Posts Tagged With: Tõramaa

Kuues päev. Tõramaa – Hüpassaare

Palju õnne sünnipäevaks, Kaidi!

Kuues päev. Jõudsime Hüpassaare telkimisalale. Läbitud 23,3 kilomeetrit.

Meie seltskond Soomaa looduskeskuse trepil

Näib, et me oleme ürituse kava koostades mõõtmisveaga hakkama saanud ning meie tänane teekond oli kavasse kirjapandust 10 km võrra pikem. Hmm…

Teele asumine venis taas veidi, sest Tõramaal oli lihtsalt nii mõnus olla. Hommik algas lauluga – nagu eile kirjutatud, on Kaidil täna sünnipäev. Laulsime talle sünnipäevalaulu. Riho oli korjanud aasalt ühe õrna õiekese.
Eile õhtul sättisime kaasavõetava söögi päevade kaupa ritta – täidetud sai kogu köögilett. Riho, kes kõike seda pakkimist pealt vaatas, hakkas meile oma südames kaasa tundma ja pakkus, et võib osa kraami meile neljapäevaks Saeveski onni transportida. Tal oli niikuinii sinna kanti sõit plaanis. Kuna asju oli tõesti väga-väga palju, ei lasknud me seda endale mitu korda öelda.
Teele asusime poole 11 paiku. Esimesed 500 m läksid õige aeglaselt – Tõramaa õue ümbritses mägiveiste heinamaa. Karjas oli ka palju väikseid vasikaid, kes olid nii armsad, et arutasime, kas ei võiks mõnda neist kaasa võtta.
Suurem osa tänasest teest oli taas mööda sirgeid tõmmatud, täna olid need veel eriti

Oksa ait

pikad (vist pikimad kogu matkateel). Õnneks peaksid need siiski viimased omataolised olema. Lõunapausi tegime suure sirge lõpuveerandil Oksa aida juures. Seal kohtusime koha hooldjaga, kes oli väga muhe habemik. Temaga oli kaasas sama muhe koer – 20-aastane vanur, kes platsil veidi ringi tatsas ja meidki üle nuusutas.
Juba päeva lõpupoole jõudsime juba huvitavamatele radadele. Ühel ristmikul jalgu puhates kohtusime veel ühtede matkasellidega. Kaks jalgratturit, kes alustasid Oandult. Tore oli omavahel kogemusi vahetada ja nõuandeid jagada. Ratturid hoiatasid meid Mukri lähistel oleva raskesti ületatava kraavi ning vee all olevate laudteede eest ja avaldasid paremate õunapuude asukohad. Meie omalt poolt soovitasime Kopra taret ja hoiatasime Pertlimetsa veepuuduse eest. Meeldiv üllatus oli seegi, et üks neist oli meist juba teadlik – enne teele asumist RMK matkateed guugeldades oli ta meie blogi peale sattunud. Segaseks jäi vaid see, kas lausa meie matkatee või zombikate blogile.
Viimasel teejupil tuli välja ka päike, Kaidi ja Andre said inspekteerida üht suurt sitta ja selle tekitaja liigilise kuuluvuse üle arutleda, ning kõik koos imetlesime üht hiidsuurt ja ülikirevat ämblikku.

Teel

Taldade tulitades jõudsime viimaks Hüpassaarde ja siin me nüüd siis olemegi.
Suitsuse lõkke ääres õhtusööki maitstes selgus, et Kaidi pipardab ikka päris hästi. Toit oli nii vürstine, et lõkkesüütamisega pole nüüd mingeid probleeme, sest me kõik puhume nüüd tuld :-D Vist esmakordselt on meil selge ja tähine õhtutaevas ning kuupaiste on võimas juba raagunevate puude taustal.

Ning haned muudkui lähevad ja lähevad…

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 3 kommentaari

Viies päev. Pertlimetsa – Kõrtsi-Tõramaa

25. september. Täna käidud 19,4 kilomeetrit. Kokku oleme nüüdseks läbinud juba üle 100 km, täpsemalt 120,6 km.

Vahekokkuvõte. Tervislik seisund – hea, kõigil nina natuke tilgub (selle niiskusega pole midagi imestada) jalatallad löövad päeva lõpuks tuld välja ning puusakondid on seljakoti tassimisest pisut valusad. Meeleolu on aga ülev, moraal on väga kõrge. Tundub, et me oleme viimaks aklimatiseerunud ning meie keskmine liikumistempo on tõusnud ligi viiele kilomeetrile tunnis (osalt on see tingitud ka vist sellest, et pikkade sirgete teede ääres pole suurt midagi vaadata ega muud teha.)

Tänane hommik algas küll pisut niiskelt – nii telgi sise- kui väliskülg olid kaetud veepiiskadega ning ka magamiskott oli väljaspoolt täiesti märg – kuna ilmataat on otsustanud ilma öösiti üsna jahedana aga vägaväga niiskena (suhtelineõhuniiskus ca 324%) hoida, siis koguneb telki ohtralt kondensvett. Niivõrd palju, et isegi hügroskoopne naine ei suutnud seda kõike täiesti ära imada. Igatahes oli riietumine ja telgist välja ronimine selline natukese õnnetu ja märjavõitu kogemus. Aga õues kruukasid tedred ja see tegi olemise kohe paremaks :)

Pohlapeatus

Pertlimetsa on aga ääretult kaunis koht. Ümberkaudne loodus meenutab teatud määral Kõrvemaad ning siinsed palumetsad on pohli paksult-paksult täis. Hoolimata sellest, et me olime teele asunud ilma hommikusöögi ja -kohvita (meil lihtsalt puudus vesi ja ei viitsinud me ka filtrit ehitada; hommikusöögiks sõime igaüks ühe üsna rõveda proteiinibatooni) muutusid me jalad ikka üsna kergeks ja kilomeetripostid suisa tuhisesid vastu.

Rikkaliku lõuna/hommikusöögi tegime Tipu koolimaja õuel, kus vesi puurkaevust ise pudelisse purskas. Meid tulid uudistama kaks noort vabatahtlikku neiut Saksamaalt, kes Tipu koolis igasugu abitöid tegid – hetkel hoidsid nad näiteks oma ülemuse väikest last. Tipu koolis tegutseb selline looduskooli moodi asjandus, nii et teele asudes uudistasid meid ca 20 8-9 aastast uudishimulikku silmapaari.

Mitte kaugel Tipu kolimajast, maantee servas oli üks korralik karujulkade hunnik. Ju see nooruke karumõmm oli kohaliku talumehe hoovis õuntega maiustamas käinud ja jätnud märgistuse tee veerde maha.

Soomaa looduskeskusse Kõrtsi-Tõramaal jõudsime poole viie paiku – tõeline rekord! Siin ootasid meid soe tuba ja toredad kolleegid Meris, Triin ja Riho. Õhtu möödus asjade lahtipakkimise, sorteerimise, ringipakkimise, pesemise ja kuivama panemise tähe all. Tipphetkeks oli aga suurepärane kuum saun.

Õhtu lõpus ca pool tundi enne südaööd selgus, et Kaidil on järgmisel päeval sünnipäev. Läksime siis kiiresti-kiiresti magama, et jumala eest ei peaks talle veel öösel laulma hakkama :D

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Blog at WordPress.com.