Posts Tagged With: matk

Kahekümne esimene päev. Nõmmeveski – Võsu

11. oktoober. Läbitud distants 18,9 kilomeetrit. Oleme jõudnud Lääne-Virumaale.

Täna ongi meie viimane õhtu metsas. Homme sel ajal oleme tõenäoliselt juba kodus ning magame ilusasti oma voodites. Osalt on see pisut nukker, teisalt ka päris huvitav – ei kujutagi ette, mis tunne saab olema tsivilisatsiooni tagasi jõuda. Saame näha.

Muda!

Hommik venis. Arvestades seda, et sadas üsna jämedat vihma, korra lausa rahet, siis polegi imestada, et keegi ei tahtnud teha seda esimest liigutust ja välja vihma kätte ronida. Lõpuks kui laavu all vedelemime suisa tüütuks läks ja ma ikkagi välja ronisin jäi vihm peaaegu kohe järele. Irooniline. Vähemalt sai piisavalt muda, kus Annemarie nagu pardike rõõmsalt ringi paterdas ja kõikjale pori pritsis.

Puder söödud, asja pakitud ning paar-kolm ebamäärast vihmahoogu üle elatud, saime täna teele rekordiliselt hilja – peaaegu kell 13 :).

Kuna vihma sadas ja oli ühtlaselt hall ning minul on jalg päris valus, siis otsustasime mitte minna vaatama läheduses olevat Nõmmeveski juga. Tõenäoliselt oleks see olnud väga veerohke ja äge.

Tee algus Nõmmeveskilt Võsu poole on kaunis, see kulgeb väga kõrgel Valgejõe ürgoru kaldal tihedas kuusemetsas. Vahepeal tibas veidi peent vihma, vahepeal oli niisama hall. Kuid vaated olid lummavad.

Meie liikumistempo oli võrdlemisi aeglane, kuna ma suutsin üleeile Kõrvemaa voortel turnides enda vasaku jala säärelihaseid kuidagi vigastada; see tegi täna põrgulikult valu ja ma lonkasin päris teosammul teistele järgi (eile suutsin ma veel pisut efektiivsemalt longata). Annemariele oli jalg juba pikemat aega häda teinud ning Külli on juba staažikas lombakas. Nii me siis kööberdasime mööda metsa nagu kari sõjainvaliide. Vaid Kaidi lasi enam-vähem reipa sammuga edasi ning pugis vahetevahel meid oodates tee ääres pohli.

Täna liitus meiega veel Tarmo, kes oli just eile Euroopa tuurilt tagasi jõudnud ning igatses metsa järgi. Igatahes Viitnalt oli ta Joaveskile kõndinud ning ootas seal meid juba ees. Joaveskilt (mis on väga kena kohakene keset Lahemaad) edasi metsa vahele suundudes sai kõvasti muljetatud nii Tarmo eurotripist kui ka meie matkast ning ma sain ka tagasi oma sae, mis oli juba talvest Tarmo käes olnud.

Lõunasöögikorsten

Hakates jõudma Võhma küla lähistele hakkas taas sadama. Võhmas küsisime kohalike toredate talumeeste käest vett ning suundusime edasi Võsu poole. Lõuna tegime veidi maad eemal, küla servas asuvas mantelkorstnas.

Lõuna söödud, põrutasime täie hooga, elava jutuvada saatel edasi. Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut kahtlane, et tükk aega polnud kohanud ei kilomeetriposte ega rajamärgistust. Nojah, selge, rada läks hoopis nimetatud mantelkorstna tagant ning me olime paar kilomeetrit tihtsalt tühja vantsinud. Mu vaesele vasakule jalale oli see küll päris kurb uudis =). Mis seal siis ikka, kõmpisime need paar kilomeetrit siis tagasi (neid nelja kilomeetrit ei lugenud me oma distantsi sekka).

Jõudsime tihedase metsa (oli juba pime) kus oli väga palju ristis-rästis teid. Paar korda kaldusime õigelt kursilt kõrvale kuid saime siiski õige pea rajale tagasi. Pimedas pole seda krdi rajamärgistust just liiga hästi näha :-/

Metsas tabas meid tõsine paduvihmahoog, vihm nagu suvel – tihe ning jõuline. Nii ägedat vihma polnud me sel matkal veel kordagi näinud. Jah, sekka tuli ka korraliku rahet. Teeäärsed kraavid täitusid ähvardava kiirusega. Joped ja vihmakeebid hakkasid korralikult läbi laskma. Matk läbi paduvihma.

Matkal märjal Lahemaal. Annemarie kott on loodusega koos.

Vahetult peale vihma helistas äkki Ivan, kes küsis teed Joaveskilt Võsu poole ning kurtis ka, et sealsed metsad on kõik üle ujutatud ning üle kallaste on tõusnud ka Loobu jõgi, igatahes autosild Joaveski küla keskel on vee all. Meid valdas igatahes Hämming ja Segadus.
Tuli välja, et Ivan oli hakanud Nõmmeveskist meile jalgsi järele matkama (kell oli ca 20.30) Parajalt sõge tüüp, aga eks ta kirjutab oma seiklustest kunagi ise lähemalt :).

Tee jätkus läbi pimeda metsa ja veelompide ning teeviit, mis näitas, et Võsule on veel 4,5 km, tekitas kerge motivatsioonikriisi, olime veendunud, et me oleme vaid paari kilomeetri kaugusel. Isegi alati energiast pakatav Tarmo näis väsinum (ja märjem) kui tavaliselt. Meie vigastustest tingitud aeglase tempo tõttu tundus see tee kestvat igavesti.

Jõudes viimaks lõpusirgele – maanteele – tabas meid uus vihma- ja raheraju. Kui me olimegi jõudnud veidi tee peal kuivada ja üles soojeneda, siis see viimane padu hävitas selle kõik.

