Kahekümne esimene päev. Nõmmeveski – Võsu

11. oktoober. Läbitud distants 18,9 kilomeetrit. Oleme jõudnud Lääne-Virumaale.

Täna ongi meie viimane õhtu metsas. Homme sel ajal oleme tõenäoliselt juba kodus ning magame ilusasti oma voodites. Osalt on see pisut nukker, teisalt ka päris huvitav – ei kujutagi ette, mis tunne saab olema tsivilisatsiooni tagasi jõuda. Saame näha.

Muda!

Hommik venis. Arvestades seda, et sadas üsna jämedat vihma, korra lausa rahet, siis polegi imestada, et keegi ei tahtnud teha seda esimest liigutust ja välja vihma kätte ronida. Lõpuks kui laavu all vedelemime suisa tüütuks läks ja ma ikkagi välja ronisin jäi vihm peaaegu kohe järele. Irooniline. Vähemalt sai piisavalt muda, kus Annemarie nagu pardike rõõmsalt ringi paterdas ja kõikjale pori pritsis.

Puder söödud, asja pakitud ning paar-kolm ebamäärast vihmahoogu üle elatud, saime täna teele rekordiliselt hilja – peaaegu kell 13 :).

Kuna vihma sadas ja oli ühtlaselt hall ning minul on jalg päris valus, siis otsustasime mitte minna vaatama läheduses olevat Nõmmeveski juga. Tõenäoliselt oleks see olnud väga veerohke ja äge.

Tee algus Nõmmeveskilt Võsu poole on kaunis, see kulgeb väga kõrgel Valgejõe ürgoru kaldal tihedas kuusemetsas. Vahepeal tibas veidi peent vihma, vahepeal oli niisama hall. Kuid vaated olid lummavad.

Meie liikumistempo oli võrdlemisi aeglane, kuna ma suutsin üleeile Kõrvemaa voortel turnides enda vasaku jala säärelihaseid kuidagi vigastada; see tegi täna põrgulikult valu ja ma lonkasin päris teosammul teistele järgi (eile suutsin ma veel pisut efektiivsemalt longata). Annemariele oli jalg juba pikemat aega häda teinud ning Külli on juba staažikas lombakas. Nii me siis kööberdasime mööda metsa nagu kari sõjainvaliide. Vaid Kaidi lasi enam-vähem reipa sammuga edasi ning pugis vahetevahel meid oodates tee ääres pohli.

Täna liitus meiega veel Tarmo, kes oli just eile Euroopa tuurilt tagasi jõudnud ning igatses metsa järgi. Igatahes Viitnalt oli ta Joaveskile kõndinud ning ootas seal meid juba ees. Joaveskilt (mis on väga kena kohakene keset Lahemaad) edasi metsa vahele suundudes sai kõvasti muljetatud nii Tarmo eurotripist kui ka meie matkast ning ma sain ka tagasi oma sae, mis oli juba talvest Tarmo käes olnud.

Lõunasöögikorsten

Hakates jõudma Võhma küla lähistele hakkas taas sadama. Võhmas küsisime kohalike toredate talumeeste käest vett ning suundusime edasi Võsu poole. Lõuna tegime veidi maad eemal, küla servas asuvas mantelkorstnas.

Lõuna söödud, põrutasime täie hooga, elava jutuvada saatel edasi. Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut kahtlane, et tükk aega polnud kohanud ei kilomeetriposte ega rajamärgistust. Nojah, selge, rada läks hoopis nimetatud mantelkorstna tagant ning me olime paar kilomeetrit tihtsalt tühja vantsinud. Mu vaesele vasakule jalale oli see küll päris kurb uudis =). Mis seal siis ikka, kõmpisime need paar kilomeetrit siis tagasi (neid nelja kilomeetrit ei lugenud me oma distantsi sekka).

Jõudsime tihedase metsa (oli juba pime) kus oli väga palju ristis-rästis teid. Paar korda kaldusime õigelt kursilt kõrvale kuid saime siiski õige pea rajale tagasi. Pimedas pole seda krdi rajamärgistust just liiga hästi näha :-/

Metsas tabas meid tõsine paduvihmahoog, vihm nagu suvel – tihe ning jõuline. Nii ägedat vihma polnud me sel matkal veel kordagi näinud. Jah, sekka tuli ka korraliku rahet. Teeäärsed kraavid täitusid ähvardava kiirusega. Joped ja vihmakeebid hakkasid korralikult läbi laskma. Matk läbi paduvihma.

Matkal märjal Lahemaal. Annemarie kott on loodusega koos.

