Posts Tagged With: lõkkekoht

Kuueteistkümnes päev. Otteni – Peri

Reede, 25. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Otteni metsamajast läbi Mammaste suusaradade ja Põlva Peri lõkkekohta.

Otteni hommikuidüll

Otteni hommikuidüll

Täna oli taas üks semi-puhkepäev. Peale kaht viimast päeva, mil me isegi postitusi ei jaksanud kirjutada, oli see ülimõnus.

Hommikul magasime kaua, pea 11-ni. Seejärel uimerdasime pikalt ringi, tegime pannkooke ja kirjutasime eelmiste päevade postitusi. Liikuma hakkasime alles kella kolme paiku. Aga enne kuulasime metsamaja perenaise jutte maja- ja muudest vaimudest.

Eelmisel aastal, kui me Oandu-Ikla matkateel Aegviidus Jana juures peatusime, siis oli ta parajasti ühelt Otteni metsamaja kliendilt saanud kirja metsamaja salapäraste asukate kohta.

Igatahes lugu oli selline: majas oli peatunud hiljuti üks noorte seltskond. Neil oli toimunud seal igasuguseid kummalisi asju – kellelgi lakkas kaamera töötamast, kellelgi kadus võileib ning keegi kuulis öösel samme. Tundub nagu ei midagi erilist – vanad majad ikka nagisevad ja kolisevad, elektroonika ütleb kah aeg-ajalt üles. Kuid nad olid saatnud meile ka foto – seltskond oli maja ees pilti teinud. Hiljem arvutis pilte vaadates märkasid nad maja aknal üht võõrast nägu… kuid kedagi majas ei oleks pidanud olema.

Uurisime ja puurisime ka meie seda fotot aga tee, mis tahad, nägu me sellel aknal ei suutnud eristada. Vaid väga hea fantaasia korral oli seal mingi sigrimigri näha.

Siimu sild

Siimu sild

Nojah, meie selle maja ajaloo kohta ei teadnud miskit põnevat ning üldse oli see esimene kord, kui kuulsime midagi kummitustest Otteni metsamajas.

Majaperenaine teadis aga rääkida, et majas olla peatunud kord seltsimehed sensitiivid, kes olla olnud lausa hämmeldunud – kuidas üldse keegi seal majas elada-olla saab, maja ju hingi tihkelt täis. Magades astuvad üle, pole ruumi ringigi pöörata, igal pool keegi hingitseb. Liivi- või Põhjasõja ajal olla olnud selles paigas matmispaik, seetõttu siis.

Kord olla majaperenaine üksinda majas kraaminud, kesköötunnil langenud aga laetala pealt pisike ketiga hõberist. Pannud siis perenaine risti majapalkide vahele tagasi, et vaimud rahuliku hingega oma tegemisi jätkata võisid, ega pidanud oma elutuid päid murdma selle üle, kuidas perenaist painata.

Natuke tõsielulisi lugusid ka. Otteni metsamaja kõrval talus elanud 90-ndate algul pensionär Edgar. Käinud Edgar iga jumala nädal siis ülal mäe otsas lavkas, kuni ühel nädalal polnud enam tulnud. Ka järgmisel nädalal polnud tulnud. Asja lähemalt uurides leiti Edgar koolnukangestuses oma maja seina najal istumas, aknad-uksed lahti, maja segi pööratud. Kahtlased lood, ühesõnaga, selle Otteni kandiga, kuri maa-elu.

Igatahes on Otteni majas tehtud ka igasugu muud kunsti – Pornokunnile ja Seksi-Kristile olevat seda maja korduvalt välja üüritud. Kes teab, võib-olla just selle toanurga hämarustes valminudki sellised kunstiteosed nagu “Karu t**a”  ning “Imeb marmorvahvlit”. Vot selline maja siis.

Viimse Reliikvia radadel

Viimse reliikvia radadel

Peale Ottenit kõndisime üle Siimu silla ning imetlesime Risbiteri kaljut. “Viimset reliikviat” teavad vist kõik, sellel pole mõtet lähemalt peatuda. “Kas me oleme ikka õigel teel?”

Tee viis läbi Mammaste suusaradade, üle Orajõe Põlvasse, kus puhkepäevale kohaselt sai einestatud Vana Vaksali pubis, kus võis maitsta selliseid roogi nagu “Ah ja Oh matkal” või “Reinuvaderi meelispala”. Huvitav, mis rebasel selle peale öelda oleks? Andre mekkis seda esimest, Annemarie võttis “Saepurus püherdaja” ning Kristeli päralt jäi “Pöörane pullike”. Põlvas ütlesime selleks korraks hüvasti ka Kaidile ning matkasime siis veel viimased mõned kilomeetrid laternate valguses Peri poole.

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Üks matkatehniline vahemärkus ka – nimelt puudub Põlva linna piires matkatee märgistus. Rada läheb siis nii, et kui Mammaste Tervisespordikeskuse juures viimase märgi juurest üle parkimisplatsi väravast välja minna ja paremale pöörata, siis uuesti paremale pöörata ning maanteele jõudes veelkord paremale pöörata, võib mõnesaja meetri pärast maantee alt läbi minna. Peale tunnelit veelkord paremale üles mäkke ning kõnnitee lõppedes registrikeskuse juurest vasakule mäest alla. Varsti ongi vasakut kätt ujumiskoht, otse ees aga Põlva kaubamaja ja sealt mööda minnes Võru poole liikudes lõppeb linn otsa ning jätkub ka märgistus. Tee läheb sügavasse metsa, kus on põnev ja künkaline. Pisike Peri lõkkekoht on laantesügavustesse õige hästi ära peidetud, aga muidu üks äraütlemata mõnus koht oja kaldal, suurte kuuskede all.

Homseks lubatakse tugevat vihma – jääme põnevusega ootama siis nii seda Eesti legendaarset suusailma kui Joni, kes lubas nädalavahetuseks Kaidi välja vahetada ning meid oma seltskonnaga rõõmustada.

Head ööd!

Advertisements
Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Viieteistkümnes päev. Ahja – Otteni

Neljapäev, 24. oktoober 2013. Läbitud teekond 28 km Ahja lõkkekohast läbi Ahja alevi, Valgesoo lõkkekoha, Kiidjärve looduskeskuse juurest mööda, läbi Sõnajala lõkkekoha mööda Taevaskoja matkaradu Otteni metsamajani.

Taevaskoja matkaraja algus

Taevaskoja matkaraja algus

Nagu näete, saavad viimase kahe päeva postitused üles mõned päevad hiljem – siit ka loo moraal – pea 30-kilomeetrised päevateekonnad on piisavalt väsitavad, et blogipidamiseks enam jõudu ei kipu väga üle olema. Ega ka levi.

See-eest oli meie 15. matkapäev aga üks matkatee oodatumaid ning kindlasti ka ilusamaid päevi. Seda eriti minu jaoks, sest Taevaskodade kanti olen juba pea lapsepõlvest teiseks koduks pidanud Tallinna kõrval. Võib öelda, et Taevaskoja on üleüldse süüdi selles, et minust matkaja sai.

Lubatud “kerge” 21 km pikkune päev, asusime Ahja lõkkekohast siis hommikul teele. Ahja lõkkekoht tundus olevat rajatud kunagise taluhoovi kõrvale. Hommikul, kui valges sai lõkkeplatsi ümber ringi vaadatud, täheldasime lisaks juba pimeduses end ilmutanud kuusenoorendikule veel ka üht elektriposti, kust elektriliinid juba ammu Emexisse viidud, puuduvatest eletriloomakestest rääkimata, selle kõrval lagunevaid palkmaja seinu ning lõkkepuude varjualuse taga paar pehkinud õunapuud.

Päeva esimene pool kulges mööda sirgeid metsasihte, kuid otsad olid üsna lühikesed ning Lõuna-Eestile omaselt kauni okaspuumetsa vahel. Taaskord sai praktiseeritud prügikükitamist ja seda seekord üleüldse mitte minu eestvedamisel. Aga mul oli hea meel, et ilmselgelt oli aastatagune aktiviteet inspireerivalt mõjunud.

Valgesoo tornis

Valgesoo tornis

Avastasime esimese koha, kus paberkaardile märgitud teekond ei vastanud looduses märgistatule. Võtsime siis teadmiseks ning astusime edasi Ahja poole, kus sai tehtud poepeatus ning seejärel poest ostetud kraam ka teisel pool mõisaparki järve ääres pintslisse pandud/kõrist alla kallatud. Veel mõned kilomeetrid kruusateid ning olimegi juba Valgesoo raba ääres torni all lõkkeplatsil lõunapausi pidamas.

Peale seda aga tõotas minna eriti põnevaks, sest Taevaskoja jõudis järjest lähemale. Seda tegi aga ka päeva lõpp ning öövari. Videvikus sai üle kontrollitud veel Kiidjärve looduskeskus, mis küll kinni oli, kuid vaade Kiidjärve veskile seeeest kaunis nagu alati. Edasi aga algaski juba Taevaskoja matkarada, seda siis idapool jõge.

Esimene kahtlus, et päev võib osutuda pikemaks kui lubatud, tärkas meis matkaraja alguses – viit näitas üheksat kilomeetrit, meil aga juba pea 20 käidud. Igal juhul oli selleks ajaks juba praktiliselt pime ja nii me pimedusevarjus neid märgikesi puudelt otsisimegi, üritades metsavahel aru saada, kust see rada siis täpselt nagu minema peaks. Aga põnev oli ja mets oli hingematvalt kaunis – Ahja jõgi voolas paremat kätt ning puud kohisesid ja kriiksusid kurakätt.

Teel Kiidjärvele

Teel Kiidjärvele

Kui eelnev päev oli olnud pikk ja sirge astumine kõige pikemal ja sirgemal kombel mööda tasast soodevahelist maastikku – ei, tasandikku – siis tänane päev oli selle vastand igal võimalikul kombel. Kitsas teerada oli käänuline nagu jõgi ise, tee viis mäest üles rohkem kui 45-kraadise nurga all ja siis täpselt sama järsult mäest alla ja nii ikka jälle ja jälle. Olgugi, et sedasamust radapidi on ikka elus mõned head korrad käidud nii jala kui rattaga, oli pimedas metsaalune hoopis teist nägu ja tee läks olulisemalt aeglasemalt kui ma oma peas ette kujutasin, et see minna võiks.

