Viies päev. Pertlimetsa – Kõrtsi-Tõramaa

25. september. Täna käidud 19,4 kilomeetrit. Kokku oleme nüüdseks läbinud juba üle 100 km, täpsemalt 120,6 km.

Vahekokkuvõte. Tervislik seisund – hea, kõigil nina natuke tilgub (selle niiskusega pole midagi imestada) jalatallad löövad päeva lõpuks tuld välja ning puusakondid on seljakoti tassimisest pisut valusad. Meeleolu on aga ülev, moraal on väga kõrge. Tundub, et me oleme viimaks aklimatiseerunud ning meie keskmine liikumistempo on tõusnud ligi viiele kilomeetrile tunnis (osalt on see tingitud ka vist sellest, et pikkade sirgete teede ääres pole suurt midagi vaadata ega muud teha.)

Tänane hommik algas küll pisut niiskelt – nii telgi sise- kui väliskülg olid kaetud veepiiskadega ning ka magamiskott oli väljaspoolt täiesti märg – kuna ilmataat on otsustanud ilma öösiti üsna jahedana aga vägaväga niiskena (suhtelineõhuniiskus ca 324%) hoida, siis koguneb telki ohtralt kondensvett. Niivõrd palju, et isegi hügroskoopne naine ei suutnud seda kõike täiesti ära imada. Igatahes oli riietumine ja telgist välja ronimine selline natukese õnnetu ja märjavõitu kogemus. Aga õues kruukasid tedred ja see tegi olemise kohe paremaks :)

Pohlapeatus

Pertlimetsa on aga ääretult kaunis koht. Ümberkaudne loodus meenutab teatud määral Kõrvemaad ning siinsed palumetsad on pohli paksult-paksult täis. Hoolimata sellest, et me olime teele asunud ilma hommikusöögi ja -kohvita (meil lihtsalt puudus vesi ja ei viitsinud me ka filtrit ehitada; hommikusöögiks sõime igaüks ühe üsna rõveda proteiinibatooni) muutusid me jalad ikka üsna kergeks ja kilomeetripostid suisa tuhisesid vastu.

Rikkaliku lõuna/hommikusöögi tegime Tipu koolimaja õuel, kus vesi puurkaevust ise pudelisse purskas. Meid tulid uudistama kaks noort vabatahtlikku neiut Saksamaalt, kes Tipu koolis igasugu abitöid tegid – hetkel hoidsid nad näiteks oma ülemuse väikest last. Tipu koolis tegutseb selline looduskooli moodi asjandus, nii et teele asudes uudistasid meid ca 20 8-9 aastast uudishimulikku silmapaari.

Mitte kaugel Tipu kolimajast, maantee servas oli üks korralik karujulkade hunnik. Ju see nooruke karumõmm oli kohaliku talumehe hoovis õuntega maiustamas käinud ja jätnud märgistuse tee veerde maha.

Soomaa looduskeskusse Kõrtsi-Tõramaal jõudsime poole viie paiku – tõeline rekord! Siin ootasid meid soe tuba ja toredad kolleegid Meris, Triin ja Riho. Õhtu möödus asjade lahtipakkimise, sorteerimise, ringipakkimise, pesemise ja kuivama panemise tähe all. Tipphetkeks oli aga suurepärane kuum saun.

Õhtu lõpus ca pool tundi enne südaööd selgus, et Kaidil on järgmisel päeval sünnipäev. Läksime siis kiiresti-kiiresti magama, et jumala eest ei peaks talle veel öösel laulma hakkama :D

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Navigeerimine

4 thoughts on “Viies päev. Pertlimetsa – Kõrtsi-Tõramaa

  1. markomei

    Kas see 120,6 km on sama number, mis on ka viitadel?

    • Andre

      Ei ole. Esiteks pole Sooma rahvuspargis viitu (riigimaanteede äärde ei tohi Riho sõnul neid panna) ning need kilomeetripostid on natukene mööda ka. See 120 km on see, misda näitab meie GPS, posti peal peaks olema mingi 110 võibolla.

  2. Iwan

    see on ennekuulmatu, et Zombid jõuavad sihtkohta POOL VIIS päeval, mida te ometi endale lubate? :D

  3. Andre

    Kuna siin Soomaal on leviga (nii telefoni- kui interneti) veidi probleeme, siis läks eilne postitus üles alles täna.

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.