Author Archives: Annemarie

Üheksateistkümnes päev. Rebasemäe – Luige

Esmaspäev, 28. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Rebasemäe metsaonnist läbi Orava ning Treske Luige metsamajani Värskas.

pic1024

Oraval

Tänane päev algas taas äratusega kell 8, millele järgnes ettepanek võtta tänast hommikut rahulikult (sest taevast sadas selget vett). Vastu keegi sellele ei olnud, seega nii tegimegi. Mina lasin veel natukeseks silma looja, Andre ja Kristel… eee… ma ei tea, mis nad tegid.

Ärkasin taas Andre kohvi luristamise peale ja märkasin mõnusat vaadet onni uksest otse paksu kuusemetsa. See oli väga kutsuv vaatepilt ja kui ma end lõpuks välja ajasin, tervitas mind vihmast tilkuv mets ja läbi selle särav päike.

Peale hommikuputru ja -kohvi käisime vaatamas Rebasmäe allikat. Jah, just Rebasmäe, mitte Rebasemäe, sest onni nimi on üks ja allika nimi teine. Selleni viis üsnagi libe laudtee. Laudtee lõpuosas otsustasime selle kasutamisest loobuda, sest see tundus suurendavat ellujäämise võimalusi. Allikas oli väga võluv – see kuidas vesi kuskil lambikohas niimoodi lihtsalt maast välja tuleb, ei lakka mind hämmastamast. Passisime seda seal päris pikalt ja tegime isegi grupipildi.

Üsnagi libe laudtee

Üsnagi libe laudtee

Ja siis oligi käes aeg alustada päevateed. Esimene osa päevast läks kuidagi eriti kiiresti. Kuna alustasime kõndimist üsna hilja, siis otsustasime lõuna teha juba 7 km pärast, Orava raudteejaamas. Enamus sellest teest kulges metsavaheteedel. Ausalt öeldes olin aga täielikult oma mõtetes, ega mäletagi sellest maastikust suurt midagi. Äkki olimegi viimasel ristmikul, kust veel kilomeeter raudteeni ja siis tuligi juba lõuna.

Ilmselt tegime üsna head tempot, sest jalad olid lõuna saabumise üle äärmiselt rõõmsad. Lõuna tegime suvalises kohas raudtee kõrval rohumaal ja selleks ajaks tuli välja ka päike.

Peale lõunat viis tee meid Kõverajärve metsamaja suunas, kuid täpselt seal, kus Kõverajärve majani jõudmiseks tuleb keerata paremale, keerasime meie vasakule. Loodus läks siis pisut huvitavamaks, tee kitsamaks, mets metsasemaks. Männid, kuused ja kergelt sookailune metsalõhn – lihtsalt mõnus! Peagi selgus, et tegemist on majandusmetsaga, sest puudele ilmusid mõistatuslikud neoonoranžid kirjad, numbrid ja tähed, mis meie jaoks mingit tähendust ei omanud, küll aga on need olulised metsameestele. Varsti peale seda oli näha, et metsas oli tehtud harvendusraiet, värsked puud seisid metsa servas kuhjas. Järgmiseks jõudsime aga uuendusraielankidele – puud olid sootumaks kadunud ja teed porised.

Vahelduse mõttes otsustasime teha õllepausi, õlu oli juba pikemat aega mulle meelitavat laulu laulnud ja niisama seda kaasas vedada pole ju ka mõtet! Pausi käigus selgus, et käidud on pea pool järelejäänud teekonnast. Pausi ajal sõitis meist mööda ka üks auto. See peatus meie ees, uks tehti lahti ja murelik naisterahvas küsis, kas me eksinud oleme. Vastasime siis rõõmsalt, et ei, kõigest väikest pausi peame.

Edasine teekond kulges kiirenevas tempos, mida pimedamaks läks, seda kiiremini liikusime. Rajamärgistust oli märgata järjest harvemini. Ei tea, kas tegemist oli puuduliku märgistuse, meie hajunud tähelepanu või kustuvate pealampidega, aga ühel hetkel avastasime, et oleme mingi 400 m valesti tulnud. Kahju ei olnud õnneks märkimisväärne, varsti jõudsime tagasi matkateele.

Nüüd oligi väljas juba päris pime ja meie soov kohale jõuda järjest kasvas. Niisiis andsime jalgadele valu. Ja ei võtnudki liiga palju aega, kui jõudsime kohale. Ja siin me nüüd siis olemegi. Istume soojas toas, käime saunas ja täidame jõudumööda kõhtu.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

Kuueteistkümnes päev. Otteni – Peri

Reede, 25. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Otteni metsamajast läbi Mammaste suusaradade ja Põlva Peri lõkkekohta.

Otteni hommikuidüll

Otteni hommikuidüll

Täna oli taas üks semi-puhkepäev. Peale kaht viimast päeva, mil me isegi postitusi ei jaksanud kirjutada, oli see ülimõnus.

Hommikul magasime kaua, pea 11-ni. Seejärel uimerdasime pikalt ringi, tegime pannkooke ja kirjutasime eelmiste päevade postitusi. Liikuma hakkasime alles kella kolme paiku. Aga enne kuulasime metsamaja perenaise jutte maja- ja muudest vaimudest.

Eelmisel aastal, kui me Oandu-Ikla matkateel Aegviidus Jana juures peatusime, siis oli ta parajasti ühelt Otteni metsamaja kliendilt saanud kirja metsamaja salapäraste asukate kohta.