Jõudsime Võsu telkimisalale läbimärgadena ja mitte just taevani õnnelikena kuid siin ootas meid vähemalt üks peaaegu kuiv laud-pink-katusealune. Kiire (aga põhjalik) riietevahetus ning maailm tundus jälle pisut helgem paik.
Pisut õõva tekitas laagriplatsi külje all voolav Võsu jõgi, mis on tõusnud tavatult kõrgele ning voolab enneolematult kiirelt ja rajult, minu varasemsid mälestusi mööda oli see vaid säärane ojakene oru põhjas. Kui öö jooksul peaks veel paar korralikku rajuvihma tulema, siis pole võimatu ka selle jõe üle kallaste tõusmine ning laagriplatsi üleujutamine (vt. Ivan ja Loobu jõgi). Igatahes telke päris kalda äärde panna ei söandaks.

Veidi aega pärast meie saabumist jõudsid autoga siia Kristel ja Andrei, kes tõid endaga kaasa üsna märja ja hämmingus Ivani. Nad olid ta nimelt kuskilt tee pealt üles korjanud ja talle lahkelt küüti pakkunud. Kuna Andrei pidi hommikul tööle minema, sõitis tema Tallinna tagasi, nii et me ei saanud talle teregi öelda – vihma sadas ning keegi ei soostunud katusealusest autoni jalutama. Igatahes teme seda nüüd: tere Andrei! Head aega, Andrei :)

Vihm on lõpuks järgi andnud ning lõkegi praksub – hoolimata vettinud päevast tuleb meil vast ikkagi tore hilisõhtu.
Homme ootab meid ees selle kolmenädalase saaga viimane päev. Veider on vaid see, et hetkel on meie kohal täiesti selge tähistaevas.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 5 kommentaari

Üheksateistkümnes päev. Jussi Väinjärv – Kalmeoja

Läbitud 18,6 kilomeetrit.

Põhja-Kõrvemaa on tänaseks jäänud seljataha ning oleme jõudnud oma pika matka viimasele osale – Lahemaale.

Tänane päev oli tegelikult üsnagi lihtne. Päeva võiks jagada kolmeks etapiks: ööbimiskohast Paukjärvele, Paukjärvelt Järvi Pärnjärve äärde ja sealt Kalmeojale. Teele jäi kaks laudteega raba: Suru raba ja Viru raba.
Esimene etapp ööbimiskohast Jussi Väinjärve äärest Paukjärvele kulges üles-alla mööda voori piki kitsaid metsateid. Nagu iseloomustavad seda matkajad oli see peatükk loost, kus isa ütleb et nüüd minnakse kuuske otsima, ainult ilma lumeta (Liina), suht mööda seina ronimine (Kaidi), hea treening reielihastele (Andre). Paukjärve oosil tervitas meid imeline pärnik.

Suru raba ehk Kõnnu suursoo

Paukjärvele jõudnud, toimus kohustuslik tornironimine ja pildistamine misjärel suundusime üle vaatama Paukjärve telkimisala, polnud ju Kaidi ja Liina seda enne näinud.
Paukjärv avastatud, jätkasime matka mööda Suru raba (Kõnnu Suursoo) renoveeritud laudteed, mis on tõesti üliheas korras.
Raba keskel tervitas meid vana vaatetorn, üleni sammaldunud.

Varsti peale vaatetorni sai raba otsa ja peagi jõudsime Järvi Pärnjärve telkimiskohta, kus tegime ka lõuna. Ah jaa, eidi enne Järvi järvi ootas meid kastis nr. 2 tore postkaart.
Lõuna oli väga meeleolukas, kõhud said kiirelt täis, nalja sai kah kõvasti.

Kõigile

Peale lõunat oli päevakavas minek läbi Väga Mudase Raja Narva maantee poole.  Meil õnnestus see siiski edukalt läbida ja veidi hiljem ületada ka Narva mnt ja üles leida ka teeots, mis viis meid Viru rabasse. Jõudnud laudteeni ilmnes, et meie leitud rada ei pruukinud siiski õige olla, sest kaotsi oli läinud üks kilomeeter. Kust rada tegelikult kulgeb jäi meile sel korral saladuseks. Loodetavasti mitte mööda maanteed.

Viru raba läbiv laudtee oli küllaltki vana ja libe, nii et selle läbimine sai toimida vaid väga aeglases tempos. Ühtlast sammumist liigendasid graatsilised libastumised, õigemini libisemisega kaasnevad “kraatsilised” tasakaalu tagasipüüdmise liigutused.

Kui laudteelt Lahemaale nii iseloomulikku nõmme-palumetsa jõudsime oli kätte jõudnud videvik.
Ületasime veel ühe asfalttee, möödusime ühest kummaliselt üksikust peldikust ja olimegi Kalmeoja lõkkekohas.
Siin tervitas meid miski, mida me tõesti polnud osanud oodata – uus laavu. See oli tõeline superuudis, eriti Liinale, kellel pole kaasas telki. Tore uudis oli see ka ülejäänutele, sest peagi peale kohale jõudmist hakkas sadama vihma.
Seadsime ennast mõnusalt sisse, asusime toimetama ja peagi saabus Kaidi sõber Tiit, kes tõi meile peale soovitud mineraalvee ja apelsinimahla ja patareide veel trühvlikooki! (Lisaks viis ta lõpuks ka Kaidi tühja akuga arvuti minema)

Söök sai täna taas mõnusalt krehvtine, selle valmimise ajaks oli seltskond juba vägagi näljane ja ka muidu hoos.
Praeguseks on meil juba söök söödud ja üritame laavut veidi lagedamaks kraamida, et siin ööbida saaks.
Jäänud on veel vaid viimased päevad ja kilomeetrid ning see on täiesti uskumatu! Kogu aeg on olnud selle ürituse lõpp mägede taga ja matkamine kestev reaalsus, kuid nüüd paistab selle ürituse lõpp juba selgelt kätte. Ja selgelt paistab ka reaalsus, mis saabub peale selle ürituse lõppu. Ja see on kuidagi väga väga kummaline.

