Posts Tagged With: Kaiu

Üheteistkümnes päev. Kaiu – Kukemetsa

Kolmapäev, 20. oktoober 2013. Läbitud teekond 22 km Kalamehe lõkkekohast Kaiu järve äärest Kukemetsa metsaonni.

Hommik Kaiu järve ääres

Hommik Kaiu järve ääres

Kätte on jõudnud need ajad, mil hommikuti tuleb hambapastatuubi pasta kättesaamiseks taguda, pigistamisest ei piisa. Ehk siis ilmad on karged. Ärkamine võttis veidi rohkem aega kui tavaliselt ja magamiskotist välja ronimiseks tuli koguda pisut tahtejõudu. Aga hommikuste joogaharjutuste tegemisega sai keha mõnusalt soojaks. Puder ja kohv sisse kallatud, jätkasime matka, täna siis Kristeliga kahekesi. Võiks öelda, et päev oli täna peaaegu sajaprotsendiliselt parem kui eilne. Ilm oli ilus – külm, kuid päikseline ja maastik ning loodus kordades ilusam ja huvitavam. Lõpuks olime metsas. Samal ajal kui meie Kristeliga matkasime, sõitis Andre autoga ringi ja ajas asju – tegi niisama tööd ja käis poes ja apteegis. Kohtusime uuesti lõunapausiks, mis täna üsna hilisel ajal aset leidis.

Teekond peale lõunat

Teekond peale lõunat

Peale lõunat jäi meil veel kõndida umbes 7 km. See möödus päris kiirelt. Kui me Kukemetsa onni jõudsime ootas meid ees lausa kaks lõket! Üks väljas ja teine onnis sees. Katusealuse all põles ka tormilatern…  Romantika missugune. Valisime siis neist kahest lõkkest mugavama ja läksime onni. Õhtusöögiks keerasime kokku makaroni-konservi-oa-tomati-oliivi-roa, mis oli lihtsalt imeline. Ja nüüd pole muud kui magama keerata – siis on  kõik esmased vajadused rahuldatud ja elu ilus.

Head ööd kõigile – me lõhume nüüd veidi puid ja lähmegi magama.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kümnes päev. Elistvere – Kaiu

Laupäev, 19. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Elistvere looduskeskusest läbi Maarja-Magdaleena ja Papi lõkkekoha Kalamehe lõkkekohani Kaiu järve ääres.

Missioon: Maarja-Magdaleenasse enne lund ja vihma

Missioon: Maarja-Magdaleenasse enne lund ja vihma

Elistveres sai kaks päeva puhatud, jõudu kogutud, asjalik oldud ja niisama aega venitatud; liigeseid ravitsetud ja loomi vaadatud. Vaim ja keha värske, asusime täna taas teele, seljakotid viimse piirini täis laotud.

Ilmnes üllatav tõsiasi, et sügis on meie kodumaal kätte jõudnud. See päris Sügis, mitte lihtsalt niisama suvehõngune oktoober. Ühes sellega ka rajutuuled, üdini läbivetitavad peenikesed vihmad ja lumekruubid. Kõike seda saime täna ka tunda.

Enne Maarjat tabas meid selle matka seni tõsiseim sadu. Saju koostis oli selline ebamäärane, oleks nagu olnud vihm aga selle tahke aine sisaldus oli ebatavaliselt suur. Pärast jäid isegi miniatuursed hanged põõsaste alla.

Maarja poes ei olnud elektrit ja uks oli kinni. Poe ees, varikatuse all, ootasime saju möödumist, vahetasime riideid selga ja seljast (kuna sadu mööduski) ning suhtlesime kohalikega suletud poe teemal. Veider oli see, et kohalikud ei tundunud meid eriti uskuvat, kui ütlesime, et uks kinni on, ikka katsuti ust. Ju meid vaadati selles külas kui piisavalt kahtlaseid võõrkehi, need teevad ikka lolli nalja.

Saju möödudes läksime edasi ja kohtasime teel üht toredat saksa lambakoera, kes tõi meile mängimiseks hästi pisikese pulgakese. Ta peremees oli sealsamas tee kõrval, müttas käruga kuusetaimi vedada. Tuli välja, et ta oli pärit Hollandist, doktorant Maaülikoolis. Juttu rääkisime temaga aga selges eesti keeles.

Mõni minut hiljem tabas meid järjekordne maru koos vihma ja mingi plögaga. Sadu ei tulnud mitte ülevalt alla, vaid kuskilt suvalisest kohast külje pealt, justkui oleks gravitatsioon heaks arvanud lihtsalt niisama suunda muuta. Seekord saime korralikult märjaks.

Pisut enne Papit oli üks puu elektriliinidele kukkunud ning tossas. Nii saimegi elektriloomakeste ning neid taga ajavate elektrikutega teel Pappi võidu võtta.

Vaade Papi lõkkekohast

Vaade Papi lõkkekohast

Papi lõkkekoht, kus me lõuna tegime, on kaunis kohakene Saare järve ääres. Kuna me olime parajalt niisked ja taevas hakkas selginema, siis ka üpris jahe. Annemariet tabas esimese päeva külmahoog – kõikehaarav mõistust halvav külm, mis tuleb sooja tubase keskkonna vahetamisest väliskeskkonna vastu. Ta üritas külma peletada ümberlauajooksuga, kuid vaid osalise õnnestumisega. Kristelil oli peaaegu niisamagi soe, piisas vaid ühest koorikust – nii võis tegeleda pigem enda sisemuse soojendamisega, ja seda märksa suurema eduga.

Papi lõkkekohas sai selgeks ka see, mis mind juba mõned kilomeetrid kummitanud oli. Minu vasak hüppeliiges teavitas mind meie koostöö peatumisest….

Tuli langetada raske otsus – kas katkestada või rämeda valu käes valuvaigistite najal edasi komberdada. Kuna eelmisest aastast see enda lõhkumine lõppes kahe nädalaga voodis, siis viimane variant ei tundunud kuigi mõistlik. Veelgi vähem meeldiv tundus aga katkestada.

Sai leitud kompromiss – Annemarie ja Kristel lähevad jalgsi edasi ning mulle tuleb keegi järgi, viib mind Elistverre; võtan siis sealt auto, millega Annemarie siia tuli, ning liigun paar päeva autoga, seniks kuni jalg paraneb ning ma taas käia saan. Nii ei katke matk ning ma ei pea kuskil mõttetult aega kulutama. Olulised asjad saavad nähtud ning tüdrukud saavad rajal vajalikud asjad ikkagi ära teha.

RMK Jõgeva piirkonna külastusjuht Andri tuli mulle järgi ja päästis meid hädast.

Jätkab Kristel:

Peale seda kui Andre maha olime jätnud, viis tee mööda saare(?)alleed Saare mõisani ning sealt sai astutud mõned head meetrid vana sõpra asfalti mööda Kaiu järve poole. Viimasel ristil enne Kaiu poole keeramist trehvasime ka Andret, kes väga mugavalt autoga sobiva laagripaiga nendest paljudest üsna hajali asuvatest lõkkekohtadest välja valis. Selleks hetkeks kui me Annemariega kohale jõudsime, oli lõke püsti ja nii see päev maalilise Kaiu ääres õhtusse veereski.

Kaiu järve ääres on riburada pidi viis erinevat lõkkekohta. Võtsime ühe keskmise, kus sai puukuuri lakas magada.

Homseni! Ja seda siis juba uute seiklustega.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , | 4 kommentaari

Blog at WordPress.com.