Posts Tagged With: Kilingi-Nõmme

1/3 ehk pühapäevamatkaja vaatevinklist

 Kahekümne teine päev. Võsu – Altja 14,5 km

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve 18,9 km

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku 21,6 km

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri 18,3 km

Üheksas päev. Saeveski – Kellissaare 12,4 km

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme 27,1 km

Teine päev. Kabli – Laiksaare 24,5 km

Kokku 137,3 km 416 km-st = 33% triibuliste poolt läbitud matkateest, kaardil sinisega tähistatud lõigud
(matemaatiku hing ei anna ikka rahu :D)

Esimene emotsioon, mis mind valdas, kui meie matkablogist matkatee läbimise mõtet lugesin oli, et tahaks ka… aga no kuna ma ei saa töölt kolm nädalat puhkust võtta, siis ei olnud see mõeldav. Pealegi jäi selle ajaperioodi töökohustuste hulka üks välisreis :P ja koolis oli tarvis teha kodutöid, nii et kokkuvõttes võib vist olla rahul, sest linnakohustused said täidetud ja neile olin juba enne matkamiseplaani tekkimist alla jõudnud kirjutada. Aga rahul tuleb olla ka sellega, et kuigi mul seda matkapraktikat jagub juba enam kui kümneks aastaks – esimest korda sai päriselt matkal käidud aastal 2002 (tervitused siinkohal Martinile, Ilole ja Mammule), siis tuleb tunnistada, et sellise efektiivsusega pole ma seda siiamaani teinud: pea kuu aega järejest igal nädalavahetusel, nii kui viimane tööpäev nädala lõpus läbi, metsa :P

Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis meiega nendel päevadel juhtus – selle on Anni & Andre juba kenasti oma postitustes kirja pannud. Aga mõtlesin, et püüan sellest kogemusest ja nendest mõtetest veel midagi kinni püüda, enne kui need juba täiesti unustuste hõlma kaovad.

Kui triibulised oma viimased sammud läbi kõrveraja alguse ehk siis meie jaoks, finišivärava astusid, olin kade… See tunne võis ikka uskumatult tore olla, mis tekib siis, kui sa oled kolm nädalat järjest Eesti sügiseses metsas matkanud (loe: vihma käes ligunenud) ja need müstilised 420 km järjest läbi kõndinud: saavutamine. lõpp. meeskonnavaim. rammestus. võidetud väljakutse. Kõige kadedamaks teebki see, et tahaks ka teada, mis tunne see tegelikult on. Ning jagada seda nende parimate kaaslastega nii, et sa tead, et nad saavad sinust täpselt samamoodi aru ja tunnevad täpselt samamoodi :) Aga mul on nende pärast hea meel ning mul on hea meel, et sain sellest kõigest osa… ning kui mõtlema hakata, siis kolmandik on ju päris märkimisväärne osa asjast.

Prügikükitamisest… kiirus-, raskus-, täpsus- jne… nali naljaks. Millal iganes ma olen looduses ringi uitama sattunud, ja noh, tahaks uskuda, et ma seal ikka natuke rohkem kui üks keskmine Eesti linnainimene käinud olen, siis alati ju riivab silma, kui on mingi looduskaunis keskkond – sammal, puud, jõgi, misiganes – ja siis selle kõrval vedeleb tühi õllepudel vms… Olen alati mõelnud, et kui järgmine kord tulen, võtan koti kaasa ja korjan selle jama sealt üles. No seekord mõtlesin sama mõtet, kui midagi sellist märkasin ja siis tuli meelde, et mul ju nüüd on lausa terve rull prügikotte seljakotis. Mõeldud-tehtud, ja hakkasingi korjama seda jama üles. Ca 10 km peale tuli terve tavaline kilekotitäis prügi. Suht masendav… Ma ilmselt poleks jõudnud seda metsast välja tassida, kui seda praktikat terve matka kõik need nädalavahetused praktiseerinud oleksin. See konkreetne lõik jäi muidugi enamalt jaolt tee äärde ja päris metsas on seda ikkagi natuke vähem, kuid sellegipoolest. Ja ma ei ole tegelikult üldse selline loodushoiu-fanatt… (kuigi jah, võib-olla siis tegelikult ikkagi olen, aga pole julgenud endale tunnistada :)) Loobusin Massiarus selle spordiala harrastamisest, sest see krdi kükitamine üle 10-kilose seljakotiga on ikka päris raske. Ja kurb, et inimesed üldse ei mõtle, kuhu nad oma asjad viskavad.

