Kahekümne kolmas päev. Lõunalaagri – Piusa

Reede, 1. november 2013. Läbitud teekond 15 km Lõunalaagri lõkkekohast Piusa lõkkekohta.

Postkaardivaated Piusa lähistel

Eile õhtul sai siis esimest korda natuke pettust tehtud ja Poogandilt Lõunalaagrisse autoga sõidetud. Ei ole uhke selle üle, aga eriti kurb ka vist mitte. Igasugused rekordid on nvn ammu püstitatud.

Tänane päev oli selline teistmoodi. Alates sellest, et hommikul üllatas Alar meid soolase tatrapudruga, mis oi kui hästi maitses peale kolmenädalast hommikust kondenspiimalaksu. Asusime siis teele ning selgus, et Andre on ka täna igaks juhuks saatemeeskonnas. Kõnnitud sai 15 km, kuid seda vaid 3 tunniga, keskmine kiirus üle 5 km/h. Juhtus see nii, et Alar, pikk mees, läks oma “rahulikus tempos”, ma ei saanud ju ka alla jääda. Oleks ta natuke kiiremini pidanud heaks astuda, oleks ma vist jooksma pidanud. Igal juhul oli tegemist kiire ja efektiivse spordipäevaga, mille üle mul siiralt hea meel oli.

Käigult sai ümber tehtud ka nädalavahetuse matkaplaan, taas. Nimelt otsustasime jääda täna Piusale ja minna homme Make müürile, sest nii juhtub see, et meil avaneb võimalus homme ka reaalselt näha kogu seda kaunist loodust, Piusa jõe ürgorgu ning kõike muud huvitavat, mis tee peale peaks jääma, mitte nagu eile, kus sai uimerdatud Luigel kuni kella kaheni päeval, et siis Mustoja maastikukaitseala pimeduses nautida. Nii. Ja siis ülehomme liigume Make müürilt Kirikumäe metsaonni ja alles esmaspäeva õhtul jõuame sealt Vällamäele – nii et siis kokkuvõttes oleme jälle ühe päeva võrra nihkes oma plaanidega.

Aga tänasest veel.

Audiotunnel

Koidula piiripunkti lähedalt läks matkatee Piusa poole mööda vana raudteetammi – seda, mis mõned aastad tagasi korraks üle Venemaa piiri läks, et seal Valga poole pöörata. Kiviklibus kõndimine oli kohati veidi keeruline, kuid üldiselt ikkagi palju ägedam, kui maanteel kõmpimine. Kus tamm rohtu oli kasvanud, sai täitsa mõnusalt astuda.

Kuskil tammi keskel asub selle all suur, endise vabariigi aegne raudteetunnel. See on tõsiselt kapitaalne ehitis, pea kümne meetri kõrgune ning saja meetri pikkune võlvkaar. Asja tegi eriti ägedaks selle tunneli akustika – kui keegi tunneli ühes otsas midagi tasakesi räägib, siis on seda tunneli teise otsa kuulda lausa paremini kui neile, kes rääkija kõrval seisavad. Kui silmad kinni panna, on võimatu aru saada, kuskohas teine räägib – kas tunneli teises otsas või otse selja taga. Väga vinge koht igatahes.

Männi võtsin kaasikusse pildi tarvis ise kaasa

Kohale jõudsime Piusale kella neljaks. Et puid ei olnud, varusime neid siis metsa alt omale hunniku kokku valges veel. Poisid käisid poes ja hiljem nautisime juba head-paremat kraami, mis nad sealt tõid. Siis aga juhtus selline naljakas asi, et hakkas päise päeva ajal vihma sadama. No okei. Päev oli muidugi juba läbi. Igal juhul leidsime, et no märjaks ka ju ei taha saada ja kolisime telki ära, kuna selle hetkeni, kui “massimatkajad” kohale pidid jõudma, oli julgelt veel neli tundi aega. Mida me sel hetkel aga veel ei teadnud, oli see, mida “massimatk” endast tegelikult kujutab.

Istusime telgis ja maitsesime hansat, kuni keegi telgi uksele koputas ja Hendrikut nõudis. Hendrikut meil ei olnud. Jälgisime siis läbi telgi akna, kuidas võõrad tegutsesid, vihmas telki püstitasid ja mõtlesime isekeskis: “Kes ta on, kes ta on? Mis ta nimi, mis ta amet? Järsku kaugelt sugulane? Astus sisse, nüüd ei saa tast lahti…” Saanud nad siis telgi püsti ja meie alustatud lõkke üles putitanud, ei pidanud uudishimu minus enam vastu ja läksingi uurima, kellega tegu. Selgus, et Edgar ja Linda. Tundusid igati toredad tüübid ja saime päris kiiresti jutule.

Muuhulgas tuli välja, et kui aasta tagasi detsembris Juminda poolsaarel termoperverte sai mängitud ning Mattias oli mõelnud, kas ta meiega liitub või jaa… No ta ei liitunud, sest läks hoopis Kauri ja Edgariga metsa. Vot nii väike on maailm.

Muuhulgas tuli veel välja, et olime massimatkamist VÄGA põhjalikult alahinnanud. Kui mina rääkisin Edgarile, et meid tuleb täna kaheksa tükki veel, arvates, et meie kolm pluss nemad kaks pluss meie kaheksa liitujat saab olema üks rahvarohkemaid matku, kui kunagised Roheliste rattaretked välja arvata, siis ei teadnud ma veel ülejäänud… kolmekümne kolmest (!!!), kes sellel hetkel juba peaaegu kohal olid. Ja nii juhtuski, et meie massimatkast kujunes isand Siku juhtimisel järgmiseks paariks päevaks pea viiekümnepealine jõuk ääretult toredaid loodusesõpru Zombikad à la Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering pluss üks väga vapper matkakuts, a.k.a. Kes Ütles Vorst, ja seda täiesti juhuslikult ja jumalakogemata.

Vudi

Ja sellel hetkel ei saanud see õhtu peaaegu et enam toredamaks minna. Ring oli üsna pea kohal. Andrel, kes kunagi ka ise Ringi ridadesse kuulunud, oli ilmselgelt hea meel (ja ma arvan, et see on siinkohal väga tagasihoidlik lähenemine asjale). Minul oli hea meel, sest isegi olin Tartus korduvalt neid Ringi sügismatkade plakateid seina peal näinud ja mõelnud, et peaks vaatama, millega need tüübid tegelevad.

Sotsialiseerusime siis ja aeg lippas omasoodu ning üsna pea oli kohal ka ZT armee (Tere, Külli, Ivan, Andy, Jaanus, Karu, Aleks, Tarmo ja Maris!!). Ja noh, loomulikult sai see õhtu veel toredamaks minna. Pidu kestis kella neljani ja suurt (jälle)nägemisrõõmu jätkus kauemakski. Te ei kujuta ette, KUI tore on näha sellistes kogustes uusi ja vanu sõpru peale seda, kui pole viimased kolm nädalat praktiliselt mitte kedagi näinud.

Etteruttavalt võin öelda, et praegu Vällamäel tagant järele viimase nelja päeva postitusi kirjutades, sest nädalavahetusel oli ilmselgelt palju muud teha, selle asemel, et ninapidi telefonis istuda ja sõrmeosavust harjutada, pean tõdema, et elu on põhimõtteliselt lihtsalt täpselt selline, nagu vaja, ürgvõimas kummaline tee. Õnnelik, ja rohkem polegi vaja.

Aga kerin nüüd paar päeva tagasi ja vaatame, mis veel põnevat noil päevil aset leidis.

Kahekümne teine päev. Luige – Lõunalaagri

Neljapäev, 31. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km (16 jalgsi, 9 autoga) Luige metsamajast läbi Poogandi lõkkekoha Lõunalaagri lõkkekohta.

Kristel mõtleb järele Mustoja ületamise üle

Täna oli siis see päev, kui ma esimest korda üle nädala koti selga võtsin ja taas “päris” matkamisega alustasin. Kuidas see kõik õnnestus, sellest allpool. Päev algas Värska külje all Luige metsamajas uniselt, kuid väljapuhanult. Tahtsime, et seda tunnet jätkuks kauaks, seega pakkimisega väga ei kiirustanud ning mõtlesime – küll jõuab. Tegelikult oli see viga.

Riided pestud ja kuivatatud, elektroonika laetud, asusimegi teele. Ilm oli taas selline tavaline, siin-seal oli sinitaevalaigukesi ning rippusid kahtlased määrdunud pilveräbalad. Värska oli rahulik, mõned eidekesed seletasid omavahel midagi seto keeli. Asfalt aga põrutas jalgu. Ei olnudki nii valus, kui esiti arvasin, kuid liikusime ikkagi päris aeglaselt edasi. Setu muuseum oli juba kinni, kiikasime siiski üle aia, kena oli. Eks peab paremal ajal tagasi tulema.

Verhulitsa külast keeras matkatee metsa vahele ning kohe hakkas ka vihma tibama. Väike paus leevendas valu ning värskendas meeli, ühtlasi sai end riietatud vihmakostüümidesse. Kristel õrritas jälle loodusjõude – jope selga, vihm kohe nõrgenes, nii kui otsustas taas selle kotti panna, hakkas kõvemini sadama. Jätsime selle mängu siis peale mõnda katset ning läksime edasi, mõlemad ilusti nailonisse pakitud.

Setumaa metsad on väga ägedad. Matkatee läheb siin mööda Lõunalaagri rattarada Mustoja maastikukaitsealal männimetsade vahel, üles-alla mööda liivaseid metsateid.

Hakkas hämarduma.

Teade mõistatuslikult sõnumitoojalt

Ühes paigas metsa vahel on luited, seda kohta kutsutakse Tinaliivaks. Infotahvli küljest leidis Kristel äkki rippumas ühe pudeli, pudeliga oli kaasas tore soov – toredat matkateed Mustojal – ning lisaks oli Lõunalaagri radade kaart. Pudel nägi esialgu kahtlane välja, mõtlesime esiti, et lihtsalt vesi, kuni otsustasin siiski selle lahti keerata ning nuusutada. Oh sa püha püss, ehtne setu hansa! Oi milline rõõm meid valdas! Tänasime sõnade ja mõtetega toona tundmatut heategijat ning soovisime talle kõike kõige paremat, mida maailmas leida võib. Valu ja väsimus olid ka kui peoga pühitud. See oli tõeline matka tipphetk. Leidub ilmas ikka häid inimesi, see kõik oli ilmselgelt meile jäetud. Aitäh!

