Kahekümne kuues päev. Kirikumäe – Vällamäe

Esmaspäev, 4. november 2013. Läbitud teekond 21 km Kirikumäe metsaonnist ümber Kavadi järve Vällamäe metsamajja.

Kõige vihmasem matkapäev

Hommikul silmi-kõrvu avades ma peaaegu ei uskunud seda, mis õuest kostus. Tegemist oli esmaklassilise tormiga, mis palju kurikuulsale St. Jude’ile vähemalt siin Kagu-Eesti nurgas küll eriti millegagi alla ei jäänud. Pigem kippus üle lööma.

Öö oli olnud küllaltki seiklusrikas, eriti Andrel, tundus. Katus tilkus läbi, sellega ta öösel sõdis. Hommikul sisustasime oma aega peamiselt sellega, et otsisime metsa alt oma asju taga, mis tuul omasoodu ringi oli pillutanud nagu loomise loos sirjelind oma poegi. Tuulemühin oli ikka väga sünge, sekka ladistas veidi vihma, mis koostöös tuulega igast sajast ilmakaarest pritsida võttis.

Meie suureks rõõmuks või kurvastuseks, polegi päris täpselt kindel, oli aga torm, mis järve lainetama lükkas, nii et lausa vahujänesed peal, lõunaks põldude ja metsade vahel üsna maha rahunenud ning päeval saime testida moodsa matkavarustuse vihmapidamist märksa tagasihoidlikemais tingimusis.

Jätsime hüvasti Tarmo ja Marisega ning jätkasime viimaste vaprate tööviilidega (Andy, Jaanus ja Aleks, kuna mul nvn tööd/kodu nagu eriti pole, nagu juba motomatkajatega varem selgeks oli saanud) meie püha üritust. Eriti ei jõudnud nagu hoogu sisse saadagi, kui isand Sikk meid kuskil põlluvahel jälle kinni püüdis ja pakkus, et viskab meid ettepoole ära, et me raja põnevamat poolt ikka päevavalges uudistada jõuaks ja igav kruusatee/asfalt kiirelt minevikku kaoks. Viimastest postitustest on ilmselt juba üsna selge, mis me sellest arvasime ning nii oli meil ka selle päeva keskmine matkamise kiirus inimvõimete piire kombates küllaltki operatiivne.

Uudistab mõisaparki internetivahendusel

Uudistasime Uue-Saaluse mõisparki ning kaalusime tõsiselt Kavadi järvele kahe ringi peale tegemist, et igaks juhuks mitte liiga vara kohale jõuda. Lõpusirgel avastasime ühel hetkel, et saunani on jäänud alla kilomeetri, kui puudevahelt astus meile vastu taaskord isand Sikk isiklikult, sigaret suunurgas, kavala muigega aru pärimas, kuidas siis järve ääres oli. Ilus oli ja oli kindlasti väärt minemist. Mis sealt edasi sai, oli aga see, et olgugi, et saun tundus olevat juba käegakatsutav, keeras matkarada nüüd juba jälle alpinisti juhtimisel ikka kuhugi vasakule mäkke ära ja selle asemel, et minna kõige otsemat teed pidi sauna, vallutasime mõlemad Vällamäe tipud (kes pole kursis, siis tegemist Eesti kõrgeima künkaga jalamilt mõõdetuna) ja tatsasime veel mööda mäge ringi kuni ühel hetkel sellele mäele tõenäoliselt juba seitse ringi peale olime teinud ning saunalootused juba üsna kustumas olid ning vaim vaikselt külmööbimiseks ettevalmistusi tegema hakkas.

Eesti suhteliselt kõrgeima mäe tipus

Okei. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, aga kuna ma praeguseks hetkeks olen umbestäpselt terve tänase päeva blogitippimisega oma hetki sisustanud, siis vahepeal tuleb ju oma elu ise põnevaks teha. Kohale jõudsime mäeretkelt parajasti pimeduse saabudes ja saun oli selleks ajaks peaaegu valmis.

Sai saunatatud. Sai peale sauna ojas käidud. Sai maailma asjad ära arutatud. Ja võib-olla sai midagi veel tehtud, aga rohkem ei mäleta ja fantaasia sai siinkohal ka otsa, sest ma olen ametlikult ära kirjutanud neli postitust, jäänud ainult tänane. (Hurraa!!) Õhtu saabudes saatsime Tallinna poole teele ka viimased sõbrad, kes teel umbes kakskümmend kaks peatust tegid, sest uni niitis, ja tõmbasime nädalavahetusele koos kolmanda matkaetapiga ametlikult joone alla. Punkt. Järjejutt jätkub järgmises postituses, kust võib lugeda tõenäoliselt seda, kuidas me nutitelefoniga tippimise MM-iks valmistusime ja kuidas elu ikka endiselt päris tore on.

Kahekümne viies päev. Make – Kirikumäe

Pühapäev, 3. november 2013. Läbitud teekond 19 km Make lõkkekohast läbi Vana-Vastseliina linnamäe ja Vastseliina Kirikumäe metsaonni.

Laager Make müüri all

… ja nii see pühapäev äraoodatud saigi. Make hommikul nagu eriti midagi äraütlemata põnevat ei juhtunudki. Kõik oli endiselt üsna märg. Eelmisel hommikul oli tootearendusosakond taas tööpostil olnud ning veevärgiga telgi ära leiutanud, too aga demonstreeris Make hommikul praaki. Mõte oli küll geniaalsena tundunud, kuid sealjuures tuleb tähele panna, et kui platypuse voolik tõmmata telgiukse vahelt sisse, siis peab peale passima, et huulik padja alla ei satuks. Muidu juhtub see, mis sellisel juhul ikka juhtub. Uputus. Nii suutiski Andre omale hommikuks peaaegu vesivoodi tekitada.

