks üle Venemaa piiri läks, et seal Valga poole pöörata. Kiviklibus kõndimine oli kohati veidi keeruline, kuid üldiselt ikkagi palju ägedam, kui maanteel kõmpimine. Kus tamm rohtu oli kasvanud, sai täitsa mõnusalt astuda.

Kuskil tammi keskel asub selle all suur, endise vabariigi aegne raudteetunnel. See on tõsiselt kapitaalne ehitis, pea kümne meetri kõrgune ning saja meetri pikkune võlvkaar. Asja tegi eriti ägedaks selle tunneli akustika – kui keegi tunneli ühes otsas midagi tasakesi räägib, siis on seda tunneli teise otsa kuulda lausa paremini kui neile, kes rääkija kõrval seisavad. Kui silmad kinni panna, on võimatu aru saada, kuskohas teine räägib – kas tunneli teises otsas või otse selja taga. Väga vinge koht igatahes.

Männi võtsin kaasikusse pildi tarvis ise kaasa

Männi võtsin kaasikusse pildi tarvis ise kaasa

Kohale jõudsime Piusale kella neljaks. Et puid ei olnud, varusime neid siis metsa alt omale hunniku kokku valges veel. Poisid käisid poes ja hiljem nautisime juba head-paremat kraami, mis nad sealt tõid. Siis aga juhtus selline naljakas asi, et hakkas päise päeva ajal vihma sadama. No okei. Päev oli muidugi juba läbi. Igal juhul leidsime, et no märjaks ka ju ei taha saada ja kolisime telki ära, kuna selle hetkeni, kui “massimatkajad” kohale pidid jõudma, oli julgelt veel neli tundi aega. Mida me sel hetkel aga veel ei teadnud, oli see, mida “massimatk” endast tegelikult kujutab.

Istusime telgis ja maitsesime hansat, kuni keegi telgi uksele koputas ja Hendrikut nõudis. Hendrikut meil ei olnud. Jälgisime siis läbi telgi akna, kuidas võõrad tegutsesid, vihmas telki püstitasid ja mõtlesime isekeskis: “Kes ta on, kes ta on? Mis ta nimi, mis ta amet? Järsku kaugelt sugulane? Astus sisse, nüüd ei saa tast lahti…” Saanud nad siis telgi püsti ja meie alustatud lõkke üles putitanud, ei pidanud uudishimu minus enam vastu ja läksingi uurima, kellega tegu. Selgus, et Edgar ja Linda. Tundusid igati toredad tüübid ja saime päris kiiresti jutule.

Muuhulgas tuli välja, et kui aasta tagasi detsembris Juminda poolsaarel termoperverte sai mängitud ning Mattias oli mõelnud, kas ta meiega liitub või jaa… No ta ei liitunud, sest läks hoopis Kauri ja Edgariga metsa. Vot nii väike on maailm.

Muuhulgas tuli veel välja, et olime massimatkamist VÄGA põhjalikult alahinnanud. Kui mina rääkisin Edgarile, et meid tuleb täna kaheksa tükki veel, arvates, et meie kolm pluss nemad kaks pluss meie kaheksa liitujat saab olema üks rahvarohkemaid matku, kui kunagised Roheliste rattaretked välja arvata, siis ei teadnud ma veel ülejäänud… kolmekümne kolmest (!!!), kes sellel hetkel juba peaaegu kohal olid. Ja nii juhtuski, et meie massimatkast kujunes isand Siku juhtimisel järgmiseks paariks päevaks pea viiekümnepealine jõuk ääretult toredaid loodusesõpru Zombikad à la Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering pluss üks väga vapper matkakuts, a.k.a. Kes Ütles Vorst, ja seda täiesti juhuslikult ja jumalakogemata.

