Author Archives: Andre

Üheksateistkümnes päev. Jussi Väinjärv – Kalmeoja

Läbitud 18,6 kilomeetrit.

Põhja-Kõrvemaa on tänaseks jäänud seljataha ning oleme jõudnud oma pika matka viimasele osale – Lahemaale.

Tänane päev oli tegelikult üsnagi lihtne. Päeva võiks jagada kolmeks etapiks: ööbimiskohast Paukjärvele, Paukjärvelt Järvi Pärnjärve äärde ja sealt Kalmeojale. Teele jäi kaks laudteega raba: Suru raba ja Viru raba.
Esimene etapp ööbimiskohast Jussi Väinjärve äärest Paukjärvele kulges üles-alla mööda voori piki kitsaid metsateid. Nagu iseloomustavad seda matkajad oli see peatükk loost, kus isa ütleb et nüüd minnakse kuuske otsima, ainult ilma lumeta (Liina), suht mööda seina ronimine (Kaidi), hea treening reielihastele (Andre). Paukjärve oosil tervitas meid imeline pärnik.

Suru raba ehk Kõnnu suursoo

Paukjärvele jõudnud, toimus kohustuslik tornironimine ja pildistamine misjärel suundusime üle vaatama Paukjärve telkimisala, polnud ju Kaidi ja Liina seda enne näinud.
Paukjärv avastatud, jätkasime matka mööda Suru raba (Kõnnu Suursoo) renoveeritud laudteed, mis on tõesti üliheas korras.
Raba keskel tervitas meid vana vaatetorn, üleni sammaldunud.

Varsti peale vaatetorni sai raba otsa ja peagi jõudsime Järvi Pärnjärve telkimiskohta, kus tegime ka lõuna. Ah jaa, eidi enne Järvi järvi ootas meid kastis nr. 2 tore postkaart.
Lõuna oli väga meeleolukas, kõhud said kiirelt täis, nalja sai kah kõvasti.

Kõigile

Peale lõunat oli päevakavas minek läbi Väga Mudase Raja Narva maantee poole.  Meil õnnestus see siiski edukalt läbida ja veidi hiljem ületada ka Narva mnt ja üles leida ka teeots, mis viis meid Viru rabasse. Jõudnud laudteeni ilmnes, et meie leitud rada ei pruukinud siiski õige olla, sest kaotsi oli läinud üks kilomeeter. Kust rada tegelikult kulgeb jäi meile sel korral saladuseks. Loodetavasti mitte mööda maanteed.

Viru raba läbiv laudtee oli küllaltki vana ja libe, nii et selle läbimine sai toimida vaid väga aeglases tempos. Ühtlast sammumist liigendasid graatsilised libastumised, õigemini libisemisega kaasnevad “kraatsilised” tasakaalu tagasipüüdmise liigutused.

Kui laudteelt Lahemaale nii iseloomulikku nõmme-palumetsa jõudsime oli kätte jõudnud videvik.
Ületasime veel ühe asfalttee, möödusime ühest kummaliselt üksikust peldikust ja olimegi Kalmeoja lõkkekohas.
Siin tervitas meid miski, mida me tõesti polnud osanud oodata – uus laavu. See oli tõeline superuudis, eriti Liinale, kellel pole kaasas telki. Tore uudis oli see ka ülejäänutele, sest peagi peale kohale jõudmist hakkas sadama vihma.
Seadsime ennast mõnusalt sisse, asusime toimetama ja peagi saabus Kaidi sõber Tiit, kes tõi meile peale soovitud mineraalvee ja apelsinimahla ja patareide veel trühvlikooki! (Lisaks viis ta lõpuks ka Kaidi tühja akuga arvuti minema)

Söök sai täna taas mõnusalt krehvtine, selle valmimise ajaks oli seltskond juba vägagi näljane ja ka muidu hoos.
Praeguseks on meil juba söök söödud ja üritame laavut veidi lagedamaks kraamida, et siin ööbida saaks.
Jäänud on veel vaid viimased päevad ja kilomeetrid ning see on täiesti uskumatu! Kogu aeg on olnud selle ürituse lõpp mägede taga ja matkamine kestev reaalsus, kuid nüüd paistab selle ürituse lõpp juba selgelt kätte. Ja selgelt paistab ka reaalsus, mis saabub peale selle ürituse lõppu. Ja see on kuidagi väga väga kummaline.

Suru raba. Paistab ka raba vaatetorn. Foto: Ivan

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Seitsmeteistkümnes päev. Nikerjärve – Jussi

7. oktoober. Läbitud teekond 22,5 kilomeetrit.

Tänane päev oli taas väga seikluslik, seda eriti meie hilisõhtune sumpamine kuid sellest kõigest allpool :)

Täna ööbisime Nikerjärvel, küll siiski mitte lõkkekohas vaid meie sõbra Jana juures, kes elab põhimõtteliselt sealsamas kõrval. Saime üle pika aja pesta ja soojas magada =) Ning pilte üles laadida ning igasuguseid akusid ka. Ma sain ka enda lõhkikulunud püksid uute ja tervete vastu vahetada. Aitäh, Jana!

Eile õhtul liitus meiega taas ka Kaidi.

Hommikul ilmnes et ilm on külmema poole pöördunud, maapinnal oli lausa öökülma olnud. See aga on tore muutus, sest nii kuluvad viimaks ometi marjaks ära kaasa veetud soojad riided. Ja ehk tuleb nüüd vihmagi vähem. Ning põdrakärbseid ja puuke.

Martin ja Liis

Me olime juba enne matka siia Jana juurde ette saatnud veidi varustust, peaasjalikult söögikraami kuid ka kuivi puhtad riideid ja kütust priimustele. Seega algas meie päev peale hommikusööki suurejooneliste pakkimistalgutega. Mingil hetkel jõudsid Jana maja juurde Martin ja Liis, kes siis ootasid meid õue peal batuudil einestades. Peagi helistas ka Liina, et on nüüd Aegviidu looduskeskuse juures ega näe seal ühtki matkaja moodi inimest. Muide, ka Aegviidu looduskeskus on praegu remondis.

Kraam seljakottidesse pakitud (mis üle pika aja said taaskord väga rasked), hakkasime lõpuks siis Aegviidu poole astuma. Olime jõudnud teha mõned sammud kui Annemariet tabas äkitselt äärmuslikult tugev gravitatsioon ja ta teele kõhuli potsas. Õnneks ei saanud ta siiski eriti viga, mis oli igati hea uudis – olime eelmisel õhtul kuulnud just arstide streigist.

Aegviidus tegime peatuse poes, kus laadisime täis ka Liina, Liisi ja Martini seljakotid. Poest ostsime sellist kergemini riknevat kraami, mida me enne ette ära saata ei olnud saanud.

Seadsime sammud viimaks Aegviidu-Liiapeksi matkarajale. Rajal oli väga hea viidastus ja meile juba vägagi tuttav ja väga vaheldusrikas loodus. Kui keegi otsib endale esimesi matkaelamusi, siis soovitan selleks just sedasama Aegviidu-Liiapeksi rada.

Rajal asjatamine

Ilm oli ka täna meie poolt, igati siivas vahelduv pilvisus, ainult vahetevahel tuli kergemaid vihmasabinaid, mille juurde kuulusid ka vikerkaared. Ning mõnikord sadas ka lihtsalt selgest taevast.

Vahepeal tuli rajal ette paar soisemat lõiku, mille läbimine siiski eriline katsumus polnud, vaid tegi suuremal osal meist lihtsalt jalad märjaks.

Kahjuks ei saanud Martin ja Liis meiega ööseks metsa vahele jääda vaid pidid õhtuks Tallinna jõudma. Seega pärast hilist lõunasööki, mis toimus Koonukõrve silla ja Venemäe poole viiva tee ristil, hakkasid nad Piibe maantee poole astuma. Ma loodan, et nad jõudsid õigeks ajaks bussile.