Omaette emotsioon minu jaoks oli esmakordne majaehitamisekogemus. Ma pole kunagi eriline telgifänn olnud… ja enamasti on ikka matkatud pigem sügis-talvis-kevadisel hooajal, kui et suvel. Ja enamasti ilma telgita, kuid enamasti on olnud kriitiline hulk härrasmehi, kes varjualuseid vms püstitanud on. Seekord siis pidin ise hakkama saama – ja tuleb tunnistada, et see kaitseliidu telkmantel on üks väga prakiline matkavarustuse item – keebi eest, maja eest, katuse eest, vihmavarju eest. Nagu parasjagu vaja. Stiilinäiteid:

 

Esimesel pildil pehme asemega infoküllane maja lisakatusega. Teisel moodne kahekorruseline ehitis restoraniga ülemisel korrusel. Kui hommikul magamistoa katusel priimusega kohvi keetma hakati, hakkas millegipärast jube kiire magamiskotist väljaronimisega – suurest hirmust keevat vett kraevahele saada, kui see parajasti keema on läinud, kannu tilast üle ääre ajab ning laudade vahelt alumisele korrusele tilkuma hakkab :D

Kõige suurem emotsioon on ikka muidugi see matkamise ja looduses olemise emotsioon. Kui matka lõpus kuulsin, et kogu matkatee originaal-idee autor olevat Lagle Parek ja idee sisu hõlmavat veel matkatee ühendumist Santiago de Compostela radadega, seletus asi kuidagi väga selgesti ära. Olgugi, et ma ei seosta end otseselt ühegi konventsionaalse religiooniga – pigem olen alati mõelnud, et minu religioon on loodus, kui üldse midagi – siis meeldib mulle teoorias rännaku kontseptsioon, mida ka palverännak ju iseenesest on. Mida üks matk ka ilmselgelt on. Algus – teelolek – lõpp. Palju mõtteid, kogemus, natuke targemaks saamine. Meelerahu :) …mida tänapäeval nii palju taga aetakse ja mille eest hiigelsummasid välja käiakse. Novot. Aga metsas võib, vähemalt Eestis, jumalatasuta käia. Eneseületus ja väike füüsiline pingutus on see ikka enamasti. Ja kui sa ikka kolm nädalat jäjest oled mõelnud põhiliselt sellele, kuidas kohale jõuda, omale süüa teha või kust kuivi puid leida, et tuld teha ja riideid kuivatada, sekka imetlenud neid vikerkaari ja väheseid tähti taevas või hääli pimedas metsas, igapäevased linnaprobleemid vajunud suhteliselt unustustehõlma, siis noh, ütleme ausalt – puhkus missugune – ning kvaliteetmõtteid ehk ka vähe enam. Ja kui seda kõike saab veel teha koos inimestega, kes põhijoontes samu asju hindavad, mida sa ise, siis on elu ju ilus. Ja siinkohal ei ole see üldse tühi sõnakõlks :)

Mukri raba päikeseloojangu eel viimasel septembriõhtul

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme

Täna sai läbitud 27,1 kilomeetrit. Meilegi üllatus.

Kitsas uks ja suur seljakott

Tänased märksõnad: tee, vihm ja saunaootus, aga ka luhvli kasutuse etikett ja romantikapeldik.

Täna aina sadas ja sadas. Ja siis sadas veel. Ja veel. Tõele au andes oli küll  hommikul (enne kella 11) päris kena ilm veidikese päikesepaiste ja hilissuvise soojaga, kuid kuna me hommikul tolgendasime peldikute ja Laiksaare matsaonni vahet (ja see vahe on ca kilomeeter) siis venis meie teeleasumine jälle sinna 11 taha ning käies tabas meid selline tüüpiline sügisvihm – korralikku padukat ei tule, aga päris seenevihm enam ka pole, igatahes leotab selline tundidepikkune tüütu tibamine üsna korralikult läbi.

