Posts Tagged With: 370

RMK matkatee. Kokkuvõte, arvustusi ja muljetamisi

Kaks nädalat on möödunud meie matka lõpust ning nüüd oleks aeg teha ametlikke ja vähem ametlikke kokkuvõtteid ja meenutada möödunud üritust nii mõnegi sõnaga.

Esiteks tahame me tänada kõiki, kes meiega selles ettevõtmises kaasa lõid, meid aitasid ning ka neid, kes meile kaasa elasid.

Neile, kes veel täpselt ei tea, milles kogu nali seisnes: üldine info ürituse kohta on kirjas siin ja siin, seda kõike siin korrata pole vast vaja, kirjeldan mõne sõnaga möödunud kolme nädalat Eestimaa metsade vahel.

Matkatee kilomeetripost

Niisiis, me kõndisime kolmekesi läbi kogu RMK matkatee, alustades Iklast, ning jõudsime välja Altjasse. Oandust käisime muidugi ka läbi, kuid kuna matkatee peaks kulgema enese moto järgi piirist piirini, siis otsustasime ka meie ikka piirini välja kõndida ning läksimegi maismaapiirini Altja rannas, mis asub Oandust veel ca 4 km põhja pool.
Teel liikusime eranditult jalgsi, üritades rajamarsruuti võimalikult täpselt jälgida. Selleks kulus meil aega 22 päeva (sinna hulka kuulub ka kaks puhkepäeva). Ööbisime peaasjalikult telkides või lõkkekohtades olevates katusealustes. Neljal korral siiski magasime aga ka päris katuste all, mis meile teele jäid – Annemarie vanaema juures Kilingi-Nõmmes, Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses Kõrtsi-Tõramaal, Saeveski metsaonnis ja meie sõbra Jana juures, kes elab üsna Nikerjärve telkimisala läheduses.

Oma rännuteel pidasime ka blogi – sedasama, mida te siin praegu loete. Postitusi kirjutasime igal õhtul – meenutusi möödunud päevast, kasutades selleks peaasjalikult nutitelefoni (paaris kohas “päris” katuse all saime küll ka arvuti taha), kuid kuna mobiilileviga on mõnes kohas metsade sügavustes probleeme, siis alati ei saanud me postitusi õigel ajal ära saata, vaid pidime ootama, kuni oleme parema leviga kohta jõudnud. See on ka põhjuseks, miks kuupäevad postituste juures ja postituse sees alati ei klapi. Samuti vabandan ma ka postitustes leiduvate näpuvigade pärast – telefoniekraanil ei ole just kõige mugavam mahukat teksti sisse toksida. Telefonide laadimiseks olid meil seljakotis kaasas lisaakud, mis meie elektroonikavidiniad tsivilisatsioonist eemal viibides mõnda aega elus hoidsid. Aga vidinatest ja varustusest allpool või üldse järgmises postituses.

Paša ja naised

Toiduvaru ja muuud kraami kandsime endaga kaasas, kuid selleks et seljakotid võimatult raskeks ei muutuks, olime osa toidukraami, priimuste kütust, patareisid ja vahetusriideid saatud ette ära. Ning muidugi täiendasime toiduvarusid teele jäävates poodides (ega neid tegelikult eriti palju sinna ei jäänud). Kolme inimese toidukraami kolmeks nädalaks koos kõige muu matkavarustusega oleks ikka väga raske ja piinarikas kaasas tassida :)

Teel liitus meiega ka hulganisti sõpru, kellest mõned käisid meiega kaasas pea nädala, mõned jällegi vaid pool päeva. Aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks meile seltsiks olla!

Matka ja Matkatee pikkusest

GPSi järgi läbisime me 416 kilomeetrit. Selle hulka ei arvestanud me mõningaid rajast kõrvale jäävaid loodusradu (nt. Hüpassaare rabarada, Jussi õpperada jms.), kus me uitamas käisime ning samuti mitte lõkkekohtade ümbruses ringi tatsamisi, nii et reaalselt tuleb läbi käidud teekond veel vast paarkümmend kilomeetrit pikem. Küll on sellesse numbrisse – 416-  jäänud sisse puhkepausid, rajal ühest teeservast teise kõndimised, mõned teelt eksimised ja muu selline tiirutamine, nii et lineaarselt läbisime me muidugi oluliselt lühema tee.

Teepikkuste mõõtmisega ongi selline kummaline lugu, et inimene mööda teed käies läbib peaaegu alati pikema tee, kui tee ise ühest otsast teise sirgelt mõõdetuna pikk on. Seda seetõttu, et inimene ei liigu omal jalal kunagi päris otse, ikka tulevad väikesed, kasvõi paarimeetrised jõnksud sisse. Kui sinna lisada veel omavaheline suhtlemine, tagasipööramised, peatumised ja raja äärde jäävate vaatamisväärsuste imetlemised, siis pika maa peale saab nendest kokku päris arvestatava distantsi. Sama lugu on ka muude liiklusvahenditega – ei jalgrattaga ega autogagi ole võimalik ideaalselt sirgelt liikuda, seetõttu erinevadki erinevate inimeste mõõtmistulemused, olgu nende GPSid või rattakompuutrid nii täpsed kui tahes. Isegi kaardid on mõneti ebatäpsed – väikeseid jalgradu on kaardilt raske täpselt mõõta, lisaks seab kaardilt mõõtmisele piirangud mõõtkava. Seega ei saagi meetri täpsusega öelda, kui pikk matkatee on. Ideaalis võiks teed mõõta maamõõdistusvahenditega, kuid vaevalt, et keegi seda kogu raja ulatuses kunagi tegema hakkab ning selleks pole vast vajadustki.

Teel

Oleme GPSi logi siin nüüd nädalakese analüüsinud ja õgvendanud, kasutanud ka muude geoinfosüsteemide ja arvutite abi ning võime praeguseks hetkeks väita, et matkatee ametliku marsruudi pikkus jääb ikkagi kuhugi 380 ja 390 km vahele, üle 400 km see küll pikk pole, aga ka 370 km on siiski pisut vähe pakutud. Eks näis, võib-olla rajamarsruut veel muutub ning sellega koos ka numbrid.

Kuid matka puhul on oluline ikkagi reaalselt läbikäidud tee, mitte tee enese pikkus. Nii ei olegi vale ega veider öelda, et me läbisime 370+4 km  pikkusel matkateel 416 kilomeetrit ning raja kõrval veel paarkümmend kilomeetrit peale (see +4 on tee Oandult Altjasse ja 370 hetkel siiski veel ametlik matkatee pikkus).

Matkateest ja matkast enesest

Kuna RMK matkatee on siiski päris pikk tee, siis on kokkuvõtvalt paari sõnaga seda väga raske iseloomustada. Kes tahab üksikute rajalõikude kohta rohkem infot, siis lugege meie matka jooksul tehtud postitusi.