Igatahes lugu oli selline: majas oli peatunud hiljuti üks noorte seltskond. Neil oli toimunud seal igasuguseid kummalisi asju – kellelgi lakkas kaamera töötamast, kellelgi kadus võileib ning keegi kuulis öösel samme. Tundub nagu ei midagi erilist – vanad majad ikka nagisevad ja kolisevad, elektroonika ütleb kah aeg-ajalt üles. Kuid nad olid saatnud meile ka foto – seltskond oli maja ees pilti teinud. Hiljem arvutis pilte vaadates märkasid nad maja aknal üht võõrast nägu… kuid kedagi majas ei oleks pidanud olema.

Uurisime ja puurisime ka meie seda fotot aga tee, mis tahad, nägu me sellel aknal ei suutnud eristada. Vaid väga hea fantaasia korral oli seal mingi sigrimigri näha.

Siimu sild

Siimu sild

Nojah, meie selle maja ajaloo kohta ei teadnud miskit põnevat ning üldse oli see esimene kord, kui kuulsime midagi kummitustest Otteni metsamajas.

Majaperenaine teadis aga rääkida, et majas olla peatunud kord seltsimehed sensitiivid, kes olla olnud lausa hämmeldunud – kuidas üldse keegi seal majas elada-olla saab, maja ju hingi tihkelt täis. Magades astuvad üle, pole ruumi ringigi pöörata, igal pool keegi hingitseb. Liivi- või Põhjasõja ajal olla olnud selles paigas matmispaik, seetõttu siis.

Kord olla majaperenaine üksinda majas kraaminud, kesköötunnil langenud aga laetala pealt pisike ketiga hõberist. Pannud siis perenaine risti majapalkide vahele tagasi, et vaimud rahuliku hingega oma tegemisi jätkata võisid, ega pidanud oma elutuid päid murdma selle üle, kuidas perenaist painata.

Natuke tõsielulisi lugusid ka. Otteni metsamaja kõrval talus elanud 90-ndate algul pensionär Edgar. Käinud Edgar iga jumala nädal siis ülal mäe otsas lavkas, kuni ühel nädalal polnud enam tulnud. Ka järgmisel nädalal polnud tulnud. Asja lähemalt uurides leiti Edgar koolnukangestuses oma maja seina najal istumas, aknad-uksed lahti, maja segi pööratud. Kahtlased lood, ühesõnaga, selle Otteni kandiga, kuri maa-elu.

Igatahes on Otteni majas tehtud ka igasugu muud kunsti – Pornokunnile ja Seksi-Kristile olevat seda maja korduvalt välja üüritud. Kes teab, võib-olla just selle toanurga hämarustes valminudki sellised kunstiteosed nagu “Karu t**a”  ning “Imeb marmorvahvlit”. Vot selline maja siis.

Viimse Reliikvia radadel

Viimse reliikvia radadel

Peale Ottenit kõndisime üle Siimu silla ning imetlesime Risbiteri kaljut. “Viimset reliikviat” teavad vist kõik, sellel pole mõtet lähemalt peatuda. “Kas me oleme ikka õigel teel?”

Tee viis läbi Mammaste suusaradade, üle Orajõe Põlvasse, kus puhkepäevale kohaselt sai einestatud Vana Vaksali pubis, kus võis maitsta selliseid roogi nagu “Ah ja Oh matkal” või “Reinuvaderi meelispala”. Huvitav, mis rebasel selle peale öelda oleks? Andre mekkis seda esimest, Annemarie võttis “Saepurus püherdaja” ning Kristeli päralt jäi “Pöörane pullike”. Põlvas ütlesime selleks korraks hüvasti ka Kaidile ning matkasime siis veel viimased mõned kilomeetrid laternate valguses Peri poole.

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Üks matkatehniline vahemärkus ka – nimelt puudub Põlva linna piires matkatee märgistus. Rada läheb siis nii, et kui Mammaste Tervisespordikeskuse juures viimase märgi juurest üle parkimisplatsi väravast välja minna ja paremale pöörata, siis uuesti paremale pöörata ning maanteele jõudes veelkord paremale pöörata, võib mõnesaja meetri pärast maantee alt läbi minna. Peale tunnelit veelkord paremale üles mäkke ning kõnnitee lõppedes registrikeskuse juurest vasakule mäest alla. Varsti ongi vasakut kätt ujumiskoht, otse ees aga Põlva kaubamaja ja sealt mööda minnes Võru poole liikudes lõppeb linn otsa ning jätkub ka märgistus. Tee läheb sügavasse metsa, kus on põnev ja künkaline. Pisike Peri lõkkekoht on laantesügavustesse õige hästi ära peidetud, aga muidu üks äraütlemata mõnus koht oja kaldal, suurte kuuskede all.

Homseks lubatakse tugevat vihma – jääme põnevusega ootama siis nii seda Eesti legendaarset suusailma kui Joni, kes lubas nädalavahetuseks Kaidi välja vahetada ning meid oma seltskonnaga rõõmustada.

Head ööd!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Neljateistkümnes päev. Kantsi – Ahja

Kolmapäev, 23. oktoober 2013. Läbitud teekond 29 km Kantsi lõkkekohast Emajõe-Suursoo looduskeskuse kõrvalt läbi Kavastu, üle Suure Emajõe, Kastre jahionnist mööda, läbi Terikeste küla ja Võnnu Ahja lõkkekohani.

Kuidas me Emajõest üle ei saanud

Kuidas me Emajõest üle ei saanud

Täna oli siis see kauakardetud 28 km päev. Silmi avades oli akna taga näha äärmiselt halli päeva algus. See ei mõjunud kuigi motiveerivalt. Tänu sellele, et ööbisime looduskeskuses, kulus hommikustele toimetustele tavalisest vähem aega. Hommikusöögiks sõime eilsest järele jäänud makaronirooga – seegi kiirendas tegutsemist. Köögilaua taga istudes ja aknast välja piiludes oli näha, et peale kõikehõlmava halluse on väljas ka vinge tuul. Selleks ajaks kui Liina tööle jõudis, olime meie juba täiesti stardivalmis. Vinnasimegi siis kotid selga ja alustasime päevateed.

