Kolmekümne neljas päev. Lõunatipu – Tellingumäe

Teisipäev, 12. november 2013. Läbitud teekond 30 km Lõunatipu lõkkekohast läbi Karisöödi puhkekoha ja Rattaradade lõkkekoha Tellingumäe lõkkekohani.

Kuidas me Eesti lõunatippu vallutasime

Kui Paganamaal oli aeg katki läinud ja mööda telki maha pudenenud, siis Lõunatipus hakkasime kahtlema ka ruumi sarnastes kalduvustes. Maailm tundus otsa saavat, igal pool vaid Läti. Eelmisel õhtul olime omale sappa haakinud ühe hundikutsika, kes tänase päevaga päris sõpsiks kandideeris ning eelnevatele Kes Ütles Vorstidele tõsist konkurentsi pakkus. Ööseks jätsime ta küll välja, kuid päevakangelane istus ilmselt truult ukse ees ja valvas meie und. Tema puhul paistis silma see, et, nagu mõned päevad varem see suur valge kõrvuni naeratusega lumepall, kes meid sõnagi lausumata üle nuusutamas käis, nii ka Kopsik alati täiesti vait oli, välja arvatud siis, kui öösel oli tarvis üht müstilist metslooma peletada.

Start üsna hiline, asusime teele teadmisega, et tuleb pikem päev. Rekordilist esimest ja viimast 30-kilomeetrist päeva ei teadnud meist aga keegi otseselt oodata. Paus tuli meie juurde Karisöödi puhkekohas, nagu ka Kopsik, kes ilmselgelt oma valduste kas siis laiendamise või ülevaatamisega ametis oli, seda vastavalt markeerides, ikka põlluääri mööda ringi kalpsates, vahetevahel meist mööda tuisates, siis aga jälle maha jäädes. Päris kindel pole, aga arvatavast on ka Läti Kopsiku oma. Igal juhul matkas kutsik meiega niimoodi veel 12 km kaasa.

Kaidi ja Kopsik

Peetri jõest üle saanud, jõudis Kaidi palvel meile järele Mati, kes Kaidi ära viima pidi (ma tean, kurb, aga Kaidil oli linnas tarvis üks asi ilmtingimata ära õiendada) ning tegelema ka küsimusega “Kuidas Kopsik koju saab?” Lahendus – vorst. Et kutsik autosse hüpata ei tihanud ning meie teda sinna tõsta ka mitte (sellel ainumal korral ta natuke meile hambaid näitas ja uriseda võttis), tuli teha eesli ja porgandi trikki.

Et Kaidi ilmselgelt looma suur lemmik oli – oranži jope käest saab ju kanakonti ja konservi ja nüüd terendab ka vorst! – mis siis, et peab natuke taga ajama, kui vorst kuidagi eest ära sõidab ja nii 12 km järjest, läks kutsik oma lemmikule entusiastlikult järele ja nii jäime meie Andrega Peetri jõe äärde lõunasaadet tegema, hämarikuvarjus, nagu päeva viimane paus nii mõnelgi varasemal matkaõhtul igasugustes erinevates meeldivates seltskondades, tädi Klaavaga või tädi Klaavata, maha peetud on. Loodame, et Kopsik ilusti koju jõudis ja oma vorsti kätte sai. Ja loodame, et need hämarikupausid mitte kunagi otsa ei saa nagu kuuvalgus matkateedelt või maailma parimad sõbrad minu ümbert.

Edasi aga sai see, et oli veel nii mõndagi astuda. Umbes nagu Annemariegagi astusime hämarikuvarjus Luige poole, kahel pool teed palgivirnad ja pimedas kuuenda meele järgi oma jälgi sättides eksisimegi teelt. Tookord tegime väikese ringi mööda alternatiivteed. Seekord kõndisime aga matkatee sujuvalt mitmegi kilomeetri võrra pikemaks. Liivased männikud, sirged sihid, kuuvalgus läbi pilvede meie varje kord selgemalt, kord juurdemõeldavamalt välja joonistades. Puudekohin ja vaikus, virvatuled kauguses vilkvel ja metshaldjad kahel pool teed rivis kuklasse hingamas.

Peaaegu hämarikuvarjus

Tolles peaaegu, et hingematvas vaikelus see aga juhtuski. Kas olime metshaldjad millegagi ärapahandanud? Karmavõlg nõudis oma lõivu? Tegemata haldusreform? Põllumajandustoetused on vaid 45% Euroopa keskmisest? Algul kõlas see ebamaiselt, siis natuke nõudvamalt. Igast silbist aga kandus meieni järjest selgemalt äng, vaev ja piin, mis meie südametunnistusel kuni järgmise hommikuni rahulikult olla ei lasknud. Teate. Kui teil on kunagi plaanis metsas rahulikult iseendaga üksi olla või tahaks lihtsalt puhata, siis planeerige seda nii, et Teil kõrvale karjamõisa ei jääks. Muidu juhtub nii, nagu eile juhtus. Me ei saanudki eriti magada ja kuulasime öö otsa, mis lehmadel öelda oli. Aga seeeest oli meil aega mõelda erinevate teooriate peale, mis neid kõige rohkem häirib, kui palju neid ikka päriselt on, ja kuidas nad oma kõnekoosolekut seal koordineerivad. Mitte kunagi poleks ma arvanud, et tulen metsa matkale ja kuulan öö läbi, kuidas veised tuututavad.

Võib-olla, kui nad päriselt rääkida oskaksid, võiksid nad meile kõnelda, miks on Mustjõe silla kõrvale installeeritud mingi imelik asi, mis köisraudteed meenutab. Ja miks on veele okastraat ette tõmmatud. Ja kuidas Tellingumäel juba ammustest aegadest saadik jaanituld peetud on, puukuuri all vihmavarjus alla orgu kiigatud ja kiigel laulu leelotud. Aga nad ütlevad siiski, küll väga varjundirikkalt, ilmselgelt ainult: “Mmmuuuuu!”

Homme saab kuulda sellest, mida me Tellingumäe tornist nägime, kuidas möödus meie eelviimane matkapäev ning kuidas me metsast Küllivani otsimas käisime.

Bis bald!