Vahetult peale vihma helistas äkki Ivan, kes küsis teed Joaveskilt Võsu poole ning kurtis ka, et sealsed metsad on kõik üle ujutatud ning üle kallaste on tõusnud ka Loobu jõgi, igatahes autosild Joaveski küla keskel on vee all. Meid valdas igatahes Hämming ja Segadus.
Tuli välja, et Ivan oli hakanud Nõmmeveskist meile jalgsi järele matkama (kell oli ca 20.30) Parajalt sõge tüüp, aga eks ta kirjutab oma seiklustest kunagi ise lähemalt :).

Tee jätkus läbi pimeda metsa ja veelompide ning teeviit, mis näitas, et Võsule on veel 4,5 km, tekitas kerge motivatsioonikriisi, olime veendunud, et me oleme vaid paari kilomeetri kaugusel. Isegi alati energiast pakatav Tarmo näis väsinum (ja märjem) kui tavaliselt. Meie vigastustest tingitud aeglase tempo tõttu tundus see tee kestvat igavesti.

Jõudes viimaks lõpusirgele – maanteele – tabas meid uus vihma- ja raheraju. Kui me olimegi jõudnud veidi tee peal kuivada ja üles soojeneda, siis see viimane padu hävitas selle kõik.

Jõudsime Võsu telkimisalale läbimärgadena ja mitte just taevani õnnelikena kuid siin ootas meid vähemalt üks peaaegu kuiv laud-pink-katusealune. Kiire (aga põhjalik) riietevahetus ning maailm tundus jälle pisut helgem paik.
Pisut õõva tekitas laagriplatsi külje all voolav Võsu jõgi, mis on tõusnud tavatult kõrgele ning voolab enneolematult kiirelt ja rajult, minu varasemsid mälestusi mööda oli see vaid säärane ojakene oru põhjas. Kui öö jooksul peaks veel paar korralikku rajuvihma tulema, siis pole võimatu ka selle jõe üle kallaste tõusmine ning laagriplatsi üleujutamine (vt. Ivan ja Loobu jõgi). Igatahes telke päris kalda äärde panna ei söandaks.

Veidi aega pärast meie saabumist jõudsid autoga siia Kristel ja Andrei, kes tõid endaga kaasa üsna märja ja hämmingus Ivani. Nad olid ta nimelt kuskilt tee pealt üles korjanud ja talle lahkelt küüti pakkunud. Kuna Andrei pidi hommikul tööle minema, sõitis tema Tallinna tagasi, nii et me ei saanud talle teregi öelda – vihma sadas ning keegi ei soostunud katusealusest autoni jalutama. Igatahes teme seda nüüd: tere Andrei! Head aega, Andrei :)

Vihm on lõpuks järgi andnud ning lõkegi praksub – hoolimata vettinud päevast tuleb meil vast ikkagi tore hilisõhtu.
Homme ootab meid ees selle kolmenädalase saaga viimane päev. Veider on vaid see, et hetkel on meie kohal täiesti selge tähistaevas.

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 5 kommentaari

Navigeerimine

5 thoughts on “Kahekümne esimene päev. Nõmmeveski – Võsu

  1. Merili

    Te olete ikka väga tublid ! Teie blogi on lausa päeva parim hetk kontoris kohvitassi taga. Kuigi ma pole (veel) suuremat sorti matkaja, siis oleksin teiega veidi väiksemate vahemaade korral kindlasti veidikeseks liitunud. Igatahes väga kadetaks teeb see kõik ! Ja lisaks sain mina kui matkateedevõhik palju häid ideid, milliseid kante külastada. Merci merci !!

  2. Iwan

    Natuke siis sellest, mis toimus minuga samal ajal, kui matkalised üleval kirjeldatud teekonda läbisid.

    “Vahetult peale vihma helistas äkki Ivan…Tuli välja, et Ivan oli hakanud meile jalgsi järele matkama (kell oli ca 20.30)…”

    Selleks hetkeks, kui ma Andrele helistasin, olles samal ajal tegemas nii vajalikku puhkepeatust katuse all (Joaveski bussipeatus), polnud minuga veel jõudnud juhtuda mitte midagi eriti põnevat. Plaan oli küllaltki lihtne: bussiga Valgejõele ja sealt jala nii kaugele, kui jõuan, teades, et mingi hetk tulevad linnast autoga Andy ja Kristel, kes võivad mind peale võtta, kui ma selleks ajaks juba Võsul pole. Tallinnast väljudes oli ilm igati kuiv, kuid juba bussisõit toimus vihmapisarate saatel. “Mis siis ikka, väike vihm”, mõtlesin mina.