Meie, kes me metsa jäime, pakkisime oma seljakotid veelgi raskemateks (nii rasked olid need viimati enne Tillniidut, praegu said need kehvemini pakitud, mistõttu need tundusid veelgi raskemad. Igatahes esmakordselt selle matka jooksul jäid mul puusad valusaks).

Kaidi tassis täna terve päeva truult seljakotis kaasas ka sülearvutit, kuna mõned kiireloomulised tööasjad tahavad tegemist. Meie matk on eriti kõrgtehnoloogiliseks muutunud :)

Tee üle Soodla jõe lammi ja Koonukõrve silla oli mudane ja vesine aga väikese turnimisega täiesti läbitav, isegi enam-vähem kuiva jalaga.

Jussi nõmmedele jõudsime me vahetult peale päikeseloojangut. Vaatepilt oli, nagu ikka, vapustav. Veidi kahju on küll sellest, et pilte häid me tollest maagilisest paigast ei saanud aga arvatatavasti on see koht kõigil niigi päris läbi matkatud ja ära pildistatud nii et millestki olulisest te ehk ilma ei jää.
Kuid loojangujärgselt omandab see nõmm hoopis teise ilme. See muutub kargeks ja sünkjaks ning vägaväga põhjamaiseks, omandades lausa kergelt apokalüptilise ilme. Eriti ulmeline on see hetk kui jõudes nõmme kõrgeimale künkale kogu nõmm täies ulatuses järsku ees avaneb ning jahe tuuleiil kanarbikulõhna ninna toob.

Veidikese aja pärast jõudsime Jussi Linajärve äärde. Tolleks hetkeks oli juba päris pime ning me tegime lambistumispausi ja suundusime järvede taha sügavasse metsa.

See on väga ilus ja põnev lõik, mis kulgeb kord mööda järvedevahelisi voori, kord mööda järvekaldaid. Valges on võimalik imetleda järvi ja nautida käänulist rada, pimedas aga tuleb kogu oma tähelepanu suunata selle kohati väga märjal, libedate laudteelõikude ja paljude puujuurikatega vürtsitatud rajal püsti püsimisele. Laudtee oli paiguti üsna lagunenud ja rajamärgistust oli pimedas liikudes raske märgata. Voortel üles-alla ukerdades tuli leida silmi nii puujuurikatele, kividele kui ka mudastele ja libedatele nõlvadele. Koprad olid teinud kõvasti tööd ning lausa meetrijämedusi haavatüvesid ilusasti risti otse rajale langetanud. Isegi valges oleks neist üle ja alt läbi turnimine paras ettevõtmine olnud, nüüd pimedas ning raske seljakotiga oli see päris ekstreemne üritus.

Jalutades nõlvast üles

Mingil hetkel viis järvekalda äärne tee (Jussi Kõverjärve tagune) kõrgele voorele üles. Pimedas nägi see välja päris kummaline – rada lõppes meie ees lihtsalt kõrge mudase seinaga; mööda seda üles vaadates nägime sellel kasvamas puid, millel oli rajamärgistus. Täiesti sürreaalne. Hämming. Tõenäoliselt tundus pimedas asi pisut hullem kui tegelikult oli kuid voorest üles saamiseks tuli siiski nelivedu sisse lülitada, nii et üles saades olid käed sama mudased kui saapatallad. Libastumine oleks tähendanud mitukümmend meetrit järve kaldale tagasi sõitmist, kas kõhuli või selili. Päris huvitav oli ka see tunne, kui käed ette maha toetades seljakott üle pea ette kukkuma hakkas.
Lõpuks saime ikkagi kõik elu ja tervisega üles, ehhki Annemarie viimased meetrid sõna otseses mõttes üles roomas.

Meie tee jätkus üle juurikate ja mudalompide mööda voori üles ja alla. Tihedas metsas lendas palju väikeseid liblikaid, kes tantsisklesid meie lampide valgusvihkudes ning püüdsid meile ka silma ja suhu lennata. Mõnel neist see ka õnnestus.

Viimaks jõudsime Jussi Suurjärve ning Pikkjärve vahelisele oosile, mis kõrgub järsu ja kõrge künkana nende kahe järve kohal. Suurjärvele ja selle tagusele rabale oli kogunenud tuhandeid (kui mitte kümneid tuhandeid) hanesid ja laglesid, kes ootasid seal hommikut, et üheskoos lõuna poole edasi lennata. Meie lampide valgusvihud kõrgel oosil häirisid neid niivõrd, et nad otsustasid kõik korraga lendu tõusta. See, kuidas see kõik kõlas (sest näha polnud pilkase pimeduse tõttu mitte midagi) oli midagi enneolematut. Alt, järve poolt hakkas kostuma vali mürin ja veepahin; esmajoones kostus nagu oleks tõusmas vali, puid murdev torm või oleks järvest püstloodis kerkimas võimas tsunami. Mürin ja pahin oli nii vali, et me ei kuulnud enam üksteise sõnu ning see jätkus ja jätkus kui üha uued ja uued tiivapaarid vee kohalt lendu tõusid. Hanede kisa ei kostnud enam üksikute krääksatustena ega kaagatamistena vaid sulandus ühtlaseks undamiseks. Meil tekkis igatahes tunne, et kõik hetkel Eestis viibibad haned ja lagled olid kogunenud Jussi Suurjärvele.

Viimane kraaviületus

Hanede kisa jätkus läbi öö kuni hommikuni välja. Jõudsime siis selle kisa saatel Jussi Väinjärve ääres olevate lõkkekohtadeni. Hanede undamise saatel tegime õhtusöögi ohtra jalapeno- ja küüslaugulisandiga ning nautisime seda jahedat kuid kristallselget õhtut. Tõepoolest, taevas oli uskumatult selge ning termomeetrinäit kukkus siin isegi veidi alla 5 plusskraadi. Oktoober hakkab saavutama talle omast ilmet ja ilmastikku.
Telgid said ka külmast kangete sõrmedega üles, välja arvatud Liinal, kes tegi endale pesa (kookoni) puudevarjualuse alla.

Aeg on hiline, levi halb, nii et me lähme vahepeal magama ja püüame hommikul postituse ära saata.

Jussi nõmm. Foto: Külli

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 11 kommentaari

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve

6. oktoober. Läbitud distants 18,9 kilomeetrit. Oleme kohe-kohe jõudmas Põhja-Kõrvemaale.

Noku lõkkekoht

Magada oli täna öösel väga mõnus. Noku lõkkekoha laavu on väga toekas ja mõnus ning ei lase vett läbi, samuti puudub ka kondensatsiooniprobleem! Igatahes oli soe ja meeldiv, ka magamiskotid kuivasid ära. Öösel tuli küll laamendama mingi hiir, kellega Jaanus sõdima hakkas ja meid sellega vahepeal üles ajas.

Hommik oli hall aga vähemasti kuiv, hoolimata öösel vilksamisi paistnud tähtedest. Mina ja Annemarie ärkasime üles ja panime kohvi tulele, Kristel ja Jaanus põõnasid rahumeeli, hoolimata korduvatest äratusest, edasi. Poole tunnikese pärast ajasid nemadki kargu alla. Hommikusöögi lõpetuseks ning pakkimise alguseks paistsid pilvkattest läbi esimesed päikesekiired ning tekisid ka esimesed sinitaevalaigud. Tõotas siiski tulla kena päev.

