Posts Tagged With: Lahemaa

Viimane, kahekümne teine päev. Võsu – Altja

12. oktoober. Läbitud distants 14,5 kilomeetrit.

Oandu tee

Täna oligi siis see kõige viimasem päev. Teadsime küll, et see kunagi kätte jõuab, kuid uskuda on seda ikka raske.
Nagu mainitud, siis me oleme veetnud metsas 22 päeva ja 21 ööd. Läbi oleme me järjest käinud 416 kilomeetrit. Oma teel läbisime kuut Eesti maakonda – Pärnumaad, Viljandimaad, Rapalmaad, Harjumaad, Järvamaad ja Lääne-Virumaad.

Kuid miks Altja? Matkatee peaks lõppema ju Oandul?
Ametlikult lõpebki, kuid kuna matkatee nimi on “piirist piirini” siis otsustasime ikka piirini (Eesti maismaapiirini siis) välja jõuda ning lähim koht Oandule, mis asub mererannas ja kuhu pääseb mööda ilusaid metsaradu, ongi Altja rand.

Kuid nüanssidest jõuame kirjutada ka hiljem, pöördugem tagasi möödunud päeva juurde.

Kuna eilset, viimast tõelist matkaõhtut sai veidi pikemalt veedetud, siis venis ka hommik ka pikemaks kui ehk oleks võinud, nagu paaril viimasel päeval tavakski saanud. Samas, tuleb tunnistada, et ega me väga ei sundinudki end tubliks. Oleme ju ometi juba kolm nädalat metsas olnud.
Hommik tervitas meid sinitaeva killukestega, mis oli eilse vihma- ja rahepeo järel igati julgustav vaatepilt. Mina ja Annemarie ärkasime üles mõnevõrra varem kui teised ning saime rahus oma viimast matkahommikut nautida.

Mul oli see jalg öö jooksul nii valusaks läinud, et telgist, üle platsi laua juurde komberdamine oli selline põhjalik ja pingutust nõudev ettevõtmine. Kuid pärast kerget soojendust ja valuvaigisteid sai jalg siiski enam-vähem korda.

Paša!

Mõne aja pärast olid juba kõik üleval ning imestasid ilusa ilma üle; veel ööselgi, kui meeile öösel juba telkides olime, tuli veel üks korralik rahehoog. Ka jõgi oli püsinud oma sängis, ehkki selle veetase oli öö jooksul pisut veelgi tõusnud.
Hommikusöök oli meie mõistes eriline – sõime ära ülejäänud õhtusöögi; vist kolmas kord meie matkal kui me ei söönud hommikusöögiks putru. Hommikusöök oli imehea; ausaltöeldes ei tahagi nüüd putru mingi paar kuud näha ka. Vaid õhtul liitunud pidid endale siiski ühe pudru tegema, kuna ülejääke neile lihtsalt ei jätkunud, lisaks oli see kraam osadele ka pisut vürtsine :)

Teele asusime taaskord pealelõunal. Raja algus on Lahemaale omaselt kaunis, kitsukene metsa rada läbi tihedate metsatukkade, künklik männipalu ning tihedad, niisked kuuselaaned. Mets jätkus kuni Oanduni. Liikumistempo polnud meil võrreldes eilsega kuigivõrd paranenud kuid ega meil enam kuhugi kiiret ka polnud, ilmataatki heitis meile täna armu.

Lõuna tegime ca 4 km enne Oandut, lihtsalt suvalises kohas keset metsateed. Kui mõni mootoriga liikumisvahend oleks emmalt-kummalt poolt meie poole tuldnud oleks hämmingut kuhjaga jagund igale poole. Õnneks seda muidugi ei juhtunud kuna liiklus on sel teel üliharv ning ega igaüks seal vist sõita tohigi.