    Valgejõe bussipeatuses konsulteerisin korraks kaardiga: teekond tundus olevat igati lihtne vähemalt esimesed paar kilomeetrit. Hakkasingi minema ja mingi hetk tundus see olevat lausa nii lihtne, et otsustasin vahetult enne Lõõtsa oja paremale ära keerata ja lõigata läbi Vanasilla soo kuni Loobu jõeni ning siis vaadata, kas saan kuskil üle või mitte. Kui oleks saanud, siis edasi oli plaan kõndida Muikesse ja Oruveski paisjärveni ning sealt oleks Võsu jõgi mind viinud otse lõkkekohta. Siis veel tundus see väga teostatav ja lahe – siis mul olid veel kuivad jalad ja töökorras pealamp.

    Esimene tugev sadu tabas mind Vanasilla soo alguses. Kaardil märgitud jalgrada oli reaalsuses midagi sarnast rajaga läbi raba Viitna-Tapa matkal – põhimõtteliselt olematu. Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et võibolla Jeesuse moodi vee peal kõndida pole hea mõte (maapind kippus kogu aeg kuskile vajuma ja muidu kaduma) ja ma pöörasin tagasi ning jõudsin Lõõtsa talusse just siis kui vihm korraks järgi jäi.

    Võtsin kasutusse B-plaani. Peab ikkagi minema Joaveskisse, et seal üle jõe minna saaks. Jalad olid ikka veel kuivad.
    Kui ma Võsuaasa talu juures metsateele keerasin, oli juba täiesti kottppime, kuid mets tundus lahedalt värske ja tee oli huvitav, ja nii ma ei jõudnud märgatagi, kui sattusin ametlikule märgistatud Matkatee lõigule. Ja siis tabas mind teine tugev vihmasadu, mis enam järgi ei jäänud. Kuid jalatsid pidasid ilusti vastu, jope samuti, ning tundus, et pole põhjust muretseda, ainuke, mis häiris oli see, et mu pealamp, mis tavaliselt valgustab ära mitukümmend meetrit teed, näitas isegi kõige võimsamas režiimis haledalt hämarat valgust.
    Ja siis ma jõudsin sellele lõigule, kus autoga sõidetav metsatee muutub jalgrajaks ning just siis jõudis loodus sellise olekusse, kus sadu oli metsa jõudnud muuta üheks katkematuks veekoguks. Ma jäin justkui lõksu – vältides suuri lompe tee peal, kaldusin metsa, mis oli muutumas järveks, kui proovisin tagasi pöörata, oli mu selja taga juba sama palju vett kui ees ja raja peale tagasi jõudes oli sellel vesi koos mudakihiga kohati tõenäoliselt põlvini. Parim valik tundus kõndida edasi, sest Joaveskisse polnud enam pikk maa. Vett oli metsa vahel stabiilselt sääreni ja hakkas sadama rahet, kokkuvõttes oli see emotsioon kergelt apokalüptiline.
    Lõpuks olin Joaveskis. Jalad polnud enam ammu kuivad, sest vesi ulatus mitmes kohas üle saapaääre. Joaveskis otsustasin lõpuks vihmakeebi selga tõmmata, lisaks oli vaja veel korra kaarti vaadata, nii et otsisin endale katusega peatusvõimalust, milleks osutus kõlblikuks kohalik bussipeatus. Kuna mu kaardil polnud Matkateed märgitud, helistasin Andrele, et küsida, kuhu suunas keerata pärast Loobu silda… ja alles kõne ajal sain aru, et minu ees see sild ongi, ainult et, sild ei paista vee alt välja. Loobu jõgi oli muutunud täiesti metsikuks ja voolas väga enesekindlalt üle kõike inimese poolt rajatud takistuste.

    Sain aru, et ka B-plaan on lootusetu ja pidasin kõnet Kristeliga selgitamaks kaugele nad on omadega jõudnud, samal ajal kratsisin peakumerust, et kuidas siis üle jõe saada. Õnneks sõitis mööda üks lahke mees vana kaubikuga, kes pakkus mulle küüti nii umbes 20 meetrit üle silla, ja teisel pool, olles küsinud kaugele ma suundun ja saanud vastuseks et vähemalt Ilumäeni, põgenes ta minu eest kabuhirmus, justkui oleksin ma mõni hull.