Siiski, mõningaid asju peaks ikkagi välja tooma, muidu pole ju kokkuvõttel kui sellisel nagu erilist mõtet.
Rada on väga mitmekesine, läbib see ju tervet meie kodumaad. On pikki sirgeid kõvakattega teid, on kauneid käänulisi metsaradu, on mudaseid ja soiseid mülkaid, kõrgeid künkaid ning lõputuna näivaid tasandikke. Eks inimesi on erinevaid, ühele meeldivad ühed, teisele teised asjad, meile endile pakkusid kõige rohkem põnevust just raskelt läbitavad lõigud, mis nõudsid pisut enam tööd ja vaeva, kui lihtsalt kõndimine (ehedateks näideteks on Loosalu raba või Tarvasjõe ületamine) või üllatavad looduse võimsuse ilmingud (linnuparved Jussi Suurjärvel näiteks). Oma võlu oli neil pikkadel uimastavatel sirgetelgi, kuid teisel põhjusel – oma mõtetega üksiolemine ja sisekaemus. Nii et mõneski mõttes võib väita, et pikal sirgel teel astumine on omamoodi meditatsioon ;)

Täiesti kindlasti on matkatee ühekorraga, algusest lõpuni, jalgsi läbitav, nõuab vaid palju aega ja keskmisest hoolikamat planeerimist. Jõukohane peaks see olema igaühele, kel tervis enam-vähem korras ja kes ei pelga pikemat metsas müttamist ja pikemaajalist tsivilisatsiooni rüpest eemal viibimist. Ning et jalgsi on see üritus kahtlemata palju põnevam,  lõbusam ja oluliselt muljeterikkam,  kui matkatee jalgrattal läbi sõitmine. Matkatee polegi mõeldud kiirelt läbi kihutamiseks – igasugused rekordiüritused jäägu spordiradadele, matkatee on matkamiseks. Kiirusrekordi taga ajamine on matkateel täiesti vale eesmärk, kes tahab ilmtingimata mingit rekordit teha võiks hoopis võimalikult kaua ühekorraga järjest matkateel kõndida ;)

Kõige olulisemaks probleemiks matkateel pidasime me raja tähistuse ja viidastuse ebaühtlust ning hootist segadust – mõnel pool on rada väga ilusasti ja arusaadavalt tähistatud, mõnel pool on tähistus segane või puudub hoopis. Arusaadav on see, et matkatee näol on tegu väga värske ja uudse objektiga ning ehk on juba järgmiseks aastaks asjalood paranenud.

Kurta saame ka ka informatsiooni raske kättesaadavuse üle – rajal olevate takistuste ja raskuste kohta pole näiteks kodulehelt alati infot saada (magistraalkraavid, katkised trepid ja sillad), kuid see probleem on paranemas lausa sel ajalgi, kui me seda postitust kirjutame, nii et lahendatud peaks saama see infovaegus lausa lähitulevikus.

Ka kaart oli selline kehvakene ning kohati raskelt mõistetav, kuid selge on ka see, et päris ilma tasuta ei ole vist baaskaardi mõõtkavas poole laua suuruseid kaardilehti võimalik laiali jagada. Kuid kaardi, rajamärgistuse ja infovoldikuga kokku ei ole rajalt siiski kerge eksida. Et meil see paar korda õnnestus, tuli meie enda lohakusest ja kiirustamisest. :). Kuid ikkagi ei tohiks pelgalt rajal püsimiseks olla tarvis nii palju vaeva näha :(

Väga meeldiv üllatus meile oli Raplamaa – kartsime algul, et see on igav ja ainult mööda suuri teid kulgev rajaosa (ikkagi tundmata ja avastamata piirkond), kuid osutus tegelikult üheks põnevamaks lõiguks üldse. Kui ilmad oleksid natukenegi päikselisemad olnud, oleks seal rändamine olnud tõeline nauding. Loomulikult on ägedad ka Kõrvemaa ja Lahemaa, kuid kuna seal on juba nii palju käidud ja matkatud, siis teadsime juba ette, mis meid seal ootab ning midagi väga uut (peale rõõmu muidugi :)) need ei pakkunud. Vaid Kaidi jaoks olid need piirkonnad päris uudsed ning täiel rinnal neid ta ka nautis ja silmad pärani imetles.

Väike Kaidi ja suur Sirmik

Ja loomulikult Eesti oma ilus ja väes – aastaajal ja ilmal pole vahet, rännata on siin alati hea.

Meil on pisut kahju sellest, et ilmad olid sellised hallid ja vihmased ning et Andre kaamera oli selline hädaabivariant (õige otsustas mõni aeg tagasi töötamast lakata) ning superhäid pilte rajalt ei saanud, kuid meie tegemistest ja muidu rajaoludest annavad need ülevaate ikkagi. Õnneks oli ka Kaidil kaamera kaasas ning ka sõbrad tegid ohtralt pilte. Meie galeriid asuvad siin.

Muljeid ja nostalgiat

Ilmad olid matka ajal üldjoontes üsna vihmased ja niisked. Vaid mõni üksik päev oli selline, kus vihma mitte ühtegi piiska ei tulnud. Täiesti selget päeva aga polnudki, ikka oli taevas vähemalt mõned pilved. Õnneks oli võrdlemisi soe – keskmine temperatuur püsis üsna stabiilselt seal +10° C juures, mõnel päeval tõusis aga lausa üle 15 kraadi ning vaid mõnel ööl langes alla +5 kraadi. Soojadel ilmadel on ka muidugi omad puudused – tüütuvõitu putukad tunnevad ka end siis hästi ja hakkavad ligi tikkuma ja seda üldsegi mitte suure armastuse tõttu.

Vihm iseenesest väga ju ei seganudki, kuid see pidev neetud niiskus hakkas lõpuks tõesti veidi häirima. Kuivi riideid selga panna pole, et rõivaese kuivaks saaks, tuleb see  seljas ära kuivatada (hommikul lõket teha väga ju ei tahaks, vaja teele minna). Telk sai ka iga ööga järjest niiskemaks, lõpuks pidime seda hommikuti ja õhtuti seest (mõnikord ka väljast) rätikuga kuivatama, et see vee tõttu liiga raske poleks ning õhtul sinna veidi mõnusam sisse pugeda oleks. Ka magamiskotid niiskusid, kuid sellest polnud eriti lugu, sooja hoidsid need ikkagi.

Imetlemist vääris looduse ilme muutumine selle pika retke jooksul – kui me alustasime, olid ilmad veel päris suvised ja üldine taust oli selline lopsakalt roheline, üksikute kollakate ja punakate helkidega; päev-päevalt lisandus erinevaid värve aina rohkem ja rohkem ning rohelus loovutas tasapisi oma ülemvõimu. Matka lõpupoole olid juba pea kõik lehed kollase-punasekirjud ning päris lõpus nägime juba ka üsna tihti pruune, külmast kuivetunud toone ning palju lausa raagus puid. Ka maapinda katnud kirju lehevaip hakkas pruuniks ja rabedaks tõmbuma.

Füüsiliselt ei olnud see matk tegelikult väga raske – päevateekonnad olid valitud üsna mõistlikud ning ka varustus optimeeritud nii, et üleliigset kola liiga palju kaasas poleks. Ning Eesti on ju teadupoolest üsna tasane. Kui matka algul oli mõnedel probleeme villide, väsinud lihaste, valutavate jalgade ja puusadega (seljakoti vöörihm hõõrub ja surub), siis matka lõpupoole oli keha juba selle rutiiniga kohanenud ning 30 km ühtejutti läbi kõmpida polnudki enam mingi probleem. Vaid asfaldilõigud ei olnud jalgadele hea uudis, põrutas jalataldu liialt.
Mingeid erilisi terviseprobleeme meil ka ette ei tulnud, kui välja arvata see, et Andre vigastas matka lõpupäevil vasaku jala säärelihaseid ja hüppeliigest ning pidi peale matka põhimõtteliselt kaks nädalat enam-vähem paigal olema.
Ka kehakaal vähenes meil märgatavalt. Riided, mis matka alguses olid parajad, kippusid matka lõpus   üsna lohvakad olema. Ega meist keegi tegelikult ei mõõtnud, kui palju kilosid maha läks, aga nii seitse-kaheksa võis neid vabalt olla.

