Posts Tagged With: metsamaja

Kahekümne kaheksas päev. Vällamäe – Saunamaa

Kolmapäev, 6. november 2013. Läbitud teekond 21 km Vällamäe metsamajast, Vaskna järve lõkkekohast mööda üle Suure Munamäe ning läbi Haanja lõkkekoha Saunamaa lõkkekohta.

Teel Munamäele

Teel Munamäele: Alar teeb tempot ja Kristel sibab rõõmsalt kaasa

Päris vara hommikul käis maja juures laamendamas üks kohalik kass. Lärm oli nii suur, nagu oleks brigaad nupust nikastanud jõutõstjaid üritanud maja palkhaaval koost lahti võtta. Kargasin uksest välja ning üks kiisumiisu putkas kraavi, kuhu silmade põledes jõllitama jäi. Õnnetu loom oli kogu selle kisa-kära peale vaid meie või pintslisse pista jõudnud. Oleme nüüd võitud.

Kui välja arvata see, et ilm oli taas selline eestimaine udu-niiskus-vihm-jms kompott, oli kõik muu igati kena. Udusse uppuvad künkad, metsatukad siin-seal… Mis ma ikka seletan, tulge ise parem vaatama. Eelmisel õhtul oli meiega taas liitunud Alar, kes meile teed juhatas ning oma pika sammuga tempot tegi. Kristel sibas rõõmsalt kaasa, mina lonkisin veidi tagapool – jalg tegi ikka veel veidike haiget, eriti neil järskudel Haanjamaa nõlvadel.

Üles Munamäele viis mõrvartõus. Nii poisid, täiskiirusel Tehvandi tõusust üles, aga ühe jalaga! No ma mõtlesin, et sinna ma suren – tõus igati oma nime väärt. Vasak jalg oli lihtsalt karguks all, vaid parem vinnas mäkke. Ausalt, kui see matk läbi saab, on parem jalg paks kui tõsine tammepakk, vasak säärane peenike kõrreke. Ma üritasin seda pilti ette kujutada, ei olnud nii hirmus äge.

Suure Muna kohviku menüü põhielemendid. Foto kohviku FB leheküljelt: Jonijon

Suure Muna kohviku menüü põhielemendid. Foto kohviku FB leheküljelt: Jonijon

Munamäelt alla tulles jääb kohe tee lõppu üks väike ning imearmas kohvik – Suure Muna kohvik. Tegime kohvikule kaks ringi peale, sest seest paistis kaminas tuli ning me olime veendunud, et keegi seal sees ju ometi peab olema. Ust aga polnud nagu eriti kuskil. Lõpuks oli majarahval vist juba natuke naljakas, et mida nad seal kolistavad ümber maja käia nagu kuutõbised ja kas uudishimust meie vastu või hakkas neil meist lihtsalt kahju, sest vihma loomulikult ju sadas, tehti uks lahti ja lasti meid tuppa sooja nagu ennetähtaegseid mardisante. Algul muidugi eriti ei tahetud vist lasta, kahtlased tüübid sellised, ja üleüldse on kohvik avatud ainult nädalavahetuseti, meil aga oli… pole päris kindel, aga nädalavahetus üsna tõenäoliselt mitte. Lisaks oli Alar neile kahtlaselt tuttava näoga muidugi.

Vastu võttis meid uksel monsieur JoniJon isiklikult, setu oma prantsuse maiustustemeister. Leti taga oli hiiglama armas tüdruk, kes meile naeratas ning kommi ja kohvi jagas. Kahjuks ei jõudnud me küsida ta nime.

Tegemist väga toreda kohvikuga, mitte selline külapoekese-burksiputka moodi, vaid ikka kõige ehedam chocolaterié Võrumaa küngaste vahel, riiulid kõikvõimalikku kohapeal käsitsi valmistatud head-paremat täis. Sukaadi chilliga ja chillita, naeriga ja naerita. Iirist šokolaadiga, kohvist ja smuutidest rääkimata. Kardetavasti on see kohvik kohustuslik peatuspunkt nii matkateelistele kui lihtsalt mäevallutajatele. Tervitused siinkohal pererahvale, kes meie vastu väga sõbralikud olid ja kahtlemata oma külalislahkusega meie 28. matkapäeva igas mõttes suhkrusse kastsid. Aitäh!

Kommid söödud ning samm kõigil igati reibas, asusime muid Haanjamaa osasid vallutama. Kuna sadas, siis erilist sotsialiseerumist omavahel polnud, tempo oli sportlik ja künkad lauged. Siin-seal oli märke möödunud tormidest – korralikud puuhiiglased risti-rästi jalus. Vahepeal ajas Alar ühe kohaliku talumehega juttu, meie aga piidlesime kohalikku kassi, kes end katuselt alla saamisega lõbustada võttis. Igatahes see meie võid öösel kinni ei pistnud, ta oli selleks liiga kass.

