Posts Tagged With: Tillniidu

Kaheteistkümnes päev. Tillniidu – Loosalu

2. oktoober. Läbitud täpselt 24 kilomeetrit.

Tillniidu lõkkekoht

Tänane hommik võttis meid vastu rõõmsa sügisese värvikirevuse ja sinitaevaga, vastupidiselt eilsetele tuhmidele halltoonidele. Ilm oli kuiv, soe ja päikseline, lausa suvine, ainult ebatavaliselt värviline. Hommikupäikest nautides, putru süües ja telki kuivatades (see oli kondensveest ja öisest vihmast täiesti läbimärg; ausaltöelda pole me seda Kellissaarest saadik kuivaks saanud) möödus aeg kiirelt ning varsti me seadsimegi sammud Lelle poole.

Tillniidu varemed

Tee Lelleni viis taas mööda kruusateid, need olid seekord aga üsna vaheldusrikkad, kitsad ja käänulised ning kui tee põldude vahele jõudis võis öelda, et ümbritsev sügisene talumaastik on lausa imeilus. Samm oli reibas ning allesjäänud tee aina vähenes ja vähenes me jalge all.

Ka viimased kilomeetrid mööda asfalti ei morjendanud meid, pigem vastupidi – ma leidsin taas selle matkatunde, mida ma pikka aega polnud kogenud – tunda mõnu sellest, kuidas raske seljakott sammude rütmis seljas õõtsub, mõelda absoluutselt mittemillestki ja vaid nautida seda, kuidas iga järgnev samm viib edasi, edasi, edasi…
Sellised pikad teekonnad on korralikud meelerahu ning sisekaemuse harjutused, võibolla tulebki selleks kümneid päevi teel olla, et säärase seisundini jõuda.

Lelles sai käidud poes ja pisut varusid täiendatud. Kahjuks ei jõudnud me kohalikku sööklasse, mis on avatud vaid ühel tunnil päevas – kella 12-13. Me olime nimelt arvanud, et see tund hiljem lahti on.

Lõunasöök maantee ääres

Üsna varsti peale Lellet (mööda ülisirgeid kuid õnneks lühikesi teelõike ning mööda pikemat kuid käänulist asfaldiga maanteed) jõudsimegi Palukülla, olles enne maantee ääres hilise lõunapausi teinud. Ning sealt hakkaski see tänane tõeline matk peale :)

Rajalõik Paluküla ja Loosalu vahel pole mitte lihtsalt vaimustavalt ilus vaid ka väga vaheldusrikas ning tehniliselt mõnusalt raske, nii et silmad pärani vahtimist, korralikku rassimist, poole sääreni vees solberdamist, lompi kukkumist ning lausa veidi muret meie heaolu pärast jagus siia kuhjaga.
Väga kahju, Kaidi, et sa sellest ilma jäid, see oli ja saab olema tõenäoliselt  meie matka põnevaim lõik (teades kui korraldatud ja turvaline kõik Kõrvemaal ja Lahemaal on). Igatahes me igatseme sinu järele väga, ja loodame, et sul on kõik hästi.

Vaade Paluküla Reevimäelt

Palukülas on üks mägi, mille otsa kindlasti ronida tasub. See on Reevimägi, mis muidu nii tasasel Raplamaal üllatuslikult silme ette kerkib. Sinna otsa tasub kindlasti ronida, sest sealt avaneb väga ilus vaade. Seda eriti päikeseloojangu eel.
Edasi viis tee mööda käänulist rada läbi võimsa, lausa põlismetsa ilmelise metsa. Kange tahtmine oli iga nurga pealt pilte klõpsutada, polnud me ju seni oma matkal nii ägedasse paika sattunud, kuid kindel see, et fotole  seda ilu jäädvustada ei õnnestuks. See on selline pilt, mida kõigi oma meeltega tajuda tuleb, et see siis mällu salvestada. Eks igaüks püüdku seda ise ette kujutada, on ehk ägedamgi :)

Mets lõppes ja asendus lagendikuga – vana taluasemega metsade rüpes. Lagendikul kasvasid mõned vanad ja värvikirevad vahtrapuud, mis õhtupäikeses olid veel eriti sillerdavalt kirjud.
Taluasemelt läks rada edasi, läbi pimeda ja tiheda lodumetsa alla sohu. Madalsohu selle sõna kõige klassikalisemas mõttes – madalad lepapuud ja pajupõõsad, pillirootihnikud ja tarnamättad, igal pool suured lombid, muda ja sulisev vesi. Laudtee seisukord läbi selle soolõigu oli üsna nukker, tihtipeale oli see vaid aimatav, olemasolevad lauad olid nii neetult libedad, et ohutum oli käia laudtee(aseme) kõrval põlvini vees. Õnneks pidasid saapad ja säärised veel üsna hästi vastu ja ei lasknud läbi. Võib kõlada küll veidralt kuid tegelikult oli meil päris lõbus, kahju, et sellest soos ning libedal laudteel ukerdamisest fotosid ei saanud. Vaid siis kui mul jalg mutta väga sügavale kinni jäi ja ma seda kõrvalise abita kätte ei saanud polnud enam eriti naljakas.