Pisike konn!

Metsloomi tuli meile rajal kahjuks üsna vähe vastu, vähemalt neid, kes end meile näidata suvatsesid. Eks käisime ju enamuse ajast mööda teid valgel ajal ning ega me ka just liiga vaikselt polnud. Mõned lähemad kokkupuuted siiski olid – Pertlimetsas tuli meid üle vaatama üks kohalik kährik, kuid nähes, et me oma toitu juhuslikult tee äärde ära kaotanud ei olnud  ning et me olime tema kiibitsemise ka juba avastanud, heitis ta meile ühe kergelt pettunud üleõla pilgu ning sörkis minema.

Paar päeva hiljem, Hüpassaare ja Saeveski vahel, läks üle tee metsseakari. Kahjuks nägime me vaid rivi lõppu, kuna emis ja mõned põrsad olid üle tee jõudnud juba siis, kui me veel nurga taga olime. Toredad olid nad sellegipoolest, eriti see kõige viimane ja kõige pisem, kes ka kõige suurema ähmiga teistele järgi sibas.

Mõnikord huikasid hommikuti laagripaiga ümbruses rebased. Ka tedred võtsid vahetavahel sõna. Hiiri oli ka ohtrasti, kuid neid oli tavaliselt rohkem kuulda kui näha. Kõige huvitavam kohtumine hiirega leidis aset Kõrtsi-Tõramaal saunalaval. Pistis teine oma nina uudistamiseks ukse kohalt seinapalkide vahelt sisse, aga sama kiirelt ta ka põgenes – meie nägime ainult tema tagumist otsa. Saunas on ju palav!

Ning loomulikult rändlinnud… Musttuhanded haned ja lagled oma rännuteel lõunasse.

Üllatav oli see, et inimesed, kellega me teel kohtusime, olid kõik väga sõbralikud. Hoolimata sellest, et Eestimaa on täis pikitud eramaid ja kaunistatud kirevate eraomandit tähistavate siltidega, loodavad siiski paljud vähemalt salamisi, et keegi tuleb ja koputab uksele ning ajab mõne sõna lahket ja rõõmsat juttu ning tunneb huvi käekäigu vastu. Külalislahkus pole siiski veel kadunud ning need, kellelt me näiteks vett küsisime, tundsid siirast rõõmu sellest, et said kellelegi abiks olla. Mitmel pool kutsuti meid sissegi ning pakuti ka kohvi või süüa, nii mõnelgi korral olime sunnitud raske südamega keelduma, kuna sügispäevad on lühikesed ning ees ootas meid tihti veel pikk tee.

Väga tore tegelane oli näiteks Urissaare õunaonu. Valge särk ja korralik kampsun seljas, uhked vuntsid ees, istus see tore onu ühe ilusa eestiaegse maja õuel valge laua taga, ees kuhi õunu. Olime tol päeval neljakesi, (meiega oli liitunud Kristel) ja lonkisime ükshaaval onust mööda tema poole salamisi kiigates ja teda tervitades. Onu ei osanud vist sellist viisakat suhtumist oodata ja tundus pisut üllatunud ning kohmetu, aga uuris, et kust tuleme ja kuhu läheme. Kuulnud, et me Iklast alustasime ja plaanis on teisele poole riigi serva jõuda, kasvas tema üllatus veelgi. Ta kutsus meid enda poole sisse, kuid kahjuks ei saanud me peatust endale lubada. Selle peale ütles ta leebelt “Võtke siis vähemalt õunugi!”. Et me matka alguses veel väga õunamaiad olime, siis sellest pakkumisest ära ei öelnud. Tema veidi karedad tõsise töömehe käed, hoidmas õunu, millest üks veel eriti suur oli, samamoodi nagu kogu tema südamlikult soliidne, veidi häbelik ja muhe olek, jäävad meile vist kauaks meelde. Nagu tegelane mõnest vanast näidendist või filmist.

Tipu külas Soomaal kohtasime kaht noort saksa tütarlast, kes Tipu looduskoolis vabatahtlikena töötasid. Tol hetkel, kui meie sinna sattusime, hoidsid nad parasjagu oma ülemuse väikest last. Nad olid veidi ujedalt uudishimulikud, kutsusid meid sisse, aga et ilm oli päikesepaisteline ja soe, siis eelistasime  istuda õues. Nii palju kui väike beebi seda võimaldas, istusid nad meie juures ja uurisid meie matkaplaanide kohta. Varsti aga asutasid nad väiksele jalutuskäigule, beebi pakkisid kärusse pisikeseks pambuks. Üks lükkas käru ja teine avas üsna paksu raamatu ning hakkas rahulikult sammudes seda ette lugema.

Kui olime hommiklõunasööki lõpetamas (see oli see päev, mida me alustasime veepuuduses), siis saabus ka tüdrukute boss, nooremapoolne punapäine saksa naine, koos lasterühmaga, kellega ta loodusrajal retkel oli viibinud. Lapsed võtsid meie kõrval laua ääres istet ja õpetajad jagasid nende vahel kaasa võetud saiakesi. Ja loomulikult tundsid ka nemad kõik huvi, mis tegelased me sellised oleme. Tõsisemat huvi ja ehk ka väikest vaimustust võis välja lugeda just selle noore saksa naise silmadest, kes ilmselt isegi hea meelega matkatee jalge alla võtnuks. Meelde jäi tema saksa aktsendiga veidi nurgelises ja helitus eesti keeles öeldud “Kuulake lapsed! Meie kõndisime täna kolllm kilomeetrit, aga nemad kõnnivad kolmsada seitsekümmend!”, mille peale meil ei jäänud muud, kui kiirelt lisada “Aga mitte ühe päevaga, loomulikult!”.

Õhtu lummuses. Foto: Liina

Saeveski metsaonnis veedetud puhkepäeva jooksul külastas meid lasteekskursioon. Olime selleks ajaks, kui nemad retkel tagasi maja juurde jõudsid, hakanud mõtlema hommikusöögi valmistamise peale ja vist juba tegelesimegi sellega. Esialgu kogunesid nad maja ette ja retkejuht rääkis seal veel miskit, kuid oli üsna ilmne, et nad soovivad ka maja seestpoolt vaadata. Loomulikult kutsusime nad sisse. Lapsed olid väljanägemiselt sellised noored teismelised, aga majast ja ka meist väga huvitatud, palju rohkem kui oskasime oodata. Nendega kaasas olnud meesõpetaja, ilmselt nende klassijuhataja, tundus selline entusiastlik ja hakkaja inimene olevat. Minu jaoks õhkus temast ka mingit möödunud aegade sportlaslikku kvaliteeti. Ta küsis laste käest, mis need majast arvavad ja kas nad tahaksid siia kunagi veel tagasi tulla. Lapsed läksid kohe  õhinasse ning vastasid, et kindlasti peaks siia tagasi tulema ja ka majas ööbima. Olime kõik väga üllatunud nende entusiasmist ja sellest, kui kergelt nad õpetaja ettepanekuga kaasa tulid ja kui siirad nad olid.

