Posts Tagged With: Paganamaa

Kolmekümne kolmas päev. Paganamaa – Lõunatipu

Esmaspäev, 11. november 2013. Läbitud teekond 28 km Paganamaa lõkkekohast läbi Metsavenna lõkkekoha ja Vastse-Roosa Lõunatipu lõkkekohta.

Päike tõuseb nii, nagu peab

Päike tõuseb nii, nagu peab

Miks meil on nii vähe juttu päiksetõusudest? Üsna ilmselgelt õnnestub neid lihtsalt liialt tihti maha magada. Teistel kordadel on taevas jällegi varjatud kitisarnase pilvkattega, nii et jääb üle vaid mõistatada, kuskohas see päike nüüd küll olla võiks.

Täna aga tõusis päike nii nagu pidi. Taevas lõi roosatama, omandas siis kerge kullaka helgi ja üksikud silmapiiri kohal rippuvad pilveräbalad said hetkeks värvitud tumelillaks, et siis tasa-tasa valgeteks lammasteks muutuma hakata.

Hommikupäikese kiirtes saabus meie juurde taas Kaidi. (Tere jälle, Kaidi!!) Kiire logistikaring ning veel kiirem pakkimine ja teele, Paganamaa metsi avastama.

Teed juhatas meil taas Alar, kes läks ees ning kelle liikumist saatsid rajalt kahele poole laiali lendavad puunotid ja oksarisu. Mul on küll väga kahju, et mul ei õnnestunud Piusa äärseid metsi näha, aga ega see siin küll väga alla jääda ei saa. Lisaks sügavatele orgudele ning pehmetele samblavaipadele passisid siin aiapäkapikkudena piiritulbad: Eesti Vabariik, Latvijas Republika.

Andre uudistab aiapäkapikku, Kristel uudistab fotograafi, Alar uudistab Lätit

Andre uudistab aiapäkapikku, Kristel uudistab fotograafi, Alar uudistab Lätit, Kaidi (fotograaf) uudistab matkatee märgistust

Isegi see päike, kes korraks oli pilvede taha end varjanud (muide, laagris asju pakkides tabas meid kiire ja ülikohalik rahe-lumekruubi-suvaliste jäätükikeste sadu), tuli taas välja ning üritas selgeks teha, et tegelikult on täiega suvi, lihtsalt meie oleme oma kalendrite ja muude tsivilisatsiooni imevidinatega asjast valesti aru saanud.

Nagu iga hea asi ikka, sai ka see meeleolukas metsarada viimaks siiski läbi ning jõudsimegi jälle majade vahele. Siin oli, muide, olnud Alari lapsepõlvekodu ning neid kelmikaid juhtumusi ta poiskesepõlvest jagus jutustamiseks ikke üksjagu.

Kristel tegi tutvust käimiskeppidega, mis töötasid üle ootuste hästi, nii metsarägas kui teel sai ta samm hoopis vilkam ning kiirem (tundus, et ka muidu reipam). Põhimõtteliselt on väidetud, et käimiskepid tõstavad kõndimise efektiivsust ca 15%. Tegime siis kiire arvutuse ning jõudsime järeldusele, et umbes 13 keppi tõstaks lineaarselt efektiivsust sajaprotsendiliselt. Tuleb välja, et matkal polegi oluline mingi varustus või füüsiline vorm vms, vaid see, kui palju käimiskeppe kaasa vedada.

Kaidi

Kaidi ja rohetiksik

Mingil hetkel juhtus, nagu ikka, see, et Alar läks oma vägilasesammudega ees minema ning meie (Kristel, Kaidi ja mina siis) jäime nagu turistid kunagi pilte klõpsima ning vaateid imetlema. Mõne aja pärast – ennäe – ootasid meid ühel puuvirnal tee ääres pasteedivõileivad, juust ning viinerid. Ning muidugi ka Alar, kes seal kavala muigega võileiba mugis. Oi, see pasteet oli küll imehea! Eriti hästi mõjus see Kristelile, kes selle kütusega meile säärast tempot tegema hakkas, et isegi mägede poeg Alar pidi oma tavapärasele sammule veidi juurde lisama. Ma ei hakka mainimagi, et ülejäänutel oli lausa Päris Sportlik Kõndimine.

Viuhh ja olimegi ühe raksuga Vastse-Roosal väljas, seal asub ka Metsavenna lõkkekoht. Pasteedikütus oli juba läbi saanud ning oli aeg taas tankida, seekord siis mustikasupiga. Kaidi kraamis kuskilt kotisügavustest välja ka küpsised ning pidusöök jätkus.

Metsade vahel laskub udu

Metsade vahel laskub udu

Hakkas hämarduma ning metsade vahele laskus udu. Udus viiski meie tee meid Eesti kõige lõunapoolsema punkti poole – jälle üks kõige-kõigem koht meie rännuteel.

Naha talu lähedal läks Kaidi logistikat organiseerima ning sõitis Alariga Paganamaale tagasi, meie Kristeliga läksime pimeduserüpes aga aina edasi.

Juba eemalt paistis, et ühe tee otsas helgivad kaks tuld, ma esiti vaatasin, et seal seisab üks auto, esilaternatega meie poole. Lähemale jõudes hakkasid need tuled äkki liikuma ning vägagi teravalt jõudis kohale tõdemus, et mingisuguse suure looma silmad helgivad meie lampide valguses. Paar kiiret hüpet ühele ja teisele poole tegi see põlevate silmadega elukas ning meil tuli mõte, et äkki on see metskits, need ju teadupoolest niiviisi kalpsavad. Kuid kuna need silmad ikkagi ära ei kadunud ning vahetevahel ümber paiknedes meid vahtisid, langes kitse variant ära ning tuli ikka võimsama lambi järgi küünitada.