Kui juba väljas olime ja kõndisime, ei tundunud see ilm enam nii hull kui läbi akna vaadates. Esialgu keerasime oma ninad nö tagasi, sest Kantsi lõkkekoht jääb matkatee marsruudist veidi kõrvale. Tee kulges lagedate põldude vahel kuni Kavastuni. Kavastus ootas Emajõe ületus. Enne seda külastasime poodi, ostsime mõned õlled, apelsinimahla ja mõnusad rasvased pirukad ning suundusime jõe poole.

Siis, kui praami ei olnud

Siis, kui praami ei olnud

Jõe ääres ootas meid „tore“ üllatus – paadimees oli lõunal ja lõuna lõpuni jäi veel peaaegu tund. Nii ei jäänud meil muud üle kui istuda ja oodata. Jõime õlut ja sõime pirukaid… ja ootasime. Et tuul puhus üsna teravalt, siis tuli sooja hoidmiseks selga panna kõik riided ja välja võtta kangem kraam. Aja viitmiseks võtsin välja ka Daniil Harmsi lastelugudega raamatu, mida ma siis teistele ette lugesin. Harmsi absurdsed jutud ja Vana Tallinn sobisid kokku nagu valatult.

Umbes tunni aja möödudes nägime, et teisele poole jõge paadimehe majakese ette sõitis valge auto – tähendab on lootust üle saada! Aga veel enne, kui tuli ametlik paadimees, saabusid kaks kalameest uhke mootorpaadiga. Sellega me siis üle saimegi! Siinkohal tervitame kalamehi, Aarnet ja tema sõpra, kes igati muhedad ja mõnusad tundusid.

Üle jõe saanud, alustasime liikumist tagasi Emajõe-Suursoo looduskeskuse suunas, lihtsalt teisel pool jõge. Olles juba veidikene liikunud, märkame oma rõõmuks liiklusmärki, mis tähistab asfaldi muutumist kruusateeks. Aga kui lähemale jõudsime, siis selgus, et märk hoiatab hoopis teel tolknevate vanurite eest. Natukese aja pärast läks siiski asfalt üle ka kruusateeks, vanureid aga ei näinud me kuskil.

Ettevaatust, teel tolknevad vanurid!

Ettevaatust, teel tolknevad vanurid!

Ja siis jõudsime selle matkatee pikimale, 5 km pikkusele sirgele. See oli tõesti üsna pikk marssimine. Aga motivatsiooniks oli sirge lõppu kokku lepitud lõunapaus. Sirge esimesele veerandile jäi jahimeeste onn. Avar ja ruumikas püstkoja moodi onn sobib lõunapausiks või hädaööbimiseks. Onni juurest algas kütiliin – regulaarsete vahemaade järel olid püsti pandud jahitornid, kokku 13 tükki.

Sirge oli pikk ja… sirge, aga sai siiski läbi. Nagu kokku lepitud, ootas sirge lõpus Andre lõunapausiks vajaliku kraamiga. Lõunaks oli täna spetsiaalne matkasöök, mis valmib vaid kuuma vee peale valamisega. Kõht täis söödud, tuli peale väsimus ja uni. Nii ma siis istusin ja lasin silma looja, samal ajal kui teised juttu ajasid. Äratus oli minu jaoks üsna äkki ja muutis mind väga tõredaks. Tagantjärele vaadates süüdistan selles paati oodates tarbitud vanakest. Kaalusin tõsiselt matka katkestamist ja Andrega liitumist. Lõpliku otsuse langetas kulli ja kirja viskamine. Münt ütles, et peaksin matka katkestama… ja see tundus kuidagi väga vale mõte. Niisiis ma otsustasin jätkata.

Peale lõunapausi tuli veel hulgaliselt külamaastikke. Muu hulgas läbisime ka Terikeste küla. Neile, kes on lugenud Nipernaadit, peaks see nimi tuttav ette tulema. Reaalsuses koosneb aga Terikeste küla mõnest lagunemise viimases etapis olevast majast – üsna nukker.

Peale Terikeste küla tuli Võnnu, mis algas lagunevate kolhoosihoonete ja minu eest põgeneva lambakarjaga ning lõppes kahe kalmistuga. Selleks ajaks, kui me Võnnust läbi saime, oli ka juba päris pimedaks läinud.

Õhtud Võnnu lähistel

Õhtud Võnnu lähistel

Sellest kõige viimasest otsast on mulle meelde jäänud kolm asja – suured masinad, metsalõhn ja kõrvetised.

Suured masinad olid esmalt kuulda ja siis näha. Üks neist oli forvarder ja teine vist mingi maapinna istutamiseks ettevalmistamise masin. Päris eriline kogemus oli neid seal pimedas metsateel kohata – suured prožektorid peal, aupaklikult vaikses tööseisakus meie möödumist oodates.

Varsti peale masinaid keerasime väiksematele metsateedele ja ületasime Põlvamaa piiri. Sellest etapist ongi mulle meelde jäänud mõnus kõikehõlmav metsalõhn. See lõhn meenutas mulle lapsepõlve ja sügiseseid seenelkäike Kilingi-Nõmme ümbruse metsades.

Ja kolmandaks kõrvetised… Mida lähemale Ahja lõkkekohale, seda enam need endast märku andsid. Taaskord süüdistan kõiges tarbitud vanakest. Kui lõkkekohta kohale jõudsime, oli mul juba päris paha olla. Lausa nii paha, et kui teised juba õhtusööki valmistasid, ei tahtnud mina sellest kuuldagi. Õnneks olid ka õhtusöögiks planeeritud matkatoidud, nii valmistasin mina enda oma siis, kui selle järele isu tekkis.