Sellest hoolimata polnud väsimusest lugu, sest kogu siiamaani käidud tee kohta, mida nüüdseks on kokku 300 km ringi, oli tegemist vaieldamatult kõige põnevama ja kaunima piirkonnaga, olgugi, et pime oli ja need kõige kaunimad vaated kõrgetelt liivakivi paljanditelt nägemata jäid. Vaatasime siis, mida nägime, miljoneid tähti taevas näiteks, ja ülejäänu osas sorisime mälestustes või kujutasime ette.

Ülevaadatud sai ka sel aastal kokku varisenud Emalätte koobas ning kuulatud Neitsikoopa nutuvulinat, imetletud Suure Taevaskoja kaljut ning rõõmustatud, et Otteni metsamaja juba peaaegu paistab, jäänud veel vaid viimased mäed. Igal juhul osutusid meie kahtlused tõelisuseks ning lubatud lühikese päeva asemel suutsime maha marssida kokku 28 km.

Päris väsinud oli see õhtupoolik, kuid kohusetruult vedasime end veel saunalavale ning seejärel ootas pehme küljealune, millest hommikuni rõõmu tunda. Siin me siis praegu istume, kaminas põleb tuli, pannkoogid auravad laua peal ning täna ees puhkepäevale kohaselt lühike 12 km, loodetavasti see nii ka jääb. Tänane rada peaks meid viima veel mööda Viimse Reliikvia radu, üle Siimu silla läbi Põlva Peri poole. Õhtul siis kuuleb, kuidas meil seal läks.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Neljateistkümnes päev. Kantsi – Ahja

Kolmapäev, 23. oktoober 2013. Läbitud teekond 29 km Kantsi lõkkekohast Emajõe-Suursoo looduskeskuse kõrvalt läbi Kavastu, üle Suure Emajõe, Kastre jahionnist mööda, läbi Terikeste küla ja Võnnu Ahja lõkkekohani.

Kuidas me Emajõest üle ei saanud

Kuidas me Emajõest üle ei saanud

Täna oli siis see kauakardetud 28 km päev. Silmi avades oli akna taga näha äärmiselt halli päeva algus. See ei mõjunud kuigi motiveerivalt. Tänu sellele, et ööbisime looduskeskuses, kulus hommikustele toimetustele tavalisest vähem aega. Hommikusöögiks sõime eilsest järele jäänud makaronirooga – seegi kiirendas tegutsemist. Köögilaua taga istudes ja aknast välja piiludes oli näha, et peale kõikehõlmava halluse on väljas ka vinge tuul. Selleks ajaks kui Liina tööle jõudis, olime meie juba täiesti stardivalmis. Vinnasimegi siis kotid selga ja alustasime päevateed.

Kui juba väljas olime ja kõndisime, ei tundunud see ilm enam nii hull kui läbi akna vaadates. Esialgu keerasime oma ninad nö tagasi, sest Kantsi lõkkekoht jääb matkatee marsruudist veidi kõrvale. Tee kulges lagedate põldude vahel kuni Kavastuni. Kavastus ootas Emajõe ületus. Enne seda külastasime poodi, ostsime mõned õlled, apelsinimahla ja mõnusad rasvased pirukad ning suundusime jõe poole.

Siis, kui praami ei olnud

Siis, kui praami ei olnud

Jõe ääres ootas meid „tore“ üllatus – paadimees oli lõunal ja lõuna lõpuni jäi veel peaaegu tund. Nii ei jäänud meil muud üle kui istuda ja oodata. Jõime õlut ja sõime pirukaid… ja ootasime. Et tuul puhus üsna teravalt, siis tuli sooja hoidmiseks selga panna kõik riided ja välja võtta kangem kraam. Aja viitmiseks võtsin välja ka Daniil Harmsi lastelugudega raamatu, mida ma siis teistele ette lugesin. Harmsi absurdsed jutud ja Vana Tallinn sobisid kokku nagu valatult.

Umbes tunni aja möödudes nägime, et teisele poole jõge paadimehe majakese ette sõitis valge auto – tähendab on lootust üle saada! Aga veel enne, kui tuli ametlik paadimees, saabusid kaks kalameest uhke mootorpaadiga. Sellega me siis üle saimegi! Siinkohal tervitame kalamehi, Aarnet ja tema sõpra, kes igati muhedad ja mõnusad tundusid.

Üle jõe saanud, alustasime liikumist tagasi Emajõe-Suursoo looduskeskuse suunas, lihtsalt teisel pool jõge. Olles juba veidikene liikunud, märkame oma rõõmuks liiklusmärki, mis tähistab asfaldi muutumist kruusateeks. Aga kui lähemale jõudsime, siis selgus, et märk hoiatab hoopis teel tolknevate vanurite eest. Natukese aja pärast läks siiski asfalt üle ka kruusateeks, vanureid aga ei näinud me kuskil.

Ettevaatust, teel tolknevad vanurid!

Ettevaatust, teel tolknevad vanurid!

Ja siis jõudsime selle matkatee pikimale, 5 km pikkusele sirgele. See oli tõesti üsna pikk marssimine. Aga motivatsiooniks oli sirge lõppu kokku lepitud lõunapaus. Sirge esimesele veerandile jäi jahimeeste onn. Avar ja ruumikas püstkoja moodi onn sobib lõunapausiks või hädaööbimiseks. Onni juurest algas kütiliin – regulaarsete vahemaade järel olid püsti pandud jahitornid, kokku 13 tükki.

Sirge oli pikk ja… sirge, aga sai siiski läbi. Nagu kokku lepitud, ootas sirge lõpus Andre lõunapausiks vajaliku kraamiga. Lõunaks oli täna spetsiaalne matkasöök, mis valmib vaid kuuma vee peale valamisega. Kõht täis söödud, tuli peale väsimus ja uni. Nii ma siis istusin ja lasin silma looja, samal ajal kui teised juttu ajasid. Äratus oli minu jaoks üsna äkki ja muutis mind väga tõredaks. Tagantjärele vaadates süüdistan selles paati oodates tarbitud vanakest. Kaalusin tõsiselt matka katkestamist ja Andrega liitumist. Lõpliku otsuse langetas kulli ja kirja viskamine. Münt ütles, et peaksin matka katkestama… ja see tundus kuidagi väga vale mõte. Niisiis ma otsustasin jätkata.

Peale lõunapausi tuli veel hulgaliselt külamaastikke. Muu hulgas läbisime ka Terikeste küla. Neile, kes on lugenud Nipernaadit, peaks see nimi tuttav ette tulema. Reaalsuses koosneb aga Terikeste küla mõnest lagunemise viimases etapis olevast majast – üsna nukker.

Peale Terikeste küla tuli Võnnu, mis algas lagunevate kolhoosihoonete ja minu eest põgeneva lambakarjaga ning lõppes kahe kalmistuga. Selleks ajaks, kui me Võnnust läbi saime, oli ka juba päris pimedaks läinud.

Õhtud Võnnu lähistel

Õhtud Võnnu lähistel

Sellest kõige viimasest otsast on mulle meelde jäänud kolm asja – suured masinad, metsalõhn ja kõrvetised.

Suured masinad olid esmalt kuulda ja siis näha. Üks neist oli forvarder ja teine vist mingi maapinna istutamiseks ettevalmistamise masin. Päris eriline kogemus oli neid seal pimedas metsateel kohata – suured prožektorid peal, aupaklikult vaikses tööseisakus meie möödumist oodates.

Varsti peale masinaid keerasime väiksematele metsateedele ja ületasime Põlvamaa piiri. Sellest etapist ongi mulle meelde jäänud mõnus kõikehõlmav metsalõhn. See lõhn meenutas mulle lapsepõlve ja sügiseseid seenelkäike Kilingi-Nõmme ümbruse metsades.

Ja kolmandaks kõrvetised… Mida lähemale Ahja lõkkekohale, seda enam need endast märku andsid. Taaskord süüdistan kõiges tarbitud vanakest. Kui lõkkekohta kohale jõudsime, oli mul juba päris paha olla. Lausa nii paha, et kui teised juba õhtusööki valmistasid, ei tahtnud mina sellest kuuldagi. Õnneks olid ka õhtusöögiks planeeritud matkatoidud, nii valmistasin mina enda oma siis, kui selle järele isu tekkis.

Kuna päev oli pikk, siis oli õhtu üsna lühike. Sõime kõhud täis, nautisime pisut lõket ja läksimegi magama. Oligi see päev selja taga.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmeteistkümnes päev. Tähemaa – Kantsi

Teisipäev, 22. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Tähemaa lõkkekohast Kantsi lõkkekohani Emajõe Suursoo looduskeskuse kõrval.

Võtame aega ja seame end matkakorda

Võtame aega ja seame end matkakorda

Postitust alustades jõudsime järeldusele, et homme saab kaks nädalat matkal oldud. Aeg on lennanud meeletu kiirusega, nagu ta seda ikka tavatseb teha. Tore on see, et kuupäevadest-nädalapäevadest pole õrna aimugi… ja nõnda see ka veel mõneks nädalaks jääb!! Tänane päev on olnud üks äraütlemata tore matkapäev, et ei teagi kohe, millest alustama peaks. Aga äkki siis proovime algusest?

Algas see viinakuu kahekümne teine päevanatuke sellega, et täna ärkasin vara, taas, ja seekord oli see kell seitse ehk siis umbes-täpselt sellel kõige-kõige külmemal hetkel enne päikesetõusu meie sügis-talvises ööpäevas. Andre sõnul oli tegemist, sõjaväekeeles – koeratunniga. Sellelsamusel koeratunnil ma oma silmad lahti tegin, sest ilmselgelt oli väga külm. Väljas siis, mu ühekohalises majas nii külm ei olnud, kuid sellegipoolest karge. Väljas ilmselt taas -10 kraadi ligi, loodus krõbedalt härmas. Aga et tänane teekond pidi olema lühike, siis lubasime endale luksust magada pea lõunani, magamiskottides läheduses tegutsevat kopsikut (tuntud ka kui rähnipoissi) kuulates. Teadmises, et kohe läheb soojemaks, sest päike tõuseb, üritasin veel mõned uned näha, mis ka enam-vähem õnnestus. Sel kombel aega võttes, hiljem rahulikult hommikut nautides ja aegamööda end matkakorda seades kujunes lõppkokkuvõttes tänane päev selliseks spontaanseks puhkepäevaks.

Andre ärkas taas ebanormaalselt vara, tegi valmis meile kohvi ja pudrugi. Mis nii viga endalgi ärgata!