Veidi enne keskpäeva saime viimaks liikuma; ilm oli selleks ajaks juba päris kena. Esimesed paar kilomeetrit metsa vahel olid küll tuttavad kuid ikkagi huvitavad – erinevad metsatüübid vaheldusid kiiremini kui jälgida jõudsime. Lodumets, laanemets, palumets jne. Eks õpperajal me ju olimegi :)

Taevas oli juba päris selge (üksikute sõudvate pilvedega siiski) ning samm reibas, õige pea jõudsime Albu maanteele välja. Eelnevalt, metsateel, oli kenasti näha, et nädalavahetus hakkab saabuma ning Tallinn on päris lähedal – autosid muudkui vooris ja vooris meile vastu. Igatahes, maantee ületatud, saime veidi aega käia kuni äkki tee lõppes – jõgi oli vahel ning loomulikult see, mis puudu oli, oli sild.
Tarvasjõgi on täismõõduline jõgi, laiust tee kohal nii 7-8 meetrit ja sügavust kalda ääres üle vöö, keskel üle pea.

Kuidas probleemi lahendada? Tagasi maanteele minna nagu ei tahaks (maanteed mööda oleks üle saanud), mööda jõe kallast oleksime me sinna ka pool päeva läinud, üsna soine ja tihe võsa oli seal. Jõe ääres kasvas küll ilusaid suuri lepapuid kuid kindlasti poleks nende langetamine seal eriti ilus ega ka seaduslik olnud, lisaks oleks meie väikese matkakirvega suure puu mahatoksimine ka üüratu aja võtnud. Lõpuks, just veidi enne seda, kui me olime valmis alla andma ning maanteele tagasi minema, leidsime me kaldaäärses vees hulpimas pika, laia ning jämeda laua. Pärast väikseid manipulatsioone saime plangu veest kätte ning tarisime selle kitsamasse kohta.

Sillaehitus üle Tarvasjõe

Plangu pikkus oli ca 5-6 meetrit ning kaalu ikka palju-palju, nii et kui me selle üle jõe pillasime siis käis nii vali plaks, et Annemarie, kes tol hetkel veidi eemal oli arvas, et kuskil lasti püssi.

Igatahes pidas laud korralikult vastu ning üle me sellest jõest saime. Pisut võsas ragistamist ning olimegi teisel pool. Veidi kruusateed ning taas pöördusime metsavaheteele, väikesele, soisele ja väga ilusale. Mõnekilomeetrise mudas müttamise järel jõudsime Valgehobusemäele kus tegime väikese tiigi ääres ka päikeselise lõuna.

Peale lõunat vaatasime üle ka läheduses olevad Mägede lõkkekohad ja asusime viimasele pikale sirgele Aegviidu poole. Jaanus ja Kristel hakkasid ilmutama juba väsimuse märke (meie  muidugi ka ;)). Korraks tabas meid vihmasabin mis meid kergelt niisutas kuid ka kohe möödus. Veidral kombel polnud meie kohal taevas enam ühtegi pilve. Mõnitab, kurivaim.

Päike hakkas loojuma, kui me Aegviidu lähistele hakkasime jõudma. Metsad olid ümberringi väga kaunid, kahju oli sellest, et aega veidi vähe on ning päevad nii lühikesed, tegelikult tahaks ju ka veidi rohkem niisama metsas uidata ning mitte olla alati sihtpunkti poole kiirustamas.

Õhk oli läinud juba väga jahedaks, Nikerjärvele jõudes oli see vaid +6 kraadi. Ehk tuleb täna öösel ka esimene selle sügisene öökülm ära.

Jaanus ja Kristel läksid Aegviidust rongile, et Tallinna jõuda, mina ja Anni aga Jana juurde, kes siinsamas Nikerjärve juures elab. Jana juurde oli toodud ka meie varustus ning toit, mis me Tallinnast siia saatsime, lisaks saame end siin ka pesta ning akusid laadida, nii et lähinädalal meil elektriprobleemi kindlasti ei teki. Ning ka uusi pilte sai üles laadida, nendega saab tutvuda siin ja siin.

Ning täna õhtul tuleb ka Kaidi tagasi!

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 7 kommentaari

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku

5. oktoober. Läbitud 21,6 kilomeetrit.

Oleme jõudnud Kõrvemaale. Nagu lubatud, vahearvutus: GPSi järgi on meil praeguseks hetkeks läbitud 307,9 km.

Tänane hommik algas pikaldaselt. Ärkasime veidi enne kella, kuid magamiskotist väljusime alles tükk aega hiljem, kuna eilne päev oli siiski üsna väsitav ning sõprade tulekuni oli veel aega ning peapõhjus – vihma sadas päris korralikult.

100 kilomeetrit veel!

Hommikusöögi lõpetuseks liitusid meiega Kristel ja Jaanus. Natuke pakkimist ja teele!

Ilm meid eriti ei hellitanud, enamuse päevast sadas vihma. Lõunapausi pidasime Napu lõkkekohas, kus kahjuks polnud katusealust, nii et tammusime ühel kohal ja sõime kiiresti kuna vihm muutus päris tugevaks ning tõusis ka külm tuul.  Napu lõkkekoht oli ka muidu veidikene nukker – plats oli väga väike (telkida oleks seal väga keeruline) ning peldikul polnud korralikku põrandat :( Õnneks oli lõunaks suurem osa teed meil läbitud, edasi jäi minna vaid 7 km. Sellele lõigule jäi ka üks veidi erilisem kilomeetripost – Oanduni veel vaid 100 km.

Kakerdaja rabas kohtasime mitmeid jahimehi, kes olid tulnud hanejahile. Mõned neist, eriti vanemad, olid üsna jutukad. Ah jaa, laudtee oli väga korralik aga enamuses vee all (nii pahkluuni), mis on praegusel aastaajal ka igati ootuspärane.

Nüüd oleme vanas heas Noku lõkkekohas, riided on enam-vähem lõkke kohal ära kuivatatud, söök söödud, naudime mustikasuppi.

Kuna aga meie elektriressursid on üsna otsakorral, siis jäägu see postitus lühikeseks. Võibolla ei saa meile ka helistada. Homme õhtuks aga oleme taas korraks tsivilisatsioonis ja siis saab pikemalt muljetada ja pilte üles laadida. Jah, kõik kes on seda pikisilmi oodanud, näevad homme õhtul ka meie vahepealseid matkapilte!

Kakerdaja raba matkajatega

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kolmeteistkümnes päev. Loosalu – Hirvelaane

3. oktoober. Läbitud 18,8 kilomeetrit.

Tänane päev oli taaskord hall. Kuid mitte selline kõlehall nagu üleeile vaid päris kaunilt sügiseselt pastelne. Kõik on aga ikka väga niiske, nii õhk, magamiskotid, riided ja saapad, rääkimata telgist, mis suisa tilgub. Niiskus on jõudud ka seljakoti kõige sügavamatesse soppidesse, muutes nätskeks nii vahetusriided kui ka toiduained.

Metsatee Loosalust põhja pool

Esimesed kuus või seitse kilomeetrit Loosalust edasi oli tõeline matkatee – vana

Kepitegu

võsastunud metsatee, mis oli kohati poole sääreni mudane, kohati kõrge ja tahe. Teed liigendasid lõbusalt vulisevad kraavid, millest üle turnimine oli lausa kõrgema klassi tasakaalukunsttükk. Ja tee kohal oli tihti roheline võlvkatus, millest aeg-ajalt üksik päikesekiirgi läbi vaatas.

Tee oli äge, aga võttis Annemarie päris võhmale; selgus, et ta oli hommikul kolepalju toidukraami enda seljakotti ahnitsenud :). Pärast kiiret ümberpakkimist jätkus teekond üle kraavide ning lodu- ja salutihnikute.

…ja kraaviületus

Peab tunnistama, et hoolimata üleeilsest kõledast esmamuljest on Raplamaal siiski päris äge matkata ;)

Jõudes lõpuks suurele teele välja oli päike kadunud ning taevas tinahall ja nii madalal, et seda oleks võinud lausa kätt välja sirutades puudutada. Valgus oli väga ühtlane ning suisa kergelt hämar, püsides sellisena päikeseloojanguni.