Kuna päev oli pikk, siis oli õhtu üsna lühike. Sõime kõhud täis, nautisime pisut lõket ja läksimegi magama. Oligi see päev selja taga.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Kaheteistkümnes päev. Kukemetsa – Tähemaa

Esmaspäev, 21. oktoober 2013. Läbitud teekond 26 km Kukemetsa metsaonnist läbi Alajõe küla Tähemaa lõkkekohta.

Külm kõnnib Kukemetsas ja hein läheb kõlinal katki

Külm kõnnib Kukemetsas ja hein läheb kõlinal katki

Üks esimesi asju, mida ma täna hommikul kuulsin, oli Andre kirumine, kui ta magamiskotist välja ronis. “Kurat! Kui külm siin on!” Need, kes Andret tunnevad, teavad, et see tähendab tõeliselt külma ilma. Niisiis võttis minul ja Kristelil üksjagu aega, et magamiskotist väljuda. Kui päikesetõusust oli möödunud 1,5 tundi, näitas auto termomeeter -7 kraadi, mis tähendab, et enne päikesetõusu võis vabalt -10 või veelgi vähem olla.

Hommikul olid puud latvadeni härmas nagu talvel ja kõik jääs, mis vähegi jäässe minna sai – maapind, joogivesi, hambapasta, saapad ja kõik muu. Hein läks sellele astudes kõlinal katki.

Kukemetsa onn asub keset majandusmetsa, nii et esimesed kilomeetrid kulgesid üsna sirgjooneliselt.
Peale esimese kilomeetri läbimist oli juba põhjust tähistamiseks, sest täitus 200 käidud kilomeetrit! Nii me siis tähistasime keset täiesti suvalist metsa – Kristel võttis oma lagritsa Minttut (täiesti kohutav jook) ja mina viina.

Esimene suurem vaatamisväärsus oli Alajõe küla. Seal sai ennast lõbustada talusiltide lugemisega. Kõrvuti asusid näiteks Loigu ja Lombi ning Kuusiku ja Kaasiku talu. Alajõe külas tegime ka esimese peatuse. Seal oli kena külaplats, mis asus paisjärve ääres, ja kus oli just sobivalt ka katusealune istumiseks. Päikse käes peesitades kaalusime korraks isegi võimalust sinna terveks päevaks jääda ja Andre endale õhtuks järele kutsuda, aga otsustasime siiski edasiliikumise kasuks.

Looduse poolest ei olnud täna just huvitavaim päev. Peaasjalikult külamaastikud, põllud ja üsna sirged teed. Aga ilm oli täna täiesti super! Päike küttis nii, mis jaksas, ja pani meid palavusest ägama. Aga varjulistes kohtades ei sulanud härmatis terve päeva jooksul ja peamiseks lõbuks oli jäätunud lompide katki astumine.

Päike kütab nii mis jaksab

Päike kütab nii mis jaksab

Teises päevapooles nägime päris palju koeru. Üks neist oli selline bernhardiini moodi. Ta jooksis oma koduhoovist välja tee peale, et meile ikka täiesti selgeks teha, kelle territooriumiga on tegemist. Koera tuli tagasi koju viima väike tüdruk. Ta oli üleni roosas ja oli nii 2 korda väiksem kui see koer. Aga ta haaras koeral ümber kaela ja asus teda asjalikult tagasi hoovi poole tirima. Kuna meil oli sel hetkel veel minna üksjagu, siis ei jäänud me jälgima selle stseeni lõppu.

Viimased 6 km kulgesid meil tõusvas sportlikus tempos, mille üle me ise (või vähemalt mina) jätkuvalt hämmastusin. Nii jõudsime me kohale üsna kiiresti ja leidsime üles ka lõkkekoha põleva lõkkega, kuigi me ekslikult korraks kuud lõkkeks pidasime.

Õhtul külastas meid veel ka väga kurja taksikoeraga väga sõbralik jahimees, kel oli õnnestunud oma auto kraavi keerata. Tema väljaaitamisega Andre antud hetkel tegelebki.

Igatahes – auto sai kraavist välja. See oli vana, kolmetonnine Land Cruiser, mis oli risti, tagasildapidi sügaval kraavis. Andre seda üksi välja ei saanudki, me auto oli lihtsalt liiga kerge. Sõitis ta küll põllule, et otsesuunas seda välja tirida, aga tõmbas lihtsalt köie puruks. Lõpuks tuli jahimehe sõber veidi suurema autoga ka appi, rakendasime kaks autot järjestikku kui rongi ning lõpuks (pärast järgmist katkenud köit ja rehvilibistamist) saimegi suure auto kraavist välja. Oli lõbus ja tegus õhtu. Kõik olid väga tänulikud ja rõõmsad, jahimehed said koju minna. Kuuldes, et me ööseks metsa jääme, olid nad väga üllatunud, aga soovisid siis meile edu ja head tervist.

Head ööd meie kõigi poolt siit Tähemaalt. Siin tähed säravad ja metsas puud pauguvad. Homseni!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Üheteistkümnes päev. Kaiu – Kukemetsa

Kolmapäev, 20. oktoober 2013. Läbitud teekond 22 km Kalamehe lõkkekohast Kaiu järve äärest Kukemetsa metsaonni.

