Kolmekümne neljas päev. Lõunatipu – Tellingumäe

Teisipäev, 12. november 2013. Läbitud teekond 30 km Lõunatipu lõkkekohast läbi Karisöödi puhkekoha ja Rattaradade lõkkekoha Tellingumäe lõkkekohani.

Kuidas me Eesti lõunatippu vallutasime

Kui Paganamaal oli aeg katki läinud ja mööda telki maha pudenenud, siis Lõunatipus hakkasime kahtlema ka ruumi sarnastes kalduvustes. Maailm tundus otsa saavat, igal pool vaid Läti. Eelmisel õhtul olime omale sappa haakinud ühe hundikutsika, kes tänase päevaga päris sõpsiks kandideeris ning eelnevatele Kes Ütles Vorstidele tõsist konkurentsi pakkus. Ööseks jätsime ta küll välja, kuid päevakangelane istus ilmselt truult ukse ees ja valvas meie und. Tema puhul paistis silma see, et, nagu mõned päevad varem see suur valge kõrvuni naeratusega lumepall, kes meid sõnagi lausumata üle nuusutamas käis, nii ka Kopsik alati täiesti vait oli, välja arvatud siis, kui öösel oli tarvis üht müstilist metslooma peletada.

Start üsna hiline, asusime teele teadmisega, et tuleb pikem päev. Rekordilist esimest ja viimast 30-kilomeetrist päeva ei teadnud meist aga keegi otseselt oodata. Paus tuli meie juurde Karisöödi puhkekohas, nagu ka Kopsik, kes ilmselgelt oma valduste kas siis laiendamise või ülevaatamisega ametis oli, seda vastavalt markeerides, ikka põlluääri mööda ringi kalpsates, vahetevahel meist mööda tuisates, siis aga jälle maha jäädes. Päris kindel pole, aga arvatavast on ka Läti Kopsiku oma. Igal juhul matkas kutsik meiega niimoodi veel 12 km kaasa.

Kaidi ja Kopsik

Peetri jõest üle saanud, jõudis Kaidi palvel meile järele Mati, kes Kaidi ära viima pidi (ma tean, kurb, aga Kaidil oli linnas tarvis üks asi ilmtingimata ära õiendada) ning tegelema ka küsimusega “Kuidas Kopsik koju saab?” Lahendus – vorst. Et kutsik autosse hüpata ei tihanud ning meie teda sinna tõsta ka mitte (sellel ainumal korral ta natuke meile hambaid näitas ja uriseda võttis), tuli teha eesli ja porgandi trikki.

Et Kaidi ilmselgelt looma suur lemmik oli – oranži jope käest saab ju kanakonti ja konservi ja nüüd terendab ka vorst! – mis siis, et peab natuke taga ajama, kui vorst kuidagi eest ära sõidab ja nii 12 km järjest, läks kutsik oma lemmikule entusiastlikult järele ja nii jäime meie Andrega Peetri jõe äärde lõunasaadet tegema, hämarikuvarjus, nagu päeva viimane paus nii mõnelgi varasemal matkaõhtul igasugustes erinevates meeldivates seltskondades, tädi Klaavaga või tädi Klaavata, maha peetud on. Loodame, et Kopsik ilusti koju jõudis ja oma vorsti kätte sai. Ja loodame, et need hämarikupausid mitte kunagi otsa ei saa nagu kuuvalgus matkateedelt või maailma parimad sõbrad minu ümbert.

Edasi aga sai see, et oli veel nii mõndagi astuda. Umbes nagu Annemariegagi astusime hämarikuvarjus Luige poole, kahel pool teed palgivirnad ja pimedas kuuenda meele järgi oma jälgi sättides eksisimegi teelt. Tookord tegime väikese ringi mööda alternatiivteed. Seekord kõndisime aga matkatee sujuvalt mitmegi kilomeetri võrra pikemaks. Liivased männikud, sirged sihid, kuuvalgus läbi pilvede meie varje kord selgemalt, kord juurdemõeldavamalt välja joonistades. Puudekohin ja vaikus, virvatuled kauguses vilkvel ja metshaldjad kahel pool teed rivis kuklasse hingamas.