Suru raba. Paistab ka raba vaatetorn. Foto: Ivan

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Seitsmeteistkümnes päev. Nikerjärve – Jussi

7. oktoober. Läbitud teekond 22,5 kilomeetrit.

Tänane päev oli taas väga seikluslik, seda eriti meie hilisõhtune sumpamine kuid sellest kõigest allpool :)

Täna ööbisime Nikerjärvel, küll siiski mitte lõkkekohas vaid meie sõbra Jana juures, kes elab põhimõtteliselt sealsamas kõrval. Saime üle pika aja pesta ja soojas magada =) Ning pilte üles laadida ning igasuguseid akusid ka. Ma sain ka enda lõhkikulunud püksid uute ja tervete vastu vahetada. Aitäh, Jana!

Eile õhtul liitus meiega taas ka Kaidi.

Hommikul ilmnes et ilm on külmema poole pöördunud, maapinnal oli lausa öökülma olnud. See aga on tore muutus, sest nii kuluvad viimaks ometi marjaks ära kaasa veetud soojad riided. Ja ehk tuleb nüüd vihmagi vähem. Ning põdrakärbseid ja puuke.

Martin ja Liis

Me olime juba enne matka siia Jana juurde ette saatnud veidi varustust, peaasjalikult söögikraami kuid ka kuivi puhtad riideid ja kütust priimustele. Seega algas meie päev peale hommikusööki suurejooneliste pakkimistalgutega. Mingil hetkel jõudsid Jana maja juurde Martin ja Liis, kes siis ootasid meid õue peal batuudil einestades. Peagi helistas ka Liina, et on nüüd Aegviidu looduskeskuse juures ega näe seal ühtki matkaja moodi inimest. Muide, ka Aegviidu looduskeskus on praegu remondis.

Kraam seljakottidesse pakitud (mis üle pika aja said taaskord väga rasked), hakkasime lõpuks siis Aegviidu poole astuma. Olime jõudnud teha mõned sammud kui Annemariet tabas äkitselt äärmuslikult tugev gravitatsioon ja ta teele kõhuli potsas. Õnneks ei saanud ta siiski eriti viga, mis oli igati hea uudis – olime eelmisel õhtul kuulnud just arstide streigist.

Aegviidus tegime peatuse poes, kus laadisime täis ka Liina, Liisi ja Martini seljakotid. Poest ostsime sellist kergemini riknevat kraami, mida me enne ette ära saata ei olnud saanud.

Seadsime sammud viimaks Aegviidu-Liiapeksi matkarajale. Rajal oli väga hea viidastus ja meile juba vägagi tuttav ja väga vaheldusrikas loodus. Kui keegi otsib endale esimesi matkaelamusi, siis soovitan selleks just sedasama Aegviidu-Liiapeksi rada.

Rajal asjatamine

Ilm oli ka täna meie poolt, igati siivas vahelduv pilvisus, ainult vahetevahel tuli kergemaid vihmasabinaid, mille juurde kuulusid ka vikerkaared. Ning mõnikord sadas ka lihtsalt selgest taevast.

Vahepeal tuli rajal ette paar soisemat lõiku, mille läbimine siiski eriline katsumus polnud, vaid tegi suuremal osal meist lihtsalt jalad märjaks.

Kahjuks ei saanud Martin ja Liis meiega ööseks metsa vahele jääda vaid pidid õhtuks Tallinna jõudma. Seega pärast hilist lõunasööki, mis toimus Koonukõrve silla ja Venemäe poole viiva tee ristil, hakkasid nad Piibe maantee poole astuma. Ma loodan, et nad jõudsid õigeks ajaks bussile.

Meie, kes me metsa jäime, pakkisime oma seljakotid veelgi raskemateks (nii rasked olid need viimati enne Tillniidut, praegu said need kehvemini pakitud, mistõttu need tundusid veelgi raskemad. Igatahes esmakordselt selle matka jooksul jäid mul puusad valusaks).

Kaidi tassis täna terve päeva truult seljakotis kaasas ka sülearvutit, kuna mõned kiireloomulised tööasjad tahavad tegemist. Meie matk on eriti kõrgtehnoloogiliseks muutunud :)

Tee üle Soodla jõe lammi ja Koonukõrve silla oli mudane ja vesine aga väikese turnimisega täiesti läbitav, isegi enam-vähem kuiva jalaga.

Jussi nõmmedele jõudsime me vahetult peale päikeseloojangut. Vaatepilt oli, nagu ikka, vapustav. Veidi kahju on küll sellest, et pilte häid me tollest maagilisest paigast ei saanud aga arvatatavasti on see koht kõigil niigi päris läbi matkatud ja ära pildistatud nii et millestki olulisest te ehk ilma ei jää.
Kuid loojangujärgselt omandab see nõmm hoopis teise ilme. See muutub kargeks ja sünkjaks ning vägaväga põhjamaiseks, omandades lausa kergelt apokalüptilise ilme. Eriti ulmeline on see hetk kui jõudes nõmme kõrgeimale künkale kogu nõmm täies ulatuses järsku ees avaneb ning jahe tuuleiil kanarbikulõhna ninna toob.

Veidikese aja pärast jõudsime Jussi Linajärve äärde. Tolleks hetkeks oli juba päris pime ning me tegime lambistumispausi ja suundusime järvede taha sügavasse metsa.