Mitu-mitu päeva hiljem, kui me kahekesi matkasime, tulime mõttele, et võib-olla on tegelikult kõik lapsed sellised, aga selleks, et see neis välja tuleks, on vaja niisugust entusiastlikku õpetajat, kes suudab lapsi innustada. Sellist inimest, kes oskab lapses näha mitte ainult õpilast, vaid kaasinimest ja suhtub lapsesse kui võrdsesse.

Teisi jalgsimatkajaid me matkateel kahjuks ei kohanud, küll aga mitmeid jalgratturite seltskondi, mõnedega neist ööbisime ka sama katuse all – Saeveski metsaonnis. Siinkohal tervitakski Kristjanit ja Sandrit, kellest viimane oma võimsa norskamisega meie seltskonnale kustumatu mulje jättis :D

Veidi kahju, et sügiseti matkajaid vähemaks jääb, samas on see ka mõistetav – kool, töö, kehvad ilmad (kuidas kellelegi muidugi ;) ) nõuavad oma.

——

Matkatee läbimine oli mitmes mõttes üsna eriline kogemus. Meist ei olnud keegi veel nii kaua kestval matkal käinud ning ka distants oli päris pikk. Olgugi, et teekond ei viinud meid tsivilisatsioonist  kaugele (Eestis ei saagi ju asustusest väga kaugele minna), siis eemaloleku tunnet sai kogetud päris paljudel kordadel.

Mõtisklus

Sellel matkal jõudis meile lõplikult pärale, et oluline polegi sihtpunkt, vaid teekond ise. Sihtkoht on vaid üks, päralejõudmise hetk samuti,  kuid teekond kestab tunnist tundi, päevast päeva, nädalast nädalasse… Loomulikult kuulub teeloleku juurde ka kohalejõudmise ootus. Ning tegelikult on ka teel olles inimene ju kogu aeg kohal, lihtsalt mitte ühel kohal.

Nendel pikkadel sirgetel teedel õppisin ma taas kohalolekut tundma ning nautima. On vähe asju, mis on meeldivamad, kui minna ning tunda tee kulgu, hoides pea samas mõtetest prii ja uudistada enda ümber laiuvat rõõmsa imetluse ja imestusega. Aeg-ajalt vilksavad pähe mõtted ja tundmused, mida pole mõelnud ega tundnud enam aastaid, aastatega tekkinud tuimus ja tülpimus kaob ning peas on karge selgus.
See ongi palverännaku idee – sõlmida rahu iseendaga ja olla lähemal sellele, mida iganes mingi religioon austab, ise samal ajal hingeliselt puhastudes. Kohalejõudmine ongi selle kõige tähistuseks, kinnituseks sellele, mille oled läbinud. Oleks ju lihtne sõita lõpp-punkti kohale auto või lennuki või mis iganes muu vahendiga, kuid see kõige olulisem – teekond – jääb siis endal läbimata. Kõik on kulgemas, rändaja teel on selle kõige ilmekam manifestatsioon.

Nigelavõitu ilmad ning pikad sirged teed oli ka korralik meelerahu ja meelekindluse harjutus – üsna ebameeldiv on olla teel, kui jopest läbiimbuv vesi, näkku puhuv tuul, raske seljakott ning valutavad jalad kogu aeg häirivad.  Kui seda kõike trotsida, mitte meeletu tahtepingutusega, vaid hoopis nende väljalülitamisega või ümberhindamisega, siis pole meelerahu saavutamise oskus enam kaugel. Kraevahele sadav vihm pole iseenesest halb või hea, see on lihtsalt kraevahele sadav vihm. Ning nii on kõigi asjadega – need pole iseeneses head ega halvad, vaid nad lihtsalt on. Hinnanguid anname ju meie ise. Ning miks mitte anda siis juba häid hinnanguid?

Peaaegu lõpp – Kõrve raja Oandu väravas

Nii pikal teel koos käies, raskuseid ületades ning üksteisest sõltudes tekib inimeste vahele üsna tugev side. Ühtekuuluvustunne, mis seob inimesi väga pikaks ajaks, jääb alles ka siis, kui viibitakse üksteiset kaua kaugel eemal. Seda sõnadega väljendada on raske, see ongi lihtsalt tunne.

Lõppu jõudmise   joovastus oli suur. Ekstaatiline. Selline ilus ja suur rõõm, kus polegi vaja suurest rõõmust karjuda, vaid tunda lihtsalt kogu maailma ilu endast läbi voogamas ja uhkust oma saavutuse üle. Tunne oli vast sama ülev kui kooli lõpetamisel, kuid samas oli kurgus kipitamas ka väike nukrus. Salamisi olin ma selle lõpu ees kerget hirmugi tundnud, sest tegelikult ei soovinud ma ju selle teekonna lõppu. OK, muidugi tahtsin end pesta ning veidi soojas toas ning pehmes voodis magada, teha ära mõningaid asjatoimetusi, mis mind linnas ees ootasid, kuid tee oleks võinud pärast seda jätkuda, matkatüdimust ei olnud. Muidugi mõista ei oleks saanud ma tegelikult niipea jätkata, kuna vigastatud jalg poleks seda lihtsalt võimaldanud.
Kuid ma pole vist ammu end nii hästi välja maganud, kui sellel matkal pea igal öösel. (Andre)

——

Olen paljuski sellega nõus, mis Andre eespool on öelnud. Minu jaoks on väga raske midagi selle matka kohta öelda või midagi eriliselt rõhutada. Kui ma sellele matkale mõtlen, siis tundub see samasugune nagu ükskõik milline teine matk, lihtsalt palju pikem. Midagi vapustavat minuga sellel teekonnal ei vist juhtunud, ehkki… jah, ka mina kogesin seda pikkade sirgete zen’i, seda teeloleku kohalviibimist. Mäletan üht väga vihmast päeva, see võiks olla peale ööbimist Mukri lõkkekohas, kui juba esimeseks väikseks peatuseks olin läbiligunemise äärel, aga ma olin kohal. Võtsin koti seljast, istusin selle servale ja vaatlesin süvenenult ja tõelise huviga kuidas vihmapiisad minu pükstele langesid ja sinna sisse imbusid, vaikselt laiali valgudes. Taustamuusikaks mängis vihmakrabin kapuutsil.

Sügisene zen matkateel

Kummaline on see, et matka esimestel nädalatel ootasin väga Kõrvemaale ja Lahemaale jõudmist, aga siis kui lõpuks seal olime ei olnudki see niisugune nagu olin oodanud. Võib-olla on asi selles, et me oleme Aegviidu-Liiapeksi rada juba päris mitmel korral läbinud, võib-olla mõjutas mind ka ilm, mis oli loodetust sombusem. Või oli asi hoopis kergelt tõrkuvates liigestes, mis kogu seda nalja enam eriti naljakaks ei pidanud. Aga seda ahhaa-ohhooo efekti Kõrvemaal ei tulnud.

