Posts Tagged With: Võsu

1/3 ehk pühapäevamatkaja vaatevinklist

 Kahekümne teine päev. Võsu – Altja 14,5 km

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve 18,9 km

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku 21,6 km

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri 18,3 km

Üheksas päev. Saeveski – Kellissaare 12,4 km

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme 27,1 km

Teine päev. Kabli – Laiksaare 24,5 km

Kokku 137,3 km 416 km-st = 33% triibuliste poolt läbitud matkateest, kaardil sinisega tähistatud lõigud
(matemaatiku hing ei anna ikka rahu :D)

Esimene emotsioon, mis mind valdas, kui meie matkablogist matkatee läbimise mõtet lugesin oli, et tahaks ka… aga no kuna ma ei saa töölt kolm nädalat puhkust võtta, siis ei olnud see mõeldav. Pealegi jäi selle ajaperioodi töökohustuste hulka üks välisreis :P ja koolis oli tarvis teha kodutöid, nii et kokkuvõttes võib vist olla rahul, sest linnakohustused said täidetud ja neile olin juba enne matkamiseplaani tekkimist alla jõudnud kirjutada. Aga rahul tuleb olla ka sellega, et kuigi mul seda matkapraktikat jagub juba enam kui kümneks aastaks – esimest korda sai päriselt matkal käidud aastal 2002 (tervitused siinkohal Martinile, Ilole ja Mammule), siis tuleb tunnistada, et sellise efektiivsusega pole ma seda siiamaani teinud: pea kuu aega järejest igal nädalavahetusel, nii kui viimane tööpäev nädala lõpus läbi, metsa :P

Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis meiega nendel päevadel juhtus – selle on Anni & Andre juba kenasti oma postitustes kirja pannud. Aga mõtlesin, et püüan sellest kogemusest ja nendest mõtetest veel midagi kinni püüda, enne kui need juba täiesti unustuste hõlma kaovad.

Kui triibulised oma viimased sammud läbi kõrveraja alguse ehk siis meie jaoks, finišivärava astusid, olin kade… See tunne võis ikka uskumatult tore olla, mis tekib siis, kui sa oled kolm nädalat järjest Eesti sügiseses metsas matkanud (loe: vihma käes ligunenud) ja need müstilised 420 km järjest läbi kõndinud: saavutamine. lõpp. meeskonnavaim. rammestus. võidetud väljakutse. Kõige kadedamaks teebki see, et tahaks ka teada, mis tunne see tegelikult on. Ning jagada seda nende parimate kaaslastega nii, et sa tead, et nad saavad sinust täpselt samamoodi aru ja tunnevad täpselt samamoodi :) Aga mul on nende pärast hea meel ning mul on hea meel, et sain sellest kõigest osa… ning kui mõtlema hakata, siis kolmandik on ju päris märkimisväärne osa asjast.

Prügikükitamisest… kiirus-, raskus-, täpsus- jne… nali naljaks. Millal iganes ma olen looduses ringi uitama sattunud, ja noh, tahaks uskuda, et ma seal ikka natuke rohkem kui üks keskmine Eesti linnainimene käinud olen, siis alati ju riivab silma, kui on mingi looduskaunis keskkond – sammal, puud, jõgi, misiganes – ja siis selle kõrval vedeleb tühi õllepudel vms… Olen alati mõelnud, et kui järgmine kord tulen, võtan koti kaasa ja korjan selle jama sealt üles. No seekord mõtlesin sama mõtet, kui midagi sellist märkasin ja siis tuli meelde, et mul ju nüüd on lausa terve rull prügikotte seljakotis. Mõeldud-tehtud, ja hakkasingi korjama seda jama üles. Ca 10 km peale tuli terve tavaline kilekotitäis prügi. Suht masendav… Ma ilmselt poleks jõudnud seda metsast välja tassida, kui seda praktikat terve matka kõik need nädalavahetused praktiseerinud oleksin. See konkreetne lõik jäi muidugi enamalt jaolt tee äärde ja päris metsas on seda ikkagi natuke vähem, kuid sellegipoolest. Ja ma ei ole tegelikult üldse selline loodushoiu-fanatt… (kuigi jah, võib-olla siis tegelikult ikkagi olen, aga pole julgenud endale tunnistada :)) Loobusin Massiarus selle spordiala harrastamisest, sest see krdi kükitamine üle 10-kilose seljakotiga on ikka päris raske. Ja kurb, et inimesed üldse ei mõtle, kuhu nad oma asjad viskavad.