Hommik Kaiu järve ääres

Hommik Kaiu järve ääres

Kätte on jõudnud need ajad, mil hommikuti tuleb hambapastatuubi pasta kättesaamiseks taguda, pigistamisest ei piisa. Ehk siis ilmad on karged. Ärkamine võttis veidi rohkem aega kui tavaliselt ja magamiskotist välja ronimiseks tuli koguda pisut tahtejõudu. Aga hommikuste joogaharjutuste tegemisega sai keha mõnusalt soojaks. Puder ja kohv sisse kallatud, jätkasime matka, täna siis Kristeliga kahekesi. Võiks öelda, et päev oli täna peaaegu sajaprotsendiliselt parem kui eilne. Ilm oli ilus – külm, kuid päikseline ja maastik ning loodus kordades ilusam ja huvitavam. Lõpuks olime metsas. Samal ajal kui meie Kristeliga matkasime, sõitis Andre autoga ringi ja ajas asju – tegi niisama tööd ja käis poes ja apteegis. Kohtusime uuesti lõunapausiks, mis täna üsna hilisel ajal aset leidis.

Teekond peale lõunat

Teekond peale lõunat

Peale lõunat jäi meil veel kõndida umbes 7 km. See möödus päris kiirelt. Kui me Kukemetsa onni jõudsime ootas meid ees lausa kaks lõket! Üks väljas ja teine onnis sees. Katusealuse all põles ka tormilatern…  Romantika missugune. Valisime siis neist kahest lõkkest mugavama ja läksime onni. Õhtusöögiks keerasime kokku makaroni-konservi-oa-tomati-oliivi-roa, mis oli lihtsalt imeline. Ja nüüd pole muud kui magama keerata – siis on  kõik esmased vajadused rahuldatud ja elu ilus.

Head ööd kõigile – me lõhume nüüd veidi puid ja lähmegi magama.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kaheksateistkümnes päev. Jussi Väinjärv

Täna oli meil siis teine puhkepäev. Väga mõnus! Magasime kaua, ärkasime ülimalt puhanutena ja asusime nautima kohustustevaba päeva.

Hommikul veidi enne seitset tõusis meie läheduses paiknenud hane- ja lagleparv taaskord lendu ja läks ära. Minemine kestis pea terve tunni ning ajas meid loomulikult mõneks ajaks üles. Kuid ei midagi hullu – peale linnuparve ülelendu magasime rahulikult edasi :)

Hommikusöögiks olid puhkepäevale kohaselt pannkoogid maasikamoosiga. Nautisime neid pikalt ja põhjalikult. Et ilm suhteliselt jahe oli ja seekord meil kaitsvaid seinu-katust peal pole, siis otsustasime minna Jussi õpperajale vaatama seda, mis eile nägemata jäi.

Jussi Mustjärv

Pakkisime niiskuskartlikud asjad telkidesse, võtsime kaasa pakikese halvaad ja kaamerad ning asusime avastama.

Esmalt kulges rada mööda metsa, aga peagi jõudsime Jussi nõmmele, mis meid taaskord oma erakordsuses rabas. Tegime palju pilte ja nautisime-imetlesime. Nii väga tahaks kuidagi edasi anda selle paiga tunnet ja meeleolu, aga sõnadest jääb puudu. Pole muud, kui peate ise vaatama tulema.
Teine osa õpperajast sai korra juba läbitud eile õhtul pimedas. Väga huvitav oli vaadata seda rada valges ja meenutada eilset – viia kokku pimedas kogetu selle uue valge pildiga. Eriti põnev oli vaadata toda järsku mudast nõlva, kust eile õhtul peaaegu et üles roomatud sai. Maa oli täis libisevaid saapa- ning tundus, et kohati ka küünejälgi. :)
Toetusime puutüvedele ja arutasime, kes kust üle roomas.

Ka Suurjärve ääres tegime veidi pikema pausi ja arutasime kui palju neid hanesid eile õhtul seal järvel ikka võis olla. Ühes järvenurgas nägime hulpimas sulgi ja sitta, päris suures koguses.
Vahetult enne tagasi jõudmist hakkas taas sadama vihma, mis seekord tundus palju lõplikum kui varasemad vihmasabinad. Väinjärve äärde jõudes sadas juba päris korralikult ja peale lühidat nõupidamist otsustasime jääda ka tänaseks ööseks siia.

Lõuna/õhtusöök on söödud, hanede/laglede ülelend vaadatud, vihmast ära kuivatud, lõke üleval – õhtu on käes ja väljas hämar, tõenäoliselt tuleb varsti unele suikuda.

Liina tegi omale pesa seekord laua alla. Nurr-nurr.

Jussi Väinjärv. Foto: nagi.ee/photos/ottotriin

Sügisene Jussi nõmm. Foto: nagi.ee/photos/ottotriin

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 2 kommentaari

Neljateistkümnes päev. Hirvelaane – Hiieveski

4. oktoober. Läbitud teekond 32,4 kilomeetrit.

Nüüdseks oleme läbinud Pärnumaa, Viljandimaa ja Raplamaa ning oleme jõudnud Harjumaale. Käia on veel Järvamaal (lühikesed lõigud küll) siis veel veidi Harjumaal ning lõpetuseks Lääne-Virumaal. Kilomeetripost lõkkekoha juures näitab küll 256, kuid palju tegelikult oleme käinud, arvutame homseks ;) Igatahes läks tänane päev meil üle ootuste lihtsalt ja kergelt, hoolimata pikast astumisest.

Täna öösel käis meil külas öökrabistaja. Sahmis veidi aega prügikastis ja ajas meid üles. Tõenäoliselt oli tegemist hiirega. Peale krabistaja käis ka öökolistaja. See oli kass, keda nägime korraks juba enne magamaminekut. Jätsime talle isegi konservi põhja jäänud rasva. Hommikuks oli see kadunud. Prügikastist otsis ta ilmselt hiiri, igatahes oli hommikuks üks maha murtud kuid söögiks kõlbmatu karihiir peaaegu meie telgi ukse ette asetatud.

