Posts Tagged With: Mukri

1/3 ehk pühapäevamatkaja vaatevinklist

 Kahekümne teine päev. Võsu – Altja 14,5 km

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve 18,9 km

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku 21,6 km

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri 18,3 km

Üheksas päev. Saeveski – Kellissaare 12,4 km

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme 27,1 km

Teine päev. Kabli – Laiksaare 24,5 km

Kokku 137,3 km 416 km-st = 33% triibuliste poolt läbitud matkateest, kaardil sinisega tähistatud lõigud
(matemaatiku hing ei anna ikka rahu :D)

Esimene emotsioon, mis mind valdas, kui meie matkablogist matkatee läbimise mõtet lugesin oli, et tahaks ka… aga no kuna ma ei saa töölt kolm nädalat puhkust võtta, siis ei olnud see mõeldav. Pealegi jäi selle ajaperioodi töökohustuste hulka üks välisreis :P ja koolis oli tarvis teha kodutöid, nii et kokkuvõttes võib vist olla rahul, sest linnakohustused said täidetud ja neile olin juba enne matkamiseplaani tekkimist alla jõudnud kirjutada. Aga rahul tuleb olla ka sellega, et kuigi mul seda matkapraktikat jagub juba enam kui kümneks aastaks – esimest korda sai päriselt matkal käidud aastal 2002 (tervitused siinkohal Martinile, Ilole ja Mammule), siis tuleb tunnistada, et sellise efektiivsusega pole ma seda siiamaani teinud: pea kuu aega järejest igal nädalavahetusel, nii kui viimane tööpäev nädala lõpus läbi, metsa :P

Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis meiega nendel päevadel juhtus – selle on Anni & Andre juba kenasti oma postitustes kirja pannud. Aga mõtlesin, et püüan sellest kogemusest ja nendest mõtetest veel midagi kinni püüda, enne kui need juba täiesti unustuste hõlma kaovad.

Kui triibulised oma viimased sammud läbi kõrveraja alguse ehk siis meie jaoks, finišivärava astusid, olin kade… See tunne võis ikka uskumatult tore olla, mis tekib siis, kui sa oled kolm nädalat järjest Eesti sügiseses metsas matkanud (loe: vihma käes ligunenud) ja need müstilised 420 km järjest läbi kõndinud: saavutamine. lõpp. meeskonnavaim. rammestus. võidetud väljakutse. Kõige kadedamaks teebki see, et tahaks ka teada, mis tunne see tegelikult on. Ning jagada seda nende parimate kaaslastega nii, et sa tead, et nad saavad sinust täpselt samamoodi aru ja tunnevad täpselt samamoodi :) Aga mul on nende pärast hea meel ning mul on hea meel, et sain sellest kõigest osa… ning kui mõtlema hakata, siis kolmandik on ju päris märkimisväärne osa asjast.

Prügikükitamisest… kiirus-, raskus-, täpsus- jne… nali naljaks. Millal iganes ma olen looduses ringi uitama sattunud, ja noh, tahaks uskuda, et ma seal ikka natuke rohkem kui üks keskmine Eesti linnainimene käinud olen, siis alati ju riivab silma, kui on mingi looduskaunis keskkond – sammal, puud, jõgi, misiganes – ja siis selle kõrval vedeleb tühi õllepudel vms… Olen alati mõelnud, et kui järgmine kord tulen, võtan koti kaasa ja korjan selle jama sealt üles. No seekord mõtlesin sama mõtet, kui midagi sellist märkasin ja siis tuli meelde, et mul ju nüüd on lausa terve rull prügikotte seljakotis. Mõeldud-tehtud, ja hakkasingi korjama seda jama üles. Ca 10 km peale tuli terve tavaline kilekotitäis prügi. Suht masendav… Ma ilmselt poleks jõudnud seda metsast välja tassida, kui seda praktikat terve matka kõik need nädalavahetused praktiseerinud oleksin. See konkreetne lõik jäi muidugi enamalt jaolt tee äärde ja päris metsas on seda ikkagi natuke vähem, kuid sellegipoolest. Ja ma ei ole tegelikult üldse selline loodushoiu-fanatt… (kuigi jah, võib-olla siis tegelikult ikkagi olen, aga pole julgenud endale tunnistada :)) Loobusin Massiarus selle spordiala harrastamisest, sest see krdi kükitamine üle 10-kilose seljakotiga on ikka päris raske. Ja kurb, et inimesed üldse ei mõtle, kuhu nad oma asjad viskavad.

