Posts Tagged With: Hiieveski

1/3 ehk pühapäevamatkaja vaatevinklist

 Kahekümne teine päev. Võsu – Altja 14,5 km

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve 18,9 km

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku 21,6 km

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri 18,3 km

Üheksas päev. Saeveski – Kellissaare 12,4 km

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme 27,1 km

Teine päev. Kabli – Laiksaare 24,5 km

Kokku 137,3 km 416 km-st = 33% triibuliste poolt läbitud matkateest, kaardil sinisega tähistatud lõigud
(matemaatiku hing ei anna ikka rahu :D)

Esimene emotsioon, mis mind valdas, kui meie matkablogist matkatee läbimise mõtet lugesin oli, et tahaks ka… aga no kuna ma ei saa töölt kolm nädalat puhkust võtta, siis ei olnud see mõeldav. Pealegi jäi selle ajaperioodi töökohustuste hulka üks välisreis :P ja koolis oli tarvis teha kodutöid, nii et kokkuvõttes võib vist olla rahul, sest linnakohustused said täidetud ja neile olin juba enne matkamiseplaani tekkimist alla jõudnud kirjutada. Aga rahul tuleb olla ka sellega, et kuigi mul seda matkapraktikat jagub juba enam kui kümneks aastaks – esimest korda sai päriselt matkal käidud aastal 2002 (tervitused siinkohal Martinile, Ilole ja Mammule), siis tuleb tunnistada, et sellise efektiivsusega pole ma seda siiamaani teinud: pea kuu aega järejest igal nädalavahetusel, nii kui viimane tööpäev nädala lõpus läbi, metsa :P

Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis meiega nendel päevadel juhtus – selle on Anni & Andre juba kenasti oma postitustes kirja pannud. Aga mõtlesin, et püüan sellest kogemusest ja nendest mõtetest veel midagi kinni püüda, enne kui need juba täiesti unustuste hõlma kaovad.

Kui triibulised oma viimased sammud läbi kõrveraja alguse ehk siis meie jaoks, finišivärava astusid, olin kade… See tunne võis ikka uskumatult tore olla, mis tekib siis, kui sa oled kolm nädalat järjest Eesti sügiseses metsas matkanud (loe: vihma käes ligunenud) ja need müstilised 420 km järjest läbi kõndinud: saavutamine. lõpp. meeskonnavaim. rammestus. võidetud väljakutse. Kõige kadedamaks teebki see, et tahaks ka teada, mis tunne see tegelikult on. Ning jagada seda nende parimate kaaslastega nii, et sa tead, et nad saavad sinust täpselt samamoodi aru ja tunnevad täpselt samamoodi :) Aga mul on nende pärast hea meel ning mul on hea meel, et sain sellest kõigest osa… ning kui mõtlema hakata, siis kolmandik on ju päris märkimisväärne osa asjast.

Prügikükitamisest… kiirus-, raskus-, täpsus- jne… nali naljaks. Millal iganes ma olen looduses ringi uitama sattunud, ja noh, tahaks uskuda, et ma seal ikka natuke rohkem kui üks keskmine Eesti linnainimene käinud olen, siis alati ju riivab silma, kui on mingi looduskaunis keskkond – sammal, puud, jõgi, misiganes – ja siis selle kõrval vedeleb tühi õllepudel vms… Olen alati mõelnud, et kui järgmine kord tulen, võtan koti kaasa ja korjan selle jama sealt üles. No seekord mõtlesin sama mõtet, kui midagi sellist märkasin ja siis tuli meelde, et mul ju nüüd on lausa terve rull prügikotte seljakotis. Mõeldud-tehtud, ja hakkasingi korjama seda jama üles. Ca 10 km peale tuli terve tavaline kilekotitäis prügi. Suht masendav… Ma ilmselt poleks jõudnud seda metsast välja tassida, kui seda praktikat terve matka kõik need nädalavahetused praktiseerinud oleksin. See konkreetne lõik jäi muidugi enamalt jaolt tee äärde ja päris metsas on seda ikkagi natuke vähem, kuid sellegipoolest. Ja ma ei ole tegelikult üldse selline loodushoiu-fanatt… (kuigi jah, võib-olla siis tegelikult ikkagi olen, aga pole julgenud endale tunnistada :)) Loobusin Massiarus selle spordiala harrastamisest, sest see krdi kükitamine üle 10-kilose seljakotiga on ikka päris raske. Ja kurb, et inimesed üldse ei mõtle, kuhu nad oma asjad viskavad.