Vudi

Vudi

Ja sellel hetkel ei saanud see õhtu peaaegu et enam toredamaks minna. Ring oli üsna pea kohal. Andrel, kes kunagi ka ise Ringi ridadesse kuulunud, oli ilmselgelt hea meel (ja ma arvan, et see on siinkohal väga tagasihoidlik lähenemine asjale). Minul oli hea meel, sest isegi olin Tartus korduvalt neid Ringi sügismatkade plakateid seina peal näinud ja mõelnud, et peaks vaatama, millega need tüübid tegelevad.

Sotsialiseerusime siis ja aeg lippas omasoodu ning üsna pea oli kohal ka ZT armee (Tere, Külli, Ivan, Andy, Jaanus, Karu, Aleks, Tarmo ja Maris!!). Ja noh, loomulikult sai see õhtu veel toredamaks minna. Pidu kestis kella neljani ja suurt (jälle)nägemisrõõmu jätkus kauemakski. Te ei kujuta ette, KUI tore on näha sellistes kogustes uusi ja vanu sõpru peale seda, kui pole viimased kolm nädalat praktiliselt mitte kedagi näinud.

Etteruttavalt võin öelda, et praegu Vällamäel tagant järele viimase nelja päeva postitusi kirjutades, sest nädalavahetusel oli ilmselgelt palju muud teha, selle asemel, et ninapidi telefonis istuda ja sõrmeosavust harjutada, pean tõdema, et elu on põhimõtteliselt lihtsalt täpselt selline, nagu vaja, ürgvõimas kummaline tee. Õnnelik, ja rohkem polegi vaja.

Aga kerin nüüd paar päeva tagasi ja vaatame, mis veel põnevat noil päevil aset leidis.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 3 kommentaari

Seitsmeteistkümnes päev. Peri – Leevi

Laupäev, 26. oktoober 2013. Läbitud teekond 20 km Peri lõkkekohast Leevi lõkkekohani.

Motomatkajad

Motomatkajad

Tujurikkujat parafraseerides:
– Halloo, kes meist siin kuiv on?!
– Mina mitte!!

Jõudiski siis tänase päeva näol kätte see, mida viimased kaks nädalat oodatud sai – põhimõtteliselt sadas päev läbi. Ja kõvasti. Hommikul taevasse vaadates oli kõik nii ühtlaselt hall, et kui üldse kunagi miskit hall on olnud, siis sai see kah vastavalt sellele hommikusele taevale ümber defineeritud.

Hommik läks kiiresti, pakkisime oma telgid kokku ning olime pool 11 stardivalmis. Umbes kell 11 pidi hakkama vihma sadama ja täpselt nii ka juhtus. Vihm läks muudkui tugevamaks ja nii sadaski sujuvalt kuni lõunani välja. Sai siis astutud, Perist mööda,  põhiliselt mööda kruusateid. Et vihma sadas, oli tempo kiire, väga pausitamist ei olnud.

Peale Perit möödus meist kolm mootorratast, ühe tagaistmel vilksatas justkui telk. Tegime siis endamisi nalja, et näe, kah matkateel. Küllap alustasid täna, erinevalt meist, kellest osa juba enam kui kaks nädalat teel olnud. Mõni aeg hiljem kohtasimegi neid teel, kui viimased pausi pidasid, ja tuligi välja, et ongi matkateel. Alustatud oldi küll juba eile. Vahetasime siis muljeid ja kuulsime, et noil ratastel oldi käidud hiljuti ka lausa Iraani külje all, Armeenias ja Gruusiaski.

Veel saime kuulda, et tegelikult oli neid rohkem, saba aga oli Põlvas linnavahel tagant ära kadunud. Jätkasime siis oma teed ja mõne aja pärast sõitiski meist koguni üheksa ratturit mööda. Tervitused siinkohal Raulile ja tema kompanjoonidele.

Natuke peale rattureid võisime üle põllu lippamas näha kolme kitse, valged tagumikud helkimas. Ja varsti peale seda otsisime meeleheitlikult katust, mille all lõunat pidada võiks. Leidsimegi. Saarjärvelt. Märjad riided kuivade vastu vahetatud ja kõht täis söödud, asusime taas teele ning päeva teine pool ei peitnud endas peaaegu üldse vihma. Praegu küll jälle pritsib midagi taevast, aga see selleks. Kahju ainult, et Andre kuskil kaugel autoga müttab ja matka nautida ei saa.

