Posts Tagged With: Jussi

Üheksateistkümnes päev. Jussi Väinjärv – Kalmeoja

Läbitud 18,6 kilomeetrit.

Põhja-Kõrvemaa on tänaseks jäänud seljataha ning oleme jõudnud oma pika matka viimasele osale – Lahemaale.

Tänane päev oli tegelikult üsnagi lihtne. Päeva võiks jagada kolmeks etapiks: ööbimiskohast Paukjärvele, Paukjärvelt Järvi Pärnjärve äärde ja sealt Kalmeojale. Teele jäi kaks laudteega raba: Suru raba ja Viru raba.
Esimene etapp ööbimiskohast Jussi Väinjärve äärest Paukjärvele kulges üles-alla mööda voori piki kitsaid metsateid. Nagu iseloomustavad seda matkajad oli see peatükk loost, kus isa ütleb et nüüd minnakse kuuske otsima, ainult ilma lumeta (Liina), suht mööda seina ronimine (Kaidi), hea treening reielihastele (Andre). Paukjärve oosil tervitas meid imeline pärnik.

Suru raba ehk Kõnnu suursoo

Paukjärvele jõudnud, toimus kohustuslik tornironimine ja pildistamine misjärel suundusime üle vaatama Paukjärve telkimisala, polnud ju Kaidi ja Liina seda enne näinud.
Paukjärv avastatud, jätkasime matka mööda Suru raba (Kõnnu Suursoo) renoveeritud laudteed, mis on tõesti üliheas korras.
Raba keskel tervitas meid vana vaatetorn, üleni sammaldunud.

Varsti peale vaatetorni sai raba otsa ja peagi jõudsime Järvi Pärnjärve telkimiskohta, kus tegime ka lõuna. Ah jaa, eidi enne Järvi järvi ootas meid kastis nr. 2 tore postkaart.
Lõuna oli väga meeleolukas, kõhud said kiirelt täis, nalja sai kah kõvasti.

Kõigile

Peale lõunat oli päevakavas minek läbi Väga Mudase Raja Narva maantee poole.  Meil õnnestus see siiski edukalt läbida ja veidi hiljem ületada ka Narva mnt ja üles leida ka teeots, mis viis meid Viru rabasse. Jõudnud laudteeni ilmnes, et meie leitud rada ei pruukinud siiski õige olla, sest kaotsi oli läinud üks kilomeeter. Kust rada tegelikult kulgeb jäi meile sel korral saladuseks. Loodetavasti mitte mööda maanteed.

Viru raba läbiv laudtee oli küllaltki vana ja libe, nii et selle läbimine sai toimida vaid väga aeglases tempos. Ühtlast sammumist liigendasid graatsilised libastumised, õigemini libisemisega kaasnevad “kraatsilised” tasakaalu tagasipüüdmise liigutused.

Kui laudteelt Lahemaale nii iseloomulikku nõmme-palumetsa jõudsime oli kätte jõudnud videvik.
Ületasime veel ühe asfalttee, möödusime ühest kummaliselt üksikust peldikust ja olimegi Kalmeoja lõkkekohas.
Siin tervitas meid miski, mida me tõesti polnud osanud oodata – uus laavu. See oli tõeline superuudis, eriti Liinale, kellel pole kaasas telki. Tore uudis oli see ka ülejäänutele, sest peagi peale kohale jõudmist hakkas sadama vihma.
Seadsime ennast mõnusalt sisse, asusime toimetama ja peagi saabus Kaidi sõber Tiit, kes tõi meile peale soovitud mineraalvee ja apelsinimahla ja patareide veel trühvlikooki! (Lisaks viis ta lõpuks ka Kaidi tühja akuga arvuti minema)

Söök sai täna taas mõnusalt krehvtine, selle valmimise ajaks oli seltskond juba vägagi näljane ja ka muidu hoos.
Praeguseks on meil juba söök söödud ja üritame laavut veidi lagedamaks kraamida, et siin ööbida saaks.
Jäänud on veel vaid viimased päevad ja kilomeetrid ning see on täiesti uskumatu! Kogu aeg on olnud selle ürituse lõpp mägede taga ja matkamine kestev reaalsus, kuid nüüd paistab selle ürituse lõpp juba selgelt kätte. Ja selgelt paistab ka reaalsus, mis saabub peale selle ürituse lõppu. Ja see on kuidagi väga väga kummaline.

