Posts Tagged With: Kalmeoja

Kahekümnes päev. Kalmeoja – Nõmmeveski

10. oktoober. Läbitud 14,7 kilomeetrit.

Tänane päev oli lihtsalt ilus. Mitte ainult selles mõttes, et ilm oli kena vaid ka pea kogu meie tee oli äärmiselt kaunis – kulges see läbi Lahemaa metsade mööda kitsukesi jalgradu, järskudest oosidest üles ja alla. Kõik see, mida me matkateelt oodaud oleme. OK, vahepeal olid mõned kilomeetrid kruusateed ning asfaltigi kuid ka need teed olid väga käänulised ja mõnusad.

Hommik Kalmeoja laavus

Kuid selle igikestva niiskuse vastu ei saa vist miski. Niiske on kõik – õhk, maapind, riided, magamiskotid ja kõik muu. Oleme jõudnud järeldusele, et Eesti sügisene õhuniiskus ongi nii ca 500 % kanti. Aga see selleks, välja näeb seekordne sügis väga kena. Õhk on ka juba sügiseselt kargeks muutunud – päeval enam naljalt +10 kraadi ei tõuse ning ööseks kipub mõnikord lausa sinna 0 kraadi lähistele kukkuma.

Tänane hommik venis, kuna laavus oli meil lihtsalt nii mõnus vedeleda :) Pakkiminegi oli selline sügiseselt flegmaatiline, nii et minema saime alles keskpäevaks.

Mets Kalmeoja lähistel oli täis pohli. Meeletult, ohtralt ja üliküpseid – arusaamatu, miks siit neid korjatud polnud :). Igatahes oli meie liikumistempo esimestel kilomeetritel väga väga aeglane, seda mitmete pohlasöömispauside tõttu.

Esimene osa päevateekonnast kulges mööda mõnusat rada Lahemaale nii iseloomulikus palumetsas. Tee viis meid kõrgele Pudisoo jõe kaldale ja sellest üle. Selle jõe org on väga sügav ning matkarada kulgeb kõrgel selle kaldal. Kallas on vahetevahel niivõrd järsk, et peaaegu käegakatsutavas kauguses kõikusid all orus kasvavate kuuskede ladvad.

Pärast üht kraaviületust kohtasime seeneliste parve. Matkajate seas on levinud teadmine, et seenelised on väga ohtlikud. Sellele vaatamata püüdsime jääda võrdlemisi rahulikuks; ilmnes, et meil tuleb minna otse läbi kurjakuulutava seeneliste parve. Õnneks jätkus meil kainet mõistust, sammusime edasi ning tervitasime neid rõõmsal ilmel. Kõik läks hästi. Siit moraal – seeneliste parvega kohtudes tuleb jääda rahulikuks ning tuleb vältida kükitamist nimg metsasaaduste korjamise imiteerimist – vastasel korral võib ta sind raevunult rünnata.

Kahtlane trepp Pudisoo jõe orgu

Rada laskus vahepeal alla orgu ning üle jõe; trepp alla ning sild üle jõe olid põhjalikult amortiseerunud ning libedad. Laskumine käis ikka väga tasa ja targu. Jõeorg ise aga nägi välja üllatavalt suvine – lopsakad sõnajalad ning rohelised puud. Liina ei suutnud kaamerat käest panna ja pildistas mälukaardi täis.

Vahepeal tuli siiski kõndida ka mööda külavaheteid, kuid see pakkus jällegi teistsugust kasu. Ühes külas jäi meile teele üks üsnagi hüljatud talu. Esmalt maiustasime veidike sõstrapõõsa kallal, siis ründasime läbi kibuvitsapõõsa õunapuude all olevaid õunu. Korjasime päris paraja portsu ja asusime taas teele. Kuid teel ootas meid näide efektiivsest naabrivalvest – meie põõsastes sahistamist oli märganud üks tubli naaber. Õnneks ei olnud õunte korjamine tema silmis kuritegelik ja me saime rahulikult edasi liikuda :)
Asi oli selles, et selle naabri sõnade järgi oli neil hiljuti mingisuguste pättidega probleeme olnud (mõned neist olid nad ka kätte saanud) ning nüüd nad pidasid üksteise majapidamistel silma peal. Tegelikult oli see väga tore ja julgustav, ei ole maakohtades elu midagi nii väga üksildane ja ebaturvaline ;)

Viimastel päevadel on sügis täie hooga pealetungile asunud – puud, mis meie matka algul olid veel tumerohelised ja täies lehes, on nüüdseks kollased-punased ja kohati lausa raagus. Viimased paar külma ööd on loodusele heldelt värvitoone juurde jaganud. Rohelisi vahtraid enam pole, kasedki on kõikjal kollased, pärnad samuti ning saared on lausa raagus.

Matkatee Murksi külas

Möödudes asustusest jõudsime viimaks Vasaristi bussipeatusesse, kus tegime ka lõuna. Otse bussipeatuse taga pahises Vasaristi juga, mis on sel sügisel eriti veerohke (paar aastat tagasi, umbes samal ajal oli see vaid üsna hale nire).
Vasaristilt edasi viis tee taas mööda kitsukest metsarada, mids kulges kohati kenad ning valgusküllases palumännikus, kord suisa hämaras laalekuusikus. Ning päris raja lõppu jäid meie matka seni kõige karmimad tõusud ja langused, kohati oli tunne, nagu oleks kuhugi Austriasse või Šveitsi sattunud. Tüdrukud olid päris läbi, isegi mind võttis korralikult hingeldama :).

