Posts Tagged With: Lõunalaagri

Kahekümne kolmas päev. Lõunalaagri – Piusa

Reede, 1. november 2013. Läbitud teekond 15 km Lõunalaagri lõkkekohast Piusa lõkkekohta.

Postkaardivaated Piusa lähistel

Postkaardivaated Piusa lähistel

Eile õhtul sai siis esimest korda natuke pettust tehtud ja Poogandilt Lõunalaagrisse autoga sõidetud. Ei ole uhke selle üle, aga eriti kurb ka vist mitte. Igasugused rekordid on nvn ammu püstitatud.

Tänane päev oli selline teistmoodi. Alates sellest, et hommikul üllatas Alar meid soolase tatrapudruga, mis oi kui hästi maitses peale kolmenädalast hommikust kondenspiimalaksu. Asusime siis teele ning selgus, et Andre on ka täna igaks juhuks saatemeeskonnas. Kõnnitud sai 15 km, kuid seda vaid 3 tunniga, keskmine kiirus üle 5 km/h. Juhtus see nii, et Alar, pikk mees, läks oma “rahulikus tempos”, ma ei saanud ju ka alla jääda. Oleks ta natuke kiiremini pidanud heaks astuda, oleks ma vist jooksma pidanud. Igal juhul oli tegemist kiire ja efektiivse spordipäevaga, mille üle mul siiralt hea meel oli.

Käigult sai ümber tehtud ka nädalavahetuse matkaplaan, taas. Nimelt otsustasime jääda täna Piusale ja minna homme Make müürile, sest nii juhtub see, et meil avaneb võimalus homme ka reaalselt näha kogu seda kaunist loodust, Piusa jõe ürgorgu ning kõike muud huvitavat, mis tee peale peaks jääma, mitte nagu eile, kus sai uimerdatud Luigel kuni kella kaheni päeval, et siis Mustoja maastikukaitseala pimeduses nautida. Nii. Ja siis ülehomme liigume Make müürilt Kirikumäe metsaonni ja alles esmaspäeva õhtul jõuame sealt Vällamäele – nii et siis kokkuvõttes oleme jälle ühe päeva võrra nihkes oma plaanidega.

Aga tänasest veel.

Audiotunnel

Audiotunnel

Koidula piiripunkti lähedalt läks matkatee Piusa poole mööda vana raudteetammi – seda, mis mõned aastad tagasi korraks üle Venemaa piiri läks, et seal Valga poole pöörata. Kiviklibus kõndimine oli kohati veidi keeruline, kuid üldiselt ikkagi palju ägedam, kui maanteel kõmpimine. Kus tamm rohtu oli kasvanud, sai täitsa mõnusalt astuda.

Kuskil tammi keskel asub selle all suur, endise vabariigi aegne raudteetunnel. See on tõsiselt kapitaalne ehitis, pea kümne meetri kõrgune ning saja meetri pikkune võlvkaar. Asja tegi eriti ägedaks selle tunneli akustika – kui keegi tunneli ühes otsas midagi tasakesi räägib, siis on seda tunneli teise otsa kuulda lausa paremini kui neile, kes rääkija kõrval seisavad. Kui silmad kinni panna, on võimatu aru saada, kuskohas teine räägib – kas tunneli teises otsas või otse selja taga. Väga vinge koht igatahes.

Männi võtsin kaasikusse pildi tarvis ise kaasa

Männi võtsin kaasikusse pildi tarvis ise kaasa

Kohale jõudsime Piusale kella neljaks. Et puid ei olnud, varusime neid siis metsa alt omale hunniku kokku valges veel. Poisid käisid poes ja hiljem nautisime juba head-paremat kraami, mis nad sealt tõid. Siis aga juhtus selline naljakas asi, et hakkas päise päeva ajal vihma sadama. No okei. Päev oli muidugi juba läbi. Igal juhul leidsime, et no märjaks ka ju ei taha saada ja kolisime telki ära, kuna selle hetkeni, kui “massimatkajad” kohale pidid jõudma, oli julgelt veel neli tundi aega. Mida me sel hetkel aga veel ei teadnud, oli see, mida “massimatk” endast tegelikult kujutab.