Tuli UDU.

Tuli UDU.

Tuli UDU. Lihtsalt plaks, äkki oli kohal ning meie kondasime selles nagu tondid ringi. Võib-olla pole täna õhtul telki vajagi – võtta tuleb vaid saag (… see läks ju katki), st siis terav nuga, udust blokid välja saagida ning endale iglu ehitada. Ammu pole enam näinud seda, mida sisse hingan. Kuid väga ilus oli see sellegipoolest.

Kuskil enne Rõuget läheb metsa vahelt läbi üks sügav ojaorg. Mitte veel Ööbikuorg aga päris sarnane, säänne kompott Haanjast ja Lahemaast.

Üte lätte veeres sai leiutatud uus janukustutuskontseptsioon: kuna seljakotiga on võsase ojani nati keerukas ronida ning vesi nõnna madalal, et selleni jõudmiseks oleks pidanud kõhuli mudasse heitma, tuli kasutada elevandimeetodit. Kristeli veevoolik on piisavalt pikk, et saab rahulikult istuda ja allikast vett imeda. Sel ajal kui Kristel veevarude täiendamisega maadles, püüdes kaldajärsakult järjekindlalt vett pudelisse saada, jõudsin pea mitu liitrit allikavett ära lürpida.

Pääle veepausi rääkis Alar meile uma kooliajast ning tädi Klaavast. Kui Alarit näete, ets küsige ta käest selle kohta, peris tore lugu om. Hiljem sai see org Tädi Klaava oruks ristitud.

Pildikesi kahekümne kaheksanda päeva teekonnast: keegi oli jälle kaskesid rappa loopinud

Pildikesi kahekümne kaheksanda päeva teekonnast: keegi oli jälle kaskesid rappa loopinud

Hämaruse rüpes kaotasime korraks õige teeotsa käest ja asusime, täis otsustavust, täpselt vastupidises suunas teele. Pärast mõningat hämmingut avastasime siiski, et meie selja taga on kah tee ning läksime tagasi, seekord oli suund õige.

Saunamaa lõkkekoha ümber elab palju koeru. Lärm on peris kõva. Ja nu see on siin ikke üts ära manatud paik – lõkkease, pink-laud ning puude varjualune lasevad siin lihtsalt oma suva järgi ringi ja vahetavad kohti, orientiirid puhta paigast ära. Peldik on säänne stabiilsem tegelinski, ta on siin ikke uma koha pääl, aga sees on tal kuivad lõkkepuud ja peris mitu riidenagi.

Tegelikult on see lõkkekoht üks lagedam plats künkatipul, kus orientiirid tõesti puuduvad ning hääbuvas lambivalguses tundubki, et asjad paigutuvad järjepidevalt ringi. Meie võtsime sellelt lõkkekohalt siin süütuse, lõkkease oli rohtu kasvanud ning polnud seal söekribalatki. Nüüd sai ka see koht sisse õnnistatud.

Õhtu on niiskevõitu ja väsimus ka päris suur, ega polegi muud kui lõket veel veidi vaadata ja siis sooja magamiskotti tuttu kolida.

Advertisements
Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Kahekümne seitsmes päev. Vällamäe

Puhkepäev: teisipäev, 5. november 2013. Läbitud teekond põhiliselt sauna ja tagasi.

Palju rõõmu lihtsatest asjadest

Palju rõõmu lihtsatest asjadest

Peale tippimise tegelesime täna veel arvutamisega ning raalisime välja, et seljataha oleme jätnud 477 km, millest umbes 20 on sõidetud autoga. Päris jõhker. Polnud midagi targemat teha ja kõndisime niisama oma lõbuks 450 km. Normaalne. Emadele-isadele südamerahustuseks ütlen seda, et tervis on korras ja kõik väga hästi. Kes ei usu, võib galerii alt ise järgi vaadata, kuidas silmad säravad – eelolevatel päevadel tekib sinna kindlasti nii mõnigi viide erinevate autorite fotojäädvustustele.

Täna juhtus täpselt üks asi. Peaasjalikult tegelesime elu üle järelemõtlemisega, sellesse tõi korraks vaheldust Kalle, kes meid oma külaskäiguga austas. Päevakangelast polnud mina isiklikult küll enne kohanud, kuid teiste jutte mööda oli tegemist väga muheda tegelasega. Ja täpselt sellise mulje tüüp endast jättiski.

