Posts Tagged With: Otteni

Kuueteistkümnes päev. Otteni – Peri

Reede, 25. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Otteni metsamajast läbi Mammaste suusaradade ja Põlva Peri lõkkekohta.

Otteni hommikuidüll

Otteni hommikuidüll

Täna oli taas üks semi-puhkepäev. Peale kaht viimast päeva, mil me isegi postitusi ei jaksanud kirjutada, oli see ülimõnus.

Hommikul magasime kaua, pea 11-ni. Seejärel uimerdasime pikalt ringi, tegime pannkooke ja kirjutasime eelmiste päevade postitusi. Liikuma hakkasime alles kella kolme paiku. Aga enne kuulasime metsamaja perenaise jutte maja- ja muudest vaimudest.

Eelmisel aastal, kui me Oandu-Ikla matkateel Aegviidus Jana juures peatusime, siis oli ta parajasti ühelt Otteni metsamaja kliendilt saanud kirja metsamaja salapäraste asukate kohta.

Igatahes lugu oli selline: majas oli peatunud hiljuti üks noorte seltskond. Neil oli toimunud seal igasuguseid kummalisi asju – kellelgi lakkas kaamera töötamast, kellelgi kadus võileib ning keegi kuulis öösel samme. Tundub nagu ei midagi erilist – vanad majad ikka nagisevad ja kolisevad, elektroonika ütleb kah aeg-ajalt üles. Kuid nad olid saatnud meile ka foto – seltskond oli maja ees pilti teinud. Hiljem arvutis pilte vaadates märkasid nad maja aknal üht võõrast nägu… kuid kedagi majas ei oleks pidanud olema.

Uurisime ja puurisime ka meie seda fotot aga tee, mis tahad, nägu me sellel aknal ei suutnud eristada. Vaid väga hea fantaasia korral oli seal mingi sigrimigri näha.

Siimu sild

Siimu sild

Nojah, meie selle maja ajaloo kohta ei teadnud miskit põnevat ning üldse oli see esimene kord, kui kuulsime midagi kummitustest Otteni metsamajas.

Majaperenaine teadis aga rääkida, et majas olla peatunud kord seltsimehed sensitiivid, kes olla olnud lausa hämmeldunud – kuidas üldse keegi seal majas elada-olla saab, maja ju hingi tihkelt täis. Magades astuvad üle, pole ruumi ringigi pöörata, igal pool keegi hingitseb. Liivi- või Põhjasõja ajal olla olnud selles paigas matmispaik, seetõttu siis.

Kord olla majaperenaine üksinda majas kraaminud, kesköötunnil langenud aga laetala pealt pisike ketiga hõberist. Pannud siis perenaine risti majapalkide vahele tagasi, et vaimud rahuliku hingega oma tegemisi jätkata võisid, ega pidanud oma elutuid päid murdma selle üle, kuidas perenaist painata.

Natuke tõsielulisi lugusid ka. Otteni metsamaja kõrval talus elanud 90-ndate algul pensionär Edgar. Käinud Edgar iga jumala nädal siis ülal mäe otsas lavkas, kuni ühel nädalal polnud enam tulnud. Ka järgmisel nädalal polnud tulnud. Asja lähemalt uurides leiti Edgar koolnukangestuses oma maja seina najal istumas, aknad-uksed lahti, maja segi pööratud. Kahtlased lood, ühesõnaga, selle Otteni kandiga, kuri maa-elu.

Igatahes on Otteni majas tehtud ka igasugu muud kunsti – Pornokunnile ja Seksi-Kristile olevat seda maja korduvalt välja üüritud. Kes teab, võib-olla just selle toanurga hämarustes valminudki sellised kunstiteosed nagu “Karu t**a”  ning “Imeb marmorvahvlit”. Vot selline maja siis.

Viimse Reliikvia radadel

Viimse reliikvia radadel

Peale Ottenit kõndisime üle Siimu silla ning imetlesime Risbiteri kaljut. “Viimset reliikviat” teavad vist kõik, sellel pole mõtet lähemalt peatuda. “Kas me oleme ikka õigel teel?”