Peaaegu hämarikuvarjus

Tolles peaaegu, et hingematvas vaikelus see aga juhtuski. Kas olime metshaldjad millegagi ärapahandanud? Karmavõlg nõudis oma lõivu? Tegemata haldusreform? Põllumajandustoetused on vaid 45% Euroopa keskmisest? Algul kõlas see ebamaiselt, siis natuke nõudvamalt. Igast silbist aga kandus meieni järjest selgemalt äng, vaev ja piin, mis meie südametunnistusel kuni järgmise hommikuni rahulikult olla ei lasknud. Teate. Kui teil on kunagi plaanis metsas rahulikult iseendaga üksi olla või tahaks lihtsalt puhata, siis planeerige seda nii, et Teil kõrvale karjamõisa ei jääks. Muidu juhtub nii, nagu eile juhtus. Me ei saanudki eriti magada ja kuulasime öö otsa, mis lehmadel öelda oli. Aga seeeest oli meil aega mõelda erinevate teooriate peale, mis neid kõige rohkem häirib, kui palju neid ikka päriselt on, ja kuidas nad oma kõnekoosolekut seal koordineerivad. Mitte kunagi poleks ma arvanud, et tulen metsa matkale ja kuulan öö läbi, kuidas veised tuututavad.

Võib-olla, kui nad päriselt rääkida oskaksid, võiksid nad meile kõnelda, miks on Mustjõe silla kõrvale installeeritud mingi imelik asi, mis köisraudteed meenutab. Ja miks on veele okastraat ette tõmmatud. Ja kuidas Tellingumäel juba ammustest aegadest saadik jaanituld peetud on, puukuuri all vihmavarjus alla orgu kiigatud ja kiigel laulu leelotud. Aga nad ütlevad siiski, küll väga varjundirikkalt, ilmselgelt ainult: “Mmmuuuuu!”

Homme saab kuulda sellest, mida me Tellingumäe tornist nägime, kuidas möödus meie eelviimane matkapäev ning kuidas me metsast Küllivani otsimas käisime.

Bis bald!

Kolmekümne kolmas päev. Paganamaa – Lõunatipu

Esmaspäev, 11. november 2013. Läbitud teekond 28 km Paganamaa lõkkekohast läbi Metsavenna lõkkekoha ja Vastse-Roosa Lõunatipu lõkkekohta.

Päike tõuseb nii, nagu peab

Miks meil on nii vähe juttu päiksetõusudest? Üsna ilmselgelt õnnestub neid lihtsalt liialt tihti maha magada. Teistel kordadel on taevas jällegi varjatud kitisarnase pilvkattega, nii et jääb üle vaid mõistatada, kuskohas see päike nüüd küll olla võiks.

Täna aga tõusis päike nii nagu pidi. Taevas lõi roosatama, omandas siis kerge kullaka helgi ja üksikud silmapiiri kohal rippuvad pilveräbalad said hetkeks värvitud tumelillaks, et siis tasa-tasa valgeteks lammasteks muutuma hakata.

Hommikupäikese kiirtes saabus meie juurde taas Kaidi. (Tere jälle, Kaidi!!) Kiire logistikaring ning veel kiirem pakkimine ja teele, Paganamaa metsi avastama.

Teed juhatas meil taas Alar, kes läks ees ning kelle liikumist saatsid rajalt kahele poole laiali lendavad puunotid ja oksarisu. Mul on küll väga kahju, et mul ei õnnestunud Piusa äärseid metsi näha, aga ega see siin küll väga alla jääda ei saa. Lisaks sügavatele orgudele ning pehmetele samblavaipadele passisid siin aiapäkapikkudena piiritulbad: Eesti Vabariik, Latvijas Republika.

Andre uudistab aiapäkapikku, Kristel uudistab fotograafi, Alar uudistab Lätit, Kaidi (fotograaf) uudistab matkatee märgistust

Isegi see päike, kes korraks oli pilvede taha end varjanud (muide, laagris asju pakkides tabas meid kiire ja ülikohalik rahe-lumekruubi-suvaliste jäätükikeste sadu), tuli taas välja ning üritas selgeks teha, et tegelikult on täiega suvi, lihtsalt meie oleme oma kalendrite ja muude tsivilisatsiooni imevidinatega asjast valesti aru saanud.

Nagu iga hea asi ikka, sai ka see meeleolukas metsarada viimaks siiski läbi ning jõudsimegi jälle majade vahele. Siin oli, muide, olnud Alari lapsepõlvekodu ning neid kelmikaid juhtumusi ta poiskesepõlvest jagus jutustamiseks ikke üksjagu.