Kõige enam jääb sellest matkast meelde hoopis see, kui imeliselt puhanud ma kogu matka vältel olin. Vaatamata igapäevasele füüsilisele koormusele, mis polnud mitte väike, olin ma kogu aeg nii värske. Jah, aeg-ajalt oli siiski raske tõusta, eriti matka lõpupoole, aga kui juba üles sai, siis kadus ka väsimus. Ja sellist vastikut väsimust, kurnatuse moodi roidumust, mida ma linnas olles nii sageli tunnen, ei tundnud ma sellel matkal vist kordagi. (Annemarie)

——

Aga kuna mulle tundub, et see postitus siin hakkab juba paisuma enneolematult pikaks, oleks praeguseks ehk hea lõpetada ning kirjutada varustusest, soovitustest rada läbida kavatsejatele, loodusväärtustest raja ääres ja muust targast ja põnevast järgmistes postitustes.

Muusikat kõikidele rändurihingedele ja peatse kohtumiseni!

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , | 2 kommentaari

Viimane, kahekümne teine päev. Võsu – Altja

12. oktoober. Läbitud distants 14,5 kilomeetrit.

Oandu tee

Täna oligi siis see kõige viimasem päev. Teadsime küll, et see kunagi kätte jõuab, kuid uskuda on seda ikka raske.
Nagu mainitud, siis me oleme veetnud metsas 22 päeva ja 21 ööd. Läbi oleme me järjest käinud 416 kilomeetrit. Oma teel läbisime kuut Eesti maakonda – Pärnumaad, Viljandimaad, Rapalmaad, Harjumaad, Järvamaad ja Lääne-Virumaad.

Kuid miks Altja? Matkatee peaks lõppema ju Oandul?
Ametlikult lõpebki, kuid kuna matkatee nimi on “piirist piirini” siis otsustasime ikka piirini (Eesti maismaapiirini siis) välja jõuda ning lähim koht Oandule, mis asub mererannas ja kuhu pääseb mööda ilusaid metsaradu, ongi Altja rand.

Kuid nüanssidest jõuame kirjutada ka hiljem, pöördugem tagasi möödunud päeva juurde.

Kuna eilset, viimast tõelist matkaõhtut sai veidi pikemalt veedetud, siis venis ka hommik ka pikemaks kui ehk oleks võinud, nagu paaril viimasel päeval tavakski saanud. Samas, tuleb tunnistada, et ega me väga ei sundinudki end tubliks. Oleme ju ometi juba kolm nädalat metsas olnud.
Hommik tervitas meid sinitaeva killukestega, mis oli eilse vihma- ja rahepeo järel igati julgustav vaatepilt. Mina ja Annemarie ärkasime üles mõnevõrra varem kui teised ning saime rahus oma viimast matkahommikut nautida.

Mul oli see jalg öö jooksul nii valusaks läinud, et telgist, üle platsi laua juurde komberdamine oli selline põhjalik ja pingutust nõudev ettevõtmine. Kuid pärast kerget soojendust ja valuvaigisteid sai jalg siiski enam-vähem korda.

Paša!

Mõne aja pärast olid juba kõik üleval ning imestasid ilusa ilma üle; veel ööselgi, kui meeile öösel juba telkides olime, tuli veel üks korralik rahehoog. Ka jõgi oli püsinud oma sängis, ehkki selle veetase oli öö jooksul pisut veelgi tõusnud.
Hommikusöök oli meie mõistes eriline – sõime ära ülejäänud õhtusöögi; vist kolmas kord meie matkal kui me ei söönud hommikusöögiks putru. Hommikusöök oli imehea; ausaltöeldes ei tahagi nüüd putru mingi paar kuud näha ka. Vaid õhtul liitunud pidid endale siiski ühe pudru tegema, kuna ülejääke neile lihtsalt ei jätkunud, lisaks oli see kraam osadele ka pisut vürtsine :)

Teele asusime taaskord pealelõunal. Raja algus on Lahemaale omaselt kaunis, kitsukene metsa rada läbi tihedate metsatukkade, künklik männipalu ning tihedad, niisked kuuselaaned. Mets jätkus kuni Oanduni. Liikumistempo polnud meil võrreldes eilsega kuigivõrd paranenud kuid ega meil enam kuhugi kiiret ka polnud, ilmataatki heitis meile täna armu.

Lõuna tegime ca 4 km enne Oandut, lihtsalt suvalises kohas keset metsateed. Kui mõni mootoriga liikumisvahend oleks emmalt-kummalt poolt meie poole tuldnud oleks hämmingut kuhjaga jagund igale poole. Õnneks seda muidugi ei juhtunud kuna liiklus on sel teel üliharv ning ega igaüks seal vist sõita tohigi.

Viimane lõunasöök Oandu teel

Lõunasöögi ajal (tegelikult mitmedki korrad enne ja pärastki) külastas meid Ivani alter ego Paša. Paša on inimesetaoline olend, kellel küll puuduvad mitmed inimesele omased tunnused – näiteks pole tal nina, silmi ega suud, toitu absorbeerib ta ümbritsevast keskkonnast läbi keha katva membraani. Lisaks sellele pole tal korralikku närvisüsteemi, kuidas ta kehaline entiteet füsioloogiliselt funktsioneerib ongi mulle pisut selgusetu. Mulle tundub, et Paša on natuke midagi amööbilaadset, ainult selline suurem ja pisut konkreetsema kujuga. Kuna aga ta ilmub ja kaob üsna juhuslikult, siis võibolla ei suuda ta oma inimesesarnast kuju kuigi kaua säilitada ning vajub vahetevahel lihtsalt mingiks klimbiks laiali. Äkki Ivan teab ta hingeelu paremini ja osakb seda seletada.
Paša tahtis lõunasöögi ajal juua (nagu inimesed) ning ta jõigi, mis oli tema jaoks suur läbimurre, ta oli ka ise selle üle väga rõõmus. Olgugi, et tal ei ole seda vaja, siis üritab ta seltskonda sulandumise mõttes ikka inimeste käitumismalle üle võtta.
Ka kõikide tüdrukute musitamine näis Paša kinnisideeks olevat kuid keegi pealr Külli ei soostunud musitatud saama. Tuleb tunnistada, et alguses tundus Paša meile pisut imelik (noh, ta ju ongi päris teistsugune) kuid hiljem sai temast meie sõber. Nüüd on ta alati meie juures teretulnud.

Rikkalik (seda sõna otseses mõttes, kõik tahtsid oma toiduülejääkidest lahti saada) lõunasöök söödud, suundusime edasi. Veidi enne Oandut pöördus matkatee metsa vahele, kitsukesele jalgrajale, mille algusest kõige ees kõndivad Külli ja Tarmo hooga juba mööda kihutanud olid.

Jalgraja lõpul külastas meid taas Paša, kellega koos tegime ka fotosessiooni. Suuremõõduline fotosessioon toimus ka 1. (või siis 369.) kilomeetriposti juures. ning siis – edasi, võiduka lõpu poole! Kõrve raja lõpuvärav hakkas eemalt juba paistma… Meeleolu:

OK, võibolla mitte nii võimas kui olümpiapjedestaalil, kuid tunne Väravas seistes oli küll ülev ja uhke, kuigi see polnud veel ei meie matka ega isegi mitte matkatee lõpp. Ja Ivan/Paša sai kaameraid nii täis riputatud nagu ultrafanaatiline paparazzi, kõiki neid aparaate ta ka klõpsis.

