Posts Tagged With: Piusa

Kahekümne neljas päev. Piusa – Make

Laupäev, 2. november 2013. Läbitud teekond 23 km Piusa lõkkekohast üle Härma müüri ja läbi lõkkekoha Make müüri all asuvasse lõkkekohta.

Võhandu jõe ääres

Võhandu jõe ääres

Hoolimata lühikeseks jäänud ööst, oli hommik täiesti tavalist matkarütmi. Äratus kell kaheksa, telgist välja kell üheksa. Vihma enam ei sadanud, kuid kõik oli üsna märg. Külli üllatas meid ebatraditsioonilise matkahommikusöögiga ning nii me teist hommikut järjest kondenspiimast pääsesimegi, seekord siis kodujuustu ja hapukurgi näol. (Aitäh, Külli, innovaatilise lähenemise eest ning aitäh, Aleks, kurkide eest!) Karu menüüs oli tollel hommikul veel üks üleelusuurune habanero chillipipar, kes selle silma pilgutamata poolkogemata väikese paprika pähe pintslisse pani nagu eelmisel õhtul Aleks ühe õnnetu päevakoera. Talus ta seda õnneks üsna vapralt ning peale paari luksatuse, vargsi poetatud pisara ning tulipunase näo nagu erilist muud reaktsiooni me ei registreerinudki. Ju siis söövad Karud tõepoolest kõike, Aleksitest üleüldse rääkimata.

Saime siis lõpuks oma laagri kokku ja stardivalmis ja leidsime üsna suures hämmingus, et Ring oli sellega, vaata, et rutem hakkama saanud. Surmagrupp muidugi tiksus veel laua ääres või lausa telkides ja sinna nad meist ka jäid, esitades hiljem meid veelgi suuremasse hämmeldusse jättes korduvalt meist ette jõudmise trikke. Kuidas see võimalik oli, seda keegi ei tea – kahtlustasime neid kohe teleporteerumise suhtes.

Kuidas mitte matkavarustuse pärast lolliks minna

Kuidas mitte matkavarustuse pärast lolliks minna

Kuidas Ring oma söögid tehtud said, oli ka üsna müstiline. Kokanaadi varustusse kuulus nimelt kolm süsimustaks tahmanud pange, millega edukalt kõik söögid lõkke peal tehtud said, hoolimata konstantsest hämmingust peakoka näol, kes vahepeal üsna p*****lt tatart ühest pangest teise tõsta võttis. Aastatepikkune traditsioon ilmselt. Võib-olla on vajalik ennast lihtsalt õigesse konditsiooni juua ja küll siis kõik asjad loomulikust tulema hakkavad? Igal juhul olid nad oma pangedega väga osavad ja see tekitas teatavat kadedust.

See päev läheb ilmselgelt ajalukku ka kui the ultimate matkapäev. Kõige matkam matkapäev. Oma kümne aasta pikkuse matkaajaloo taustal mõtlesin, et läbilõige Eesti looduskaunitest kohtadest peaks nagu olema. Nähtud rabasid ja soid, pankrannikut ja liivakivipaljandeid, saari ja mererandu, suuremas ja väiksemas seltskonnas, nii suvel kui talvel, s***st suusailmast ja kõikvõimalikest võpsikutest rääkimata. Laupäevane matkamine aga lõi kõik üle. Ma ei oodanud, et Eestis sellist maastikku, üsna metsikut ja mägist ja kahtlemata väga meeliülendavat nii palju on.

The ultimate matkapäev

The ultimate matkapäev

Piusa ja Obinitsa metsadesse peab veel jõudma. Ilma isand Sikuta poleks me ilmselt nii põnevaid radu omal käel avastanud, sest tee läks ikka ilma naljata vahepeal pea püstloodis nii üles kui alla ja igas muus suunas muidugi ka. Võpsik oli ehe ja vaated kaunid, ametlik matkarada ei hakka aga kahjuks või õnneks ilmselt mitte kunagi neid radu pidi kulgema. Aga eks näis.

Eesti kõrgeima, 43-meetrise Härma müüri all tegime lõunapausi ning sealt edasi matkasime juba käsikaudu. Ring suutis meile kuidagi oma operatiivsusega jälle koti pähe tõmmata ning päeva teine pool leidis meid kõrguselt kolmanda, Make müüri alt vihmas laagrit pidamas.