Päeva teine pool viis läbi toreda männimetsa ja nii mõnestki väga liivasest tõusust üles, nii et igakord mõtlesime ikka nende ratturite peale ja et kui palju nalja neil võis saada sealt ülessaamisega.

Täna ja 10 aastat tagasi

Täna ja 10 aastat tagasi

Leevi lõkkekohta jõudes avastasin enda rõõmuks ja üllatuseks, no siin ju ka varem käidud, küll tiba enne, kui siia RMK lõkkekoht sai. Pea 10 aastat tagasi, võib öelda, et oma esimesel päris talvisel matkal. Ja siinkohal siis tervitused Priidule, Mardile ja Henrile. Tookord sai siis ööbitud siinsamas lähedal astangu all, testitud 25-kroonist kirvest, mis oma hinda igati õigustas, ning matkatud mööda Võhandut Mustjärve äärde, et sealt varahommikul Tallinna poole tagasi rongile minna, sest tollal polnud ju kellelgi varustust, mis oleks kutsunud teist ööd metsas mööda saatma.

Täna aga saatsid meie õhtut siin kaunid ja nukrad Jaapani muinasjutud. Kell on alles 8, aga meil juba kõik tehtud, nii et tundub, et täna tuleb öörahu varakult. Selles suhtes võib öelda, et vihmased päevad on väga operatiivsed – kõik asjad saavad väga kärmelt tehtud.

Ning vihma vaid sadas ja sadas…

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Üheteistkümnes päev. Kaiu – Kukemetsa

Kolmapäev, 20. oktoober 2013. Läbitud teekond 22 km Kalamehe lõkkekohast Kaiu järve äärest Kukemetsa metsaonni.

Hommik Kaiu järve ääres

Hommik Kaiu järve ääres

Kätte on jõudnud need ajad, mil hommikuti tuleb hambapastatuubi pasta kättesaamiseks taguda, pigistamisest ei piisa. Ehk siis ilmad on karged. Ärkamine võttis veidi rohkem aega kui tavaliselt ja magamiskotist välja ronimiseks tuli koguda pisut tahtejõudu. Aga hommikuste joogaharjutuste tegemisega sai keha mõnusalt soojaks. Puder ja kohv sisse kallatud, jätkasime matka, täna siis Kristeliga kahekesi. Võiks öelda, et päev oli täna peaaegu sajaprotsendiliselt parem kui eilne. Ilm oli ilus – külm, kuid päikseline ja maastik ning loodus kordades ilusam ja huvitavam. Lõpuks olime metsas. Samal ajal kui meie Kristeliga matkasime, sõitis Andre autoga ringi ja ajas asju – tegi niisama tööd ja käis poes ja apteegis. Kohtusime uuesti lõunapausiks, mis täna üsna hilisel ajal aset leidis.

Teekond peale lõunat

Teekond peale lõunat

Peale lõunat jäi meil veel kõndida umbes 7 km. See möödus päris kiirelt. Kui me Kukemetsa onni jõudsime ootas meid ees lausa kaks lõket! Üks väljas ja teine onnis sees. Katusealuse all põles ka tormilatern…  Romantika missugune. Valisime siis neist kahest lõkkest mugavama ja läksime onni. Õhtusöögiks keerasime kokku makaroni-konservi-oa-tomati-oliivi-roa, mis oli lihtsalt imeline. Ja nüüd pole muud kui magama keerata – siis on  kõik esmased vajadused rahuldatud ja elu ilus.

Head ööd kõigile – me lõhume nüüd veidi puid ja lähmegi magama.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmas päev. Tamme – Oostriku

Laupäev, 12. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Tamme lõkkekohast läbi Koeru Oostriku lõkkekohani.