    Irooniline, kuid Joaveski oli ainuke koht, kus ma korraks ära eksisin. Nimelt oli see tee, kuhu ma keerama pidin, märkimisväärselt väiksem, kui kaardil, nii et ma ei leidnud selle kohe üles. Kui ma lõpuks teeotsa kätte sain ja olin juba sammumas mööda Joaveski – Aasumetsa teed, andis minu pealamp lõplikult otsad ära.
    Kuna aga reaalsus tundus mulle selleks ajaks juba niigi piisavalt udune, mõtlesin, et see pole mingi suur takistus ja jätkasin läbi metsa täielikus pimeduses, lootes, et see natuke heledam pimedus minu ees ongi tee.

    Mingi hetk sai mul siiber ühtlasest kõmpimisest – kõrvaklapid kõrva ja panin muusika mängima. Suhteliselt energilise Guns’n’Roses’ saatel jõudsin sügavale metsa Aasumetsa ja Uusküla vahele, kus G’n’R sai läbi ja hakkas mängima Massive Attack. See artistide nimetamine on järgneva mõttes oluline.

    Sest järgmiselt juhtus üks asi.

    Ma kõnnin täiesti üksi mudasel teel absoluutselt pimedas metsas, teades, et ümberringi ei ole mitte kedagi, ja kõrvaklappidest kostab kergelt creepy “Dissolved Girl”. Ja siis järsku keegi selja tagant langetab mulle õla peale käe.
    Sel hetkel olin ma tõenäoliselt esimest korda tundnud ennast tõesti nii, nagu ma teen kohe hirmust püksi. Järgmine reaktsioon oli vist vöö peal rippuva noa haaramine. Alles mõni igavesti pikk millisekund hiljem suutsin ma ringi keerata (kukkudes ise seejuures mutta) ja minu taga polnud kedagi.
    Minu surev pealamp suutis endast välja pigistada viimast punast valgust, ja ma avastasin et mu peale oli langeud kuuseoks. Vähemalt nii ma suutsin seda endale seletada ja ma eelistan sellesse ka uskuda.

    Läksin edasi kerges hirmus. Kogu aeg tundus, et keegi kõnnib mu taga või kõrval, kuid ma ei keeranud enam peadki. Lõpuks ma sain aru, et minuga kaasas oli selline müstiline kummituslik vari, kes sosistas mulle midagi arusaamatut. Alles Uuskülla jõudes osutus see vari minu varjatud alter egoks ja sosin polnud miski muu, kui labased juutide anekdoodid. Kuid see oli alles Uuskülas, kus metsa asemel olid ümerringi ainult põllud ja vastu olid juba tulemas Kristel ja Andrei. Vari nimega Paša aga ei lasknud mul enam kuskile üksi minna.

    Varsti jõudsingi autoga Võsu lõkkekohta. Minu teekond kujunes lõpuks selliseks ja kilometraaž 12,3km. Ekslemine Vanasilla rabas pole arvestatud. Ilumäeni jäi kõndimata 700 meetrit. Meeleolu loomiseks võib kuulata ära kasvõi ainult esimese minuti Dissolved Girl videost.

    • Vot siin ka Paša sünni… ee.. materialiseerumise lugu ;)

      Päris hull retk ikka sul ;) Algul tundus uskumatu, et Joaveski sild võiks olla üle ujutatud aga tegelikult on see sild ka ühtlasi veskitamm, kus õhel pool oligi veetase päris kõrge. Ning olles näinud Võsu jõe seisukorda siis ei tundunud see enam üldse väga uskumatu.
      Kui meie sellest metsast poole päeva varem läbi olime tulnud oli see nagu metsatee ikka – mõned lombid siin-seal, veidike muda, aga ei midagi erilist. Kuid need vihmahood olid tõega päris rajud, nagu suvusesed paduvihmad,

      Muusika ja meeleolu koha pealt… Danny The Dog oleks tol hetkel ehk veelgi spookym olnud ;)

  3. Liina

    Welcome to the jungle
    We’ve got fun ‘n’ games…
    Kas emme sulle ei rääkinud, et pimedas metsas elavad kollid ja jõe ääres näkid, kes söövad väikesi poisse?
    Vähemalt oli seiklusrikas õhtupoolik :)

  4. Nõmmeveski juga tasub kindlasti külastada, seda eriti kevadise ja sügisese kõrge veeseisu ajal. Ja päikesepaistelise ilmaga ;)
    Sel aastal me kahjuks sinna ei läinud aga mõned pildid on sellest siin ühest meie varasemast matkast sinnakanti: Nõmmeveski juga

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.