Posts Tagged With: Loosalu

Kolmeteistkümnes päev. Loosalu – Hirvelaane

3. oktoober. Läbitud 18,8 kilomeetrit.

Tänane päev oli taaskord hall. Kuid mitte selline kõlehall nagu üleeile vaid päris kaunilt sügiseselt pastelne. Kõik on aga ikka väga niiske, nii õhk, magamiskotid, riided ja saapad, rääkimata telgist, mis suisa tilgub. Niiskus on jõudud ka seljakoti kõige sügavamatesse soppidesse, muutes nätskeks nii vahetusriided kui ka toiduained.

Metsatee Loosalust põhja pool

Esimesed kuus või seitse kilomeetrit Loosalust edasi oli tõeline matkatee – vana

Kepitegu

võsastunud metsatee, mis oli kohati poole sääreni mudane, kohati kõrge ja tahe. Teed liigendasid lõbusalt vulisevad kraavid, millest üle turnimine oli lausa kõrgema klassi tasakaalukunsttükk. Ja tee kohal oli tihti roheline võlvkatus, millest aeg-ajalt üksik päikesekiirgi läbi vaatas.

Tee oli äge, aga võttis Annemarie päris võhmale; selgus, et ta oli hommikul kolepalju toidukraami enda seljakotti ahnitsenud :). Pärast kiiret ümberpakkimist jätkus teekond üle kraavide ning lodu- ja salutihnikute.

…ja kraaviületus

Peab tunnistama, et hoolimata üleeilsest kõledast esmamuljest on Raplamaal siiski päris äge matkata ;)

Jõudes lõpuks suurele teele välja oli päike kadunud ning taevas tinahall ja nii madalal, et seda oleks võinud lausa kätt välja sirutades puudutada. Valgus oli väga ühtlane ning suisa kergelt hämar, püsides sellisena päikeseloojanguni.

Tee edasi Hirvelaane poole oli küll lai ja kõva kattega kuid õnneks on siinsed külavaheteed päris käänulised, mitte hulluksajavad lõpmatud sirged; pigem sellised Nipernaadilikud mõnusad astumised.

Tee ääres peatunud autolavkast me midagi head ei saanud kuna meil polnud sularaha rohkem kui paar senti. Vahetuskaup pooliku sibula, mõne õuna ja halvaapakiga neile samuti huvi ei pakkunud.

Põlliku külas rõõmustas meid lahke talumees, kes meile vett jagas ja meie tegemise vastu sügavat huvi tundis, olles ise ka rõõmus, et keegi talle külla tuli ja veel nii põnevais asjus.

Lõunasöök mingis kivihunnikus

Veidi peale Põllikut, kuskil kivikülvis, tegime ka toeka lõunasöögi.

Ning edasi kulges tee mööda üsna sirget asfalti…
Mingil hetkel jõudis teel olles pärale täielik meelerahu – ei ole oluline, et jalad on rakkus, pole tähtis, et magamiskott haiseb ja on niiske, pole oluline, et keha on väsinud, pesemata ja põdrakärbestest puretud, ei ole üldse vahet mis kuupäev või palju kell on, pole seegi tähtis, et kuskil on päevauudised, sõjad ja majanduskriis; on vaid praegune hetk, tuulekohin ja see tee, mis jalge all vaid edasi ja edasi kulgeb.
Üksikul, parvest mahajäänud kurel tundus olevat meiega sama suund. Kummaline, lõuna on ju teisel pool?

Viimaks, pärast pikka astumist, jõudsime metsateele, mis tõi meid lõpuks Hirvelaane lõkkekohta. Algul kõndisime me sellest täie auruga mööda, kuna oli juba päris hämar ning see koht siin on tõesti hästi varjatud.

Hirvelaane lõkkekoht on kena, sügaval metsa rüpes ning suure korraliku katusealusega. Ka plats on pisut suurem kui Tillniidus või Loosalus (rääkimata Mukrist) nii et telki on siia püstitada lihtsam. Ning ka siin lõhnab peldik lausa imeliselt =). Nadi on vaid see, et sarnaselt Pertlimetsaga pole ka siin läheduses veekogu, nii et vett tuleb kohalikest taludest küsimas käia. Kuid siin on need talud vähemalt olemas…
Just praegu külastas meid siin kohalik tiigritriibuline kass, kes millegipärast peldikusse ronis. Veider.