Omaette emotsioon minu jaoks oli esmakordne majaehitamisekogemus. Ma pole kunagi eriline telgifänn olnud… ja enamasti on ikka matkatud pigem sügis-talvis-kevadisel hooajal, kui et suvel. Ja enamasti ilma telgita, kuid enamasti on olnud kriitiline hulk härrasmehi, kes varjualuseid vms püstitanud on. Seekord siis pidin ise hakkama saama – ja tuleb tunnistada, et see kaitseliidu telkmantel on üks väga prakiline matkavarustuse item – keebi eest, maja eest, katuse eest, vihmavarju eest. Nagu parasjagu vaja. Stiilinäiteid:

 

Esimesel pildil pehme asemega infoküllane maja lisakatusega. Teisel moodne kahekorruseline ehitis restoraniga ülemisel korrusel. Kui hommikul magamistoa katusel priimusega kohvi keetma hakati, hakkas millegipärast jube kiire magamiskotist väljaronimisega – suurest hirmust keevat vett kraevahele saada, kui see parajasti keema on läinud, kannu tilast üle ääre ajab ning laudade vahelt alumisele korrusele tilkuma hakkab :D

Kõige suurem emotsioon on ikka muidugi see matkamise ja looduses olemise emotsioon. Kui matka lõpus kuulsin, et kogu matkatee originaal-idee autor olevat Lagle Parek ja idee sisu hõlmavat veel matkatee ühendumist Santiago de Compostela radadega, seletus asi kuidagi väga selgesti ära. Olgugi, et ma ei seosta end otseselt ühegi konventsionaalse religiooniga – pigem olen alati mõelnud, et minu religioon on loodus, kui üldse midagi – siis meeldib mulle teoorias rännaku kontseptsioon, mida ka palverännak ju iseenesest on. Mida üks matk ka ilmselgelt on. Algus – teelolek – lõpp. Palju mõtteid, kogemus, natuke targemaks saamine. Meelerahu :) …mida tänapäeval nii palju taga aetakse ja mille eest hiigelsummasid välja käiakse. Novot. Aga metsas võib, vähemalt Eestis, jumalatasuta käia. Eneseületus ja väike füüsiline pingutus on see ikka enamasti. Ja kui sa ikka kolm nädalat jäjest oled mõelnud põhiliselt sellele, kuidas kohale jõuda, omale süüa teha või kust kuivi puid leida, et tuld teha ja riideid kuivatada, sekka imetlenud neid vikerkaari ja väheseid tähti taevas või hääli pimedas metsas, igapäevased linnaprobleemid vajunud suhteliselt unustustehõlma, siis noh, ütleme ausalt – puhkus missugune – ning kvaliteetmõtteid ehk ka vähe enam. Ja kui seda kõike saab veel teha koos inimestega, kes põhijoontes samu asju hindavad, mida sa ise, siis on elu ju ilus. Ja siinkohal ei ole see üldse tühi sõnakõlks :)

Mukri raba päikeseloojangu eel viimasel septembriõhtul

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Viimane, kahekümne teine päev. Võsu – Altja

12. oktoober. Läbitud distants 14,5 kilomeetrit.

Oandu tee

Täna oligi siis see kõige viimasem päev. Teadsime küll, et see kunagi kätte jõuab, kuid uskuda on seda ikka raske.
Nagu mainitud, siis me oleme veetnud metsas 22 päeva ja 21 ööd. Läbi oleme me järjest käinud 416 kilomeetrit. Oma teel läbisime kuut Eesti maakonda – Pärnumaad, Viljandimaad, Rapalmaad, Harjumaad, Järvamaad ja Lääne-Virumaad.