Tee edasi Hirvelaane poole oli küll lai ja kõva kattega kuid õnneks on siinsed külavaheteed päris käänulised, mitte hulluksajavad lõpmatud sirged; pigem sellised Nipernaadilikud mõnusad astumised.

Tee ääres peatunud autolavkast me midagi head ei saanud kuna meil polnud sularaha rohkem kui paar senti. Vahetuskaup pooliku sibula, mõne õuna ja halvaapakiga neile samuti huvi ei pakkunud.

Põlliku külas rõõmustas meid lahke talumees, kes meile vett jagas ja meie tegemise vastu sügavat huvi tundis, olles ise ka rõõmus, et keegi talle külla tuli ja veel nii põnevais asjus.

Lõunasöök mingis kivihunnikus

Veidi peale Põllikut, kuskil kivikülvis, tegime ka toeka lõunasöögi.

Ning edasi kulges tee mööda üsna sirget asfalti…
Mingil hetkel jõudis teel olles pärale täielik meelerahu – ei ole oluline, et jalad on rakkus, pole tähtis, et magamiskott haiseb ja on niiske, pole oluline, et keha on väsinud, pesemata ja põdrakärbestest puretud, ei ole üldse vahet mis kuupäev või palju kell on, pole seegi tähtis, et kuskil on päevauudised, sõjad ja majanduskriis; on vaid praegune hetk, tuulekohin ja see tee, mis jalge all vaid edasi ja edasi kulgeb.
Üksikul, parvest mahajäänud kurel tundus olevat meiega sama suund. Kummaline, lõuna on ju teisel pool?

Viimaks, pärast pikka astumist, jõudsime metsateele, mis tõi meid lõpuks Hirvelaane lõkkekohta. Algul kõndisime me sellest täie auruga mööda, kuna oli juba päris hämar ning see koht siin on tõesti hästi varjatud.

Hirvelaane lõkkekoht on kena, sügaval metsa rüpes ning suure korraliku katusealusega. Ka plats on pisut suurem kui Tillniidus või Loosalus (rääkimata Mukrist) nii et telki on siia püstitada lihtsam. Ning ka siin lõhnab peldik lausa imeliselt =). Nadi on vaid see, et sarnaselt Pertlimetsaga pole ka siin läheduses veekogu, nii et vett tuleb kohalikest taludest küsimas käia. Kuid siin on need talud vähemalt olemas…
Just praegu külastas meid siin kohalik tiigritriibuline kass, kes millegipärast peldikusse ronis. Veider.

Kuna aga homme ootab meid ees selle matka kõige pikem kõndimine ja õhk on siin täna õhtul lausa jahedaks läinud, läheme me nüüd magama. Head ööd kõigile.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 2 kommentaari

Kaheteistkümnes päev. Tillniidu – Loosalu

2. oktoober. Läbitud täpselt 24 kilomeetrit.

Tillniidu lõkkekoht

Tänane hommik võttis meid vastu rõõmsa sügisese värvikirevuse ja sinitaevaga, vastupidiselt eilsetele tuhmidele halltoonidele. Ilm oli kuiv, soe ja päikseline, lausa suvine, ainult ebatavaliselt värviline. Hommikupäikest nautides, putru süües ja telki kuivatades (see oli kondensveest ja öisest vihmast täiesti läbimärg; ausaltöelda pole me seda Kellissaarest saadik kuivaks saanud) möödus aeg kiirelt ning varsti me seadsimegi sammud Lelle poole.

Tillniidu varemed

Tee Lelleni viis taas mööda kruusateid, need olid seekord aga üsna vaheldusrikkad, kitsad ja käänulised ning kui tee põldude vahele jõudis võis öelda, et ümbritsev sügisene talumaastik on lausa imeilus. Samm oli reibas ning allesjäänud tee aina vähenes ja vähenes me jalge all.

Ka viimased kilomeetrid mööda asfalti ei morjendanud meid, pigem vastupidi – ma leidsin taas selle matkatunde, mida ma pikka aega polnud kogenud – tunda mõnu sellest, kuidas raske seljakott sammude rütmis seljas õõtsub, mõelda absoluutselt mittemillestki ja vaid nautida seda, kuidas iga järgnev samm viib edasi, edasi, edasi…
Sellised pikad teekonnad on korralikud meelerahu ning sisekaemuse harjutused, võibolla tulebki selleks kümneid päevi teel olla, et säärase seisundini jõuda.

Lelles sai käidud poes ja pisut varusid täiendatud. Kahjuks ei jõudnud me kohalikku sööklasse, mis on avatud vaid ühel tunnil päevas – kella 12-13. Me olime nimelt arvanud, et see tund hiljem lahti on.

Lõunasöök maantee ääres

Üsna varsti peale Lellet (mööda ülisirgeid kuid õnneks lühikesi teelõike ning mööda pikemat kuid käänulist asfaldiga maanteed) jõudsimegi Palukülla, olles enne maantee ääres hilise lõunapausi teinud. Ning sealt hakkaski see tänane tõeline matk peale :)

Rajalõik Paluküla ja Loosalu vahel pole mitte lihtsalt vaimustavalt ilus vaid ka väga vaheldusrikas ning tehniliselt mõnusalt raske, nii et silmad pärani vahtimist, korralikku rassimist, poole sääreni vees solberdamist, lompi kukkumist ning lausa veidi muret meie heaolu pärast jagus siia kuhjaga.
Väga kahju, Kaidi, et sa sellest ilma jäid, see oli ja saab olema tõenäoliselt  meie matka põnevaim lõik (teades kui korraldatud ja turvaline kõik Kõrvemaal ja Lahemaal on). Igatahes me igatseme sinu järele väga, ja loodame, et sul on kõik hästi.

Vaade Paluküla Reevimäelt

Palukülas on üks mägi, mille otsa kindlasti ronida tasub. See on Reevimägi, mis muidu nii tasasel Raplamaal üllatuslikult silme ette kerkib. Sinna otsa tasub kindlasti ronida, sest sealt avaneb väga ilus vaade. Seda eriti päikeseloojangu eel.
Edasi viis tee mööda käänulist rada läbi võimsa, lausa põlismetsa ilmelise metsa. Kange tahtmine oli iga nurga pealt pilte klõpsutada, polnud me ju seni oma matkal nii ägedasse paika sattunud, kuid kindel see, et fotole  seda ilu jäädvustada ei õnnestuks. See on selline pilt, mida kõigi oma meeltega tajuda tuleb, et see siis mällu salvestada. Eks igaüks püüdku seda ise ette kujutada, on ehk ägedamgi :)

Mets lõppes ja asendus lagendikuga – vana taluasemega metsade rüpes. Lagendikul kasvasid mõned vanad ja värvikirevad vahtrapuud, mis õhtupäikeses olid veel eriti sillerdavalt kirjud.
Taluasemelt läks rada edasi, läbi pimeda ja tiheda lodumetsa alla sohu. Madalsohu selle sõna kõige klassikalisemas mõttes – madalad lepapuud ja pajupõõsad, pillirootihnikud ja tarnamättad, igal pool suured lombid, muda ja sulisev vesi. Laudtee seisukord läbi selle soolõigu oli üsna nukker, tihtipeale oli see vaid aimatav, olemasolevad lauad olid nii neetult libedad, et ohutum oli käia laudtee(aseme) kõrval põlvini vees. Õnneks pidasid saapad ja säärised veel üsna hästi vastu ja ei lasknud läbi. Võib kõlada küll veidralt kuid tegelikult oli meil päris lõbus, kahju, et sellest soos ning libedal laudteel ukerdamisest fotosid ei saanud. Vaid siis kui mul jalg mutta väga sügavale kinni jäi ja ma seda kõrvalise abita kätte ei saanud polnud enam eriti naljakas.