Suru raba. Paistab ka raba vaatetorn. Foto: Ivan

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kaheksateistkümnes päev. Jussi Väinjärv

Täna oli meil siis teine puhkepäev. Väga mõnus! Magasime kaua, ärkasime ülimalt puhanutena ja asusime nautima kohustustevaba päeva.

Hommikul veidi enne seitset tõusis meie läheduses paiknenud hane- ja lagleparv taaskord lendu ja läks ära. Minemine kestis pea terve tunni ning ajas meid loomulikult mõneks ajaks üles. Kuid ei midagi hullu – peale linnuparve ülelendu magasime rahulikult edasi :)

Hommikusöögiks olid puhkepäevale kohaselt pannkoogid maasikamoosiga. Nautisime neid pikalt ja põhjalikult. Et ilm suhteliselt jahe oli ja seekord meil kaitsvaid seinu-katust peal pole, siis otsustasime minna Jussi õpperajale vaatama seda, mis eile nägemata jäi.

Jussi Mustjärv

Pakkisime niiskuskartlikud asjad telkidesse, võtsime kaasa pakikese halvaad ja kaamerad ning asusime avastama.

Esmalt kulges rada mööda metsa, aga peagi jõudsime Jussi nõmmele, mis meid taaskord oma erakordsuses rabas. Tegime palju pilte ja nautisime-imetlesime. Nii väga tahaks kuidagi edasi anda selle paiga tunnet ja meeleolu, aga sõnadest jääb puudu. Pole muud, kui peate ise vaatama tulema.
Teine osa õpperajast sai korra juba läbitud eile õhtul pimedas. Väga huvitav oli vaadata seda rada valges ja meenutada eilset – viia kokku pimedas kogetu selle uue valge pildiga. Eriti põnev oli vaadata toda järsku mudast nõlva, kust eile õhtul peaaegu et üles roomatud sai. Maa oli täis libisevaid saapa- ning tundus, et kohati ka küünejälgi. :)
Toetusime puutüvedele ja arutasime, kes kust üle roomas.

Ka Suurjärve ääres tegime veidi pikema pausi ja arutasime kui palju neid hanesid eile õhtul seal järvel ikka võis olla. Ühes järvenurgas nägime hulpimas sulgi ja sitta, päris suures koguses.
Vahetult enne tagasi jõudmist hakkas taas sadama vihma, mis seekord tundus palju lõplikum kui varasemad vihmasabinad. Väinjärve äärde jõudes sadas juba päris korralikult ja peale lühidat nõupidamist otsustasime jääda ka tänaseks ööseks siia.

Lõuna/õhtusöök on söödud, hanede/laglede ülelend vaadatud, vihmast ära kuivatud, lõke üleval – õhtu on käes ja väljas hämar, tõenäoliselt tuleb varsti unele suikuda.

Liina tegi omale pesa seekord laua alla. Nurr-nurr.

Jussi Väinjärv. Foto: nagi.ee/photos/ottotriin

Sügisene Jussi nõmm. Foto: nagi.ee/photos/ottotriin

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 2 kommentaari

Seitsmeteistkümnes päev. Nikerjärve – Jussi

7. oktoober. Läbitud teekond 22,5 kilomeetrit.

Tänane päev oli taas väga seikluslik, seda eriti meie hilisõhtune sumpamine kuid sellest kõigest allpool :)

Täna ööbisime Nikerjärvel, küll siiski mitte lõkkekohas vaid meie sõbra Jana juures, kes elab põhimõtteliselt sealsamas kõrval. Saime üle pika aja pesta ja soojas magada =) Ning pilte üles laadida ning igasuguseid akusid ka. Ma sain ka enda lõhkikulunud püksid uute ja tervete vastu vahetada. Aitäh, Jana!

Eile õhtul liitus meiega taas ka Kaidi.

Hommikul ilmnes et ilm on külmema poole pöördunud, maapinnal oli lausa öökülma olnud. See aga on tore muutus, sest nii kuluvad viimaks ometi marjaks ära kaasa veetud soojad riided. Ja ehk tuleb nüüd vihmagi vähem. Ning põdrakärbseid ja puuke.