Harjumaa teed

Äratus oli varajane. Vaatamata pisukesele soojas magamiskotis unelemisele saime siiski liikuma enne kümmet. Esimese 5 km jooksul tekkis tunne, et Eestimaa on täiesti välja surnud. Näha polnud ühtki hingelist. Ilmselt oli asi siiski hommikus, sest hiljem nägime igas külas vähemalt üht inimest ringi liikumas ja midagi toimetamas. Teed läksid laiemaks ja teeservad lagedamaks, tee äärde jäi üha rohkem põlde, kuid kurvid, künkad ja käänakud tegid kõndimise ikkagi mõnusaks ja huvitavamaks. Külad möödusid üksteise järel ridamisi ja esimese paari tunniga oli meil läbitud juba ligi 10 km. Harjumaa küla- ja talumaastikud ei olnud kindlasti igavad, pigem vastupidi! Oli päris tore käia mööda erinevaid külasid, suhelda koerte, lehmade, lammaste ja kohalike inimestega. Sai imetleda kuldkollaste ja punaste vahtratega palistatud külavaheteid ja tutvuda taas ühe uue paigaga.

Harjumaa teed

Selleks ajaks kui Kantküla piiril lõunapausi pidasime oli läbitud pea 20 km. Minna jäi veel 12,4 km.
Kantküla oli mõneks ajaks viimane asula. Peale seda tuli taas üksjagu metsateid, esmalt üsna poriseid, mille äärde jäi mitmeid raielanke, edasi selliseid kenasid, kitsaid kuid pisut liivaseid.
Kahjuks jäid meil külastamata sellised toreda nimega külad nagu Kukepala ja Vahetüki. Vist tuleb siia tagasi tulla.
Lõpuks jõudsime välja maanteeäärsesse Silmsi külla ja ületasime peale mõningast ootamist eluga riskides Tallinn-Tartu maantee. Matkatee viis edasi Paunküla veehoidla hüdrosõlme juurde, mis oli muidugi ka lausa omaette vaatamisväärsus. Ikkagi Tallinna linna veevarustuse allikas.

Rada jätkus Paunküla veehoidla tagant ja osutus väga ilusaks ja põnevaks. Natuke kõndisime mööda järve kallast kuid varsti pööras rada kaldalt ära ja algas madal ja tihe lehtpuumets. Rada kulges üles-alla mööda künkaid ja tee äärde jäid pisut kummalised rajatised – peagi taipasime, et oleme jõudnud muinasaja külla. See oli üsnagi maagilise tundega paik, seda enam et loomulikult polnud seal peale meie mitte kedagi. Raja äärde jäid ka veel mõned lõkkekohad ja mänguplatsid.

Lehekatus Paunküla raja kohal

Kahjuks ei kestnud see muinasjutuline rada kaua. Mets lõppes ja algas kruusatee, mis enne lõppu veel asfaldiks üle läks. Ah jaa, enne veel sattusime kummalisel kombel Paunküla kalastusbaasi :) (tõenäoliselt veidi puuduliku viidastuse tõttu). Enesetunne oli täiesti OK ning isegi tallad ei tulitanud veel (ega hakanud eriti ka hiljem, vaid see viimane asfaldilõik pani need pisut kirvendama). Oli küll kerge väsimus aga ei midagi enneolematut.

Viimase 4 km möödudes jõudsime lõpuks (veel valges muide) Hiieveski  peatuspaika ehk parklasse, mis kahjuks millegi positiivsega meid ei üllatanud.

Hiieveski parkla

Koht on ausaltöeldes kole. See kujutab endast suurt tuulist platsi/parklat, kus on veidi killustikku, veidi rohtu ja hästi palju rämpsu nagu näiteks suitsukonid, ühekordsed nõud, kiletükid jms., hoolimata sellest, et platsi servas on suur prügikonteiner (sinna taha oli ilusasti laotud veel neli vana autorehvi. Krdi kaabakad). Platsil on mitu isetekkelist lõkkeaset, lõkkepuid loomulikult mitte. Õnneks on platsi servas kaks enam-vähem pädevat katusealust, mis on küll väga vanad ja lindude poolt ära reostatud kuid õnneks peavad need vett. Peldik on muidugi ekstraklass, säärane Leedu metsapeatuse stiilis betoonpunker auguga põrandas koos hulga prügiga; meeste ja naiste pooled olid siiski eradldi. Vahe oli vaid selles, et naiste poolel oli üks auk põrandas, meeste poolel kaks – suurem ja väiksem. Rõvedalt ära lagastatud olid aga mõlemad.
Õnneks on järv (veehoidla) siin lähedal, nii et veepuudust meil pole.
Homme peaks meiega liituma Kristel ja Jaanus, nii et olemie ja astumine läheb taas lõbusamaks.

 

Paunküla veehoidla

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 2 kommentaari

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri

Läbitud 18,3 kilomeetrit.

Hommik algas vihmaga. Selleks ajaks kui me Andrega end telgist väljumiseks valmis olime saanud muutus sadu juba väga tugevaks. Saju tõttu venisid ka hommikused toimingud ja start – keegi ei tahtnud vihma käes esimesena telgist välja tulla.
Alguses oli ilm ilus, aga esimese tunni järel pausi pidades nägime vihma lähenemas. Ja siis sadas lolli järjekindlusega kuni lõunapausini. Vahepeal tugevamalt, siis jälle nõrgemalt, aga siiski üsna katkematult.
Võib vist öelda, et kõik said üsnagi märjaks. Aga üsna ootamatult tuli täpselt lõunapausiks välja soe päike, mille paistel riided peaaegu täiesti kuivaks said.

