Posts Tagged With: matkatee blogi

Jätkame traditsiooni ja alustame lõpetatud teekonna

Aasta on jäänud vahele ja valmis Aegviidu-Ähijärve matkatee algus Perakülast Aegviiduni. Tarvis kontrollida olukorda. Esialgne plaan asub siin.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Varustusest ja matka ettevalmistamisest

Kunagi ammu sai lubatud, et anname ka väikese ülevaate meie matka tehnilisematest üksikasjadest – kuidas me matka ette valmistasime ning millist varustust kasutasime. Palun – siin see nüüd siis on! :)

Ettevalmistusest

Pakkimine Aegviidus

Pakkimine Aegviidus

Kuna matkateel on poode üsna vähe – Kablis, Kilingi-Nõmmes, Lelles ja Aegviidus – ning suure hulga toidu pikka aega kaasas tassimine oleks väga raske, siis otsustasime toiduprobleemi lahendada sel viisil, et ostsime enamuse toidukraami (kõik selle, mis kiiresti ei rikne) ühe korraga Tallinnast ära ning jaotasime selle teele laiali. Osa toidust saatsime Aegviitu meie sõbra Jana juurde, osa viisime enne matka algust Soomaa Rahvuspargi külastuskeskusesse Kõrtsi-Tõramaal ning osa jätsime Kilingi-Nõmme Annemarie vanaema juurde. Lisaks jätsime neisse punktidesse ka muud vajalikku – puhtaid riideid, kütust matkapliitidele, patareisid ja muud säärast. Tegelikult saime osa kraami korra veel edasi saata – Riho Soomaa RP külastuskeskusest viis osa  asju Soomaalt ka Saeveski metsaonni ette ära – tal oli niikuinii sinnakanti asja ning kuna Soomaalt järgmine varustusetäiendamise koht oleks olnud väike pood Lelles ning suurem alles Aegviidus, siis oli see ka meile üsna abiks.

Loomulikult kasutasime ka mõningaid teele jäänud poode – tegelikult küll ainult Lelle ja Aegviidu oma – et osta värskeid toiduaineid (lihakraami, leiba ning värskeid aedvilju – kõike seda, mis kipub kiirelt riknema) ning iseenesest mõista kasutasime ka sõprade abi, kes meiega vahepeal mõnedeks päevadeks liitusid ning said meile linnast kõike vajalikku juurde tuua. Iseenesest oleks hakkama saanud ka ilma nende abita kuid tassimist oleks siis rohkem olnud ning mitmeidki häid asju ei oleks endale sel juhul lubada saanud. Ning kindlasti ei oleks ka pooltki nii lõbus olnud :)

Tuleb mainida, et toidu ühekorraga ära ostmine tuli kokku odavam, kui selle jaokaupa hankimine – kaupade hinnad väiksemates poodides on tihti kõrgemad kui suurtes kauplustes. Muidugi tuleb kogu toidu korraga ostmisel hoolega arvutada kui suuri koguseid hankida on tarvis, et mitte asjata raskust kaasas vedada ning toitu lihtsalt ära visata, või et mitte kogemata nälga jääda :)

Varustusest

Blogi kirjutamine ukulele saatel

Blogi kirjutamine ukulele saatel

Teel olles pidasime blogi ning postitus ikirjutasime igal õhtul. Blogi kirjutamiseks ja postitamiseks kasutasime nutitelefoni. Kuna need seadeldised tarbivad üsna palju elektrit ning meile teele väga palju võimalusi laadimiseks ei jäänud, siis kandsime endaga kaasas kahte säärast lisaakut: Powertraveller powermonkey eXtreme. Ühest akutäiest piisas nutikale (Samsung Galaxy S2)  kolmeks laadimiskorraks, aga kuna me laadisime sellega ka enda tavalisi mobiiltelefone siis oleks vähemalt korra rohkemgi saanud. Akuga on kaasas ka päikesepaneel, mida me oma matkal kahjuks eriti põhjalikult katsetada ei saanud – päikest oli lihtsalt vähevõitu. Siiski, ühe korra põhjal, mil neid paneele põhjalikumalt katsetada saime (selge taevas, oktoobri alguse pärastlõuna, ca 14.00) siis on need uue põlvkonna paneelid üliefektiivsed (päikesepaneeli kohta muidugi) – ca pool tundi laadimist andis tavalisele mobiiltelefonile ca 10 min kõneaega ning nutitelefonile 6 min internetis surfamist. Siiski pole kaasaskantavad päikesepaneelid Eesti sügiskliimas eriti mõistlikud elektri tootmise vahendiks, õnneks ei kaalu need eriti palju.

Pealampide ja GPSi jaoks oli kaasas lihtsalt suurem hulk patareisid ning kaamerate jaoks lisaakud. Tegelikult olid kaasas ka akulaadijad nende laadimiseks, nii et kus aga voolu saime, seal ka laadisime.

