Posts Tagged With: Noku

1/3 ehk pühapäevamatkaja vaatevinklist

 Kahekümne teine päev. Võsu – Altja 14,5 km

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve 18,9 km

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku 21,6 km

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri 18,3 km

Üheksas päev. Saeveski – Kellissaare 12,4 km

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme 27,1 km

Teine päev. Kabli – Laiksaare 24,5 km

Kokku 137,3 km 416 km-st = 33% triibuliste poolt läbitud matkateest, kaardil sinisega tähistatud lõigud
(matemaatiku hing ei anna ikka rahu :D)

Esimene emotsioon, mis mind valdas, kui meie matkablogist matkatee läbimise mõtet lugesin oli, et tahaks ka… aga no kuna ma ei saa töölt kolm nädalat puhkust võtta, siis ei olnud see mõeldav. Pealegi jäi selle ajaperioodi töökohustuste hulka üks välisreis :P ja koolis oli tarvis teha kodutöid, nii et kokkuvõttes võib vist olla rahul, sest linnakohustused said täidetud ja neile olin juba enne matkamiseplaani tekkimist alla jõudnud kirjutada. Aga rahul tuleb olla ka sellega, et kuigi mul seda matkapraktikat jagub juba enam kui kümneks aastaks – esimest korda sai päriselt matkal käidud aastal 2002 (tervitused siinkohal Martinile, Ilole ja Mammule), siis tuleb tunnistada, et sellise efektiivsusega pole ma seda siiamaani teinud: pea kuu aega järejest igal nädalavahetusel, nii kui viimane tööpäev nädala lõpus läbi, metsa :P

Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis meiega nendel päevadel juhtus – selle on Anni & Andre juba kenasti oma postitustes kirja pannud. Aga mõtlesin, et püüan sellest kogemusest ja nendest mõtetest veel midagi kinni püüda, enne kui need juba täiesti unustuste hõlma kaovad.

Kui triibulised oma viimased sammud läbi kõrveraja alguse ehk siis meie jaoks, finišivärava astusid, olin kade… See tunne võis ikka uskumatult tore olla, mis tekib siis, kui sa oled kolm nädalat järjest Eesti sügiseses metsas matkanud (loe: vihma käes ligunenud) ja need müstilised 420 km järjest läbi kõndinud: saavutamine. lõpp. meeskonnavaim. rammestus. võidetud väljakutse. Kõige kadedamaks teebki see, et tahaks ka teada, mis tunne see tegelikult on. Ning jagada seda nende parimate kaaslastega nii, et sa tead, et nad saavad sinust täpselt samamoodi aru ja tunnevad täpselt samamoodi :) Aga mul on nende pärast hea meel ning mul on hea meel, et sain sellest kõigest osa… ning kui mõtlema hakata, siis kolmandik on ju päris märkimisväärne osa asjast.

Prügikükitamisest… kiirus-, raskus-, täpsus- jne… nali naljaks. Millal iganes ma olen looduses ringi uitama sattunud, ja noh, tahaks uskuda, et ma seal ikka natuke rohkem kui üks keskmine Eesti linnainimene käinud olen, siis alati ju riivab silma, kui on mingi looduskaunis keskkond – sammal, puud, jõgi, misiganes – ja siis selle kõrval vedeleb tühi õllepudel vms… Olen alati mõelnud, et kui järgmine kord tulen, võtan koti kaasa ja korjan selle jama sealt üles. No seekord mõtlesin sama mõtet, kui midagi sellist märkasin ja siis tuli meelde, et mul ju nüüd on lausa terve rull prügikotte seljakotis. Mõeldud-tehtud, ja hakkasingi korjama seda jama üles. Ca 10 km peale tuli terve tavaline kilekotitäis prügi. Suht masendav… Ma ilmselt poleks jõudnud seda metsast välja tassida, kui seda praktikat terve matka kõik need nädalavahetused praktiseerinud oleksin. See konkreetne lõik jäi muidugi enamalt jaolt tee äärde ja päris metsas on seda ikkagi natuke vähem, kuid sellegipoolest. Ja ma ei ole tegelikult üldse selline loodushoiu-fanatt… (kuigi jah, võib-olla siis tegelikult ikkagi olen, aga pole julgenud endale tunnistada :)) Loobusin Massiarus selle spordiala harrastamisest, sest see krdi kükitamine üle 10-kilose seljakotiga on ikka päris raske. Ja kurb, et inimesed üldse ei mõtle, kuhu nad oma asjad viskavad.