Soorada lõppes ning asendus kitsa ning puujuuri rägamisi täis pikitud metsarajakesega, mille kohal oli nii tihe lehekatus, et rada oli puhta hämaras. Tunne oli küll nagu oleks kõige sügavamas laanes, kus kunagi inimene olla saab :)

Lõpuks jõudsime (peale väga kahtlast kraaviületust) Loosalu rabasse. Raba oli taas väga kaunis, päike oli juba madalal ning ka laudtee oli isegi enam-vähem käidav. Lauad olid veidike rabasse vajunud ja raba oli nende vahelt läbi kasvanud, nii et käia tuli jalad veidi harkis, justkui oleks püksid täis lastud :p
Selline samm mõjub pikapeale üsna koormavalt puusadele ja reitele. Kuna aeg-ajalt oli üks laud teisest sügavamale vajunud, siis oli kohati ka lombaka tunne. Leidus ka lahtisi laudu, mis peale astumisel reha kombel üles kargasid. Kõige krooniks oli aga see, kui laudtee järve ääres lihtsalt otsa lõppes :-D. Ilus lugu igatahes küll.

Egas muud, pidasime veidi GPSiga aru ja asusime läbi raba müttama – on säärast asja häda sunnil ju varemgi tehtud. Õnneks ei kujunenud sellest niisugust Kolgata teed nagu varasematel kordadel. Muret valmistas ainult see, et hakkas juba hämarduma ning ööseks turbaälvide ning laugaste vahele kakerdama jääda küll ei tahtnud, see suisa ohtlik ettevõtmine. Mingil hetkel olime valmis lausa rabasse ööbima jääma, et hommikul valges taas jätkata.

Õnneks leidsime teeraja teisel pool järve, veidi vähem kui kilomeetri kaugusel, üsna varsti. Selleks ajaks oli juba ka päris pime ja tõusma hakkas kuu, mis küll ilusat vaatepilti pakkus, aga meile valgust siiski liiga vähe andis, nii et lambid tööle tuli panna. Loosalu poolne laudtee osa oli isegi kehvemas seisus, kui Paluküla poolne. Kohati oli laudadest ainult puru järel ja aeg-ajalt tuli laudu aimata pruuni turbasogase vee alt. Kõige tipuks libastusin ma veidi enne lõppu ja sumatasin terve täiega mingisse turbalompi. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, vaid püksid said märjaks. Ning mingil imetabasel moel ka müts.

Viimaks jõudsime siiski rabast välja, kindlale maale, ning üsna kiirelt (peale veidikest mudas ukerdamist muidugi) leidsime ka Loosalu lõkkekoha. Lõkkekoht tervitas meid igati asjakohase hoiatussildiga, et rabarada kehvas seisus on ja parandustööd lähiaastatel plaanis :-D. Tore on.

Loosalu lõkkekohas on avar katusealune, mis hallitusjälgede järgi vaadates küll vihma väga ei pea, et aga eile õhtul erandkorras vihma ei sadanud, siis see meid ei morjendanud. Katuse alla sai sisse seatud köök, mille gaasi- ja taskulampide valgus äärmiselt hubaseks muutsid. Peagi sai valmis ka söök ja üles lõke. Ja nii see päev läbi saigi.

Lisaks veel seda, et Loosalu lõkkekohas puudub vee võtmise võimalus kuid õnneks on raba siin päris lähedal.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 4 kommentaari

Üheteistkümnes päev. Mukri – Tillniidu

Läbitud 14,8 kilomeetrit. Tänaseks on pool matkateed läbi, pool aga veel ees.

Hommik algas tasapisi, millegipärast oli täna väga raske ärgata, hoolimata sellest, et magatud sai pea kümme tundi. Telgist välja roninud, tervitas meid isegi õrn päikeselootus. Peagi aga selgus, et päev võtab siiski sootuks teistsuguse ja palju nukrama pöörde.

Mukri raba vihmasel hommikul

Esmalt ilmnes meie suureks kurvastuseks, et Kaidil tuleb perekondlikel põhjustel ootamatult koju tagasi pöörduda. Otsustasime, et ta läheb Lellest bussi peale.

Hommikupudru lõpetuseks oli päike Eesti sügisele nii iseloomulike hallide pilvede taha peitunud ja nähtamatu ning selleks ajaks kui asjad pakitud said juba kergelt udutaski.

Tee viis meid algul mitmeid kilomeetreid läbi Mukri raba, mis oli võrratult meeliülendav teekond, hoolimata üha tugevnevast vihmast ja eesootavast lahkuminekust. Käänulised ja kergelt vetruvad rabarajad, libedavõitu laudteed… Ehtne matkaklassika!

Tänane päev oli tehniliselt siiamaani kõige keerukam ja seega ka kõige põnevam – pärast raba ja paari pika sirge kruusatee läbimist jõudsime metsarajale, mis oli täis ümberkukkunud tüvesid ja oksarisu, mudalompe ja rohumättaid. Pärast sirgeid kruusateid oli seal matkamine (!) tõeline nauding.
Muidugi olime kõik selleks ajaks enam-vähem ühtlaselt märjad, kes vihmast, kes higist, kes mõlemast kuna peenike kuid ühtlane sadu polnud hetkekski järele andnud.

Jõudnud lõpuks ühele põllule ning mööda selle serva veidi edasi läinud, jõudsimegi kurikuulsa ojaületuskohani (tegu pole mitte lihtlabase kraaviga vaid täieõigusliku ojaga). Avanev pilt tekitas meis korraliku hämmingut, sest oja oli nüüdseks juba üle nelja meetri lai ning sinna langetatud lepatüved olid ilusasti vees ning poleks meid mingil juhul kandnud vaid rõõmsalt vette ära paindunud. Vool oli päris tugev ja mulises neist tüvedest aeg-ajalt rõõmsalt üle. Veetase oli nähtavasti peale Saeveski onnis kohatud jalgratturite ojaületust viimaste päevade vihmadega korralikult tõusnud. Igatahes oli vesi juba kalda ääres Annemariele rinnuni (proovisime tokiga järele :)). Kui sügav see kraav keskelt võis veel olla, me teada ei saanudki. Selleks me polnud tõesti ette valmistunud ning sellest oli mul paganama kahju. Ei oleks olnud probleem kogu oma varustus nätieks prügikottidesse pakkida ja seljakott veel ühte ning siis läbi oja kahlata, kuid kuna meil selleks võimalust polnud ning võimalikud ujumisliigutused oja keskel ka just tahtmist juurde ei lisanud, otsustasime otsida alternatiivi. Läbimärjas magamiskotis magamine oleks tõeliselt masendav kogemus. Lisaks oli meil kiire, kuna Kaidi pidi bussile jõudma.
Imekombel oli ca 900 meetri kaugusel, mööda ojaäärt edasi täiesti korralik betoonsild üle oja. Sealt me üle läksimegi ning jõudsime matkateele õige pea tagasi, isegi ühtegi kilomeetriposti ei jäänud meil vahele.

Pool teed käidud!

Teisel pool oja aga ootasid meid põldudevahelised kõvad, laiad ja sirged kruusateed. Tuul tugevnes ning peen ja tihe vihm muutis kõik halliks ning vettinuks. Tegelikult hakkas isegi minul päris külm.
Ühel hetkel avastasime, et Kaidil on bussile juba päris kiire ning mööda matkateed kõndides ta bussile enam ei jõuaks, seega tegime lausvihmas ja kõledas tuules kiire varustuse ümberpakkimise ning Kaidi hakkas Koogistest mööda raudteed Lelle poole astuma. Nii et täpselt poole pealt, 185. kilomeetril lahknesid me teed.