Viimane lõunasöök Oandu teel

Lõunasöögi ajal (tegelikult mitmedki korrad enne ja pärastki) külastas meid Ivani alter ego Paša. Paša on inimesetaoline olend, kellel küll puuduvad mitmed inimesele omased tunnused – näiteks pole tal nina, silmi ega suud, toitu absorbeerib ta ümbritsevast keskkonnast läbi keha katva membraani. Lisaks sellele pole tal korralikku närvisüsteemi, kuidas ta kehaline entiteet füsioloogiliselt funktsioneerib ongi mulle pisut selgusetu. Mulle tundub, et Paša on natuke midagi amööbilaadset, ainult selline suurem ja pisut konkreetsema kujuga. Kuna aga ta ilmub ja kaob üsna juhuslikult, siis võibolla ei suuda ta oma inimesesarnast kuju kuigi kaua säilitada ning vajub vahetevahel lihtsalt mingiks klimbiks laiali. Äkki Ivan teab ta hingeelu paremini ja osakb seda seletada.
Paša tahtis lõunasöögi ajal juua (nagu inimesed) ning ta jõigi, mis oli tema jaoks suur läbimurre, ta oli ka ise selle üle väga rõõmus. Olgugi, et tal ei ole seda vaja, siis üritab ta seltskonda sulandumise mõttes ikka inimeste käitumismalle üle võtta.
Ka kõikide tüdrukute musitamine näis Paša kinnisideeks olevat kuid keegi pealr Külli ei soostunud musitatud saama. Tuleb tunnistada, et alguses tundus Paša meile pisut imelik (noh, ta ju ongi päris teistsugune) kuid hiljem sai temast meie sõber. Nüüd on ta alati meie juures teretulnud.

Rikkalik (seda sõna otseses mõttes, kõik tahtsid oma toiduülejääkidest lahti saada) lõunasöök söödud, suundusime edasi. Veidi enne Oandut pöördus matkatee metsa vahele, kitsukesele jalgrajale, mille algusest kõige ees kõndivad Külli ja Tarmo hooga juba mööda kihutanud olid.

Jalgraja lõpul külastas meid taas Paša, kellega koos tegime ka fotosessiooni. Suuremõõduline fotosessioon toimus ka 1. (või siis 369.) kilomeetriposti juures. ning siis – edasi, võiduka lõpu poole! Kõrve raja lõpuvärav hakkas eemalt juba paistma… Meeleolu:

OK, võibolla mitte nii võimas kui olümpiapjedestaalil, kuid tunne Väravas seistes oli küll ülev ja uhke, kuigi see polnud veel ei meie matka ega isegi mitte matkatee lõpp. Ja Ivan/Paša sai kaameraid nii täis riputatud nagu ultrafanaatiline paparazzi, kõiki neid aparaate ta ka klõpsis.

RMK matkatee vaimukas lõpusprint mõned meetrit enne Oandu looduskeskust. Triibulises põhiseltskond. Foto: Ivan

Umbes poole kilomeetri kaugusel Kõrve raja algus-/lõpuväravast asub Oandu looduskeskus, mille hoovil asub ka RMK matkatee ametlik algus- või lõpp-punkt. Sinna me ka suundusime. Kahjuks oli aeg juba veidi hilisevõitu ning looduskeskuses polnud enam kedagi kohal. Igatahes tegime looduka hoovis olevas lehtlas väikese pausi, jõime ära just selle sündmuse puhuks säilitatud ja kaasaskantud õlle, ütlesime paar tarka ning ilusat sõna, vaatasime päikeseloojangut ning alustasime oma viimast teelõiku sel matkal – marssi mere äärde – Eesti põhjapoolse piirini.

Oandult läksime siis edasi mööda Oandu koprarada ning Altja matkaradu mere poole. Ah jaa, Oandult on mereni ca 4 kilomeetrit (seda mitte mööda kõige otsemat teed muidugi, vaid mööda matkaradu). Väljas oli juba üsna hämar ning metsa all oli lausa päris pime. Kuid meeleolu oli väga pidulik ning ega keegi enam neid lõpukilomeetreid ning pimedat metsa eriti tõsiselt ei võtnudki.