Kuid miks Altja? Matkatee peaks lõppema ju Oandul?
Ametlikult lõpebki, kuid kuna matkatee nimi on “piirist piirini” siis otsustasime ikka piirini (Eesti maismaapiirini siis) välja jõuda ning lähim koht Oandule, mis asub mererannas ja kuhu pääseb mööda ilusaid metsaradu, ongi Altja rand.

Kuid nüanssidest jõuame kirjutada ka hiljem, pöördugem tagasi möödunud päeva juurde.

Kuna eilset, viimast tõelist matkaõhtut sai veidi pikemalt veedetud, siis venis ka hommik ka pikemaks kui ehk oleks võinud, nagu paaril viimasel päeval tavakski saanud. Samas, tuleb tunnistada, et ega me väga ei sundinudki end tubliks. Oleme ju ometi juba kolm nädalat metsas olnud.
Hommik tervitas meid sinitaeva killukestega, mis oli eilse vihma- ja rahepeo järel igati julgustav vaatepilt. Mina ja Annemarie ärkasime üles mõnevõrra varem kui teised ning saime rahus oma viimast matkahommikut nautida.

Mul oli see jalg öö jooksul nii valusaks läinud, et telgist, üle platsi laua juurde komberdamine oli selline põhjalik ja pingutust nõudev ettevõtmine. Kuid pärast kerget soojendust ja valuvaigisteid sai jalg siiski enam-vähem korda.

Paša!

Mõne aja pärast olid juba kõik üleval ning imestasid ilusa ilma üle; veel ööselgi, kui meeile öösel juba telkides olime, tuli veel üks korralik rahehoog. Ka jõgi oli püsinud oma sängis, ehkki selle veetase oli öö jooksul pisut veelgi tõusnud.
Hommikusöök oli meie mõistes eriline – sõime ära ülejäänud õhtusöögi; vist kolmas kord meie matkal kui me ei söönud hommikusöögiks putru. Hommikusöök oli imehea; ausaltöeldes ei tahagi nüüd putru mingi paar kuud näha ka. Vaid õhtul liitunud pidid endale siiski ühe pudru tegema, kuna ülejääke neile lihtsalt ei jätkunud, lisaks oli see kraam osadele ka pisut vürtsine :)

Teele asusime taaskord pealelõunal. Raja algus on Lahemaale omaselt kaunis, kitsukene metsa rada läbi tihedate metsatukkade, künklik männipalu ning tihedad, niisked kuuselaaned. Mets jätkus kuni Oanduni. Liikumistempo polnud meil võrreldes eilsega kuigivõrd paranenud kuid ega meil enam kuhugi kiiret ka polnud, ilmataatki heitis meile täna armu.

Lõuna tegime ca 4 km enne Oandut, lihtsalt suvalises kohas keset metsateed. Kui mõni mootoriga liikumisvahend oleks emmalt-kummalt poolt meie poole tuldnud oleks hämmingut kuhjaga jagund igale poole. Õnneks seda muidugi ei juhtunud kuna liiklus on sel teel üliharv ning ega igaüks seal vist sõita tohigi.