Sõber koer

Lõunapausi tegime Võidulas kuskil vanade garaažide juures, kus kohalik lahke külamees tuli meid üle kaema ja pärast meile peotäie värskeid kurke tõi, mis tõesti ülihead maitsesid. Aitäh!
Varsti peale kurkidega külameest ilmus ei tea kust üks väike ülienergiline koerake, kes meist oma rõõmuga üle jooksis nagu vikerkaarevärviline kukerpall. Pisike spanjelilaadne kutsu ronis esmalt sülle Kaidile ja siis minule. Koos koeraga ilmus ka üks pisike tüdruk – koera pereliige. Peagi selgus aga, et kutsut vaevab miski tõbi – tema tagajalga lõi kramp. :(
Juba lõunasöögi ajal nägime lähenemas uut ähvardavat vihmapilve ning me suutsime just täpselt uue saju alguseks asjad kokku pakkida ja taas teele asuda.

Vihm oli seekord üsna tagasihoidlik ning paari kilomeetri pärast jäi hoopiski järgi ja õhtupoolik mööduski täiesti päikesepaistes. Ilm sai küll kenaks aga teed olid taas säärased pikad sirged, seega mitte eriti põnevad.
Jõudes Mukri lõkkekohta pidid Ivan, Külli ja Kristel kahjuks Tallinnasse tagasi sõitma ning me jäime taas kolmekesi.
Päikeseloojang üle Mukri raba oli täiesti vapustav. Aga uni tuli kähku ning õige pea kobisimegi telkidesse ära.
Täna saime veel teada, et Eidaperes pole toidupoodi ja veel seda, et märjad lehmad pole eriti põnevad suhtluskaaslased. Päeva uudissõna – tarbijakaitseala. Üks selline võiks asuda näiteks Mukris – Mukri Tarbijakaitseala, kas ei kõla mitte uhkelt?

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

Üheksas päev. Saeveski – Kellissaare

Läbitud tee 12,4 kilomeetrit.

Meiega on täna kaasas Ivan, Külli, Kristel ja Liina, Marju pidi kahjuks juba hommikul vara ära sõitma.
Tänane päev oli võrreldes varasemaga siiski üsna lihtne. Hommik algas päikseliselt ja soojalt, võib-olla oli kogu senise matka ilusaim ilm. Isegi Kristel, teeneline külmavares, võttis T-särgi väele. Esimesed 4 km Kurgjale läksid nigu niuhti. Seal tegime lõuna, üsnagi meeleoluka ;) .

Sügis on käes!

Peale lõunat vaatasime loomi: hobuseid, kanu, kalkunit ja jäneseid. Need oli loonud C. R. Jakobson. Jalutasime läbi Jakobsoni majamuuseumi, kus valitses salapärane vaikus. Ivani šokeeris Jakobsoni maja, täpsemalt selle katusele ehitatud torn, mida ta nimetas koledaks seeneks.
Peale kõike seda oli väga keeruline teekonda jätkata, aga andsime endast parema. Teekonnal tabas meid mitmel korral suur hämming – strateegilistes kohtades puudusid viidad. Sellegipoolest kaardus üle Kellissaare imeline vikerkaar ning maastik oli täna lausa uskumatult äge.

väike inimene ja looduse võlu

Kahjuks pidi õhtul ära sõitma Liina, kes lubas aga õige pea meiega taas liituda.

Veel mõned märksõnad: imeline pohlamaastik surisevate elektriliinidega; krossirada, mis pani mindki mõtlema mootorrattalubadele; hobune tegi pots-pots-pots keset teed; parklas, klassikalisesVW bussis olid vist armastust nautivad hipid ja õhtut ilmetas kodukootud ansambel inspireeritud Animal Orchestrast. Ning paduvihm. Ja siis paduvihm väga väikese läbitilkuva katusealuse all. Ning Kristel laua all.

Ilus sügismaastik 9. päeva teekonna lõpus. Taga järve ääres ongi Kellissaare lõkkekoht. Foto: Ivan

Categories: Matkatee | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Seitsmes päev. Hüpassaare – Saeveski

Läbitud 21,7 kilomeetrit.

Selle distantsi sekka käib ka see kilomeetrine teejupike, mis viis Hüpassaare muuseumi õuelt ja seal olevalt lõkkekohalt matkateele. Ning siin Saeveski lähistel kaotasime me ka kilomeetripostid mõneks ajaks silmist, ei teagi, kas selle tõttu, et oli juba pime või läksime me mõnd teist rada mööda. Või oli GPSil lihtsalt halb nähtavus :)

Hüpassaare rabarada

Tänane päev läks juba päris vaevaliselt. Eks hakkab matkaväsimus end tunda andma.
Liikuma saime alles kella kahe ajal, tõsi küll, mitte lebotamise pärast vaid me käisime hommikul Hüpassaare soorajal (ca 5 km; ei läinud kogutee arvestusse) ja Mart Saare kodumuuseumis.
Muuseumis viibides oli tõepoolest tunne üsnagi pühalik. Kuigi majahoidja tahtis meile väga jutustada oma töö peenetest iseärasustest ja sagedasematest probleemidest, mistõttu stendidelt info ammutamine oli veidi keeruline. Ometi oli imeline märgata laual Mart Saare kuulsaid ümaraid musta raamiga prille, vaadelda seinal rippumas tema kuube ja selle all riiulis tema jalutuskeppi.
Rabarada oli mõnus ja vajalik vaheldus sirge-sirgetele metsasihtidele.

Teele asunud, taipasime õige pea, et motivatsiooni ega jõudu pole just üleliia. Vähemalt oli tee huvitavam ja ilusam kui varem. Meie tähelepanu haaras väikeste karvaste röövikute rohkus teel, neid oli tõesti pea igal sammul. Ühel sirgemal teelõigul märkasime ka veidi suuremaid karvaseid elukaid – need olid 5-6 metsseapõrsast kes meist ca 100 m kauguselt üle tee läksid. Emist me ei näinud kuna ta jõudis üle tee enne kui me kurvi tagant välja jõudsime. Võibolla oli ka põrsaid rohkem.