Muidu aga sai tänahommikune kokkuvõte viimaste päevade sündmustest juba vist viimase reede postitusse kirja. Mul on hea meel, et on nii palju toredaid inimesi, keda oma teel kohanud oleme, ja kes spetsiaalselt meile külla on tulnud. Eriti hea meel on muidugi nende viimaste üle. Tõdesime Andrega hommikul, et meil on ikka jumalapalju jumalatoredaid sõpru! Ja iseenesestki mõista on Eestis jumalapalju jumalatoredaid kohti, nii et kui ma praegusel hetkel mõtlen selle peale, et järgmised pool aastat olen jälle siit eemal, on peaaegu nagu kahju…

Peldik tõuseb kohe kanajalgadele ja kõnnib minema maagilisse metsa

Peldik tõuseb kanajalgadele ja kõnnib nelja tuule poole minema

Vällamäe meenutab natuke nukitsamehe filmi, eriti aga peldik, mis täpselt nii välja näeb, et igal hetkel kanajalgadele tõuseb ning nelja tuule poole lihtsalt minema kõnnib.

Matkaplaani sai ka natuke sätitud. Praegu tundub laupäeval olevat Pähnis puhkepäev, kuid kui tõepoolest nii juhtuma peaks, et nädalavahetusel jälle liitujaid on oodata, siis on seal tegelikult mänguruumi. Nii et antagu aga ainult märku!

Meie lõpetame siin sellega nüüd oma nutitelefonitippimiseralli ning tegeleme sellega, millega siin tegelema peaks. Passime tühja pilguga tulle ning kui viitsime, lähme sauna. Homseks lubab, üllatus-üllatus, jälle vihma. Sinnamaani on aga soe tuba, puud praksuvad kaminas ja viimastest päevadest nii palju positiivset energiat, et kõigile selle eest üks suur aitäh!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Kahekümne kuues päev. Kirikumäe – Vällamäe

Esmaspäev, 4. november 2013. Läbitud teekond 21 km Kirikumäe metsaonnist ümber Kavadi järve Vällamäe metsamajja.

Kõige vihmasem matkapäev

Kõige vihmasem matkapäev

Hommikul silmi-kõrvu avades ma peaaegu ei uskunud seda, mis õuest kostus. Tegemist oli esmaklassilise tormiga, mis palju kurikuulsale St. Jude’ile vähemalt siin Kagu-Eesti nurgas küll eriti millegagi alla ei jäänud. Pigem kippus üle lööma.

Öö oli olnud küllaltki seiklusrikas, eriti Andrel, tundus. Katus tilkus läbi, sellega ta öösel sõdis. Hommikul sisustasime oma aega peamiselt sellega, et otsisime metsa alt oma asju taga, mis tuul omasoodu ringi oli pillutanud nagu loomise loos sirjelind oma poegi. Tuulemühin oli ikka väga sünge, sekka ladistas veidi vihma, mis koostöös tuulega igast sajast ilmakaarest pritsida võttis.

Meie suureks rõõmuks või kurvastuseks, polegi päris täpselt kindel, oli aga torm, mis järve lainetama lükkas, nii et lausa vahujänesed peal, lõunaks põldude ja metsade vahel üsna maha rahunenud ning päeval saime testida moodsa matkavarustuse vihmapidamist märksa tagasihoidlikemais tingimusis.

Jätsime hüvasti Tarmo ja Marisega ning jätkasime viimaste vaprate tööviilidega (Andy, Jaanus ja Aleks, kuna mul nvn tööd/kodu nagu eriti pole, nagu juba motomatkajatega varem selgeks oli saanud) meie püha üritust. Eriti ei jõudnud nagu hoogu sisse saadagi, kui isand Sikk meid kuskil põlluvahel jälle kinni püüdis ja pakkus, et viskab meid ettepoole ära, et me raja põnevamat poolt ikka päevavalges uudistada jõuaks ja igav kruusatee/asfalt kiirelt minevikku kaoks. Viimastest postitustest on ilmselt juba üsna selge, mis me sellest arvasime ning nii oli meil ka selle päeva keskmine matkamise kiirus inimvõimete piire kombates küllaltki operatiivne.