Omaette emotsioon minu jaoks oli esmakordne majaehitamisekogemus. Ma pole kunagi eriline telgifänn olnud… ja enamasti on ikka matkatud pigem sügis-talvis-kevadisel hooajal, kui et suvel. Ja enamasti ilma telgita, kuid enamasti on olnud kriitiline hulk härrasmehi, kes varjualuseid vms püstitanud on. Seekord siis pidin ise hakkama saama – ja tuleb tunnistada, et see kaitseliidu telkmantel on üks väga prakiline matkavarustuse item – keebi eest, maja eest, katuse eest, vihmavarju eest. Nagu parasjagu vaja. Stiilinäiteid:

 

Esimesel pildil pehme asemega infoküllane maja lisakatusega. Teisel moodne kahekorruseline ehitis restoraniga ülemisel korrusel. Kui hommikul magamistoa katusel priimusega kohvi keetma hakati, hakkas millegipärast jube kiire magamiskotist väljaronimisega – suurest hirmust keevat vett kraevahele saada, kui see parajasti keema on läinud, kannu tilast üle ääre ajab ning laudade vahelt alumisele korrusele tilkuma hakkab :D

Kõige suurem emotsioon on ikka muidugi see matkamise ja looduses olemise emotsioon. Kui matka lõpus kuulsin, et kogu matkatee originaal-idee autor olevat Lagle Parek ja idee sisu hõlmavat veel matkatee ühendumist Santiago de Compostela radadega, seletus asi kuidagi väga selgesti ära. Olgugi, et ma ei seosta end otseselt ühegi konventsionaalse religiooniga – pigem olen alati mõelnud, et minu religioon on loodus, kui üldse midagi – siis meeldib mulle teoorias rännaku kontseptsioon, mida ka palverännak ju iseenesest on. Mida üks matk ka ilmselgelt on. Algus – teelolek – lõpp. Palju mõtteid, kogemus, natuke targemaks saamine. Meelerahu :) …mida tänapäeval nii palju taga aetakse ja mille eest hiigelsummasid välja käiakse. Novot. Aga metsas võib, vähemalt Eestis, jumalatasuta käia. Eneseületus ja väike füüsiline pingutus on see ikka enamasti. Ja kui sa ikka kolm nädalat jäjest oled mõelnud põhiliselt sellele, kuidas kohale jõuda, omale süüa teha või kust kuivi puid leida, et tuld teha ja riideid kuivatada, sekka imetlenud neid vikerkaari ja väheseid tähti taevas või hääli pimedas metsas, igapäevased linnaprobleemid vajunud suhteliselt unustustehõlma, siis noh, ütleme ausalt – puhkus missugune – ning kvaliteetmõtteid ehk ka vähe enam. Ja kui seda kõike saab veel teha koos inimestega, kes põhijoontes samu asju hindavad, mida sa ise, siis on elu ju ilus. Ja siinkohal ei ole see üldse tühi sõnakõlks :)

Mukri raba päikeseloojangu eel viimasel septembriõhtul

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Üheteistkümnes päev. Mukri – Tillniidu

Läbitud 14,8 kilomeetrit. Tänaseks on pool matkateed läbi, pool aga veel ees.

Hommik algas tasapisi, millegipärast oli täna väga raske ärgata, hoolimata sellest, et magatud sai pea kümme tundi. Telgist välja roninud, tervitas meid isegi õrn päikeselootus. Peagi aga selgus, et päev võtab siiski sootuks teistsuguse ja palju nukrama pöörde.