Ühel hetkel hakkas puude vahelt paistma valgus, kui oleks seal lage väli – meri otse ees! Veel mõned sammud, ning olimegi kohal mere ääres, mis on ka meie matka lõpp. Siinkohal loe eelmist postitust.

Lõpujoovastus Altja rannal

Matk on ametlikult lõppenud.

Läksime siis mööda randa Altja kõrtsi juurde parklasse, kus meid juba ootasid ees Tiit ja Andrei. Veider on see, et ehkki, meile väideti, et Altja kõrts on tänaseks õhtuks täis broneeritud, näis see olevat hoopistükkis suletud. Ah, eks ise teavad. Igatahes meie laadisime oma asjad autodele ning sõitsime hoopis Viitnale, kus meid ootasid ees veel mõned sõbrad, Viitna kõrts ning lõpupidu!

Kuigi matk on ametlikult läbi ei ole see meie viimane postitus; vaja on teha veel kokkuvõtted ja muud muljetamised. Jälgige meid ning jagage ka oma muljeid siia blogisse!

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 3 kommentaari

Kahekümne esimene päev. Nõmmeveski – Võsu

11. oktoober. Läbitud distants 18,9 kilomeetrit. Oleme jõudnud Lääne-Virumaale.

Täna ongi meie viimane õhtu metsas. Homme sel ajal oleme tõenäoliselt juba kodus ning magame ilusasti oma voodites. Osalt on see pisut nukker, teisalt ka päris huvitav – ei kujutagi ette, mis tunne saab olema tsivilisatsiooni tagasi jõuda. Saame näha.

Muda!

Hommik venis. Arvestades seda, et sadas üsna jämedat vihma, korra lausa rahet, siis polegi imestada, et keegi ei tahtnud teha seda esimest liigutust ja välja vihma kätte ronida. Lõpuks kui laavu all vedelemime suisa tüütuks läks ja ma ikkagi välja ronisin jäi vihm peaaegu kohe järele. Irooniline. Vähemalt sai piisavalt muda, kus Annemarie nagu pardike rõõmsalt ringi paterdas ja kõikjale pori pritsis.

Puder söödud, asja pakitud ning paar-kolm ebamäärast vihmahoogu üle elatud, saime täna teele rekordiliselt hilja – peaaegu kell 13 :).

Kuna vihma sadas ja oli ühtlaselt hall ning minul on jalg päris valus, siis otsustasime mitte minna vaatama läheduses olevat Nõmmeveski juga. Tõenäoliselt oleks see olnud väga veerohke ja äge.

Tee algus Nõmmeveskilt Võsu poole on kaunis, see kulgeb väga kõrgel Valgejõe ürgoru kaldal tihedas kuusemetsas. Vahepeal tibas veidi peent vihma, vahepeal oli niisama hall. Kuid vaated olid lummavad.

Meie liikumistempo oli võrdlemisi aeglane, kuna ma suutsin üleeile Kõrvemaa voortel turnides enda vasaku jala säärelihaseid kuidagi vigastada; see tegi täna põrgulikult valu ja ma lonkasin päris teosammul teistele järgi (eile suutsin ma veel pisut efektiivsemalt longata). Annemariele oli jalg juba pikemat aega häda teinud ning Külli on juba staažikas lombakas. Nii me siis kööberdasime mööda metsa nagu kari sõjainvaliide. Vaid Kaidi lasi enam-vähem reipa sammuga edasi ning pugis vahetevahel meid oodates tee ääres pohli.

Täna liitus meiega veel Tarmo, kes oli just eile Euroopa tuurilt tagasi jõudnud ning igatses metsa järgi. Igatahes Viitnalt oli ta Joaveskile kõndinud ning ootas seal meid juba ees. Joaveskilt (mis on väga kena kohakene keset Lahemaad) edasi metsa vahele suundudes sai kõvasti muljetatud nii Tarmo eurotripist kui ka meie matkast ning ma sain ka tagasi oma sae, mis oli juba talvest Tarmo käes olnud.