Make on üsna avastamata koht – liivakivipaljand tõuseb püstloodis tähtede, ei, khm, siinkohal siiski pilvede poole, all armas lagendik, kuhu kõik need telgid üsna hõlpsalt ära mahtusid ning ruumi jäi veel ülegi. Õhtusöök pintslisse pandud, lõbustasime end varjuteatriga taevasse kõrguval seinal. Selle teatriga sai aga enneolematult palju nalja – kujutage ise ette, mida annab ette võtta 16-meetrisel liivakiviseinal hunniku väga efektiivsete taskulampide ja paljude totrate mõtetega! Et sadu meil võita ei õnnestunud, jäi laupäevaõhtu tähistamine eelmisele kõvasti alla. Ringi see aga ei näinud häirivat.

Varjuteater Make  müüril

Varjuteater Make müüril; pildil ainult publik, sest fotograafid olid ametis teatritegemisega

Laupäev ütles hüvasti ka Karule, keda eelnevad kalastusplaanid mujale kutsusid. Ega ta eriti minna tahtnud, aga näe, ei õnnestunud meil ka ta paarimeest ära rääkida meile seltsiks jääma. Õlled, mis suvalisse kohta maanteesilla alla peidetud, tänutäheks meie kuulsale matkajuhile, on ilmselt endiselt seal.

Hilisõhtu saabudes leidis tee laagriplatsini ka surmagrupp, tuntud ka kui loominguline kollektiiv “Õnneseen”, kes tee pealt omale peo leidnud ning, mis seal salata, ka matkaraja äärde jäävate puude toetamine hammustab oma lõivu õhtusse jooksvast ajarattast.

Vihmast omajagu tüdind, kutsus magamiskott juba ammu pühapäeva ootama…

Advertisements
Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Kahekümne kolmas päev. Lõunalaagri – Piusa

Reede, 1. november 2013. Läbitud teekond 15 km Lõunalaagri lõkkekohast Piusa lõkkekohta.

Postkaardivaated Piusa lähistel

Postkaardivaated Piusa lähistel

Eile õhtul sai siis esimest korda natuke pettust tehtud ja Poogandilt Lõunalaagrisse autoga sõidetud. Ei ole uhke selle üle, aga eriti kurb ka vist mitte. Igasugused rekordid on nvn ammu püstitatud.

Tänane päev oli selline teistmoodi. Alates sellest, et hommikul üllatas Alar meid soolase tatrapudruga, mis oi kui hästi maitses peale kolmenädalast hommikust kondenspiimalaksu. Asusime siis teele ning selgus, et Andre on ka täna igaks juhuks saatemeeskonnas. Kõnnitud sai 15 km, kuid seda vaid 3 tunniga, keskmine kiirus üle 5 km/h. Juhtus see nii, et Alar, pikk mees, läks oma “rahulikus tempos”, ma ei saanud ju ka alla jääda. Oleks ta natuke kiiremini pidanud heaks astuda, oleks ma vist jooksma pidanud. Igal juhul oli tegemist kiire ja efektiivse spordipäevaga, mille üle mul siiralt hea meel oli.

Käigult sai ümber tehtud ka nädalavahetuse matkaplaan, taas. Nimelt otsustasime jääda täna Piusale ja minna homme Make müürile, sest nii juhtub see, et meil avaneb võimalus homme ka reaalselt näha kogu seda kaunist loodust, Piusa jõe ürgorgu ning kõike muud huvitavat, mis tee peale peaks jääma, mitte nagu eile, kus sai uimerdatud Luigel kuni kella kaheni päeval, et siis Mustoja maastikukaitseala pimeduses nautida. Nii. Ja siis ülehomme liigume Make müürilt Kirikumäe metsaonni ja alles esmaspäeva õhtul jõuame sealt Vällamäele – nii et siis kokkuvõttes oleme jälle ühe päeva võrra nihkes oma plaanidega.

Aga tänasest veel.

Audiotunnel

Audiotunnel

Koidula piiripunkti lähedalt läks matkatee Piusa poole mööda vana raudteetammi – seda, mis mõned aastad tagasi korraks üle Venemaa piiri läks, et seal Valga poole pöörata. Kiviklibus kõndimine oli kohati veidi keeruline, kuid üldiselt ikkagi palju ägedam, kui maanteel kõmpimine. Kus tamm rohtu oli kasvanud, sai täitsa mõnusalt astuda.

Kuskil tammi keskel asub selle all suur, endise vabariigi aegne raudteetunnel. See on tõsiselt kapitaalne ehitis, pea kümne meetri kõrgune ning saja meetri pikkune võlvkaar. Asja tegi eriti ägedaks selle tunneli akustika – kui keegi tunneli ühes otsas midagi tasakesi räägib, siis on seda tunneli teise otsa kuulda lausa paremini kui neile, kes rääkija kõrval seisavad. Kui silmad kinni panna, on võimatu aru saada, kuskohas teine räägib – kas tunneli teises otsas või otse selja taga. Väga vinge koht igatahes.