Lambi valgusvihus seisis suur hall loom, pika koonu ja sorgus sabaga. “Hunt!” käis sekundi murdosa jooksul peast läbi, enne kui ratsionaalne mõistus vahele segada jõudis. Kui see elukas veel äkki saba liputama hakkas, oli selge, et ju see ikka üks külapeni on.

Suur hall loom

Suur hall loom, hiiglama sõbralik lontrus

Kerge skepsis hinges (kes teab, mis selle parajalt kogukal koeral mõttes on, kes pimeduses vaikides meie poole vahib) ning olles valmis võitluseks, läksime koera poole. Ilmnes, et see oli üks hiiglama sõbralik lontrus, kellest sai meie truu matkakaaslane ja majavalvur terveks õhtuks.

Veel viimane metsane rajalõik haaras meid enne maailma serva endasse, aeg-ajalt ilmestas seda meie kutsu, kes suure müdinaga suvalistest kohtadest välja ilmus ning meist kapates mööda tuiskas.

Maailma serval, riigi lõunatipus, on onnike, kuhu endile pesa tegime; seal on ka väga korralik lõkkease, kus sai väga hästi sooja, tõrjuda tuli küll aeg-ajalt kohaliku kutsa pealetükkivaid armastusavaldusi. Õige pea saabus tagasi ka Kaidi, kes meiega tolleks ööks onni jäi.

Kõik see on nüüdseks aga juba ajalugu.

Advertisements
Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Kolmekümne teine päev. Pähni – Paganamaa

Pühapäev, 10. november 2013. Läbitud teekond 16 km Pähni looduskeskusest Paganamaa lõkkekohta.

Idüll Pähnis - nüüd juba natuke tühi ja kõle, kuid enne stardihommikut, kus asjad minekuvalmis kokku pakitud, oli siin väga mõnusalt kodune

Idüll Pähnis – nüüd juba natuke tühi ja kõle, kuid enne stardihommikut, kus asjad minekuvalmis kokku pakitud, oli siin väga mõnusalt kodune

Su juustekuld südamerahu ei anna…

Pähnis on kõik hommikud suurepärased. Ning mõnel erilisel hommikul kaovad ka kärbsed ja näitab end päikegi.

Pähnis on ka üks suur pott, mis on triiki täis maailma parimat leivasuppi. Kuid see, kas see pott on seal alaline või mingil hetkel ka tühjeneb ning riiulisse tagasi pandud saab, ei ole veel teada. Ning seegi, kas sinna potti nii head leivasuppi juurde tekkida saab, kui Kristeli käsi seejuures mängus pole, on samuti lahendamata. End ogaraks süüa me igatahes ei suutnud, ehkki see piir oli päris lähedal.

No ei ole vaja seljakotti viimse piirini täis laduda, hoolimata sellest, et kerge lõpuärevus maad võtmas on. Pigem just seepärast võiks võimalikult vähe manti seljas tassida. Oleme võtnud õppust.
Pähni sai maha jäetud veel suurem kast meie asjadega, kui see, mis me sinna ette olime saatnud. Päris vähesega on tegelikult võimalik hakkama saada.

Pähni metsaonn ja lõkkekoht

Pähni metsaonn ja lõkkekoht

Paganamaa poole minnes jäid teele mõned üksikud külad ja kruusateed. Ühe maja juurest kargas äkitsi välja üks suur peni, kel esiti tundus küll olevat kindel plaan meile oma hambaid lähemalt tutvustada, kuid õige pea selgus, et tegu oli lihtsalt säänse poollollaka tossikesega. Lisaks röökis väraval ka perenaine koera peale, ehkki penil polnud sellest nähtavasti sooja ega külma. “Lähed ketti kui sõna ei kuula!”

Õige varsti peale Paganamaale jõudmist sai kruusateest kena rohutee, mis lõpuks metsa sisse suubus. See ongi see jõnks kaardil enne lõkkekohta ning see jõnks on seal vägagi vajalik. Miks – seda peate ise järgi vaatama tulema. Võin lihtsalt öelda, et Läti on küll ilus aga Eesti on veel ilusam.

“Siinsamas see lõkkekoht nüüd peabki olema.” Järve ääres oli tõepoolest üks pisike lõkkease ning riietuskabiin, ei midagi rohkemat. Tõsine hämming! Olime siis valmis ööd askeetlikult mööda saatma, kuid väike kahtluseuss oli ikka sees – ei saa ju olla selline koht see, millest nii palju kuuldud on. Infovoldik lubas meile kiike, onni, laululava ja muud paremat. No selge. Vale koht.

Päike loojub nagu muiste ühte Paganamaa piirijärve

Päike loojub nagu muiste ühte Paganamaa piirijärve

Kõik see, mida meile lubati, oli hoopis selja taga mäe otsas. Üles sai mööda väga meeleolukat ja soojaandvat kraavi, muide.

Päike loojus nagu muiste ning soovis meile head õhtut, et kuskilt silmapiiri tagant kuud valgustama hakata. Kui matka alustasime, oli kuu loomine, nüüd on taas taevas noorkuu – ring on täis ning terve kuu möödas.

Hiljem saabus kui vääramatu loodusjõud taas kohale Alar, tuues kaasa mõnusaid lõkkejutte ja udu. Ok, udu tuli tegelikult ise.

Ühel tasasel hetkel kostis äkki alt järve äärest kiunatus ning sellele järgnes müdin ja kõva ruigamine. Ei tea mitmepealine seakari säält järve veerest mööda jooksis, kuid mulje jäi küll kõigist Läti sigadest Eestimaa piiri ründamas.

Õhtu vajus uttu ning ka me ise pidime minema tuttu. Homme ju pikk päev ootamas.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , | 3 kommentaari

Blog at WordPress.com.