Seljakotid olid sellised tavalised suured matkaseljakotid –  Annemariel 80 liitrine, Andrel 75 liitrine ning Kaidil üldse 60 liitrine. Pakkimine oli küll omaette täppisteadus kuid tegelikult piisas täiesti. Võibolla 10 liitrit oleks kellelgi (Andrel :D) võnud rohkem olla, pakkimised oleksid siis kiiremini toimunud, poleks nii hullusti sättida ja mahutada vaja olnud.

Kuna ilm oli meie matka ajal võrdlemisi soe (vaid ühel ööl langes õhutemperatuur öösel 0 kraadi lähedale, enamasti oli see öösiti+5 ja +10 kraadi vahel) siis väga suuri ja raskeid magamiskotte meil õnneks tarvis ei läinud – olid tavalised kevad-sügisesed magamiskotid, mis kaalusid umbes poolteist kilo. Kindlasti tasub Eestis matkamisel kasutada sünteetilise täidisega magamiskotte – need on küll pisut raskemad ja ei anna end nii väikseks kokku pakkida kui sulgtäidisega magamiskotid kuid märjaks saades hoiavad sünteetilise täidisega magamiskotid sooja üsna hästi, sulgmagamiskotid aga mitte. Ilmad olid matka ajal väga niisked ning kuna ka õhk oli jahe, siis öösel kondenseerus vett telgi sisekülgedele päris korralikult, nii et magamiskotid said pahatihti hommikuks päris märjaks.
Magamsikottidest saab lähemalt lugeda siit: kuidas sobivat magamiskotti valida ning kuidas magamiskotti õigesti kasutada.

Enamustel öödel magasime telkides nii et telke vedasime ka endaga kaasas. Kindlasti tasub Eesti sügises matkates kasutada kahekihilist telki, siis ei saa kogemata telgi siseseinu puutudes kohe läbimärjaks ;)

Liina kookon puudevarjualuses

Liina kookon puudevarjualuses

Tegelikult ei ole telk ööbimiseks tingimata hädavajalik, mida väga ilmekalt tõestasid ka Kristel ja Liina – telkmantlid, koormakatted jms. lihtsad katusealused ajavad enamasti asja ära, kui just hullu tormi või paduvihma pole ning lisaks on need telkidest mitmeid kordi kergemad ning palju  pisemaks kokku pakitavad. Kuna aga Eesti ilmades ei saa kunagi päris kindel olla ning lisaks on katusealuse üles seadmine tihti suurem vaev kui telgi ülespanek siis otsustasime meie kolm öörahu ning aja kokkuhoiu huvides ikkagi telkide kasuks. Kolm nädalat vaja siiski järjepanu metsas olla ning korralik uni ja kuiv varustus olid siis päris olulised.

Pisut rohkem Kristeli arhitektuurišedöövritest on kirjas selles postituses ning pilte Liina kookonitest Andre ja Liina galeriides.

Läbitud teed mõõtsime käsi-GPSiga Garmin GPSMAP 62s.

Jah, ja Annemariel oli üldise moraali üleval hoidmiseks kaasas ukulele :)

Kokkuvõtvalt võib tegelikult öelda, et sellel matkal oli meil tegelikult täiesti tavaline matkavarustus – peale selle powermonkey telefonilaadija meil mingeid väga eksklusiivseid asju kaasas polnud. Lihtsalt vahetusriideid ja toidukraami pisut rohkem kui tavaliselt.

Mida ühel matkal tarvis võib minna saab lugeda siit: mida matkale kaasa võtta

Siin on illustratsiooniks pilt ühe seljakoti sisust meie matkateel. Pildil pole vahetusriideid ja sööki :)

Osa matkatee matkavarustusest

Osa matkatee matkavarustusest

Pildil siis seljakoti (seina ääres) sisu (vasakult paremale, ülalt alla): Bahillid, tuletegemisvahendid, karp patareide ja akudega, pann ja suur lusikas, pealamp ja taskulamp;
Märkmeplokk ja kirjutusvahendid, kaart, GPS ja kompass, pott ja teekann, toiduinõud koos kotiga;
Nööripundar, kaks varustusekarabiini, kirves, liigendiga saag, suur pussnuga, taskunuga, multitööriist koos vutlariga, gaasilamp koos gaasiballooni ja karbiga, veepudel, matkapliit koos kütusepudeli ning kotiga;
Magamismatt, magamiskott ning telk koos vaiade ja kaartega, istumisalus, laadija  Powertraveller powermonkey eXtreme koos päikesepaneeli,  juhtmete ja karbiga, telefon veekindlas kotis, pabertaskurätikud, hambahari ja hambapasta, esmaabipakk.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

RMK matkatee. Kokkuvõte, arvustusi ja muljetamisi

Kaks nädalat on möödunud meie matka lõpust ning nüüd oleks aeg teha ametlikke ja vähem ametlikke kokkuvõtteid ja meenutada möödunud üritust nii mõnegi sõnaga.

Esiteks tahame me tänada kõiki, kes meiega selles ettevõtmises kaasa lõid, meid aitasid ning ka neid, kes meile kaasa elasid.