Uudistab mõisaparki internetivahendusel

Uudistab mõisaparki internetivahendusel

Uudistasime Uue-Saaluse mõisparki ning kaalusime tõsiselt Kavadi järvele kahe ringi peale tegemist, et igaks juhuks mitte liiga vara kohale jõuda. Lõpusirgel avastasime ühel hetkel, et saunani on jäänud alla kilomeetri, kui puudevahelt astus meile vastu taaskord isand Sikk isiklikult, sigaret suunurgas, kavala muigega aru pärimas, kuidas siis järve ääres oli. Ilus oli ja oli kindlasti väärt minemist. Mis sealt edasi sai, oli aga see, et olgugi, et saun tundus olevat juba käegakatsutav, keeras matkarada nüüd juba jälle alpinisti juhtimisel ikka kuhugi vasakule mäkke ära ja selle asemel, et minna kõige otsemat teed pidi sauna, vallutasime mõlemad Vällamäe tipud (kes pole kursis, siis tegemist Eesti kõrgeima künkaga jalamilt mõõdetuna) ja tatsasime veel mööda mäge ringi kuni ühel hetkel sellele mäele tõenäoliselt juba seitse ringi peale olime teinud ning saunalootused juba üsna kustumas olid ning vaim vaikselt külmööbimiseks ettevalmistusi tegema hakkas.

Eesti suhteliselt kõrgeima mäe tipus

Eesti suhteliselt kõrgeima mäe tipus

Okei. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, aga kuna ma praeguseks hetkeks olen umbestäpselt terve tänase päeva blogitippimisega oma hetki sisustanud, siis vahepeal tuleb ju oma elu ise põnevaks teha. Kohale jõudsime mäeretkelt parajasti pimeduse saabudes ja saun oli selleks ajaks peaaegu valmis.

Sai saunatatud. Sai peale sauna ojas käidud. Sai maailma asjad ära arutatud. Ja võib-olla sai midagi veel tehtud, aga rohkem ei mäleta ja fantaasia sai siinkohal ka otsa, sest ma olen ametlikult ära kirjutanud neli postitust, jäänud ainult tänane. (Hurraa!!) Õhtu saabudes saatsime Tallinna poole teele ka viimased sõbrad, kes teel umbes kakskümmend kaks peatust tegid, sest uni niitis, ja tõmbasime nädalavahetusele koos kolmanda matkaetapiga ametlikult joone alla. Punkt. Järjejutt jätkub järgmises postituses, kust võib lugeda tõenäoliselt seda, kuidas me nutitelefoniga tippimise MM-iks valmistusime ja kuidas elu ikka endiselt päris tore on.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 7 kommentaari

Kahekümnes ja kahekümne esimene päev. Värska

Puhkepäevad: teisipäev ja kolmapäev, 29.-30. oktoober 2013. Läbitud teekond automatkana eelmisel päeval kadunud kindani Põhjalaagri lasketiiru lähistel, Värskasse Seto talurahvamuuseumisse ning Põlvasse poodi.

Kogu sel päeval paistnud päike Õrsava järves

Kogu sel päeval paistnud päike Õrsava järves

Torm St. Jude on edukalt üle elatud. Jah, me oleme kõik elus ja tervise juures.

Eile möllanud torm ei märatsenud siin tegelikult üldse nii võimsalt kui ilmaprognoos võttis vaevaks väita. Tõsi, tuul oli kõva ning paar puudki lükkas siin läheduses ümber, kuid tegelikult ei erinenud see harilikust sügistormist kuigivõrd. Metsa all poleks aga tõesti tahtnud viibida, igasugu prahti lendas ringi ning vihma sadas hooti päris kõvasti (ning umbmäärasest suunast) aga kindlasti Inglismaa või Taaniga (või kasvõi Saaremaaga) meie kogemust võrrelda ei saaks. Ainus kahju, mis torm meile tegi, oli vaid see, et magada ei saanud tol ööl meist keegi väga hästi, mühin oli lihtsalt liialt vali. Lisaks õnnestus meil maja liialt palavaks kütta. Elekter ja levi olid ka paar päeva üsna ebapüsivad muutujad.

Kogu elu käis kunagi ainult saunas

Kogu elu käis kunagi ainult saunas

Iga aasta 28. oktoobril oli siin Setumaal Lindora laat, (kuhu me ei jõudnud) ning samal päeval on ka Luige metsamaja ülitoredal perenaisel Hiljal sünnipäev. Palju õnne!

Kuna nii mõnedki jalad tahtsid tohterdamist, jäime siia Luigele kaheks päevaks. Siin oli muidu tore, millegi eriti põnevaga me siin aga hakkama ei saanud. Tüdrukud külastasid Seto talurahvamuuseumi. Tegelesime sokipesuga, saunatasime ja tundsime end niisama hästi, sättides vaimu valmis üha põnevamaks muutuva looduse tarvis.

Maja ise on kena, selline pisike aga igati mõnus ja hubane. Lisaks on siin väga mõnus saun, mis on piisavalt suur, et ei pea jalgupidi kerises istuma. Veevärki siin küll pole, kuid õuel on kaev. Igaks juhuks vist ei tasu seda vett sellest kaevust otse küll juua.