Omaette emotsioon minu jaoks oli esmakordne majaehitamisekogemus. Ma pole kunagi eriline telgifänn olnud… ja enamasti on ikka matkatud pigem sügis-talvis-kevadisel hooajal, kui et suvel. Ja enamasti ilma telgita, kuid enamasti on olnud kriitiline hulk härrasmehi, kes varjualuseid vms püstitanud on. Seekord siis pidin ise hakkama saama – ja tuleb tunnistada, et see kaitseliidu telkmantel on üks väga prakiline matkavarustuse item – keebi eest, maja eest, katuse eest, vihmavarju eest. Nagu parasjagu vaja. Stiilinäiteid:

 

Esimesel pildil pehme asemega infoküllane maja lisakatusega. Teisel moodne kahekorruseline ehitis restoraniga ülemisel korrusel. Kui hommikul magamistoa katusel priimusega kohvi keetma hakati, hakkas millegipärast jube kiire magamiskotist väljaronimisega – suurest hirmust keevat vett kraevahele saada, kui see parajasti keema on läinud, kannu tilast üle ääre ajab ning laudade vahelt alumisele korrusele tilkuma hakkab :D

Kõige suurem emotsioon on ikka muidugi see matkamise ja looduses olemise emotsioon. Kui matka lõpus kuulsin, et kogu matkatee originaal-idee autor olevat Lagle Parek ja idee sisu hõlmavat veel matkatee ühendumist Santiago de Compostela radadega, seletus asi kuidagi väga selgesti ära. Olgugi, et ma ei seosta end otseselt ühegi konventsionaalse religiooniga – pigem olen alati mõelnud, et minu religioon on loodus, kui üldse midagi – siis meeldib mulle teoorias rännaku kontseptsioon, mida ka palverännak ju iseenesest on. Mida üks matk ka ilmselgelt on. Algus – teelolek – lõpp. Palju mõtteid, kogemus, natuke targemaks saamine. Meelerahu :) …mida tänapäeval nii palju taga aetakse ja mille eest hiigelsummasid välja käiakse. Novot. Aga metsas võib, vähemalt Eestis, jumalatasuta käia. Eneseületus ja väike füüsiline pingutus on see ikka enamasti. Ja kui sa ikka kolm nädalat jäjest oled mõelnud põhiliselt sellele, kuidas kohale jõuda, omale süüa teha või kust kuivi puid leida, et tuld teha ja riideid kuivatada, sekka imetlenud neid vikerkaari ja väheseid tähti taevas või hääli pimedas metsas, igapäevased linnaprobleemid vajunud suhteliselt unustustehõlma, siis noh, ütleme ausalt – puhkus missugune – ning kvaliteetmõtteid ehk ka vähe enam. Ja kui seda kõike saab veel teha koos inimestega, kes põhijoontes samu asju hindavad, mida sa ise, siis on elu ju ilus. Ja siinkohal ei ole see üldse tühi sõnakõlks :)

Mukri raba päikeseloojangu eel viimasel septembriõhtul

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Neljateistkümnes päev. Hirvelaane – Hiieveski

4. oktoober. Läbitud teekond 32,4 kilomeetrit.

Nüüdseks oleme läbinud Pärnumaa, Viljandimaa ja Raplamaa ning oleme jõudnud Harjumaale. Käia on veel Järvamaal (lühikesed lõigud küll) siis veel veidi Harjumaal ning lõpetuseks Lääne-Virumaal. Kilomeetripost lõkkekoha juures näitab küll 256, kuid palju tegelikult oleme käinud, arvutame homseks ;) Igatahes läks tänane päev meil üle ootuste lihtsalt ja kergelt, hoolimata pikast astumisest.

Täna öösel käis meil külas öökrabistaja. Sahmis veidi aega prügikastis ja ajas meid üles. Tõenäoliselt oli tegemist hiirega. Peale krabistaja käis ka öökolistaja. See oli kass, keda nägime korraks juba enne magamaminekut. Jätsime talle isegi konservi põhja jäänud rasva. Hommikuks oli see kadunud. Prügikastist otsis ta ilmselt hiiri, igatahes oli hommikuks üks maha murtud kuid söögiks kõlbmatu karihiir peaaegu meie telgi ukse ette asetatud.