Martin ja Liis

Me olime juba enne matka siia Jana juurde ette saatnud veidi varustust, peaasjalikult söögikraami kuid ka kuivi puhtad riideid ja kütust priimustele. Seega algas meie päev peale hommikusööki suurejooneliste pakkimistalgutega. Mingil hetkel jõudsid Jana maja juurde Martin ja Liis, kes siis ootasid meid õue peal batuudil einestades. Peagi helistas ka Liina, et on nüüd Aegviidu looduskeskuse juures ega näe seal ühtki matkaja moodi inimest. Muide, ka Aegviidu looduskeskus on praegu remondis.

Kraam seljakottidesse pakitud (mis üle pika aja said taaskord väga rasked), hakkasime lõpuks siis Aegviidu poole astuma. Olime jõudnud teha mõned sammud kui Annemariet tabas äkitselt äärmuslikult tugev gravitatsioon ja ta teele kõhuli potsas. Õnneks ei saanud ta siiski eriti viga, mis oli igati hea uudis – olime eelmisel õhtul kuulnud just arstide streigist.

Aegviidus tegime peatuse poes, kus laadisime täis ka Liina, Liisi ja Martini seljakotid. Poest ostsime sellist kergemini riknevat kraami, mida me enne ette ära saata ei olnud saanud.

Seadsime sammud viimaks Aegviidu-Liiapeksi matkarajale. Rajal oli väga hea viidastus ja meile juba vägagi tuttav ja väga vaheldusrikas loodus. Kui keegi otsib endale esimesi matkaelamusi, siis soovitan selleks just sedasama Aegviidu-Liiapeksi rada.

Rajal asjatamine

Ilm oli ka täna meie poolt, igati siivas vahelduv pilvisus, ainult vahetevahel tuli kergemaid vihmasabinaid, mille juurde kuulusid ka vikerkaared. Ning mõnikord sadas ka lihtsalt selgest taevast.

Vahepeal tuli rajal ette paar soisemat lõiku, mille läbimine siiski eriline katsumus polnud, vaid tegi suuremal osal meist lihtsalt jalad märjaks.

Kahjuks ei saanud Martin ja Liis meiega ööseks metsa vahele jääda vaid pidid õhtuks Tallinna jõudma. Seega pärast hilist lõunasööki, mis toimus Koonukõrve silla ja Venemäe poole viiva tee ristil, hakkasid nad Piibe maantee poole astuma. Ma loodan, et nad jõudsid õigeks ajaks bussile.

Meie, kes me metsa jäime, pakkisime oma seljakotid veelgi raskemateks (nii rasked olid need viimati enne Tillniidut, praegu said need kehvemini pakitud, mistõttu need tundusid veelgi raskemad. Igatahes esmakordselt selle matka jooksul jäid mul puusad valusaks).

Kaidi tassis täna terve päeva truult seljakotis kaasas ka sülearvutit, kuna mõned kiireloomulised tööasjad tahavad tegemist. Meie matk on eriti kõrgtehnoloogiliseks muutunud :)

Tee üle Soodla jõe lammi ja Koonukõrve silla oli mudane ja vesine aga väikese turnimisega täiesti läbitav, isegi enam-vähem kuiva jalaga.

Jussi nõmmedele jõudsime me vahetult peale päikeseloojangut. Vaatepilt oli, nagu ikka, vapustav. Veidi kahju on küll sellest, et pilte häid me tollest maagilisest paigast ei saanud aga arvatatavasti on see koht kõigil niigi päris läbi matkatud ja ära pildistatud nii et millestki olulisest te ehk ilma ei jää.
Kuid loojangujärgselt omandab see nõmm hoopis teise ilme. See muutub kargeks ja sünkjaks ning vägaväga põhjamaiseks, omandades lausa kergelt apokalüptilise ilme. Eriti ulmeline on see hetk kui jõudes nõmme kõrgeimale künkale kogu nõmm täies ulatuses järsku ees avaneb ning jahe tuuleiil kanarbikulõhna ninna toob.

Veidikese aja pärast jõudsime Jussi Linajärve äärde. Tolleks hetkeks oli juba päris pime ning me tegime lambistumispausi ja suundusime järvede taha sügavasse metsa.