Kaidi lubas siiski õige varsti naasta, ehk juba Aegviidus.

Tillniidu lõkkekoht võttis vastu meid üsna nukralt, sügisvihma uppununa. Koht ise on tegelikult vana metsavahitalu, taluhoone katus on küll sisse vajunud ja paar seinagi ümber kukkunud kuid aias on mitmeid õunapuid, kus kasvavad lausa imemaitsvad õunad. Samuti on siin tiik, nii et veeprobleemi siin pole. Ning ma pole kunagi varem niivõrd hästi lõhnavat peldikut kohanud kui siin – värske männilaud ja -vaik. Igatahes on siin väga puhas. Kahju vaid, et aed on na umbrohtu kasvanud.
Veidi tuska tegi ka see, et korralikke lõkkepuid siin pole – olid vaid mõned üksikud läbivettinud pajuhalud kuid nendest oli püsiva tule süütamine pea võimatu; tõsi, suitsu sai küll mehemoodi :) . Eemal, tiigi ääres oli muidugi palju mahavõetud võsa, ole vaid mees ja sae kuid needki olid kahjuks märjad pajud.
Õhtu möödus vähemasti suhteliselt vihmavabalt, kuid nüüd, öö hakul on hakanud taas peent vihma rabistama. Kõik, absoluutselt kõik on nii niiske…
Huvitav, millal need haned otsa saavad?

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 6 kommentaari

Zombid vihmas

image

Categories: Matkatee | 2 kommentaari

Kaheksas päev. Saeveski

28. september. Saeveski metsaonn.

Siin on väga halb levi, nii et ma ei tea, millal see postitus üles jõuab. Lisaks ma vabandan kõigi nende ees, kes meile eile või täna helistada üritasid kuid meid kätte ei saanud.

Lõke Saeveski onni hoovil

Täna oli meil esimene puhkepäev, seega ei liikunud me täna kuhugi. Aga siinkohal väike kokkuvõte möödunud päevadest.
Läbitud distants on meil GPSi järgi 166 kilomeetrit. Seda on mõnevõrra rohkem kui näitavad matkatee kilomeetripostid – Saeveski maja juures on alles 146. post. Seega jääb üle oletada, et matkatee on mõnevõrra pikem kui 370 kilomeetrit. Eks kindlasti tuleb mõni kilomeeter juurde väikestest jõnksudest teel kuid kidlasti ei tule see veel kokku 17 km. Nojah.

Tervislik seisund on meil kõigil väga hea, ainsaks probleemiks on meil veidi valutavad ja väsinud jalad. Kuid siin pole ka midagi imestada kuna lihastel ja jalataldadel pole just kuigi palju taastada lastud. Tänane puhkepäev peaks ka selle probleemi enam-vähem joonde ajama.

Pannkoogid ja Hemingway

Puhkepäev oli igati väljateenitud ja väga mõnus. Ärkasime üsna hilja. Niivõrd-kuivõrd :) Esmalt harjusime päevaga, jõime kohvi, istusime laua ümber koos. Annemarie hakkas raamatut lugema, me aga leidsime et ta võiksin meile ette lugeda. Kaidi hakkas pannkoogitainast tegema ja Annemarie luges ette Hemingway meistriteost “Francis Macomberi üürike õnn.” Selle saatel said pannkoogid ka valmis küpstetatud. Pannkoogid olid vägaväga maitsvad, sõime neid kakaokondenspiima ja ingveriga. Loomulikult kuulus puhkepäeva juurde ka pikk lõunauinak. Hemingway on igatahes ideaalne puhkepäevalektüür.

Õhtul, peale pimeduse.saabumist saabus onni juurde kaks väsinud jalgratturit, kes olid sõitnud siia Lellest. Kutsusime nad sisse ja nemadki jäid siia peatuma, et homme Ikla poole edasi sõita. Tuli välja, et nad on väga toredad poisid ja me muljetasime oma matkakogemustest pikalt.
Nii tunnike hiljem, kui olime juba ratturitega jõudnud kõvasti muljeid vahetada, jõudsid kohale ülejäänud zombikad – Külli, Ivan, Kristel, Marju ja Liina. Ja siis läks lõbuks. Tavalised allapoolevöö naljad ja üldine müra. Jaurasime poole üheni öösel ja siis asutasime end magama. Homme ju tarvis jälle liikuda. Loodame, et me jalgrattureid liialt ära ei kohutanud :)
Head ööd.

Saeveski metsaonn 2012 kevadel. Foto: Ivan

Categories: Matkatee | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Viies päev. Pertlimetsa – Kõrtsi-Tõramaa

25. september. Täna käidud 19,4 kilomeetrit. Kokku oleme nüüdseks läbinud juba üle 100 km, täpsemalt 120,6 km.

Vahekokkuvõte. Tervislik seisund – hea, kõigil nina natuke tilgub (selle niiskusega pole midagi imestada) jalatallad löövad päeva lõpuks tuld välja ning puusakondid on seljakoti tassimisest pisut valusad. Meeleolu on aga ülev, moraal on väga kõrge. Tundub, et me oleme viimaks aklimatiseerunud ning meie keskmine liikumistempo on tõusnud ligi viiele kilomeetrile tunnis (osalt on see tingitud ka vist sellest, et pikkade sirgete teede ääres pole suurt midagi vaadata ega muud teha.)

Tänane hommik algas küll pisut niiskelt – nii telgi sise- kui väliskülg olid kaetud veepiiskadega ning ka magamiskott oli väljaspoolt täiesti märg – kuna ilmataat on otsustanud ilma öösiti üsna jahedana aga vägaväga niiskena (suhtelineõhuniiskus ca 324%) hoida, siis koguneb telki ohtralt kondensvett. Niivõrd palju, et isegi hügroskoopne naine ei suutnud seda kõike täiesti ära imada. Igatahes oli riietumine ja telgist välja ronimine selline natukese õnnetu ja märjavõitu kogemus. Aga õues kruukasid tedred ja see tegi olemise kohe paremaks :)

Pohlapeatus

Pertlimetsa on aga ääretult kaunis koht. Ümberkaudne loodus meenutab teatud määral Kõrvemaad ning siinsed palumetsad on pohli paksult-paksult täis. Hoolimata sellest, et me olime teele asunud ilma hommikusöögi ja -kohvita (meil lihtsalt puudus vesi ja ei viitsinud me ka filtrit ehitada; hommikusöögiks sõime igaüks ühe üsna rõveda proteiinibatooni) muutusid me jalad ikka üsna kergeks ja kilomeetripostid suisa tuhisesid vastu.

Rikkaliku lõuna/hommikusöögi tegime Tipu koolimaja õuel, kus vesi puurkaevust ise pudelisse purskas. Meid tulid uudistama kaks noort vabatahtlikku neiut Saksamaalt, kes Tipu koolis igasugu abitöid tegid – hetkel hoidsid nad näiteks oma ülemuse väikest last. Tipu koolis tegutseb selline looduskooli moodi asjandus, nii et teele asudes uudistasid meid ca 20 8-9 aastast uudishimulikku silmapaari.

Mitte kaugel Tipu kolimajast, maantee servas oli üks korralik karujulkade hunnik. Ju see nooruke karumõmm oli kohaliku talumehe hoovis õuntega maiustamas käinud ja jätnud märgistuse tee veerde maha.

Soomaa looduskeskusse Kõrtsi-Tõramaal jõudsime poole viie paiku – tõeline rekord! Siin ootasid meid soe tuba ja toredad kolleegid Meris, Triin ja Riho. Õhtu möödus asjade lahtipakkimise, sorteerimise, ringipakkimise, pesemise ja kuivama panemise tähe all. Tipphetkeks oli aga suurepärane kuum saun.