See on väga ilus ja põnev lõik, mis kulgeb kord mööda järvedevahelisi voori, kord mööda järvekaldaid. Valges on võimalik imetleda järvi ja nautida käänulist rada, pimedas aga tuleb kogu oma tähelepanu suunata selle kohati väga märjal, libedate laudteelõikude ja paljude puujuurikatega vürtsitatud rajal püsti püsimisele. Laudtee oli paiguti üsna lagunenud ja rajamärgistust oli pimedas liikudes raske märgata. Voortel üles-alla ukerdades tuli leida silmi nii puujuurikatele, kividele kui ka mudastele ja libedatele nõlvadele. Koprad olid teinud kõvasti tööd ning lausa meetrijämedusi haavatüvesid ilusasti risti otse rajale langetanud. Isegi valges oleks neist üle ja alt läbi turnimine paras ettevõtmine olnud, nüüd pimedas ning raske seljakotiga oli see päris ekstreemne üritus.

Jalutades nõlvast üles

Mingil hetkel viis järvekalda äärne tee (Jussi Kõverjärve tagune) kõrgele voorele üles. Pimedas nägi see välja päris kummaline – rada lõppes meie ees lihtsalt kõrge mudase seinaga; mööda seda üles vaadates nägime sellel kasvamas puid, millel oli rajamärgistus. Täiesti sürreaalne. Hämming. Tõenäoliselt tundus pimedas asi pisut hullem kui tegelikult oli kuid voorest üles saamiseks tuli siiski nelivedu sisse lülitada, nii et üles saades olid käed sama mudased kui saapatallad. Libastumine oleks tähendanud mitukümmend meetrit järve kaldale tagasi sõitmist, kas kõhuli või selili. Päris huvitav oli ka see tunne, kui käed ette maha toetades seljakott üle pea ette kukkuma hakkas.
Lõpuks saime ikkagi kõik elu ja tervisega üles, ehhki Annemarie viimased meetrid sõna otseses mõttes üles roomas.

Meie tee jätkus üle juurikate ja mudalompide mööda voori üles ja alla. Tihedas metsas lendas palju väikeseid liblikaid, kes tantsisklesid meie lampide valgusvihkudes ning püüdsid meile ka silma ja suhu lennata. Mõnel neist see ka õnnestus.

Viimaks jõudsime Jussi Suurjärve ning Pikkjärve vahelisele oosile, mis kõrgub järsu ja kõrge künkana nende kahe järve kohal. Suurjärvele ja selle tagusele rabale oli kogunenud tuhandeid (kui mitte kümneid tuhandeid) hanesid ja laglesid, kes ootasid seal hommikut, et üheskoos lõuna poole edasi lennata. Meie lampide valgusvihud kõrgel oosil häirisid neid niivõrd, et nad otsustasid kõik korraga lendu tõusta. See, kuidas see kõik kõlas (sest näha polnud pilkase pimeduse tõttu mitte midagi) oli midagi enneolematut. Alt, järve poolt hakkas kostuma vali mürin ja veepahin; esmajoones kostus nagu oleks tõusmas vali, puid murdev torm või oleks järvest püstloodis kerkimas võimas tsunami. Mürin ja pahin oli nii vali, et me ei kuulnud enam üksteise sõnu ning see jätkus ja jätkus kui üha uued ja uued tiivapaarid vee kohalt lendu tõusid. Hanede kisa ei kostnud enam üksikute krääksatustena ega kaagatamistena vaid sulandus ühtlaseks undamiseks. Meil tekkis igatahes tunne, et kõik hetkel Eestis viibibad haned ja lagled olid kogunenud Jussi Suurjärvele.

Viimane kraaviületus

Hanede kisa jätkus läbi öö kuni hommikuni välja. Jõudsime siis selle kisa saatel Jussi Väinjärve ääres olevate lõkkekohtadeni. Hanede undamise saatel tegime õhtusöögi ohtra jalapeno- ja küüslaugulisandiga ning nautisime seda jahedat kuid kristallselget õhtut. Tõepoolest, taevas oli uskumatult selge ning termomeetrinäit kukkus siin isegi veidi alla 5 plusskraadi. Oktoober hakkab saavutama talle omast ilmet ja ilmastikku.
Telgid said ka külmast kangete sõrmedega üles, välja arvatud Liinal, kes tegi endale pesa (kookoni) puudevarjualuse alla.

Aeg on hiline, levi halb, nii et me lähme vahepeal magama ja püüame hommikul postituse ära saata.

Jussi nõmm. Foto: Külli

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 11 kommentaari

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku

5. oktoober. Läbitud 21,6 kilomeetrit.

Oleme jõudnud Kõrvemaale. Nagu lubatud, vahearvutus: GPSi järgi on meil praeguseks hetkeks läbitud 307,9 km.

Tänane hommik algas pikaldaselt. Ärkasime veidi enne kella, kuid magamiskotist väljusime alles tükk aega hiljem, kuna eilne päev oli siiski üsna väsitav ning sõprade tulekuni oli veel aega ning peapõhjus – vihma sadas päris korralikult.

100 kilomeetrit veel!

Hommikusöögi lõpetuseks liitusid meiega Kristel ja Jaanus. Natuke pakkimist ja teele!

Ilm meid eriti ei hellitanud, enamuse päevast sadas vihma. Lõunapausi pidasime Napu lõkkekohas, kus kahjuks polnud katusealust, nii et tammusime ühel kohal ja sõime kiiresti kuna vihm muutus päris tugevaks ning tõusis ka külm tuul.  Napu lõkkekoht oli ka muidu veidikene nukker – plats oli väga väike (telkida oleks seal väga keeruline) ning peldikul polnud korralikku põrandat :( Õnneks oli lõunaks suurem osa teed meil läbitud, edasi jäi minna vaid 7 km. Sellele lõigule jäi ka üks veidi erilisem kilomeetripost – Oanduni veel vaid 100 km.