Harjumaa teed

Äratus oli varajane. Vaatamata pisukesele soojas magamiskotis unelemisele saime siiski liikuma enne kümmet. Esimese 5 km jooksul tekkis tunne, et Eestimaa on täiesti välja surnud. Näha polnud ühtki hingelist. Ilmselt oli asi siiski hommikus, sest hiljem nägime igas külas vähemalt üht inimest ringi liikumas ja midagi toimetamas. Teed läksid laiemaks ja teeservad lagedamaks, tee äärde jäi üha rohkem põlde, kuid kurvid, künkad ja käänakud tegid kõndimise ikkagi mõnusaks ja huvitavamaks. Külad möödusid üksteise järel ridamisi ja esimese paari tunniga oli meil läbitud juba ligi 10 km. Harjumaa küla- ja talumaastikud ei olnud kindlasti igavad, pigem vastupidi! Oli päris tore käia mööda erinevaid külasid, suhelda koerte, lehmade, lammaste ja kohalike inimestega. Sai imetleda kuldkollaste ja punaste vahtratega palistatud külavaheteid ja tutvuda taas ühe uue paigaga.

Harjumaa teed

Selleks ajaks kui Kantküla piiril lõunapausi pidasime oli läbitud pea 20 km. Minna jäi veel 12,4 km.
Kantküla oli mõneks ajaks viimane asula. Peale seda tuli taas üksjagu metsateid, esmalt üsna poriseid, mille äärde jäi mitmeid raielanke, edasi selliseid kenasid, kitsaid kuid pisut liivaseid.
Kahjuks jäid meil külastamata sellised toreda nimega külad nagu Kukepala ja Vahetüki. Vist tuleb siia tagasi tulla.
Lõpuks jõudsime välja maanteeäärsesse Silmsi külla ja ületasime peale mõningast ootamist eluga riskides Tallinn-Tartu maantee. Matkatee viis edasi Paunküla veehoidla hüdrosõlme juurde, mis oli muidugi ka lausa omaette vaatamisväärsus. Ikkagi Tallinna linna veevarustuse allikas.

Rada jätkus Paunküla veehoidla tagant ja osutus väga ilusaks ja põnevaks. Natuke kõndisime mööda järve kallast kuid varsti pööras rada kaldalt ära ja algas madal ja tihe lehtpuumets. Rada kulges üles-alla mööda künkaid ja tee äärde jäid pisut kummalised rajatised – peagi taipasime, et oleme jõudnud muinasaja külla. See oli üsnagi maagilise tundega paik, seda enam et loomulikult polnud seal peale meie mitte kedagi. Raja äärde jäid ka veel mõned lõkkekohad ja mänguplatsid.

Lehekatus Paunküla raja kohal

Kahjuks ei kestnud see muinasjutuline rada kaua. Mets lõppes ja algas kruusatee, mis enne lõppu veel asfaldiks üle läks. Ah jaa, enne veel sattusime kummalisel kombel Paunküla kalastusbaasi :) (tõenäoliselt veidi puuduliku viidastuse tõttu). Enesetunne oli täiesti OK ning isegi tallad ei tulitanud veel (ega hakanud eriti ka hiljem, vaid see viimane asfaldilõik pani need pisut kirvendama). Oli küll kerge väsimus aga ei midagi enneolematut.

Viimase 4 km möödudes jõudsime lõpuks (veel valges muide) Hiieveski  peatuspaika ehk parklasse, mis kahjuks millegi positiivsega meid ei üllatanud.

Hiieveski parkla

Koht on ausaltöeldes kole. See kujutab endast suurt tuulist platsi/parklat, kus on veidi killustikku, veidi rohtu ja hästi palju rämpsu nagu näiteks suitsukonid, ühekordsed nõud, kiletükid jms., hoolimata sellest, et platsi servas on suur prügikonteiner (sinna taha oli ilusasti laotud veel neli vana autorehvi. Krdi kaabakad). Platsil on mitu isetekkelist lõkkeaset, lõkkepuid loomulikult mitte. Õnneks on platsi servas kaks enam-vähem pädevat katusealust, mis on küll väga vanad ja lindude poolt ära reostatud kuid õnneks peavad need vett. Peldik on muidugi ekstraklass, säärane Leedu metsapeatuse stiilis betoonpunker auguga põrandas koos hulga prügiga; meeste ja naiste pooled olid siiski eradldi. Vahe oli vaid selles, et naiste poolel oli üks auk põrandas, meeste poolel kaks – suurem ja väiksem. Rõvedalt ära lagastatud olid aga mõlemad.
Õnneks on järv (veehoidla) siin lähedal, nii et veepuudust meil pole.
Homme peaks meiega liituma Kristel ja Jaanus, nii et olemie ja astumine läheb taas lõbusamaks.

 

Paunküla veehoidla

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 2 kommentaari

Blog at WordPress.com.