Viimane lõunasöök Oandu teel

Lõunasöögi ajal (tegelikult mitmedki korrad enne ja pärastki) külastas meid Ivani alter ego Paša. Paša on inimesetaoline olend, kellel küll puuduvad mitmed inimesele omased tunnused – näiteks pole tal nina, silmi ega suud, toitu absorbeerib ta ümbritsevast keskkonnast läbi keha katva membraani. Lisaks sellele pole tal korralikku närvisüsteemi, kuidas ta kehaline entiteet füsioloogiliselt funktsioneerib ongi mulle pisut selgusetu. Mulle tundub, et Paša on natuke midagi amööbilaadset, ainult selline suurem ja pisut konkreetsema kujuga. Kuna aga ta ilmub ja kaob üsna juhuslikult, siis võibolla ei suuda ta oma inimesesarnast kuju kuigi kaua säilitada ning vajub vahetevahel lihtsalt mingiks klimbiks laiali. Äkki Ivan teab ta hingeelu paremini ja osakb seda seletada.
Paša tahtis lõunasöögi ajal juua (nagu inimesed) ning ta jõigi, mis oli tema jaoks suur läbimurre, ta oli ka ise selle üle väga rõõmus. Olgugi, et tal ei ole seda vaja, siis üritab ta seltskonda sulandumise mõttes ikka inimeste käitumismalle üle võtta.
Ka kõikide tüdrukute musitamine näis Paša kinnisideeks olevat kuid keegi pealr Külli ei soostunud musitatud saama. Tuleb tunnistada, et alguses tundus Paša meile pisut imelik (noh, ta ju ongi päris teistsugune) kuid hiljem sai temast meie sõber. Nüüd on ta alati meie juures teretulnud.

Rikkalik (seda sõna otseses mõttes, kõik tahtsid oma toiduülejääkidest lahti saada) lõunasöök söödud, suundusime edasi. Veidi enne Oandut pöördus matkatee metsa vahele, kitsukesele jalgrajale, mille algusest kõige ees kõndivad Külli ja Tarmo hooga juba mööda kihutanud olid.

Jalgraja lõpul külastas meid taas Paša, kellega koos tegime ka fotosessiooni. Suuremõõduline fotosessioon toimus ka 1. (või siis 369.) kilomeetriposti juures. ning siis – edasi, võiduka lõpu poole! Kõrve raja lõpuvärav hakkas eemalt juba paistma… Meeleolu:

OK, võibolla mitte nii võimas kui olümpiapjedestaalil, kuid tunne Väravas seistes oli küll ülev ja uhke, kuigi see polnud veel ei meie matka ega isegi mitte matkatee lõpp. Ja Ivan/Paša sai kaameraid nii täis riputatud nagu ultrafanaatiline paparazzi, kõiki neid aparaate ta ka klõpsis.

RMK matkatee vaimukas lõpusprint mõned meetrit enne Oandu looduskeskust. Triibulises põhiseltskond. Foto: Ivan

Umbes poole kilomeetri kaugusel Kõrve raja algus-/lõpuväravast asub Oandu looduskeskus, mille hoovil asub ka RMK matkatee ametlik algus- või lõpp-punkt. Sinna me ka suundusime. Kahjuks oli aeg juba veidi hilisevõitu ning looduskeskuses polnud enam kedagi kohal. Igatahes tegime looduka hoovis olevas lehtlas väikese pausi, jõime ära just selle sündmuse puhuks säilitatud ja kaasaskantud õlle, ütlesime paar tarka ning ilusat sõna, vaatasime päikeseloojangut ning alustasime oma viimast teelõiku sel matkal – marssi mere äärde – Eesti põhjapoolse piirini.

Oandult läksime siis edasi mööda Oandu koprarada ning Altja matkaradu mere poole. Ah jaa, Oandult on mereni ca 4 kilomeetrit (seda mitte mööda kõige otsemat teed muidugi, vaid mööda matkaradu). Väljas oli juba üsna hämar ning metsa all oli lausa päris pime. Kuid meeleolu oli väga pidulik ning ega keegi enam neid lõpukilomeetreid ning pimedat metsa eriti tõsiselt ei võtnudki.

Ühel hetkel hakkas puude vahelt paistma valgus, kui oleks seal lage väli – meri otse ees! Veel mõned sammud, ning olimegi kohal mere ääres, mis on ka meie matka lõpp. Siinkohal loe eelmist postitust.

Lõpujoovastus Altja rannal

Matk on ametlikult lõppenud.

Läksime siis mööda randa Altja kõrtsi juurde parklasse, kus meid juba ootasid ees Tiit ja Andrei. Veider on see, et ehkki, meile väideti, et Altja kõrts on tänaseks õhtuks täis broneeritud, näis see olevat hoopistükkis suletud. Ah, eks ise teavad. Igatahes meie laadisime oma asjad autodele ning sõitsime hoopis Viitnale, kus meid ootasid ees veel mõned sõbrad, Viitna kõrts ning lõpupidu!