Neile, kes veel täpselt ei tea, milles kogu nali seisnes: üldine info ürituse kohta on kirjas siin ja siin, seda kõike siin korrata pole vast vaja, kirjeldan mõne sõnaga möödunud kolme nädalat Eestimaa metsade vahel.

Matkatee kilomeetripost

Niisiis, me kõndisime kolmekesi läbi kogu RMK matkatee, alustades Iklast, ning jõudsime välja Altjasse. Oandust käisime muidugi ka läbi, kuid kuna matkatee peaks kulgema enese moto järgi piirist piirini, siis otsustasime ka meie ikka piirini välja kõndida ning läksimegi maismaapiirini Altja rannas, mis asub Oandust veel ca 4 km põhja pool.
Teel liikusime eranditult jalgsi, üritades rajamarsruuti võimalikult täpselt jälgida. Selleks kulus meil aega 22 päeva (sinna hulka kuulub ka kaks puhkepäeva). Ööbisime peaasjalikult telkides või lõkkekohtades olevates katusealustes. Neljal korral siiski magasime aga ka päris katuste all, mis meile teele jäid – Annemarie vanaema juures Kilingi-Nõmmes, Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses Kõrtsi-Tõramaal, Saeveski metsaonnis ja meie sõbra Jana juures, kes elab üsna Nikerjärve telkimisala läheduses.

Oma rännuteel pidasime ka blogi – sedasama, mida te siin praegu loete. Postitusi kirjutasime igal õhtul – meenutusi möödunud päevast, kasutades selleks peaasjalikult nutitelefoni (paaris kohas “päris” katuse all saime küll ka arvuti taha), kuid kuna mobiilileviga on mõnes kohas metsade sügavustes probleeme, siis alati ei saanud me postitusi õigel ajal ära saata, vaid pidime ootama, kuni oleme parema leviga kohta jõudnud. See on ka põhjuseks, miks kuupäevad postituste juures ja postituse sees alati ei klapi. Samuti vabandan ma ka postitustes leiduvate näpuvigade pärast – telefoniekraanil ei ole just kõige mugavam mahukat teksti sisse toksida. Telefonide laadimiseks olid meil seljakotis kaasas lisaakud, mis meie elektroonikavidiniad tsivilisatsioonist eemal viibides mõnda aega elus hoidsid. Aga vidinatest ja varustusest allpool või üldse järgmises postituses.

Paša ja naised

Toiduvaru ja muuud kraami kandsime endaga kaasas, kuid selleks et seljakotid võimatult raskeks ei muutuks, olime osa toidukraami, priimuste kütust, patareisid ja vahetusriideid saatud ette ära. Ning muidugi täiendasime toiduvarusid teele jäävates poodides (ega neid tegelikult eriti palju sinna ei jäänud). Kolme inimese toidukraami kolmeks nädalaks koos kõige muu matkavarustusega oleks ikka väga raske ja piinarikas kaasas tassida :)

Teel liitus meiega ka hulganisti sõpru, kellest mõned käisid meiega kaasas pea nädala, mõned jällegi vaid pool päeva. Aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks meile seltsiks olla!

Matka ja Matkatee pikkusest

GPSi järgi läbisime me 416 kilomeetrit. Selle hulka ei arvestanud me mõningaid rajast kõrvale jäävaid loodusradu (nt. Hüpassaare rabarada, Jussi õpperada jms.), kus me uitamas käisime ning samuti mitte lõkkekohtade ümbruses ringi tatsamisi, nii et reaalselt tuleb läbi käidud teekond veel vast paarkümmend kilomeetrit pikem. Küll on sellesse numbrisse – 416-  jäänud sisse puhkepausid, rajal ühest teeservast teise kõndimised, mõned teelt eksimised ja muu selline tiirutamine, nii et lineaarselt läbisime me muidugi oluliselt lühema tee.

Teepikkuste mõõtmisega ongi selline kummaline lugu, et inimene mööda teed käies läbib peaaegu alati pikema tee, kui tee ise ühest otsast teise sirgelt mõõdetuna pikk on. Seda seetõttu, et inimene ei liigu omal jalal kunagi päris otse, ikka tulevad väikesed, kasvõi paarimeetrised jõnksud sisse. Kui sinna lisada veel omavaheline suhtlemine, tagasipööramised, peatumised ja raja äärde jäävate vaatamisväärsuste imetlemised, siis pika maa peale saab nendest kokku päris arvestatava distantsi. Sama lugu on ka muude liiklusvahenditega – ei jalgrattaga ega autogagi ole võimalik ideaalselt sirgelt liikuda, seetõttu erinevadki erinevate inimeste mõõtmistulemused, olgu nende GPSid või rattakompuutrid nii täpsed kui tahes. Isegi kaardid on mõneti ebatäpsed – väikeseid jalgradu on kaardilt raske täpselt mõõta, lisaks seab kaardilt mõõtmisele piirangud mõõtkava. Seega ei saagi meetri täpsusega öelda, kui pikk matkatee on. Ideaalis võiks teed mõõta maamõõdistusvahenditega, kuid vaevalt, et keegi seda kogu raja ulatuses kunagi tegema hakkab ning selleks pole vast vajadustki.