Istusime telgis ja maitsesime hansat, kuni keegi telgi uksele koputas ja Hendrikut nõudis. Hendrikut meil ei olnud. Jälgisime siis läbi telgi akna, kuidas võõrad tegutsesid, vihmas telki püstitasid ja mõtlesime isekeskis: “Kes ta on, kes ta on? Mis ta nimi, mis ta amet? Järsku kaugelt sugulane? Astus sisse, nüüd ei saa tast lahti…” Saanud nad siis telgi püsti ja meie alustatud lõkke üles putitanud, ei pidanud uudishimu minus enam vastu ja läksingi uurima, kellega tegu. Selgus, et Edgar ja Linda. Tundusid igati toredad tüübid ja saime päris kiiresti jutule.

Muuhulgas tuli välja, et kui aasta tagasi detsembris Juminda poolsaarel termoperverte sai mängitud ning Mattias oli mõelnud, kas ta meiega liitub või jaa… No ta ei liitunud, sest läks hoopis Kauri ja Edgariga metsa. Vot nii väike on maailm.

Muuhulgas tuli veel välja, et olime massimatkamist VÄGA põhjalikult alahinnanud. Kui mina rääkisin Edgarile, et meid tuleb täna kaheksa tükki veel, arvates, et meie kolm pluss nemad kaks pluss meie kaheksa liitujat saab olema üks rahvarohkemaid matku, kui kunagised Roheliste rattaretked välja arvata, siis ei teadnud ma veel ülejäänud… kolmekümne kolmest (!!!), kes sellel hetkel juba peaaegu kohal olid. Ja nii juhtuski, et meie massimatkast kujunes isand Siku juhtimisel järgmiseks paariks päevaks pea viiekümnepealine jõuk ääretult toredaid loodusesõpru Zombikad à la Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering pluss üks väga vapper matkakuts, a.k.a. Kes Ütles Vorst, ja seda täiesti juhuslikult ja jumalakogemata.

Vudi

Vudi

Ja sellel hetkel ei saanud see õhtu peaaegu et enam toredamaks minna. Ring oli üsna pea kohal. Andrel, kes kunagi ka ise Ringi ridadesse kuulunud, oli ilmselgelt hea meel (ja ma arvan, et see on siinkohal väga tagasihoidlik lähenemine asjale). Minul oli hea meel, sest isegi olin Tartus korduvalt neid Ringi sügismatkade plakateid seina peal näinud ja mõelnud, et peaks vaatama, millega need tüübid tegelevad.

Sotsialiseerusime siis ja aeg lippas omasoodu ning üsna pea oli kohal ka ZT armee (Tere, Külli, Ivan, Andy, Jaanus, Karu, Aleks, Tarmo ja Maris!!). Ja noh, loomulikult sai see õhtu veel toredamaks minna. Pidu kestis kella neljani ja suurt (jälle)nägemisrõõmu jätkus kauemakski. Te ei kujuta ette, KUI tore on näha sellistes kogustes uusi ja vanu sõpru peale seda, kui pole viimased kolm nädalat praktiliselt mitte kedagi näinud.

Etteruttavalt võin öelda, et praegu Vällamäel tagant järele viimase nelja päeva postitusi kirjutades, sest nädalavahetusel oli ilmselgelt palju muud teha, selle asemel, et ninapidi telefonis istuda ja sõrmeosavust harjutada, pean tõdema, et elu on põhimõtteliselt lihtsalt täpselt selline, nagu vaja, ürgvõimas kummaline tee. Õnnelik, ja rohkem polegi vaja.

Aga kerin nüüd paar päeva tagasi ja vaatame, mis veel põnevat noil päevil aset leidis.

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 3 kommentaari

Kahekümne teine päev. Luige – Lõunalaagri

Neljapäev, 31. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km (16 jalgsi, 9 autoga) Luige metsamajast läbi Poogandi lõkkekoha Lõunalaagri lõkkekohta.

Kristel mõtleb järele Mustoja ületamise üle

Kristel mõtleb järele Mustoja ületamise üle

Täna oli siis see päev, kui ma esimest korda üle nädala koti selga võtsin ja taas “päris” matkamisega alustasin. Kuidas see kõik õnnestus, sellest allpool. Päev algas Värska külje all Luige metsamajas uniselt, kuid väljapuhanult. Tahtsime, et seda tunnet jätkuks kauaks, seega pakkimisega väga ei kiirustanud ning mõtlesime – küll jõuab. Tegelikult oli see viga.