Lõunasöögikorsten

Hakates jõudma Võhma küla lähistele hakkas taas sadama. Võhmas küsisime kohalike toredate talumeeste käest vett ning suundusime edasi Võsu poole. Lõuna tegime veidi maad eemal, küla servas asuvas mantelkorstnas.

Lõuna söödud, põrutasime täie hooga, elava jutuvada saatel edasi. Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut kahtlane, et tükk aega polnud kohanud ei kilomeetriposte ega rajamärgistust. Nojah, selge, rada läks hoopis nimetatud mantelkorstna tagant ning me olime paar kilomeetrit tihtsalt tühja vantsinud. Mu vaesele vasakule jalale oli see küll päris kurb uudis =). Mis seal siis ikka, kõmpisime need paar kilomeetrit siis tagasi (neid nelja kilomeetrit ei lugenud me oma distantsi sekka).

Jõudsime tihedase metsa (oli juba pime) kus oli väga palju ristis-rästis teid. Paar korda kaldusime õigelt kursilt kõrvale kuid saime siiski õige pea rajale tagasi. Pimedas pole seda krdi rajamärgistust just liiga hästi näha :-/

Metsas tabas meid tõsine paduvihmahoog, vihm nagu suvel – tihe ning jõuline. Nii ägedat vihma polnud me sel matkal veel kordagi näinud. Jah, sekka tuli ka korraliku rahet. Teeäärsed kraavid täitusid ähvardava kiirusega. Joped ja vihmakeebid hakkasid korralikult läbi laskma. Matk läbi paduvihma.

Matkal märjal Lahemaal. Annemarie kott on loodusega koos.

Vahetult peale vihma helistas äkki Ivan, kes küsis teed Joaveskilt Võsu poole ning kurtis ka, et sealsed metsad on kõik üle ujutatud ning üle kallaste on tõusnud ka Loobu jõgi, igatahes autosild Joaveski küla keskel on vee all. Meid valdas igatahes Hämming ja Segadus.
Tuli välja, et Ivan oli hakanud Nõmmeveskist meile jalgsi järele matkama (kell oli ca 20.30) Parajalt sõge tüüp, aga eks ta kirjutab oma seiklustest kunagi ise lähemalt :).

Tee jätkus läbi pimeda metsa ja veelompide ning teeviit, mis näitas, et Võsule on veel 4,5 km, tekitas kerge motivatsioonikriisi, olime veendunud, et me oleme vaid paari kilomeetri kaugusel. Isegi alati energiast pakatav Tarmo näis väsinum (ja märjem) kui tavaliselt. Meie vigastustest tingitud aeglase tempo tõttu tundus see tee kestvat igavesti.

Jõudes viimaks lõpusirgele – maanteele – tabas meid uus vihma- ja raheraju. Kui me olimegi jõudnud veidi tee peal kuivada ja üles soojeneda, siis see viimane padu hävitas selle kõik.

Jõudsime Võsu telkimisalale läbimärgadena ja mitte just taevani õnnelikena kuid siin ootas meid vähemalt üks peaaegu kuiv laud-pink-katusealune. Kiire (aga põhjalik) riietevahetus ning maailm tundus jälle pisut helgem paik.
Pisut õõva tekitas laagriplatsi külje all voolav Võsu jõgi, mis on tõusnud tavatult kõrgele ning voolab enneolematult kiirelt ja rajult, minu varasemsid mälestusi mööda oli see vaid säärane ojakene oru põhjas. Kui öö jooksul peaks veel paar korralikku rajuvihma tulema, siis pole võimatu ka selle jõe üle kallaste tõusmine ning laagriplatsi üleujutamine (vt. Ivan ja Loobu jõgi). Igatahes telke päris kalda äärde panna ei söandaks.

