Matkast on möödas kaks ja pool kuud ning et argipäevaelu on, nagu alati, kõigil kiire, läheb selle kokkuvõttega varustusest, planeerimisest ja muust meil veel natuke aega.
Lõunaraja lõpusrigel
Seniks kuni see ennast veel oodata laseb, võib lihtsamaid ja vähemtehnilisi mõtteid lugeda RMK matkapäevikust.
Väga lühidalt võib öelda, et matkasime 36 päevaga kokku 654 km Eesti sügises. Pikk matk on elamus omaette – „loodusega koos“ saab täiesti uue tasandi ning sama lugu on iseenda ja matkakaaslastega. Ja selle maaga, kus elame, sest niimoodi jalgsi kulgedes on aega vaadata, kuidas ümbruskond välja näeb, kuidas selle ilme kilomeetrite kuludes aegamööda muutub ning milliste inimestega Sinu tee nendes paikades ristub.
Kindlasti oli ettevõtmine meie mõlema jaoks aasta tippsündmus. Et sel aastal olin vist püstitanud oma reisimiste rekordi (selja taha oli jäänud pool aastat Saksamaal, ringirändamisi mujal Euroopas ja Aasias), ning leian ikka, et selline pikk matk Eesti looduses lööb kõik üle – peaks rääkima juba iseenese eest, kui emotsionaalselt laetud selline ettevõtmine tegelikult on. Ja sellist maagiat ning äratundmisi soovin ma kõigile.
Seniks aga vaadake galeriist pilte ning näeme metsas!
Matkatee piirist piirini 
Tunneksin huvi, et kui oleks soov teha 3-5päevane matk Lõuna-Eesti radadel (pean silmas lõuna piiri lähedasi alasid) mööda matkateed, milline lõik võiks olla kõige mitmekesisem, huvitavam, üllatavam, kuhu soovitaks sõpradel lühemale kui 654 km tripile minna?
Lisan siia ka oma suurimad tänud nende ülestähenduste eest! Väga huvitav lugemine.
Ette tänades,
Triin
Tore on näha inimesi, kes ägedate Eesti paikade vastu huvi tunnevad :)
Esimese hooga võiks ma kohe soovitada lõiku Värskast Vastseliinani. Värskasse on üsna hõlpus ühistranspordiga või ka autoga ligi pääseda, lisaks on seal ka üht-teist muidu vaatamisväärset (Seto talumuuseum, jms).
Värskast edasi on küll mõned kilomeetrid mööda asfalti kõmpimist, kuid see ei tohiks suuremat segada, sest see rada, mis hakkab Verhulitsast (seal kus matkatee metsade vahele pöörab) on tõesti väga äge.
Edasi Poogandi ning Lõunalaagri lõkkekohtade poole jäävad idüllilised männi- ja kuusemetsad, sekka ka päris kõrgeid künkaid, metsajärvi ning soostunud maalapikesi. Paar kruusateed muidugi ka.
Tasub muidugi meeles pidada, et isikut tõendav dokument peaks selles piirkonnas liikudes taskus olema – tegu on piirilähedase alaga ning piirivalvurid on sealkandis üsna aktiivsed – viimase mõne kuu jooksul on mul sealkandis liikudes lausa kahel korral nendega kokkupuuteid olnud. Siiamaani küll sõbralikke :)
Piusa lõkkekohast edasi läheb aga juba päris põnevaks. Ehkki matkatee läheb ametlikult mööda suuremaid radu, on sealkandis (Obinitsa metsades ning Piusa jõe kallastel) palju väikeseid radu, mis läbivad päris ägedaid maastikke. Põhimõtteliselt võiks terve päeva (või rohkemgi) selle piirkonna peale kulutada – kindlasti tasub käia Piusa jõe mõlemal kaldal, nii paljandite peal kui all. Matkateelt tuleb siis küll mõneks ajaks küll maha astuda ning siis peaks endal tagataskus valmis olema korralik kaart. Kuid kõiki radu sealkandis ei ole veel minuteada ühelegi kaardile kantud.
Laagrisse võib siis jääda kas Härma lõkkekohas või siis Make müüri all olevas lõkkekohas (eriti see viimane võib olla vinge elamus).
Kui ringid Obinitsa metsades ning Piusa jõe kallastel on tehtud viibki matkatee mööda suuremaid teid edasi Vastseliinani, kuhu saab taas bussiga või autoga hästi ligi.
Olenevalt sellest, kui palju Teil seal metsades ja jõgede kallastel avastamislusti on, peaks sellest lõigust jätkuma ilusti 4-5 päeavaks.
Toredat matka!
Suur aitäh nii põhjaliku vastuse eest! Ma juba teadsin ette, et tasub küsida: oma silm on kuningas. Saare pealt pärit olevatele põhjaeestlastele on Lõuna-Eestis kindlasti palju avastamist, natuke tobe oli lihtsalt ilusate kohanimede järgi oma valikut teha, kuigi blogi iseenesest on ka suureks abiks ja Piusa jäi mulle juba lugedes silma. ID-kaardi peale poleks tulnud (ega ka kaasa võtnud), nüüd tuleb üles märkida.
Veelkord suur tänu!
Tublid olete :)
Aitäh, meil on hea meel :)