Annemarie pidi Tallinnasse ära sõitma, jäime taas Kristeliga kahekesi. Kuid juba homme õhtul peaks suurem zombiarmee meiega liituma ning juba täna õhtul tuleb Alar Sikk meiega kaasa kõndima. Kauaks ta kahjuks meiega jääda ei saa, juba paari päeva pärast ootavad tedagi muud kohustused.

Pesupäev

Pesupäev

Kuna mul jalg oli haige, siis tegelesin ma viimase nädala jooksul automatkamisega. Päeval, kui me Värskasse jõudsime, tegin ka siis Setumaal väikese tiiru ning mõtlesin ka üle vaadata, mis on saanud Saatse saapast. Kes ei tea, siis Saatse saabas on üks selline pisut absurdne koht, kus Eestile kuuluv ning Eesti asulaid ühendav maantee läheb nii kilomeetri ulatuses läbi Venemaa. Pärand nõukogude ajast – siis ei seganud sellised asjad kedagi. Veel mõned aastad tagasi oli saapas maantee ümber tihe oksatraataed ning igasugused erinevad liiklusmärgid, mis ei lubanud autoga peatuda, jala kõndida ning üleüldse oli vähim lubatud liikumiskiirus 30 km/h. Nüüdseks oli kõik see kadunud. Jalgsi ikka kõndida ei tohtinud ning ka peatuda ei võinud, kuid polnud enam okastraati, kiirusepiirangut ega miskit. Tee ääres kännul istus vaid üks ääretult tülpinud näoga vene piirivalvur ja tegi suitsu. Eks uue piirilepinguga see Saatse saabas tulebki Eestile tagasi. Kuid – setodele see ei meeldi, üks oluline turismiatraktsioon kaob.

Homme tuleb taas edasi minna. Eks paistab, kuidas mu jalg hakkama saab. Kui alt ei kuku, siis saab jälle matkata!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 1 kommentaar

Kuueteistkümnes päev. Otteni – Peri

Reede, 25. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Otteni metsamajast läbi Mammaste suusaradade ja Põlva Peri lõkkekohta.

Otteni hommikuidüll

Otteni hommikuidüll

Täna oli taas üks semi-puhkepäev. Peale kaht viimast päeva, mil me isegi postitusi ei jaksanud kirjutada, oli see ülimõnus.

Hommikul magasime kaua, pea 11-ni. Seejärel uimerdasime pikalt ringi, tegime pannkooke ja kirjutasime eelmiste päevade postitusi. Liikuma hakkasime alles kella kolme paiku. Aga enne kuulasime metsamaja perenaise jutte maja- ja muudest vaimudest.

Eelmisel aastal, kui me Oandu-Ikla matkateel Aegviidus Jana juures peatusime, siis oli ta parajasti ühelt Otteni metsamaja kliendilt saanud kirja metsamaja salapäraste asukate kohta.

Igatahes lugu oli selline: majas oli peatunud hiljuti üks noorte seltskond. Neil oli toimunud seal igasuguseid kummalisi asju – kellelgi lakkas kaamera töötamast, kellelgi kadus võileib ning keegi kuulis öösel samme. Tundub nagu ei midagi erilist – vanad majad ikka nagisevad ja kolisevad, elektroonika ütleb kah aeg-ajalt üles. Kuid nad olid saatnud meile ka foto – seltskond oli maja ees pilti teinud. Hiljem arvutis pilte vaadates märkasid nad maja aknal üht võõrast nägu… kuid kedagi majas ei oleks pidanud olema.

Uurisime ja puurisime ka meie seda fotot aga tee, mis tahad, nägu me sellel aknal ei suutnud eristada. Vaid väga hea fantaasia korral oli seal mingi sigrimigri näha.

Siimu sild

Siimu sild

Nojah, meie selle maja ajaloo kohta ei teadnud miskit põnevat ning üldse oli see esimene kord, kui kuulsime midagi kummitustest Otteni metsamajas.

Majaperenaine teadis aga rääkida, et majas olla peatunud kord seltsimehed sensitiivid, kes olla olnud lausa hämmeldunud – kuidas üldse keegi seal majas elada-olla saab, maja ju hingi tihkelt täis. Magades astuvad üle, pole ruumi ringigi pöörata, igal pool keegi hingitseb. Liivi- või Põhjasõja ajal olla olnud selles paigas matmispaik, seetõttu siis.

Kord olla majaperenaine üksinda majas kraaminud, kesköötunnil langenud aga laetala pealt pisike ketiga hõberist. Pannud siis perenaine risti majapalkide vahele tagasi, et vaimud rahuliku hingega oma tegemisi jätkata võisid, ega pidanud oma elutuid päid murdma selle üle, kuidas perenaist painata.