Kristel tegi tutvust käimiskeppidega, mis töötasid üle ootuste hästi, nii metsarägas kui teel sai ta samm hoopis vilkam ning kiirem (tundus, et ka muidu reipam). Põhimõtteliselt on väidetud, et käimiskepid tõstavad kõndimise efektiivsust ca 15%. Tegime siis kiire arvutuse ning jõudsime järeldusele, et umbes 13 keppi tõstaks lineaarselt efektiivsust sajaprotsendiliselt. Tuleb välja, et matkal polegi oluline mingi varustus või füüsiline vorm vms, vaid see, kui palju käimiskeppe kaasa vedada.

Kaidi ja rohetiksik

Mingil hetkel juhtus, nagu ikka, see, et Alar läks oma vägilasesammudega ees minema ning meie (Kristel, Kaidi ja mina siis) jäime nagu turistid kunagi pilte klõpsima ning vaateid imetlema. Mõne aja pärast – ennäe – ootasid meid ühel puuvirnal tee ääres pasteedivõileivad, juust ning viinerid. Ning muidugi ka Alar, kes seal kavala muigega võileiba mugis. Oi, see pasteet oli küll imehea! Eriti hästi mõjus see Kristelile, kes selle kütusega meile säärast tempot tegema hakkas, et isegi mägede poeg Alar pidi oma tavapärasele sammule veidi juurde lisama. Ma ei hakka mainimagi, et ülejäänutel oli lausa Päris Sportlik Kõndimine.

Viuhh ja olimegi ühe raksuga Vastse-Roosal väljas, seal asub ka Metsavenna lõkkekoht. Pasteedikütus oli juba läbi saanud ning oli aeg taas tankida, seekord siis mustikasupiga. Kaidi kraamis kuskilt kotisügavustest välja ka küpsised ning pidusöök jätkus.

Metsade vahel laskub udu

Hakkas hämarduma ning metsade vahele laskus udu. Udus viiski meie tee meid Eesti kõige lõunapoolsema punkti poole – jälle üks kõige-kõigem koht meie rännuteel.

Naha talu lähedal läks Kaidi logistikat organiseerima ning sõitis Alariga Paganamaale tagasi, meie Kristeliga läksime pimeduserüpes aga aina edasi.

Juba eemalt paistis, et ühe tee otsas helgivad kaks tuld, ma esiti vaatasin, et seal seisab üks auto, esilaternatega meie poole. Lähemale jõudes hakkasid need tuled äkki liikuma ning vägagi teravalt jõudis kohale tõdemus, et mingisuguse suure looma silmad helgivad meie lampide valguses. Paar kiiret hüpet ühele ja teisele poole tegi see põlevate silmadega elukas ning meil tuli mõte, et äkki on see metskits, need ju teadupoolest niiviisi kalpsavad. Kuid kuna need silmad ikkagi ära ei kadunud ning vahetevahel ümber paiknedes meid vahtisid, langes kitse variant ära ning tuli ikka võimsama lambi järgi küünitada.

Lambi valgusvihus seisis suur hall loom, pika koonu ja sorgus sabaga. “Hunt!” käis sekundi murdosa jooksul peast läbi, enne kui ratsionaalne mõistus vahele segada jõudis. Kui see elukas veel äkki saba liputama hakkas, oli selge, et ju see ikka üks külapeni on.

Suur hall loom, hiiglama sõbralik lontrus

Kerge skepsis hinges (kes teab, mis selle parajalt kogukal koeral mõttes on, kes pimeduses vaikides meie poole vahib) ning olles valmis võitluseks, läksime koera poole. Ilmnes, et see oli üks hiiglama sõbralik lontrus, kellest sai meie truu matkakaaslane ja majavalvur terveks õhtuks.

Veel viimane metsane rajalõik haaras meid enne maailma serva endasse, aeg-ajalt ilmestas seda meie kutsu, kes suure müdinaga suvalistest kohtadest välja ilmus ning meist kapates mööda tuiskas.

Maailma serval, riigi lõunatipus, on onnike, kuhu endile pesa tegime; seal on ka väga korralik lõkkease, kus sai väga hästi sooja, tõrjuda tuli küll aeg-ajalt kohaliku kutsa pealetükkivaid armastusavaldusi. Õige pea saabus tagasi ka Kaidi, kes meiega tolleks ööks onni jäi.

Kõik see on nüüdseks aga juba ajalugu.