Kuigi matk on ametlikult läbi ei ole see meie viimane postitus; vaja on teha veel kokkuvõtted ja muud muljetamised. Jälgige meid ning jagage ka oma muljeid siia blogisse!

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 3 kommentaari

Kahekümne esimene päev. Nõmmeveski – Võsu

11. oktoober. Läbitud distants 18,9 kilomeetrit. Oleme jõudnud Lääne-Virumaale.

Täna ongi meie viimane õhtu metsas. Homme sel ajal oleme tõenäoliselt juba kodus ning magame ilusasti oma voodites. Osalt on see pisut nukker, teisalt ka päris huvitav – ei kujutagi ette, mis tunne saab olema tsivilisatsiooni tagasi jõuda. Saame näha.

Muda!

Hommik venis. Arvestades seda, et sadas üsna jämedat vihma, korra lausa rahet, siis polegi imestada, et keegi ei tahtnud teha seda esimest liigutust ja välja vihma kätte ronida. Lõpuks kui laavu all vedelemime suisa tüütuks läks ja ma ikkagi välja ronisin jäi vihm peaaegu kohe järele. Irooniline. Vähemalt sai piisavalt muda, kus Annemarie nagu pardike rõõmsalt ringi paterdas ja kõikjale pori pritsis.

Puder söödud, asja pakitud ning paar-kolm ebamäärast vihmahoogu üle elatud, saime täna teele rekordiliselt hilja – peaaegu kell 13 :).

Kuna vihma sadas ja oli ühtlaselt hall ning minul on jalg päris valus, siis otsustasime mitte minna vaatama läheduses olevat Nõmmeveski juga. Tõenäoliselt oleks see olnud väga veerohke ja äge.

Tee algus Nõmmeveskilt Võsu poole on kaunis, see kulgeb väga kõrgel Valgejõe ürgoru kaldal tihedas kuusemetsas. Vahepeal tibas veidi peent vihma, vahepeal oli niisama hall. Kuid vaated olid lummavad.

Meie liikumistempo oli võrdlemisi aeglane, kuna ma suutsin üleeile Kõrvemaa voortel turnides enda vasaku jala säärelihaseid kuidagi vigastada; see tegi täna põrgulikult valu ja ma lonkasin päris teosammul teistele järgi (eile suutsin ma veel pisut efektiivsemalt longata). Annemariele oli jalg juba pikemat aega häda teinud ning Külli on juba staažikas lombakas. Nii me siis kööberdasime mööda metsa nagu kari sõjainvaliide. Vaid Kaidi lasi enam-vähem reipa sammuga edasi ning pugis vahetevahel meid oodates tee ääres pohli.

Täna liitus meiega veel Tarmo, kes oli just eile Euroopa tuurilt tagasi jõudnud ning igatses metsa järgi. Igatahes Viitnalt oli ta Joaveskile kõndinud ning ootas seal meid juba ees. Joaveskilt (mis on väga kena kohakene keset Lahemaad) edasi metsa vahele suundudes sai kõvasti muljetatud nii Tarmo eurotripist kui ka meie matkast ning ma sain ka tagasi oma sae, mis oli juba talvest Tarmo käes olnud.

Lõunasöögikorsten

Hakates jõudma Võhma küla lähistele hakkas taas sadama. Võhmas küsisime kohalike toredate talumeeste käest vett ning suundusime edasi Võsu poole. Lõuna tegime veidi maad eemal, küla servas asuvas mantelkorstnas.

Lõuna söödud, põrutasime täie hooga, elava jutuvada saatel edasi. Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut kahtlane, et tükk aega polnud kohanud ei kilomeetriposte ega rajamärgistust. Nojah, selge, rada läks hoopis nimetatud mantelkorstna tagant ning me olime paar kilomeetrit tihtsalt tühja vantsinud. Mu vaesele vasakule jalale oli see küll päris kurb uudis =). Mis seal siis ikka, kõmpisime need paar kilomeetrit siis tagasi (neid nelja kilomeetrit ei lugenud me oma distantsi sekka).