Kakerdaja rabas kohtasime mitmeid jahimehi, kes olid tulnud hanejahile. Mõned neist, eriti vanemad, olid üsna jutukad. Ah jaa, laudtee oli väga korralik aga enamuses vee all (nii pahkluuni), mis on praegusel aastaajal ka igati ootuspärane.

Nüüd oleme vanas heas Noku lõkkekohas, riided on enam-vähem lõkke kohal ära kuivatatud, söök söödud, naudime mustikasuppi.

Kuna aga meie elektriressursid on üsna otsakorral, siis jäägu see postitus lühikeseks. Võibolla ei saa meile ka helistada. Homme õhtuks aga oleme taas korraks tsivilisatsioonis ja siis saab pikemalt muljetada ja pilte üles laadida. Jah, kõik kes on seda pikisilmi oodanud, näevad homme õhtul ka meie vahepealseid matkapilte!

Kakerdaja raba matkajatega

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmeteistkümnes päev. Loosalu – Hirvelaane

3. oktoober. Läbitud 18,8 kilomeetrit.

Tänane päev oli taaskord hall. Kuid mitte selline kõlehall nagu üleeile vaid päris kaunilt sügiseselt pastelne. Kõik on aga ikka väga niiske, nii õhk, magamiskotid, riided ja saapad, rääkimata telgist, mis suisa tilgub. Niiskus on jõudud ka seljakoti kõige sügavamatesse soppidesse, muutes nätskeks nii vahetusriided kui ka toiduained.

Metsatee Loosalust põhja pool

Esimesed kuus või seitse kilomeetrit Loosalust edasi oli tõeline matkatee – vana

Kepitegu

võsastunud metsatee, mis oli kohati poole sääreni mudane, kohati kõrge ja tahe. Teed liigendasid lõbusalt vulisevad kraavid, millest üle turnimine oli lausa kõrgema klassi tasakaalukunsttükk. Ja tee kohal oli tihti roheline võlvkatus, millest aeg-ajalt üksik päikesekiirgi läbi vaatas.

Tee oli äge, aga võttis Annemarie päris võhmale; selgus, et ta oli hommikul kolepalju toidukraami enda seljakotti ahnitsenud :). Pärast kiiret ümberpakkimist jätkus teekond üle kraavide ning lodu- ja salutihnikute.

…ja kraaviületus

Peab tunnistama, et hoolimata üleeilsest kõledast esmamuljest on Raplamaal siiski päris äge matkata ;)

Jõudes lõpuks suurele teele välja oli päike kadunud ning taevas tinahall ja nii madalal, et seda oleks võinud lausa kätt välja sirutades puudutada. Valgus oli väga ühtlane ning suisa kergelt hämar, püsides sellisena päikeseloojanguni.

Tee edasi Hirvelaane poole oli küll lai ja kõva kattega kuid õnneks on siinsed külavaheteed päris käänulised, mitte hulluksajavad lõpmatud sirged; pigem sellised Nipernaadilikud mõnusad astumised.

Tee ääres peatunud autolavkast me midagi head ei saanud kuna meil polnud sularaha rohkem kui paar senti. Vahetuskaup pooliku sibula, mõne õuna ja halvaapakiga neile samuti huvi ei pakkunud.

Põlliku külas rõõmustas meid lahke talumees, kes meile vett jagas ja meie tegemise vastu sügavat huvi tundis, olles ise ka rõõmus, et keegi talle külla tuli ja veel nii põnevais asjus.

Lõunasöök mingis kivihunnikus

Veidi peale Põllikut, kuskil kivikülvis, tegime ka toeka lõunasöögi.

Ning edasi kulges tee mööda üsna sirget asfalti…
Mingil hetkel jõudis teel olles pärale täielik meelerahu – ei ole oluline, et jalad on rakkus, pole tähtis, et magamiskott haiseb ja on niiske, pole oluline, et keha on väsinud, pesemata ja põdrakärbestest puretud, ei ole üldse vahet mis kuupäev või palju kell on, pole seegi tähtis, et kuskil on päevauudised, sõjad ja majanduskriis; on vaid praegune hetk, tuulekohin ja see tee, mis jalge all vaid edasi ja edasi kulgeb.
Üksikul, parvest mahajäänud kurel tundus olevat meiega sama suund. Kummaline, lõuna on ju teisel pool?

Viimaks, pärast pikka astumist, jõudsime metsateele, mis tõi meid lõpuks Hirvelaane lõkkekohta. Algul kõndisime me sellest täie auruga mööda, kuna oli juba päris hämar ning see koht siin on tõesti hästi varjatud.

Hirvelaane lõkkekoht on kena, sügaval metsa rüpes ning suure korraliku katusealusega. Ka plats on pisut suurem kui Tillniidus või Loosalus (rääkimata Mukrist) nii et telki on siia püstitada lihtsam. Ning ka siin lõhnab peldik lausa imeliselt =). Nadi on vaid see, et sarnaselt Pertlimetsaga pole ka siin läheduses veekogu, nii et vett tuleb kohalikest taludest küsimas käia. Kuid siin on need talud vähemalt olemas…
Just praegu külastas meid siin kohalik tiigritriibuline kass, kes millegipärast peldikusse ronis. Veider.

Kuna aga homme ootab meid ees selle matka kõige pikem kõndimine ja õhk on siin täna õhtul lausa jahedaks läinud, läheme me nüüd magama. Head ööd kõigile.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 2 kommentaari

Kaheteistkümnes päev. Tillniidu – Loosalu

2. oktoober. Läbitud täpselt 24 kilomeetrit.

Tillniidu lõkkekoht

Tänane hommik võttis meid vastu rõõmsa sügisese värvikirevuse ja sinitaevaga, vastupidiselt eilsetele tuhmidele halltoonidele. Ilm oli kuiv, soe ja päikseline, lausa suvine, ainult ebatavaliselt värviline. Hommikupäikest nautides, putru süües ja telki kuivatades (see oli kondensveest ja öisest vihmast täiesti läbimärg; ausaltöelda pole me seda Kellissaarest saadik kuivaks saanud) möödus aeg kiirelt ning varsti me seadsimegi sammud Lelle poole.