Väsinud matkaja Luitel

Lõunapausi pidasime täna alles 17 paiku Luite lõkkekohas. See oli imelisemaid lõunapause seni – esiteks superilus koht ning kõht oli hakanud endast märku andma juba Hüpassaarest teele asudes ja jalad…ooo need jalad!
Edasisele teele jäi päris kenasti seeni – kukekaid, mõned puravikud ja ka porgandriisikaid. Seeni korjates jõudis kohale ka väsimus, sest pehmelt öeldes hakkasime me käituma imelikult. Andre ja Kaidi vestlesid väga elavalt mingitel minule segaseks jäänud teemadel, mind aga tabas gravitatsioon. Peagi hakkas hämarduma, mis muutis teeloleku veidi müstiliseks. Hakkasime deklameerima luuletusi.

Nii poolel teel hakkas sadama vihma. See oli seekord soe ja mõnus vihm, mis motivatsioonile pigem positiivselt mõjus. Väljas oli aga juba täiesti pime. Samm-sammu haaval vähenes ka tee Saeveski onnini ja minu impovisatsioonilise laulu saatel jõudsimegi kohale. Esimese asjana sai eemaldatud matkasaapad, Andre pani kohe ka ahju küdema ja Kaidi käis vee järel. Tasapisi jõudsime muudegi toimetusteni, nii et praeguseks on juba söök söödud ja mõtted magama minekul. Suur rõõm täidab meid kõiki siis kui jälle aeg-ajalt meenub, et homme mitte kuskile liikuma ei pea. Loodame, et hiired öösel meie toidukraami nahka ei pane.
Öö on soe ja selge ning metsas huikavad öölinnud.
Head ööd kõigile!

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Kuues päev. Tõramaa – Hüpassaare

Palju õnne sünnipäevaks, Kaidi!

Kuues päev. Jõudsime Hüpassaare telkimisalale. Läbitud 23,3 kilomeetrit.

Meie seltskond Soomaa looduskeskuse trepil

Näib, et me oleme ürituse kava koostades mõõtmisveaga hakkama saanud ning meie tänane teekond oli kavasse kirjapandust 10 km võrra pikem. Hmm…

Teele asumine venis taas veidi, sest Tõramaal oli lihtsalt nii mõnus olla. Hommik algas lauluga – nagu eile kirjutatud, on Kaidil täna sünnipäev. Laulsime talle sünnipäevalaulu. Riho oli korjanud aasalt ühe õrna õiekese.
Eile õhtul sättisime kaasavõetava söögi päevade kaupa ritta – täidetud sai kogu köögilett. Riho, kes kõike seda pakkimist pealt vaatas, hakkas meile oma südames kaasa tundma ja pakkus, et võib osa kraami meile neljapäevaks Saeveski onni transportida. Tal oli niikuinii sinna kanti sõit plaanis. Kuna asju oli tõesti väga-väga palju, ei lasknud me seda endale mitu korda öelda.
Teele asusime poole 11 paiku. Esimesed 500 m läksid õige aeglaselt – Tõramaa õue ümbritses mägiveiste heinamaa. Karjas oli ka palju väikseid vasikaid, kes olid nii armsad, et arutasime, kas ei võiks mõnda neist kaasa võtta.
Suurem osa tänasest teest oli taas mööda sirgeid tõmmatud, täna olid need veel eriti

Oksa ait

pikad (vist pikimad kogu matkateel). Õnneks peaksid need siiski viimased omataolised olema. Lõunapausi tegime suure sirge lõpuveerandil Oksa aida juures. Seal kohtusime koha hooldjaga, kes oli väga muhe habemik. Temaga oli kaasas sama muhe koer – 20-aastane vanur, kes platsil veidi ringi tatsas ja meidki üle nuusutas.
Juba päeva lõpupoole jõudsime juba huvitavamatele radadele. Ühel ristmikul jalgu puhates kohtusime veel ühtede matkasellidega. Kaks jalgratturit, kes alustasid Oandult. Tore oli omavahel kogemusi vahetada ja nõuandeid jagada. Ratturid hoiatasid meid Mukri lähistel oleva raskesti ületatava kraavi ning vee all olevate laudteede eest ja avaldasid paremate õunapuude asukohad. Meie omalt poolt soovitasime Kopra taret ja hoiatasime Pertlimetsa veepuuduse eest. Meeldiv üllatus oli seegi, et üks neist oli meist juba teadlik – enne teele asumist RMK matkateed guugeldades oli ta meie blogi peale sattunud. Segaseks jäi vaid see, kas lausa meie matkatee või zombikate blogile.
Viimasel teejupil tuli välja ka päike, Kaidi ja Andre said inspekteerida üht suurt sitta ja selle tekitaja liigilise kuuluvuse üle arutleda, ning kõik koos imetlesime üht hiidsuurt ja ülikirevat ämblikku.

Teel

Taldade tulitades jõudsime viimaks Hüpassaarde ja siin me nüüd siis olemegi.
Suitsuse lõkke ääres õhtusööki maitstes selgus, et Kaidi pipardab ikka päris hästi. Toit oli nii vürstine, et lõkkesüütamisega pole nüüd mingeid probleeme, sest me kõik puhume nüüd tuld :-D Vist esmakordselt on meil selge ja tähine õhtutaevas ning kuupaiste on võimas juba raagunevate puude taustal.

Ning haned muudkui lähevad ja lähevad…

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 3 kommentaari

Blog at WordPress.com.