Veidi aega pärast meie saabumist jõudsid autoga siia Kristel ja Andrei, kes tõid endaga kaasa üsna märja ja hämmingus Ivani. Nad olid ta nimelt kuskilt tee pealt üles korjanud ja talle lahkelt küüti pakkunud. Kuna Andrei pidi hommikul tööle minema, sõitis tema Tallinna tagasi, nii et me ei saanud talle teregi öelda – vihma sadas ning keegi ei soostunud katusealusest autoni jalutama. Igatahes teme seda nüüd: tere Andrei! Head aega, Andrei :)

Vihm on lõpuks järgi andnud ning lõkegi praksub – hoolimata vettinud päevast tuleb meil vast ikkagi tore hilisõhtu.
Homme ootab meid ees selle kolmenädalase saaga viimane päev. Veider on vaid see, et hetkel on meie kohal täiesti selge tähistaevas.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 5 kommentaari

Kahekümnes päev. Kalmeoja – Nõmmeveski

10. oktoober. Läbitud 14,7 kilomeetrit.

Tänane päev oli lihtsalt ilus. Mitte ainult selles mõttes, et ilm oli kena vaid ka pea kogu meie tee oli äärmiselt kaunis – kulges see läbi Lahemaa metsade mööda kitsukesi jalgradu, järskudest oosidest üles ja alla. Kõik see, mida me matkateelt oodaud oleme. OK, vahepeal olid mõned kilomeetrid kruusateed ning asfaltigi kuid ka need teed olid väga käänulised ja mõnusad.

Hommik Kalmeoja laavus

Kuid selle igikestva niiskuse vastu ei saa vist miski. Niiske on kõik – õhk, maapind, riided, magamiskotid ja kõik muu. Oleme jõudnud järeldusele, et Eesti sügisene õhuniiskus ongi nii ca 500 % kanti. Aga see selleks, välja näeb seekordne sügis väga kena. Õhk on ka juba sügiseselt kargeks muutunud – päeval enam naljalt +10 kraadi ei tõuse ning ööseks kipub mõnikord lausa sinna 0 kraadi lähistele kukkuma.

Tänane hommik venis, kuna laavus oli meil lihtsalt nii mõnus vedeleda :) Pakkiminegi oli selline sügiseselt flegmaatiline, nii et minema saime alles keskpäevaks.

Mets Kalmeoja lähistel oli täis pohli. Meeletult, ohtralt ja üliküpseid – arusaamatu, miks siit neid korjatud polnud :). Igatahes oli meie liikumistempo esimestel kilomeetritel väga väga aeglane, seda mitmete pohlasöömispauside tõttu.

Esimene osa päevateekonnast kulges mööda mõnusat rada Lahemaale nii iseloomulikus palumetsas. Tee viis meid kõrgele Pudisoo jõe kaldale ja sellest üle. Selle jõe org on väga sügav ning matkarada kulgeb kõrgel selle kaldal. Kallas on vahetevahel niivõrd järsk, et peaaegu käegakatsutavas kauguses kõikusid all orus kasvavate kuuskede ladvad.

Pärast üht kraaviületust kohtasime seeneliste parve. Matkajate seas on levinud teadmine, et seenelised on väga ohtlikud. Sellele vaatamata püüdsime jääda võrdlemisi rahulikuks; ilmnes, et meil tuleb minna otse läbi kurjakuulutava seeneliste parve. Õnneks jätkus meil kainet mõistust, sammusime edasi ning tervitasime neid rõõmsal ilmel. Kõik läks hästi. Siit moraal – seeneliste parvega kohtudes tuleb jääda rahulikuks ning tuleb vältida kükitamist nimg metsasaaduste korjamise imiteerimist – vastasel korral võib ta sind raevunult rünnata.

Kahtlane trepp Pudisoo jõe orgu

Rada laskus vahepeal alla orgu ning üle jõe; trepp alla ning sild üle jõe olid põhjalikult amortiseerunud ning libedad. Laskumine käis ikka väga tasa ja targu. Jõeorg ise aga nägi välja üllatavalt suvine – lopsakad sõnajalad ning rohelised puud. Liina ei suutnud kaamerat käest panna ja pildistas mälukaardi täis.