Kuna aga homme ootab meid ees selle matka kõige pikem kõndimine ja õhk on siin täna õhtul lausa jahedaks läinud, läheme me nüüd magama. Head ööd kõigile.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 2 kommentaari

Kaheteistkümnes päev. Tillniidu – Loosalu

2. oktoober. Läbitud täpselt 24 kilomeetrit.

Tillniidu lõkkekoht

Tänane hommik võttis meid vastu rõõmsa sügisese värvikirevuse ja sinitaevaga, vastupidiselt eilsetele tuhmidele halltoonidele. Ilm oli kuiv, soe ja päikseline, lausa suvine, ainult ebatavaliselt värviline. Hommikupäikest nautides, putru süües ja telki kuivatades (see oli kondensveest ja öisest vihmast täiesti läbimärg; ausaltöelda pole me seda Kellissaarest saadik kuivaks saanud) möödus aeg kiirelt ning varsti me seadsimegi sammud Lelle poole.

Tillniidu varemed

Tee Lelleni viis taas mööda kruusateid, need olid seekord aga üsna vaheldusrikkad, kitsad ja käänulised ning kui tee põldude vahele jõudis võis öelda, et ümbritsev sügisene talumaastik on lausa imeilus. Samm oli reibas ning allesjäänud tee aina vähenes ja vähenes me jalge all.

Ka viimased kilomeetrid mööda asfalti ei morjendanud meid, pigem vastupidi – ma leidsin taas selle matkatunde, mida ma pikka aega polnud kogenud – tunda mõnu sellest, kuidas raske seljakott sammude rütmis seljas õõtsub, mõelda absoluutselt mittemillestki ja vaid nautida seda, kuidas iga järgnev samm viib edasi, edasi, edasi…
Sellised pikad teekonnad on korralikud meelerahu ning sisekaemuse harjutused, võibolla tulebki selleks kümneid päevi teel olla, et säärase seisundini jõuda.

Lelles sai käidud poes ja pisut varusid täiendatud. Kahjuks ei jõudnud me kohalikku sööklasse, mis on avatud vaid ühel tunnil päevas – kella 12-13. Me olime nimelt arvanud, et see tund hiljem lahti on.

Lõunasöök maantee ääres

Üsna varsti peale Lellet (mööda ülisirgeid kuid õnneks lühikesi teelõike ning mööda pikemat kuid käänulist asfaldiga maanteed) jõudsimegi Palukülla, olles enne maantee ääres hilise lõunapausi teinud. Ning sealt hakkaski see tänane tõeline matk peale :)

Rajalõik Paluküla ja Loosalu vahel pole mitte lihtsalt vaimustavalt ilus vaid ka väga vaheldusrikas ning tehniliselt mõnusalt raske, nii et silmad pärani vahtimist, korralikku rassimist, poole sääreni vees solberdamist, lompi kukkumist ning lausa veidi muret meie heaolu pärast jagus siia kuhjaga.
Väga kahju, Kaidi, et sa sellest ilma jäid, see oli ja saab olema tõenäoliselt  meie matka põnevaim lõik (teades kui korraldatud ja turvaline kõik Kõrvemaal ja Lahemaal on). Igatahes me igatseme sinu järele väga, ja loodame, et sul on kõik hästi.

Vaade Paluküla Reevimäelt

Palukülas on üks mägi, mille otsa kindlasti ronida tasub. See on Reevimägi, mis muidu nii tasasel Raplamaal üllatuslikult silme ette kerkib. Sinna otsa tasub kindlasti ronida, sest sealt avaneb väga ilus vaade. Seda eriti päikeseloojangu eel.
Edasi viis tee mööda käänulist rada läbi võimsa, lausa põlismetsa ilmelise metsa. Kange tahtmine oli iga nurga pealt pilte klõpsutada, polnud me ju seni oma matkal nii ägedasse paika sattunud, kuid kindel see, et fotole  seda ilu jäädvustada ei õnnestuks. See on selline pilt, mida kõigi oma meeltega tajuda tuleb, et see siis mällu salvestada. Eks igaüks püüdku seda ise ette kujutada, on ehk ägedamgi :)