Õhtu lõpus ca pool tundi enne südaööd selgus, et Kaidil on järgmisel päeval sünnipäev. Läksime siis kiiresti-kiiresti magama, et jumala eest ei peaks talle veel öösel laulma hakkama :D

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Neljas päev. Kilingi-Nõmme – Pertlimetsa

Kopra tare

Läbitud tee – 30,8 kilomeetrit.

Täna oli päris korralik andmine. Õnneks ei kostitanud meid tänane ilm vastupidiselt eilsele lausvihmaga vaid tibas ainult vahel harva peenikest udu.
Kilingi Nõmmest välja öikides suutsime ära eksida, õnneks mitte eriti kapitaalselt. Ega see pole õige värk ka, et matkarada läbi linna läheb.
Me jõudsime täna aga esmakordselt päris metsa vahele. Tee oli lausa nauditav, hoolimata järjekordsetest ülipikkadest sirgetest (teed on rajatud vanadele metsasihtidele). Ikka edasi ja edasi. Silmapiirini välja.
Kaidi kommenteerib vahele – tänane päev oli ikka üsna nüri eesmärgi täitmine. Aga parema tuleviku nimel ;) Eks kuskilt poole pealt kiskus see kõndimine selliseks meditatiivseks ürituseks tõepoolest. Zen. Zen…
Peale selle nägi Kaidi veel kana. Püüdis sellele järele joosta, karjudes “Praad! Praad!” aga kana lendas metsa. Nii pidimegi sööma dehüdreeritud kana. Magustoiduks oleks olnud grillitud saapad omaniku mahlas, aga need ei saanud valmis. Saabaste omaniku rehüdreerimine aga osutus mõnevõrra probleemseks, sest vett meil siin enam pole.
Lõuna oli meil aga Kopra tares. Kopra tare on tore. Arvestada tuleb seda külastades sellega, et koristaja on vallandatud ja prügi tuleb endal kaasa võtta. Nii sinna kohale kui ka sealt ära. Onni juurde pääseb üle betoonist sillakese (mida ületades Annemarie kolm korda risti ette lõi). Hästi on seda tarekest iseloomustsanud Tõnu Jürgenson matkatee infovoldikus:” Tares puudub küll soojust salvestav küttekeha aga see-eest on olemas suitsu ja vingu sisseajav tulease. Kevadel siia sattudes on siin sadu kui mitte tuhandeid konni, kes tegelevad kurameerimise ja pere planeerimisega. Suvel on siin sääski aga sedavõrd palju, et tekib vajadus vereülekande järele. Sügis Kopra tare juures on lihtsalt pilvine ja hall, seega on hea hundijalavett manustada. Talvel on siin aga ilus nagu alpides, ainuke vahe on, et mäed ja kaunid vaated puuduvad.”

Pertlimetsa lõkkekoht

Õhtu ja öö veedame Pertlimetsa lõkkekohas, mis on täiesti uus, ilus ja uhke. Ka loodus on siin hoopis kenam (ja kuivem) kui tee peal. Ainult joogikõlbulikku vett pole veel leidnud :(

Aga et kuna dessert hakkab valmima, siis asun otsi kokku tõmbama.
Juhul, kui keegi tahab meile midagi saata, siis eelistatud on geeliga täidetud sisetallad või suuremõõdulised kummikommid.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme

Täna sai läbitud 27,1 kilomeetrit. Meilegi üllatus.

Kitsas uks ja suur seljakott

Tänased märksõnad: tee, vihm ja saunaootus, aga ka luhvli kasutuse etikett ja romantikapeldik.

Täna aina sadas ja sadas. Ja siis sadas veel. Ja veel. Tõele au andes oli küll  hommikul (enne kella 11) päris kena ilm veidikese päikesepaiste ja hilissuvise soojaga, kuid kuna me hommikul tolgendasime peldikute ja Laiksaare matsaonni vahet (ja see vahe on ca kilomeeter) siis venis meie teeleasumine jälle sinna 11 taha ning käies tabas meid selline tüüpiline sügisvihm – korralikku padukat ei tule, aga päris seenevihm enam ka pole, igatahes leotab selline tundidepikkune tüütu tibamine üsna korralikult läbi.

Igatahes, hommikust pudrusöömist ilmestasid luhvli kasutamise etiketi põhireeglid (vt. pildilt). Kes ei tea, mis on luhvel, siis see on eestikeelne vaste ingliskeesele sõnale spork (spoon+fork) – matka söögiriist, kus üheskoos lusikas, kahvel ja noa moodi asjandus. (kuidas seda nuga ja kahvlit koos kasutada on mulle siiamaani mõistatus).  See eestindus sündis zombikate viimasel matkal – jalgrattamatkal Karulas. Mina pakkusin küll välja ka teise variandi – kusikas – aga millegipärast ei läinud see kasutusse.

Romantikapeldiku idee sündis aga hommikul kui me Anniga kõrvuti peldikutes omi asju ajasime. Nimelt oli tegemist paarispeldikuga, kus ühes ehitises on koos kaks eraldi peldikuruumi. Seal kahekesi koos ja samas nii eraldatult istudes tekkis mul mõte, et miks mitte pakkuda erilist romantikapaketti tõeliselt arumunutele. Sellisel juhul oleks paarispeldikuid teineteisest eraldavasse seina saetud nt. südamekujuline auk, et armunud saaks ühendada oma käed ise samal ajal potil istudes. Kas pole mitte romantiline?

Päevalillepõld

Tee oli täna küll kenam kui eile, asfalt  jäi seljataha ning jalge alla said kenad kruusateed. Aga kui tee on sirge, nii viis-kuus kilomeetrit jutti ja seda on terves ulatuses ettepoole näha, siis motivatsiooni see just oluliselt ei tõsta. Igatahes Rae järve ääres oli kena loodusõpperada, millele me ka keerasime ja täiel rinnal seal käimist nautisime ning ka telkimisala oli supermõnus. Irooniliseks tegi asja muidugi see, et seni kui me katusealuses lõunatasime, jäi vihm järele ning paistis paar päikesekiirtki, kuid niipea, kui me taas teele saime, avanesid taevaluugid taas ning meie teekond jätkus läbi sügisvihma.

Väitsanäitus Rae järve ääres

Prügikükitamine polnud täna enam eriti teemaks. Esiteks ei olnud prügi ja teiseks olid Kristeli kükitamislihased juba üsna läbi.

Õhtu eel tõstsime tempot ning tüdrukud said päris sõjaväelist mahvi – otse vaat, ära mõtle, ainult astu! Kiiremini! Aga ega meil suurt  muud ka teha polnudki. Motivatsiooni hoidis üleval saun, mis ootas meid Kilingi-Nõmme metsamajas… Seetõttu tõusis meie keskmine liikumiskiirus vahepeal lausa üle 6 km/h. Ja oi kui hää see saun oli, kui me sinna viimaks kohale saime…

Kilingi-Nõmmes külastasid meid Külli ja Andrei, mis oli igatepidi üks meeldivamaid üllatusi meie matkal siiamaani (OK, nad küll helistasid ette, aga tore oli see ikkagi.) Selline kiire-kiire ühissaun minileiliruumis ning meid, matkalisi tabas suur-suur uni, külalised jäid veel veidikeseks saunatama ning möödaminnes viisid ka Kristeli Tallinnasse kaasa. Tulge taas, niipea kui saate… Ja aitäh leiva eest!