Teel

Oleme GPSi logi siin nüüd nädalakese analüüsinud ja õgvendanud, kasutanud ka muude geoinfosüsteemide ja arvutite abi ning võime praeguseks hetkeks väita, et matkatee ametliku marsruudi pikkus jääb ikkagi kuhugi 380 ja 390 km vahele, üle 400 km see küll pikk pole, aga ka 370 km on siiski pisut vähe pakutud. Eks näis, võib-olla rajamarsruut veel muutub ning sellega koos ka numbrid.

Kuid matka puhul on oluline ikkagi reaalselt läbikäidud tee, mitte tee enese pikkus. Nii ei olegi vale ega veider öelda, et me läbisime 370+4 km  pikkusel matkateel 416 kilomeetrit ning raja kõrval veel paarkümmend kilomeetrit peale (see +4 on tee Oandult Altjasse ja 370 hetkel siiski veel ametlik matkatee pikkus).

Matkateest ja matkast enesest

Kuna RMK matkatee on siiski päris pikk tee, siis on kokkuvõtvalt paari sõnaga seda väga raske iseloomustada. Kes tahab üksikute rajalõikude kohta rohkem infot, siis lugege meie matka jooksul tehtud postitusi.

Siiski, mõningaid asju peaks ikkagi välja tooma, muidu pole ju kokkuvõttel kui sellisel nagu erilist mõtet.
Rada on väga mitmekesine, läbib see ju tervet meie kodumaad. On pikki sirgeid kõvakattega teid, on kauneid käänulisi metsaradu, on mudaseid ja soiseid mülkaid, kõrgeid künkaid ning lõputuna näivaid tasandikke. Eks inimesi on erinevaid, ühele meeldivad ühed, teisele teised asjad, meile endile pakkusid kõige rohkem põnevust just raskelt läbitavad lõigud, mis nõudsid pisut enam tööd ja vaeva, kui lihtsalt kõndimine (ehedateks näideteks on Loosalu raba või Tarvasjõe ületamine) või üllatavad looduse võimsuse ilmingud (linnuparved Jussi Suurjärvel näiteks). Oma võlu oli neil pikkadel uimastavatel sirgetelgi, kuid teisel põhjusel – oma mõtetega üksiolemine ja sisekaemus. Nii et mõneski mõttes võib väita, et pikal sirgel teel astumine on omamoodi meditatsioon ;)

Täiesti kindlasti on matkatee ühekorraga, algusest lõpuni, jalgsi läbitav, nõuab vaid palju aega ja keskmisest hoolikamat planeerimist. Jõukohane peaks see olema igaühele, kel tervis enam-vähem korras ja kes ei pelga pikemat metsas müttamist ja pikemaajalist tsivilisatsiooni rüpest eemal viibimist. Ning et jalgsi on see üritus kahtlemata palju põnevam,  lõbusam ja oluliselt muljeterikkam,  kui matkatee jalgrattal läbi sõitmine. Matkatee polegi mõeldud kiirelt läbi kihutamiseks – igasugused rekordiüritused jäägu spordiradadele, matkatee on matkamiseks. Kiirusrekordi taga ajamine on matkateel täiesti vale eesmärk, kes tahab ilmtingimata mingit rekordit teha võiks hoopis võimalikult kaua ühekorraga järjest matkateel kõndida ;)

Kõige olulisemaks probleemiks matkateel pidasime me raja tähistuse ja viidastuse ebaühtlust ning hootist segadust – mõnel pool on rada väga ilusasti ja arusaadavalt tähistatud, mõnel pool on tähistus segane või puudub hoopis. Arusaadav on see, et matkatee näol on tegu väga värske ja uudse objektiga ning ehk on juba järgmiseks aastaks asjalood paranenud.

Kurta saame ka ka informatsiooni raske kättesaadavuse üle – rajal olevate takistuste ja raskuste kohta pole näiteks kodulehelt alati infot saada (magistraalkraavid, katkised trepid ja sillad), kuid see probleem on paranemas lausa sel ajalgi, kui me seda postitust kirjutame, nii et lahendatud peaks saama see infovaegus lausa lähitulevikus.