Mukri raba vihmasel hommikul

Esmalt ilmnes meie suureks kurvastuseks, et Kaidil tuleb perekondlikel põhjustel ootamatult koju tagasi pöörduda. Otsustasime, et ta läheb Lellest bussi peale.

Hommikupudru lõpetuseks oli päike Eesti sügisele nii iseloomulike hallide pilvede taha peitunud ja nähtamatu ning selleks ajaks kui asjad pakitud said juba kergelt udutaski.

Tee viis meid algul mitmeid kilomeetreid läbi Mukri raba, mis oli võrratult meeliülendav teekond, hoolimata üha tugevnevast vihmast ja eesootavast lahkuminekust. Käänulised ja kergelt vetruvad rabarajad, libedavõitu laudteed… Ehtne matkaklassika!

Tänane päev oli tehniliselt siiamaani kõige keerukam ja seega ka kõige põnevam – pärast raba ja paari pika sirge kruusatee läbimist jõudsime metsarajale, mis oli täis ümberkukkunud tüvesid ja oksarisu, mudalompe ja rohumättaid. Pärast sirgeid kruusateid oli seal matkamine (!) tõeline nauding.
Muidugi olime kõik selleks ajaks enam-vähem ühtlaselt märjad, kes vihmast, kes higist, kes mõlemast kuna peenike kuid ühtlane sadu polnud hetkekski järele andnud.

Jõudnud lõpuks ühele põllule ning mööda selle serva veidi edasi läinud, jõudsimegi kurikuulsa ojaületuskohani (tegu pole mitte lihtlabase kraaviga vaid täieõigusliku ojaga). Avanev pilt tekitas meis korraliku hämmingut, sest oja oli nüüdseks juba üle nelja meetri lai ning sinna langetatud lepatüved olid ilusasti vees ning poleks meid mingil juhul kandnud vaid rõõmsalt vette ära paindunud. Vool oli päris tugev ja mulises neist tüvedest aeg-ajalt rõõmsalt üle. Veetase oli nähtavasti peale Saeveski onnis kohatud jalgratturite ojaületust viimaste päevade vihmadega korralikult tõusnud. Igatahes oli vesi juba kalda ääres Annemariele rinnuni (proovisime tokiga järele :)). Kui sügav see kraav keskelt võis veel olla, me teada ei saanudki. Selleks me polnud tõesti ette valmistunud ning sellest oli mul paganama kahju. Ei oleks olnud probleem kogu oma varustus nätieks prügikottidesse pakkida ja seljakott veel ühte ning siis läbi oja kahlata, kuid kuna meil selleks võimalust polnud ning võimalikud ujumisliigutused oja keskel ka just tahtmist juurde ei lisanud, otsustasime otsida alternatiivi. Läbimärjas magamiskotis magamine oleks tõeliselt masendav kogemus. Lisaks oli meil kiire, kuna Kaidi pidi bussile jõudma.
Imekombel oli ca 900 meetri kaugusel, mööda ojaäärt edasi täiesti korralik betoonsild üle oja. Sealt me üle läksimegi ning jõudsime matkateele õige pea tagasi, isegi ühtegi kilomeetriposti ei jäänud meil vahele.

Pool teed käidud!

Teisel pool oja aga ootasid meid põldudevahelised kõvad, laiad ja sirged kruusateed. Tuul tugevnes ning peen ja tihe vihm muutis kõik halliks ning vettinuks. Tegelikult hakkas isegi minul päris külm.
Ühel hetkel avastasime, et Kaidil on bussile juba päris kiire ning mööda matkateed kõndides ta bussile enam ei jõuaks, seega tegime lausvihmas ja kõledas tuules kiire varustuse ümberpakkimise ning Kaidi hakkas Koogistest mööda raudteed Lelle poole astuma. Nii et täpselt poole pealt, 185. kilomeetril lahknesid me teed.

Kaidi lubas siiski õige varsti naasta, ehk juba Aegviidus.