Naismatkamise juhtgrupp

Naismatkamise juhtgrupp

Lõunapaiku saabus Kaidi (Tere, Kaidi!!) ning nii me siis lõpuks kolmekesi tüdrukutega teele asusimegi, Andre endiselt kahjuks ratastel saatemeeskonnaks. Et astuda oli vaid närused 12 km, kvalifitseerus see õigupoolest mõnusaks pealelõunaseks jalutuskäiguks. Üritasime siis teekonda pikemaks venitada kohalike vaatamisväärsustega tutvudes ning uudistasime Luksepa pärandkultuuri huvipunktis kunagisi punkreid ja tankipeidikuid. Kiikasime tihedasse kuusikusse. Nägime kurgesid, kes kolmnurgas püramiidide poole lendasid. Nägime sõgedat koera, kes end meeleheitlikult oma aedikust välja üritas pureda. Nägime õhtul üht kaelushiirt, kes looduskeskuses piki köögiseina ülespoole liikus oma hiireasju ajama, pärast tuli sama teedpidi, pea alaspidi, alla ka. Tegime järelduse, et õhtuks valminud mõistatuslik metsamöga on ilmselt targem ööseks külmkappi ära paigutada. Rohkem ei näinud midagi.

Maaliline ujumiskoht Emajõe ääres

Maaliline ujumiskoht Emajõe ääres

Kantsi lõkkekohta jõudes, no okei, tegelikult oli asi nii, et Kaidi ja Annemarie organiseerisid meile selle lõkkekoha asemel hoopis majutuse Emajõe Suursoo looduskeskusesse, mille õuel see Kantsi lõkkekoht asub ning kus oli meie suurimaks meeleheaks lisaks supertoredale perenaisele Liinale (Tere, Liina!!) veel suur hunnik matte, millest endale voodid ehitada ning – trummipõrin – SAUN!!!! No halloo, kas saab veel paremini üks matkapäev lõppeda, kui meeldivas seltskonnas juttu puhudes, õhtusööki kokku segades, saunas leili visates ning – üks geniaalsemaid leiutisi maailmas vist üldse – saunast jões käies. Jõevesi oli nõelteravalt külm, kuid enesetunne sealt kuupaistes vaikses veidi tuulises looduses välja astudes – jumalik.

Siinkohal suurimad tervitused Liinale, kes meie pärast viitsis Tartust kohale sõita, meile meie loodusteadmisi testides meelelahutust pakkuda, looduskeskuse ajaloost rääkida (tegemist väga kauni ja põneva ajalooga majaga, kus 14. sajandil olnud linnus, peale seda kõrts, elumaja ning nüüd siis lõpuks RMK looduskeskus) ja niisama suurepärane seltskond olla. Sai siis vastastikku matkaseiklusi jagatud ja Liina kah matkale kutsutud. Liina, me oleme nüüd kõik ametlikult Sinu fännid!

Aga kokkuvõttes, elu on ikka seiklus. Ja ilus. Ja kui kõik need klišeed siin ühtejärge kokku liita, siis ei saa ikka vist nii head metafoori, kui tegelikult selle praeguse meeleolu jaoks tarvis oleks.

Väljas paistab kuu, arvutis mängib Sibul ja Spektor, väljas voolab Emajõgi – homme sõidame jõest üle ning olemegi ametlikult Lõuna-Eestis, ühes ilusaimatest riikidest maailmas. Nüüd aga, kuna päev on olnud küll väga meeliülendav, on kell juba öö, ning et homme on ees seni siis kõige pikem päev teekonna mõttes, 28 km, siis on ammu juba tagumine aeg tuttu minna. Vaim on igal juhul rohkem kui valmis, ainus asi, mis hetkel veel puudu, on uni.

Mõeldud-tehtud. Näeme homme. Seniks kõike kaunist ning käige rohkem õues, mis seal toas ikka passida.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 5 kommentaari

Kaheteistkümnes päev. Kukemetsa – Tähemaa

Esmaspäev, 21. oktoober 2013. Läbitud teekond 26 km Kukemetsa metsaonnist läbi Alajõe küla Tähemaa lõkkekohta.

Külm kõnnib Kukemetsas ja hein läheb kõlinal katki

Külm kõnnib Kukemetsas ja hein läheb kõlinal katki

Üks esimesi asju, mida ma täna hommikul kuulsin, oli Andre kirumine, kui ta magamiskotist välja ronis. “Kurat! Kui külm siin on!” Need, kes Andret tunnevad, teavad, et see tähendab tõeliselt külma ilma. Niisiis võttis minul ja Kristelil üksjagu aega, et magamiskotist väljuda. Kui päikesetõusust oli möödunud 1,5 tundi, näitas auto termomeeter -7 kraadi, mis tähendab, et enne päikesetõusu võis vabalt -10 või veelgi vähem olla.

Hommikul olid puud latvadeni härmas nagu talvel ja kõik jääs, mis vähegi jäässe minna sai – maapind, joogivesi, hambapasta, saapad ja kõik muu. Hein läks sellele astudes kõlinal katki.

Kukemetsa onn asub keset majandusmetsa, nii et esimesed kilomeetrid kulgesid üsna sirgjooneliselt.
Peale esimese kilomeetri läbimist oli juba põhjust tähistamiseks, sest täitus 200 käidud kilomeetrit! Nii me siis tähistasime keset täiesti suvalist metsa – Kristel võttis oma lagritsa Minttut (täiesti kohutav jook) ja mina viina.

Esimene suurem vaatamisväärsus oli Alajõe küla. Seal sai ennast lõbustada talusiltide lugemisega. Kõrvuti asusid näiteks Loigu ja Lombi ning Kuusiku ja Kaasiku talu. Alajõe külas tegime ka esimese peatuse. Seal oli kena külaplats, mis asus paisjärve ääres, ja kus oli just sobivalt ka katusealune istumiseks. Päikse käes peesitades kaalusime korraks isegi võimalust sinna terveks päevaks jääda ja Andre endale õhtuks järele kutsuda, aga otsustasime siiski edasiliikumise kasuks.

Looduse poolest ei olnud täna just huvitavaim päev. Peaasjalikult külamaastikud, põllud ja üsna sirged teed. Aga ilm oli täna täiesti super! Päike küttis nii, mis jaksas, ja pani meid palavusest ägama. Aga varjulistes kohtades ei sulanud härmatis terve päeva jooksul ja peamiseks lõbuks oli jäätunud lompide katki astumine.

Päike kütab nii mis jaksab

Päike kütab nii mis jaksab

Teises päevapooles nägime päris palju koeru. Üks neist oli selline bernhardiini moodi. Ta jooksis oma koduhoovist välja tee peale, et meile ikka täiesti selgeks teha, kelle territooriumiga on tegemist. Koera tuli tagasi koju viima väike tüdruk. Ta oli üleni roosas ja oli nii 2 korda väiksem kui see koer. Aga ta haaras koeral ümber kaela ja asus teda asjalikult tagasi hoovi poole tirima. Kuna meil oli sel hetkel veel minna üksjagu, siis ei jäänud me jälgima selle stseeni lõppu.

Viimased 6 km kulgesid meil tõusvas sportlikus tempos, mille üle me ise (või vähemalt mina) jätkuvalt hämmastusin. Nii jõudsime me kohale üsna kiiresti ja leidsime üles ka lõkkekoha põleva lõkkega, kuigi me ekslikult korraks kuud lõkkeks pidasime.

Õhtul külastas meid veel ka väga kurja taksikoeraga väga sõbralik jahimees, kel oli õnnestunud oma auto kraavi keerata. Tema väljaaitamisega Andre antud hetkel tegelebki.

Igatahes – auto sai kraavist välja. See oli vana, kolmetonnine Land Cruiser, mis oli risti, tagasildapidi sügaval kraavis. Andre seda üksi välja ei saanudki, me auto oli lihtsalt liiga kerge. Sõitis ta küll põllule, et otsesuunas seda välja tirida, aga tõmbas lihtsalt köie puruks. Lõpuks tuli jahimehe sõber veidi suurema autoga ka appi, rakendasime kaks autot järjestikku kui rongi ning lõpuks (pärast järgmist katkenud köit ja rehvilibistamist) saimegi suure auto kraavist välja. Oli lõbus ja tegus õhtu. Kõik olid väga tänulikud ja rõõmsad, jahimehed said koju minna. Kuuldes, et me ööseks metsa jääme, olid nad väga üllatunud, aga soovisid siis meile edu ja head tervist.

Head ööd meie kõigi poolt siit Tähemaalt. Siin tähed säravad ja metsas puud pauguvad. Homseni!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Kümnes päev. Elistvere – Kaiu

Laupäev, 19. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Elistvere looduskeskusest läbi Maarja-Magdaleena ja Papi lõkkekoha Kalamehe lõkkekohani Kaiu järve ääres.

Missioon: Maarja-Magdaleenasse enne lund ja vihma

Missioon: Maarja-Magdaleenasse enne lund ja vihma

Elistveres sai kaks päeva puhatud, jõudu kogutud, asjalik oldud ja niisama aega venitatud; liigeseid ravitsetud ja loomi vaadatud. Vaim ja keha värske, asusime täna taas teele, seljakotid viimse piirini täis laotud.

Ilmnes üllatav tõsiasi, et sügis on meie kodumaal kätte jõudnud. See päris Sügis, mitte lihtsalt niisama suvehõngune oktoober. Ühes sellega ka rajutuuled, üdini läbivetitavad peenikesed vihmad ja lumekruubid. Kõike seda saime täna ka tunda.

Enne Maarjat tabas meid selle matka seni tõsiseim sadu. Saju koostis oli selline ebamäärane, oleks nagu olnud vihm aga selle tahke aine sisaldus oli ebatavaliselt suur. Pärast jäid isegi miniatuursed hanged põõsaste alla.

Maarja poes ei olnud elektrit ja uks oli kinni. Poe ees, varikatuse all, ootasime saju möödumist, vahetasime riideid selga ja seljast (kuna sadu mööduski) ning suhtlesime kohalikega suletud poe teemal. Veider oli see, et kohalikud ei tundunud meid eriti uskuvat, kui ütlesime, et uks kinni on, ikka katsuti ust. Ju meid vaadati selles külas kui piisavalt kahtlaseid võõrkehi, need teevad ikka lolli nalja.

Saju möödudes läksime edasi ja kohtasime teel üht toredat saksa lambakoera, kes tõi meile mängimiseks hästi pisikese pulgakese. Ta peremees oli sealsamas tee kõrval, müttas käruga kuusetaimi vedada. Tuli välja, et ta oli pärit Hollandist, doktorant Maaülikoolis. Juttu rääkisime temaga aga selges eesti keeles.