Tillniidu varemed

Tee Lelleni viis taas mööda kruusateid, need olid seekord aga üsna vaheldusrikkad, kitsad ja käänulised ning kui tee põldude vahele jõudis võis öelda, et ümbritsev sügisene talumaastik on lausa imeilus. Samm oli reibas ning allesjäänud tee aina vähenes ja vähenes me jalge all.

Ka viimased kilomeetrid mööda asfalti ei morjendanud meid, pigem vastupidi – ma leidsin taas selle matkatunde, mida ma pikka aega polnud kogenud – tunda mõnu sellest, kuidas raske seljakott sammude rütmis seljas õõtsub, mõelda absoluutselt mittemillestki ja vaid nautida seda, kuidas iga järgnev samm viib edasi, edasi, edasi…
Sellised pikad teekonnad on korralikud meelerahu ning sisekaemuse harjutused, võibolla tulebki selleks kümneid päevi teel olla, et säärase seisundini jõuda.

Lelles sai käidud poes ja pisut varusid täiendatud. Kahjuks ei jõudnud me kohalikku sööklasse, mis on avatud vaid ühel tunnil päevas – kella 12-13. Me olime nimelt arvanud, et see tund hiljem lahti on.

Lõunasöök maantee ääres

Üsna varsti peale Lellet (mööda ülisirgeid kuid õnneks lühikesi teelõike ning mööda pikemat kuid käänulist asfaldiga maanteed) jõudsimegi Palukülla, olles enne maantee ääres hilise lõunapausi teinud. Ning sealt hakkaski see tänane tõeline matk peale :)

Rajalõik Paluküla ja Loosalu vahel pole mitte lihtsalt vaimustavalt ilus vaid ka väga vaheldusrikas ning tehniliselt mõnusalt raske, nii et silmad pärani vahtimist, korralikku rassimist, poole sääreni vees solberdamist, lompi kukkumist ning lausa veidi muret meie heaolu pärast jagus siia kuhjaga.
Väga kahju, Kaidi, et sa sellest ilma jäid, see oli ja saab olema tõenäoliselt  meie matka põnevaim lõik (teades kui korraldatud ja turvaline kõik Kõrvemaal ja Lahemaal on). Igatahes me igatseme sinu järele väga, ja loodame, et sul on kõik hästi.

Vaade Paluküla Reevimäelt

Palukülas on üks mägi, mille otsa kindlasti ronida tasub. See on Reevimägi, mis muidu nii tasasel Raplamaal üllatuslikult silme ette kerkib. Sinna otsa tasub kindlasti ronida, sest sealt avaneb väga ilus vaade. Seda eriti päikeseloojangu eel.
Edasi viis tee mööda käänulist rada läbi võimsa, lausa põlismetsa ilmelise metsa. Kange tahtmine oli iga nurga pealt pilte klõpsutada, polnud me ju seni oma matkal nii ägedasse paika sattunud, kuid kindel see, et fotole  seda ilu jäädvustada ei õnnestuks. See on selline pilt, mida kõigi oma meeltega tajuda tuleb, et see siis mällu salvestada. Eks igaüks püüdku seda ise ette kujutada, on ehk ägedamgi :)

Mets lõppes ja asendus lagendikuga – vana taluasemega metsade rüpes. Lagendikul kasvasid mõned vanad ja värvikirevad vahtrapuud, mis õhtupäikeses olid veel eriti sillerdavalt kirjud.
Taluasemelt läks rada edasi, läbi pimeda ja tiheda lodumetsa alla sohu. Madalsohu selle sõna kõige klassikalisemas mõttes – madalad lepapuud ja pajupõõsad, pillirootihnikud ja tarnamättad, igal pool suured lombid, muda ja sulisev vesi. Laudtee seisukord läbi selle soolõigu oli üsna nukker, tihtipeale oli see vaid aimatav, olemasolevad lauad olid nii neetult libedad, et ohutum oli käia laudtee(aseme) kõrval põlvini vees. Õnneks pidasid saapad ja säärised veel üsna hästi vastu ja ei lasknud läbi. Võib kõlada küll veidralt kuid tegelikult oli meil päris lõbus, kahju, et sellest soos ning libedal laudteel ukerdamisest fotosid ei saanud. Vaid siis kui mul jalg mutta väga sügavale kinni jäi ja ma seda kõrvalise abita kätte ei saanud polnud enam eriti naljakas.

Soorada lõppes ning asendus kitsa ning puujuuri rägamisi täis pikitud metsarajakesega, mille kohal oli nii tihe lehekatus, et rada oli puhta hämaras. Tunne oli küll nagu oleks kõige sügavamas laanes, kus kunagi inimene olla saab :)

Lõpuks jõudsime (peale väga kahtlast kraaviületust) Loosalu rabasse. Raba oli taas väga kaunis, päike oli juba madalal ning ka laudtee oli isegi enam-vähem käidav. Lauad olid veidike rabasse vajunud ja raba oli nende vahelt läbi kasvanud, nii et käia tuli jalad veidi harkis, justkui oleks püksid täis lastud :p
Selline samm mõjub pikapeale üsna koormavalt puusadele ja reitele. Kuna aeg-ajalt oli üks laud teisest sügavamale vajunud, siis oli kohati ka lombaka tunne. Leidus ka lahtisi laudu, mis peale astumisel reha kombel üles kargasid. Kõige krooniks oli aga see, kui laudtee järve ääres lihtsalt otsa lõppes :-D. Ilus lugu igatahes küll.