Reipal sammul läksime edasi, samm oli lausa tantsisklev. Loomulikult eksisime kohe ka õigelt rajalt. Oli juba täiesti pime. Mis seal ikka, korralik kaart oli meil olemas, julgustav rüübe samamoodi ning seadsimegi sammud kõige otsemat teedpidi Poogandi lõkkekohta, tagasi minna küll enam ei viitsinud.
Läbi raagus kaselatvade särasid tähed.

Jõudsime Poogandile, väsinud ning näljased, veidi heidutatud mõttest, et 10 km veel astuda. Väsimus võttis võimust. Otsustasime siis teha ühe Väga Hilise Lõunasöögi ja see tee metsavaikuses ikkagi ära kõmpida.

Äkki helistas meile Alar, kes ootas Lõunalaagri lõkkekohas ning tundis muret meie käekäigu pärast. Kuuldes, et oleme alles Poogandil, pani ta jalamaid oma autole hääled sisse ning tuli meile järgi. Kümmekonna minuti pärast ta piirivalvepatrulli saatel saabuski. Nood olid seal lihtsalt dokumente kontrollinud (piiri ääres ikkagi, salakaubavedu ja muu) ning kuuldes, et metsa all ootavad mingid sõgedad, kes mitmeid sadu kilomeetreid sügisilmas maha kõmpinud, tahtsid ka ise meid oma silmaga näha.

Tervitused ja muud head soovid vahetatud, kobisimegi Siku autole. Algul küll olime pisut skeptilised – sohk ikkagi – kuid kuuldes, et laagris on lõke üleval ning hõõgveingi tulele pandud, polnud enam pikka mõtlemist ning viimased kilomeetrid sõitsimegi autos. Mina olin päris rõõmus, et ei pidanud end enam lõhkuma ning mulle tundus, et Kristelgi oli salamisi üsna rahul.

Õhtu mööduski lõkke ääres juttu vestes ning imemaitsvat hõõgveini rüübates, kuni uni meid enda valda tiris ning kõik ilusti telkidesse nurruma läksid. Oli olnud ilus päev.

Kahekümnes ja kahekümne esimene päev. Värska

Puhkepäevad: teisipäev ja kolmapäev, 29.-30. oktoober 2013. Läbitud teekond automatkana eelmisel päeval kadunud kindani Põhjalaagri lasketiiru lähistel, Värskasse Seto talurahvamuuseumisse ning Põlvasse poodi.

Kogu sel päeval paistnud päike Õrsava järves

Torm St. Jude on edukalt üle elatud. Jah, me oleme kõik elus ja tervise juures.

Eile möllanud torm ei märatsenud siin tegelikult üldse nii võimsalt kui ilmaprognoos võttis vaevaks väita. Tõsi, tuul oli kõva ning paar puudki lükkas siin läheduses ümber, kuid tegelikult ei erinenud see harilikust sügistormist kuigivõrd. Metsa all poleks aga tõesti tahtnud viibida, igasugu prahti lendas ringi ning vihma sadas hooti päris kõvasti (ning umbmäärasest suunast) aga kindlasti Inglismaa või Taaniga (või kasvõi Saaremaaga) meie kogemust võrrelda ei saaks. Ainus kahju, mis torm meile tegi, oli vaid see, et magada ei saanud tol ööl meist keegi väga hästi, mühin oli lihtsalt liialt vali. Lisaks õnnestus meil maja liialt palavaks kütta. Elekter ja levi olid ka paar päeva üsna ebapüsivad muutujad.

Kogu elu käis kunagi ainult saunas

Iga aasta 28. oktoobril oli siin Setumaal Lindora laat, (kuhu me ei jõudnud) ning samal päeval on ka Luige metsamaja ülitoredal perenaisel Hiljal sünnipäev. Palju õnne!

Kuna nii mõnedki jalad tahtsid tohterdamist, jäime siia Luigele kaheks päevaks. Siin oli muidu tore, millegi eriti põnevaga me siin aga hakkama ei saanud. Tüdrukud külastasid Seto talurahvamuuseumi. Tegelesime sokipesuga, saunatasime ja tundsime end niisama hästi, sättides vaimu valmis üha põnevamaks muutuva looduse tarvis.

Maja ise on kena, selline pisike aga igati mõnus ja hubane. Lisaks on siin väga mõnus saun, mis on piisavalt suur, et ei pea jalgupidi kerises istuma. Veevärki siin küll pole, kuid õuel on kaev. Igaks juhuks vist ei tasu seda vett sellest kaevust otse küll juua.

Annemarie pidi Tallinnasse ära sõitma, jäime taas Kristeliga kahekesi. Kuid juba homme õhtul peaks suurem zombiarmee meiega liituma ning juba täna õhtul tuleb Alar Sikk meiega kaasa kõndima. Kauaks ta kahjuks meiega jääda ei saa, juba paari päeva pärast ootavad tedagi muud kohustused.

Pesupäev

Kuna mul jalg oli haige, siis tegelesin ma viimase nädala jooksul automatkamisega. Päeval, kui me Värskasse jõudsime, tegin ka siis Setumaal väikese tiiru ning mõtlesin ka üle vaadata, mis on saanud Saatse saapast. Kes ei tea, siis Saatse saabas on üks selline pisut absurdne koht, kus Eestile kuuluv ning Eesti asulaid ühendav maantee läheb nii kilomeetri ulatuses läbi Venemaa. Pärand nõukogude ajast – siis ei seganud sellised asjad kedagi. Veel mõned aastad tagasi oli saapas maantee ümber tihe oksatraataed ning igasugused erinevad liiklusmärgid, mis ei lubanud autoga peatuda, jala kõndida ning üleüldse oli vähim lubatud liikumiskiirus 30 km/h. Nüüdseks oli kõik see kadunud. Jalgsi ikka kõndida ei tohtinud ning ka peatuda ei võinud, kuid polnud enam okastraati, kiirusepiirangut ega miskit. Tee ääres kännul istus vaid üks ääretult tülpinud näoga vene piirivalvur ja tegi suitsu. Eks uue piirilepinguga see Saatse saabas tulebki Eestile tagasi. Kuid – setodele see ei meeldi, üks oluline turismiatraktsioon kaob.

Homme tuleb taas edasi minna. Eks paistab, kuidas mu jalg hakkama saab. Kui alt ei kuku, siis saab jälle matkata!

Üheksateistkümnes päev. Rebasemäe – Luige

Esmaspäev, 28. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Rebasemäe metsaonnist läbi Orava ning Treske Luige metsamajani Värskas.

Oraval

Tänane päev algas taas äratusega kell 8, millele järgnes ettepanek võtta tänast hommikut rahulikult (sest taevast sadas selget vett). Vastu keegi sellele ei olnud, seega nii tegimegi. Mina lasin veel natukeseks silma looja, Andre ja Kristel… eee… ma ei tea, mis nad tegid.

Ärkasin taas Andre kohvi luristamise peale ja märkasin mõnusat vaadet onni uksest otse paksu kuusemetsa. See oli väga kutsuv vaatepilt ja kui ma end lõpuks välja ajasin, tervitas mind vihmast tilkuv mets ja läbi selle särav päike.

Peale hommikuputru ja -kohvi käisime vaatamas Rebasmäe allikat. Jah, just Rebasmäe, mitte Rebasemäe, sest onni nimi on üks ja allika nimi teine. Selleni viis üsnagi libe laudtee. Laudtee lõpuosas otsustasime selle kasutamisest loobuda, sest see tundus suurendavat ellujäämise võimalusi. Allikas oli väga võluv – see kuidas vesi kuskil lambikohas niimoodi lihtsalt maast välja tuleb, ei lakka mind hämmastamast. Passisime seda seal päris pikalt ja tegime isegi grupipildi.

Üsnagi libe laudtee

Ja siis oligi käes aeg alustada päevateed. Esimene osa päevast läks kuidagi eriti kiiresti. Kuna alustasime kõndimist üsna hilja, siis otsustasime lõuna teha juba 7 km pärast, Orava raudteejaamas. Enamus sellest teest kulges metsavaheteedel. Ausalt öeldes olin aga täielikult oma mõtetes, ega mäletagi sellest maastikust suurt midagi. Äkki olimegi viimasel ristmikul, kust veel kilomeeter raudteeni ja siis tuligi juba lõuna.

Ilmselt tegime üsna head tempot, sest jalad olid lõuna saabumise üle äärmiselt rõõmsad. Lõuna tegime suvalises kohas raudtee kõrval rohumaal ja selleks ajaks tuli välja ka päike.

Peale lõunat viis tee meid Kõverajärve metsamaja suunas, kuid täpselt seal, kus Kõverajärve majani jõudmiseks tuleb keerata paremale, keerasime meie vasakule. Loodus läks siis pisut huvitavamaks, tee kitsamaks, mets metsasemaks. Männid, kuused ja kergelt sookailune metsalõhn – lihtsalt mõnus! Peagi selgus, et tegemist on majandusmetsaga, sest puudele ilmusid mõistatuslikud neoonoranžid kirjad, numbrid ja tähed, mis meie jaoks mingit tähendust ei omanud, küll aga on need olulised metsameestele. Varsti peale seda oli näha, et metsas oli tehtud harvendusraiet, värsked puud seisid metsa servas kuhjas. Järgmiseks jõudsime aga uuendusraielankidele – puud olid sootumaks kadunud ja teed porised.

Vahelduse mõttes otsustasime teha õllepausi, õlu oli juba pikemat aega mulle meelitavat laulu laulnud ja niisama seda kaasas vedada pole ju ka mõtet! Pausi käigus selgus, et käidud on pea pool järelejäänud teekonnast. Pausi ajal sõitis meist mööda ka üks auto. See peatus meie ees, uks tehti lahti ja murelik naisterahvas küsis, kas me eksinud oleme. Vastasime siis rõõmsalt, et ei, kõigest väikest pausi peame.

Edasine teekond kulges kiirenevas tempos, mida pimedamaks läks, seda kiiremini liikusime. Rajamärgistust oli märgata järjest harvemini. Ei tea, kas tegemist oli puuduliku märgistuse, meie hajunud tähelepanu või kustuvate pealampidega, aga ühel hetkel avastasime, et oleme mingi 400 m valesti tulnud. Kahju ei olnud õnneks märkimisväärne, varsti jõudsime tagasi matkateele.