Natuke tõsielulisi lugusid ka. Otteni metsamaja kõrval talus elanud 90-ndate algul pensionär Edgar. Käinud Edgar iga jumala nädal siis ülal mäe otsas lavkas, kuni ühel nädalal polnud enam tulnud. Ka järgmisel nädalal polnud tulnud. Asja lähemalt uurides leiti Edgar koolnukangestuses oma maja seina najal istumas, aknad-uksed lahti, maja segi pööratud. Kahtlased lood, ühesõnaga, selle Otteni kandiga, kuri maa-elu.

Igatahes on Otteni majas tehtud ka igasugu muud kunsti – Pornokunnile ja Seksi-Kristile olevat seda maja korduvalt välja üüritud. Kes teab, võib-olla just selle toanurga hämarustes valminudki sellised kunstiteosed nagu “Karu t**a”  ning “Imeb marmorvahvlit”. Vot selline maja siis.

Viimse Reliikvia radadel

Viimse reliikvia radadel

Peale Ottenit kõndisime üle Siimu silla ning imetlesime Risbiteri kaljut. “Viimset reliikviat” teavad vist kõik, sellel pole mõtet lähemalt peatuda. “Kas me oleme ikka õigel teel?”

Tee viis läbi Mammaste suusaradade, üle Orajõe Põlvasse, kus puhkepäevale kohaselt sai einestatud Vana Vaksali pubis, kus võis maitsta selliseid roogi nagu “Ah ja Oh matkal” või “Reinuvaderi meelispala”. Huvitav, mis rebasel selle peale öelda oleks? Andre mekkis seda esimest, Annemarie võttis “Saepurus püherdaja” ning Kristeli päralt jäi “Pöörane pullike”. Põlvas ütlesime selleks korraks hüvasti ka Kaidile ning matkasime siis veel viimased mõned kilomeetrid laternate valguses Peri poole.

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Üks matkatehniline vahemärkus ka – nimelt puudub Põlva linna piires matkatee märgistus. Rada läheb siis nii, et kui Mammaste Tervisespordikeskuse juures viimase märgi juurest üle parkimisplatsi väravast välja minna ja paremale pöörata, siis uuesti paremale pöörata ning maanteele jõudes veelkord paremale pöörata, võib mõnesaja meetri pärast maantee alt läbi minna. Peale tunnelit veelkord paremale üles mäkke ning kõnnitee lõppedes registrikeskuse juurest vasakule mäest alla. Varsti ongi vasakut kätt ujumiskoht, otse ees aga Põlva kaubamaja ja sealt mööda minnes Võru poole liikudes lõppeb linn otsa ning jätkub ka märgistus. Tee läheb sügavasse metsa, kus on põnev ja künkaline. Pisike Peri lõkkekoht on laantesügavustesse õige hästi ära peidetud, aga muidu üks äraütlemata mõnus koht oja kaldal, suurte kuuskede all.

Homseks lubatakse tugevat vihma – jääme põnevusega ootama siis nii seda Eesti legendaarset suusailma kui Joni, kes lubas nädalavahetuseks Kaidi välja vahetada ning meid oma seltskonnaga rõõmustada.

Head ööd!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Viieteistkümnes päev. Ahja – Otteni

Neljapäev, 24. oktoober 2013. Läbitud teekond 28 km Ahja lõkkekohast läbi Ahja alevi, Valgesoo lõkkekoha, Kiidjärve looduskeskuse juurest mööda, läbi Sõnajala lõkkekoha mööda Taevaskoja matkaradu Otteni metsamajani.

Taevaskoja matkaraja algus

Taevaskoja matkaraja algus

Nagu näete, saavad viimase kahe päeva postitused üles mõned päevad hiljem – siit ka loo moraal – pea 30-kilomeetrised päevateekonnad on piisavalt väsitavad, et blogipidamiseks enam jõudu ei kipu väga üle olema. Ega ka levi.

See-eest oli meie 15. matkapäev aga üks matkatee oodatumaid ning kindlasti ka ilusamaid päevi. Seda eriti minu jaoks, sest Taevaskodade kanti olen juba pea lapsepõlvest teiseks koduks pidanud Tallinna kõrval. Võib öelda, et Taevaskoja on üleüldse süüdi selles, et minust matkaja sai.

Lubatud “kerge” 21 km pikkune päev, asusime Ahja lõkkekohast siis hommikul teele. Ahja lõkkekoht tundus olevat rajatud kunagise taluhoovi kõrvale. Hommikul, kui valges sai lõkkeplatsi ümber ringi vaadatud, täheldasime lisaks juba pimeduses end ilmutanud kuusenoorendikule veel ka üht elektriposti, kust elektriliinid juba ammu Emexisse viidud, puuduvatest eletriloomakestest rääkimata, selle kõrval lagunevaid palkmaja seinu ning lõkkepuude varjualuse taga paar pehkinud õunapuud.