Jõudsime õhtuks Nõmmeveski lõkkekohta, mis on kaunis nagu alati. Tuleb välja, et ka siia on laavu ehitatud! Seda küll siiski vaid ülemise, metsa all oleva lõkkekoha juurde. Jõekäärus olev lõkkekkoht on siiski selline kui alati on olnud – ilus ja romantiline kuid ilma laavuta.

Õhtu Nõmmeveskil

Meie saame igatahes teist ööd järjest laavus ööbida!

Õhtul tuli meie juurde Marju, kes viis kahjuks linna tagasi Liina; ta peab homme tööl olema. Samas jõudis meie juurde Külli, kes jääb meiega kuni lõpuni. Ning homme peaksid meiega veel liituma Tarmo, Ivan ja Kristel.

Veel tahtsime teada anda seda, et meie ürituse lõpupidu ei toimu kahjuks siiski mitte Altja kõrtsis (see on terves ulatuses reedeks broneeritud) vaid Viitna kõrtsis. Kõik, kes soovivad meiega sel pidulikul puhul liituda, andke teada!

Vasaristi juga. Foto: Toomas Sõelsepp (via Diaso Pildipank)

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Üheksateistkümnes päev. Jussi Väinjärv – Kalmeoja

Läbitud 18,6 kilomeetrit.

Põhja-Kõrvemaa on tänaseks jäänud seljataha ning oleme jõudnud oma pika matka viimasele osale – Lahemaale.

Tänane päev oli tegelikult üsnagi lihtne. Päeva võiks jagada kolmeks etapiks: ööbimiskohast Paukjärvele, Paukjärvelt Järvi Pärnjärve äärde ja sealt Kalmeojale. Teele jäi kaks laudteega raba: Suru raba ja Viru raba.
Esimene etapp ööbimiskohast Jussi Väinjärve äärest Paukjärvele kulges üles-alla mööda voori piki kitsaid metsateid. Nagu iseloomustavad seda matkajad oli see peatükk loost, kus isa ütleb et nüüd minnakse kuuske otsima, ainult ilma lumeta (Liina), suht mööda seina ronimine (Kaidi), hea treening reielihastele (Andre). Paukjärve oosil tervitas meid imeline pärnik.

Suru raba ehk Kõnnu suursoo

Paukjärvele jõudnud, toimus kohustuslik tornironimine ja pildistamine misjärel suundusime üle vaatama Paukjärve telkimisala, polnud ju Kaidi ja Liina seda enne näinud.
Paukjärv avastatud, jätkasime matka mööda Suru raba (Kõnnu Suursoo) renoveeritud laudteed, mis on tõesti üliheas korras.
Raba keskel tervitas meid vana vaatetorn, üleni sammaldunud.

Varsti peale vaatetorni sai raba otsa ja peagi jõudsime Järvi Pärnjärve telkimiskohta, kus tegime ka lõuna. Ah jaa, eidi enne Järvi järvi ootas meid kastis nr. 2 tore postkaart.
Lõuna oli väga meeleolukas, kõhud said kiirelt täis, nalja sai kah kõvasti.

Kõigile

Peale lõunat oli päevakavas minek läbi Väga Mudase Raja Narva maantee poole.  Meil õnnestus see siiski edukalt läbida ja veidi hiljem ületada ka Narva mnt ja üles leida ka teeots, mis viis meid Viru rabasse. Jõudnud laudteeni ilmnes, et meie leitud rada ei pruukinud siiski õige olla, sest kaotsi oli läinud üks kilomeeter. Kust rada tegelikult kulgeb jäi meile sel korral saladuseks. Loodetavasti mitte mööda maanteed.

Viru raba läbiv laudtee oli küllaltki vana ja libe, nii et selle läbimine sai toimida vaid väga aeglases tempos. Ühtlast sammumist liigendasid graatsilised libastumised, õigemini libisemisega kaasnevad “kraatsilised” tasakaalu tagasipüüdmise liigutused.

Kui laudteelt Lahemaale nii iseloomulikku nõmme-palumetsa jõudsime oli kätte jõudnud videvik.
Ületasime veel ühe asfalttee, möödusime ühest kummaliselt üksikust peldikust ja olimegi Kalmeoja lõkkekohas.
Siin tervitas meid miski, mida me tõesti polnud osanud oodata – uus laavu. See oli tõeline superuudis, eriti Liinale, kellel pole kaasas telki. Tore uudis oli see ka ülejäänutele, sest peagi peale kohale jõudmist hakkas sadama vihma.
Seadsime ennast mõnusalt sisse, asusime toimetama ja peagi saabus Kaidi sõber Tiit, kes tõi meile peale soovitud mineraalvee ja apelsinimahla ja patareide veel trühvlikooki! (Lisaks viis ta lõpuks ka Kaidi tühja akuga arvuti minema)

Söök sai täna taas mõnusalt krehvtine, selle valmimise ajaks oli seltskond juba vägagi näljane ja ka muidu hoos.
Praeguseks on meil juba söök söödud ja üritame laavut veidi lagedamaks kraamida, et siin ööbida saaks.
Jäänud on veel vaid viimased päevad ja kilomeetrid ning see on täiesti uskumatu! Kogu aeg on olnud selle ürituse lõpp mägede taga ja matkamine kestev reaalsus, kuid nüüd paistab selle ürituse lõpp juba selgelt kätte. Ja selgelt paistab ka reaalsus, mis saabub peale selle ürituse lõppu. Ja see on kuidagi väga väga kummaline.

Suru raba. Paistab ka raba vaatetorn. Foto: Ivan

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.