Nüüd oligi väljas juba päris pime ja meie soov kohale jõuda järjest kasvas. Niisiis andsime jalgadele valu. Ja ei võtnudki liiga palju aega, kui jõudsime kohale. Ja siin me nüüd siis olemegi. Istume soojas toas, käime saunas ja täidame jõudumööda kõhtu.

Kaheksateistkümnes päev. Leevi – Rebasemäe

Pühapäev, 27. oktoober 2013. Läbitud teekond 26 km Leevi lõkkekohast läbi Paidra järve lõkkekohtade, Liipsaare metsaonn-vaatetorn-lõkkekoha, üle Meenikunno raba laudtee, Päikeseloojangu metsamajast ning Mustjärve lõkkekohast mööda, läbi Valgjärve lõkkekoha Rebasemäe metsaonnini.

Allikal

Ega ise enam ka päris hästi ei usu, et varsti saab kolm nädalat täis seda matkamist ja et kaks nädalat on veel minna. Kuidagi täiesti ebareaalne tundub. Istun siin Rebasemäe metsaonnis praegu, kuulan, kuidas vihm sajab, ja kirjutan blogipostitust, sest und ei ole. Seda juhtub minuga äärmiselt harva, et mul und ei ole. Minu teooria on see, et oleme siin lihtsalt nii ennast välja puhanud (ma tean, et see nii on, sest ma näen igal öösel unenägusid), et mul lihtsalt ei ole tarvis nii palju magada.

Üks lugu räägib, kuidas sellel maal on päev nõnda pikk, et neelab öö – no selle asja võlu on see, et praegusel aastaajal on juba üsna vastupidi. Öö kipub neelama päeva. Õhtul kella viiest hakkab juba hämarduma ning üsna tavaline on, et GPS näitab, et päikesetõusuni on jäänud pea 14 tundi.

Teine asi, mis on naljakas, ja mulle tundub, et olen kohastunud metsaeluga, on see, et mul ei näi enam üldse külm olevat. No kes mind teab, teab, et üldjuhul on tegemist ikka kõrgemat klassi külmavaresega. Aga tõenäoliselt ei saa ma selle eest täit au endale võtta – väljas on erinevalt eelmise nädala külmarekorditest hoopis ilmselt oktoobrilõpu soojarekordid. Mu telefon arvab, et siin võiks praegu sooja olla 11 kraadi, mis tähendab, et isegi mu kümne aasta vanuses “talvises” magamiskotis, mis on kindlasti oma talvevalmidusest nii mõndagi minetanud, on ikka üsna palav.

See, et ilm on soe, on mõnes mõttes muidugi tore. Kahjuks kaasneb soojade ilmadega sageli ka vihm. Täna seda õnneks ei kaasnenud, kuigi ka täna oli taevas üsna ühtlaselt hall. Hommik oli kiire, lõbustasime end põhiliselt koristamisega – Leevi lõkkekoht peitis endas nii mõnegi märgi varasemast inimtegevusest. Tundus, et peaasjalikult oli tegeletud suitsetamise, leivasöömise ning viinajoomisega. Põõsast tuli välja kümme mitte enam esimeses nooruses viinapudelit (ja pealevõtuks poolik Valge Klaar) ning üks pakukirves, rääkimata siis arvukatest sigaretikonidest.

Selle tegevuse käigus õnnestus kohata ka üht loomakest – hiireonu, kes oma tegevusi üsna avalikult puujuurte vahel toimetada võttis. Loomadega see aga tänaseks ka piirdus.

Paidra järv

Astusime siis Annemariega kahekesi täna jälle, Andre endiselt saatemeeskonnas. Paidra järve ääres tegime esimese pausi. Iseenesest kujutab koht endast päris suurt telkimisala mitme katusega varustatud laua-pinkidega, päris mitme lõkkekohaga ning ühe väikese paadisillaga. Et ilm oli soe, oli esimene mõte seda järve nähes – ujuma. Mõeldud-tehtud. Väga värskendav ja mõnus oli. Ühtlasi ilmselt ka rekordiliselt hiline aeg niisama ilma saunata järves ujumas käia.

Pärast järvepeatust viis tee läbi kaunite männimetsade ja mõnede künklike põllulappide Lihtensteini külast läbi. Külas oli kollane maja ning sellele lähenedes ilmus aknale nägu. Veel mõned meetrid lähemale jõudes võis aknal silmata ka teist nägu, mõlemad ilmselgelt meie lähenemisest elevil. Koputasid aknale ja viipasid meid endale külla. No tegelikult tundus, et tegu oli sellise päeva-joomaga, ei julgenud igaks juhuks minna ja astusime teed mööda edasi, mis majanurgast mööda viis ning ka tänaseks põllud lõpetas. Selle piirkonna juures on üks tore asi see, et loodus on enamasti ikka üsna metsane ning külasid-põlde pigem vähem.

Anni külastab Lihtensteini

Lihtensteinis käidud, ootaski meid Liipsaarel juba Andre. Lõunatasime siis torni all, vaatasime, mis tornist paistab, ja sammusime mööda laudteed Meenikunnole, ilmselt Lõuna-Eesti kõige kuulsamale ja kõige rohkem massiturismi sihtkohana tuntud rabale. Inimesi trehvasime seal seega nii mõnegi. Selleks ajaks, kui meie jalad laudteel astumiseni jõudsid, oli metsa tagant ka päikese loojumist märgata, mis halli taeva kohe üle värvis ning meie rabamatka sellevõrra meeliülendavamaks tegi. Raba on endiselt minu lemmik Eestimaa loodusmaastikest ning ka see kord ei jäänud harjumuspärasele millegi võrra alla.

Rabas käidud, astusime mööda metsarada edasi kuni ühel hetkel üsna segaduses olime, kuhupoole edasi minema peaks. Märgistus puudel oli peaaegu juurdemõeldav ja kadus hämaruses sootuks, võtsime siis suuna GPSi järgi tee poole, kuhu meil tarvis jõuda oli. Asjale aitas kaasa ka parajasti teed mööda liikuv auto, mis meie suunavaliku heaks kiitis ning nii jõudsimegi metsast välja sadakond meetrit kaugemal, kui seda tegi ametlik rada.

Meenikunno rabas

Viimase teepeatusena istusime Valgjärve ääres ning jälgisime, kuidas viimanegi valgus oma varjud ööga kokku sulatas.

Õhtu oli vaikne ja rahulik, nagu rabamaastikel see enamasti ikka olema on sattunud. Jäänud veel viimased viis kilomeetrit mööda üsna sirget metsasihti Rebasemäe poole. Tee kulges kõrge ja tiheda kuusemetsa vahel ning lambivalgus reetis ka piimja uduloori meile emotsiooni loomas.

Kohale jõudsime kella seitsme paiku ning varsti pärast meid jõudis ka vihm. Ja nii seal väljas muudkui tilgub ja tilgub. Rebasemäe onn on selline kuusnurgakujuline, keskel lõkkease – üsna sarnane Kukemetsa onniga, veidi suurem ning seetõttu natuke ka veidi vähem hubane. Vihma eest varjab, seltskond on koos, hommikul hea mugav magamiskotis kohvi juua.

Homme ootab meid juba Värska ning Luige metsamaja, et seal üks täiemõõduline puhkepäev õhtusse saata ning teisest matkaetapist kokkuvõtteid teha. Saab lausa kaks õhtut järjest saunatada, Seto talumuuseumit uudistada ning ehk Tsäimajas teed juua. Värskas lähevad meie teed selleks korraks lahku ka Annemariega ning sealt jätkame siis juba Andrega kahekesi kuni järgmise nädalavahetuseni, mil lausa massimatkamiseks minna lubab, sest on oodata kogu ZT armeed pea täies koosseisus.

Nüüd peab aga vist järele kontrollima, kuidas need lood selle unega ikkagi on…

Seitsmeteistkümnes päev. Peri – Leevi

Laupäev, 26. oktoober 2013. Läbitud teekond 20 km Peri lõkkekohast Leevi lõkkekohani.

Motomatkajad

Tujurikkujat parafraseerides:
– Halloo, kes meist siin kuiv on?!
– Mina mitte!!

Jõudiski siis tänase päeva näol kätte see, mida viimased kaks nädalat oodatud sai – põhimõtteliselt sadas päev läbi. Ja kõvasti. Hommikul taevasse vaadates oli kõik nii ühtlaselt hall, et kui üldse kunagi miskit hall on olnud, siis sai see kah vastavalt sellele hommikusele taevale ümber defineeritud.

Hommik läks kiiresti, pakkisime oma telgid kokku ning olime pool 11 stardivalmis. Umbes kell 11 pidi hakkama vihma sadama ja täpselt nii ka juhtus. Vihm läks muudkui tugevamaks ja nii sadaski sujuvalt kuni lõunani välja. Sai siis astutud, Perist mööda,  põhiliselt mööda kruusateid. Et vihma sadas, oli tempo kiire, väga pausitamist ei olnud.

Peale Perit möödus meist kolm mootorratast, ühe tagaistmel vilksatas justkui telk. Tegime siis endamisi nalja, et näe, kah matkateel. Küllap alustasid täna, erinevalt meist, kellest osa juba enam kui kaks nädalat teel olnud. Mõni aeg hiljem kohtasimegi neid teel, kui viimased pausi pidasid, ja tuligi välja, et ongi matkateel. Alustatud oldi küll juba eile. Vahetasime siis muljeid ja kuulsime, et noil ratastel oldi käidud hiljuti ka lausa Iraani külje all, Armeenias ja Gruusiaski.

Veel saime kuulda, et tegelikult oli neid rohkem, saba aga oli Põlvas linnavahel tagant ära kadunud. Jätkasime siis oma teed ja mõne aja pärast sõitiski meist koguni üheksa ratturit mööda. Tervitused siinkohal Raulile ja tema kompanjoonidele.

Natuke peale rattureid võisime üle põllu lippamas näha kolme kitse, valged tagumikud helkimas. Ja varsti peale seda otsisime meeleheitlikult katust, mille all lõunat pidada võiks. Leidsimegi. Saarjärvelt. Märjad riided kuivade vastu vahetatud ja kõht täis söödud, asusime taas teele ning päeva teine pool ei peitnud endas peaaegu üldse vihma. Praegu küll jälle pritsib midagi taevast, aga see selleks. Kahju ainult, et Andre kuskil kaugel autoga müttab ja matka nautida ei saa.

