Kolmekümne teine päev. Pähni – Paganamaa

Pühapäev, 10. november 2013. Läbitud teekond 16 km Pähni looduskeskusest Paganamaa lõkkekohta.

Idüll Pähnis – nüüd juba natuke tühi ja kõle, kuid enne stardihommikut, kus asjad minekuvalmis kokku pakitud, oli siin väga mõnusalt kodune

“Su juustekuld südamerahu ei anna… ”

Pähnis on kõik hommikud suurepärased. Ning mõnel erilisel hommikul kaovad ka kärbsed ja näitab end päikegi.

Pähnis on ka üks suur pott, mis on triiki täis maailma parimat leivasuppi. Kuid see, kas see pott on seal alaline või mingil hetkel ka tühjeneb ning riiulisse tagasi pandud saab, ei ole veel teada. Ning seegi, kas sinna potti nii head leivasuppi juurde tekkida saab, kui Kristeli käsi seejuures mängus pole, on samuti lahendamata. End ogaraks süüa me igatahes ei suutnud, ehkki see piir oli päris lähedal.

No ei ole vaja seljakotti viimse piirini täis laduda, hoolimata sellest, et kerge lõpuärevus maad võtmas on. Pigem just seepärast võiks võimalikult vähe manti seljas tassida. Oleme võtnud õppust.
Pähni sai maha jäetud veel suurem kast meie asjadega, kui see, mis me sinna ette olime saatnud. Päris vähesega on tegelikult võimalik hakkama saada.

Pähni metsaonn ja lõkkekoht

Paganamaa poole minnes jäid teele mõned üksikud külad ja kruusateed. Ühe maja juurest kargas äkitsi välja üks suur peni, kel esiti tundus küll olevat kindel plaan meile oma hambaid lähemalt tutvustada, kuid õige pea selgus, et tegu oli lihtsalt säänse poollollaka tossikesega. Lisaks röökis väraval ka perenaine koera peale, ehkki penil polnud sellest nähtavasti sooja ega külma. “Lähed ketti kui sõna ei kuula!”

Õige varsti peale Paganamaale jõudmist sai kruusateest kena rohutee, mis lõpuks metsa sisse suubus. See ongi see jõnks kaardil enne lõkkekohta ning see jõnks on seal vägagi vajalik. Miks – seda peate ise järgi vaatama tulema. Võin lihtsalt öelda, et Läti on küll ilus aga Eesti on veel ilusam.

“Siinsamas see lõkkekoht nüüd peabki olema.” Järve ääres oli tõepoolest üks pisike lõkkease ning riietuskabiin, ei midagi rohkemat. Tõsine hämming! Olime siis valmis ööd askeetlikult mööda saatma, kuid väike kahtluseuss oli ikka sees – ei saa ju olla selline koht see, millest nii palju kuuldud on. Infovoldik lubas meile kiike, onni, laululava ja muud paremat. No selge. Vale koht.

Päike loojub nagu muiste ühte Paganamaa piirijärve

Kõik see, mida meile lubati, oli hoopis selja taga mäe otsas. Üles sai mööda väga meeleolukat ja soojaandvat kraavi, muide.

Päike loojus nagu muiste ning soovis meile head õhtut, et kuskilt silmapiiri tagant kuud valgustama hakata. Kui matka alustasime, oli kuu loomine, nüüd on taas taevas noorkuu – ring on täis ning terve kuu möödas.

Hiljem saabus kui vääramatu loodusjõud taas kohale Alar, tuues kaasa mõnusaid lõkkejutte ja udu. Ok, udu tuli tegelikult ise.

Ühel tasasel hetkel kostis äkki alt järve äärest kiunatus ning sellele järgnes müdin ja kõva ruigamine. Ei tea mitmepealine seakari säält järve veerest mööda jooksis, kuid mulje jäi küll kõigist Läti sigadest Eestimaa piiri ründamas.

Õhtu vajus uttu ning ka me ise pidime minema tuttu. Homme ju pikk päev ootamas.