Mõni minut hiljem tabas meid järjekordne maru koos vihma ja mingi plögaga. Sadu ei tulnud mitte ülevalt alla, vaid kuskilt suvalisest kohast külje pealt, justkui oleks gravitatsioon heaks arvanud lihtsalt niisama suunda muuta. Seekord saime korralikult märjaks.

Pisut enne Papit oli üks puu elektriliinidele kukkunud ning tossas. Nii saimegi elektriloomakeste ning neid taga ajavate elektrikutega teel Pappi võidu võtta.

Vaade Papi lõkkekohast

Vaade Papi lõkkekohast

Papi lõkkekoht, kus me lõuna tegime, on kaunis kohakene Saare järve ääres. Kuna me olime parajalt niisked ja taevas hakkas selginema, siis ka üpris jahe. Annemariet tabas esimese päeva külmahoog – kõikehaarav mõistust halvav külm, mis tuleb sooja tubase keskkonna vahetamisest väliskeskkonna vastu. Ta üritas külma peletada ümberlauajooksuga, kuid vaid osalise õnnestumisega. Kristelil oli peaaegu niisamagi soe, piisas vaid ühest koorikust – nii võis tegeleda pigem enda sisemuse soojendamisega, ja seda märksa suurema eduga.

Papi lõkkekohas sai selgeks ka see, mis mind juba mõned kilomeetrid kummitanud oli. Minu vasak hüppeliiges teavitas mind meie koostöö peatumisest….

Tuli langetada raske otsus – kas katkestada või rämeda valu käes valuvaigistite najal edasi komberdada. Kuna eelmisest aastast see enda lõhkumine lõppes kahe nädalaga voodis, siis viimane variant ei tundunud kuigi mõistlik. Veelgi vähem meeldiv tundus aga katkestada.

Sai leitud kompromiss – Annemarie ja Kristel lähevad jalgsi edasi ning mulle tuleb keegi järgi, viib mind Elistverre; võtan siis sealt auto, millega Annemarie siia tuli, ning liigun paar päeva autoga, seniks kuni jalg paraneb ning ma taas käia saan. Nii ei katke matk ning ma ei pea kuskil mõttetult aega kulutama. Olulised asjad saavad nähtud ning tüdrukud saavad rajal vajalikud asjad ikkagi ära teha.

RMK Jõgeva piirkonna külastusjuht Andri tuli mulle järgi ja päästis meid hädast.

Jätkab Kristel:

Peale seda kui Andre maha olime jätnud, viis tee mööda saare(?)alleed Saare mõisani ning sealt sai astutud mõned head meetrid vana sõpra asfalti mööda Kaiu järve poole. Viimasel ristil enne Kaiu poole keeramist trehvasime ka Andret, kes väga mugavalt autoga sobiva laagripaiga nendest paljudest üsna hajali asuvatest lõkkekohtadest välja valis. Selleks hetkeks kui me Annemariega kohale jõudsime, oli lõke püsti ja nii see päev maalilise Kaiu ääres õhtusse veereski.

Kaiu järve ääres on riburada pidi viis erinevat lõkkekohta. Võtsime ühe keskmise, kus sai puukuuri lakas magada.

Homseni! Ja seda siis juba uute seiklustega.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , | 4 kommentaari

Seitsmes päev. Kassinurme – Elistvere

Reede, 16. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Kassinurme linnusest Elistvere looduskeskusesse.

Õhtu Kassinurmes

Õhtu Kassinurmes

Et kõik kohe ausalt ära rääkida, siis ega orkipeletusnuia seiklused sellega veel läbi ei olnud. Peale seda, kui eilne blogipostitus suure surmaga ära saadetud sai, sest leviga oli, nagu oli, ilmusid meie õuele äkitsi hääled – kaks jämedamat ja kaks peenemat, kes iga jämedama häälega artikuleeritud kommentaari peale heledalt naerda lõkerdasid. Telefonivalgusel vaadati platsi peal ringi, inspekteeriti meie püstkotta jäetud köögikraami ja püstitati hüpoteese nende mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Loomulikult oli tarvis ka linnusetorni kontrollkäik ära teha. Suur oli aga nende üllatus, kui nad tornist peremehe eest leidsid ning palju ei puudunud, et nad redelist tagurpidi palju kiiremalt alla oleks prantsatanud, kui neil aega võttis sellest üles ronida. Ju vist on see tõesti päris kohutavalt ehmatav, kui keegi teile jämeda häälega südaöösel tere ütleb, sealjuures 250 luumenit näkku suunab ning valguse varjust on aimata orkipeletusnuia siluetti.

Igal juhul oli tegemist täitsa rahumeelsete Jõgeva ossidega, kellel oli teisipäevaõhtul lihtsalt igav hakanud ja nii nad meile Kassinurmes peale sattusidki.

Kui nüüd tänasesse päeva oma järjega jõuda, siis sai maha kõnnitud jälle hunnik kilomeetreid ning hodomeetril tiksus täis 152 km, millega võib matka esimese etapi õnnelikult lõppenuks lugeda, mistõttu me seda loomulikult mustikakisselliga ka vääriliselt tähistasime.

“Kuidas tunne on?” Tunne on täitsa tavaline. Saapad looduskeskuses jalast heitnult ning nahkdiivanisse vajunult tabas meid ja meie jalgu muidugi ootamatu väsimus. Nii oluline on igasuguse metsas käimise-olemise juures ikka see vaimne valmisolek külmaks ja seiklusteks… nii aga kui tead, et ootamas on päris maja kütte, elektri ja muude loomakestega, tundub see metsamaailm kuidagi ulmeliselt ilmvõimatu.

Päeva alustasime reipalt Kasemäe poole sammudes, kus saime teada, et vaid 26 km põhjas (väidetavalt, sest Andre siiamaani ei usu) paistab Põhja-Eesti kõrgeim tipp Emumägi. Tee viis meid aga edasi lähemale äratundmisele, et 2013 ja Kassinurme kant on see aeg ja koht, kus Kristel esimest korda elus omaenese silmaga harvesteri ja forvarderi nägi. Rewinder jäi seekord paraku märkamata ja no põdrad nad siiski ikka paraku ei ole, aga vähemalt ei saa öelda, et midagi poleks näinud.

Lõunapausi vaade Jõgevamaa ideaalmaastikele

Lõunapausi vaade Jõgevamaa ideaalmaastikele

Eneselegi märkamatult olime 12 km jälle maha kõndinud ilma pausita ja leidsime, et on tagumine aeg selle päevakorrapunktiga ka maha saada. Sealt veidi edasi ootas meid juba päikeseline mäeveer staažika lõunastuskohaga. Nimelt leidsime kaks vorstijuppi, mis olid sinna jäetud kas eelnevate matkajate poolt (pole midagi imestada, ka meie suutsime ühe tomatimurska kuhugi ära kaotada) või oli tegemist esivanemate hingedele toodud armuandidega, sest koht ise leidis I aastatuhande I poolel kasutust kivikalmena.

Päeva teisel poolel rakendus viimase kilomeetri fenomen, ainult et seitse kilomeetrit liiga vara. Täpsustuseks niipalju, et mainitet nähtumus defineerub kui aegruumi anomaalia, mistõttu kilomeeter ennekuulmatult pikaks venib ning mille läbimine kordades kauem aega võtab, kui see tegelikult peaks. Eksperimendi korras on tõestatud, et selline fenomen esineb tihti just päeva viimasel kilomeetril.

Ühesõnaga, et tempo oli rahulik, siis tegelesime ajaviiteks korilusega, degusteerisime erinevaid tee ääres kasvavaid õunasorte ning üritasime kõigest hingest teele viirpuuhekki külvata. Peale selle tegelesime veel pilvevaatlusega. Et ornitopervide hooaeg tundus eilsega läbi saanud olevat (viimased kured suundusid üle Kassinurme lõunapoole), siis lähenesime asjale loominguliselt ja konverteerisime end pilveteadlasteks. Esimesest uurimisraportist võib lugeda, et ka need armastavad lõunamaal talvituda, sest analoogiliselt kurgedele, khm, kurelitele, olid ka need end kolmnurgakujuliselt püramiidide poole teele asutanud.

Vooremaa

Vooremaa

Õhtul oli meie jaoks varuks veel üks juba harjumuspäraselt kaunis päikeseloojang ning, tulevased härmaniidid põllu peal imetletud ning inspiratsioon loomingulisteks välgatusteks tallele pandud, kontrollisime veel üle vaate Raigastvere tornist (kõik järved olid silmapiiril alles) ning ootaski meid juba Elistvere. Korraks veel justkui lubas taamalt eksootilisemaid linnuriigi esindajaid, kuid kui need oma laulu edasi arendasid, digimuutusid nad imekombel nõukaaegseks traktoriks ning seetõttu tabas meid siiras pettumus.

Praegu soojendab meid Elistvere looduskeskuse kamin, ootamas on pannkoogid, soe voolav vesi ning uni!

Teile ilusat kolletamispäeva teist püha ning matkajutud jätkuvad kahe päeva pärast ja seda juba koos Annemariega. Kas ja mida me aga puhkepäevadel siin ette võtame võtta, sellest homme. Kaunist ööd!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Kuues päev. Siimusti – Kassinurme

Teisipäev, 15. oktoober 2013. Läbitud teekond 20 km Siimusti lõkkekohast Kassinurme linnuseni.

Siimusti laululava

Siimusti laululava

Täna ärkasin vara. Pool kümme on vara, minu jaoks. Kuidagi juhtus nii, et kella ma ei kuulnud ja kui Andrel ükskord üksinda asjatades igav hakkas, nii ta mind üles ajaski. Küsimuse peale, mis ilm väljas on, tuli vastuseks – täiesti tavaline ilm. Teate isegi – pilves ja sompus, päikest ei ole, no vihma ka õnneks eriti mitte. Väga külm ka ei olnud, üleüldse midagi erilist ei olnud. Tavaline Eesti ilm.

Hommikul olime operatiivsemad kui eile ning liikuma saime natuke peale ühtteist. Kõndisime ühe joonega lõunapeatuseni, sealjuures vahetevahel kiirusega pea üle 6 km/h. Lõunatasime ühepaiku ehk täiesti normaalsel lõunaajal. Arvestades seda, et on olnud päevi, kus me sel kellaajal alles stardime, siis võib endaga rahul olla. Peale seda kõndisime taas praktiliselt ühe joonega Kassinurme. Ühesõnaga – oli spordipäev.