Päeva teine pool viis läbi toreda männimetsa ja nii mõnestki väga liivasest tõusust üles, nii et igakord mõtlesime ikka nende ratturite peale ja et kui palju nalja neil võis saada sealt ülessaamisega.

Täna ja 10 aastat tagasi

Leevi lõkkekohta jõudes avastasin enda rõõmuks ja üllatuseks, no siin ju ka varem käidud, küll tiba enne, kui siia RMK lõkkekoht sai. Pea 10 aastat tagasi, võib öelda, et oma esimesel päris talvisel matkal. Ja siinkohal siis tervitused Priidule, Mardile ja Henrile. Tookord sai siis ööbitud siinsamas lähedal astangu all, testitud 25-kroonist kirvest, mis oma hinda igati õigustas, ning matkatud mööda Võhandut Mustjärve äärde, et sealt varahommikul Tallinna poole tagasi rongile minna, sest tollal polnud ju kellelgi varustust, mis oleks kutsunud teist ööd metsas mööda saatma.

Täna aga saatsid meie õhtut siin kaunid ja nukrad Jaapani muinasjutud. Kell on alles 8, aga meil juba kõik tehtud, nii et tundub, et täna tuleb öörahu varakult. Selles suhtes võib öelda, et vihmased päevad on väga operatiivsed – kõik asjad saavad väga kärmelt tehtud.

Ning vihma vaid sadas ja sadas…

Kuueteistkümnes päev. Otteni – Peri

Reede, 25. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Otteni metsamajast läbi Mammaste suusaradade ja Põlva Peri lõkkekohta.

Otteni hommikuidüll

Täna oli taas üks semi-puhkepäev. Peale kaht viimast päeva, mil me isegi postitusi ei jaksanud kirjutada, oli see ülimõnus.

Hommikul magasime kaua, pea 11-ni. Seejärel uimerdasime pikalt ringi, tegime pannkooke ja kirjutasime eelmiste päevade postitusi. Liikuma hakkasime alles kella kolme paiku. Aga enne kuulasime metsamaja perenaise jutte maja- ja muudest vaimudest.

Eelmisel aastal, kui me Oandu-Ikla matkateel Aegviidus Jana juures peatusime, siis oli ta parajasti ühelt Otteni metsamaja kliendilt saanud kirja metsamaja salapäraste asukate kohta.

Igatahes lugu oli selline: majas oli peatunud hiljuti üks noorte seltskond. Neil oli toimunud seal igasuguseid kummalisi asju – kellelgi lakkas kaamera töötamast, kellelgi kadus võileib ning keegi kuulis öösel samme. Tundub nagu ei midagi erilist – vanad majad ikka nagisevad ja kolisevad, elektroonika ütleb kah aeg-ajalt üles. Kuid nad olid saatnud meile ka foto – seltskond oli maja ees pilti teinud. Hiljem arvutis pilte vaadates märkasid nad maja aknal üht võõrast nägu… kuid kedagi majas ei oleks pidanud olema.

Uurisime ja puurisime ka meie seda fotot aga tee, mis tahad, nägu me sellel aknal ei suutnud eristada. Vaid väga hea fantaasia korral oli seal mingi sigrimigri näha.

Siimu sild

Nojah, meie selle maja ajaloo kohta ei teadnud miskit põnevat ning üldse oli see esimene kord, kui kuulsime midagi kummitustest Otteni metsamajas.

Majaperenaine teadis aga rääkida, et majas olla peatunud kord seltsimehed sensitiivid, kes olla olnud lausa hämmeldunud – kuidas üldse keegi seal majas elada-olla saab, maja ju hingi tihkelt täis. Magades astuvad üle, pole ruumi ringigi pöörata, igal pool keegi hingitseb. Liivi- või Põhjasõja ajal olla olnud selles paigas matmispaik, seetõttu siis.

Kord olla majaperenaine üksinda majas kraaminud, kesköötunnil langenud aga laetala pealt pisike ketiga hõberist. Pannud siis perenaine risti majapalkide vahele tagasi, et vaimud rahuliku hingega oma tegemisi jätkata võisid, ega pidanud oma elutuid päid murdma selle üle, kuidas perenaist painata.

Natuke tõsielulisi lugusid ka. Otteni metsamaja kõrval talus elanud 90-ndate algul pensionär Edgar. Käinud Edgar iga jumala nädal siis ülal mäe otsas lavkas, kuni ühel nädalal polnud enam tulnud. Ka järgmisel nädalal polnud tulnud. Asja lähemalt uurides leiti Edgar koolnukangestuses oma maja seina najal istumas, aknad-uksed lahti, maja segi pööratud. Kahtlased lood, ühesõnaga, selle Otteni kandiga, kuri maa-elu.

Igatahes on Otteni majas tehtud ka igasugu muud kunsti – Pornokunnile ja Seksi-Kristile olevat seda maja korduvalt välja üüritud. Kes teab, võib-olla just selle toanurga hämarustes valminudki sellised kunstiteosed nagu “Karu t**a”  ning “Imeb marmorvahvlit”. Vot selline maja siis.

Viimse reliikvia radadel

Peale Ottenit kõndisime üle Siimu silla ning imetlesime Risbiteri kaljut. “Viimset reliikviat” teavad vist kõik, sellel pole mõtet lähemalt peatuda. “Kas me oleme ikka õigel teel?”

Tee viis läbi Mammaste suusaradade, üle Orajõe Põlvasse, kus puhkepäevale kohaselt sai einestatud Vana Vaksali pubis, kus võis maitsta selliseid roogi nagu “Ah ja Oh matkal” või “Reinuvaderi meelispala”. Huvitav, mis rebasel selle peale öelda oleks? Andre mekkis seda esimest, Annemarie võttis “Saepurus püherdaja” ning Kristeli päralt jäi “Pöörane pullike”. Põlvas ütlesime selleks korraks hüvasti ka Kaidile ning matkasime siis veel viimased mõned kilomeetrid laternate valguses Peri poole.

Mammaste Tervisespordikeskuse õuel

Üks matkatehniline vahemärkus ka – nimelt puudub Põlva linna piires matkatee märgistus. Rada läheb siis nii, et kui Mammaste Tervisespordikeskuse juures viimase märgi juurest üle parkimisplatsi väravast välja minna ja paremale pöörata, siis uuesti paremale pöörata ning maanteele jõudes veelkord paremale pöörata, võib mõnesaja meetri pärast maantee alt läbi minna. Peale tunnelit veelkord paremale üles mäkke ning kõnnitee lõppedes registrikeskuse juurest vasakule mäest alla. Varsti ongi vasakut kätt ujumiskoht, otse ees aga Põlva kaubamaja ja sealt mööda minnes Võru poole liikudes lõppeb linn otsa ning jätkub ka märgistus. Tee läheb sügavasse metsa, kus on põnev ja künkaline. Pisike Peri lõkkekoht on laantesügavustesse õige hästi ära peidetud, aga muidu üks äraütlemata mõnus koht oja kaldal, suurte kuuskede all.

Homseks lubatakse tugevat vihma – jääme põnevusega ootama siis nii seda Eesti legendaarset suusailma kui Joni, kes lubas nädalavahetuseks Kaidi välja vahetada ning meid oma seltskonnaga rõõmustada.

Head ööd!

Viieteistkümnes päev. Ahja – Otteni

Neljapäev, 24. oktoober 2013. Läbitud teekond 28 km Ahja lõkkekohast läbi Ahja alevi, Valgesoo lõkkekoha, Kiidjärve looduskeskuse juurest mööda, läbi Sõnajala lõkkekoha mööda Taevaskoja matkaradu Otteni metsamajani.

Taevaskoja matkaraja algus

Nagu näete, saavad viimase kahe päeva postitused üles mõned päevad hiljem – siit ka loo moraal – pea 30-kilomeetrised päevateekonnad on piisavalt väsitavad, et blogipidamiseks enam jõudu ei kipu väga üle olema. Ega ka levi.

See-eest oli meie 15. matkapäev aga üks matkatee oodatumaid ning kindlasti ka ilusamaid päevi. Seda eriti minu jaoks, sest Taevaskodade kanti olen juba pea lapsepõlvest teiseks koduks pidanud Tallinna kõrval. Võib öelda, et Taevaskoja on üleüldse süüdi selles, et minust matkaja sai.

Lubatud “kerge” 21 km pikkune päev, asusime Ahja lõkkekohast siis hommikul teele. Ahja lõkkekoht tundus olevat rajatud kunagise taluhoovi kõrvale. Hommikul, kui valges sai lõkkeplatsi ümber ringi vaadatud, täheldasime lisaks juba pimeduses end ilmutanud kuusenoorendikule veel ka üht elektriposti, kust elektriliinid juba ammu Emexisse viidud, puuduvatest eletriloomakestest rääkimata, selle kõrval lagunevaid palkmaja seinu ning lõkkepuude varjualuse taga paar pehkinud õunapuud.

Päeva esimene pool kulges mööda sirgeid metsasihte, kuid otsad olid üsna lühikesed ning Lõuna-Eestile omaselt kauni okaspuumetsa vahel. Taaskord sai praktiseeritud prügikükitamist ja seda seekord üleüldse mitte minu eestvedamisel. Aga mul oli hea meel, et ilmselgelt oli aastatagune aktiviteet inspireerivalt mõjunud.

Valgesoo tornis

Avastasime esimese koha, kus paberkaardile märgitud teekond ei vastanud looduses märgistatule. Võtsime siis teadmiseks ning astusime edasi Ahja poole, kus sai tehtud poepeatus ning seejärel poest ostetud kraam ka teisel pool mõisaparki järve ääres pintslisse pandud/kõrist alla kallatud. Veel mõned kilomeetrid kruusateid ning olimegi juba Valgesoo raba ääres torni all lõkkeplatsil lõunapausi pidamas.

Peale seda aga tõotas minna eriti põnevaks, sest Taevaskoja jõudis järjest lähemale. Seda tegi aga ka päeva lõpp ning öövari. Videvikus sai üle kontrollitud veel Kiidjärve looduskeskus, mis küll kinni oli, kuid vaade Kiidjärve veskile seeeest kaunis nagu alati. Edasi aga algaski juba Taevaskoja matkarada, seda siis idapool jõge.