Tee viis läbi Mammaste suusaradade, üle Orajõe Põlvasse, kus puhkepäevale kohaselt sai einestatud Vana Vaksali pubis, kus võis maitsta selliseid roogi nagu “Ah ja Oh matkal” või “Reinuvaderi meelispala”. Huvitav, mis rebasel selle peale öelda oleks? Andre mekkis seda esimest, Annemarie võttis “Saepurus püherdaja” ning Kristeli päralt jäi “Pöörane pullike”. Põlvas ütlesime selleks korraks hüvasti ka Kaidile ning matkasime siis veel viimased mõned kilomeetrid laternate valguses Peri poole.

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Üks matkatehniline vahemärkus ka – nimelt puudub Põlva linna piires matkatee märgistus. Rada läheb siis nii, et kui Mammaste Tervisespordikeskuse juures viimase märgi juurest üle parkimisplatsi väravast välja minna ja paremale pöörata, siis uuesti paremale pöörata ning maanteele jõudes veelkord paremale pöörata, võib mõnesaja meetri pärast maantee alt läbi minna. Peale tunnelit veelkord paremale üles mäkke ning kõnnitee lõppedes registrikeskuse juurest vasakule mäest alla. Varsti ongi vasakut kätt ujumiskoht, otse ees aga Põlva kaubamaja ja sealt mööda minnes Võru poole liikudes lõppeb linn otsa ning jätkub ka märgistus. Tee läheb sügavasse metsa, kus on põnev ja künkaline. Pisike Peri lõkkekoht on laantesügavustesse õige hästi ära peidetud, aga muidu üks äraütlemata mõnus koht oja kaldal, suurte kuuskede all.

Homseks lubatakse tugevat vihma – jääme põnevusega ootama siis nii seda Eesti legendaarset suusailma kui Joni, kes lubas nädalavahetuseks Kaidi välja vahetada ning meid oma seltskonnaga rõõmustada.

Head ööd!

Advertisements
Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Viieteistkümnes päev. Ahja – Otteni

Neljapäev, 24. oktoober 2013. Läbitud teekond 28 km Ahja lõkkekohast läbi Ahja alevi, Valgesoo lõkkekoha, Kiidjärve looduskeskuse juurest mööda, läbi Sõnajala lõkkekoha mööda Taevaskoja matkaradu Otteni metsamajani.

Taevaskoja matkaraja algus

Taevaskoja matkaraja algus

Nagu näete, saavad viimase kahe päeva postitused üles mõned päevad hiljem – siit ka loo moraal – pea 30-kilomeetrised päevateekonnad on piisavalt väsitavad, et blogipidamiseks enam jõudu ei kipu väga üle olema. Ega ka levi.

See-eest oli meie 15. matkapäev aga üks matkatee oodatumaid ning kindlasti ka ilusamaid päevi. Seda eriti minu jaoks, sest Taevaskodade kanti olen juba pea lapsepõlvest teiseks koduks pidanud Tallinna kõrval. Võib öelda, et Taevaskoja on üleüldse süüdi selles, et minust matkaja sai.

Lubatud “kerge” 21 km pikkune päev, asusime Ahja lõkkekohast siis hommikul teele. Ahja lõkkekoht tundus olevat rajatud kunagise taluhoovi kõrvale. Hommikul, kui valges sai lõkkeplatsi ümber ringi vaadatud, täheldasime lisaks juba pimeduses end ilmutanud kuusenoorendikule veel ka üht elektriposti, kust elektriliinid juba ammu Emexisse viidud, puuduvatest eletriloomakestest rääkimata, selle kõrval lagunevaid palkmaja seinu ning lõkkepuude varjualuse taga paar pehkinud õunapuud.

Päeva esimene pool kulges mööda sirgeid metsasihte, kuid otsad olid üsna lühikesed ning Lõuna-Eestile omaselt kauni okaspuumetsa vahel. Taaskord sai praktiseeritud prügikükitamist ja seda seekord üleüldse mitte minu eestvedamisel. Aga mul oli hea meel, et ilmselgelt oli aastatagune aktiviteet inspireerivalt mõjunud.

