Posts Tagged With: Nõmmeveski

Kahekümne esimene päev. Nõmmeveski – Võsu

11. oktoober. Läbitud distants 18,9 kilomeetrit. Oleme jõudnud Lääne-Virumaale.

Täna ongi meie viimane õhtu metsas. Homme sel ajal oleme tõenäoliselt juba kodus ning magame ilusasti oma voodites. Osalt on see pisut nukker, teisalt ka päris huvitav – ei kujutagi ette, mis tunne saab olema tsivilisatsiooni tagasi jõuda. Saame näha.

Muda!

Hommik venis. Arvestades seda, et sadas üsna jämedat vihma, korra lausa rahet, siis polegi imestada, et keegi ei tahtnud teha seda esimest liigutust ja välja vihma kätte ronida. Lõpuks kui laavu all vedelemime suisa tüütuks läks ja ma ikkagi välja ronisin jäi vihm peaaegu kohe järele. Irooniline. Vähemalt sai piisavalt muda, kus Annemarie nagu pardike rõõmsalt ringi paterdas ja kõikjale pori pritsis.

Puder söödud, asja pakitud ning paar-kolm ebamäärast vihmahoogu üle elatud, saime täna teele rekordiliselt hilja – peaaegu kell 13 :).

Kuna vihma sadas ja oli ühtlaselt hall ning minul on jalg päris valus, siis otsustasime mitte minna vaatama läheduses olevat Nõmmeveski juga. Tõenäoliselt oleks see olnud väga veerohke ja äge.

Tee algus Nõmmeveskilt Võsu poole on kaunis, see kulgeb väga kõrgel Valgejõe ürgoru kaldal tihedas kuusemetsas. Vahepeal tibas veidi peent vihma, vahepeal oli niisama hall. Kuid vaated olid lummavad.

Meie liikumistempo oli võrdlemisi aeglane, kuna ma suutsin üleeile Kõrvemaa voortel turnides enda vasaku jala säärelihaseid kuidagi vigastada; see tegi täna põrgulikult valu ja ma lonkasin päris teosammul teistele järgi (eile suutsin ma veel pisut efektiivsemalt longata). Annemariele oli jalg juba pikemat aega häda teinud ning Külli on juba staažikas lombakas. Nii me siis kööberdasime mööda metsa nagu kari sõjainvaliide. Vaid Kaidi lasi enam-vähem reipa sammuga edasi ning pugis vahetevahel meid oodates tee ääres pohli.

Täna liitus meiega veel Tarmo, kes oli just eile Euroopa tuurilt tagasi jõudnud ning igatses metsa järgi. Igatahes Viitnalt oli ta Joaveskile kõndinud ning ootas seal meid juba ees. Joaveskilt (mis on väga kena kohakene keset Lahemaad) edasi metsa vahele suundudes sai kõvasti muljetatud nii Tarmo eurotripist kui ka meie matkast ning ma sain ka tagasi oma sae, mis oli juba talvest Tarmo käes olnud.

Lõunasöögikorsten

Hakates jõudma Võhma küla lähistele hakkas taas sadama. Võhmas küsisime kohalike toredate talumeeste käest vett ning suundusime edasi Võsu poole. Lõuna tegime veidi maad eemal, küla servas asuvas mantelkorstnas.

Lõuna söödud, põrutasime täie hooga, elava jutuvada saatel edasi. Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut kahtlane, et tükk aega polnud kohanud ei kilomeetriposte ega rajamärgistust. Nojah, selge, rada läks hoopis nimetatud mantelkorstna tagant ning me olime paar kilomeetrit tihtsalt tühja vantsinud. Mu vaesele vasakule jalale oli see küll päris kurb uudis =). Mis seal siis ikka, kõmpisime need paar kilomeetrit siis tagasi (neid nelja kilomeetrit ei lugenud me oma distantsi sekka).

Jõudsime tihedase metsa (oli juba pime) kus oli väga palju ristis-rästis teid. Paar korda kaldusime õigelt kursilt kõrvale kuid saime siiski õige pea rajale tagasi. Pimedas pole seda krdi rajamärgistust just liiga hästi näha :-/

Metsas tabas meid tõsine paduvihmahoog, vihm nagu suvel – tihe ning jõuline. Nii ägedat vihma polnud me sel matkal veel kordagi näinud. Jah, sekka tuli ka korraliku rahet. Teeäärsed kraavid täitusid ähvardava kiirusega. Joped ja vihmakeebid hakkasid korralikult läbi laskma. Matk läbi paduvihma.

Matkal märjal Lahemaal. Annemarie kott on loodusega koos.