Esimene kahtlus, et päev võib osutuda pikemaks kui lubatud, tärkas meis matkaraja alguses – viit näitas üheksat kilomeetrit, meil aga juba pea 20 käidud. Igal juhul oli selleks ajaks juba praktiliselt pime ja nii me pimedusevarjus neid märgikesi puudelt otsisimegi, üritades metsavahel aru saada, kust see rada siis täpselt nagu minema peaks. Aga põnev oli ja mets oli hingematvalt kaunis – Ahja jõgi voolas paremat kätt ning puud kohisesid ja kriiksusid kurakätt.

Teel Kiidjärvele

Kui eelnev päev oli olnud pikk ja sirge astumine kõige pikemal ja sirgemal kombel mööda tasast soodevahelist maastikku – ei, tasandikku – siis tänane päev oli selle vastand igal võimalikul kombel. Kitsas teerada oli käänuline nagu jõgi ise, tee viis mäest üles rohkem kui 45-kraadise nurga all ja siis täpselt sama järsult mäest alla ja nii ikka jälle ja jälle. Olgugi, et sedasamust radapidi on ikka elus mõned head korrad käidud nii jala kui rattaga, oli pimedas metsaalune hoopis teist nägu ja tee läks olulisemalt aeglasemalt kui ma oma peas ette kujutasin, et see minna võiks.

Sellest hoolimata polnud väsimusest lugu, sest kogu siiamaani käidud tee kohta, mida nüüdseks on kokku 300 km ringi, oli tegemist vaieldamatult kõige põnevama ja kaunima piirkonnaga, olgugi, et pime oli ja need kõige kaunimad vaated kõrgetelt liivakivi paljanditelt nägemata jäid. Vaatasime siis, mida nägime, miljoneid tähti taevas näiteks, ja ülejäänu osas sorisime mälestustes või kujutasime ette.

Ülevaadatud sai ka sel aastal kokku varisenud Emalätte koobas ning kuulatud Neitsikoopa nutuvulinat, imetletud Suure Taevaskoja kaljut ning rõõmustatud, et Otteni metsamaja juba peaaegu paistab, jäänud veel vaid viimased mäed. Igal juhul osutusid meie kahtlused tõelisuseks ning lubatud lühikese päeva asemel suutsime maha marssida kokku 28 km.

Päris väsinud oli see õhtupoolik, kuid kohusetruult vedasime end veel saunalavale ning seejärel ootas pehme küljealune, millest hommikuni rõõmu tunda. Siin me siis praegu istume, kaminas põleb tuli, pannkoogid auravad laua peal ning täna ees puhkepäevale kohaselt lühike 12 km, loodetavasti see nii ka jääb. Tänane rada peaks meid viima veel mööda Viimse Reliikvia radu, üle Siimu silla läbi Põlva Peri poole. Õhtul siis kuuleb, kuidas meil seal läks.

Neljateistkümnes päev. Kantsi – Ahja

Kolmapäev, 23. oktoober 2013. Läbitud teekond 29 km Kantsi lõkkekohast Emajõe-Suursoo looduskeskuse kõrvalt läbi Kavastu, üle Suure Emajõe, Kastre jahionnist mööda, läbi Terikeste küla ja Võnnu Ahja lõkkekohani.

Kuidas me Emajõest üle ei saanud

Täna oli siis see kauakardetud 28 km päev. Silmi avades oli akna taga näha äärmiselt halli päeva algus. See ei mõjunud kuigi motiveerivalt. Tänu sellele, et ööbisime looduskeskuses, kulus hommikustele toimetustele tavalisest vähem aega. Hommikusöögiks sõime eilsest järele jäänud makaronirooga – seegi kiirendas tegutsemist. Köögilaua taga istudes ja aknast välja piiludes oli näha, et peale kõikehõlmava halluse on väljas ka vinge tuul. Selleks ajaks kui Liina tööle jõudis, olime meie juba täiesti stardivalmis. Vinnasimegi siis kotid selga ja alustasime päevateed.

Kui juba väljas olime ja kõndisime, ei tundunud see ilm enam nii hull kui läbi akna vaadates. Esialgu keerasime oma ninad nö tagasi, sest Kantsi lõkkekoht jääb matkatee marsruudist veidi kõrvale. Tee kulges lagedate põldude vahel kuni Kavastuni. Kavastus ootas Emajõe ületus. Enne seda külastasime poodi, ostsime mõned õlled, apelsinimahla ja mõnusad rasvased pirukad ning suundusime jõe poole.

Siis, kui praami ei olnud

Jõe ääres ootas meid „tore“ üllatus – paadimees oli lõunal ja lõuna lõpuni jäi veel peaaegu tund. Nii ei jäänud meil muud üle kui istuda ja oodata. Jõime õlut ja sõime pirukaid… ja ootasime. Et tuul puhus üsna teravalt, siis tuli sooja hoidmiseks selga panna kõik riided ja välja võtta kangem kraam. Aja viitmiseks võtsin välja ka Daniil Harmsi lastelugudega raamatu, mida ma siis teistele ette lugesin. Harmsi absurdsed jutud ja Vana Tallinn sobisid kokku nagu valatult.

Umbes tunni aja möödudes nägime, et teisele poole jõge paadimehe majakese ette sõitis valge auto – tähendab on lootust üle saada! Aga veel enne, kui tuli ametlik paadimees, saabusid kaks kalameest uhke mootorpaadiga. Sellega me siis üle saimegi! Siinkohal tervitame kalamehi, Aarnet ja tema sõpra, kes igati muhedad ja mõnusad tundusid.

Üle jõe saanud, alustasime liikumist tagasi Emajõe-Suursoo looduskeskuse suunas, lihtsalt teisel pool jõge. Olles juba veidikene liikunud, märkame oma rõõmuks liiklusmärki, mis tähistab asfaldi muutumist kruusateeks. Aga kui lähemale jõudsime, siis selgus, et märk hoiatab hoopis teel tolknevate vanurite eest. Natukese aja pärast läks siiski asfalt üle ka kruusateeks, vanureid aga ei näinud me kuskil.

Ettevaatust, teel tolknevad vanurid!

Ja siis jõudsime selle matkatee pikimale, 5 km pikkusele sirgele. See oli tõesti üsna pikk marssimine. Aga motivatsiooniks oli sirge lõppu kokku lepitud lõunapaus. Sirge esimesele veerandile jäi jahimeeste onn. Avar ja ruumikas püstkoja moodi onn sobib lõunapausiks või hädaööbimiseks. Onni juurest algas kütiliin – regulaarsete vahemaade järel olid püsti pandud jahitornid, kokku 13 tükki.

Sirge oli pikk ja… sirge, aga sai siiski läbi. Nagu kokku lepitud, ootas sirge lõpus Andre lõunapausiks vajaliku kraamiga. Lõunaks oli täna spetsiaalne matkasöök, mis valmib vaid kuuma vee peale valamisega. Kõht täis söödud, tuli peale väsimus ja uni. Nii ma siis istusin ja lasin silma looja, samal ajal kui teised juttu ajasid. Äratus oli minu jaoks üsna äkki ja muutis mind väga tõredaks. Tagantjärele vaadates süüdistan selles paati oodates tarbitud vanakest. Kaalusin tõsiselt matka katkestamist ja Andrega liitumist. Lõpliku otsuse langetas kulli ja kirja viskamine. Münt ütles, et peaksin matka katkestama… ja see tundus kuidagi väga vale mõte. Niisiis ma otsustasin jätkata.

Peale lõunapausi tuli veel hulgaliselt külamaastikke. Muu hulgas läbisime ka Terikeste küla. Neile, kes on lugenud Nipernaadit, peaks see nimi tuttav ette tulema. Reaalsuses koosneb aga Terikeste küla mõnest lagunemise viimases etapis olevast majast – üsna nukker.

Peale Terikeste küla tuli Võnnu, mis algas lagunevate kolhoosihoonete ja minu eest põgeneva lambakarjaga ning lõppes kahe kalmistuga. Selleks ajaks, kui me Võnnust läbi saime, oli ka juba päris pimedaks läinud.

Õhtud Võnnu lähistel

Sellest kõige viimasest otsast on mulle meelde jäänud kolm asja – suured masinad, metsalõhn ja kõrvetised.

Suured masinad olid esmalt kuulda ja siis näha. Üks neist oli forvarder ja teine vist mingi maapinna istutamiseks ettevalmistamise masin. Päris eriline kogemus oli neid seal pimedas metsateel kohata – suured prožektorid peal, aupaklikult vaikses tööseisakus meie möödumist oodates.

Varsti peale masinaid keerasime väiksematele metsateedele ja ületasime Põlvamaa piiri. Sellest etapist ongi mulle meelde jäänud mõnus kõikehõlmav metsalõhn. See lõhn meenutas mulle lapsepõlve ja sügiseseid seenelkäike Kilingi-Nõmme ümbruse metsades.

Ja kolmandaks kõrvetised… Mida lähemale Ahja lõkkekohale, seda enam need endast märku andsid. Taaskord süüdistan kõiges tarbitud vanakest. Kui lõkkekohta kohale jõudsime, oli mul juba päris paha olla. Lausa nii paha, et kui teised juba õhtusööki valmistasid, ei tahtnud mina sellest kuuldagi. Õnneks olid ka õhtusöögiks planeeritud matkatoidud, nii valmistasin mina enda oma siis, kui selle järele isu tekkis.

Kuna päev oli pikk, siis oli õhtu üsna lühike. Sõime kõhud täis, nautisime pisut lõket ja läksimegi magama. Oligi see päev selja taga.

Kolmeteistkümnes päev. Tähemaa – Kantsi

Teisipäev, 22. oktoober 2013. Läbitud teekond 12 km Tähemaa lõkkekohast Kantsi lõkkekohani Emajõe Suursoo looduskeskuse kõrval.

Võtame aega ja seame end matkakorda

Postitust alustades jõudsime järeldusele, et homme saab kaks nädalat matkal oldud. Aeg on lennanud meeletu kiirusega, nagu ta seda ikka tavatseb teha. Tore on see, et kuupäevadest-nädalapäevadest pole õrna aimugi… ja nõnda see ka veel mõneks nädalaks jääb!! Tänane päev on olnud üks äraütlemata tore matkapäev, et ei teagi kohe, millest alustama peaks. Aga äkki siis proovime algusest?