Männi võtsin kaasikusse pildi tarvis ise kaasa

Männi võtsin kaasikusse pildi tarvis ise kaasa

Kohale jõudsime Piusale kella neljaks. Et puid ei olnud, varusime neid siis metsa alt omale hunniku kokku valges veel. Poisid käisid poes ja hiljem nautisime juba head-paremat kraami, mis nad sealt tõid. Siis aga juhtus selline naljakas asi, et hakkas päise päeva ajal vihma sadama. No okei. Päev oli muidugi juba läbi. Igal juhul leidsime, et no märjaks ka ju ei taha saada ja kolisime telki ära, kuna selle hetkeni, kui “massimatkajad” kohale pidid jõudma, oli julgelt veel neli tundi aega. Mida me sel hetkel aga veel ei teadnud, oli see, mida “massimatk” endast tegelikult kujutab.

Istusime telgis ja maitsesime hansat, kuni keegi telgi uksele koputas ja Hendrikut nõudis. Hendrikut meil ei olnud. Jälgisime siis läbi telgi akna, kuidas võõrad tegutsesid, vihmas telki püstitasid ja mõtlesime isekeskis: “Kes ta on, kes ta on? Mis ta nimi, mis ta amet? Järsku kaugelt sugulane? Astus sisse, nüüd ei saa tast lahti…” Saanud nad siis telgi püsti ja meie alustatud lõkke üles putitanud, ei pidanud uudishimu minus enam vastu ja läksingi uurima, kellega tegu. Selgus, et Edgar ja Linda. Tundusid igati toredad tüübid ja saime päris kiiresti jutule.

Muuhulgas tuli välja, et kui aasta tagasi detsembris Juminda poolsaarel termoperverte sai mängitud ning Mattias oli mõelnud, kas ta meiega liitub või jaa… No ta ei liitunud, sest läks hoopis Kauri ja Edgariga metsa. Vot nii väike on maailm.

Muuhulgas tuli veel välja, et olime massimatkamist VÄGA põhjalikult alahinnanud. Kui mina rääkisin Edgarile, et meid tuleb täna kaheksa tükki veel, arvates, et meie kolm pluss nemad kaks pluss meie kaheksa liitujat saab olema üks rahvarohkemaid matku, kui kunagised Roheliste rattaretked välja arvata, siis ei teadnud ma veel ülejäänud… kolmekümne kolmest (!!!), kes sellel hetkel juba peaaegu kohal olid. Ja nii juhtuski, et meie massimatkast kujunes isand Siku juhtimisel järgmiseks paariks päevaks pea viiekümnepealine jõuk ääretult toredaid loodusesõpru Zombikad à la Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering pluss üks väga vapper matkakuts, a.k.a. Kes Ütles Vorst, ja seda täiesti juhuslikult ja jumalakogemata.

Vudi

Vudi

Ja sellel hetkel ei saanud see õhtu peaaegu et enam toredamaks minna. Ring oli üsna pea kohal. Andrel, kes kunagi ka ise Ringi ridadesse kuulunud, oli ilmselgelt hea meel (ja ma arvan, et see on siinkohal väga tagasihoidlik lähenemine asjale). Minul oli hea meel, sest isegi olin Tartus korduvalt neid Ringi sügismatkade plakateid seina peal näinud ja mõelnud, et peaks vaatama, millega need tüübid tegelevad.

Sotsialiseerusime siis ja aeg lippas omasoodu ning üsna pea oli kohal ka ZT armee (Tere, Külli, Ivan, Andy, Jaanus, Karu, Aleks, Tarmo ja Maris!!). Ja noh, loomulikult sai see õhtu veel toredamaks minna. Pidu kestis kella neljani ja suurt (jälle)nägemisrõõmu jätkus kauemakski. Te ei kujuta ette, KUI tore on näha sellistes kogustes uusi ja vanu sõpru peale seda, kui pole viimased kolm nädalat praktiliselt mitte kedagi näinud.

Etteruttavalt võin öelda, et praegu Vällamäel tagant järele viimase nelja päeva postitusi kirjutades, sest nädalavahetusel oli ilmselgelt palju muud teha, selle asemel, et ninapidi telefonis istuda ja sõrmeosavust harjutada, pean tõdema, et elu on põhimõtteliselt lihtsalt täpselt selline, nagu vaja, ürgvõimas kummaline tee. Õnnelik, ja rohkem polegi vaja.

Aga kerin nüüd paar päeva tagasi ja vaatame, mis veel põnevat noil päevil aset leidis.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 3 kommentaari

Create a free website or blog at WordPress.com.