Vahetult peale vihma helistas äkki Ivan, kes küsis teed Joaveskilt Võsu poole ning kurtis ka, et sealsed metsad on kõik üle ujutatud ning üle kallaste on tõusnud ka Loobu jõgi, igatahes autosild Joaveski küla keskel on vee all. Meid valdas igatahes Hämming ja Segadus.
Tuli välja, et Ivan oli hakanud Nõmmeveskist meile jalgsi järele matkama (kell oli ca 20.30) Parajalt sõge tüüp, aga eks ta kirjutab oma seiklustest kunagi ise lähemalt :).

Tee jätkus läbi pimeda metsa ja veelompide ning teeviit, mis näitas, et Võsule on veel 4,5 km, tekitas kerge motivatsioonikriisi, olime veendunud, et me oleme vaid paari kilomeetri kaugusel. Isegi alati energiast pakatav Tarmo näis väsinum (ja märjem) kui tavaliselt. Meie vigastustest tingitud aeglase tempo tõttu tundus see tee kestvat igavesti.

Jõudes viimaks lõpusirgele – maanteele – tabas meid uus vihma- ja raheraju. Kui me olimegi jõudnud veidi tee peal kuivada ja üles soojeneda, siis see viimane padu hävitas selle kõik.

Jõudsime Võsu telkimisalale läbimärgadena ja mitte just taevani õnnelikena kuid siin ootas meid vähemalt üks peaaegu kuiv laud-pink-katusealune. Kiire (aga põhjalik) riietevahetus ning maailm tundus jälle pisut helgem paik.
Pisut õõva tekitas laagriplatsi külje all voolav Võsu jõgi, mis on tõusnud tavatult kõrgele ning voolab enneolematult kiirelt ja rajult, minu varasemsid mälestusi mööda oli see vaid säärane ojakene oru põhjas. Kui öö jooksul peaks veel paar korralikku rajuvihma tulema, siis pole võimatu ka selle jõe üle kallaste tõusmine ning laagriplatsi üleujutamine (vt. Ivan ja Loobu jõgi). Igatahes telke päris kalda äärde panna ei söandaks.

Veidi aega pärast meie saabumist jõudsid autoga siia Kristel ja Andrei, kes tõid endaga kaasa üsna märja ja hämmingus Ivani. Nad olid ta nimelt kuskilt tee pealt üles korjanud ja talle lahkelt küüti pakkunud. Kuna Andrei pidi hommikul tööle minema, sõitis tema Tallinna tagasi, nii et me ei saanud talle teregi öelda – vihma sadas ning keegi ei soostunud katusealusest autoni jalutama. Igatahes teme seda nüüd: tere Andrei! Head aega, Andrei :)

Vihm on lõpuks järgi andnud ning lõkegi praksub – hoolimata vettinud päevast tuleb meil vast ikkagi tore hilisõhtu.
Homme ootab meid ees selle kolmenädalase saaga viimane päev. Veider on vaid see, et hetkel on meie kohal täiesti selge tähistaevas.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 5 kommentaari

Kahekümnes päev. Kalmeoja – Nõmmeveski

10. oktoober. Läbitud 14,7 kilomeetrit.

Tänane päev oli lihtsalt ilus. Mitte ainult selles mõttes, et ilm oli kena vaid ka pea kogu meie tee oli äärmiselt kaunis – kulges see läbi Lahemaa metsade mööda kitsukesi jalgradu, järskudest oosidest üles ja alla. Kõik see, mida me matkateelt oodaud oleme. OK, vahepeal olid mõned kilomeetrid kruusateed ning asfaltigi kuid ka need teed olid väga käänulised ja mõnusad.

Hommik Kalmeoja laavus

Kuid selle igikestva niiskuse vastu ei saa vist miski. Niiske on kõik – õhk, maapind, riided, magamiskotid ja kõik muu. Oleme jõudnud järeldusele, et Eesti sügisene õhuniiskus ongi nii ca 500 % kanti. Aga see selleks, välja näeb seekordne sügis väga kena. Õhk on ka juba sügiseselt kargeks muutunud – päeval enam naljalt +10 kraadi ei tõuse ning ööseks kipub mõnikord lausa sinna 0 kraadi lähistele kukkuma.

Tänane hommik venis, kuna laavus oli meil lihtsalt nii mõnus vedeleda :) Pakkiminegi oli selline sügiseselt flegmaatiline, nii et minema saime alles keskpäevaks.

Mets Kalmeoja lähistel oli täis pohli. Meeletult, ohtralt ja üliküpseid – arusaamatu, miks siit neid korjatud polnud :). Igatahes oli meie liikumistempo esimestel kilomeetritel väga väga aeglane, seda mitmete pohlasöömispauside tõttu.