Algas see viinakuu kahekümne teine päevanatuke sellega, et täna ärkasin vara, taas, ja seekord oli see kell seitse ehk siis umbes-täpselt sellel kõige-kõige külmemal hetkel enne päikesetõusu meie sügis-talvises ööpäevas. Andre sõnul oli tegemist, sõjaväekeeles – koeratunniga. Sellelsamusel koeratunnil ma oma silmad lahti tegin, sest ilmselgelt oli väga külm. Väljas siis, mu ühekohalises majas nii külm ei olnud, kuid sellegipoolest karge. Väljas ilmselt taas -10 kraadi ligi, loodus krõbedalt härmas. Aga et tänane teekond pidi olema lühike, siis lubasime endale luksust magada pea lõunani, magamiskottides läheduses tegutsevat kopsikut (tuntud ka kui rähnipoissi) kuulates. Teadmises, et kohe läheb soojemaks, sest päike tõuseb, üritasin veel mõned uned näha, mis ka enam-vähem õnnestus. Sel kombel aega võttes, hiljem rahulikult hommikut nautides ja aegamööda end matkakorda seades kujunes lõppkokkuvõttes tänane päev selliseks spontaanseks puhkepäevaks.

Andre ärkas taas ebanormaalselt vara, tegi valmis meile kohvi ja pudrugi. Mis nii viga endalgi ärgata!

Naismatkamise juhtgrupp

Lõunapaiku saabus Kaidi (Tere, Kaidi!!) ning nii me siis lõpuks kolmekesi tüdrukutega teele asusimegi, Andre endiselt kahjuks ratastel saatemeeskonnaks. Et astuda oli vaid närused 12 km, kvalifitseerus see õigupoolest mõnusaks pealelõunaseks jalutuskäiguks. Üritasime siis teekonda pikemaks venitada kohalike vaatamisväärsustega tutvudes ning uudistasime Luksepa pärandkultuuri huvipunktis kunagisi punkreid ja tankipeidikuid. Kiikasime tihedasse kuusikusse. Nägime kurgesid, kes kolmnurgas püramiidide poole lendasid. Nägime sõgedat koera, kes end meeleheitlikult oma aedikust välja üritas pureda. Nägime õhtul üht kaelushiirt, kes looduskeskuses piki köögiseina ülespoole liikus oma hiireasju ajama, pärast tuli sama teedpidi, pea alaspidi, alla ka. Tegime järelduse, et õhtuks valminud mõistatuslik metsamöga on ilmselt targem ööseks külmkappi ära paigutada. Rohkem ei näinud midagi.

Maaliline ujumiskoht Emajõe ääres

Kantsi lõkkekohta jõudes, no okei, tegelikult oli asi nii, et Kaidi ja Annemarie organiseerisid meile selle lõkkekoha asemel hoopis majutuse Emajõe Suursoo looduskeskusesse, mille õuel see Kantsi lõkkekoht asub ning kus oli meie suurimaks meeleheaks lisaks supertoredale perenaisele Liinale (Tere, Liina!!) veel suur hunnik matte, millest endale voodid ehitada ning – trummipõrin – SAUN!!!! No halloo, kas saab veel paremini üks matkapäev lõppeda, kui meeldivas seltskonnas juttu puhudes, õhtusööki kokku segades, saunas leili visates ning – üks geniaalsemaid leiutisi maailmas vist üldse – saunast jões käies. Jõevesi oli nõelteravalt külm, kuid enesetunne sealt kuupaistes vaikses veidi tuulises looduses välja astudes – jumalik.

Siinkohal suurimad tervitused Liinale, kes meie pärast viitsis Tartust kohale sõita, meile meie loodusteadmisi testides meelelahutust pakkuda, looduskeskuse ajaloost rääkida (tegemist väga kauni ja põneva ajalooga majaga, kus 14. sajandil olnud linnus, peale seda kõrts, elumaja ning nüüd siis lõpuks RMK looduskeskus) ja niisama suurepärane seltskond olla. Sai siis vastastikku matkaseiklusi jagatud ja Liina kah matkale kutsutud. Liina, me oleme nüüd kõik ametlikult Sinu fännid!

Aga kokkuvõttes, elu on ikka seiklus. Ja ilus. Ja kui kõik need klišeed siin ühtejärge kokku liita, siis ei saa ikka vist nii head metafoori, kui tegelikult selle praeguse meeleolu jaoks tarvis oleks.

Väljas paistab kuu, arvutis mängib Sibul ja Spektor, väljas voolab Emajõgi – homme sõidame jõest üle ning olemegi ametlikult Lõuna-Eestis, ühes ilusaimatest riikidest maailmas. Nüüd aga, kuna päev on olnud küll väga meeliülendav, on kell juba öö, ning et homme on ees seni siis kõige pikem päev teekonna mõttes, 28 km, siis on ammu juba tagumine aeg tuttu minna. Vaim on igal juhul rohkem kui valmis, ainus asi, mis hetkel veel puudu, on uni.

Mõeldud-tehtud. Näeme homme. Seniks kõike kaunist ning käige rohkem õues, mis seal toas ikka passida.

Kaheteistkümnes päev. Kukemetsa – Tähemaa

Esmaspäev, 21. oktoober 2013. Läbitud teekond 26 km Kukemetsa metsaonnist läbi Alajõe küla Tähemaa lõkkekohta.

Külm kõnnib Kukemetsas ja hein läheb kõlinal katki

Üks esimesi asju, mida ma täna hommikul kuulsin, oli Andre kirumine, kui ta magamiskotist välja ronis. “Kurat! Kui külm siin on!” Need, kes Andret tunnevad, teavad, et see tähendab tõeliselt külma ilma. Niisiis võttis minul ja Kristelil üksjagu aega, et magamiskotist väljuda. Kui päikesetõusust oli möödunud 1,5 tundi, näitas auto termomeeter -7 kraadi, mis tähendab, et enne päikesetõusu võis vabalt -10 või veelgi vähem olla.

Hommikul olid puud latvadeni härmas nagu talvel ja kõik jääs, mis vähegi jäässe minna sai – maapind, joogivesi, hambapasta, saapad ja kõik muu. Hein läks sellele astudes kõlinal katki.

Kukemetsa onn asub keset majandusmetsa, nii et esimesed kilomeetrid kulgesid üsna sirgjooneliselt.
Peale esimese kilomeetri läbimist oli juba põhjust tähistamiseks, sest täitus 200 käidud kilomeetrit! Nii me siis tähistasime keset täiesti suvalist metsa – Kristel võttis oma lagritsa Minttut (täiesti kohutav jook) ja mina viina.

Esimene suurem vaatamisväärsus oli Alajõe küla. Seal sai ennast lõbustada talusiltide lugemisega. Kõrvuti asusid näiteks Loigu ja Lombi ning Kuusiku ja Kaasiku talu. Alajõe külas tegime ka esimese peatuse. Seal oli kena külaplats, mis asus paisjärve ääres, ja kus oli just sobivalt ka katusealune istumiseks. Päikse käes peesitades kaalusime korraks isegi võimalust sinna terveks päevaks jääda ja Andre endale õhtuks järele kutsuda, aga otsustasime siiski edasiliikumise kasuks.

Looduse poolest ei olnud täna just huvitavaim päev. Peaasjalikult külamaastikud, põllud ja üsna sirged teed. Aga ilm oli täna täiesti super! Päike küttis nii, mis jaksas, ja pani meid palavusest ägama. Aga varjulistes kohtades ei sulanud härmatis terve päeva jooksul ja peamiseks lõbuks oli jäätunud lompide katki astumine.

Päike kütab nii mis jaksab

Teises päevapooles nägime päris palju koeru. Üks neist oli selline bernhardiini moodi. Ta jooksis oma koduhoovist välja tee peale, et meile ikka täiesti selgeks teha, kelle territooriumiga on tegemist. Koera tuli tagasi koju viima väike tüdruk. Ta oli üleni roosas ja oli nii 2 korda väiksem kui see koer. Aga ta haaras koeral ümber kaela ja asus teda asjalikult tagasi hoovi poole tirima. Kuna meil oli sel hetkel veel minna üksjagu, siis ei jäänud me jälgima selle stseeni lõppu.

Viimased 6 km kulgesid meil tõusvas sportlikus tempos, mille üle me ise (või vähemalt mina) jätkuvalt hämmastusin. Nii jõudsime me kohale üsna kiiresti ja leidsime üles ka lõkkekoha põleva lõkkega, kuigi me ekslikult korraks kuud lõkkeks pidasime.

Õhtul külastas meid veel ka väga kurja taksikoeraga väga sõbralik jahimees, kel oli õnnestunud oma auto kraavi keerata. Tema väljaaitamisega Andre antud hetkel tegelebki.

Igatahes – auto sai kraavist välja. See oli vana, kolmetonnine Land Cruiser, mis oli risti, tagasildapidi sügaval kraavis. Andre seda üksi välja ei saanudki, me auto oli lihtsalt liiga kerge. Sõitis ta küll põllule, et otsesuunas seda välja tirida, aga tõmbas lihtsalt köie puruks. Lõpuks tuli jahimehe sõber veidi suurema autoga ka appi, rakendasime kaks autot järjestikku kui rongi ning lõpuks (pärast järgmist katkenud köit ja rehvilibistamist) saimegi suure auto kraavist välja. Oli lõbus ja tegus õhtu. Kõik olid väga tänulikud ja rõõmsad, jahimehed said koju minna. Kuuldes, et me ööseks metsa jääme, olid nad väga üllatunud, aga soovisid siis meile edu ja head tervist.

Head ööd meie kõigi poolt siit Tähemaalt. Siin tähed säravad ja metsas puud pauguvad. Homseni!

Üheteistkümnes päev. Kaiu – Kukemetsa

Kolmapäev, 20. oktoober 2013. Läbitud teekond 22 km Kalamehe lõkkekohast Kaiu järve äärest Kukemetsa metsaonni.