Ka kaart oli selline kehvakene ning kohati raskelt mõistetav, kuid selge on ka see, et päris ilma tasuta ei ole vist baaskaardi mõõtkavas poole laua suuruseid kaardilehti võimalik laiali jagada. Kuid kaardi, rajamärgistuse ja infovoldikuga kokku ei ole rajalt siiski kerge eksida. Et meil see paar korda õnnestus, tuli meie enda lohakusest ja kiirustamisest. :). Kuid ikkagi ei tohiks pelgalt rajal püsimiseks olla tarvis nii palju vaeva näha :(

Väga meeldiv üllatus meile oli Raplamaa – kartsime algul, et see on igav ja ainult mööda suuri teid kulgev rajaosa (ikkagi tundmata ja avastamata piirkond), kuid osutus tegelikult üheks põnevamaks lõiguks üldse. Kui ilmad oleksid natukenegi päikselisemad olnud, oleks seal rändamine olnud tõeline nauding. Loomulikult on ägedad ka Kõrvemaa ja Lahemaa, kuid kuna seal on juba nii palju käidud ja matkatud, siis teadsime juba ette, mis meid seal ootab ning midagi väga uut (peale rõõmu muidugi :)) need ei pakkunud. Vaid Kaidi jaoks olid need piirkonnad päris uudsed ning täiel rinnal neid ta ka nautis ja silmad pärani imetles.

Väike Kaidi ja suur Sirmik

Ja loomulikult Eesti oma ilus ja väes – aastaajal ja ilmal pole vahet, rännata on siin alati hea.

Meil on pisut kahju sellest, et ilmad olid sellised hallid ja vihmased ning et Andre kaamera oli selline hädaabivariant (õige otsustas mõni aeg tagasi töötamast lakata) ning superhäid pilte rajalt ei saanud, kuid meie tegemistest ja muidu rajaoludest annavad need ülevaate ikkagi. Õnneks oli ka Kaidil kaamera kaasas ning ka sõbrad tegid ohtralt pilte. Meie galeriid asuvad siin.

Muljeid ja nostalgiat

Ilmad olid matka ajal üldjoontes üsna vihmased ja niisked. Vaid mõni üksik päev oli selline, kus vihma mitte ühtegi piiska ei tulnud. Täiesti selget päeva aga polnudki, ikka oli taevas vähemalt mõned pilved. Õnneks oli võrdlemisi soe – keskmine temperatuur püsis üsna stabiilselt seal +10° C juures, mõnel päeval tõusis aga lausa üle 15 kraadi ning vaid mõnel ööl langes alla +5 kraadi. Soojadel ilmadel on ka muidugi omad puudused – tüütuvõitu putukad tunnevad ka end siis hästi ja hakkavad ligi tikkuma ja seda üldsegi mitte suure armastuse tõttu.

Vihm iseenesest väga ju ei seganudki, kuid see pidev neetud niiskus hakkas lõpuks tõesti veidi häirima. Kuivi riideid selga panna pole, et rõivaese kuivaks saaks, tuleb see  seljas ära kuivatada (hommikul lõket teha väga ju ei tahaks, vaja teele minna). Telk sai ka iga ööga järjest niiskemaks, lõpuks pidime seda hommikuti ja õhtuti seest (mõnikord ka väljast) rätikuga kuivatama, et see vee tõttu liiga raske poleks ning õhtul sinna veidi mõnusam sisse pugeda oleks. Ka magamiskotid niiskusid, kuid sellest polnud eriti lugu, sooja hoidsid need ikkagi.

Imetlemist vääris looduse ilme muutumine selle pika retke jooksul – kui me alustasime, olid ilmad veel päris suvised ja üldine taust oli selline lopsakalt roheline, üksikute kollakate ja punakate helkidega; päev-päevalt lisandus erinevaid värve aina rohkem ja rohkem ning rohelus loovutas tasapisi oma ülemvõimu. Matka lõpupoole olid juba pea kõik lehed kollase-punasekirjud ning päris lõpus nägime juba ka üsna tihti pruune, külmast kuivetunud toone ning palju lausa raagus puid. Ka maapinda katnud kirju lehevaip hakkas pruuniks ja rabedaks tõmbuma.

Füüsiliselt ei olnud see matk tegelikult väga raske – päevateekonnad olid valitud üsna mõistlikud ning ka varustus optimeeritud nii, et üleliigset kola liiga palju kaasas poleks. Ning Eesti on ju teadupoolest üsna tasane. Kui matka algul oli mõnedel probleeme villide, väsinud lihaste, valutavate jalgade ja puusadega (seljakoti vöörihm hõõrub ja surub), siis matka lõpupoole oli keha juba selle rutiiniga kohanenud ning 30 km ühtejutti läbi kõmpida polnudki enam mingi probleem. Vaid asfaldilõigud ei olnud jalgadele hea uudis, põrutas jalataldu liialt.
Mingeid erilisi terviseprobleeme meil ka ette ei tulnud, kui välja arvata see, et Andre vigastas matka lõpupäevil vasaku jala säärelihaseid ja hüppeliigest ning pidi peale matka põhimõtteliselt kaks nädalat enam-vähem paigal olema.
Ka kehakaal vähenes meil märgatavalt. Riided, mis matka alguses olid parajad, kippusid matka lõpus   üsna lohvakad olema. Ega meist keegi tegelikult ei mõõtnud, kui palju kilosid maha läks, aga nii seitse-kaheksa võis neid vabalt olla.

Pisike konn!