Egas muud, pidasime veidi GPSiga aru ja asusime läbi raba müttama – on säärast asja häda sunnil ju varemgi tehtud. Õnneks ei kujunenud sellest niisugust Kolgata teed nagu varasematel kordadel. Muret valmistas ainult see, et hakkas juba hämarduma ning ööseks turbaälvide ning laugaste vahele kakerdama jääda küll ei tahtnud, see suisa ohtlik ettevõtmine. Mingil hetkel olime valmis lausa rabasse ööbima jääma, et hommikul valges taas jätkata.

Õnneks leidsime teeraja teisel pool järve, veidi vähem kui kilomeetri kaugusel, üsna varsti. Selleks ajaks oli juba ka päris pime ja tõusma hakkas kuu, mis küll ilusat vaatepilti pakkus, aga meile valgust siiski liiga vähe andis, nii et lambid tööle tuli panna. Loosalu poolne laudtee osa oli isegi kehvemas seisus, kui Paluküla poolne. Kohati oli laudadest ainult puru järel ja aeg-ajalt tuli laudu aimata pruuni turbasogase vee alt. Kõige tipuks libastusin ma veidi enne lõppu ja sumatasin terve täiega mingisse turbalompi. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, vaid püksid said märjaks. Ning mingil imetabasel moel ka müts.

Viimaks jõudsime siiski rabast välja, kindlale maale, ning üsna kiirelt (peale veidikest mudas ukerdamist muidugi) leidsime ka Loosalu lõkkekoha. Lõkkekoht tervitas meid igati asjakohase hoiatussildiga, et rabarada kehvas seisus on ja parandustööd lähiaastatel plaanis :-D. Tore on.

Loosalu lõkkekohas on avar katusealune, mis hallitusjälgede järgi vaadates küll vihma väga ei pea, et aga eile õhtul erandkorras vihma ei sadanud, siis see meid ei morjendanud. Katuse alla sai sisse seatud köök, mille gaasi- ja taskulampide valgus äärmiselt hubaseks muutsid. Peagi sai valmis ka söök ja üles lõke. Ja nii see päev läbi saigi.

Lisaks veel seda, et Loosalu lõkkekohas puudub vee võtmise võimalus kuid õnneks on raba siin päris lähedal.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 4 kommentaari

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri

Läbitud 18,3 kilomeetrit.

Hommik algas vihmaga. Selleks ajaks kui me Andrega end telgist väljumiseks valmis olime saanud muutus sadu juba väga tugevaks. Saju tõttu venisid ka hommikused toimingud ja start – keegi ei tahtnud vihma käes esimesena telgist välja tulla.
Alguses oli ilm ilus, aga esimese tunni järel pausi pidades nägime vihma lähenemas. Ja siis sadas lolli järjekindlusega kuni lõunapausini. Vahepeal tugevamalt, siis jälle nõrgemalt, aga siiski üsna katkematult.
Võib vist öelda, et kõik said üsnagi märjaks. Aga üsna ootamatult tuli täpselt lõunapausiks välja soe päike, mille paistel riided peaaegu täiesti kuivaks said.

Sõber koer

Lõunapausi tegime Võidulas kuskil vanade garaažide juures, kus kohalik lahke külamees tuli meid üle kaema ja pärast meile peotäie värskeid kurke tõi, mis tõesti ülihead maitsesid. Aitäh!
Varsti peale kurkidega külameest ilmus ei tea kust üks väike ülienergiline koerake, kes meist oma rõõmuga üle jooksis nagu vikerkaarevärviline kukerpall. Pisike spanjelilaadne kutsu ronis esmalt sülle Kaidile ja siis minule. Koos koeraga ilmus ka üks pisike tüdruk – koera pereliige. Peagi selgus aga, et kutsut vaevab miski tõbi – tema tagajalga lõi kramp. :(
Juba lõunasöögi ajal nägime lähenemas uut ähvardavat vihmapilve ning me suutsime just täpselt uue saju alguseks asjad kokku pakkida ja taas teele asuda.

Vihm oli seekord üsna tagasihoidlik ning paari kilomeetri pärast jäi hoopiski järgi ja õhtupoolik mööduski täiesti päikesepaistes. Ilm sai küll kenaks aga teed olid taas säärased pikad sirged, seega mitte eriti põnevad.
Jõudes Mukri lõkkekohta pidid Ivan, Külli ja Kristel kahjuks Tallinnasse tagasi sõitma ning me jäime taas kolmekesi.
Päikeseloojang üle Mukri raba oli täiesti vapustav. Aga uni tuli kähku ning õige pea kobisimegi telkidesse ära.
Täna saime veel teada, et Eidaperes pole toidupoodi ja veel seda, et märjad lehmad pole eriti põnevad suhtluskaaslased. Päeva uudissõna – tarbijakaitseala. Üks selline võiks asuda näiteks Mukris – Mukri Tarbijakaitseala, kas ei kõla mitte uhkelt?

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

Seitsmes päev. Hüpassaare – Saeveski

Läbitud 21,7 kilomeetrit.

Selle distantsi sekka käib ka see kilomeetrine teejupike, mis viis Hüpassaare muuseumi õuelt ja seal olevalt lõkkekohalt matkateele. Ning siin Saeveski lähistel kaotasime me ka kilomeetripostid mõneks ajaks silmist, ei teagi, kas selle tõttu, et oli juba pime või läksime me mõnd teist rada mööda. Või oli GPSil lihtsalt halb nähtavus :)

Hüpassaare rabarada

Tänane päev läks juba päris vaevaliselt. Eks hakkab matkaväsimus end tunda andma.
Liikuma saime alles kella kahe ajal, tõsi küll, mitte lebotamise pärast vaid me käisime hommikul Hüpassaare soorajal (ca 5 km; ei läinud kogutee arvestusse) ja Mart Saare kodumuuseumis.
Muuseumis viibides oli tõepoolest tunne üsnagi pühalik. Kuigi majahoidja tahtis meile väga jutustada oma töö peenetest iseärasustest ja sagedasematest probleemidest, mistõttu stendidelt info ammutamine oli veidi keeruline. Ometi oli imeline märgata laual Mart Saare kuulsaid ümaraid musta raamiga prille, vaadelda seinal rippumas tema kuube ja selle all riiulis tema jalutuskeppi.
Rabarada oli mõnus ja vajalik vaheldus sirge-sirgetele metsasihtidele.