Hommik Kaiu järve ääres

Kätte on jõudnud need ajad, mil hommikuti tuleb hambapastatuubi pasta kättesaamiseks taguda, pigistamisest ei piisa. Ehk siis ilmad on karged. Ärkamine võttis veidi rohkem aega kui tavaliselt ja magamiskotist välja ronimiseks tuli koguda pisut tahtejõudu. Aga hommikuste joogaharjutuste tegemisega sai keha mõnusalt soojaks. Puder ja kohv sisse kallatud, jätkasime matka, täna siis Kristeliga kahekesi. Võiks öelda, et päev oli täna peaaegu sajaprotsendiliselt parem kui eilne. Ilm oli ilus – külm, kuid päikseline ja maastik ning loodus kordades ilusam ja huvitavam. Lõpuks olime metsas. Samal ajal kui meie Kristeliga matkasime, sõitis Andre autoga ringi ja ajas asju – tegi niisama tööd ja käis poes ja apteegis. Kohtusime uuesti lõunapausiks, mis täna üsna hilisel ajal aset leidis.

Teekond peale lõunat

Peale lõunat jäi meil veel kõndida umbes 7 km. See möödus päris kiirelt. Kui me Kukemetsa onni jõudsime ootas meid ees lausa kaks lõket! Üks väljas ja teine onnis sees. Katusealuse all põles ka tormilatern…  Romantika missugune. Valisime siis neist kahest lõkkest mugavama ja läksime onni. Õhtusöögiks keerasime kokku makaroni-konservi-oa-tomati-oliivi-roa, mis oli lihtsalt imeline. Ja nüüd pole muud kui magama keerata – siis on  kõik esmased vajadused rahuldatud ja elu ilus.

Head ööd kõigile – me lõhume nüüd veidi puid ja lähmegi magama.

Kümnes päev. Elistvere – Kaiu

Laupäev, 19. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Elistvere looduskeskusest läbi Maarja-Magdaleena ja Papi lõkkekoha Kalamehe lõkkekohani Kaiu järve ääres.

Missioon: Maarja-Magdaleenasse enne lund ja vihma

Elistveres sai kaks päeva puhatud, jõudu kogutud, asjalik oldud ja niisama aega venitatud; liigeseid ravitsetud ja loomi vaadatud. Vaim ja keha värske, asusime täna taas teele, seljakotid viimse piirini täis laotud.

Ilmnes üllatav tõsiasi, et sügis on meie kodumaal kätte jõudnud. See päris Sügis, mitte lihtsalt niisama suvehõngune oktoober. Ühes sellega ka rajutuuled, üdini läbivetitavad peenikesed vihmad ja lumekruubid. Kõike seda saime täna ka tunda.

Enne Maarjat tabas meid selle matka seni tõsiseim sadu. Saju koostis oli selline ebamäärane, oleks nagu olnud vihm aga selle tahke aine sisaldus oli ebatavaliselt suur. Pärast jäid isegi miniatuursed hanged põõsaste alla.

Maarja poes ei olnud elektrit ja uks oli kinni. Poe ees, varikatuse all, ootasime saju möödumist, vahetasime riideid selga ja seljast (kuna sadu mööduski) ning suhtlesime kohalikega suletud poe teemal. Veider oli see, et kohalikud ei tundunud meid eriti uskuvat, kui ütlesime, et uks kinni on, ikka katsuti ust. Ju meid vaadati selles külas kui piisavalt kahtlaseid võõrkehi, need teevad ikka lolli nalja.

Saju möödudes läksime edasi ja kohtasime teel üht toredat saksa lambakoera, kes tõi meile mängimiseks hästi pisikese pulgakese. Ta peremees oli sealsamas tee kõrval, müttas käruga kuusetaimi vedada. Tuli välja, et ta oli pärit Hollandist, doktorant Maaülikoolis. Juttu rääkisime temaga aga selges eesti keeles.

Mõni minut hiljem tabas meid järjekordne maru koos vihma ja mingi plögaga. Sadu ei tulnud mitte ülevalt alla, vaid kuskilt suvalisest kohast külje pealt, justkui oleks gravitatsioon heaks arvanud lihtsalt niisama suunda muuta. Seekord saime korralikult märjaks.

Pisut enne Papit oli üks puu elektriliinidele kukkunud ning tossas. Nii saimegi elektriloomakeste ning neid taga ajavate elektrikutega teel Pappi võidu võtta.

Vaade Papi lõkkekohast

Papi lõkkekoht, kus me lõuna tegime, on kaunis kohakene Saare järve ääres. Kuna me olime parajalt niisked ja taevas hakkas selginema, siis ka üpris jahe. Annemariet tabas esimese päeva külmahoog – kõikehaarav mõistust halvav külm, mis tuleb sooja tubase keskkonna vahetamisest väliskeskkonna vastu. Ta üritas külma peletada ümberlauajooksuga, kuid vaid osalise õnnestumisega. Kristelil oli peaaegu niisamagi soe, piisas vaid ühest koorikust – nii võis tegeleda pigem enda sisemuse soojendamisega, ja seda märksa suurema eduga.

Papi lõkkekohas sai selgeks ka see, mis mind juba mõned kilomeetrid kummitanud oli. Minu vasak hüppeliiges teavitas mind meie koostöö peatumisest….

Tuli langetada raske otsus – kas katkestada või rämeda valu käes valuvaigistite najal edasi komberdada. Kuna eelmisest aastast see enda lõhkumine lõppes kahe nädalaga voodis, siis viimane variant ei tundunud kuigi mõistlik. Veelgi vähem meeldiv tundus aga katkestada.

Sai leitud kompromiss – Annemarie ja Kristel lähevad jalgsi edasi ning mulle tuleb keegi järgi, viib mind Elistverre; võtan siis sealt auto, millega Annemarie siia tuli, ning liigun paar päeva autoga, seniks kuni jalg paraneb ning ma taas käia saan. Nii ei katke matk ning ma ei pea kuskil mõttetult aega kulutama. Olulised asjad saavad nähtud ning tüdrukud saavad rajal vajalikud asjad ikkagi ära teha.

RMK Jõgeva piirkonna külastusjuht Andri tuli mulle järgi ja päästis meid hädast.

Jätkab Kristel:

Peale seda kui Andre maha olime jätnud, viis tee mööda saare(?)alleed Saare mõisani ning sealt sai astutud mõned head meetrid vana sõpra asfalti mööda Kaiu järve poole. Viimasel ristil enne Kaiu poole keeramist trehvasime ka Andret, kes väga mugavalt autoga sobiva laagripaiga nendest paljudest üsna hajali asuvatest lõkkekohtadest välja valis. Selleks hetkeks kui me Annemariega kohale jõudsime, oli lõke püsti ja nii see päev maalilise Kaiu ääres õhtusse veereski.

Kaiu järve ääres on riburada pidi viis erinevat lõkkekohta. Võtsime ühe keskmise, kus sai puukuuri lakas magada.

Homseni! Ja seda siis juba uute seiklustega.

Kaheksas ja üheksas päev. Elistvere

Puhkepäevad: neljapäev ja reede, 17.-18. oktoober 2013. Läbitud teekond 1 km Elistvere loomapargis ja lõkkekoha lähistel ning automatk Tartusse sööma ja poodi. Annemarie (Tere, Anni!!) muidugi läbis kilomeetreid oluliselt rohkem – täpselt niipalju, kui neid Tallinna/Viimsi ja Elistvere vahele jääb.

Kuidas näha looduses loomi

Otsustasime kahest puhkepäevast ühe postituse teha, sest ega põrutavaid matkaseiklusi meil Teiega täna jagada ei ole.

Käisime loomi vaatamas – need elasid oma elu. Rebane ei öelnud, vastupidiselt meie suurtele lootustele, paraku eriti midagi, ainult kääksus korra. Oravapoiss seevastu oli üks tegusamaid tegelasi, kui tšintšiljad välja arvata, kes pea meelt heites üksteisele pähe istudes tšintšiljapüramiidi väikese kännu peale püstitada üritasid.

Siis sai tegeletud veel ohtra matkavarude poodlemise-pakkimise-sorteerimise-ühest hunnikust teise tõstmise ja muidu asjatamisega.

Oma teooriateadmisi sai kinnistatud vene multifilmiklassikaga “Ah ja Oh matkal” ning kuna leidsime, et see on kasulik vaatamine kõigile, kes metsa plaanivad kunagi minna, sai see Liituja-sektsiooni ka üles riputatud, nii et kõigil on võimalik end asjadega kurssi viia või siis oma mälu värskendada.

Tunne on hea ning olgugi, et need kaks puhkepäeva olid kindlasti omal kohal, igatseb hing ikka tagasi, st edasi loodusesse. Homme jätkame oma teed kuni Ahjani kolmekesi ning seega homsest juba uued muljed teelt.

See teeloleku tunne on hea tunne.. ei peagi nii kaugele kodust minema, efekt on sama. Rännata mööda tuntud ja tundmata teid, vaadata, kuidas loodus oma elu elab ja inimesed selle järgi oma elu selle sees sättinud. Kuidas mõnes paigas aeg lausa seisma on jäänud ning kuidas mõnes teises paigas see veelgi halastamatult oma kulgu näidanud.

Näeme homme! Seniks vaadake, kuidas oravamaailmas gurmeelõuna välja näeb.

Seitsmes päev. Kassinurme – Elistvere

Reede, 16. oktoober 2013. Läbitud teekond 25 km Kassinurme linnusest Elistvere looduskeskusesse.

Õhtu Kassinurmes

Et kõik kohe ausalt ära rääkida, siis ega orkipeletusnuia seiklused sellega veel läbi ei olnud. Peale seda, kui eilne blogipostitus suure surmaga ära saadetud sai, sest leviga oli, nagu oli, ilmusid meie õuele äkitsi hääled – kaks jämedamat ja kaks peenemat, kes iga jämedama häälega artikuleeritud kommentaari peale heledalt naerda lõkerdasid. Telefonivalgusel vaadati platsi peal ringi, inspekteeriti meie püstkotta jäetud köögikraami ja püstitati hüpoteese nende mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Loomulikult oli tarvis ka linnusetorni kontrollkäik ära teha. Suur oli aga nende üllatus, kui nad tornist peremehe eest leidsid ning palju ei puudunud, et nad redelist tagurpidi palju kiiremalt alla oleks prantsatanud, kui neil aega võttis sellest üles ronida. Ju vist on see tõesti päris kohutavalt ehmatav, kui keegi teile jämeda häälega südaöösel tere ütleb, sealjuures 250 luumenit näkku suunab ning valguse varjust on aimata orkipeletusnuia siluetti.