Metsloomi tuli meile rajal kahjuks üsna vähe vastu, vähemalt neid, kes end meile näidata suvatsesid. Eks käisime ju enamuse ajast mööda teid valgel ajal ning ega me ka just liiga vaikselt polnud. Mõned lähemad kokkupuuted siiski olid – Pertlimetsas tuli meid üle vaatama üks kohalik kährik, kuid nähes, et me oma toitu juhuslikult tee äärde ära kaotanud ei olnud  ning et me olime tema kiibitsemise ka juba avastanud, heitis ta meile ühe kergelt pettunud üleõla pilgu ning sörkis minema.

Paar päeva hiljem, Hüpassaare ja Saeveski vahel, läks üle tee metsseakari. Kahjuks nägime me vaid rivi lõppu, kuna emis ja mõned põrsad olid üle tee jõudnud juba siis, kui me veel nurga taga olime. Toredad olid nad sellegipoolest, eriti see kõige viimane ja kõige pisem, kes ka kõige suurema ähmiga teistele järgi sibas.

Mõnikord huikasid hommikuti laagripaiga ümbruses rebased. Ka tedred võtsid vahetavahel sõna. Hiiri oli ka ohtrasti, kuid neid oli tavaliselt rohkem kuulda kui näha. Kõige huvitavam kohtumine hiirega leidis aset Kõrtsi-Tõramaal saunalaval. Pistis teine oma nina uudistamiseks ukse kohalt seinapalkide vahelt sisse, aga sama kiirelt ta ka põgenes – meie nägime ainult tema tagumist otsa. Saunas on ju palav!

Ning loomulikult rändlinnud… Musttuhanded haned ja lagled oma rännuteel lõunasse.

Üllatav oli see, et inimesed, kellega me teel kohtusime, olid kõik väga sõbralikud. Hoolimata sellest, et Eestimaa on täis pikitud eramaid ja kaunistatud kirevate eraomandit tähistavate siltidega, loodavad siiski paljud vähemalt salamisi, et keegi tuleb ja koputab uksele ning ajab mõne sõna lahket ja rõõmsat juttu ning tunneb huvi käekäigu vastu. Külalislahkus pole siiski veel kadunud ning need, kellelt me näiteks vett küsisime, tundsid siirast rõõmu sellest, et said kellelegi abiks olla. Mitmel pool kutsuti meid sissegi ning pakuti ka kohvi või süüa, nii mõnelgi korral olime sunnitud raske südamega keelduma, kuna sügispäevad on lühikesed ning ees ootas meid tihti veel pikk tee.

Väga tore tegelane oli näiteks Urissaare õunaonu. Valge särk ja korralik kampsun seljas, uhked vuntsid ees, istus see tore onu ühe ilusa eestiaegse maja õuel valge laua taga, ees kuhi õunu. Olime tol päeval neljakesi, (meiega oli liitunud Kristel) ja lonkisime ükshaaval onust mööda tema poole salamisi kiigates ja teda tervitades. Onu ei osanud vist sellist viisakat suhtumist oodata ja tundus pisut üllatunud ning kohmetu, aga uuris, et kust tuleme ja kuhu läheme. Kuulnud, et me Iklast alustasime ja plaanis on teisele poole riigi serva jõuda, kasvas tema üllatus veelgi. Ta kutsus meid enda poole sisse, kuid kahjuks ei saanud me peatust endale lubada. Selle peale ütles ta leebelt “Võtke siis vähemalt õunugi!”. Et me matka alguses veel väga õunamaiad olime, siis sellest pakkumisest ära ei öelnud. Tema veidi karedad tõsise töömehe käed, hoidmas õunu, millest üks veel eriti suur oli, samamoodi nagu kogu tema südamlikult soliidne, veidi häbelik ja muhe olek, jäävad meile vist kauaks meelde. Nagu tegelane mõnest vanast näidendist või filmist.

Tipu külas Soomaal kohtasime kaht noort saksa tütarlast, kes Tipu looduskoolis vabatahtlikena töötasid. Tol hetkel, kui meie sinna sattusime, hoidsid nad parasjagu oma ülemuse väikest last. Nad olid veidi ujedalt uudishimulikud, kutsusid meid sisse, aga et ilm oli päikesepaisteline ja soe, siis eelistasime  istuda õues. Nii palju kui väike beebi seda võimaldas, istusid nad meie juures ja uurisid meie matkaplaanide kohta. Varsti aga asutasid nad väiksele jalutuskäigule, beebi pakkisid kärusse pisikeseks pambuks. Üks lükkas käru ja teine avas üsna paksu raamatu ning hakkas rahulikult sammudes seda ette lugema.