Kilingi-Nõmme matkamajas väiksel saunaõhtul. 23.sept. 2012

Tuleb tunnistada, et meie sirkliga kaardilt mõõdetud distantsid ei pruugi eriti paika pidada, nagu tänane päev näitas. Tee oli mõnes osas üsna kurviline ning sirkliga sai need sirgeks tõmmatud – see tõik, et meil jäi jalggade alla 27 km 22 asemel oli meile üllatuseks ning me jalgadele samuti. Ning ega tulevikudistantsidki ei pruugi selles valguses väga tõesteks osutuda. Eks neid üllatusi tuleb veel.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 3 kommentaari

Teine päev. Kabli – Laiksaare

Läbitud tee – 24,5 kilomeetrit.

Tänased märksõnad: haigur, prügikükitamine ja hügroskoopne naine.

Sügisene võrdpäevsus möödus enamjaolt pilviselt aga võrdlemisi soojalt (ca 12 – 15 kraadi).
Hommik algas ilusa päiksepaistega, puder oli küllusliku pähklilisandiga ja teeleasumine venis lausa alla tunni.

10.50 lugesime remonditava looduskeskuse ees infotahvlit, mis väitis, et seal telkimine praegu hoopiski keelatud on. Eile pimedas me seda tõesti ei näinud. Jah, ja paarsada meetrit eemal oli kena ning suur lõkkekoht (Priivitsa nimelt) koos katusealuste, lõkkepuudega ja puha. Kell 10.55 hämmastusime Priivitsa oja ääres otse meie nina alt lendu tõusnud haigru pärast. Ei puudunud palju, et see meile täitsa vastu nina oleks lennanud.

Tee läks aga edasi ning koosnes pikast ja päris sirgest kruusa- ning asfaltteest. Edasi ja edasi. Ja edasi.

Laiksaare metsaonn

Massiaru on Eesti traktoripealinn. Kui mujal on staatusesümboliks võimalikult äge auto, siis siin on selleks kindlasti traktor. Ning kes eriti äss tahab olla, soetab endale veel karmi järelhaagise ka.

Tee oli – ütleme ausalt – suht igav. Kümnepallisüsteemis hinne 3. Päästjateks on toredad kohalikud – Urissaare õunaonu eelkõige, siis imepisike ja kena nastik, keda imetlesime vähemalt 15 minutit ja need viimased 800 m mööda Laiksaare loodusõpperada – lõpuks ometi päris metsamaastik – tihe ja hämar laas. Tänase öö veedame siin rajal, sügavas (niivõrd-kuivõrd) metsas olevas hubases metsaonnis. Muide, Regio kaardil on Laiksaare metsaonn ca kilomeetri jagu mööda paigutatud.

Prügikükitamine

Aga prügikükitamine?
No prügikükitamine on tulevane olümpiaala, mille pioneeriks on Kristel. See seisneb seljakotiga liikudes prügi järele kükitamises, kilekott näpu vahel, kusjuures seljakott peab sisaldama telgi, magamiskoti ja vähemalt ühe päeva vahetusriided ja toidu- ning joogivaru. Variatsioonideks on veel kestvus- ja kiirkükitamine.

Hügroskoopne naine?
Jäägu see esialgu saladuseks, aga olgu öeldud niipalju, et see võib väga tõenäoliselt olla Annemarie. Igatahes võib siin terendada tulevikulahendus telgikondensatsiooni vastu.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 3 kommentaari

Esimene päev – Iklast Kablisse

Kablis kohal ja läbi käidud 18,8 kilomeetrit!

Tänane hommikusöök oli Annemarie vanaema poolt – rikkalik nagu ikka. Peale mõningast pakkimist asusimegi Annemarie onu lahke abiga teele Ikla poole.
Enne starti vaatasime üle Ainazi muuli. Kell 12.30 ületasime riigipiiri ning asusimegi viimaks matkateele.

Eesti-Läti riigipiir

Mõnusa buusti meeleolule andis Ikla rändrahnu kurb ja kummaline elulugu, mida Iklas infotahvlilt lugeda võis. Kui tahate täpsemalt teada, millest jutt, siis tuleb endal kohale tulla.
Olime valmistunud keskmiseks eesti ilmaks – vahelduv pilvisus hoovihma võimalustega – aga ilm oli hoopis väga ilus ja sooja ca 15 kraadi.
Päeva tipphetkeks oli kindlasti kohtumine Maire Aunaste ja tema võttegrupiga Treimanis lõunapausi ajal. Võib-olla õnnestub mõnel teist meid ka telest näha. Sellisel juhul palun juba ette vabandust hirmus jubeda laulmise pärast :)
Teel möödusime ka Lemme ja Krapi telkimisaladest kuid kuna meil oli korralik käimishoog sees, siis ei hakanud me kõrvale põikama ja sinna kiikama. Niikuinii olime kõik nendes kohtaddes juba käinud ka.

Õhtul, paar kilomeerit enne Kablit hakkas kummitama väsimus. See jõudis kohale äkki ning muutis jalad päris töntsiks. Kuna samal ajal loojus ka päike siis süüdistasime väsimises kaamost. Igatahes väike tahtepingutus ja – edasi!
Kablisse jõudsime, nagu mainitud, täpselt päikeseloojangu ajaks ning looduskeskuse hoovile pool tunnikest hiljem. (Kabli looduskeskus on praegu remondis.) Veidi aega hiljem jõudis kohale ka Kristel, kes liitub meiega järgmiseks kaheks päevaks.

Kabli poole

Kiirelt telgid püsti ja söök hakkama – imeline meeldiva vürtikuse ja suulage põletava õuduse piiril balansseeriv chili con carne.

Tuleb siiski tunnistada, et kuigi teed ümbritsev metsaalune on väga ilus, on enamus sellest eraomanduses ja matkatee kulgeb Ikla ja Kabli vahel mööda maanteeasfalti. See aga muutus pikapeale üsnagi tüütuks ning jalgu põrutavaks.
Kristel püstitas täna õhtul oma elu esimese maja. Veidi pisike küll tuli (lühike nimelt) aga eks hommikul kuuleme sellest.
Lõkketuli hakkab vaikselt kustuma ja meie ka – head ööd kõigile! Ja ilusat sügise algust kah.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , | 3 kommentaari

Homme hakkame peale! RMK matkatee ootab meid!

Kuna meil on matketeel plaanis blogida nii tihti kui võimalik, (st. iga päev) siis otsustasime Zombitripperite põhiblogi sellest postituste voost päästa ning lõime täiesti eraldiseisva blogi meie ürituse kajastamiseks.

Niisiis, homme alustamegi! Kuna eelmised nädalad oli minul ja Annemariel väga kiired, siis jäi matka ettevalmistamine viimasele kolmele päevale, suurem osa neist tänasele (eilsele). Esialgsest plaanist jõuda Kilingi-Nõmme aegsasti ja põigata teel läbi RMK Soomaa looduskeskusest tuli paraku loobuda. Viimsist saime liikuma alles mõned minutid peale kella seitset õhtul ja Kilingi-Nõmme jõudsime alles kümne paiku. Sellest kõigest tulenevalt lükkub  tõenäoliselt edasi matka “ametlik” alguse kellaaeg.

Nagu juba välja kuulutatud, on meiega liitunud kogu matkaks ka kolmas inimene – meie töökaaslane Kaidi, kes oli juba meid Kilingi-Nõmmes ees ootamas.

Suurem osa pakkimist on praeguseks hetkeks juba tehtud – toidukraam jagatud kaasavõetavaks ja mahajäetavaks, riided samuti – jõuame ju juba pühapäeva õhtuks siiasamasse tagasi. Nüüd on vaja veel ainult hommikul asi korralikult vormistada, seljakotid kinni tõmmata ja teele asuda.

Mõningaid asju, mida me tahtsime kaasa võtta, ei olnud selle kiirustamisega saada (kui kellelgi on väikest, kerget ja õhukest bluetooth klaviatuuri üle, võtke kaasa. Lihtsustaks meie otsereportaaže päris suurel määral ;))

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 3 kommentaari

Blog at WordPress.com.