Selle üle võib muidugi diskuteerida, millise tempoga matkama peaks. Mulle isiklikult meeldib nii kiirelt kui vähegi jõudu on end edasi lükata, eriti kui enesetunne ning kott seda võimaldab. Andre on vist rohkem sellise rahulikuma matkamise austaja. No tal õnnestus loomi kah näha – hiirt, kitsi ja põtru. Mul jäid nad muidugi suure spordi tõttu märkamata. Aga tõenäoline on, et nägemata oleks nad mul muidu ka jäänud… ma kuidagi suudan tihti selektiivselt selliseid huvitavaid asju mitte näha. Olgu selle tempoga, kuidas on, igal juhul tuleb tõdeda, et omamoodi matkarütm hakkab sisse tulema. Ehk on selles natuke süüdi tõsiasi, et kaasatoodud alkoholivarud juba kaks päeva tagasi otsa lõppesid ning sealtpeale oleme pidanud mustikakisselliga leppima (tehakse ikka häid jooke).

Lõunapausi ilmestasid Härjanurme kalakasvatuse (tehis?)järved ning vahetult enne sinnajõudmist nägime kalamehi, kellest üks näis telefoniteel koduseid asju klaarivat, teine aga ajas oma tavalisi kalameheasju. Saateks kurjad pardid, kes ilmselgelt häiritud olid. Kuid vaade sillalt sealsamas, kus ka Pedja jõgi ületatud sai, oli selline:

Suur Pedja jõe ületamine

Suur Pedja jõe ületamine

Igal juhul oli sport täna asja eest, sest kui kella viie paiku Kassinurme jõudsime (on olnud päevi, kus sel ajal alles lõunapausiga ametis oleme), siis paar hetke hiljem see vihm tuligi. Esimese vihma terviseks tõstsime siis linnuse ees püstkojas oma kissellikruusid. Siin me ka praegu istume ja mõtleme, kas teha pesa väravatorni või sellesse teise, minna magama baarileti peale või linnusetagusesse metsavahi onnikesse.

Naljakas on siin tühjas Kassinurmes istuda, ihuüksi ja vaikuses, taustaks vaid vihmasabin ja langevad lehed. Justkui ootaks ikkagi neid tüüpe mõõkade ja kilpidega, sõjamaalingud näos, tuhatnelja võpsikust välja jooksmas oma valguse-pimeduse asju ajamas. Selgituseks siis mitteasjassesegatuile – igal aastal sügisesel pööripäeval on Kassinurmes larpi seltskonna kogunemine – Põhjala Pööripäev. Aga sellest ma siinkohal rohkem ei räägi, mainin ainult seda, et sel korral oli tollest ettevõtmisest küll kuhjaga kasu. Nimelt sai kuu aega varem baarileti alla peidetud kanister joogivett, mis meid siin nüüd kenasti ootas ning me elu mugavalt kergemaks tegi. (Tervitused siinkohal Nelele, kes kanistrit endaga tol korral Tallinnasse kaasa ei tahtnud võtta. Aitäh!)

Kääbikute raudteetunnel

Kääbikute raudteetunnel

Üldiselt on niiske. Isegi ploomid mõistatusliku metsamöga sees olid niisked. Vist jäi eelnevas ka mainimata raudteetunnel jalakäijate jaoks, mis oli küll väga nunnu, kuid disainitud ilmselgelt kääbikutele. Andre suutis end sealt imeväel oma suure seljakotiga isegi läbi pressida (kahtlustan, et tegemist oli salapäraste jõudude sekkumisega), mina leidsin, et ma olen selle ettevõtmise jaoks liiga pikkade vanemate laps ja üleüldse, et mu põlved niipalju ilma hädavajaduseta ei kükku praegu, ronisin üle raudtee ja rõõmustasin end raudteeromantiliste pildijäädvustustega.

Homme tuleb jälle pikem distants ning õhtuks loodame jõuda juba Elistverre, et seal puhkepäev lausa inimesekombel päris majas elektri ja jooksva veega möödanikku saata.

Teile aga meeleolukat teisipäevaõhtut ja kuulmiseni homme. Meie lähme näeme und muistsetest aegadest ja loodame, et keegi öösel linnust vallutada ei soovi.

P.S. Sellist luksust on ikka harva, et lähed matkama ja leiad end vastu (peaaegu) täiskuuööd linnusetornis kerra tõmbumas. Aga peale seda, kui orkipeletusnui padja kõrval oma koha leidis, läks olemine kohe julgemaks ka. Mine sa seda metsaseltskonda tea…

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Viies päev. Hundissaare – Siimusti

Esmaspäev, 14. oktoober 2013. Läbitud teekond 15 km Hundissaare lõkkekohast Siimusti lõkkekohani.

Hommik Hundissaares

Pannkoogine hommikuidüll Hundissaares

Täna õhtusööki tehes tekkis küsimus – kuhu on kadunud kogu tüümian? Vastuse leidsime õige pea – Kristeli sokkidese ja nende vahele.

Kohanimed on siinkandis pisut eksitavad – ei olnud Hundissaares hunta ega Koerus koeru. Ainult mingid rähnad toksivad metsa all.

Igatahes täna saabus see hetk, kui saime oma jalge alla mõõdetud 100 kilomeetrit Eestimaa pinda. Praegu, siin lõkke ääres Siimustis, on meil tegelikult ära käidud juba 107 km.

Paar sõna siis ka käidud tee kohta. Need on olnud ühed ääretult kenad kilomeetrid, kus sügis on end näidanud kogu oma värviküllases säras. Ilmadega on roppu moodi vedanud, vaid esimesel päeval saime veidike mingisugust vihmalaadset toodet kaela.

Siin Järva- ja Jõgevamaal on rada vähemalt jalgsimatkaja jaoks võrdlemisi hästi tähistatud. Vaid vahetult enne Aravetet oli üks rajalõik, mis läks võssa ja näis sinna jäävatki; kuna aga oli pime ja meil tol hetkel täiesti suva, kuidas minna, ei vaevunud me rada üles otsima ja murdsime otse läbi kuusetihniku – Aravete tuled juba paistsid.

Peale Aravetet oli ka tähistusega võib-olla kahtlane lugu, kuna aga oli juba nii pagana pime ja uduvihma tibas, siis võtsime ette mingi ettejuhtuva põlluserva ja jõudsimegi vastu ootusi õigele teele välja. Aga aitab vanadest aegadest siinkohal.

Täna oli võistlus kõige mõttetuma matkavarustuse tiitlile. Peale pingelisi eelvoore jäid sõelale kolm asja – vahatükk G1000 riiete töötlemiseks, potihoidmise tangid ja üks keskmise suurusega liigendnuga. Võitsid potitangid. (Kuidas seda vidinat päriselt nimetatakse?)

Asjad on jääs

Asjad on jääs

Muus osas oli tänane päev üsna sündmustevaene. Hommik oli küllalt külm, telk oli pealt päris korralikult jääs. Hein, infotahvel ja peldiku katus ka. Päev aga oli kohe põrgulikult ilus, taevas polnud mitte pilvekribalatki, õhk oli meeldivalt karge ja tuul vaid aimatav. Teed olid aga sirged ja pikad… Läbi sai need käidud aga kuidagi hoopis kähku. Ei saanud nagu arugi, kui äkki Siimustis kohal olime. Vahepeal sai tehtud lõuna ühe suure kuuse juurte all.

Siimusti lõkkekoht on taas selline pisike ja armas kohake ning seekord suisa männimetsa all (ehk siis kuuskede seas on paar mändi ka), läheduses on Siimusti laululava ja suur muruplats. Kahjuks pole siin lähedal kuskilt vett saada, me olime õnneks ettenägelikud ja täitsime ühe lahke külamehe juures oma pudelid ära. Tal oli ka väike kollane krants, Pätu.

Kui eile õhtul uhuutas meile unelaulu kassikakk, siis siin Siimustis lihtsalt undab midagi metsa vahel.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , | 6 kommentaari

Kolmas päev. Tamme – Oostriku

Laupäev, 12. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Tamme lõkkekohast läbi Koeru Oostriku lõkkekohani.

Hommik Tamme lõkkekohas

Hommik Tamme lõkkekohas

Tänane päev sai tituleeritud kõige ilusamaks matkapäevaks.

Päev algas taas kõikematvas udus, mille alt ilmutas end härmatisepoiss, millest omakorda tegime järelduse, et öö oli olnud külm. Päev see-eest oli taas väga palavalt päikeseline ning õhtuhakk tervitas meid maalilise 360-kraadise, täiesti ebamaises valguses päikeseloojanguga.

Tegelikult möödus päev väga kiirelt, sest seltskonda oli palju. Hommikul lõbustas meid Jon, kes oli meile külla tulnud vaid üheks ööks, ning pidi täna lõunaks Koerust bussile saama. Kuna hommik möödus meil taas uimerdamise ja sissemagamise tähe all, siis teelemineku ajaks oli meil juba päris kiire ja me otsustasime, et LÄHME. Andmine oli korralik ja pea pool päevateekonda sai käidud nagu niuhti. Jon kappas ühel hetkel eest ära, et ikka bussile jõuda, ja jõudiski.

Enne Koerusse jõudmist sai arutatud paradiisi mõiste ja elysiumi etümoloogia üle.

Koeru oli sügiseselt ilus, väike rahulik kohake. Aga koeru oli Koerus küll vähe. Enne oli ja pärast oli, aga Koerus eneses koperdas vaid üksik kass. Peale mainitud hiireküti oli seal veel väga ilus kunagine kõrts-postijaam.

Lõuna sai tehtud traditsiooniliselt põlluservas traktorigaraaži ees.
Üsna äkki aga ilmus meie kõrvale Toomas, kelle jalgrattale oli suurelt kirjutatud “Matkapesa”, mis meis kohe huvi äratas. Vestsime pikalt juttu ning saime Toomaselt põhjaliku giiditeenuse. Tee kõrvale jäi Koeru telemast, mis on (jalamilt mõõdetuna) Eesti kõrgeim ehitis, kõrgusega 349,5 meetrit.

Saime ka palju muud Järvamaa elu-olu ja Toomase enese matkaettevõtluse kohta teada, lisaks ka kohalikku kultuurilugu. Toomas lubas meiega paari nädala pärast ühineda ning ehk ka kitarri kaasa võtta. Ootame.

Meie ajutine teejuht teadis pajatada veel „Prohvet Maltsveti” prototüübist, kes siin paigus elanud (kodanikunime peab asjaosaline ise kommentaaridesse kirjutama, seda mälu kinni ei pidanud), ning et ka härra Hillar Palamets end selle kandi meheks peab.