Vahepeal tuli siiski kõndida ka mööda külavaheteid, kuid see pakkus jällegi teistsugust kasu. Ühes külas jäi meile teele üks üsnagi hüljatud talu. Esmalt maiustasime veidike sõstrapõõsa kallal, siis ründasime läbi kibuvitsapõõsa õunapuude all olevaid õunu. Korjasime päris paraja portsu ja asusime taas teele. Kuid teel ootas meid näide efektiivsest naabrivalvest – meie põõsastes sahistamist oli märganud üks tubli naaber. Õnneks ei olnud õunte korjamine tema silmis kuritegelik ja me saime rahulikult edasi liikuda :)
Asi oli selles, et selle naabri sõnade järgi oli neil hiljuti mingisuguste pättidega probleeme olnud (mõned neist olid nad ka kätte saanud) ning nüüd nad pidasid üksteise majapidamistel silma peal. Tegelikult oli see väga tore ja julgustav, ei ole maakohtades elu midagi nii väga üksildane ja ebaturvaline ;)

Viimastel päevadel on sügis täie hooga pealetungile asunud – puud, mis meie matka algul olid veel tumerohelised ja täies lehes, on nüüdseks kollased-punased ja kohati lausa raagus. Viimased paar külma ööd on loodusele heldelt värvitoone juurde jaganud. Rohelisi vahtraid enam pole, kasedki on kõikjal kollased, pärnad samuti ning saared on lausa raagus.

Matkatee Murksi külas

Möödudes asustusest jõudsime viimaks Vasaristi bussipeatusesse, kus tegime ka lõuna. Otse bussipeatuse taga pahises Vasaristi juga, mis on sel sügisel eriti veerohke (paar aastat tagasi, umbes samal ajal oli see vaid üsna hale nire).
Vasaristilt edasi viis tee taas mööda kitsukest metsarada, mids kulges kohati kenad ning valgusküllases palumännikus, kord suisa hämaras laalekuusikus. Ning päris raja lõppu jäid meie matka seni kõige karmimad tõusud ja langused, kohati oli tunne, nagu oleks kuhugi Austriasse või Šveitsi sattunud. Tüdrukud olid päris läbi, isegi mind võttis korralikult hingeldama :).

Jõudsime õhtuks Nõmmeveski lõkkekohta, mis on kaunis nagu alati. Tuleb välja, et ka siia on laavu ehitatud! Seda küll siiski vaid ülemise, metsa all oleva lõkkekoha juurde. Jõekäärus olev lõkkekkoht on siiski selline kui alati on olnud – ilus ja romantiline kuid ilma laavuta.

Õhtu Nõmmeveskil

Meie saame igatahes teist ööd järjest laavus ööbida!

Õhtul tuli meie juurde Marju, kes viis kahjuks linna tagasi Liina; ta peab homme tööl olema. Samas jõudis meie juurde Külli, kes jääb meiega kuni lõpuni. Ning homme peaksid meiega veel liituma Tarmo, Ivan ja Kristel.

Veel tahtsime teada anda seda, et meie ürituse lõpupidu ei toimu kahjuks siiski mitte Altja kõrtsis (see on terves ulatuses reedeks broneeritud) vaid Viitna kõrtsis. Kõik, kes soovivad meiega sel pidulikul puhul liituda, andke teada!

Vasaristi juga. Foto: Toomas Sõelsepp (via Diaso Pildipank)

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Üheksateistkümnes päev. Jussi Väinjärv – Kalmeoja

Läbitud 18,6 kilomeetrit.

Põhja-Kõrvemaa on tänaseks jäänud seljataha ning oleme jõudnud oma pika matka viimasele osale – Lahemaale.