Päeva esimene pool kulges mööda sirgeid metsasihte, kuid otsad olid üsna lühikesed ning Lõuna-Eestile omaselt kauni okaspuumetsa vahel. Taaskord sai praktiseeritud prügikükitamist ja seda seekord üleüldse mitte minu eestvedamisel. Aga mul oli hea meel, et ilmselgelt oli aastatagune aktiviteet inspireerivalt mõjunud.

Valgesoo tornis

Valgesoo tornis

Avastasime esimese koha, kus paberkaardile märgitud teekond ei vastanud looduses märgistatule. Võtsime siis teadmiseks ning astusime edasi Ahja poole, kus sai tehtud poepeatus ning seejärel poest ostetud kraam ka teisel pool mõisaparki järve ääres pintslisse pandud/kõrist alla kallatud. Veel mõned kilomeetrid kruusateid ning olimegi juba Valgesoo raba ääres torni all lõkkeplatsil lõunapausi pidamas.

Peale seda aga tõotas minna eriti põnevaks, sest Taevaskoja jõudis järjest lähemale. Seda tegi aga ka päeva lõpp ning öövari. Videvikus sai üle kontrollitud veel Kiidjärve looduskeskus, mis küll kinni oli, kuid vaade Kiidjärve veskile seeeest kaunis nagu alati. Edasi aga algaski juba Taevaskoja matkarada, seda siis idapool jõge.

Esimene kahtlus, et päev võib osutuda pikemaks kui lubatud, tärkas meis matkaraja alguses – viit näitas üheksat kilomeetrit, meil aga juba pea 20 käidud. Igal juhul oli selleks ajaks juba praktiliselt pime ja nii me pimedusevarjus neid märgikesi puudelt otsisimegi, üritades metsavahel aru saada, kust see rada siis täpselt nagu minema peaks. Aga põnev oli ja mets oli hingematvalt kaunis – Ahja jõgi voolas paremat kätt ning puud kohisesid ja kriiksusid kurakätt.

Teel Kiidjärvele

Teel Kiidjärvele

Kui eelnev päev oli olnud pikk ja sirge astumine kõige pikemal ja sirgemal kombel mööda tasast soodevahelist maastikku – ei, tasandikku – siis tänane päev oli selle vastand igal võimalikul kombel. Kitsas teerada oli käänuline nagu jõgi ise, tee viis mäest üles rohkem kui 45-kraadise nurga all ja siis täpselt sama järsult mäest alla ja nii ikka jälle ja jälle. Olgugi, et sedasamust radapidi on ikka elus mõned head korrad käidud nii jala kui rattaga, oli pimedas metsaalune hoopis teist nägu ja tee läks olulisemalt aeglasemalt kui ma oma peas ette kujutasin, et see minna võiks.

Sellest hoolimata polnud väsimusest lugu, sest kogu siiamaani käidud tee kohta, mida nüüdseks on kokku 300 km ringi, oli tegemist vaieldamatult kõige põnevama ja kaunima piirkonnaga, olgugi, et pime oli ja need kõige kaunimad vaated kõrgetelt liivakivi paljanditelt nägemata jäid. Vaatasime siis, mida nägime, miljoneid tähti taevas näiteks, ja ülejäänu osas sorisime mälestustes või kujutasime ette.

Ülevaadatud sai ka sel aastal kokku varisenud Emalätte koobas ning kuulatud Neitsikoopa nutuvulinat, imetletud Suure Taevaskoja kaljut ning rõõmustatud, et Otteni metsamaja juba peaaegu paistab, jäänud veel vaid viimased mäed. Igal juhul osutusid meie kahtlused tõelisuseks ning lubatud lühikese päeva asemel suutsime maha marssida kokku 28 km.

Päris väsinud oli see õhtupoolik, kuid kohusetruult vedasime end veel saunalavale ning seejärel ootas pehme küljealune, millest hommikuni rõõmu tunda. Siin me siis praegu istume, kaminas põleb tuli, pannkoogid auravad laua peal ning täna ees puhkepäevale kohaselt lühike 12 km, loodetavasti see nii ka jääb. Tänane rada peaks meid viima veel mööda Viimse Reliikvia radu, üle Siimu silla läbi Põlva Peri poole. Õhtul siis kuuleb, kuidas meil seal läks.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme

Täna sai läbitud 27,1 kilomeetrit. Meilegi üllatus.