RMK matkatee vaimukas lõpusprint mõned meetrit enne Oandu looduskeskust. Triibulises põhiseltskond. Foto: Ivan

Umbes poole kilomeetri kaugusel Kõrve raja algus-/lõpuväravast asub Oandu looduskeskus, mille hoovil asub ka RMK matkatee ametlik algus- või lõpp-punkt. Sinna me ka suundusime. Kahjuks oli aeg juba veidi hilisevõitu ning looduskeskuses polnud enam kedagi kohal. Igatahes tegime looduka hoovis olevas lehtlas väikese pausi, jõime ära just selle sündmuse puhuks säilitatud ja kaasaskantud õlle, ütlesime paar tarka ning ilusat sõna, vaatasime päikeseloojangut ning alustasime oma viimast teelõiku sel matkal – marssi mere äärde – Eesti põhjapoolse piirini.

Oandult läksime siis edasi mööda Oandu koprarada ning Altja matkaradu mere poole. Ah jaa, Oandult on mereni ca 4 kilomeetrit (seda mitte mööda kõige otsemat teed muidugi, vaid mööda matkaradu). Väljas oli juba üsna hämar ning metsa all oli lausa päris pime. Kuid meeleolu oli väga pidulik ning ega keegi enam neid lõpukilomeetreid ning pimedat metsa eriti tõsiselt ei võtnudki.

Ühel hetkel hakkas puude vahelt paistma valgus, kui oleks seal lage väli – meri otse ees! Veel mõned sammud, ning olimegi kohal mere ääres, mis on ka meie matka lõpp. Siinkohal loe eelmist postitust.

Lõpujoovastus Altja rannal

Matk on ametlikult lõppenud.

Läksime siis mööda randa Altja kõrtsi juurde parklasse, kus meid juba ootasid ees Tiit ja Andrei. Veider on see, et ehkki, meile väideti, et Altja kõrts on tänaseks õhtuks täis broneeritud, näis see olevat hoopistükkis suletud. Ah, eks ise teavad. Igatahes meie laadisime oma asjad autodele ning sõitsime hoopis Viitnale, kus meid ootasid ees veel mõned sõbrad, Viitna kõrts ning lõpupidu!

Kuigi matk on ametlikult läbi ei ole see meie viimane postitus; vaja on teha veel kokkuvõtted ja muud muljetamised. Jälgige meid ning jagage ka oma muljeid siia blogisse!

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 3 kommentaari

Seitsmeteistkümnes päev. Nikerjärve – Jussi

7. oktoober. Läbitud teekond 22,5 kilomeetrit.

Tänane päev oli taas väga seikluslik, seda eriti meie hilisõhtune sumpamine kuid sellest kõigest allpool :)

Täna ööbisime Nikerjärvel, küll siiski mitte lõkkekohas vaid meie sõbra Jana juures, kes elab põhimõtteliselt sealsamas kõrval. Saime üle pika aja pesta ja soojas magada =) Ning pilte üles laadida ning igasuguseid akusid ka. Ma sain ka enda lõhkikulunud püksid uute ja tervete vastu vahetada. Aitäh, Jana!

Eile õhtul liitus meiega taas ka Kaidi.

Hommikul ilmnes et ilm on külmema poole pöördunud, maapinnal oli lausa öökülma olnud. See aga on tore muutus, sest nii kuluvad viimaks ometi marjaks ära kaasa veetud soojad riided. Ja ehk tuleb nüüd vihmagi vähem. Ning põdrakärbseid ja puuke.

Martin ja Liis

Me olime juba enne matka siia Jana juurde ette saatnud veidi varustust, peaasjalikult söögikraami kuid ka kuivi puhtad riideid ja kütust priimustele. Seega algas meie päev peale hommikusööki suurejooneliste pakkimistalgutega. Mingil hetkel jõudsid Jana maja juurde Martin ja Liis, kes siis ootasid meid õue peal batuudil einestades. Peagi helistas ka Liina, et on nüüd Aegviidu looduskeskuse juures ega näe seal ühtki matkaja moodi inimest. Muide, ka Aegviidu looduskeskus on praegu remondis.

Kraam seljakottidesse pakitud (mis üle pika aja said taaskord väga rasked), hakkasime lõpuks siis Aegviidu poole astuma. Olime jõudnud teha mõned sammud kui Annemariet tabas äkitselt äärmuslikult tugev gravitatsioon ja ta teele kõhuli potsas. Õnneks ei saanud ta siiski eriti viga, mis oli igati hea uudis – olime eelmisel õhtul kuulnud just arstide streigist.

Aegviidus tegime peatuse poes, kus laadisime täis ka Liina, Liisi ja Martini seljakotid. Poest ostsime sellist kergemini riknevat kraami, mida me enne ette ära saata ei olnud saanud.

Seadsime sammud viimaks Aegviidu-Liiapeksi matkarajale. Rajal oli väga hea viidastus ja meile juba vägagi tuttav ja väga vaheldusrikas loodus. Kui keegi otsib endale esimesi matkaelamusi, siis soovitan selleks just sedasama Aegviidu-Liiapeksi rada.

Rajal asjatamine

Ilm oli ka täna meie poolt, igati siivas vahelduv pilvisus, ainult vahetevahel tuli kergemaid vihmasabinaid, mille juurde kuulusid ka vikerkaared. Ning mõnikord sadas ka lihtsalt selgest taevast.

Vahepeal tuli rajal ette paar soisemat lõiku, mille läbimine siiski eriline katsumus polnud, vaid tegi suuremal osal meist lihtsalt jalad märjaks.

Kahjuks ei saanud Martin ja Liis meiega ööseks metsa vahele jääda vaid pidid õhtuks Tallinna jõudma. Seega pärast hilist lõunasööki, mis toimus Koonukõrve silla ja Venemäe poole viiva tee ristil, hakkasid nad Piibe maantee poole astuma. Ma loodan, et nad jõudsid õigeks ajaks bussile.

Meie, kes me metsa jäime, pakkisime oma seljakotid veelgi raskemateks (nii rasked olid need viimati enne Tillniidut, praegu said need kehvemini pakitud, mistõttu need tundusid veelgi raskemad. Igatahes esmakordselt selle matka jooksul jäid mul puusad valusaks).

Kaidi tassis täna terve päeva truult seljakotis kaasas ka sülearvutit, kuna mõned kiireloomulised tööasjad tahavad tegemist. Meie matk on eriti kõrgtehnoloogiliseks muutunud :)

Tee üle Soodla jõe lammi ja Koonukõrve silla oli mudane ja vesine aga väikese turnimisega täiesti läbitav, isegi enam-vähem kuiva jalaga.

Jussi nõmmedele jõudsime me vahetult peale päikeseloojangut. Vaatepilt oli, nagu ikka, vapustav. Veidi kahju on küll sellest, et pilte häid me tollest maagilisest paigast ei saanud aga arvatatavasti on see koht kõigil niigi päris läbi matkatud ja ära pildistatud nii et millestki olulisest te ehk ilma ei jää.
Kuid loojangujärgselt omandab see nõmm hoopis teise ilme. See muutub kargeks ja sünkjaks ning vägaväga põhjamaiseks, omandades lausa kergelt apokalüptilise ilme. Eriti ulmeline on see hetk kui jõudes nõmme kõrgeimale künkale kogu nõmm täies ulatuses järsku ees avaneb ning jahe tuuleiil kanarbikulõhna ninna toob.

Veidikese aja pärast jõudsime Jussi Linajärve äärde. Tolleks hetkeks oli juba päris pime ning me tegime lambistumispausi ja suundusime järvede taha sügavasse metsa.