Igatahes, hommikust pudrusöömist ilmestasid luhvli kasutamise etiketi põhireeglid (vt. pildilt). Kes ei tea, mis on luhvel, siis see on eestikeelne vaste ingliskeesele sõnale spork (spoon+fork) – matka söögiriist, kus üheskoos lusikas, kahvel ja noa moodi asjandus. (kuidas seda nuga ja kahvlit koos kasutada on mulle siiamaani mõistatus).  See eestindus sündis zombikate viimasel matkal – jalgrattamatkal Karulas. Mina pakkusin küll välja ka teise variandi – kusikas – aga millegipärast ei läinud see kasutusse.

Romantikapeldiku idee sündis aga hommikul kui me Anniga kõrvuti peldikutes omi asju ajasime. Nimelt oli tegemist paarispeldikuga, kus ühes ehitises on koos kaks eraldi peldikuruumi. Seal kahekesi koos ja samas nii eraldatult istudes tekkis mul mõte, et miks mitte pakkuda erilist romantikapaketti tõeliselt arumunutele. Sellisel juhul oleks paarispeldikuid teineteisest eraldavasse seina saetud nt. südamekujuline auk, et armunud saaks ühendada oma käed ise samal ajal potil istudes. Kas pole mitte romantiline?

Päevalillepõld

Tee oli täna küll kenam kui eile, asfalt  jäi seljataha ning jalge alla said kenad kruusateed. Aga kui tee on sirge, nii viis-kuus kilomeetrit jutti ja seda on terves ulatuses ettepoole näha, siis motivatsiooni see just oluliselt ei tõsta. Igatahes Rae järve ääres oli kena loodusõpperada, millele me ka keerasime ja täiel rinnal seal käimist nautisime ning ka telkimisala oli supermõnus. Irooniliseks tegi asja muidugi see, et seni kui me katusealuses lõunatasime, jäi vihm järele ning paistis paar päikesekiirtki, kuid niipea, kui me taas teele saime, avanesid taevaluugid taas ning meie teekond jätkus läbi sügisvihma.

Väitsanäitus Rae järve ääres

Prügikükitamine polnud täna enam eriti teemaks. Esiteks ei olnud prügi ja teiseks olid Kristeli kükitamislihased juba üsna läbi.

Õhtu eel tõstsime tempot ning tüdrukud said päris sõjaväelist mahvi – otse vaat, ära mõtle, ainult astu! Kiiremini! Aga ega meil suurt  muud ka teha polnudki. Motivatsiooni hoidis üleval saun, mis ootas meid Kilingi-Nõmme metsamajas… Seetõttu tõusis meie keskmine liikumiskiirus vahepeal lausa üle 6 km/h. Ja oi kui hää see saun oli, kui me sinna viimaks kohale saime…

Kilingi-Nõmmes külastasid meid Külli ja Andrei, mis oli igatepidi üks meeldivamaid üllatusi meie matkal siiamaani (OK, nad küll helistasid ette, aga tore oli see ikkagi.) Selline kiire-kiire ühissaun minileiliruumis ning meid, matkalisi tabas suur-suur uni, külalised jäid veel veidikeseks saunatama ning möödaminnes viisid ka Kristeli Tallinnasse kaasa. Tulge taas, niipea kui saate… Ja aitäh leiva eest!

Kilingi-Nõmme matkamajas väiksel saunaõhtul. 23.sept. 2012

Tuleb tunnistada, et meie sirkliga kaardilt mõõdetud distantsid ei pruugi eriti paika pidada, nagu tänane päev näitas. Tee oli mõnes osas üsna kurviline ning sirkliga sai need sirgeks tõmmatud – see tõik, et meil jäi jalggade alla 27 km 22 asemel oli meile üllatuseks ning me jalgadele samuti. Ning ega tulevikudistantsidki ei pruugi selles valguses väga tõesteks osutuda. Eks neid üllatusi tuleb veel.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 3 kommentaari

Create a free website or blog at WordPress.com.