Valgesoo tornis

Valgesoo tornis

Avastasime esimese koha, kus paberkaardile märgitud teekond ei vastanud looduses märgistatule. Võtsime siis teadmiseks ning astusime edasi Ahja poole, kus sai tehtud poepeatus ning seejärel poest ostetud kraam ka teisel pool mõisaparki järve ääres pintslisse pandud/kõrist alla kallatud. Veel mõned kilomeetrid kruusateid ning olimegi juba Valgesoo raba ääres torni all lõkkeplatsil lõunapausi pidamas.

Peale seda aga tõotas minna eriti põnevaks, sest Taevaskoja jõudis järjest lähemale. Seda tegi aga ka päeva lõpp ning öövari. Videvikus sai üle kontrollitud veel Kiidjärve looduskeskus, mis küll kinni oli, kuid vaade Kiidjärve veskile seeeest kaunis nagu alati. Edasi aga algaski juba Taevaskoja matkarada, seda siis idapool jõge.

Esimene kahtlus, et päev võib osutuda pikemaks kui lubatud, tärkas meis matkaraja alguses – viit näitas üheksat kilomeetrit, meil aga juba pea 20 käidud. Igal juhul oli selleks ajaks juba praktiliselt pime ja nii me pimedusevarjus neid märgikesi puudelt otsisimegi, üritades metsavahel aru saada, kust see rada siis täpselt nagu minema peaks. Aga põnev oli ja mets oli hingematvalt kaunis – Ahja jõgi voolas paremat kätt ning puud kohisesid ja kriiksusid kurakätt.

Teel Kiidjärvele

Teel Kiidjärvele

Kui eelnev päev oli olnud pikk ja sirge astumine kõige pikemal ja sirgemal kombel mööda tasast soodevahelist maastikku – ei, tasandikku – siis tänane päev oli selle vastand igal võimalikul kombel. Kitsas teerada oli käänuline nagu jõgi ise, tee viis mäest üles rohkem kui 45-kraadise nurga all ja siis täpselt sama järsult mäest alla ja nii ikka jälle ja jälle. Olgugi, et sedasamust radapidi on ikka elus mõned head korrad käidud nii jala kui rattaga, oli pimedas metsaalune hoopis teist nägu ja tee läks olulisemalt aeglasemalt kui ma oma peas ette kujutasin, et see minna võiks.

Sellest hoolimata polnud väsimusest lugu, sest kogu siiamaani käidud tee kohta, mida nüüdseks on kokku 300 km ringi, oli tegemist vaieldamatult kõige põnevama ja kaunima piirkonnaga, olgugi, et pime oli ja need kõige kaunimad vaated kõrgetelt liivakivi paljanditelt nägemata jäid. Vaatasime siis, mida nägime, miljoneid tähti taevas näiteks, ja ülejäänu osas sorisime mälestustes või kujutasime ette.

Ülevaadatud sai ka sel aastal kokku varisenud Emalätte koobas ning kuulatud Neitsikoopa nutuvulinat, imetletud Suure Taevaskoja kaljut ning rõõmustatud, et Otteni metsamaja juba peaaegu paistab, jäänud veel vaid viimased mäed. Igal juhul osutusid meie kahtlused tõelisuseks ning lubatud lühikese päeva asemel suutsime maha marssida kokku 28 km.

Päris väsinud oli see õhtupoolik, kuid kohusetruult vedasime end veel saunalavale ning seejärel ootas pehme küljealune, millest hommikuni rõõmu tunda. Siin me siis praegu istume, kaminas põleb tuli, pannkoogid auravad laua peal ning täna ees puhkepäevale kohaselt lühike 12 km, loodetavasti see nii ka jääb. Tänane rada peaks meid viima veel mööda Viimse Reliikvia radu, üle Siimu silla läbi Põlva Peri poole. Õhtul siis kuuleb, kuidas meil seal läks.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.