Oma suureks üllatuseks leidsime teiselt poolt müüri ka trepi, mis üles müürile viis. Õhtul oli ainsa võimalusena tundunud püstloodis mööda kuusejuuri ülesronimine, mida loomulikult ka agaralt transporditeena kasutati, kui tarvis oli saateautost midagi vähem- või rohkemtähtsat ära tuua. Igal juhul seda treppi mööda meil sel päeval ka matkatee jätkus. Müüri peal saatsime Alari selleks päevaks koju, Andre koos Marisega Kirikumäele ning panime ise nelja tuule suunas ülejäänutega leekima.

Saab ka nii

Päeva esimene pool kulges endiselt mööda Piusa ürgoru matkarada kuni Vana-Vastseliina linnuseni. Teel alt orust üles linnamäeni tõkestas meie rada võimas kuusk, mis põhimõtteliselt üsna täpselt trepi keskel olevast katusega puhkekohast latvapidi aknast tuppa oli suutnud kukkuda. Esimesed ronisid üle, järgmised aga leidsid, et võiks ju seltsimehelikult kasulikud olla ja kuuse pooleks saagida. Mõeldud-tehtud. Millega aga ilmselgelt ei arvestatud, oli liiga palju jõudu ja gravitatsioon, mistõttu umbes poole saagimise peal Andrei sae lihtsalt pooleks murdis. See aga teda ei takistanud ning sai see kuusk ka ilma sae käepidemeta lõpuni läbi viilitud. Seisvate ovatsioonide saatel vinnati latv teisele poole treppi ära ning viimased said inimesekombel trepist üles astuda.

Mäe otsas ootas meid linnus, kus püüdsime korraks kinni ka veel Ringi seltskonna, kes taas oma teleporteerumise võimeid näisid olevat kasutanud, sest no sellel hommikul startisime meie küll enne neid. Vana-Vastseliinas jätsime hüvasti Edgari, Linda, Uku, Vudi ja teiste sügismatkalistega, keda kuskil läheduses saun pidi ootama ning astusime Vastseliina poole edasi.

ZT (umbes pooled meist)

Mõned head kilomeetrid astutud, möödusime tee ääres seisvast Hiluxist, sees üsna stoilise ilmega ohutusvestis tüüp. Peaaegu olime juba autost mööda astunud ja mokaotsast tere öelnud, kui too akna alla keris ja arvas, et no võib-olla ei ole tegelikult kõige parem aeg hetkel seda konkreetset teed mööda edasi minna. Jahiliin on iga hetk metsast välja jõudmas ja einoh, tegelikult põhimõtteliselt võib ilma pikema jututa kuuli saada. Nii me seal seisime kahe variandi ees: oodata, kuni põder käes, või hüpata kasti ja lasta end kolm kilomeetrit edasi sõidutada. Et paar päeva tagasi oli autotranspordiga juba kuradile sõrm ära antud, mõõdeti sellele kohe järgmine jupp lisaks ja nii oli tol päeval meie matkamise keskmine kiirus 70 km/h. Vinnasime kotid kasti ja sukeldusime ise neile järele, kes salongi ära ei mahtunud. Lahtisest tagaluugist nägime alustuseks rebasepoissi, kes küll õnneks tol päeval ilmselt eluga pääses, ning nii kümmekond jahimeest, püssid laskevalmis iga poole kilomeetri tagant äraootavalt üles rivistatud ainiti metsa poole passimas.

Matkalõuna

Vastseliinas võtsime nõuks kohaliku tankla ette laager püsti lüüa ning see koht kabanossidest tühjaks süüa. Kes Ütles Vorst oli end sujuvalt mustast halli habemega koerast kurjakuulutavalt mustaks kassiks digimuundanud ning nuias vaikse näuga igaühe käest süüa välja. Täiendasime varusid ning tõttasime viimast seitset kilomeetrit astuma, mis kiirelt ning meeleolukalt õhtuhämarusse kadusid.

Kirikumäe onn oli üks väga armas metsaonn suure veranda ning õdusa toauberikuga, mis küll, nagu hiljem selgus, nii tuult kui vett mõne nurga alt ikka sisse lasi. Väike fotosessioon Ivani kalendriprojekti tarvis, mulle uued patsid ning Külli ja Ivaniga jätsime selleks korraks jumalaga. Teised aga rääkisid end Andrei eestvõttel esmaspäevaks töölt vabaks ja matkasid meiega Vällamäele sauna välja, sellest aga lähemalt järgmises postituses.

Selle õhtu vaieldamatu kulminatsioon oli aga kiigelaulunelik Marise ja Andre eestvedamisel. Kiikusime, lõõritasime setu ja muid regilaule ja ise ka päris hästi ei uskunud, kuhu me sattunud olime. Võimas! Hiljem jõudis logistika- ja varustusmeeskond Küllivani saatmiselt tagasi, segasime kokku taaskordse mõistatusliku metsamöga eelmisel õhtul üle jäänud riisist ja muust ettejuhtuvast ning keerasime kerra ära, õndsas teadmatuses järgmisel hommikul ees ootavast…