See on väga ilus ja põnev lõik, mis kulgeb kord mööda järvedevahelisi voori, kord mööda järvekaldaid. Valges on võimalik imetleda järvi ja nautida käänulist rada, pimedas aga tuleb kogu oma tähelepanu suunata selle kohati väga märjal, libedate laudteelõikude ja paljude puujuurikatega vürtsitatud rajal püsti püsimisele. Laudtee oli paiguti üsna lagunenud ja rajamärgistust oli pimedas liikudes raske märgata. Voortel üles-alla ukerdades tuli leida silmi nii puujuurikatele, kividele kui ka mudastele ja libedatele nõlvadele. Koprad olid teinud kõvasti tööd ning lausa meetrijämedusi haavatüvesid ilusasti risti otse rajale langetanud. Isegi valges oleks neist üle ja alt läbi turnimine paras ettevõtmine olnud, nüüd pimedas ning raske seljakotiga oli see päris ekstreemne üritus.

Jalutades nõlvast üles

Mingil hetkel viis järvekalda äärne tee (Jussi Kõverjärve tagune) kõrgele voorele üles. Pimedas nägi see välja päris kummaline – rada lõppes meie ees lihtsalt kõrge mudase seinaga; mööda seda üles vaadates nägime sellel kasvamas puid, millel oli rajamärgistus. Täiesti sürreaalne. Hämming. Tõenäoliselt tundus pimedas asi pisut hullem kui tegelikult oli kuid voorest üles saamiseks tuli siiski nelivedu sisse lülitada, nii et üles saades olid käed sama mudased kui saapatallad. Libastumine oleks tähendanud mitukümmend meetrit järve kaldale tagasi sõitmist, kas kõhuli või selili. Päris huvitav oli ka see tunne, kui käed ette maha toetades seljakott üle pea ette kukkuma hakkas.
Lõpuks saime ikkagi kõik elu ja tervisega üles, ehhki Annemarie viimased meetrid sõna otseses mõttes üles roomas.

Meie tee jätkus üle juurikate ja mudalompide mööda voori üles ja alla. Tihedas metsas lendas palju väikeseid liblikaid, kes tantsisklesid meie lampide valgusvihkudes ning püüdsid meile ka silma ja suhu lennata. Mõnel neist see ka õnnestus.

Viimaks jõudsime Jussi Suurjärve ning Pikkjärve vahelisele oosile, mis kõrgub järsu ja kõrge künkana nende kahe järve kohal. Suurjärvele ja selle tagusele rabale oli kogunenud tuhandeid (kui mitte kümneid tuhandeid) hanesid ja laglesid, kes ootasid seal hommikut, et üheskoos lõuna poole edasi lennata. Meie lampide valgusvihud kõrgel oosil häirisid neid niivõrd, et nad otsustasid kõik korraga lendu tõusta. See, kuidas see kõik kõlas (sest näha polnud pilkase pimeduse tõttu mitte midagi) oli midagi enneolematut. Alt, järve poolt hakkas kostuma vali mürin ja veepahin; esmajoones kostus nagu oleks tõusmas vali, puid murdev torm või oleks järvest püstloodis kerkimas võimas tsunami. Mürin ja pahin oli nii vali, et me ei kuulnud enam üksteise sõnu ning see jätkus ja jätkus kui üha uued ja uued tiivapaarid vee kohalt lendu tõusid. Hanede kisa ei kostnud enam üksikute krääksatustena ega kaagatamistena vaid sulandus ühtlaseks undamiseks. Meil tekkis igatahes tunne, et kõik hetkel Eestis viibibad haned ja lagled olid kogunenud Jussi Suurjärvele.

Viimane kraaviületus

Hanede kisa jätkus läbi öö kuni hommikuni välja. Jõudsime siis selle kisa saatel Jussi Väinjärve ääres olevate lõkkekohtadeni. Hanede undamise saatel tegime õhtusöögi ohtra jalapeno- ja küüslaugulisandiga ning nautisime seda jahedat kuid kristallselget õhtut. Tõepoolest, taevas oli uskumatult selge ning termomeetrinäit kukkus siin isegi veidi alla 5 plusskraadi. Oktoober hakkab saavutama talle omast ilmet ja ilmastikku.
Telgid said ka külmast kangete sõrmedega üles, välja arvatud Liinal, kes tegi endale pesa (kookoni) puudevarjualuse alla.

Aeg on hiline, levi halb, nii et me lähme vahepeal magama ja püüame hommikul postituse ära saata.

Jussi nõmm. Foto: Külli

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 11 kommentaari

Create a free website or blog at WordPress.com.