Soorada lõppes ning asendus kitsa ning puujuuri rägamisi täis pikitud metsarajakesega, mille kohal oli nii tihe lehekatus, et rada oli puhta hämaras. Tunne oli küll nagu oleks kõige sügavamas laanes, kus kunagi inimene olla saab :)

Lõpuks jõudsime (peale väga kahtlast kraaviületust) Loosalu rabasse. Raba oli taas väga kaunis, päike oli juba madalal ning ka laudtee oli isegi enam-vähem käidav. Lauad olid veidike rabasse vajunud ja raba oli nende vahelt läbi kasvanud, nii et käia tuli jalad veidi harkis, justkui oleks püksid täis lastud :p
Selline samm mõjub pikapeale üsna koormavalt puusadele ja reitele. Kuna aeg-ajalt oli üks laud teisest sügavamale vajunud, siis oli kohati ka lombaka tunne. Leidus ka lahtisi laudu, mis peale astumisel reha kombel üles kargasid. Kõige krooniks oli aga see, kui laudtee järve ääres lihtsalt otsa lõppes :-D. Ilus lugu igatahes küll.

Egas muud, pidasime veidi GPSiga aru ja asusime läbi raba müttama – on säärast asja häda sunnil ju varemgi tehtud. Õnneks ei kujunenud sellest niisugust Kolgata teed nagu varasematel kordadel. Muret valmistas ainult see, et hakkas juba hämarduma ning ööseks turbaälvide ning laugaste vahele kakerdama jääda küll ei tahtnud, see suisa ohtlik ettevõtmine. Mingil hetkel olime valmis lausa rabasse ööbima jääma, et hommikul valges taas jätkata.

Õnneks leidsime teeraja teisel pool järve, veidi vähem kui kilomeetri kaugusel, üsna varsti. Selleks ajaks oli juba ka päris pime ja tõusma hakkas kuu, mis küll ilusat vaatepilti pakkus, aga meile valgust siiski liiga vähe andis, nii et lambid tööle tuli panna. Loosalu poolne laudtee osa oli isegi kehvemas seisus, kui Paluküla poolne. Kohati oli laudadest ainult puru järel ja aeg-ajalt tuli laudu aimata pruuni turbasogase vee alt. Kõige tipuks libastusin ma veidi enne lõppu ja sumatasin terve täiega mingisse turbalompi. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, vaid püksid said märjaks. Ning mingil imetabasel moel ka müts.

Viimaks jõudsime siiski rabast välja, kindlale maale, ning üsna kiirelt (peale veidikest mudas ukerdamist muidugi) leidsime ka Loosalu lõkkekoha. Lõkkekoht tervitas meid igati asjakohase hoiatussildiga, et rabarada kehvas seisus on ja parandustööd lähiaastatel plaanis :-D. Tore on.

Loosalu lõkkekohas on avar katusealune, mis hallitusjälgede järgi vaadates küll vihma väga ei pea, et aga eile õhtul erandkorras vihma ei sadanud, siis see meid ei morjendanud. Katuse alla sai sisse seatud köök, mille gaasi- ja taskulampide valgus äärmiselt hubaseks muutsid. Peagi sai valmis ka söök ja üles lõke. Ja nii see päev läbi saigi.

Lisaks veel seda, et Loosalu lõkkekohas puudub vee võtmise võimalus kuid õnneks on raba siin päris lähedal.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 4 kommentaari

Üheteistkümnes päev. Mukri – Tillniidu

Läbitud 14,8 kilomeetrit. Tänaseks on pool matkateed läbi, pool aga veel ees.

Hommik algas tasapisi, millegipärast oli täna väga raske ärgata, hoolimata sellest, et magatud sai pea kümme tundi. Telgist välja roninud, tervitas meid isegi õrn päikeselootus. Peagi aga selgus, et päev võtab siiski sootuks teistsuguse ja palju nukrama pöörde.

Mukri raba vihmasel hommikul

Esmalt ilmnes meie suureks kurvastuseks, et Kaidil tuleb perekondlikel põhjustel ootamatult koju tagasi pöörduda. Otsustasime, et ta läheb Lellest bussi peale.

Hommikupudru lõpetuseks oli päike Eesti sügisele nii iseloomulike hallide pilvede taha peitunud ja nähtamatu ning selleks ajaks kui asjad pakitud said juba kergelt udutaski.