Tänane päev oli tegelikult üsnagi lihtne. Päeva võiks jagada kolmeks etapiks: ööbimiskohast Paukjärvele, Paukjärvelt Järvi Pärnjärve äärde ja sealt Kalmeojale. Teele jäi kaks laudteega raba: Suru raba ja Viru raba.
Esimene etapp ööbimiskohast Jussi Väinjärve äärest Paukjärvele kulges üles-alla mööda voori piki kitsaid metsateid. Nagu iseloomustavad seda matkajad oli see peatükk loost, kus isa ütleb et nüüd minnakse kuuske otsima, ainult ilma lumeta (Liina), suht mööda seina ronimine (Kaidi), hea treening reielihastele (Andre). Paukjärve oosil tervitas meid imeline pärnik.

Suru raba ehk Kõnnu suursoo

Paukjärvele jõudnud, toimus kohustuslik tornironimine ja pildistamine misjärel suundusime üle vaatama Paukjärve telkimisala, polnud ju Kaidi ja Liina seda enne näinud.
Paukjärv avastatud, jätkasime matka mööda Suru raba (Kõnnu Suursoo) renoveeritud laudteed, mis on tõesti üliheas korras.
Raba keskel tervitas meid vana vaatetorn, üleni sammaldunud.

Varsti peale vaatetorni sai raba otsa ja peagi jõudsime Järvi Pärnjärve telkimiskohta, kus tegime ka lõuna. Ah jaa, eidi enne Järvi järvi ootas meid kastis nr. 2 tore postkaart.
Lõuna oli väga meeleolukas, kõhud said kiirelt täis, nalja sai kah kõvasti.

Kõigile

Peale lõunat oli päevakavas minek läbi Väga Mudase Raja Narva maantee poole.  Meil õnnestus see siiski edukalt läbida ja veidi hiljem ületada ka Narva mnt ja üles leida ka teeots, mis viis meid Viru rabasse. Jõudnud laudteeni ilmnes, et meie leitud rada ei pruukinud siiski õige olla, sest kaotsi oli läinud üks kilomeeter. Kust rada tegelikult kulgeb jäi meile sel korral saladuseks. Loodetavasti mitte mööda maanteed.

Viru raba läbiv laudtee oli küllaltki vana ja libe, nii et selle läbimine sai toimida vaid väga aeglases tempos. Ühtlast sammumist liigendasid graatsilised libastumised, õigemini libisemisega kaasnevad “kraatsilised” tasakaalu tagasipüüdmise liigutused.

Kui laudteelt Lahemaale nii iseloomulikku nõmme-palumetsa jõudsime oli kätte jõudnud videvik.
Ületasime veel ühe asfalttee, möödusime ühest kummaliselt üksikust peldikust ja olimegi Kalmeoja lõkkekohas.
Siin tervitas meid miski, mida me tõesti polnud osanud oodata – uus laavu. See oli tõeline superuudis, eriti Liinale, kellel pole kaasas telki. Tore uudis oli see ka ülejäänutele, sest peagi peale kohale jõudmist hakkas sadama vihma.
Seadsime ennast mõnusalt sisse, asusime toimetama ja peagi saabus Kaidi sõber Tiit, kes tõi meile peale soovitud mineraalvee ja apelsinimahla ja patareide veel trühvlikooki! (Lisaks viis ta lõpuks ka Kaidi tühja akuga arvuti minema)

Söök sai täna taas mõnusalt krehvtine, selle valmimise ajaks oli seltskond juba vägagi näljane ja ka muidu hoos.
Praeguseks on meil juba söök söödud ja üritame laavut veidi lagedamaks kraamida, et siin ööbida saaks.
Jäänud on veel vaid viimased päevad ja kilomeetrid ning see on täiesti uskumatu! Kogu aeg on olnud selle ürituse lõpp mägede taga ja matkamine kestev reaalsus, kuid nüüd paistab selle ürituse lõpp juba selgelt kätte. Ja selgelt paistab ka reaalsus, mis saabub peale selle ürituse lõppu. Ja see on kuidagi väga väga kummaline.

Suru raba. Paistab ka raba vaatetorn. Foto: Ivan

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.