Jõudsime tihedase metsa (oli juba pime) kus oli väga palju ristis-rästis teid. Paar korda kaldusime õigelt kursilt kõrvale kuid saime siiski õige pea rajale tagasi. Pimedas pole seda krdi rajamärgistust just liiga hästi näha :-/

Metsas tabas meid tõsine paduvihmahoog, vihm nagu suvel – tihe ning jõuline. Nii ägedat vihma polnud me sel matkal veel kordagi näinud. Jah, sekka tuli ka korraliku rahet. Teeäärsed kraavid täitusid ähvardava kiirusega. Joped ja vihmakeebid hakkasid korralikult läbi laskma. Matk läbi paduvihma.

Matkal märjal Lahemaal. Annemarie kott on loodusega koos.

Vahetult peale vihma helistas äkki Ivan, kes küsis teed Joaveskilt Võsu poole ning kurtis ka, et sealsed metsad on kõik üle ujutatud ning üle kallaste on tõusnud ka Loobu jõgi, igatahes autosild Joaveski küla keskel on vee all. Meid valdas igatahes Hämming ja Segadus.
Tuli välja, et Ivan oli hakanud Nõmmeveskist meile jalgsi järele matkama (kell oli ca 20.30) Parajalt sõge tüüp, aga eks ta kirjutab oma seiklustest kunagi ise lähemalt :).

Tee jätkus läbi pimeda metsa ja veelompide ning teeviit, mis näitas, et Võsule on veel 4,5 km, tekitas kerge motivatsioonikriisi, olime veendunud, et me oleme vaid paari kilomeetri kaugusel. Isegi alati energiast pakatav Tarmo näis väsinum (ja märjem) kui tavaliselt. Meie vigastustest tingitud aeglase tempo tõttu tundus see tee kestvat igavesti.

Jõudes viimaks lõpusirgele – maanteele – tabas meid uus vihma- ja raheraju. Kui me olimegi jõudnud veidi tee peal kuivada ja üles soojeneda, siis see viimane padu hävitas selle kõik.

Jõudsime Võsu telkimisalale läbimärgadena ja mitte just taevani õnnelikena kuid siin ootas meid vähemalt üks peaaegu kuiv laud-pink-katusealune. Kiire (aga põhjalik) riietevahetus ning maailm tundus jälle pisut helgem paik.
Pisut õõva tekitas laagriplatsi külje all voolav Võsu jõgi, mis on tõusnud tavatult kõrgele ning voolab enneolematult kiirelt ja rajult, minu varasemsid mälestusi mööda oli see vaid säärane ojakene oru põhjas. Kui öö jooksul peaks veel paar korralikku rajuvihma tulema, siis pole võimatu ka selle jõe üle kallaste tõusmine ning laagriplatsi üleujutamine (vt. Ivan ja Loobu jõgi). Igatahes telke päris kalda äärde panna ei söandaks.

Veidi aega pärast meie saabumist jõudsid autoga siia Kristel ja Andrei, kes tõid endaga kaasa üsna märja ja hämmingus Ivani. Nad olid ta nimelt kuskilt tee pealt üles korjanud ja talle lahkelt küüti pakkunud. Kuna Andrei pidi hommikul tööle minema, sõitis tema Tallinna tagasi, nii et me ei saanud talle teregi öelda – vihma sadas ning keegi ei soostunud katusealusest autoni jalutama. Igatahes teme seda nüüd: tere Andrei! Head aega, Andrei :)

Vihm on lõpuks järgi andnud ning lõkegi praksub – hoolimata vettinud päevast tuleb meil vast ikkagi tore hilisõhtu.
Homme ootab meid ees selle kolmenädalase saaga viimane päev. Veider on vaid see, et hetkel on meie kohal täiesti selge tähistaevas.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 5 kommentaari

Blog at WordPress.com.