Omaette emotsioon minu jaoks oli esmakordne majaehitamisekogemus. Ma pole kunagi eriline telgifänn olnud… ja enamasti on ikka matkatud pigem sügis-talvis-kevadisel hooajal, kui et suvel. Ja enamasti ilma telgita, kuid enamasti on olnud kriitiline hulk härrasmehi, kes varjualuseid vms püstitanud on. Seekord siis pidin ise hakkama saama – ja tuleb tunnistada, et see kaitseliidu telkmantel on üks väga prakiline matkavarustuse item – keebi eest, maja eest, katuse eest, vihmavarju eest. Nagu parasjagu vaja. Stiilinäiteid:

 

Esimesel pildil pehme asemega infoküllane maja lisakatusega. Teisel moodne kahekorruseline ehitis restoraniga ülemisel korrusel. Kui hommikul magamistoa katusel priimusega kohvi keetma hakati, hakkas millegipärast jube kiire magamiskotist väljaronimisega – suurest hirmust keevat vett kraevahele saada, kui see parajasti keema on läinud, kannu tilast üle ääre ajab ning laudade vahelt alumisele korrusele tilkuma hakkab :D

Kõige suurem emotsioon on ikka muidugi see matkamise ja looduses olemise emotsioon. Kui matka lõpus kuulsin, et kogu matkatee originaal-idee autor olevat Lagle Parek ja idee sisu hõlmavat veel matkatee ühendumist Santiago de Compostela radadega, seletus asi kuidagi väga selgesti ära. Olgugi, et ma ei seosta end otseselt ühegi konventsionaalse religiooniga – pigem olen alati mõelnud, et minu religioon on loodus, kui üldse midagi – siis meeldib mulle teoorias rännaku kontseptsioon, mida ka palverännak ju iseenesest on. Mida üks matk ka ilmselgelt on. Algus – teelolek – lõpp. Palju mõtteid, kogemus, natuke targemaks saamine. Meelerahu :) …mida tänapäeval nii palju taga aetakse ja mille eest hiigelsummasid välja käiakse. Novot. Aga metsas võib, vähemalt Eestis, jumalatasuta käia. Eneseületus ja väike füüsiline pingutus on see ikka enamasti. Ja kui sa ikka kolm nädalat jäjest oled mõelnud põhiliselt sellele, kuidas kohale jõuda, omale süüa teha või kust kuivi puid leida, et tuld teha ja riideid kuivatada, sekka imetlenud neid vikerkaari ja väheseid tähti taevas või hääli pimedas metsas, igapäevased linnaprobleemid vajunud suhteliselt unustustehõlma, siis noh, ütleme ausalt – puhkus missugune – ning kvaliteetmõtteid ehk ka vähe enam. Ja kui seda kõike saab veel teha koos inimestega, kes põhijoontes samu asju hindavad, mida sa ise, siis on elu ju ilus. Ja siinkohal ei ole see üldse tühi sõnakõlks :)

Mukri raba päikeseloojangu eel viimasel septembriõhtul

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve

6. oktoober. Läbitud distants 18,9 kilomeetrit. Oleme kohe-kohe jõudmas Põhja-Kõrvemaale.

Noku lõkkekoht

Magada oli täna öösel väga mõnus. Noku lõkkekoha laavu on väga toekas ja mõnus ning ei lase vett läbi, samuti puudub ka kondensatsiooniprobleem! Igatahes oli soe ja meeldiv, ka magamiskotid kuivasid ära. Öösel tuli küll laamendama mingi hiir, kellega Jaanus sõdima hakkas ja meid sellega vahepeal üles ajas.

Hommik oli hall aga vähemasti kuiv, hoolimata öösel vilksamisi paistnud tähtedest. Mina ja Annemarie ärkasime üles ja panime kohvi tulele, Kristel ja Jaanus põõnasid rahumeeli, hoolimata korduvatest äratusest, edasi. Poole tunnikese pärast ajasid nemadki kargu alla. Hommikusöögi lõpetuseks ning pakkimise alguseks paistsid pilvkattest läbi esimesed päikesekiired ning tekisid ka esimesed sinitaevalaigud. Tõotas siiski tulla kena päev.

Veidi enne keskpäeva saime viimaks liikuma; ilm oli selleks ajaks juba päris kena. Esimesed paar kilomeetrit metsa vahel olid küll tuttavad kuid ikkagi huvitavad – erinevad metsatüübid vaheldusid kiiremini kui jälgida jõudsime. Lodumets, laanemets, palumets jne. Eks õpperajal me ju olimegi :)

Taevas oli juba päris selge (üksikute sõudvate pilvedega siiski) ning samm reibas, õige pea jõudsime Albu maanteele välja. Eelnevalt, metsateel, oli kenasti näha, et nädalavahetus hakkab saabuma ning Tallinn on päris lähedal – autosid muudkui vooris ja vooris meile vastu. Igatahes, maantee ületatud, saime veidi aega käia kuni äkki tee lõppes – jõgi oli vahel ning loomulikult see, mis puudu oli, oli sild.
Tarvasjõgi on täismõõduline jõgi, laiust tee kohal nii 7-8 meetrit ja sügavust kalda ääres üle vöö, keskel üle pea.