See on väga ilus ja põnev lõik, mis kulgeb kord mööda järvedevahelisi voori, kord mööda järvekaldaid. Valges on võimalik imetleda järvi ja nautida käänulist rada, pimedas aga tuleb kogu oma tähelepanu suunata selle kohati väga märjal, libedate laudteelõikude ja paljude puujuurikatega vürtsitatud rajal püsti püsimisele. Laudtee oli paiguti üsna lagunenud ja rajamärgistust oli pimedas liikudes raske märgata. Voortel üles-alla ukerdades tuli leida silmi nii puujuurikatele, kividele kui ka mudastele ja libedatele nõlvadele. Koprad olid teinud kõvasti tööd ning lausa meetrijämedusi haavatüvesid ilusasti risti otse rajale langetanud. Isegi valges oleks neist üle ja alt läbi turnimine paras ettevõtmine olnud, nüüd pimedas ning raske seljakotiga oli see päris ekstreemne üritus.

Jalutades nõlvast üles

Mingil hetkel viis järvekalda äärne tee (Jussi Kõverjärve tagune) kõrgele voorele üles. Pimedas nägi see välja päris kummaline – rada lõppes meie ees lihtsalt kõrge mudase seinaga; mööda seda üles vaadates nägime sellel kasvamas puid, millel oli rajamärgistus. Täiesti sürreaalne. Hämming. Tõenäoliselt tundus pimedas asi pisut hullem kui tegelikult oli kuid voorest üles saamiseks tuli siiski nelivedu sisse lülitada, nii et üles saades olid käed sama mudased kui saapatallad. Libastumine oleks tähendanud mitukümmend meetrit järve kaldale tagasi sõitmist, kas kõhuli või selili. Päris huvitav oli ka see tunne, kui käed ette maha toetades seljakott üle pea ette kukkuma hakkas.
Lõpuks saime ikkagi kõik elu ja tervisega üles, ehhki Annemarie viimased meetrid sõna otseses mõttes üles roomas.

Meie tee jätkus üle juurikate ja mudalompide mööda voori üles ja alla. Tihedas metsas lendas palju väikeseid liblikaid, kes tantsisklesid meie lampide valgusvihkudes ning püüdsid meile ka silma ja suhu lennata. Mõnel neist see ka õnnestus.

Viimaks jõudsime Jussi Suurjärve ning Pikkjärve vahelisele oosile, mis kõrgub järsu ja kõrge künkana nende kahe järve kohal. Suurjärvele ja selle tagusele rabale oli kogunenud tuhandeid (kui mitte kümneid tuhandeid) hanesid ja laglesid, kes ootasid seal hommikut, et üheskoos lõuna poole edasi lennata. Meie lampide valgusvihud kõrgel oosil häirisid neid niivõrd, et nad otsustasid kõik korraga lendu tõusta. See, kuidas see kõik kõlas (sest näha polnud pilkase pimeduse tõttu mitte midagi) oli midagi enneolematut. Alt, järve poolt hakkas kostuma vali mürin ja veepahin; esmajoones kostus nagu oleks tõusmas vali, puid murdev torm või oleks järvest püstloodis kerkimas võimas tsunami. Mürin ja pahin oli nii vali, et me ei kuulnud enam üksteise sõnu ning see jätkus ja jätkus kui üha uued ja uued tiivapaarid vee kohalt lendu tõusid. Hanede kisa ei kostnud enam üksikute krääksatustena ega kaagatamistena vaid sulandus ühtlaseks undamiseks. Meil tekkis igatahes tunne, et kõik hetkel Eestis viibibad haned ja lagled olid kogunenud Jussi Suurjärvele.

Viimane kraaviületus

Hanede kisa jätkus läbi öö kuni hommikuni välja. Jõudsime siis selle kisa saatel Jussi Väinjärve ääres olevate lõkkekohtadeni. Hanede undamise saatel tegime õhtusöögi ohtra jalapeno- ja küüslaugulisandiga ning nautisime seda jahedat kuid kristallselget õhtut. Tõepoolest, taevas oli uskumatult selge ning termomeetrinäit kukkus siin isegi veidi alla 5 plusskraadi. Oktoober hakkab saavutama talle omast ilmet ja ilmastikku.
Telgid said ka külmast kangete sõrmedega üles, välja arvatud Liinal, kes tegi endale pesa (kookoni) puudevarjualuse alla.

Aeg on hiline, levi halb, nii et me lähme vahepeal magama ja püüame hommikul postituse ära saata.

Jussi nõmm. Foto: Külli

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 11 kommentaari

Kaheteistkümnes päev. Tillniidu – Loosalu

2. oktoober. Läbitud täpselt 24 kilomeetrit.

Tillniidu lõkkekoht

Tänane hommik võttis meid vastu rõõmsa sügisese värvikirevuse ja sinitaevaga, vastupidiselt eilsetele tuhmidele halltoonidele. Ilm oli kuiv, soe ja päikseline, lausa suvine, ainult ebatavaliselt värviline. Hommikupäikest nautides, putru süües ja telki kuivatades (see oli kondensveest ja öisest vihmast täiesti läbimärg; ausaltöelda pole me seda Kellissaarest saadik kuivaks saanud) möödus aeg kiirelt ning varsti me seadsimegi sammud Lelle poole.

Tillniidu varemed

Tee Lelleni viis taas mööda kruusateid, need olid seekord aga üsna vaheldusrikkad, kitsad ja käänulised ning kui tee põldude vahele jõudis võis öelda, et ümbritsev sügisene talumaastik on lausa imeilus. Samm oli reibas ning allesjäänud tee aina vähenes ja vähenes me jalge all.

Ka viimased kilomeetrid mööda asfalti ei morjendanud meid, pigem vastupidi – ma leidsin taas selle matkatunde, mida ma pikka aega polnud kogenud – tunda mõnu sellest, kuidas raske seljakott sammude rütmis seljas õõtsub, mõelda absoluutselt mittemillestki ja vaid nautida seda, kuidas iga järgnev samm viib edasi, edasi, edasi…
Sellised pikad teekonnad on korralikud meelerahu ning sisekaemuse harjutused, võibolla tulebki selleks kümneid päevi teel olla, et säärase seisundini jõuda.

Lelles sai käidud poes ja pisut varusid täiendatud. Kahjuks ei jõudnud me kohalikku sööklasse, mis on avatud vaid ühel tunnil päevas – kella 12-13. Me olime nimelt arvanud, et see tund hiljem lahti on.

Lõunasöök maantee ääres

Üsna varsti peale Lellet (mööda ülisirgeid kuid õnneks lühikesi teelõike ning mööda pikemat kuid käänulist asfaldiga maanteed) jõudsimegi Palukülla, olles enne maantee ääres hilise lõunapausi teinud. Ning sealt hakkaski see tänane tõeline matk peale :)

Rajalõik Paluküla ja Loosalu vahel pole mitte lihtsalt vaimustavalt ilus vaid ka väga vaheldusrikas ning tehniliselt mõnusalt raske, nii et silmad pärani vahtimist, korralikku rassimist, poole sääreni vees solberdamist, lompi kukkumist ning lausa veidi muret meie heaolu pärast jagus siia kuhjaga.
Väga kahju, Kaidi, et sa sellest ilma jäid, see oli ja saab olema tõenäoliselt  meie matka põnevaim lõik (teades kui korraldatud ja turvaline kõik Kõrvemaal ja Lahemaal on). Igatahes me igatseme sinu järele väga, ja loodame, et sul on kõik hästi.