Tee viis meid algul mitmeid kilomeetreid läbi Mukri raba, mis oli võrratult meeliülendav teekond, hoolimata üha tugevnevast vihmast ja eesootavast lahkuminekust. Käänulised ja kergelt vetruvad rabarajad, libedavõitu laudteed… Ehtne matkaklassika!

Tänane päev oli tehniliselt siiamaani kõige keerukam ja seega ka kõige põnevam – pärast raba ja paari pika sirge kruusatee läbimist jõudsime metsarajale, mis oli täis ümberkukkunud tüvesid ja oksarisu, mudalompe ja rohumättaid. Pärast sirgeid kruusateid oli seal matkamine (!) tõeline nauding.
Muidugi olime kõik selleks ajaks enam-vähem ühtlaselt märjad, kes vihmast, kes higist, kes mõlemast kuna peenike kuid ühtlane sadu polnud hetkekski järele andnud.

Jõudnud lõpuks ühele põllule ning mööda selle serva veidi edasi läinud, jõudsimegi kurikuulsa ojaületuskohani (tegu pole mitte lihtlabase kraaviga vaid täieõigusliku ojaga). Avanev pilt tekitas meis korraliku hämmingut, sest oja oli nüüdseks juba üle nelja meetri lai ning sinna langetatud lepatüved olid ilusasti vees ning poleks meid mingil juhul kandnud vaid rõõmsalt vette ära paindunud. Vool oli päris tugev ja mulises neist tüvedest aeg-ajalt rõõmsalt üle. Veetase oli nähtavasti peale Saeveski onnis kohatud jalgratturite ojaületust viimaste päevade vihmadega korralikult tõusnud. Igatahes oli vesi juba kalda ääres Annemariele rinnuni (proovisime tokiga järele :)). Kui sügav see kraav keskelt võis veel olla, me teada ei saanudki. Selleks me polnud tõesti ette valmistunud ning sellest oli mul paganama kahju. Ei oleks olnud probleem kogu oma varustus nätieks prügikottidesse pakkida ja seljakott veel ühte ning siis läbi oja kahlata, kuid kuna meil selleks võimalust polnud ning võimalikud ujumisliigutused oja keskel ka just tahtmist juurde ei lisanud, otsustasime otsida alternatiivi. Läbimärjas magamiskotis magamine oleks tõeliselt masendav kogemus. Lisaks oli meil kiire, kuna Kaidi pidi bussile jõudma.
Imekombel oli ca 900 meetri kaugusel, mööda ojaäärt edasi täiesti korralik betoonsild üle oja. Sealt me üle läksimegi ning jõudsime matkateele õige pea tagasi, isegi ühtegi kilomeetriposti ei jäänud meil vahele.

Pool teed käidud!

Teisel pool oja aga ootasid meid põldudevahelised kõvad, laiad ja sirged kruusateed. Tuul tugevnes ning peen ja tihe vihm muutis kõik halliks ning vettinuks. Tegelikult hakkas isegi minul päris külm.
Ühel hetkel avastasime, et Kaidil on bussile juba päris kiire ning mööda matkateed kõndides ta bussile enam ei jõuaks, seega tegime lausvihmas ja kõledas tuules kiire varustuse ümberpakkimise ning Kaidi hakkas Koogistest mööda raudteed Lelle poole astuma. Nii et täpselt poole pealt, 185. kilomeetril lahknesid me teed.

Kaidi lubas siiski õige varsti naasta, ehk juba Aegviidus.

Tillniidu lõkkekoht võttis vastu meid üsna nukralt, sügisvihma uppununa. Koht ise on tegelikult vana metsavahitalu, taluhoone katus on küll sisse vajunud ja paar seinagi ümber kukkunud kuid aias on mitmeid õunapuid, kus kasvavad lausa imemaitsvad õunad. Samuti on siin tiik, nii et veeprobleemi siin pole. Ning ma pole kunagi varem niivõrd hästi lõhnavat peldikut kohanud kui siin – värske männilaud ja -vaik. Igatahes on siin väga puhas. Kahju vaid, et aed on na umbrohtu kasvanud.
Veidi tuska tegi ka see, et korralikke lõkkepuid siin pole – olid vaid mõned üksikud läbivettinud pajuhalud kuid nendest oli püsiva tule süütamine pea võimatu; tõsi, suitsu sai küll mehemoodi :) . Eemal, tiigi ääres oli muidugi palju mahavõetud võsa, ole vaid mees ja sae kuid needki olid kahjuks märjad pajud.
Õhtu möödus vähemasti suhteliselt vihmavabalt, kuid nüüd, öö hakul on hakanud taas peent vihma rabistama. Kõik, absoluutselt kõik on nii niiske…
Huvitav, millal need haned otsa saavad?

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 6 kommentaari

Blog at WordPress.com.