Posts Tagged With: Pertlimetsa

Viies päev. Pertlimetsa – Kõrtsi-Tõramaa

25. september. Täna käidud 19,4 kilomeetrit. Kokku oleme nüüdseks läbinud juba üle 100 km, täpsemalt 120,6 km.

Vahekokkuvõte. Tervislik seisund – hea, kõigil nina natuke tilgub (selle niiskusega pole midagi imestada) jalatallad löövad päeva lõpuks tuld välja ning puusakondid on seljakoti tassimisest pisut valusad. Meeleolu on aga ülev, moraal on väga kõrge. Tundub, et me oleme viimaks aklimatiseerunud ning meie keskmine liikumistempo on tõusnud ligi viiele kilomeetrile tunnis (osalt on see tingitud ka vist sellest, et pikkade sirgete teede ääres pole suurt midagi vaadata ega muud teha.)

Tänane hommik algas küll pisut niiskelt – nii telgi sise- kui väliskülg olid kaetud veepiiskadega ning ka magamiskott oli väljaspoolt täiesti märg – kuna ilmataat on otsustanud ilma öösiti üsna jahedana aga vägaväga niiskena (suhtelineõhuniiskus ca 324%) hoida, siis koguneb telki ohtralt kondensvett. Niivõrd palju, et isegi hügroskoopne naine ei suutnud seda kõike täiesti ära imada. Igatahes oli riietumine ja telgist välja ronimine selline natukese õnnetu ja märjavõitu kogemus. Aga õues kruukasid tedred ja see tegi olemise kohe paremaks :)

Pohlapeatus

Pertlimetsa on aga ääretult kaunis koht. Ümberkaudne loodus meenutab teatud määral Kõrvemaad ning siinsed palumetsad on pohli paksult-paksult täis. Hoolimata sellest, et me olime teele asunud ilma hommikusöögi ja -kohvita (meil lihtsalt puudus vesi ja ei viitsinud me ka filtrit ehitada; hommikusöögiks sõime igaüks ühe üsna rõveda proteiinibatooni) muutusid me jalad ikka üsna kergeks ja kilomeetripostid suisa tuhisesid vastu.

Rikkaliku lõuna/hommikusöögi tegime Tipu koolimaja õuel, kus vesi puurkaevust ise pudelisse purskas. Meid tulid uudistama kaks noort vabatahtlikku neiut Saksamaalt, kes Tipu koolis igasugu abitöid tegid – hetkel hoidsid nad näiteks oma ülemuse väikest last. Tipu koolis tegutseb selline looduskooli moodi asjandus, nii et teele asudes uudistasid meid ca 20 8-9 aastast uudishimulikku silmapaari.

Mitte kaugel Tipu kolimajast, maantee servas oli üks korralik karujulkade hunnik. Ju see nooruke karumõmm oli kohaliku talumehe hoovis õuntega maiustamas käinud ja jätnud märgistuse tee veerde maha.

Soomaa looduskeskusse Kõrtsi-Tõramaal jõudsime poole viie paiku – tõeline rekord! Siin ootasid meid soe tuba ja toredad kolleegid Meris, Triin ja Riho. Õhtu möödus asjade lahtipakkimise, sorteerimise, ringipakkimise, pesemise ja kuivama panemise tähe all. Tipphetkeks oli aga suurepärane kuum saun.

Õhtu lõpus ca pool tundi enne südaööd selgus, et Kaidil on järgmisel päeval sünnipäev. Läksime siis kiiresti-kiiresti magama, et jumala eest ei peaks talle veel öösel laulma hakkama :D

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Neljas päev. Kilingi-Nõmme – Pertlimetsa

Kopra tare

Läbitud tee – 30,8 kilomeetrit.

Täna oli päris korralik andmine. Õnneks ei kostitanud meid tänane ilm vastupidiselt eilsele lausvihmaga vaid tibas ainult vahel harva peenikest udu.
Kilingi Nõmmest välja öikides suutsime ära eksida, õnneks mitte eriti kapitaalselt. Ega see pole õige värk ka, et matkarada läbi linna läheb.
Me jõudsime täna aga esmakordselt päris metsa vahele. Tee oli lausa nauditav, hoolimata järjekordsetest ülipikkadest sirgetest (teed on rajatud vanadele metsasihtidele). Ikka edasi ja edasi. Silmapiirini välja.
Kaidi kommenteerib vahele – tänane päev oli ikka üsna nüri eesmärgi täitmine. Aga parema tuleviku nimel ;) Eks kuskilt poole pealt kiskus see kõndimine selliseks meditatiivseks ürituseks tõepoolest. Zen. Zen…
Peale selle nägi Kaidi veel kana. Püüdis sellele järele joosta, karjudes “Praad! Praad!” aga kana lendas metsa. Nii pidimegi sööma dehüdreeritud kana. Magustoiduks oleks olnud grillitud saapad omaniku mahlas, aga need ei saanud valmis. Saabaste omaniku rehüdreerimine aga osutus mõnevõrra probleemseks, sest vett meil siin enam pole.
Lõuna oli meil aga Kopra tares. Kopra tare on tore. Arvestada tuleb seda külastades sellega, et koristaja on vallandatud ja prügi tuleb endal kaasa võtta. Nii sinna kohale kui ka sealt ära. Onni juurde pääseb üle betoonist sillakese (mida ületades Annemarie kolm korda risti ette lõi). Hästi on seda tarekest iseloomustsanud Tõnu Jürgenson matkatee infovoldikus:” Tares puudub küll soojust salvestav küttekeha aga see-eest on olemas suitsu ja vingu sisseajav tulease. Kevadel siia sattudes on siin sadu kui mitte tuhandeid konni, kes tegelevad kurameerimise ja pere planeerimisega. Suvel on siin sääski aga sedavõrd palju, et tekib vajadus vereülekande järele. Sügis Kopra tare juures on lihtsalt pilvine ja hall, seega on hea hundijalavett manustada. Talvel on siin aga ilus nagu alpides, ainuke vahe on, et mäed ja kaunid vaated puuduvad.”

Pertlimetsa lõkkekoht

Õhtu ja öö veedame Pertlimetsa lõkkekohas, mis on täiesti uus, ilus ja uhke. Ka loodus on siin hoopis kenam (ja kuivem) kui tee peal. Ainult joogikõlbulikku vett pole veel leidnud :(

Aga et kuna dessert hakkab valmima, siis asun otsi kokku tõmbama.
Juhul, kui keegi tahab meile midagi saata, siis eelistatud on geeliga täidetud sisetallad või suuremõõdulised kummikommid.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Create a free website or blog at WordPress.com.