Kõige kaunim päikeseloojang

Kõige kaunim päikeseloojang

Teed mööda edasi minnes jõudsime Norrasse. Tegelikult küll Norra külla, kus asub Norra mõis ja Norra allikad. Norra mõis on nime saanud mõisniku von Knorringu järgi, kelle nimi eesti keeles mugandus Norraks. Võite pakkuda, millega Knorringute järeltulijad Saksamaal tegelevad. Vihje – matkalõunasöögid.

Päris päikeseloojangul tabas meid äratundmine, et Norra ja Oostriku on meie lemmikkohad Eestis. Fantastiline paik,  tulge kindlasti vaatama. Eriti sügisesel päikeseloojangul.

Päeva loppedes jõudsimegi Endla looduskaitsealale, ning leidime üles ka Oostriku lõkkekoha. Oostriku lõkkekoht on selline pisikene paigakene otse tee ääres, kuhu heal juhul kaks telki mahub. Õnneks ei olnud siin kedagi ees.

Õhtul külastas meid üks kobras, kes lambi valgusvihus silmi kissitas ja siis mööda teed minema paterdas ning eemal plartsatades ojja kadus.

Tänane öö on pisut soojem kui eelmine ning kotile me nüüd kobimegi. Head ööd kõigile.

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Teine päev. Kurisoo – Tamme

Reede, 11. oktoober 2013. Läbitud teekond 23 km Kurisoo lõkkekohast läbi Rava lõkkekoha ja Järva-Jaani Tamme lõkkekohani.

Kurisoo hiigellaavu

Kurisoo hiigellaavu

Teine matkapäev tervitas meid uduga. Kui Andre üles ärkas, oli laavu juba uttu mattunud ning ainus, keda polnud, oli siil. Aga et Kristel sel ajal alles teist külge keeras, siis ei või tegelikult kindel olla, kas Andre jutt kõikvõimsast ja kõikematvast udust tegelikult üldse tõsi on, sest selleks ajaks kui tüdruk ükskord kargu alla ajas, peale seda kui Andre oli üritanud teda kõrvupidi kotist välja vedada, paistis taevas juba peaaegu päike. Vähemalt uduvihma enam ei sadanud.

Hommik oli küll pilvine, aga põhimõtteliselt oli tegemist kauni päikesepaistelise päevaga, nii et lõunapausi ajal võis lausa traktorigaraaži najal päikest võtta, nii et punane nina ja põsed olid taas omal kohal.

Teel imetlesime Rava mõisa, mis oli tõesti väga kaunis, eriti lõkkekohas päikesepaistel õlut rüübates. Selja taha jäi Eestis küllaltki harvaesinev laialehine salumets, mis 1936. aastal paberivabrikule maha müüdi. Nende õnnetuseks said nad aga küllaltki tünga, sest selle päästmise nimel võeti see just siis looduskaitse alla ning nii see paber seal tegemata jäigi.

Ülejäänud päev möödus kõmpides mööda teid – kruusateid, asfaltteid, riiklikke maanteid ja oligi enam vähem kõik. Vahetult enne Järva-Jaani jõudmist rõõmustas meid oma sõnumiga Jon (Tere Jon!!), kes lubas tunni aja pärast Tammel olla. Täiendasime siis käppelt Järva-Jaani poes veevarusid (sest suuri pudeleid oli juurde tarvis ja ei, ma räägin veepudelitest, mitte õllepuelitest :) ning kihutasime Jonile vastu. Teepealt me ta üles leidsimegi, sest kes see teine ikka taskulambiga kuskil karup****s võpsikus ragistab.

Siinkohal kutsun kõiki üles meile külla tulema, sest meil on külaliste üle alati väga hea meel ja teil on metsas tore.

Aga mis siis veel päeva jooksul mainimisväärset juhtus – astusime kolme keskustellu. Peale lõunat küsis üks muheda läkiläkiga külamees, ega me küüti ei taha. Me ei tahtnud. Kahel korral uurisid lapsed meie käest, kuhu minek. Selle peale, kui Andre vastas, et Lõuna-Eestisse, polnud neil eriti midagi öelda. Võttis ilmselt nõutuks. Tagaselja kuulsime et “ju nad ikka vahepeal jäävad seisma ka”.

Idüllilised külamaastkud

Idüllilised külamaastkud

Korduvalt sai tehtud Windowsi taustapilte ning veendutud, et Eesti külamaastikud on ikka kaunid, seda eriti sügisestes kuldsetes õhtupäikesekiirtes. Kaks päeva järjest oleme tegelenud õhtuti linnamatkamisega, sest eriti just õhtutundidel on tee viinud läbi asulate ning tänavalaternate vennaskonnalikult romantiliste valgusvihkude.

Tehnilist infot tulevastele matkajatele ka: Kurisoo lõkkekohas peldikut ei ole (või siis ei leidnud me seda üles) ja vett ka ei ole (või siis ei leidnud me seda üles, tõsi, taevast tuli öösel veidi). Tammel ka ei ole suurt vett, siin on vaid kaste ja jääkristallid.

Ja eilsele postitusele täienduseks – Aravete mägedel tabas meid täiesti ootamatu äkknälg, mistõttu olime üsna hämmingus, kuid kogusime end siiski ja suutsime olukorra taas kontrolli alla saada.

Piibe maanteel on öösiti üsna ohtlik kõndida, sõidavad seal igasugused. Ning et üleüldse on ohtlik sügiseti lageda taeva all ringi kõndida, lendavad seal igasugused. Lagledest ja hanedest ja nendest mõnest üksikust varesest saaks üsna pädeva hitchcockiliku stseeni sügiseses Eesti looduses filmida.

Nüüd aga ootab meid gurmee lõkkevorstikestest ja mustikasupist. Ja homme lähme otsime Koerust koeru ja paneme Joni bussi peale.

Olge vaprad ja homseni!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 3 kommentaari

Esimene päev. Matsimäe – Kurisoo

Neljapäev, 10. oktoober 2013. Läbitud teekond 24 km Matsimäe karjääri lõkkekohast Kurisoo lõkkekohani.

Päris alguses

Päris alguses

Alguseks väike seletus – kuna me päris alguse (ja korduvalt läbikäidud tee) jätsime vahele,  siis tuleb selle matka pikkuseks 588 kilomeetrit. Nii.

Vastupidiselt kõigile ootustele oli täna kaunis suvepäev. Tuult polnud, vihma ka eriti mite, päike säras ning tegi olemise põrgulikult palavaks.

Alustasime täpselt kell 13:00 Matsimäe karjääri lõkkekohast. Tore ja tuttav paik.

Mida me siis täna nägime? Kalamehi Matsimäe karjääris, kevadise suure porno asemel ehk Seli raba laudteel polnudki väga hull astuda, sisse vajusime vaid korra ning sedagi ainult pahkluuni ning sedagi ainult Kristel. Peale seda tervitas meid Kollassaare kommuuni-talgutalu, kus sai kott esimeste kesvamärjukeste arvelt kergemaks timmitud.  Kontrollisime veel Simisalu loodusmaja juures olukorda, lõunatasime Kodru raba vetelpääste torni varjus, pärast seda lõikasime natuke võsa ja üleüldiselt kõndisime ennast ogaraks. Pisut enne Kodru raba lõppu tulid meile vastu veel jahimehed ja üks pisike foksterjer.

Lõpuks oleme teel

Tore oli see, et metsast välja astusime Järva-Madise kiriku kõrval, hetkel, mil kirikukell seitset lõi. Kirik oli kõrge ning hämaras ka üsna vananäoline ja ebamaine. Tore oli veel Aravete tondiloss, mille kõrval pimeduse varjus jalgu-õlgu puhkasime. Polegi varem matkal suure ja täiesti tühja paneelmaja juurde jalgu puhkama sattunud. Mõned korrad eksisime teelt, pime oli.

Praegu aga kõik hea. Ootamatut palju sai kõnnitud, ootamatult suured tõusud olid Aravete laululava juures suusaradadel ja ootamatult ära väsitas vastavalt siis 33- või 24-kilose kotiga ringijalutamine. Viimane kilomeeter näiteks kestis kauem kui (vähemalt) viis eelmist kokku. Tegelikult, seljakotiga, mis kaalub umbes kolmandiku kehakaalust (meil mõlemal), ei olegi selline astumine päris naljaasi.

Täna ööbime Kurisoo laululaavu all. Head ööd ning homseni!

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Kahekümnes päev. Kalmeoja – Nõmmeveski

10. oktoober. Läbitud 14,7 kilomeetrit.

Tänane päev oli lihtsalt ilus. Mitte ainult selles mõttes, et ilm oli kena vaid ka pea kogu meie tee oli äärmiselt kaunis – kulges see läbi Lahemaa metsade mööda kitsukesi jalgradu, järskudest oosidest üles ja alla. Kõik see, mida me matkateelt oodaud oleme. OK, vahepeal olid mõned kilomeetrid kruusateed ning asfaltigi kuid ka need teed olid väga käänulised ja mõnusad.

Hommik Kalmeoja laavus

Kuid selle igikestva niiskuse vastu ei saa vist miski. Niiske on kõik – õhk, maapind, riided, magamiskotid ja kõik muu. Oleme jõudnud järeldusele, et Eesti sügisene õhuniiskus ongi nii ca 500 % kanti. Aga see selleks, välja näeb seekordne sügis väga kena. Õhk on ka juba sügiseselt kargeks muutunud – päeval enam naljalt +10 kraadi ei tõuse ning ööseks kipub mõnikord lausa sinna 0 kraadi lähistele kukkuma.

Tänane hommik venis, kuna laavus oli meil lihtsalt nii mõnus vedeleda :) Pakkiminegi oli selline sügiseselt flegmaatiline, nii et minema saime alles keskpäevaks.

Mets Kalmeoja lähistel oli täis pohli. Meeletult, ohtralt ja üliküpseid – arusaamatu, miks siit neid korjatud polnud :). Igatahes oli meie liikumistempo esimestel kilomeetritel väga väga aeglane, seda mitmete pohlasöömispauside tõttu.

Esimene osa päevateekonnast kulges mööda mõnusat rada Lahemaale nii iseloomulikus palumetsas. Tee viis meid kõrgele Pudisoo jõe kaldale ja sellest üle. Selle jõe org on väga sügav ning matkarada kulgeb kõrgel selle kaldal. Kallas on vahetevahel niivõrd järsk, et peaaegu käegakatsutavas kauguses kõikusid all orus kasvavate kuuskede ladvad.