Kui olime hommiklõunasööki lõpetamas (see oli see päev, mida me alustasime veepuuduses), siis saabus ka tüdrukute boss, nooremapoolne punapäine saksa naine, koos lasterühmaga, kellega ta loodusrajal retkel oli viibinud. Lapsed võtsid meie kõrval laua ääres istet ja õpetajad jagasid nende vahel kaasa võetud saiakesi. Ja loomulikult tundsid ka nemad kõik huvi, mis tegelased me sellised oleme. Tõsisemat huvi ja ehk ka väikest vaimustust võis välja lugeda just selle noore saksa naise silmadest, kes ilmselt isegi hea meelega matkatee jalge alla võtnuks. Meelde jäi tema saksa aktsendiga veidi nurgelises ja helitus eesti keeles öeldud “Kuulake lapsed! Meie kõndisime täna kolllm kilomeetrit, aga nemad kõnnivad kolmsada seitsekümmend!”, mille peale meil ei jäänud muud, kui kiirelt lisada “Aga mitte ühe päevaga, loomulikult!”.

Õhtu lummuses. Foto: Liina

Saeveski metsaonnis veedetud puhkepäeva jooksul külastas meid lasteekskursioon. Olime selleks ajaks, kui nemad retkel tagasi maja juurde jõudsid, hakanud mõtlema hommikusöögi valmistamise peale ja vist juba tegelesimegi sellega. Esialgu kogunesid nad maja ette ja retkejuht rääkis seal veel miskit, kuid oli üsna ilmne, et nad soovivad ka maja seestpoolt vaadata. Loomulikult kutsusime nad sisse. Lapsed olid väljanägemiselt sellised noored teismelised, aga majast ja ka meist väga huvitatud, palju rohkem kui oskasime oodata. Nendega kaasas olnud meesõpetaja, ilmselt nende klassijuhataja, tundus selline entusiastlik ja hakkaja inimene olevat. Minu jaoks õhkus temast ka mingit möödunud aegade sportlaslikku kvaliteeti. Ta küsis laste käest, mis need majast arvavad ja kas nad tahaksid siia kunagi veel tagasi tulla. Lapsed läksid kohe  õhinasse ning vastasid, et kindlasti peaks siia tagasi tulema ja ka majas ööbima. Olime kõik väga üllatunud nende entusiasmist ja sellest, kui kergelt nad õpetaja ettepanekuga kaasa tulid ja kui siirad nad olid.

Mitu-mitu päeva hiljem, kui me kahekesi matkasime, tulime mõttele, et võib-olla on tegelikult kõik lapsed sellised, aga selleks, et see neis välja tuleks, on vaja niisugust entusiastlikku õpetajat, kes suudab lapsi innustada. Sellist inimest, kes oskab lapses näha mitte ainult õpilast, vaid kaasinimest ja suhtub lapsesse kui võrdsesse.

Teisi jalgsimatkajaid me matkateel kahjuks ei kohanud, küll aga mitmeid jalgratturite seltskondi, mõnedega neist ööbisime ka sama katuse all – Saeveski metsaonnis. Siinkohal tervitakski Kristjanit ja Sandrit, kellest viimane oma võimsa norskamisega meie seltskonnale kustumatu mulje jättis :D

Veidi kahju, et sügiseti matkajaid vähemaks jääb, samas on see ka mõistetav – kool, töö, kehvad ilmad (kuidas kellelegi muidugi ;) ) nõuavad oma.

——

Matkatee läbimine oli mitmes mõttes üsna eriline kogemus. Meist ei olnud keegi veel nii kaua kestval matkal käinud ning ka distants oli päris pikk. Olgugi, et teekond ei viinud meid tsivilisatsioonist  kaugele (Eestis ei saagi ju asustusest väga kaugele minna), siis eemaloleku tunnet sai kogetud päris paljudel kordadel.

Mõtisklus

Sellel matkal jõudis meile lõplikult pärale, et oluline polegi sihtpunkt, vaid teekond ise. Sihtkoht on vaid üks, päralejõudmise hetk samuti,  kuid teekond kestab tunnist tundi, päevast päeva, nädalast nädalasse… Loomulikult kuulub teeloleku juurde ka kohalejõudmise ootus. Ning tegelikult on ka teel olles inimene ju kogu aeg kohal, lihtsalt mitte ühel kohal.

Nendel pikkadel sirgetel teedel õppisin ma taas kohalolekut tundma ning nautima. On vähe asju, mis on meeldivamad, kui minna ning tunda tee kulgu, hoides pea samas mõtetest prii ja uudistada enda ümber laiuvat rõõmsa imetluse ja imestusega. Aeg-ajalt vilksavad pähe mõtted ja tundmused, mida pole mõelnud ega tundnud enam aastaid, aastatega tekkinud tuimus ja tülpimus kaob ning peas on karge selgus.
See ongi palverännaku idee – sõlmida rahu iseendaga ja olla lähemal sellele, mida iganes mingi religioon austab, ise samal ajal hingeliselt puhastudes. Kohalejõudmine ongi selle kõige tähistuseks, kinnituseks sellele, mille oled läbinud. Oleks ju lihtne sõita lõpp-punkti kohale auto või lennuki või mis iganes muu vahendiga, kuid see kõige olulisem – teekond – jääb siis endal läbimata. Kõik on kulgemas, rändaja teel on selle kõige ilmekam manifestatsioon.