Vaade Paluküla Reevimäelt

Palukülas on üks mägi, mille otsa kindlasti ronida tasub. See on Reevimägi, mis muidu nii tasasel Raplamaal üllatuslikult silme ette kerkib. Sinna otsa tasub kindlasti ronida, sest sealt avaneb väga ilus vaade. Seda eriti päikeseloojangu eel.
Edasi viis tee mööda käänulist rada läbi võimsa, lausa põlismetsa ilmelise metsa. Kange tahtmine oli iga nurga pealt pilte klõpsutada, polnud me ju seni oma matkal nii ägedasse paika sattunud, kuid kindel see, et fotole  seda ilu jäädvustada ei õnnestuks. See on selline pilt, mida kõigi oma meeltega tajuda tuleb, et see siis mällu salvestada. Eks igaüks püüdku seda ise ette kujutada, on ehk ägedamgi :)

Mets lõppes ja asendus lagendikuga – vana taluasemega metsade rüpes. Lagendikul kasvasid mõned vanad ja värvikirevad vahtrapuud, mis õhtupäikeses olid veel eriti sillerdavalt kirjud.
Taluasemelt läks rada edasi, läbi pimeda ja tiheda lodumetsa alla sohu. Madalsohu selle sõna kõige klassikalisemas mõttes – madalad lepapuud ja pajupõõsad, pillirootihnikud ja tarnamättad, igal pool suured lombid, muda ja sulisev vesi. Laudtee seisukord läbi selle soolõigu oli üsna nukker, tihtipeale oli see vaid aimatav, olemasolevad lauad olid nii neetult libedad, et ohutum oli käia laudtee(aseme) kõrval põlvini vees. Õnneks pidasid saapad ja säärised veel üsna hästi vastu ja ei lasknud läbi. Võib kõlada küll veidralt kuid tegelikult oli meil päris lõbus, kahju, et sellest soos ning libedal laudteel ukerdamisest fotosid ei saanud. Vaid siis kui mul jalg mutta väga sügavale kinni jäi ja ma seda kõrvalise abita kätte ei saanud polnud enam eriti naljakas.

Soorada lõppes ning asendus kitsa ning puujuuri rägamisi täis pikitud metsarajakesega, mille kohal oli nii tihe lehekatus, et rada oli puhta hämaras. Tunne oli küll nagu oleks kõige sügavamas laanes, kus kunagi inimene olla saab :)

Lõpuks jõudsime (peale väga kahtlast kraaviületust) Loosalu rabasse. Raba oli taas väga kaunis, päike oli juba madalal ning ka laudtee oli isegi enam-vähem käidav. Lauad olid veidike rabasse vajunud ja raba oli nende vahelt läbi kasvanud, nii et käia tuli jalad veidi harkis, justkui oleks püksid täis lastud :p
Selline samm mõjub pikapeale üsna koormavalt puusadele ja reitele. Kuna aeg-ajalt oli üks laud teisest sügavamale vajunud, siis oli kohati ka lombaka tunne. Leidus ka lahtisi laudu, mis peale astumisel reha kombel üles kargasid. Kõige krooniks oli aga see, kui laudtee järve ääres lihtsalt otsa lõppes :-D. Ilus lugu igatahes küll.

Egas muud, pidasime veidi GPSiga aru ja asusime läbi raba müttama – on säärast asja häda sunnil ju varemgi tehtud. Õnneks ei kujunenud sellest niisugust Kolgata teed nagu varasematel kordadel. Muret valmistas ainult see, et hakkas juba hämarduma ning ööseks turbaälvide ning laugaste vahele kakerdama jääda küll ei tahtnud, see suisa ohtlik ettevõtmine. Mingil hetkel olime valmis lausa rabasse ööbima jääma, et hommikul valges taas jätkata.

Õnneks leidsime teeraja teisel pool järve, veidi vähem kui kilomeetri kaugusel, üsna varsti. Selleks ajaks oli juba ka päris pime ja tõusma hakkas kuu, mis küll ilusat vaatepilti pakkus, aga meile valgust siiski liiga vähe andis, nii et lambid tööle tuli panna. Loosalu poolne laudtee osa oli isegi kehvemas seisus, kui Paluküla poolne. Kohati oli laudadest ainult puru järel ja aeg-ajalt tuli laudu aimata pruuni turbasogase vee alt. Kõige tipuks libastusin ma veidi enne lõppu ja sumatasin terve täiega mingisse turbalompi. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, vaid püksid said märjaks. Ning mingil imetabasel moel ka müts.

Viimaks jõudsime siiski rabast välja, kindlale maale, ning üsna kiirelt (peale veidikest mudas ukerdamist muidugi) leidsime ka Loosalu lõkkekoha. Lõkkekoht tervitas meid igati asjakohase hoiatussildiga, et rabarada kehvas seisus on ja parandustööd lähiaastatel plaanis :-D. Tore on.

Loosalu lõkkekohas on avar katusealune, mis hallitusjälgede järgi vaadates küll vihma väga ei pea, et aga eile õhtul erandkorras vihma ei sadanud, siis see meid ei morjendanud. Katuse alla sai sisse seatud köök, mille gaasi- ja taskulampide valgus äärmiselt hubaseks muutsid. Peagi sai valmis ka söök ja üles lõke. Ja nii see päev läbi saigi.

Lisaks veel seda, et Loosalu lõkkekohas puudub vee võtmise võimalus kuid õnneks on raba siin päris lähedal.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 4 kommentaari

Homme hakkame peale! RMK matkatee ootab meid!

Kuna meil on matketeel plaanis blogida nii tihti kui võimalik, (st. iga päev) siis otsustasime Zombitripperite põhiblogi sellest postituste voost päästa ning lõime täiesti eraldiseisva blogi meie ürituse kajastamiseks.

Niisiis, homme alustamegi! Kuna eelmised nädalad oli minul ja Annemariel väga kiired, siis jäi matka ettevalmistamine viimasele kolmele päevale, suurem osa neist tänasele (eilsele). Esialgsest plaanist jõuda Kilingi-Nõmme aegsasti ja põigata teel läbi RMK Soomaa looduskeskusest tuli paraku loobuda. Viimsist saime liikuma alles mõned minutid peale kella seitset õhtul ja Kilingi-Nõmme jõudsime alles kümne paiku. Sellest kõigest tulenevalt lükkub  tõenäoliselt edasi matka “ametlik” alguse kellaaeg.

Nagu juba välja kuulutatud, on meiega liitunud kogu matkaks ka kolmas inimene – meie töökaaslane Kaidi, kes oli juba meid Kilingi-Nõmmes ees ootamas.

Suurem osa pakkimist on praeguseks hetkeks juba tehtud – toidukraam jagatud kaasavõetavaks ja mahajäetavaks, riided samuti – jõuame ju juba pühapäeva õhtuks siiasamasse tagasi. Nüüd on vaja veel ainult hommikul asi korralikult vormistada, seljakotid kinni tõmmata ja teele asuda.

Mõningaid asju, mida me tahtsime kaasa võtta, ei olnud selle kiirustamisega saada (kui kellelgi on väikest, kerget ja õhukest bluetooth klaviatuuri üle, võtke kaasa. Lihtsustaks meie otsereportaaže päris suurel määral ;))

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 3 kommentaari

Blog at WordPress.com.