Pärast üht kraaviületust kohtasime seeneliste parve. Matkajate seas on levinud teadmine, et seenelised on väga ohtlikud. Sellele vaatamata püüdsime jääda võrdlemisi rahulikuks; ilmnes, et meil tuleb minna otse läbi kurjakuulutava seeneliste parve. Õnneks jätkus meil kainet mõistust, sammusime edasi ning tervitasime neid rõõmsal ilmel. Kõik läks hästi. Siit moraal – seeneliste parvega kohtudes tuleb jääda rahulikuks ning tuleb vältida kükitamist nimg metsasaaduste korjamise imiteerimist – vastasel korral võib ta sind raevunult rünnata.

Kahtlane trepp Pudisoo jõe orgu

Rada laskus vahepeal alla orgu ning üle jõe; trepp alla ning sild üle jõe olid põhjalikult amortiseerunud ning libedad. Laskumine käis ikka väga tasa ja targu. Jõeorg ise aga nägi välja üllatavalt suvine – lopsakad sõnajalad ning rohelised puud. Liina ei suutnud kaamerat käest panna ja pildistas mälukaardi täis.

Vahepeal tuli siiski kõndida ka mööda külavaheteid, kuid see pakkus jällegi teistsugust kasu. Ühes külas jäi meile teele üks üsnagi hüljatud talu. Esmalt maiustasime veidike sõstrapõõsa kallal, siis ründasime läbi kibuvitsapõõsa õunapuude all olevaid õunu. Korjasime päris paraja portsu ja asusime taas teele. Kuid teel ootas meid näide efektiivsest naabrivalvest – meie põõsastes sahistamist oli märganud üks tubli naaber. Õnneks ei olnud õunte korjamine tema silmis kuritegelik ja me saime rahulikult edasi liikuda :)
Asi oli selles, et selle naabri sõnade järgi oli neil hiljuti mingisuguste pättidega probleeme olnud (mõned neist olid nad ka kätte saanud) ning nüüd nad pidasid üksteise majapidamistel silma peal. Tegelikult oli see väga tore ja julgustav, ei ole maakohtades elu midagi nii väga üksildane ja ebaturvaline ;)

Viimastel päevadel on sügis täie hooga pealetungile asunud – puud, mis meie matka algul olid veel tumerohelised ja täies lehes, on nüüdseks kollased-punased ja kohati lausa raagus. Viimased paar külma ööd on loodusele heldelt värvitoone juurde jaganud. Rohelisi vahtraid enam pole, kasedki on kõikjal kollased, pärnad samuti ning saared on lausa raagus.

Matkatee Murksi külas

Möödudes asustusest jõudsime viimaks Vasaristi bussipeatusesse, kus tegime ka lõuna. Otse bussipeatuse taga pahises Vasaristi juga, mis on sel sügisel eriti veerohke (paar aastat tagasi, umbes samal ajal oli see vaid üsna hale nire).
Vasaristilt edasi viis tee taas mööda kitsukest metsarada, mids kulges kohati kenad ning valgusküllases palumännikus, kord suisa hämaras laalekuusikus. Ning päris raja lõppu jäid meie matka seni kõige karmimad tõusud ja langused, kohati oli tunne, nagu oleks kuhugi Austriasse või Šveitsi sattunud. Tüdrukud olid päris läbi, isegi mind võttis korralikult hingeldama :).

Jõudsime õhtuks Nõmmeveski lõkkekohta, mis on kaunis nagu alati. Tuleb välja, et ka siia on laavu ehitatud! Seda küll siiski vaid ülemise, metsa all oleva lõkkekoha juurde. Jõekäärus olev lõkkekkoht on siiski selline kui alati on olnud – ilus ja romantiline kuid ilma laavuta.

Õhtu Nõmmeveskil

Meie saame igatahes teist ööd järjest laavus ööbida!

Õhtul tuli meie juurde Marju, kes viis kahjuks linna tagasi Liina; ta peab homme tööl olema. Samas jõudis meie juurde Külli, kes jääb meiega kuni lõpuni. Ning homme peaksid meiega veel liituma Tarmo, Ivan ja Kristel.

Veel tahtsime teada anda seda, et meie ürituse lõpupidu ei toimu kahjuks siiski mitte Altja kõrtsis (see on terves ulatuses reedeks broneeritud) vaid Viitna kõrtsis. Kõik, kes soovivad meiega sel pidulikul puhul liituda, andke teada!

Vasaristi juga. Foto: Toomas Sõelsepp (via Diaso Pildipank)

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Üheksateistkümnes päev. Jussi Väinjärv – Kalmeoja

Läbitud 18,6 kilomeetrit.

Põhja-Kõrvemaa on tänaseks jäänud seljataha ning oleme jõudnud oma pika matka viimasele osale – Lahemaale.

Tänane päev oli tegelikult üsnagi lihtne. Päeva võiks jagada kolmeks etapiks: ööbimiskohast Paukjärvele, Paukjärvelt Järvi Pärnjärve äärde ja sealt Kalmeojale. Teele jäi kaks laudteega raba: Suru raba ja Viru raba.
Esimene etapp ööbimiskohast Jussi Väinjärve äärest Paukjärvele kulges üles-alla mööda voori piki kitsaid metsateid. Nagu iseloomustavad seda matkajad oli see peatükk loost, kus isa ütleb et nüüd minnakse kuuske otsima, ainult ilma lumeta (Liina), suht mööda seina ronimine (Kaidi), hea treening reielihastele (Andre). Paukjärve oosil tervitas meid imeline pärnik.

Suru raba ehk Kõnnu suursoo

Paukjärvele jõudnud, toimus kohustuslik tornironimine ja pildistamine misjärel suundusime üle vaatama Paukjärve telkimisala, polnud ju Kaidi ja Liina seda enne näinud.
Paukjärv avastatud, jätkasime matka mööda Suru raba (Kõnnu Suursoo) renoveeritud laudteed, mis on tõesti üliheas korras.
Raba keskel tervitas meid vana vaatetorn, üleni sammaldunud.

Varsti peale vaatetorni sai raba otsa ja peagi jõudsime Järvi Pärnjärve telkimiskohta, kus tegime ka lõuna. Ah jaa, eidi enne Järvi järvi ootas meid kastis nr. 2 tore postkaart.
Lõuna oli väga meeleolukas, kõhud said kiirelt täis, nalja sai kah kõvasti.

Kõigile

Peale lõunat oli päevakavas minek läbi Väga Mudase Raja Narva maantee poole.  Meil õnnestus see siiski edukalt läbida ja veidi hiljem ületada ka Narva mnt ja üles leida ka teeots, mis viis meid Viru rabasse. Jõudnud laudteeni ilmnes, et meie leitud rada ei pruukinud siiski õige olla, sest kaotsi oli läinud üks kilomeeter. Kust rada tegelikult kulgeb jäi meile sel korral saladuseks. Loodetavasti mitte mööda maanteed.

Viru raba läbiv laudtee oli küllaltki vana ja libe, nii et selle läbimine sai toimida vaid väga aeglases tempos. Ühtlast sammumist liigendasid graatsilised libastumised, õigemini libisemisega kaasnevad “kraatsilised” tasakaalu tagasipüüdmise liigutused.

Kui laudteelt Lahemaale nii iseloomulikku nõmme-palumetsa jõudsime oli kätte jõudnud videvik.
Ületasime veel ühe asfalttee, möödusime ühest kummaliselt üksikust peldikust ja olimegi Kalmeoja lõkkekohas.
Siin tervitas meid miski, mida me tõesti polnud osanud oodata – uus laavu. See oli tõeline superuudis, eriti Liinale, kellel pole kaasas telki. Tore uudis oli see ka ülejäänutele, sest peagi peale kohale jõudmist hakkas sadama vihma.
Seadsime ennast mõnusalt sisse, asusime toimetama ja peagi saabus Kaidi sõber Tiit, kes tõi meile peale soovitud mineraalvee ja apelsinimahla ja patareide veel trühvlikooki! (Lisaks viis ta lõpuks ka Kaidi tühja akuga arvuti minema)

Söök sai täna taas mõnusalt krehvtine, selle valmimise ajaks oli seltskond juba vägagi näljane ja ka muidu hoos.
Praeguseks on meil juba söök söödud ja üritame laavut veidi lagedamaks kraamida, et siin ööbida saaks.
Jäänud on veel vaid viimased päevad ja kilomeetrid ning see on täiesti uskumatu! Kogu aeg on olnud selle ürituse lõpp mägede taga ja matkamine kestev reaalsus, kuid nüüd paistab selle ürituse lõpp juba selgelt kätte. Ja selgelt paistab ka reaalsus, mis saabub peale selle ürituse lõppu. Ja see on kuidagi väga väga kummaline.

Suru raba. Paistab ka raba vaatetorn. Foto: Ivan

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kaheksateistkümnes päev. Jussi Väinjärv

Täna oli meil siis teine puhkepäev. Väga mõnus! Magasime kaua, ärkasime ülimalt puhanutena ja asusime nautima kohustustevaba päeva.

Hommikul veidi enne seitset tõusis meie läheduses paiknenud hane- ja lagleparv taaskord lendu ja läks ära. Minemine kestis pea terve tunni ning ajas meid loomulikult mõneks ajaks üles. Kuid ei midagi hullu – peale linnuparve ülelendu magasime rahulikult edasi :)

Hommikusöögiks olid puhkepäevale kohaselt pannkoogid maasikamoosiga. Nautisime neid pikalt ja põhjalikult. Et ilm suhteliselt jahe oli ja seekord meil kaitsvaid seinu-katust peal pole, siis otsustasime minna Jussi õpperajale vaatama seda, mis eile nägemata jäi.

Jussi Mustjärv

Pakkisime niiskuskartlikud asjad telkidesse, võtsime kaasa pakikese halvaad ja kaamerad ning asusime avastama.

Esmalt kulges rada mööda metsa, aga peagi jõudsime Jussi nõmmele, mis meid taaskord oma erakordsuses rabas. Tegime palju pilte ja nautisime-imetlesime. Nii väga tahaks kuidagi edasi anda selle paiga tunnet ja meeleolu, aga sõnadest jääb puudu. Pole muud, kui peate ise vaatama tulema.
Teine osa õpperajast sai korra juba läbitud eile õhtul pimedas. Väga huvitav oli vaadata seda rada valges ja meenutada eilset – viia kokku pimedas kogetu selle uue valge pildiga. Eriti põnev oli vaadata toda järsku mudast nõlva, kust eile õhtul peaaegu et üles roomatud sai. Maa oli täis libisevaid saapa- ning tundus, et kohati ka küünejälgi. :)
Toetusime puutüvedele ja arutasime, kes kust üle roomas.