Nigelavõitu ilmad ning pikad sirged teed oli ka korralik meelerahu ja meelekindluse harjutus – üsna ebameeldiv on olla teel, kui jopest läbiimbuv vesi, näkku puhuv tuul, raske seljakott ning valutavad jalad kogu aeg häirivad.  Kui seda kõike trotsida, mitte meeletu tahtepingutusega, vaid hoopis nende väljalülitamisega või ümberhindamisega, siis pole meelerahu saavutamise oskus enam kaugel. Kraevahele sadav vihm pole iseenesest halb või hea, see on lihtsalt kraevahele sadav vihm. Ning nii on kõigi asjadega – need pole iseeneses head ega halvad, vaid nad lihtsalt on. Hinnanguid anname ju meie ise. Ning miks mitte anda siis juba häid hinnanguid?

Peaaegu lõpp – Kõrve raja Oandu väravas

Nii pikal teel koos käies, raskuseid ületades ning üksteisest sõltudes tekib inimeste vahele üsna tugev side. Ühtekuuluvustunne, mis seob inimesi väga pikaks ajaks, jääb alles ka siis, kui viibitakse üksteiset kaua kaugel eemal. Seda sõnadega väljendada on raske, see ongi lihtsalt tunne.

Lõppu jõudmise   joovastus oli suur. Ekstaatiline. Selline ilus ja suur rõõm, kus polegi vaja suurest rõõmust karjuda, vaid tunda lihtsalt kogu maailma ilu endast läbi voogamas ja uhkust oma saavutuse üle. Tunne oli vast sama ülev kui kooli lõpetamisel, kuid samas oli kurgus kipitamas ka väike nukrus. Salamisi olin ma selle lõpu ees kerget hirmugi tundnud, sest tegelikult ei soovinud ma ju selle teekonna lõppu. OK, muidugi tahtsin end pesta ning veidi soojas toas ning pehmes voodis magada, teha ära mõningaid asjatoimetusi, mis mind linnas ees ootasid, kuid tee oleks võinud pärast seda jätkuda, matkatüdimust ei olnud. Muidugi mõista ei oleks saanud ma tegelikult niipea jätkata, kuna vigastatud jalg poleks seda lihtsalt võimaldanud.
Kuid ma pole vist ammu end nii hästi välja maganud, kui sellel matkal pea igal öösel. (Andre)

——

Olen paljuski sellega nõus, mis Andre eespool on öelnud. Minu jaoks on väga raske midagi selle matka kohta öelda või midagi eriliselt rõhutada. Kui ma sellele matkale mõtlen, siis tundub see samasugune nagu ükskõik milline teine matk, lihtsalt palju pikem. Midagi vapustavat minuga sellel teekonnal ei vist juhtunud, ehkki… jah, ka mina kogesin seda pikkade sirgete zen’i, seda teeloleku kohalviibimist. Mäletan üht väga vihmast päeva, see võiks olla peale ööbimist Mukri lõkkekohas, kui juba esimeseks väikseks peatuseks olin läbiligunemise äärel, aga ma olin kohal. Võtsin koti seljast, istusin selle servale ja vaatlesin süvenenult ja tõelise huviga kuidas vihmapiisad minu pükstele langesid ja sinna sisse imbusid, vaikselt laiali valgudes. Taustamuusikaks mängis vihmakrabin kapuutsil.

Sügisene zen matkateel

Kummaline on see, et matka esimestel nädalatel ootasin väga Kõrvemaale ja Lahemaale jõudmist, aga siis kui lõpuks seal olime ei olnudki see niisugune nagu olin oodanud. Võib-olla on asi selles, et me oleme Aegviidu-Liiapeksi rada juba päris mitmel korral läbinud, võib-olla mõjutas mind ka ilm, mis oli loodetust sombusem. Või oli asi hoopis kergelt tõrkuvates liigestes, mis kogu seda nalja enam eriti naljakaks ei pidanud. Aga seda ahhaa-ohhooo efekti Kõrvemaal ei tulnud.

Kõige enam jääb sellest matkast meelde hoopis see, kui imeliselt puhanud ma kogu matka vältel olin. Vaatamata igapäevasele füüsilisele koormusele, mis polnud mitte väike, olin ma kogu aeg nii värske. Jah, aeg-ajalt oli siiski raske tõusta, eriti matka lõpupoole, aga kui juba üles sai, siis kadus ka väsimus. Ja sellist vastikut väsimust, kurnatuse moodi roidumust, mida ma linnas olles nii sageli tunnen, ei tundnud ma sellel matkal vist kordagi. (Annemarie)

——

Aga kuna mulle tundub, et see postitus siin hakkab juba paisuma enneolematult pikaks, oleks praeguseks ehk hea lõpetada ning kirjutada varustusest, soovitustest rada läbida kavatsejatele, loodusväärtustest raja ääres ja muust targast ja põnevast järgmistes postitustes.

Muusikat kõikidele rändurihingedele ja peatse kohtumiseni!

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Blog at WordPress.com.