Hommik Tamme lõkkekohas

Hommik Tamme lõkkekohas

Tänane päev sai tituleeritud kõige ilusamaks matkapäevaks.

Päev algas taas kõikematvas udus, mille alt ilmutas end härmatisepoiss, millest omakorda tegime järelduse, et öö oli olnud külm. Päev see-eest oli taas väga palavalt päikeseline ning õhtuhakk tervitas meid maalilise 360-kraadise, täiesti ebamaises valguses päikeseloojanguga.

Tegelikult möödus päev väga kiirelt, sest seltskonda oli palju. Hommikul lõbustas meid Jon, kes oli meile külla tulnud vaid üheks ööks, ning pidi täna lõunaks Koerust bussile saama. Kuna hommik möödus meil taas uimerdamise ja sissemagamise tähe all, siis teelemineku ajaks oli meil juba päris kiire ja me otsustasime, et LÄHME. Andmine oli korralik ja pea pool päevateekonda sai käidud nagu niuhti. Jon kappas ühel hetkel eest ära, et ikka bussile jõuda, ja jõudiski.

Enne Koerusse jõudmist sai arutatud paradiisi mõiste ja elysiumi etümoloogia üle.

Koeru oli sügiseselt ilus, väike rahulik kohake. Aga koeru oli Koerus küll vähe. Enne oli ja pärast oli, aga Koerus eneses koperdas vaid üksik kass. Peale mainitud hiireküti oli seal veel väga ilus kunagine kõrts-postijaam.

Lõuna sai tehtud traditsiooniliselt põlluservas traktorigaraaži ees.
Üsna äkki aga ilmus meie kõrvale Toomas, kelle jalgrattale oli suurelt kirjutatud “Matkapesa”, mis meis kohe huvi äratas. Vestsime pikalt juttu ning saime Toomaselt põhjaliku giiditeenuse. Tee kõrvale jäi Koeru telemast, mis on (jalamilt mõõdetuna) Eesti kõrgeim ehitis, kõrgusega 349,5 meetrit.

Saime ka palju muud Järvamaa elu-olu ja Toomase enese matkaettevõtluse kohta teada, lisaks ka kohalikku kultuurilugu. Toomas lubas meiega paari nädala pärast ühineda ning ehk ka kitarri kaasa võtta. Ootame.

Meie ajutine teejuht teadis pajatada veel „Prohvet Maltsveti” prototüübist, kes siin paigus elanud (kodanikunime peab asjaosaline ise kommentaaridesse kirjutama, seda mälu kinni ei pidanud), ning et ka härra Hillar Palamets end selle kandi meheks peab.

Kõige kaunim päikeseloojang

Kõige kaunim päikeseloojang

Teed mööda edasi minnes jõudsime Norrasse. Tegelikult küll Norra külla, kus asub Norra mõis ja Norra allikad. Norra mõis on nime saanud mõisniku von Knorringu järgi, kelle nimi eesti keeles mugandus Norraks. Võite pakkuda, millega Knorringute järeltulijad Saksamaal tegelevad. Vihje – matkalõunasöögid.

Päris päikeseloojangul tabas meid äratundmine, et Norra ja Oostriku on meie lemmikkohad Eestis. Fantastiline paik,  tulge kindlasti vaatama. Eriti sügisesel päikeseloojangul.

Päeva loppedes jõudsimegi Endla looduskaitsealale, ning leidime üles ka Oostriku lõkkekoha. Oostriku lõkkekoht on selline pisikene paigakene otse tee ääres, kuhu heal juhul kaks telki mahub. Õnneks ei olnud siin kedagi ees.

Õhtul külastas meid üks kobras, kes lambi valgusvihus silmi kissitas ja siis mööda teed minema paterdas ning eemal plartsatades ojja kadus.

Tänane öö on pisut soojem kui eelmine ning kotile me nüüd kobimegi. Head ööd kõigile.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Blog at WordPress.com.