Kahekümnes päev. Kalmeoja – Nõmmeveski

10. oktoober. Läbitud 14,7 kilomeetrit.

Tänane päev oli lihtsalt ilus. Mitte ainult selles mõttes, et ilm oli kena vaid ka pea kogu meie tee oli äärmiselt kaunis – kulges see läbi Lahemaa metsade mööda kitsukesi jalgradu, järskudest oosidest üles ja alla. Kõik see, mida me matkateelt oodaud oleme. OK, vahepeal olid mõned kilomeetrid kruusateed ning asfaltigi kuid ka need teed olid väga käänulised ja mõnusad.

Hommik Kalmeoja laavus

Kuid selle igikestva niiskuse vastu ei saa vist miski. Niiske on kõik – õhk, maapind, riided, magamiskotid ja kõik muu. Oleme jõudnud järeldusele, et Eesti sügisene õhuniiskus ongi nii ca 500 % kanti. Aga see selleks, välja näeb seekordne sügis väga kena. Õhk on ka juba sügiseselt kargeks muutunud – päeval enam naljalt +10 kraadi ei tõuse ning ööseks kipub mõnikord lausa sinna 0 kraadi lähistele kukkuma.

Tänane hommik venis, kuna laavus oli meil lihtsalt nii mõnus vedeleda :) Pakkiminegi oli selline sügiseselt flegmaatiline, nii et minema saime alles keskpäevaks.

Mets Kalmeoja lähistel oli täis pohli. Meeletult, ohtralt ja üliküpseid – arusaamatu, miks siit neid korjatud polnud :). Igatahes oli meie liikumistempo esimestel kilomeetritel väga väga aeglane, seda mitmete pohlasöömispauside tõttu.

Esimene osa päevateekonnast kulges mööda mõnusat rada Lahemaale nii iseloomulikus palumetsas. Tee viis meid kõrgele Pudisoo jõe kaldale ja sellest üle. Selle jõe org on väga sügav ning matkarada kulgeb kõrgel selle kaldal. Kallas on vahetevahel niivõrd järsk, et peaaegu käegakatsutavas kauguses kõikusid all orus kasvavate kuuskede ladvad.

Pärast üht kraaviületust kohtasime seeneliste parve. Matkajate seas on levinud teadmine, et seenelised on väga ohtlikud. Sellele vaatamata püüdsime jääda võrdlemisi rahulikuks; ilmnes, et meil tuleb minna otse läbi kurjakuulutava seeneliste parve. Õnneks jätkus meil kainet mõistust, sammusime edasi ning tervitasime neid rõõmsal ilmel. Kõik läks hästi. Siit moraal – seeneliste parvega kohtudes tuleb jääda rahulikuks ning tuleb vältida kükitamist nimg metsasaaduste korjamise imiteerimist – vastasel korral võib ta sind raevunult rünnata.

Kahtlane trepp Pudisoo jõe orgu

Rada laskus vahepeal alla orgu ning üle jõe; trepp alla ning sild üle jõe olid põhjalikult amortiseerunud ning libedad. Laskumine käis ikka väga tasa ja targu. Jõeorg ise aga nägi välja üllatavalt suvine – lopsakad sõnajalad ning rohelised puud. Liina ei suutnud kaamerat käest panna ja pildistas mälukaardi täis.

Vahepeal tuli siiski kõndida ka mööda külavaheteid, kuid see pakkus jällegi teistsugust kasu. Ühes külas jäi meile teele üks üsnagi hüljatud talu. Esmalt maiustasime veidike sõstrapõõsa kallal, siis ründasime läbi kibuvitsapõõsa õunapuude all olevaid õunu. Korjasime päris paraja portsu ja asusime taas teele. Kuid teel ootas meid näide efektiivsest naabrivalvest – meie põõsastes sahistamist oli märganud üks tubli naaber. Õnneks ei olnud õunte korjamine tema silmis kuritegelik ja me saime rahulikult edasi liikuda :)
Asi oli selles, et selle naabri sõnade järgi oli neil hiljuti mingisuguste pättidega probleeme olnud (mõned neist olid nad ka kätte saanud) ning nüüd nad pidasid üksteise majapidamistel silma peal. Tegelikult oli see väga tore ja julgustav, ei ole maakohtades elu midagi nii väga üksildane ja ebaturvaline ;)

Viimastel päevadel on sügis täie hooga pealetungile asunud – puud, mis meie matka algul olid veel tumerohelised ja täies lehes, on nüüdseks kollased-punased ja kohati lausa raagus. Viimased paar külma ööd on loodusele heldelt värvitoone juurde jaganud. Rohelisi vahtraid enam pole, kasedki on kõikjal kollased, pärnad samuti ning saared on lausa raagus.

Matkatee Murksi külas

Möödudes asustusest jõudsime viimaks Vasaristi bussipeatusesse, kus tegime ka lõuna. Otse bussipeatuse taga pahises Vasaristi juga, mis on sel sügisel eriti veerohke (paar aastat tagasi, umbes samal ajal oli see vaid üsna hale nire).
Vasaristilt edasi viis tee taas mööda kitsukest metsarada, mids kulges kohati kenad ning valgusküllases palumännikus, kord suisa hämaras laalekuusikus. Ning päris raja lõppu jäid meie matka seni kõige karmimad tõusud ja langused, kohati oli tunne, nagu oleks kuhugi Austriasse või Šveitsi sattunud. Tüdrukud olid päris läbi, isegi mind võttis korralikult hingeldama :).

Jõudsime õhtuks Nõmmeveski lõkkekohta, mis on kaunis nagu alati. Tuleb välja, et ka siia on laavu ehitatud! Seda küll siiski vaid ülemise, metsa all oleva lõkkekoha juurde. Jõekäärus olev lõkkekkoht on siiski selline kui alati on olnud – ilus ja romantiline kuid ilma laavuta.

Õhtu Nõmmeveskil

Meie saame igatahes teist ööd järjest laavus ööbida!

Õhtul tuli meie juurde Marju, kes viis kahjuks linna tagasi Liina; ta peab homme tööl olema. Samas jõudis meie juurde Külli, kes jääb meiega kuni lõpuni. Ning homme peaksid meiega veel liituma Tarmo, Ivan ja Kristel.

Veel tahtsime teada anda seda, et meie ürituse lõpupidu ei toimu kahjuks siiski mitte Altja kõrtsis (see on terves ulatuses reedeks broneeritud) vaid Viitna kõrtsis. Kõik, kes soovivad meiega sel pidulikul puhul liituda, andke teada!

Vasaristi juga. Foto: Toomas Sõelsepp (via Diaso Pildipank)

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Navigeerimine

One thought on “Kahekümnes päev. Kalmeoja – Nõmmeveski

  1. tee on alti hea kosutus. Eirit kui tegu on rohelise teega. Edu

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.