Igal juhul oli tegemist täitsa rahumeelsete Jõgeva ossidega, kellel oli teisipäevaõhtul lihtsalt igav hakanud ja nii nad meile Kassinurmes peale sattusidki.

Kui nüüd tänasesse päeva oma järjega jõuda, siis sai maha kõnnitud jälle hunnik kilomeetreid ning hodomeetril tiksus täis 152 km, millega võib matka esimese etapi õnnelikult lõppenuks lugeda, mistõttu me seda loomulikult mustikakisselliga ka vääriliselt tähistasime.

“Kuidas tunne on?” Tunne on täitsa tavaline. Saapad looduskeskuses jalast heitnult ning nahkdiivanisse vajunult tabas meid ja meie jalgu muidugi ootamatu väsimus. Nii oluline on igasuguse metsas käimise-olemise juures ikka see vaimne valmisolek külmaks ja seiklusteks… nii aga kui tead, et ootamas on päris maja kütte, elektri ja muude loomakestega, tundub see metsamaailm kuidagi ulmeliselt ilmvõimatu.

Päeva alustasime reipalt Kasemäe poole sammudes, kus saime teada, et vaid 26 km põhjas (väidetavalt, sest Andre siiamaani ei usu) paistab Põhja-Eesti kõrgeim tipp Emumägi. Tee viis meid aga edasi lähemale äratundmisele, et 2013 ja Kassinurme kant on see aeg ja koht, kus Kristel esimest korda elus omaenese silmaga harvesteri ja forvarderi nägi. Rewinder jäi seekord paraku märkamata ja no põdrad nad siiski ikka paraku ei ole, aga vähemalt ei saa öelda, et midagi poleks näinud.

Lõunapausi vaade Jõgevamaa ideaalmaastikele

Eneselegi märkamatult olime 12 km jälle maha kõndinud ilma pausita ja leidsime, et on tagumine aeg selle päevakorrapunktiga ka maha saada. Sealt veidi edasi ootas meid juba päikeseline mäeveer staažika lõunastuskohaga. Nimelt leidsime kaks vorstijuppi, mis olid sinna jäetud kas eelnevate matkajate poolt (pole midagi imestada, ka meie suutsime ühe tomatimurska kuhugi ära kaotada) või oli tegemist esivanemate hingedele toodud armuandidega, sest koht ise leidis I aastatuhande I poolel kasutust kivikalmena.

Päeva teisel poolel rakendus viimase kilomeetri fenomen, ainult et seitse kilomeetrit liiga vara. Täpsustuseks niipalju, et mainitet nähtumus defineerub kui aegruumi anomaalia, mistõttu kilomeeter ennekuulmatult pikaks venib ning mille läbimine kordades kauem aega võtab, kui see tegelikult peaks. Eksperimendi korras on tõestatud, et selline fenomen esineb tihti just päeva viimasel kilomeetril.

Ühesõnaga, et tempo oli rahulik, siis tegelesime ajaviiteks korilusega, degusteerisime erinevaid tee ääres kasvavaid õunasorte ning üritasime kõigest hingest teele viirpuuhekki külvata. Peale selle tegelesime veel pilvevaatlusega. Et ornitopervide hooaeg tundus eilsega läbi saanud olevat (viimased kured suundusid üle Kassinurme lõunapoole), siis lähenesime asjale loominguliselt ja konverteerisime end pilveteadlasteks. Esimesest uurimisraportist võib lugeda, et ka need armastavad lõunamaal talvituda, sest analoogiliselt kurgedele, khm, kurelitele, olid ka need end kolmnurgakujuliselt püramiidide poole teele asutanud.

Vooremaa

Õhtul oli meie jaoks varuks veel üks juba harjumuspäraselt kaunis päikeseloojang ning, tulevased härmaniidid põllu peal imetletud ning inspiratsioon loomingulisteks välgatusteks tallele pandud, kontrollisime veel üle vaate Raigastvere tornist (kõik järved olid silmapiiril alles) ning ootaski meid juba Elistvere. Korraks veel justkui lubas taamalt eksootilisemaid linnuriigi esindajaid, kuid kui need oma laulu edasi arendasid, digimuutusid nad imekombel nõukaaegseks traktoriks ning seetõttu tabas meid siiras pettumus.

Praegu soojendab meid Elistvere looduskeskuse kamin, ootamas on pannkoogid, soe voolav vesi ning uni!

Teile ilusat kolletamispäeva teist püha ning matkajutud jätkuvad kahe päeva pärast ja seda juba koos Annemariega. Kas ja mida me aga puhkepäevadel siin ette võtame võtta, sellest homme. Kaunist ööd!

Kuues päev. Siimusti – Kassinurme

Teisipäev, 15. oktoober 2013. Läbitud teekond 20 km Siimusti lõkkekohast Kassinurme linnuseni.

Siimusti laululava

Täna ärkasin vara. Pool kümme on vara, minu jaoks. Kuidagi juhtus nii, et kella ma ei kuulnud ja kui Andrel ükskord üksinda asjatades igav hakkas, nii ta mind üles ajaski. Küsimuse peale, mis ilm väljas on, tuli vastuseks – täiesti tavaline ilm. Teate isegi – pilves ja sompus, päikest ei ole, no vihma ka õnneks eriti mitte. Väga külm ka ei olnud, üleüldse midagi erilist ei olnud. Tavaline Eesti ilm.

Hommikul olime operatiivsemad kui eile ning liikuma saime natuke peale ühtteist. Kõndisime ühe joonega lõunapeatuseni, sealjuures vahetevahel kiirusega pea üle 6 km/h. Lõunatasime ühepaiku ehk täiesti normaalsel lõunaajal. Arvestades seda, et on olnud päevi, kus me sel kellaajal alles stardime, siis võib endaga rahul olla. Peale seda kõndisime taas praktiliselt ühe joonega Kassinurme. Ühesõnaga – oli spordipäev.

Selle üle võib muidugi diskuteerida, millise tempoga matkama peaks. Mulle isiklikult meeldib nii kiirelt kui vähegi jõudu on end edasi lükata, eriti kui enesetunne ning kott seda võimaldab. Andre on vist rohkem sellise rahulikuma matkamise austaja. No tal õnnestus loomi kah näha – hiirt, kitsi ja põtru. Mul jäid nad muidugi suure spordi tõttu märkamata. Aga tõenäoline on, et nägemata oleks nad mul muidu ka jäänud… ma kuidagi suudan tihti selektiivselt selliseid huvitavaid asju mitte näha. Olgu selle tempoga, kuidas on, igal juhul tuleb tõdeda, et omamoodi matkarütm hakkab sisse tulema. Ehk on selles natuke süüdi tõsiasi, et kaasatoodud alkoholivarud juba kaks päeva tagasi otsa lõppesid ning sealtpeale oleme pidanud mustikakisselliga leppima (tehakse ikka häid jooke).

Lõunapausi ilmestasid Härjanurme kalakasvatuse (tehis?)järved ning vahetult enne sinnajõudmist nägime kalamehi, kellest üks näis telefoniteel koduseid asju klaarivat, teine aga ajas oma tavalisi kalameheasju. Saateks kurjad pardid, kes ilmselgelt häiritud olid. Kuid vaade sillalt sealsamas, kus ka Pedja jõgi ületatud sai, oli selline:

Suur Pedja jõe ületamine

Igal juhul oli sport täna asja eest, sest kui kella viie paiku Kassinurme jõudsime (on olnud päevi, kus sel ajal alles lõunapausiga ametis oleme), siis paar hetke hiljem see vihm tuligi. Esimese vihma terviseks tõstsime siis linnuse ees püstkojas oma kissellikruusid. Siin me ka praegu istume ja mõtleme, kas teha pesa väravatorni või sellesse teise, minna magama baarileti peale või linnusetagusesse metsavahi onnikesse.

Naljakas on siin tühjas Kassinurmes istuda, ihuüksi ja vaikuses, taustaks vaid vihmasabin ja langevad lehed. Justkui ootaks ikkagi neid tüüpe mõõkade ja kilpidega, sõjamaalingud näos, tuhatnelja võpsikust välja jooksmas oma valguse-pimeduse asju ajamas. Selgituseks siis mitteasjassesegatuile – igal aastal sügisesel pööripäeval on Kassinurmes larpi seltskonna kogunemine – Põhjala Pööripäev. Aga sellest ma siinkohal rohkem ei räägi, mainin ainult seda, et sel korral oli tollest ettevõtmisest küll kuhjaga kasu. Nimelt sai kuu aega varem baarileti alla peidetud kanister joogivett, mis meid siin nüüd kenasti ootas ning me elu mugavalt kergemaks tegi. (Tervitused siinkohal Nelele, kes kanistrit endaga tol korral Tallinnasse kaasa ei tahtnud võtta. Aitäh!)

Kääbikute raudteetunnel

Üldiselt on niiske. Isegi ploomid mõistatusliku metsamöga sees olid niisked. Vist jäi eelnevas ka mainimata raudteetunnel jalakäijate jaoks, mis oli küll väga nunnu, kuid disainitud ilmselgelt kääbikutele. Andre suutis end sealt imeväel oma suure seljakotiga isegi läbi pressida (kahtlustan, et tegemist oli salapäraste jõudude sekkumisega), mina leidsin, et ma olen selle ettevõtmise jaoks liiga pikkade vanemate laps ja üleüldse, et mu põlved niipalju ilma hädavajaduseta ei kükku praegu, ronisin üle raudtee ja rõõmustasin end raudteeromantiliste pildijäädvustustega.

Homme tuleb jälle pikem distants ning õhtuks loodame jõuda juba Elistverre, et seal puhkepäev lausa inimesekombel päris majas elektri ja jooksva veega möödanikku saata.

Teile aga meeleolukat teisipäevaõhtut ja kuulmiseni homme. Meie lähme näeme und muistsetest aegadest ja loodame, et keegi öösel linnust vallutada ei soovi.

P.S. Sellist luksust on ikka harva, et lähed matkama ja leiad end vastu (peaaegu) täiskuuööd linnusetornis kerra tõmbumas. Aga peale seda, kui orkipeletusnui padja kõrval oma koha leidis, läks olemine kohe julgemaks ka. Mine sa seda metsaseltskonda tea…