Mets lõppes ja asendus lagendikuga – vana taluasemega metsade rüpes. Lagendikul kasvasid mõned vanad ja värvikirevad vahtrapuud, mis õhtupäikeses olid veel eriti sillerdavalt kirjud.
Taluasemelt läks rada edasi, läbi pimeda ja tiheda lodumetsa alla sohu. Madalsohu selle sõna kõige klassikalisemas mõttes – madalad lepapuud ja pajupõõsad, pillirootihnikud ja tarnamättad, igal pool suured lombid, muda ja sulisev vesi. Laudtee seisukord läbi selle soolõigu oli üsna nukker, tihtipeale oli see vaid aimatav, olemasolevad lauad olid nii neetult libedad, et ohutum oli käia laudtee(aseme) kõrval põlvini vees. Õnneks pidasid saapad ja säärised veel üsna hästi vastu ja ei lasknud läbi. Võib kõlada küll veidralt kuid tegelikult oli meil päris lõbus, kahju, et sellest soos ning libedal laudteel ukerdamisest fotosid ei saanud. Vaid siis kui mul jalg mutta väga sügavale kinni jäi ja ma seda kõrvalise abita kätte ei saanud polnud enam eriti naljakas.

Soorada lõppes ning asendus kitsa ning puujuuri rägamisi täis pikitud metsarajakesega, mille kohal oli nii tihe lehekatus, et rada oli puhta hämaras. Tunne oli küll nagu oleks kõige sügavamas laanes, kus kunagi inimene olla saab :)

Lõpuks jõudsime (peale väga kahtlast kraaviületust) Loosalu rabasse. Raba oli taas väga kaunis, päike oli juba madalal ning ka laudtee oli isegi enam-vähem käidav. Lauad olid veidike rabasse vajunud ja raba oli nende vahelt läbi kasvanud, nii et käia tuli jalad veidi harkis, justkui oleks püksid täis lastud :p
Selline samm mõjub pikapeale üsna koormavalt puusadele ja reitele. Kuna aeg-ajalt oli üks laud teisest sügavamale vajunud, siis oli kohati ka lombaka tunne. Leidus ka lahtisi laudu, mis peale astumisel reha kombel üles kargasid. Kõige krooniks oli aga see, kui laudtee järve ääres lihtsalt otsa lõppes :-D. Ilus lugu igatahes küll.

Egas muud, pidasime veidi GPSiga aru ja asusime läbi raba müttama – on säärast asja häda sunnil ju varemgi tehtud. Õnneks ei kujunenud sellest niisugust Kolgata teed nagu varasematel kordadel. Muret valmistas ainult see, et hakkas juba hämarduma ning ööseks turbaälvide ning laugaste vahele kakerdama jääda küll ei tahtnud, see suisa ohtlik ettevõtmine. Mingil hetkel olime valmis lausa rabasse ööbima jääma, et hommikul valges taas jätkata.

Õnneks leidsime teeraja teisel pool järve, veidi vähem kui kilomeetri kaugusel, üsna varsti. Selleks ajaks oli juba ka päris pime ja tõusma hakkas kuu, mis küll ilusat vaatepilti pakkus, aga meile valgust siiski liiga vähe andis, nii et lambid tööle tuli panna. Loosalu poolne laudtee osa oli isegi kehvemas seisus, kui Paluküla poolne. Kohati oli laudadest ainult puru järel ja aeg-ajalt tuli laudu aimata pruuni turbasogase vee alt. Kõige tipuks libastusin ma veidi enne lõppu ja sumatasin terve täiega mingisse turbalompi. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, vaid püksid said märjaks. Ning mingil imetabasel moel ka müts.

Viimaks jõudsime siiski rabast välja, kindlale maale, ning üsna kiirelt (peale veidikest mudas ukerdamist muidugi) leidsime ka Loosalu lõkkekoha. Lõkkekoht tervitas meid igati asjakohase hoiatussildiga, et rabarada kehvas seisus on ja parandustööd lähiaastatel plaanis :-D. Tore on.

Loosalu lõkkekohas on avar katusealune, mis hallitusjälgede järgi vaadates küll vihma väga ei pea, et aga eile õhtul erandkorras vihma ei sadanud, siis see meid ei morjendanud. Katuse alla sai sisse seatud köök, mille gaasi- ja taskulampide valgus äärmiselt hubaseks muutsid. Peagi sai valmis ka söök ja üles lõke. Ja nii see päev läbi saigi.

Lisaks veel seda, et Loosalu lõkkekohas puudub vee võtmise võimalus kuid õnneks on raba siin päris lähedal.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 4 kommentaari

Blog at WordPress.com.