Teele asunud, taipasime õige pea, et motivatsiooni ega jõudu pole just üleliia. Vähemalt oli tee huvitavam ja ilusam kui varem. Meie tähelepanu haaras väikeste karvaste röövikute rohkus teel, neid oli tõesti pea igal sammul. Ühel sirgemal teelõigul märkasime ka veidi suuremaid karvaseid elukaid – need olid 5-6 metsseapõrsast kes meist ca 100 m kauguselt üle tee läksid. Emist me ei näinud kuna ta jõudis üle tee enne kui me kurvi tagant välja jõudsime. Võibolla oli ka põrsaid rohkem.

Väsinud matkaja Luitel

Lõunapausi pidasime täna alles 17 paiku Luite lõkkekohas. See oli imelisemaid lõunapause seni – esiteks superilus koht ning kõht oli hakanud endast märku andma juba Hüpassaarest teele asudes ja jalad…ooo need jalad!
Edasisele teele jäi päris kenasti seeni – kukekaid, mõned puravikud ja ka porgandriisikaid. Seeni korjates jõudis kohale ka väsimus, sest pehmelt öeldes hakkasime me käituma imelikult. Andre ja Kaidi vestlesid väga elavalt mingitel minule segaseks jäänud teemadel, mind aga tabas gravitatsioon. Peagi hakkas hämarduma, mis muutis teeloleku veidi müstiliseks. Hakkasime deklameerima luuletusi.

Nii poolel teel hakkas sadama vihma. See oli seekord soe ja mõnus vihm, mis motivatsioonile pigem positiivselt mõjus. Väljas oli aga juba täiesti pime. Samm-sammu haaval vähenes ka tee Saeveski onnini ja minu impovisatsioonilise laulu saatel jõudsimegi kohale. Esimese asjana sai eemaldatud matkasaapad, Andre pani kohe ka ahju küdema ja Kaidi käis vee järel. Tasapisi jõudsime muudegi toimetusteni, nii et praeguseks on juba söök söödud ja mõtted magama minekul. Suur rõõm täidab meid kõiki siis kui jälle aeg-ajalt meenub, et homme mitte kuskile liikuma ei pea. Loodame, et hiired öösel meie toidukraami nahka ei pane.
Öö on soe ja selge ning metsas huikavad öölinnud.
Head ööd kõigile!

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Esimene päev – Iklast Kablisse

Kablis kohal ja läbi käidud 18,8 kilomeetrit!

Tänane hommikusöök oli Annemarie vanaema poolt – rikkalik nagu ikka. Peale mõningast pakkimist asusimegi Annemarie onu lahke abiga teele Ikla poole.
Enne starti vaatasime üle Ainazi muuli. Kell 12.30 ületasime riigipiiri ning asusimegi viimaks matkateele.

Eesti-Läti riigipiir

Mõnusa buusti meeleolule andis Ikla rändrahnu kurb ja kummaline elulugu, mida Iklas infotahvlilt lugeda võis. Kui tahate täpsemalt teada, millest jutt, siis tuleb endal kohale tulla.
Olime valmistunud keskmiseks eesti ilmaks – vahelduv pilvisus hoovihma võimalustega – aga ilm oli hoopis väga ilus ja sooja ca 15 kraadi.
Päeva tipphetkeks oli kindlasti kohtumine Maire Aunaste ja tema võttegrupiga Treimanis lõunapausi ajal. Võib-olla õnnestub mõnel teist meid ka telest näha. Sellisel juhul palun juba ette vabandust hirmus jubeda laulmise pärast :)
Teel möödusime ka Lemme ja Krapi telkimisaladest kuid kuna meil oli korralik käimishoog sees, siis ei hakanud me kõrvale põikama ja sinna kiikama. Niikuinii olime kõik nendes kohtaddes juba käinud ka.

Õhtul, paar kilomeerit enne Kablit hakkas kummitama väsimus. See jõudis kohale äkki ning muutis jalad päris töntsiks. Kuna samal ajal loojus ka päike siis süüdistasime väsimises kaamost. Igatahes väike tahtepingutus ja – edasi!
Kablisse jõudsime, nagu mainitud, täpselt päikeseloojangu ajaks ning looduskeskuse hoovile pool tunnikest hiljem. (Kabli looduskeskus on praegu remondis.) Veidi aega hiljem jõudis kohale ka Kristel, kes liitub meiega järgmiseks kaheks päevaks.

Kabli poole

Kiirelt telgid püsti ja söök hakkama – imeline meeldiva vürtikuse ja suulage põletava õuduse piiril balansseeriv chili con carne.

Tuleb siiski tunnistada, et kuigi teed ümbritsev metsaalune on väga ilus, on enamus sellest eraomanduses ja matkatee kulgeb Ikla ja Kabli vahel mööda maanteeasfalti. See aga muutus pikapeale üsnagi tüütuks ning jalgu põrutavaks.
Kristel püstitas täna õhtul oma elu esimese maja. Veidi pisike küll tuli (lühike nimelt) aga eks hommikul kuuleme sellest.
Lõkketuli hakkab vaikselt kustuma ja meie ka – head ööd kõigile! Ja ilusat sügise algust kah.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 3 kommentaari

Create a free website or blog at WordPress.com.