Kuidas probleemi lahendada? Tagasi maanteele minna nagu ei tahaks (maanteed mööda oleks üle saanud), mööda jõe kallast oleksime me sinna ka pool päeva läinud, üsna soine ja tihe võsa oli seal. Jõe ääres kasvas küll ilusaid suuri lepapuid kuid kindlasti poleks nende langetamine seal eriti ilus ega ka seaduslik olnud, lisaks oleks meie väikese matkakirvega suure puu mahatoksimine ka üüratu aja võtnud. Lõpuks, just veidi enne seda, kui me olime valmis alla andma ning maanteele tagasi minema, leidsime me kaldaäärses vees hulpimas pika, laia ning jämeda laua. Pärast väikseid manipulatsioone saime plangu veest kätte ning tarisime selle kitsamasse kohta.

Sillaehitus üle Tarvasjõe

Plangu pikkus oli ca 5-6 meetrit ning kaalu ikka palju-palju, nii et kui me selle üle jõe pillasime siis käis nii vali plaks, et Annemarie, kes tol hetkel veidi eemal oli arvas, et kuskil lasti püssi.

Igatahes pidas laud korralikult vastu ning üle me sellest jõest saime. Pisut võsas ragistamist ning olimegi teisel pool. Veidi kruusateed ning taas pöördusime metsavaheteele, väikesele, soisele ja väga ilusale. Mõnekilomeetrise mudas müttamise järel jõudsime Valgehobusemäele kus tegime väikese tiigi ääres ka päikeselise lõuna.

Peale lõunat vaatasime üle ka läheduses olevad Mägede lõkkekohad ja asusime viimasele pikale sirgele Aegviidu poole. Jaanus ja Kristel hakkasid ilmutama juba väsimuse märke (meie  muidugi ka ;)). Korraks tabas meid vihmasabin mis meid kergelt niisutas kuid ka kohe möödus. Veidral kombel polnud meie kohal taevas enam ühtegi pilve. Mõnitab, kurivaim.

Päike hakkas loojuma, kui me Aegviidu lähistele hakkasime jõudma. Metsad olid ümberringi väga kaunid, kahju oli sellest, et aega veidi vähe on ning päevad nii lühikesed, tegelikult tahaks ju ka veidi rohkem niisama metsas uidata ning mitte olla alati sihtpunkti poole kiirustamas.

Õhk oli läinud juba väga jahedaks, Nikerjärvele jõudes oli see vaid +6 kraadi. Ehk tuleb täna öösel ka esimene selle sügisene öökülm ära.

Jaanus ja Kristel läksid Aegviidust rongile, et Tallinna jõuda, mina ja Anni aga Jana juurde, kes siinsamas Nikerjärve juures elab. Jana juurde oli toodud ka meie varustus ning toit, mis me Tallinnast siia saatsime, lisaks saame end siin ka pesta ning akusid laadida, nii et lähinädalal meil elektriprobleemi kindlasti ei teki. Ning ka uusi pilte sai üles laadida, nendega saab tutvuda siin ja siin.

Ning täna õhtul tuleb ka Kaidi tagasi!

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 7 kommentaari

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku

5. oktoober. Läbitud 21,6 kilomeetrit.

Oleme jõudnud Kõrvemaale. Nagu lubatud, vahearvutus: GPSi järgi on meil praeguseks hetkeks läbitud 307,9 km.

Tänane hommik algas pikaldaselt. Ärkasime veidi enne kella, kuid magamiskotist väljusime alles tükk aega hiljem, kuna eilne päev oli siiski üsna väsitav ning sõprade tulekuni oli veel aega ning peapõhjus – vihma sadas päris korralikult.

100 kilomeetrit veel!

Hommikusöögi lõpetuseks liitusid meiega Kristel ja Jaanus. Natuke pakkimist ja teele!

Ilm meid eriti ei hellitanud, enamuse päevast sadas vihma. Lõunapausi pidasime Napu lõkkekohas, kus kahjuks polnud katusealust, nii et tammusime ühel kohal ja sõime kiiresti kuna vihm muutus päris tugevaks ning tõusis ka külm tuul.  Napu lõkkekoht oli ka muidu veidikene nukker – plats oli väga väike (telkida oleks seal väga keeruline) ning peldikul polnud korralikku põrandat :( Õnneks oli lõunaks suurem osa teed meil läbitud, edasi jäi minna vaid 7 km. Sellele lõigule jäi ka üks veidi erilisem kilomeetripost – Oanduni veel vaid 100 km.

Kakerdaja rabas kohtasime mitmeid jahimehi, kes olid tulnud hanejahile. Mõned neist, eriti vanemad, olid üsna jutukad. Ah jaa, laudtee oli väga korralik aga enamuses vee all (nii pahkluuni), mis on praegusel aastaajal ka igati ootuspärane.

Nüüd oleme vanas heas Noku lõkkekohas, riided on enam-vähem lõkke kohal ära kuivatatud, söök söödud, naudime mustikasuppi.

Kuna aga meie elektriressursid on üsna otsakorral, siis jäägu see postitus lühikeseks. Võibolla ei saa meile ka helistada. Homme õhtuks aga oleme taas korraks tsivilisatsioonis ja siis saab pikemalt muljetada ja pilte üles laadida. Jah, kõik kes on seda pikisilmi oodanud, näevad homme õhtul ka meie vahepealseid matkapilte!

Kakerdaja raba matkajatega

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.