Ka Suurjärve ääres tegime veidi pikema pausi ja arutasime kui palju neid hanesid eile õhtul seal järvel ikka võis olla. Ühes järvenurgas nägime hulpimas sulgi ja sitta, päris suures koguses.
Vahetult enne tagasi jõudmist hakkas taas sadama vihma, mis seekord tundus palju lõplikum kui varasemad vihmasabinad. Väinjärve äärde jõudes sadas juba päris korralikult ja peale lühidat nõupidamist otsustasime jääda ka tänaseks ööseks siia.

Lõuna/õhtusöök on söödud, hanede/laglede ülelend vaadatud, vihmast ära kuivatud, lõke üleval – õhtu on käes ja väljas hämar, tõenäoliselt tuleb varsti unele suikuda.

Liina tegi omale pesa seekord laua alla. Nurr-nurr.

Jussi Väinjärv. Foto: nagi.ee/photos/ottotriin

Sügisene Jussi nõmm. Foto: nagi.ee/photos/ottotriin

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 2 kommentaari

Seitsmeteistkümnes päev. Nikerjärve – Jussi

7. oktoober. Läbitud teekond 22,5 kilomeetrit.

Tänane päev oli taas väga seikluslik, seda eriti meie hilisõhtune sumpamine kuid sellest kõigest allpool :)

Täna ööbisime Nikerjärvel, küll siiski mitte lõkkekohas vaid meie sõbra Jana juures, kes elab põhimõtteliselt sealsamas kõrval. Saime üle pika aja pesta ja soojas magada =) Ning pilte üles laadida ning igasuguseid akusid ka. Ma sain ka enda lõhkikulunud püksid uute ja tervete vastu vahetada. Aitäh, Jana!

Eile õhtul liitus meiega taas ka Kaidi.

Hommikul ilmnes et ilm on külmema poole pöördunud, maapinnal oli lausa öökülma olnud. See aga on tore muutus, sest nii kuluvad viimaks ometi marjaks ära kaasa veetud soojad riided. Ja ehk tuleb nüüd vihmagi vähem. Ning põdrakärbseid ja puuke.

Martin ja Liis

Me olime juba enne matka siia Jana juurde ette saatnud veidi varustust, peaasjalikult söögikraami kuid ka kuivi puhtad riideid ja kütust priimustele. Seega algas meie päev peale hommikusööki suurejooneliste pakkimistalgutega. Mingil hetkel jõudsid Jana maja juurde Martin ja Liis, kes siis ootasid meid õue peal batuudil einestades. Peagi helistas ka Liina, et on nüüd Aegviidu looduskeskuse juures ega näe seal ühtki matkaja moodi inimest. Muide, ka Aegviidu looduskeskus on praegu remondis.

Kraam seljakottidesse pakitud (mis üle pika aja said taaskord väga rasked), hakkasime lõpuks siis Aegviidu poole astuma. Olime jõudnud teha mõned sammud kui Annemariet tabas äkitselt äärmuslikult tugev gravitatsioon ja ta teele kõhuli potsas. Õnneks ei saanud ta siiski eriti viga, mis oli igati hea uudis – olime eelmisel õhtul kuulnud just arstide streigist.

Aegviidus tegime peatuse poes, kus laadisime täis ka Liina, Liisi ja Martini seljakotid. Poest ostsime sellist kergemini riknevat kraami, mida me enne ette ära saata ei olnud saanud.

Seadsime sammud viimaks Aegviidu-Liiapeksi matkarajale. Rajal oli väga hea viidastus ja meile juba vägagi tuttav ja väga vaheldusrikas loodus. Kui keegi otsib endale esimesi matkaelamusi, siis soovitan selleks just sedasama Aegviidu-Liiapeksi rada.

Rajal asjatamine

Ilm oli ka täna meie poolt, igati siivas vahelduv pilvisus, ainult vahetevahel tuli kergemaid vihmasabinaid, mille juurde kuulusid ka vikerkaared. Ning mõnikord sadas ka lihtsalt selgest taevast.

Vahepeal tuli rajal ette paar soisemat lõiku, mille läbimine siiski eriline katsumus polnud, vaid tegi suuremal osal meist lihtsalt jalad märjaks.

Kahjuks ei saanud Martin ja Liis meiega ööseks metsa vahele jääda vaid pidid õhtuks Tallinna jõudma. Seega pärast hilist lõunasööki, mis toimus Koonukõrve silla ja Venemäe poole viiva tee ristil, hakkasid nad Piibe maantee poole astuma. Ma loodan, et nad jõudsid õigeks ajaks bussile.

Meie, kes me metsa jäime, pakkisime oma seljakotid veelgi raskemateks (nii rasked olid need viimati enne Tillniidut, praegu said need kehvemini pakitud, mistõttu need tundusid veelgi raskemad. Igatahes esmakordselt selle matka jooksul jäid mul puusad valusaks).

Kaidi tassis täna terve päeva truult seljakotis kaasas ka sülearvutit, kuna mõned kiireloomulised tööasjad tahavad tegemist. Meie matk on eriti kõrgtehnoloogiliseks muutunud :)

Tee üle Soodla jõe lammi ja Koonukõrve silla oli mudane ja vesine aga väikese turnimisega täiesti läbitav, isegi enam-vähem kuiva jalaga.

Jussi nõmmedele jõudsime me vahetult peale päikeseloojangut. Vaatepilt oli, nagu ikka, vapustav. Veidi kahju on küll sellest, et pilte häid me tollest maagilisest paigast ei saanud aga arvatatavasti on see koht kõigil niigi päris läbi matkatud ja ära pildistatud nii et millestki olulisest te ehk ilma ei jää.
Kuid loojangujärgselt omandab see nõmm hoopis teise ilme. See muutub kargeks ja sünkjaks ning vägaväga põhjamaiseks, omandades lausa kergelt apokalüptilise ilme. Eriti ulmeline on see hetk kui jõudes nõmme kõrgeimale künkale kogu nõmm täies ulatuses järsku ees avaneb ning jahe tuuleiil kanarbikulõhna ninna toob.

Veidikese aja pärast jõudsime Jussi Linajärve äärde. Tolleks hetkeks oli juba päris pime ning me tegime lambistumispausi ja suundusime järvede taha sügavasse metsa.

See on väga ilus ja põnev lõik, mis kulgeb kord mööda järvedevahelisi voori, kord mööda järvekaldaid. Valges on võimalik imetleda järvi ja nautida käänulist rada, pimedas aga tuleb kogu oma tähelepanu suunata selle kohati väga märjal, libedate laudteelõikude ja paljude puujuurikatega vürtsitatud rajal püsti püsimisele. Laudtee oli paiguti üsna lagunenud ja rajamärgistust oli pimedas liikudes raske märgata. Voortel üles-alla ukerdades tuli leida silmi nii puujuurikatele, kividele kui ka mudastele ja libedatele nõlvadele. Koprad olid teinud kõvasti tööd ning lausa meetrijämedusi haavatüvesid ilusasti risti otse rajale langetanud. Isegi valges oleks neist üle ja alt läbi turnimine paras ettevõtmine olnud, nüüd pimedas ning raske seljakotiga oli see päris ekstreemne üritus.

Jalutades nõlvast üles

Mingil hetkel viis järvekalda äärne tee (Jussi Kõverjärve tagune) kõrgele voorele üles. Pimedas nägi see välja päris kummaline – rada lõppes meie ees lihtsalt kõrge mudase seinaga; mööda seda üles vaadates nägime sellel kasvamas puid, millel oli rajamärgistus. Täiesti sürreaalne. Hämming. Tõenäoliselt tundus pimedas asi pisut hullem kui tegelikult oli kuid voorest üles saamiseks tuli siiski nelivedu sisse lülitada, nii et üles saades olid käed sama mudased kui saapatallad. Libastumine oleks tähendanud mitukümmend meetrit järve kaldale tagasi sõitmist, kas kõhuli või selili. Päris huvitav oli ka see tunne, kui käed ette maha toetades seljakott üle pea ette kukkuma hakkas.
Lõpuks saime ikkagi kõik elu ja tervisega üles, ehhki Annemarie viimased meetrid sõna otseses mõttes üles roomas.

Meie tee jätkus üle juurikate ja mudalompide mööda voori üles ja alla. Tihedas metsas lendas palju väikeseid liblikaid, kes tantsisklesid meie lampide valgusvihkudes ning püüdsid meile ka silma ja suhu lennata. Mõnel neist see ka õnnestus.

Viimaks jõudsime Jussi Suurjärve ning Pikkjärve vahelisele oosile, mis kõrgub järsu ja kõrge künkana nende kahe järve kohal. Suurjärvele ja selle tagusele rabale oli kogunenud tuhandeid (kui mitte kümneid tuhandeid) hanesid ja laglesid, kes ootasid seal hommikut, et üheskoos lõuna poole edasi lennata. Meie lampide valgusvihud kõrgel oosil häirisid neid niivõrd, et nad otsustasid kõik korraga lendu tõusta. See, kuidas see kõik kõlas (sest näha polnud pilkase pimeduse tõttu mitte midagi) oli midagi enneolematut. Alt, järve poolt hakkas kostuma vali mürin ja veepahin; esmajoones kostus nagu oleks tõusmas vali, puid murdev torm või oleks järvest püstloodis kerkimas võimas tsunami. Mürin ja pahin oli nii vali, et me ei kuulnud enam üksteise sõnu ning see jätkus ja jätkus kui üha uued ja uued tiivapaarid vee kohalt lendu tõusid. Hanede kisa ei kostnud enam üksikute krääksatustena ega kaagatamistena vaid sulandus ühtlaseks undamiseks. Meil tekkis igatahes tunne, et kõik hetkel Eestis viibibad haned ja lagled olid kogunenud Jussi Suurjärvele.

Viimane kraaviületus

Hanede kisa jätkus läbi öö kuni hommikuni välja. Jõudsime siis selle kisa saatel Jussi Väinjärve ääres olevate lõkkekohtadeni. Hanede undamise saatel tegime õhtusöögi ohtra jalapeno- ja küüslaugulisandiga ning nautisime seda jahedat kuid kristallselget õhtut. Tõepoolest, taevas oli uskumatult selge ning termomeetrinäit kukkus siin isegi veidi alla 5 plusskraadi. Oktoober hakkab saavutama talle omast ilmet ja ilmastikku.
Telgid said ka külmast kangete sõrmedega üles, välja arvatud Liinal, kes tegi endale pesa (kookoni) puudevarjualuse alla.

Aeg on hiline, levi halb, nii et me lähme vahepeal magama ja püüame hommikul postituse ära saata.

Jussi nõmm. Foto: Külli

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 11 kommentaari

Blog at WordPress.com.