Tillniidu lõkkekoht võttis vastu meid üsna nukralt, sügisvihma uppununa. Koht ise on tegelikult vana metsavahitalu, taluhoone katus on küll sisse vajunud ja paar seinagi ümber kukkunud kuid aias on mitmeid õunapuid, kus kasvavad lausa imemaitsvad õunad. Samuti on siin tiik, nii et veeprobleemi siin pole. Ning ma pole kunagi varem niivõrd hästi lõhnavat peldikut kohanud kui siin – värske männilaud ja -vaik. Igatahes on siin väga puhas. Kahju vaid, et aed on na umbrohtu kasvanud.
Veidi tuska tegi ka see, et korralikke lõkkepuid siin pole – olid vaid mõned üksikud läbivettinud pajuhalud kuid nendest oli püsiva tule süütamine pea võimatu; tõsi, suitsu sai küll mehemoodi :) . Eemal, tiigi ääres oli muidugi palju mahavõetud võsa, ole vaid mees ja sae kuid needki olid kahjuks märjad pajud.
Õhtu möödus vähemasti suhteliselt vihmavabalt, kuid nüüd, öö hakul on hakanud taas peent vihma rabistama. Kõik, absoluutselt kõik on nii niiske…
Huvitav, millal need haned otsa saavad?

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 6 kommentaari

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri

Läbitud 18,3 kilomeetrit.

Hommik algas vihmaga. Selleks ajaks kui me Andrega end telgist väljumiseks valmis olime saanud muutus sadu juba väga tugevaks. Saju tõttu venisid ka hommikused toimingud ja start – keegi ei tahtnud vihma käes esimesena telgist välja tulla.
Alguses oli ilm ilus, aga esimese tunni järel pausi pidades nägime vihma lähenemas. Ja siis sadas lolli järjekindlusega kuni lõunapausini. Vahepeal tugevamalt, siis jälle nõrgemalt, aga siiski üsna katkematult.
Võib vist öelda, et kõik said üsnagi märjaks. Aga üsna ootamatult tuli täpselt lõunapausiks välja soe päike, mille paistel riided peaaegu täiesti kuivaks said.

Sõber koer

Lõunapausi tegime Võidulas kuskil vanade garaažide juures, kus kohalik lahke külamees tuli meid üle kaema ja pärast meile peotäie värskeid kurke tõi, mis tõesti ülihead maitsesid. Aitäh!
Varsti peale kurkidega külameest ilmus ei tea kust üks väike ülienergiline koerake, kes meist oma rõõmuga üle jooksis nagu vikerkaarevärviline kukerpall. Pisike spanjelilaadne kutsu ronis esmalt sülle Kaidile ja siis minule. Koos koeraga ilmus ka üks pisike tüdruk – koera pereliige. Peagi selgus aga, et kutsut vaevab miski tõbi – tema tagajalga lõi kramp. :(
Juba lõunasöögi ajal nägime lähenemas uut ähvardavat vihmapilve ning me suutsime just täpselt uue saju alguseks asjad kokku pakkida ja taas teele asuda.

Vihm oli seekord üsna tagasihoidlik ning paari kilomeetri pärast jäi hoopiski järgi ja õhtupoolik mööduski täiesti päikesepaistes. Ilm sai küll kenaks aga teed olid taas säärased pikad sirged, seega mitte eriti põnevad.
Jõudes Mukri lõkkekohta pidid Ivan, Külli ja Kristel kahjuks Tallinnasse tagasi sõitma ning me jäime taas kolmekesi.
Päikeseloojang üle Mukri raba oli täiesti vapustav. Aga uni tuli kähku ning õige pea kobisimegi telkidesse ära.
Täna saime veel teada, et Eidaperes pole toidupoodi ja veel seda, et märjad lehmad pole eriti põnevad suhtluskaaslased. Päeva uudissõna – tarbijakaitseala. Üks selline võiks asuda näiteks Mukris – Mukri Tarbijakaitseala, kas ei kõla mitte uhkelt?

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

Blog at WordPress.com.