Esimene osa päevateekonnast kulges mööda mõnusat rada Lahemaale nii iseloomulikus palumetsas. Tee viis meid kõrgele Pudisoo jõe kaldale ja sellest üle. Selle jõe org on väga sügav ning matkarada kulgeb kõrgel selle kaldal. Kallas on vahetevahel niivõrd järsk, et peaaegu käegakatsutavas kauguses kõikusid all orus kasvavate kuuskede ladvad.

Pärast üht kraaviületust kohtasime seeneliste parve. Matkajate seas on levinud teadmine, et seenelised on väga ohtlikud. Sellele vaatamata püüdsime jääda võrdlemisi rahulikuks; ilmnes, et meil tuleb minna otse läbi kurjakuulutava seeneliste parve. Õnneks jätkus meil kainet mõistust, sammusime edasi ning tervitasime neid rõõmsal ilmel. Kõik läks hästi. Siit moraal – seeneliste parvega kohtudes tuleb jääda rahulikuks ning tuleb vältida kükitamist nimg metsasaaduste korjamise imiteerimist – vastasel korral võib ta sind raevunult rünnata.

Kahtlane trepp Pudisoo jõe orgu

Rada laskus vahepeal alla orgu ning üle jõe; trepp alla ning sild üle jõe olid põhjalikult amortiseerunud ning libedad. Laskumine käis ikka väga tasa ja targu. Jõeorg ise aga nägi välja üllatavalt suvine – lopsakad sõnajalad ning rohelised puud. Liina ei suutnud kaamerat käest panna ja pildistas mälukaardi täis.

Vahepeal tuli siiski kõndida ka mööda külavaheteid, kuid see pakkus jällegi teistsugust kasu. Ühes külas jäi meile teele üks üsnagi hüljatud talu. Esmalt maiustasime veidike sõstrapõõsa kallal, siis ründasime läbi kibuvitsapõõsa õunapuude all olevaid õunu. Korjasime päris paraja portsu ja asusime taas teele. Kuid teel ootas meid näide efektiivsest naabrivalvest – meie põõsastes sahistamist oli märganud üks tubli naaber. Õnneks ei olnud õunte korjamine tema silmis kuritegelik ja me saime rahulikult edasi liikuda :)
Asi oli selles, et selle naabri sõnade järgi oli neil hiljuti mingisuguste pättidega probleeme olnud (mõned neist olid nad ka kätte saanud) ning nüüd nad pidasid üksteise majapidamistel silma peal. Tegelikult oli see väga tore ja julgustav, ei ole maakohtades elu midagi nii väga üksildane ja ebaturvaline ;)

Viimastel päevadel on sügis täie hooga pealetungile asunud – puud, mis meie matka algul olid veel tumerohelised ja täies lehes, on nüüdseks kollased-punased ja kohati lausa raagus. Viimased paar külma ööd on loodusele heldelt värvitoone juurde jaganud. Rohelisi vahtraid enam pole, kasedki on kõikjal kollased, pärnad samuti ning saared on lausa raagus.

Matkatee Murksi külas

Möödudes asustusest jõudsime viimaks Vasaristi bussipeatusesse, kus tegime ka lõuna. Otse bussipeatuse taga pahises Vasaristi juga, mis on sel sügisel eriti veerohke (paar aastat tagasi, umbes samal ajal oli see vaid üsna hale nire).
Vasaristilt edasi viis tee taas mööda kitsukest metsarada, mids kulges kohati kenad ning valgusküllases palumännikus, kord suisa hämaras laalekuusikus. Ning päris raja lõppu jäid meie matka seni kõige karmimad tõusud ja langused, kohati oli tunne, nagu oleks kuhugi Austriasse või Šveitsi sattunud. Tüdrukud olid päris läbi, isegi mind võttis korralikult hingeldama :).

Jõudsime õhtuks Nõmmeveski lõkkekohta, mis on kaunis nagu alati. Tuleb välja, et ka siia on laavu ehitatud! Seda küll siiski vaid ülemise, metsa all oleva lõkkekoha juurde. Jõekäärus olev lõkkekkoht on siiski selline kui alati on olnud – ilus ja romantiline kuid ilma laavuta.

Õhtu Nõmmeveskil

Meie saame igatahes teist ööd järjest laavus ööbida!

Õhtul tuli meie juurde Marju, kes viis kahjuks linna tagasi Liina; ta peab homme tööl olema. Samas jõudis meie juurde Külli, kes jääb meiega kuni lõpuni. Ning homme peaksid meiega veel liituma Tarmo, Ivan ja Kristel.

Veel tahtsime teada anda seda, et meie ürituse lõpupidu ei toimu kahjuks siiski mitte Altja kõrtsis (see on terves ulatuses reedeks broneeritud) vaid Viitna kõrtsis. Kõik, kes soovivad meiega sel pidulikul puhul liituda, andke teada!

Vasaristi juga. Foto: Toomas Sõelsepp (via Diaso Pildipank)

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Blog at WordPress.com.