Riided pestud ja kuivatatud, elektroonika laetud, asusimegi teele. Ilm oli taas selline tavaline, siin-seal oli sinitaevalaigukesi ning rippusid kahtlased määrdunud pilveräbalad. Värska oli rahulik, mõned eidekesed seletasid omavahel midagi seto keeli. Asfalt aga põrutas jalgu. Ei olnudki nii valus, kui esiti arvasin, kuid liikusime ikkagi päris aeglaselt edasi. Setu muuseum oli juba kinni, kiikasime siiski üle aia, kena oli. Eks peab paremal ajal tagasi tulema.

Verhulitsa külast keeras matkatee metsa vahele ning kohe hakkas ka vihma tibama. Väike paus leevendas valu ning värskendas meeli, ühtlasi sai end riietatud vihmakostüümidesse. Kristel õrritas jälle loodusjõude – jope selga, vihm kohe nõrgenes, nii kui otsustas taas selle kotti panna, hakkas kõvemini sadama. Jätsime selle mängu siis peale mõnda katset ning läksime edasi, mõlemad ilusti nailonisse pakitud.

Setumaa metsad on väga ägedad. Matkatee läheb siin mööda Lõunalaagri rattarada Mustoja maastikukaitsealal männimetsade vahel, üles-alla mööda liivaseid metsateid.

Hakkas hämarduma.

Teade mõistatuslikult sõnumitoojalt

Teade mõistatuslikult sõnumitoojalt

Ühes paigas metsa vahel on luited, seda kohta kutsutakse Tinaliivaks. Infotahvli küljest leidis Kristel äkki rippumas ühe pudeli, pudeliga oli kaasas tore soov – toredat matkateed Mustojal – ning lisaks oli Lõunalaagri radade kaart. Pudel nägi esialgu kahtlane välja, mõtlesime esiti, et lihtsalt vesi, kuni otsustasin siiski selle lahti keerata ning nuusutada. Oh sa püha püss, ehtne setu hansa! Oi milline rõõm meid valdas! Tänasime sõnade ja mõtetega toona tundmatut heategijat ning soovisime talle kõike kõige paremat, mida maailmas leida võib. Valu ja väsimus olid ka kui peoga pühitud. See oli tõeline matka tipphetk. Leidub ilmas ikka häid inimesi, see kõik oli ilmselgelt meile jäetud. Aitäh!

Reipal sammul läksime edasi, samm oli lausa tantsisklev. Loomulikult eksisime kohe ka õigelt rajalt. Oli juba täiesti pime. Mis seal ikka, korralik kaart oli meil olemas, julgustav rüübe samamoodi ning seadsimegi sammud kõige otsemat teedpidi Poogandi lõkkekohta, tagasi minna küll enam ei viitsinud.
Läbi raagus kaselatvade särasid tähed.

Jõudsime Poogandile, väsinud ning näljased, veidi heidutatud mõttest, et 10 km veel astuda. Väsimus võttis võimust. Otsustasime siis teha ühe Väga Hilise Lõunasöögi ja see tee metsavaikuses ikkagi ära kõmpida.

Äkki helistas meile Alar, kes ootas Lõunalaagri lõkkekohas ning tundis muret meie käekäigu pärast. Kuuldes, et oleme alles Poogandil, pani ta jalamaid oma autole hääled sisse ning tuli meile järgi. Kümmekonna minuti pärast ta piirivalvepatrulli saatel saabuski. Nood olid seal lihtsalt dokumente kontrollinud (piiri ääres ikkagi, salakaubavedu ja muu) ning kuuldes, et metsa all ootavad mingid sõgedad, kes mitmeid sadu kilomeetreid sügisilmas maha kõmpinud, tahtsid ka ise meid oma silmaga näha.

Tervitused ja muud head soovid vahetatud, kobisimegi Siku autole. Algul küll olime pisut skeptilised – sohk ikkagi – kuid kuuldes, et laagris on lõke üleval ning hõõgveingi tulele pandud, polnud enam pikka mõtlemist ning viimased kilomeetrid sõitsimegi autos. Mina olin päris rõõmus, et ei pidanud end enam lõhkuma ning mulle tundus, et Kristelgi oli salamisi üsna rahul.

Õhtu mööduski lõkke ääres juttu vestes ning imemaitsvat hõõgveini rüübates, kuni uni meid enda valda tiris ning kõik ilusti telkidesse nurruma läksid. Oli olnud ilus päev.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , | 2 kommentaari

Blog at WordPress.com.