Kitsas uks ja suur seljakott

Tänased märksõnad: tee, vihm ja saunaootus, aga ka luhvli kasutuse etikett ja romantikapeldik.

Täna aina sadas ja sadas. Ja siis sadas veel. Ja veel. Tõele au andes oli küll  hommikul (enne kella 11) päris kena ilm veidikese päikesepaiste ja hilissuvise soojaga, kuid kuna me hommikul tolgendasime peldikute ja Laiksaare matsaonni vahet (ja see vahe on ca kilomeeter) siis venis meie teeleasumine jälle sinna 11 taha ning käies tabas meid selline tüüpiline sügisvihm – korralikku padukat ei tule, aga päris seenevihm enam ka pole, igatahes leotab selline tundidepikkune tüütu tibamine üsna korralikult läbi.

Igatahes, hommikust pudrusöömist ilmestasid luhvli kasutamise etiketi põhireeglid (vt. pildilt). Kes ei tea, mis on luhvel, siis see on eestikeelne vaste ingliskeesele sõnale spork (spoon+fork) – matka söögiriist, kus üheskoos lusikas, kahvel ja noa moodi asjandus. (kuidas seda nuga ja kahvlit koos kasutada on mulle siiamaani mõistatus).  See eestindus sündis zombikate viimasel matkal – jalgrattamatkal Karulas. Mina pakkusin küll välja ka teise variandi – kusikas – aga millegipärast ei läinud see kasutusse.

Romantikapeldiku idee sündis aga hommikul kui me Anniga kõrvuti peldikutes omi asju ajasime. Nimelt oli tegemist paarispeldikuga, kus ühes ehitises on koos kaks eraldi peldikuruumi. Seal kahekesi koos ja samas nii eraldatult istudes tekkis mul mõte, et miks mitte pakkuda erilist romantikapaketti tõeliselt arumunutele. Sellisel juhul oleks paarispeldikuid teineteisest eraldavasse seina saetud nt. südamekujuline auk, et armunud saaks ühendada oma käed ise samal ajal potil istudes. Kas pole mitte romantiline?

Päevalillepõld

Tee oli täna küll kenam kui eile, asfalt  jäi seljataha ning jalge alla said kenad kruusateed. Aga kui tee on sirge, nii viis-kuus kilomeetrit jutti ja seda on terves ulatuses ettepoole näha, siis motivatsiooni see just oluliselt ei tõsta. Igatahes Rae järve ääres oli kena loodusõpperada, millele me ka keerasime ja täiel rinnal seal käimist nautisime ning ka telkimisala oli supermõnus. Irooniliseks tegi asja muidugi see, et seni kui me katusealuses lõunatasime, jäi vihm järele ning paistis paar päikesekiirtki, kuid niipea, kui me taas teele saime, avanesid taevaluugid taas ning meie teekond jätkus läbi sügisvihma.

Väitsanäitus Rae järve ääres

Prügikükitamine polnud täna enam eriti teemaks. Esiteks ei olnud prügi ja teiseks olid Kristeli kükitamislihased juba üsna läbi.

Õhtu eel tõstsime tempot ning tüdrukud said päris sõjaväelist mahvi – otse vaat, ära mõtle, ainult astu! Kiiremini! Aga ega meil suurt  muud ka teha polnudki. Motivatsiooni hoidis üleval saun, mis ootas meid Kilingi-Nõmme metsamajas… Seetõttu tõusis meie keskmine liikumiskiirus vahepeal lausa üle 6 km/h. Ja oi kui hää see saun oli, kui me sinna viimaks kohale saime…

Kilingi-Nõmmes külastasid meid Külli ja Andrei, mis oli igatepidi üks meeldivamaid üllatusi meie matkal siiamaani (OK, nad küll helistasid ette, aga tore oli see ikkagi.) Selline kiire-kiire ühissaun minileiliruumis ning meid, matkalisi tabas suur-suur uni, külalised jäid veel veidikeseks saunatama ning möödaminnes viisid ka Kristeli Tallinnasse kaasa. Tulge taas, niipea kui saate… Ja aitäh leiva eest!

Kilingi-Nõmme matkamajas väiksel saunaõhtul. 23.sept. 2012

Tuleb tunnistada, et meie sirkliga kaardilt mõõdetud distantsid ei pruugi eriti paika pidada, nagu tänane päev näitas. Tee oli mõnes osas üsna kurviline ning sirkliga sai need sirgeks tõmmatud – see tõik, et meil jäi jalggade alla 27 km 22 asemel oli meile üllatuseks ning me jalgadele samuti. Ning ega tulevikudistantsidki ei pruugi selles valguses väga tõesteks osutuda. Eks neid üllatusi tuleb veel.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 3 kommentaari

Blog at WordPress.com.